Naissoost Naksitrallid käivad jala

Istun Sandholt Reykjaviki soojas kohvikus ja tellin endale magustoiduks sidrunikooki. Taustaks mängib sobivalt Fools Gardeni “Just another lemon tree”. Akende taga räsib Reykjaviki populaarseimat turismi tänavat lumetorm, järjekordne 360 kraadine ilma pööre. Kell on kümme hommikul. 24 tundi tagasi hakkasime koos Mette ja Pauliinaga Laugarvatnist Reykjaviki poole hääletama. Ilm oli selge, ilus ja päikeseline ning tuju oli ülev. See oli minu esimene hääletamise seiklus. Varem pole lihtsalt nagu põhjust olnud. Eestis saad sa ka kõige pisemasse kohta ikka bussiga või läheb parasjagu sinna suunas mõni tuttav, kes valmis sind autole võtma. Siin sellist luksust pole. Buss käib meie juurest korra päevas pärastlõunal ja Reykjaviki asemel saab ka sellega ainult Selfossi. 

Pauliina oli ühe korra juba Reykjavikki hääletanud ja kohe esimese autoga otse kesklinna saanud. Meil päris nii hästi ei läinud. Esmalt lisati meid nähes lihtsalt kiirust ja kui siis kaks autot peatuski, siis läksid nad kahjuks kõik vales suunas. Lõpuks, pärast umbes poolt tundi ootamist, kui külm tahtis kontidesse pugeda ja mind hakkas vaikselt paeluma mõte teha paar sammu meie majakese, et veidi teed juua, võtsid meid peale kaks Selfossi sõitvat noort meest. Ikka ja jälle Selfoss, aga samas, see on ka meile lähim linn, seega, mis siin imestada. 

Selfossi piiril lasime end maha panna ja seadsime pöidlad uuesti püsti. Nüüd juba saare kõige suurema maantee number üks ääres, kus liiklust on palju ja ka peale saamise võimalus suur. 

Ei läinudki kaua aega, kui nägime ühte väga rõõmsa olemisega tüdrukute paari meist mõõda sõitmas. Lehvitasid ja naeratasid laialt. Paraku, valel pool teed. Ohkasime, et kahju, nendega oleks küll sõita tahtnud ja siis vaatame, ohoo, preilid põõravad ringil ümber ja peatuvad. 

“Hei, kuhu lähete? Me ise oleme Selfossi tüdrukud, aga kui tahate, võime teid järgmise asulani ära visata.” 

Muidugi me tahtsime! Selgus, et samal ajal, kui meie mõtlesime, et näe, kui toredad tüdrukud, olid ka nemad ise täpselt sama mõelnud ja otsustanud, et aitavad meid nii palju, kui saavad. Olid kuskil meie vanused õed ja siis nende kaks väikest koera. Sõit kulges lõbusasti, saime hästi läbi ja leppisime kokku, et näeme veel. Lehvitasime neile ära sõiduks, ise rõõmsad oma uute tuttavate üle ja saime alles tagant järele aru, et kena küll, aga me ei vahetanud ju isegi nimesid. Huvisid, koole ja tuleviku lootusi küll, aga ei midagi, mille abil kontakti saada… 

Toredad kolm blondiini tõesti 🙂 

Meeleolu pilt Pauliinalt 🙂

Väikese laadimise peatuse järel, jätkasime hääletamist, sel korral juba korralikult tanki laiuse maantee number ühe veerel. Korraks tundus, et saame Tesla peale, aga kahjuks läks see lootus luhta. Kuid üsna peale Teslat saime ühe teise tubli auto peale, nii et norutada pole siin midagi. 

Oli keegi vaikne vanem proua, auto täis kolimise kraami. Naljakas, kuidas need, kes ise abi vajavad, on enamasti ka kõige varmamad teisi aitama. Sõit kulges üle teravate mägede, vaated olid suurepärased, aga ei saa salata, mul oli hea meel tagaistmel sõita selle asemel, et roolis olla. 

Maha saime Reykjaviki äärelinnas. Juht vabandas väga, et tal on paraku kohtumine ja ta ei saa meid kaugemale viia. Ajanappusest hoolimata, otsis ta meile veel bussipeatuse, et saaksime ikka ilusti linna. Paraku polnud lähiajal ühtegi bussi tulemas ja äksi täis nagu me olime, ei kõlanud seitsme kilomeetrine jalutuskäik päikesepaistes sugugi halvasti. 

Pildi peal on kena, elada sees ei tahaks.

Viis kilomeetrit hiljem, kui valged eelmise sajandi keskpaiga modernse arhitektuuriga elumajad enam elamust ei pakkunud, hakkasin vaikselt kesklinna ootama. Aga kesklinn, kui see lõpuks kätte jõudis, oli väga teistsugune sellest, mida mina oodanud olin. Polnud klassikalist arusaadavat vanalinna ja moodsaid kaubamajasid, hooned olid ikka omamoodi laiali pillutatud ja kõrvaltänavale astudes ei saanudki aru, et oled linna südames. 

Pärast turgutust ühes minu jaoks veidi liiga moodsas hipsterite kohvikus, kus ainus saadaval olev chai oli sojapiimaga ja liha polnud vist menüüs üldse, hakkas ka seiklushimu jälle tagasi tulema. Täpselt õigel ajal, sest järsku hakkas majade tagant paistma Guðjón Samúelssoni arhitektuuriline meistriteos Hallgrimskirkja. Kiirendasime sammu ning astusime korraga Laugarveguri tänavale, mida “Visitors Guide” soovitab parima šoppamise kohana. Mina lisaksin siia juurde, et see on klassikaliste Euroopa linnadega harjunuile arvatavasti üldse kõige parem ja arusaadavam tänav/ kvartal. Ning mis seal salat, dekoraatorina naudin ma väga vaateakende imetlemist ja vahel ka mõnda poodi sisse astumist. Kuna ma olen vana kooner, kes harva suudab kulutada millegi muu kui raamatute ja hea toidu peale, siis ostma ei hakanud midagi, aga ega see polnudki oluline. Tähtis oli tunne, mida see tegevus tekitab ja see ise oli väga nauditav. Sinna vahele Islandi teist rahvusööki hot dogi frititud sibulaga ja Reykjaviki suurepärast tänavakunsti plekist majadel. Just, uskumatu, aga tõsi, Islandil ei ole ju puid ja kuigi kive paistab nagu jaguvat, siis küllap on plekist majade ehitamine odavam. Kaugelt vaatad, et milline kena rõdude ja värvitud aknaraamidega puumaja, aga lähemale astudes näed, et tegelikult meenutab see pigem merekonteinerit. Esiti väga veider, eriti kui kaunis valge maja roostetab, aga pärast tundi- kahte enam ei häiri. Arhitektuur on ju ilus ja kui on ilus, siis mis see materjal loeb. Teistmoodi linn küll, aga sellegipoolest igati tubli pealinn mis pealinn. 

Kui kõhud olid hot dogist punnis ja akende vaatamisest isu täis, läksime Hallgrimskirkjat vaatama. Plaanide välise reisimise miinus on paraku see, et kohad võivad kinni olla. Selle paigaga meil nii läkski, et kahjuks sisse ei saanud ja torni ei pääsenud, aga see ei vähendanud kuidagi hoone enese vägevust. Kevadel tegin ma Stiiliajaloo aine jaoks Põhjamaade modernismist ettekannet ja Reykjaviki kõrgeim hoone oli seal esitluses ilusti sees. Väga hea meel oli lõpuks seda suurt kirikut näha, olin sellest tükk aega unistanud. 

Hallgrimskirkja

Kirikusse ei saa, järelikult tuleb otsida asendustegevust. Saatsime oma kultuurihuvi mõneks ajaks kuu peale ja läksime mänguväljakule Tarzani köiega sõitma. Pauliina oli sellest kindlast pargist mitu korda rääkinud ja nüüd tuli ikka omal nahal ära proovida. Oli lõbus küll. Kuigi mind paelus rohkem haritud inimesele kohane keeruline Trips- traps- trull, mida liumäe kõrval mängisime. Pauliinaga viik, Mettega võit. Kogenud mängijale kohane tulemus. 

Meil oli kindel plaan, et peame ikka mere äärde ka jõudma ja siis ehk peale seda istuks kuskile maha ja jooks midagi sooja. Nojaa, leidis Pauliina, aga vaadake, neiud, sinna. Seal on Perlani muuseum ja üleval on väääga kenad vaated ning veel parem kuum šokolaad. Meil oli sammulugeja järgi juba üle 15 kilomeeti selja taga, mis see paar sinna otsa siis ära pole. Kuid, võtke näpust, kui me suures šokolaadi puuduses Perlani kohale marssisime, siis paluti meil väga viisakalt lahkuda. Nad juba poole tundi tagasi sulgesid. Milline ebaõnn! Õhtupäikeses kuldne maastik kutsus end kõrgelt vaatama ja mäe otsa ehitatud Perlani neljandal korrusel olid tõesti hingematvad vaated. Lubasime viisakalt kohe ära minna ja pöörasime joonelt vetsu poole. Meid valdas lapselik lõbu teadmisest, et oleme suletud muuseumis, kus me tegelikult olema ei peaks. Tugev tahtmine tuli minna seniks näitust avastama, kuni vahele jääme, aga võtsime end siiski kokku ja käistusime viisakalt. Trepil nägi meid üks ääretult üllatunud töötaja, kes uuris tagasihoidlikult, et kas me oleme ikka lahkumas. Jälle üks vahva nüanss selle juures, kui jätad endast korraliku maksujõulise noore naise ja mitte eksinud jõmpsika mulje. Keegi ei aja harjaga välja, suhtumine on hoopis teine mis sellest, et vähemalt minul on hetkel rohkem julgust lollusi teha, kui paar aastat tagasi 😉 

Perlanis süüa- juua ei saanud, aga õnneks oli meie vahval Naksitrallide kambal veidi piknikukraami, millega muuseumi taguses metsas vahva pausile teha. Mettel oli isegi tekk kotis, nii ei pidanud me külmal kivil istuma ja saile suisa pikali visata. Kaugemal hüppasid jänesed, taevas oli pilvitu ja miinuskraade polnud tänu soojale päikesele tunda.

Edasi ekslesime läbi madala kuusemetda mere poole ja päikeseloojanguks leidsimegi ookeani üles. Linnasisese lennujaama kõrval väike armas lahesopp, mille kõrvale kott maha toetada. Keegi julge käis külmas vees suplemas, üle peade lendasid paar väikelennukit. Meil oli veis otsas ja peenes mereäärses restoranis täideti lahkelt ka rändurite pudelid. Imeline. Oliver James, Indiana James ja Pauliina James, teise nimega Naksitrallid, olid oma päevaga väga rahul (Oliver James on Pauliina hüüdnimi meie kodus pesti purgi peal naeratanud Jamie Oliver kohta. Ülejäänud on minu tuletised). 

Vesi ja lagritsanäts andsid nii palju jõudu, et linna tagasi jalutada. Toss oli päris väljas, kui peale paari edutut katset lõpuks armsa ja sooja (!!!) kohviku leidsime. Õhtuhämaruses ja varastel hommikutundidel annab koroona aeg end ka siin korralikult tunda. Turiste ju põhimõtteliselt pole ning seetõttu on paljud kohad päriselt uksed sulgenud, teised aga lahti ainult nädalavahetusest või lühikest aega. Teisipäeval pole küll ka teab mis pidutsemise aeg, aga siiski nukker hakkas. Reykjavikk on muidu tuntud oma särava ööelu poolest, siin aga oli vaevu elu näha. 

Särava ööelu asemel särasid kraanad

Kui ma ei virise. Päeva teine chai ja šokolaadikook olid mõlemad suurepärased ja lõppeks me ju siiski leidsime koha, kus olla. Mis viib mu öömaja juurde. 

Minul oli meie Šašadest tuttavatest juba veidi kopp ees, sest näha oli, et neil on ikka omad kavatsused, mis ei ole päris härrastele kohased. Seega läksid meie teed õhtul lahku. Minul oli bronnitud kena väike toake kesklinnas ühe Itaalia paari korteris, Pauliina ja Mette lootsid meie eelmainitud tuttavatele. Minu õhtu oli suurepärane ja oleks kell olnud varajasem ning mina ise vähem väsinud, ilmutanuks korteriomanikud ülimat valmidust jutelda või mulle kasvõi süüa teha. Olin neile lahkuse eest väga tänulik, aga pärast 22 kilomeetrit jalgadel, tahtsin vaid pikali heita. Nad said suurepäraselt aru. 

Sellega minu seiklused tolleks päevaks lõppesidki.

Hommikul pidin oma toa eest veelkord väga tänulik olema, kuuldes Mette- Pauliina seiklustest, kes ka lõpuks mõlemad eri paigus lõpetasid. Pikk lugu lühidalt, mehikestel oli kena plaan, et armunud mees saab oma tunnete objektiga kahekesi jääda ja teine tüdruk vaadaku ise, kuidas saab. Õnneks oli keegi tantsijatar, Šašade sõbranna, kelle juures ka teine öömaja sai, nii et tänavale ei jäänud keegi ja ka armuvalus noormehele sai lõplikult selgeks tehtud, et asi on väga ühepoolne. Jälle kord rikuti liigse agarusega ära needki võimalused, mis muidu olnuksid. Arvatavasti Šašasid me sel reisil rohkem ei kohta.

Ja olemegi ringiga tagasi hommikuses lumesajus. Alguses ju väga kena, kui ei mõtles tõsiasjale, et meil pidi siin kevad olema, aga kui ikka matkad kogu kesklinna läbi ja ühtegi kohvikut, kus saaks hommikust süüa, enne kümmet- ühteteist ei avata, siis ajab ikka meele mõruks, mis sellest, et taskust leitud Rõngu Pagari müslibatoon esimeseks pooleks tunniks siiski matkamise päris mõnusaks tegi. Näkku tuiskav lumesadu on ebameeldiv ka reisil olles.

Jälle täielik aknast vaatamise ilm

Lõpp hea, kõik hea, leidsin teist korda Laugarvegurit läbi kammides ka täpselt enda maitsele vastava kohviku ning nii said ka muljed kirja. Ülejäänud lisasin bussis, sest hääletamise ilm pole täna teps mitte.

Taaskord bussiga esmalt Selfossi ja siis seal pärast kahe tunnist pausi ilusti koju. Vahemärkusena sõime hot dogi ka Selfossis ja ausalt öeldes, oli siin maitsvam. Suures linnas toorest sibulat vahele ei pandud, siin aga sai seda ka. Päeva viimane ilus elamus tuli Bookcafest. Väike, teiste majade taga peaaegu märkamatuks jääv kohvikuke varjas endas õdusa raamatupoe ja kohviku hübriidi. Oli kõike, raamatuid eri keeltes, väga vanadest õige uuteni, oli loetuid ja kiles, lastele ja suurtele… Raamatuid seinte kaupa ning seal vahel väikesed küünaldega valgustatud lauakesed, mille taga kohvi juua ja kooki süüa. Meil oli pool tunnikest bussini aega ja nii piirdusin jälle chaiga. Ma ei tea, kas on üldse meeldivamat asja, kui soe jook ja sind igast küljest ümbritsevad raamatud. Mõtlesin, et nüüd on ikka väga hästi ja siis istus Mette klaveri taha ning muutis elava muusika kogu olustiku täiesti maagiliseks. Mitte lihtsalt Rongisõit, vaid keerulised muusikapalad, millest mina tundsin vaid Pärdi “Ukuaru valssi” ja “Hit the road Jack”-i. Tekkis tugev tahtmine koju mineku plaanid kuu peale saata ja kogu õhtuks jääda, kuid usun, et nii minu kaaslased kui ka pangaarve tänavad mind sel korral mõistlikkuse eest, nii et ma selle postituse nüüd ikkagi kodust lõpetan.

Raamatud, chai ja muusika

Milline tore seiklus meil küll oli! 

Tõeline, tõeline seiklus! 

Kõik teed viivad Selfossi

Esmaspäevale järgnes töökas teisipäev. Sai kõvasti kirjutatud, joonistatud nii lusti kui ka asja pärast ning siis lõpuks veel kirjutatud. Päeva lõpuks olin omadega läbi nagu Läti raha. Oli selge, et liiga kaua üle enda varju ei hüppa. Suur saia- leiva söömine oli kõhu korrast ära löönud: see laulis nüüd ühte lugu mulksuva häälega ja kui ma sellele tähelepanu ei pööranud, siis hakkas rõõmsalt valutama. Tõeline diiva mul. Suu oli ka afte täis ja nii sai nädala keskel aeg täitsa maha võetud. Kohe nii maha, et olingi voodis, vaatasin sarja ja lugesin, sest reedeks tuli terve olla. Suur auto matk saare kõige lõunapoolsemasse asulasse Vikki oli lähenemas ja see hõlmas suuri matkamise plaane, mis omakorda eeldasid head tervist.

Neljapäeval aga keeras ilma ära. Õieti, ega see polnudki veel päris normaalseks tagasi läinud, tuul puhus kogu aeg ja taevast sadas miskit löga alla, aga nüüd oli tuul tõesti tormi mõõtmeid võtmas. Puud akna taga paindusid rohkem kui muidu, kõik oli paksus hallis hämus ja maja kõmises ulguva tuule kisast. Oli ilmselge, et meie minek tuleb edasi lükata. Ei tahtnud mina tohutu suure tuulega sõita ja teised jälle keeldusid nii külma ilmaga mööda tühermaad matkamast. Mõistlik ka. Islandi tuulekülm on täiesti omaette nähtus, millest soovitan võimalusel hoiduda. Pane selga palju riideid tahad, kui siin ikka tuuliseks läheb, siis võid mürki võtta, et tuul puhub ikka luust ja lihast läbi.

Siiski, hoolimata kõigist mõistlikest kaalutlustest, jättis ära jäänud reisike ikka südamesse pahura ja tühja tunde. Seda enam, et reede õhtul läks korraga taevas selgeks, päike tuli välja ja kõik oli nii vaikne nagu poleks siin mail iial tuulest juttugi olnud. Oma tuju parandamiseks korraldasime filmiõhtu. Kavas olid “Naksitrallid” ja esimene osa kolme episoodilisest Islandi draamast “Aed”. Projektoriga päris kino on ikka lahe teha ja see tõstis kõigi osaliste tuju nii märgatavalt, et tegin ettepaneku järgmisel päeval ikkagi auto võtta ja natuke ringi sõita. Pani ilmateade puusse, siis pani, ega me pea selle pärast ilusat päeva ära raiskama. Ettepanek võeti suure rõõmuga vastu ja kui laupäeva hommik meid särava päikesega tervitas, polnud minekus enam mingit küsimust.

Plaanisime näha meie kodu lähedale jäävat Geisiri nimeliset geisrit ja Gullfossi koske. Juba esimeste kilomeetritega hakkas “suurepärane ilm” ilmutama teatavaid tuulise ilma tundemärke. Tuul keerutas tee äärest üles suuri lume pilvekesi ja moodustas neist teele kenasid keeriseid. Kordki istusin mina kõrval ja sain seda lõbusat vaatepilti nautida. Katrin oli otsustanud peale kaheksat aastat härjal sarvist haarata ja veidi auto sõitu meelde tuletada (see tuli tal päris kenasti välja).

Geisri juurde jõudes oli väljas külmaks läinud. Õnneks oli Kristel hommikul toredasti Muumimamma tujus ja pakkis koti igasugu head toidukraami täis. Sinna juurde käis ka kaks termose täit kuuma teed, millest esimene kohe marjaks ära kulus. Jõime teed ja tegime geisri augu juures lõbusasti pilti, kui korraga… PÕMM! Mette selja tagant paiskus välja tohutu vee juga, mis meid kõiki korralikult ehmatas. Intervallide järgi pidanuks meil veel viis minutit aega olema. Pealegi eelneb tavaliselt purskele väike mullitamine, aga siin tuli see tõelise välguna selgest taevast. Kuna esimene purse tuli nii ootamatult, ei suutnud keegi seda päriselt hoomata. Nii jäime järgmist purset ootama. Vahepealse viieteistkümne minuti jooksul jalutasime natuke ringi ja vaatasime kahte teist tiigikest, mis ka vahel harva purskavad. Praegu olid need rahulikud, aga selle eest tegi suur geiser tööd küll kolme eest. Jõudsime tagasi, ma tõstsin veel kaamera nalja pärast ülesse, et näe vaadake, nüüd kohe tuleb ja siis järsku kerkis pinnale tohutu helesinine mull. Nagu mõnes ulmefilmis, läks see üha suuremaks, kuni tõmbus järsku tiiki tagasi ning laienes siis suureks õhku paiskuvaks vee pahmakaks. Paremaid sõnu on selle kohta raske leida. Ega sellise nähtuse kohta polegi õigeid sõnu, vähemal meie keeles mitte. Õnneks aga on mul pildid ja üllataval kombel isegi head pildid. Nalja pärast tõstetud kaamera nuppu sai refleksist ka purskamise hetkel klõpsutatud, aga kuna ma ise läbi kaamera ei vaadanud vaid seda lihtsalt nii sama kuskil parema kõrva kohal hoidsin, ei oodanud ma ühtegi pilti. Kuid näe, tulid!

Mette pilt- aitäh nii fotograafile kui ka tee tegijale!

Peale sellise ime nägemist olime kõik liiga külmanud ja heas mõttes vapustatud, et kohe edasi sõita. Küllap on see peale geisri nägemist levinud seisund, mille leevendamiseks on tublid islandlased ehitanud suurepärase söögikoha. Interjöör on ilus ja no see šokolaadi tükkidega küpsis peab olema üks paremaid, mida ma kunagi söönud olen (ma olen suuuuuur šokolaadi tükkidega küpsiste fänn. Neid on aastatega ikka kõvasti söödud.).

Päev oli alles noor ja auto eest pidime igal juhul 6000 ISK-i välja käima, seega otsustasime, et pöörame peale Gullfossi nina Selfossi poole. Mitte segi ajada, Selfoss on linn, mitte kosk. Täpsemalt Alda ja Joni kodulinn, kus pole ühtegi koske. Lähim kose laadne nähtus on läbi linna voolav suur ja võimas jõgi.

Enne aga Gullfoss. See on üks Islandi tuntumaid koskesid, jäädes Golden Cirkle ehk Kuldse Rini sisse. See on Islandi populaarsemaid vaatamisväärsusi ühendav ring, mis tänu lõpututele bussituuridele on tohutult menukas. Ja ausalt, miks ei peaks olema? Gullfoss on maiesteetlik, võimas ja üdini aukartust äratav. Suurus, mille kõrval inimene muutub ei millekski. Tohutu kiirusega langev vesi on kurdistav. Tundub aga, et Odini meelest ei olnud see kooslus meie jaoks veel piisavalt dramaatiline. Seega lisati kaunile vaatepildile tuul, mis võinuks juba mägesid liigutada. Inimesed igatahes pidid vaeva nägema, et mitte minema lennata. Mina olen õnnelik kaamera omanik ja kuna mu tubli jurakas on päris raske, sain külma tuule kiuste ka mõned pildid teha. Neid on vähe, sest õhus lendlevad veepiisad jäätusid objektiivile ja muutsid pildistamise kiiresti mõttetuks, aga seda on siiski rohkem kui teistel. Sellel lihtsal põhjusel, et telefoni väike kaal ei olnud lihtsalt tuulele mingi vastane ja need moodsad abimehed tahtsid kõik omanike käest minema lennata.

Peale Gullfossi kipitasid nii sõrmed kui ka silmamunad. Väga uus kogemus.

Eluga autosse jõudnud, pöörasime muusika põhja ja näitasime ilmale keskmist sõrme. Me olime Laugarvatnist, me maksime ja tahtsime oma raha eest saada maksimumi. Rammsteini “Radio” summutas mõistuse hääle ja sõit läks edasi. Kuigi tuul oli tugev, kulges sõit kenasti. Ainsa lõbusa vahejuhtumina tuli meie noorimal liikmel natuke enne Selfossi kõva pissi häda. Kohe nii kena, et enam kuidagi ei kannatanud. Islandil on selliste hädadega pehmelt öeldes keeruline: varjuda pole ju kusagile. Õnneks nägin tee ääres mingi hetkel suletud kämpingu suurt reklaami. See oli justkui taeva kingitusena madalal maa kohal, nii et vähemalt üks neljast küljest jäi ilusti kaetuks.

Jätsin auto seisma, ise veel väga rahul, et nii hea koha leidsin. Taga pingis aga läks kõvaks kisaks. Naljakas, kuidas hädalised ise kipuvad alati ikka kõige valivamad olema. Siiski, häda ajab härja kaevu ja sai mindud. Tee oli tühi, kõik oli super… Täpselt oma sihtkoha ees käis Pauliina kõhuli. Tee oli libe ja ta ukerdas tükk aega, enne kui lõpuks selili ja siis jälle püsti sai. Nii et kui ta lõpuks jõudis selleni, mida ta tegema läks, tuli mõlemalt poolt autosid. Mainin siinkohal ära, et meie ülejäänud, kes ei pidanud parasjagu õues külma ja tuult trotsima, olime tõeliste toetavate sõpradena naerust kõveras. Asjaosaline ise aga lausa lõkerdas tagasi jõudes. Jätkasime teed väga lustlikus meeleolus kuni Selfossini, kus käisime Alda poodi vaatamas.

Alda ema pidas terve elu pudukaupade poodi, mille Alda üle võttis, kui ema pensionile jäi. See on tõeline käsitööga tegeleva inimese paradiis. Lõnga, niiti ja kes teab mida kõike veel igale maitsele. Veetsime seal hulga aega Aldaga juteldes ja kaupu imetledes. See oli juba tema ema pood, mille tütar nüüd, kui ema pensionile jäi, üle võttis. Arvatavasti üks viimaseid väikeseid pudupoode Islandil ja kindlasti kõige parema varustatusega. Armas väike dinosaurus, kaduv nähtus siinses suurettevõtjate poolt üle võetavas kaubandusmaailmas. Jah, issi, Alda poes olles ma tõesti mõistsin su nostalgiat ja pahameelt, kui sa mulle kunagisest Raekoja platsi ümbritsenud pisikeste äride ajast rääkisid. Progress tähendab seda, et me kaotame ka palju ilusat.

Kuna laupäeva pärastlõunal oli suurem osa neid poekesi- huvipunkte, millest me huvitusime, osutusid suletuks, ja tüdrukuid valdas suur kihk Alda- Joni koera Kaurit näha, võtsime peale toidupoodi ette külaskäiguGullkistani omanike koju. See pidi olema kiire käik, umbes nii, et saab koerale pai ära teha ja Joniga mõned viisakused vahetada ning siis sõidame kodu poole tagasi. Tegelikkuses aga läks nii, et jäime päris mitmeks tunniks. Kuigi olime üllatuskülalised, kaeti laud nii nagu oleks oodatud tervet sugulaste brigaadi. Õpetajana on Jonil alati sadu küsimusi Eesti ajaloo ja eriti Nõukogude Liidu kohta. Need ei paista kunagi lõppevat ja nii jagub ka juttu pikemaks. Lõpuks pidime lihtsalt jõuga minema hakkama, et mitte sõiduga pimeda peale jääda. Tuul tahtis tuure koguda, Mettel hakkas saia söömisest paha ja nii sai meie tsirkus autosse pakitud, et koju sõita. Vahele veel väike episood bensiinijaamas, millega ma endiselt hästi läbi ei saa. Sel korral küll enne tankimist maksma ei pidanud, aga mina ise olin veendunud, et meie bensiiniauto joob diislit. Õnneks ei läinud diisli otsik meie autole sisse, muidu oleks pärast kõvasti nalja saanud…

Kuigi nalja sai ka ilma katkise mootorita ja kuidas veel. Sõitsime läbi Thingvelliri rahvuspargi, et ka Mette ning Kristel saaksid vaadata Ameerika ja Euroopa laamade eraldumise imet. Oligi väga kena ja imeline, ainult et selle ringi tulemusena, pöörasin ma Laugarvatni teel otse tormipilve sisse. Lumi tuiskas igast ilmakaarest, nähtavus oli null. Mis mind aga tõsiselt hirmutas oli tuul. Tugev tuul, mille käes meie väike auto oli kui lapse mänguasi. Vasakult puhuvad iilid lükkasid meid tuntavalt parema teeääre suunas. Keerasin rooli jõuga tuulele vastu, et teel püsida. See oli jube teekond. Tuttavad mäed annavad tunnistust, et kodu on lähedal, aga kodu ei tule ega tule, ainult tohutu tuul. Kui me lõpuks läbi häda koju jõudsime, kõik ilusti elus ja terved, tahtsid mul liikmed värisema hakata. Nagu pingelangusega ikka, lubasin ma endal alles nüüd läbi elatud katsumusele mõelda. Eestis lugedes kõlab see väga dramaatiliselt, mõni kindlasti isegi muigab, et näe, algaja autojuht peab iga pisemat tuulekest eluohtlikuks. Eks ta mõneti kindlasti nii ole, aga pean ütlema, et Islandi tuul ja siin sõitmine on asjad, mida Eestis ette ei kujuta. Meil ei ole mitte kusagil sellist kümneid ja kümneid kilomeetreid laiuvat tühermaad, kus tuul saaks nii suuri kiiruseid üles võtta. Pole käänulisi mägede vahelisi teid ning kindlasti pole lugusid autodest, mille tuul teelt välja puhuks. Siin on need kindlustusjuhtumites eraldi klauslina, mida ei kaeta. Lihtsal põhjusel, et seda juhtub liiga tihti.

Thingvelliris läksid isegi vaated kurjakuulutavaks

Tuul ei vaikinud ka öösel, aga üllataval kombel juhtus nii, et kui ta seda lõpuks poole nelja ajal tegi, olin mina naksti üleval. Mitte nii, et kohe virk ja kraps, aga piisavalt ühe väikese eine jaoks. Kuidagi juhtus nii, et esimene asi, mida ma köögis nägin oli šokolaad… Seejärel magus pähkli segu ja kolmandana kena punapõskne õunake. Lõpetanud, oli igasugune une isu läinud ja ma mõtlesin, et ah, tegelikult on neli juba peaaegu hommik, mis oleks, kui teeks ühe väga varase päeva?

Esimesed kaks tundi möödusid lugedes, peale seda võtsin ennast lõpuks ometi kokku ja joonistasin valmis olulise osa TK 70 juubelikoomiksist, mida olin lubanud juba märtsi alguses alustada. Poole kahekesaks oli õues valgeks läinud. Väga valgeks. Eelmise päeva lumetuisk oli nähtavasti öösel meile jõudnud ja nüüd avanes aknast tõeline jõulufilmi maastik. Meie maja tagant läheb mäe külge mööda matkarada. Kõrgeimas punktis, on metsaveerel imeilusa vaatega piknikulauake. Olen sellest juba palju kordi mööda jalutanud ja iga kord peatunud. Selline minu koht Islandil, mis sellest, et küllap tunneb nii igaüks, kes sealt möödub. Toitu pole kunagi kaasas, aga iga kord tunnen, et küll siin oleks ilus pikniku pidada. Pühapäeva hommikul tundsin, et täna on päev muutusteks. Pakkisin moonakoti ja asusin teele. See pole pikk matk, kaks kilomeetrit kui sedagi, aga oi kui ilus! Nii umbes viie sentimeetri paksuses lumes polnud veel ühtegi jälge, olin kordki esimene, kes sel päeval matkama läks.

Maastik meenutas lepatriinude ja Eia jõule. Lumme mattunud laud ootas mind hea sõbrana. Kas teadsite, et paksu lume laualt eemaldamiseks on parim abivahend singipakk? Soovitan katsetada, hoiab käed soojana ja eemaldab kogu lume mängleva kergusega. Teed mul küll polnud, aga kena Islandi rukkileib määrdejuustuga, sinna kõrvale sinki, keefirit ja šokolaadiga pähkleid… Mis sa hing elult veel tahad. Tagasi jõudsin umbes tunni pärast, kõhus üks ilusamaid hommikusööke ja süda täis lusti.

Kella kolmeni päeval pidasin ilusti vastu. Energia voolas ja tehtud sai kogu koomiksi jaoks vajalik materjal. Ka sarja jõudsin vaadata, lugeda ning isegi kirjutada. Hing kohe juubeldas, et näe kui hea mõte oli vara ärgata. Peale seda, aga hakkas reaalsus kehale kohale jõudma. Olin juba üle 11ne tunni üleval olnud ja rohkem ei pidanud vastu. Paar tundi tuli ennast korralikult laadida, peale seda jõudsin veel koos teistega meie Islandi sarja kaks ülejäänud osa ära vaadata. Minu jaoks oli natuke liiga karm nagu seda enamasti on kõik Põhjamaade filmid. Õnneks aitas lugemine pärast tuju jälle üles tuua. Kokkuvõttes võiks sellist varajase ärkamisega rütmi muidu päris hea meelega viljeleda, kui see ainult kogu muu maailma rütmiga nii vastuollu ei läheks. Ja pealegi, nii palju kui ma ka päevast aega armastan, oleks mul hilistest öötundidest väga raske loobuda. Need on varajastest ikka hulga magusamad.

Esmaspäevane tööpäev kujunes tänu Kristelile jälle road tripi päevaks. Naljakas, kuidas ühel hetkel annad universumile teada, et apppiiii, ma enam ei jaksa siin ühe koha peal istuda! ja siis järgmisel on sõitmist nii, et tööd ei jõuagi teha. Õnneks pole mul niisuguse asjade käigu vastu midagi 🙂 Raamatute kirjutamine ei peagi kiiresti käima ja pealegi, eks neid ole siin ilmas juba ka piisavalt. Tänu pühapäevasele Eestis toimunud kella keeramisele, olin pealegi justkui ühe tunni juurde saanud. Seda küll ainult näiliselt, aga siiski: kui siiani oli meil aja vahe kaks tundi, siis nüüd on kolm. Islandlased on juba ammu aru saanud, kui mõttetu kella keeramine tegelikult on.

Kristelil oli vaja osta retseptiravimit, aga et Island on nii alkoholi kui ka meditsiinitarvete väljastamise osas ikka veel kuskil sügavalt Jumalakartlikus keskajas, kus digiretsepte ei tunnistata ja üldse igasugu alkohol ja meditsiin on tabu, siis tuli Kristelil retsepti jaoks Selfossi arsti juurde minna. Seal tubli arsti onu kuulas- vaatas, kas on tarvis ja siis kirjutas ise uue retsepti. Kuna mina ja Katrin oleme ainukesed, kellel on load, aga Katrin eriti sõitmisest ei vaimustu, siis läksin ma Kristelile autojuhiks. Mul polnud selle vastu midagi, et lõpuks ometi selginenud taeva all natuke autoga lõbureisi teha.

Selfossi tee hakkab vaikselt tuttavaks saama. Esmalt otse, siis paremale, ümber mäe ja oledki kohal. Siiani olime tuttavad peatänava ja Alda koduteega, nüüd lisandus sinna ka Selfossi haigla. Kena väike ja sõbraliku eksterjööriga ehitis. Mina sisse ei läinud, parkisin Islandi kohta üllatavalt täis parklas ja lugesin seni, kuni Kristel ära käis. Islandil on mõnusalt suured parkimiskohad, mis loovad illusiooni sellest nagu oskaksin lõpuks ometi parkida. Katsun seda nautida seni kuni saan ja mine tea, ehk piisab eneseusust ka Eestis parkimiseks.

Juba esimesest päevast alates, olid Kristel ja Kara hullutanud meid juttudega Ühest imearmsast Selfossi kohvikust, kus koogitükid olevat mägede suurused, maitsed aga seni tundmata magusad. Kell näitas ka parajasti söömise aega ja seega sai meie järgmiseks peatuspaigaks Kaffi Krùs kohvik. Kuna eelmisel korral olid tüdrukud saanud tõelise magusa ületoosi, leppisime kokku, et võtame oma šokolaadikoogi kahepeale. Suure magusasõbra ja veel suurema koogi sõbrana, tundus see mõte mulle natuke nigel. Letis kooke vaadates, ei märganud ma küll kusagil seda tohutut suurust, mida Kristel lubanud oli. Kuid pärast tellimist sündis ime. Tellisime kahepeale ühe keskmise suurusega tüki kooki, aga lauda toodi meile kaks suurt koogitükki, mõlemad eraldi taldrikul ja väga võluvalt vahukoore ning šokolaadi puruga garneeritud. Olin suisa sõnatu. Ma pole veel kunagi näinud, et üks koogitükk nii oskuslikult kaheks muudetaks. Teenindaja preili veel vabandas, et koogitükil on ainult kolm šokolaadi muna ja nii pidi ta need ebavõrdselt jaotama. Kui mu chai latte õllekapa suuruses kruusis lauda kanti, siis ma enam isegi nii kõvasti ei imestanud. Jah, Islandil on kallid hinnad, aga Kaffi Krùs pakkus meile küll elamust kogu raha eest. Sain väga hästi aru, miks Kristelit sinna tagasi tõmbas. Maitseelamus oli lihtsalt võrratu ning tõepoolest, puudu mul küll ei jäänud. Kui saaks nüüd veel neid ülejäänuid kooke ka maitsta…

Selfoss paistab olevat täitsa tubli linnake, aga hoolimata sellest, et me üha sinna välja jõuame, olin esmaspäevani tuttav ainult kaubanduse ja elamurajooniga. Ometi on linna tõeliseks krooniks sealt läbi voolav lai ja kärestikuline Ölfusa jõgi. Haigla on põhimõtteliselt täitsa jõe kaldal ja meil polnud kusagile kiiret. Vastupidi, vajaliku retsepti saanud Kristel oli lausa tähistamise tujus ja tänu sellele sain lõpuks ka korralikult jõge näha. Tartlasena olen harjunud, et linnast peab suur vesi läbi voolama. Kuigi Ölfusa on Emajõega võrreldes suisa eluohtliku kiiruse- suurusega, täitis selle vaatamine mu mõnusa rahuga. Umbes sellise tundega, et kõik on täpselt nii nagu olema peab. Pealegi on Ölfusa ka lihtsalt väga ilus jõgi, omaette vaatamisväärsus. Kirsina tordil hakkasid jõe äärse kiriku kellad lööma. Kell sai kuus, kellad helisesid, madalale vajunud päike kuldas valgeid jõekaldaid ja taevas polnud mitte ühtegi pilve. Ilus, väga ilus hetk, seda kaunim, et löövad kirikukellad, lumi ja päikesepaiste on midagi universaalset. Selline hetk võib tabada siin Islandil, kodus Eestis või siis hoopis mõnes teises maailma otsas, kus leidub kirikuid ja külma ilma. Ilusad argiõhtud ei ole mitte ära minemise, vaid lihtsalt märkamise küsimus.

Kell oli endiselt vähe ja valget aega küllaga. Kuidagi olid mul endiselt nägemata koduteele jääv Kerid kraater ja punased mäed. Kuna Kristel oli mõlemate juures juba olnud, oli ta mulle heaks teejuhiks. Tegime mõlemas huvipunktis väikese peatuse. Kerid oli täpselt tee ääres ja meenutas oma olemuselt Kaali kraatrit. Eks kraater ongi ju kraater, lihtsalt üks on kosmosest tulnud kivi ja teise maa seest paiskunud laava tulemus. Punased mäed aga möödusid kõvasti meeleolukamalt, sest erinevalt esimesest punktist, pole siin tegu turistidele mõeldud huvipunktiga. Punased mäed on mingit sorti liivakivi kaevandamise kõrvalprodukt. Kas tegu on karjääriga või millegi tuhamägede taolisega, selles ma päris kindel ei ole, maastik ei välistanud ausalt öeldes kumbagi varianti.

Kristel oli mägede juures käinud rohkem kui kuu aega tagasi koos Kara ja Joniga. Nende käsutuses oli Joni kõrge kerega maastur ning lumest polnud sel ajal juttugi. Meie aga ronisime punaste mägede juurde oma madala linnaautoga, mis ilmselgelt pole mõeldud millegi muu kui täitsa siledate teede jaoks. Põhi on lihtsalt nii madal, et kui tee on natukenegi pehmem, siis auto lihtsalt ei liigu. Kuidas ma seda tean? Jep, arvasite õigesti, me jäime sinna kaevanduse juurde kinni. Kogu käänuline tee ülesse oli juba üsna kahtlane, aga kuna polnud ühtegi kohta, kus ümber pöörata, siis saime minna ainult edasi. Üleval oli ilusti tee ja ka rööpad eelmiste masinate käigust, aga meie auto sellist teed ei tunnistanud. Sõitsin ettevaatlikult teed valides mäe otsa, kõik oli korras, hakkasin autot ümber pöörama, ikka korras ja siis korraga enam ei liigu. Rattad käivad lumes ringi, tuurid lähevad ülesse, aga edasi ei saa. Kuu aega tagasi, nädal enne Islandile tulekut, jäime sõbrannaga metsas käies samuti lumme kinni. Kohe korralikult, nii et pärast tuli meid välja tõmmata. See oli mu esimesi kogemusi lumme kinni jäämisega olukorras, kus ei ole kedagi targemat ega suuremat, kes kõik imeväel korda teeks. Toona pidime ise hakkama saama ja kui kõik katsed läbi kukkusid, abi kutsuma. Lühidalt, ma olin esimest korda olukorras, kus tuli täiskasvanud inimesena täiskasvanute probleeme lahendada.

Nüüd olin selle kogemuse eest väga tänulik. Eelmisel korral olin küll vaid kõrvalistuja rollis, aga vähemalt oli mul tänu sellele siiski ideid, kuidas edasi tegutseda ning mis peamine, see aitas ka paanikat vältida. Islandil olen selle rahulikuks jäämise asjaga täitsa head kooli saanud. Katsusin veel korra edasi, aga ei midagi. Tagasi liikus natukene, aga mitte kaugele. Siiski, asi seegi. Keerasin rattad nii pöördesse kui sain ja proovisin tagurdada. Esimese katsega ei saanud, aga kui teisele poole pöörasin, siis sai auto liikuma. Natuke oli veel jamamist, auto tahtis uuesti kinni jääda, aga lõpuks meil siiski vedas. Oleks me sinna päriselt kinni jäänud, siis vaevalt Alda meile enam autot lubanuks. Õnneks hoiab Jumal lolle ja joodikuid. Selle autoga ei tasu kindlasti väikestel teedel sõita, lume sees ammugi mitte.

Punased mäed ise olid suures osas päris musta värvi. Arvatavasti mängisid siin oma osa niiskus ja õhtune valgus, mis kõik värvid väga kontrastseks muutis. Siiski oli lõbus kaevamisest tekkinud künkaid mööda joosta ja niisama jantida. Selleks ajaks, kui lahkuma asusime, muutus üks mäe sein ka liikunud päikesevalguse tulemusena mõnusalt punaseks, nii et ei jäänud ka mina millestki ilma. Pigem vastupidi 🙂

Tagasi jõudsime alles kaheksa ajal. Keegi polnud oodanud, et meie arstil käigust selline vahva reisike kujuneb, meie ise kõige vähem. Seepärast polnud teised ka kaasa kippunud. Mette oli organiseerinud enesele Alessandroga väikese sõidu lähikonnas, Pauliina ajas kuskil omi asju, jättes maja täitsa minu päralt. Sõin vaikselt ja pugesin seejärel voodisse. Plaanisin veidi kirjutada ja seejärel magama jääda. Ilmselgelt aga pole mind saatusest Islandile looma saadetud. Olin seda sama postitust just alustada jõudnud, kui elevil Pauliina mu uksele prõmmis. Ei, sel korral polnud need virmalised vaid hoopis kuu. Suur täiskuu, selge ja nii ere, et pani kogu Laugarvatni särama. Jälle tõmbasin ma õueriided otse pidžaama peale ja oligi minek. Madalal horisondi kohal kõrguv kuu tõotas järve ääres maagilisi vaateid ning meil oli vaja neid vaatama minna.

Seega ei tulnud mingit rahuliku unist õhtut vaid hoopis kena jalutuskäik kuuvalgel. Vaated olnuksid justkui mõne romantilise muinasloo lehekülgedelt maha kirjutatud. Puudu olid vaid suudlevad tudengid, aga eks see oli ka hea. Jah, fotograaf minus tahtnuks järele teha mu lemmikkaadrit filmist “A lot like love”, kus peategelased pildistavad teineteist kuuvalgel suudlemas, aga et ühtegi paarikest võtta polnud, saime Pauliinaga nautida vaid meie päralt olevat randa ning see oli palju väärtuslikum. Täiskuu muutis järveäärsed kuumaveeallikad tavalisest aktiivsemaks, nii et meist vasakul käel hõljus lõputu valge aurupilv, maa aga kees suisa kuuldavalt. Kui järgmisel päeval poleks ees oodanud pikk tee Vikki, oleksin hea meelega kogu öö ringi uidanud ja kuuvalgust endasse imenud. Huvitav, kas see oli viide varjul olevatele libahuntlikele kalduvustele…

Uus päev, uued sihtkohad. Minema saamine ei erinenud millegi poolest viieliikmelise perega automatkale minekust, millega ma nii tuttav olen. Plaanitud kella kümnene start nihkus esmalt veerand, siis poole ja lõpuks kolmveerand üheteistkümne peale. Küll ei jõudnud mina söödud, siis läks Pauliinal ärkamisega aega, siis avastasid Mette ja Kristel, et nad tahavad veel kohvi juua ja nii edasi ja edasi. Kuid, ega Vik pole jänes, et eest ära jookseb. Kui kõik olid omad tähtsad toimetused ää toimetanud, asusime teele.

Kes kord teel olnud teab, et teekond ise on pea alati tähtsam kui sihtpunkt ja ka meie reisike polnud siin kohal mingiks erandiks. Olin kaardi pealt vaadanud, et kuskil umbes poolel teel peaksime mööda sõitma kuulsast Skogafossist. Olles taaskord üks Kuldse ringi vaatamisväärsustest, on tegu pea iga turisti jaoks kohustusliku vaatamisväärsusega. Ka meie ei tahtnud sellest mingi hinna eest ilma jääda. Siiski, matkajuhi ülesanne, eriti veel koos autojuhi vastutusega, on minu jaoks veel üsna uus ja nii suutsin ma kaasreisjatele infoks anda ainult nii palju, et me sõidame mööda sildist, mis juhatab meid suure ja vägeva kose juurde. Nime suutsin muidugi rõõmsalt ära unustada. Seega, kui Katrin järsku kõva häälega hüüdma hakkas, et siin oli kose silt, me sõitsime mööda, ei kõhelnud ma tagasi pööramisega hetkegi. Olgu- olgu, esmalt tuli muidugi leida mõni maha pööramise koht, mis tähendab, e eelmainitud hetk kestis päris mitu minutit, aga sellegi poolest jõudsime varsti koseni. Üllatuslikul kombel oli meie uus leid hoopis Uridafoss. Kõvasti vähem tuntud kuid mitte sugugi vähem oluline ning samuti väga kena kosk. Ühtlasi ka kõige laiem kosk Islandil. Väga sobivalt oli parkla kõrvale ehitatud kose vaatega piknikulaud ning kuna kell näitas just parasjagu lõunasöögi aega, siis sai meie esimene peatuspaik kohe eriti meeldejääv.

Kõht täis, meel hea- või vähemalt peaaegu. Piknikul olles tabas mind kohutavalt tugev vajadus liha süüa ja mida ma ka ei teinud, üle see vajadus enam ei läinud. Vaatasin enda ees laiuvat teed, aga nägin vaimusilmas hoopis šnitsleid, kotlette, grillitud ribisid… Arvatavasti on küsimus selles, et kuigi me sööme Islandil üldjuhul hästi, siis liha juhtub toidu sisse üsna vähe. Kui Mette- Pauliina süüa teevad, siis pole seda üldse ja kui ma ise kokkan, siis katsun küll midagi sisse panna, aga enamuse ajast piirdun ka mina lihtsalt kana või mõne üksiku singiviiluga. Sellel lihtsal põhjusel, et liha on siin väga kallis. Eriti valmis tooted. Ei ole meil siin õnnistatud Rakvere lihapalle või Oskari suitsupeekonit või kui ongi midagi, siis tuleks paari väikese hallika käraka eest välja käia nii umbes nelikümmend eurot. Hakkliha on mõistlikuma hinnaga, aga siin tunnevad nad peamiselt ainult puhast veist, mis pole päris see toode, mida ma kodus valiksin. Sealiha pole mul siin veel leida õnnestunud.

Kuskil neljakümne minuti pärast jõudsime õnneks Seljandsfossini, mille ilu vaigistas mõneks ajaks ka nüüd juba laulda vihtuvad kujuteldavad šnitslid. Suur ja vägev, justkui meie Valaste vanem vend, kohises Seljandsfoss rõõmsalt päikesepaistes. Vesi sillerdas ja lõbus tuuleke pritsis märjaks nii mu prillid kui ka kaamera objektiivi. Suvel läheb tee ka kose taha ning oh, milliseid pilte sealt saab! Ma tahtsin nii väga ka ise selliseid fotosid pildistada, aga paraku oli mu prillidele pritsinud vesi nähtavasti ka tee peale jõudnud. Kõik oli nii paksu jääkihi all, et ronimine olnuks täitsa eluohtlik. Sain küll terve nahaga trepist üles, aga edasi enam ei julenud minna. Kitsas piireteta rada ja külm suplus ei olnud just liiga kutsuvad. Jäin hetkeks igatsevalt jäist teed silmitsema, kui hoiatava märguandena kukkus minust vaid paarikümne sentimeetri kaugusele suur ja terav jääpurikas. Ehmatusega üles vaadates avastasin, et kogu kaljuserv on kaetud pikkade purikatega. Täpselt niisugustega nagu see, mis mõne aasta eest Kuressaares ühe naise tappis. Kaotasin kiirelt kogu seiklusjanu ja tegin, et alla sain.

Kristel, Mette ja Katrin olid edasi jalutanud ja nii läksime Pauliinaga kahekesi. Seljandsfossi juurest juhatavad sildid Gljufrabui juurde, mis pildi järgi otsustades paistis samuti olevat mingit sorti kosk. Teel lonkisid meile vastu ülejäänud kolm vanderselli. Pidi ka mingi väike kosk olema. Lubasime ruttu ära käia ja auto juures kokku saada. Oligi koseke, selline pisike ja armas, aga Gljufrabui pidi sildi järgi olema veel kahesaja meetri kaugusel. Meie seltsilised olid asjast päris valesti aru saanud ning enne raja tegelikku lõppu tagasi pööranud. See sai kohe selgeks, kui me Gljufrabuid nägime. Õieti kuulsime, sest näha oli seda esiti raske. Kurdistava mürinaga kukub Gljufrabui läbi ruumika koopa, et siis koopasuust jõena välja voolata. Siseneda saab ainult jõge mööda, hüpates kivilt kivile ja hiljem end vastu koopaseina pressides. Vaatasime Pauliinaga vaimustatult teineteisele otsa, tõmbasime kapuutsid silmile ja ronisime sisse. Erinevalt ülejäänud seltskonnast, olime meie vett pidavate matkasaabastega ja nii oli koopasse minemine üsna lihtne. Sees aga avanes meile midagi nii võimast, et tekkis küsimus, miks küll on Seljandsfoss igas teatmikus, igas Pinteresti postituses, mida ma Islandi kohta lugenud olen, aga Gljufrabui ei viita isegi oma nimega sellele, et siin võiks peidetud kosk olla. Samas, eks see oligi koopa võlu. Muinasjutuline, veidi salajane… Imeline!

Väljusime koopast naerul nägude ja tilkuvate jopedega. Ülejäänud tüdrukute näod venisid meid nähes pikaks. Neil polnud aimu ka, et seal veel midagi on ning ei, nad pole midagi näinud. Me pole Pauliinaga kadedad tüdrukud, hüppasime autosse ja viisime teised ringiga otse Gljufrabui juurde. Uuesti ei hakanud ma sisse minema, et mitte esmamuljet rikkuda ja jäin seega auto juurde, kus mind jälle šnitslid kimbutama tulid. Sõin nende vaigistamiseks ühe kaerabatooni, aga palju sellest kasu polnud.

Tagasi tulnud, meenus Kristelile, et siit samast veidi edasi on veel üks kaljukosk, mida nad Kara ja tema giidist sõbraga veebruaris vaatamas käisid. Pidi olema veel ägedam, kui see, mida just näinud olime. Njah, juba teel sinna mõistsime uuesti, et meie tubli Gullkistani auto ei ole mõeldud millegi muu kui korraliku asfaldi jaoks. Venisime kahekümnega parkla suunas. Kiiremini ei julgenud minna, sest talvel oli tüdrukute autojuht kiviga rehvi vigastanud ning meil polnud ei tagavararehvi ega oskuseid selle vahetamiseks. Kohale jõudnud, tabas meid jälle sama tõsiasi, mis päev varem punaste mägede juures. Vahepeal oli ilm kõvasti muutunud, muutes ka paika ennast. Kui Gljufrabui juurde minekuks tuli teha paar suuremat sammu läbi jõe, siis siin pidanuksime kose juurde jõudmiseks ette võtma korraliku matka läbi jõe, mis oli kevadele kohaselt kenasti kallastele tõusnud. Ei olnud midagi parata, isegi Pauliinal tuli alla vanduda ning saba jalge vahel tagasi auto juurde löntsida. Üle enda varju ei hüppa ja nii jäi meil selle päeva teine kaljukosk nägemata. Kurb ja samas ka natuke tore: mul on hea meel, et miski ei pisenda mu Gljufrabui elamust.

Parklasse jõudsime samal ajal kohaliku vanapaari ja nende sõbratariga. Kõigil korralikud kummikud jalas ja vihmariided seljas ning nägu nalja täis, sest nemad olid tänu oma galantsele saatjale ilusti kose ära näinud. Miks ma nii ütlen? Nägin neid välja tulemas ja härra käis vaheldumisi mõlemat prouat üle jõe aitamas, ise pahkluudeni külmas vees. Temal kummikuid ei olnud. Nüüd istusid kõik rõõmsalt oma maasturis ja jõid pokaalidest šampust. Klaasist pokaalidest, olen selles päris kindel. Vaatasin ja imestasin. Kui õnnestuks ka ise nii stiilselt vananeda, vot see oleks alles midagi.

Eelmainitud trio mõjus meile kõigile väga virgutavalt, nii et Katrin otsustas ise rooli minna. Olin sellega igati päri. Maha oli sõidetud juba üle saja kilomeetri ning vahelduseks oli väga mõnus natuke puhata ning rahus aknast välja vaadata.

Saare lõunarannik on asja pärast turistide seas tohutult populaarne. Maastik muutub ookeani läheduses drastiliselt. Muidu hallid laavaväljad asenduvad õhtupäikeses kuldsete kaljudega, mille külgi kaunistavad suuremad ja väiksemad kosed. Paremale käele jääb sätendav ookean. Plaan oli nüüd otse öömajja sõita, omad kodinad maha panna ja Viki peale minna, aga saatusel olid ka siin omad plaanid. Sõitsime- sõitsime, kui korraga näeme vasakul käel tõsiselt mastaapset koske. Gullfoss ja Uridafoss rabavad oma laiusega, Seljandsfoss kõrgusega, aga see mida nüüd nägime, hõlmas endas mõlemat. Kuidagi polnud keegi meist plaane tähes märganud, et möödume ka Skogafossist, mis osutus selle päeva kõige maalilisemaks. Kella viiene madal päikesevalgus maalis kose ette suure vikerkaare ning see peaks juba kõik ära ütlema. Kosk ja vikerkaar! Poosetasime kõik kohe mõnuga, tegime pilte nii, mis tapab ja ronisime seejärel kose kõrvalt mäe otsa. Üle viiesaja ebamugava trepiastme võrra hiljem, saime vaated ka koske toitvale kärestikulisele jõele. Jalutuskäik ülesvoolu viinuks meid Islandi kõige matkatavamale matkarajale, aga et me keegi polnud valmis ega valmistunud 26 kilomeetri pikkuseks retkeks, tegime lihtsalt peatuse üllatuslikult välja ilmunud Hesdavadsfossi juures. Selline see Island on. Lähed vaatama ühte ja avastad üllatuslikult hoopis midagi muud. Mina igatahes ei kurda 🙂

Öömaja osutus armsaks puust majakeseks, üsna sarnane meie igapäevasele eluasemele, ainult heledama interjööriga ja hulga pisem. Kaua me seal aega ei veetnud, minu liha himu hakkas juba kõigile hirmu peale ajama- parem oli ruttu kuskilt süüa leida 🙂

Vaade majakese ukselt

Juhuslikult osutus esimene restoran, mille ees me auto peatasime ka Viki ainsaks avatud söögikohaks. Suurenenud koroona ohu tõttu olid enamik teisi varakult kinni. Suurenenud oht näib muidugi Eestiga võrreldes jabur: 20 nakatunut ühel päeval ja see juba alaneb, aga samas, eks nad oma ülimalt aktiivse olekuga ongi olukorra kontrolli all hoidnud. Kohe meid isegi sisse ei lastud, esmalt tuli meil oodata, kuni üks söömise lõpetanud perekond lahkub, alles siis saime loa siseneda. Kuna Halldorskaffi oli ainsana avatud, oli rahvast nagu murdu. Oodata tuli pikalt, aga loovate inimestena lahendasime selle mure üsna hõlpsalt. Joonistasime Katrini märkmikus mitu lehekülge täis, et teineteise stiile ja käekirjasid võrrelda ning siis tulidki meie pitsad- burgerid. Olgu õnnistatud kokk, kes mulle lõpuks liha tõi! Ja mitte lihtsalt liha, head, maitsvat, suurepärast rebitud liha imelise hamburgeri vahel!

Magustoiduks võtsime kamba peale kaks tükki kooki. Jälle ilmutas end Islandi söögikohtade lahkus. Kuna olime viimased, tõsteti meile kogu järele jäänud beseekook. Mõneti oli see ka vabanduseks, et me nii kaua ootama pidime nagu hiljem meie leedukast teenindajaga suheldes selgus.

Loomeinimeste ajaviide

Õhtu viimaseks ja kolmapäeva esimeseks elamuseks sai loomulikult minu peamine eesmärk ookean. Nii öötaeva lõputute tähtede kui ka heleda päikese all jätab ookean endast ikka kustumatu elamuse. See algab lainete lõputu vägevusega, valgub rannale heleda merevahuga, kajab vastu randa ümbritsevatelt kaljumassiividelt ja poeb lõpuks kümnete siledate kivide näol sulle taskusse, et koju kaasa tulla, sest see, kes kord on merd näinud, ei saa enam iial olla mere igatsusest puutumata. Ehk just selle pärast, et mere igatsus on mulle usaldatud juba emapiimaga, tundsin ma Musta liiva rannas kaljukoobaste vahel uidates end nii nagu oleksin kirikus. Seisin koopas, mille seintest ja laes välja kasvavad geomeetrilised sambad tekitasid vägisi tugeva seose varagooti katedraalidega ja tundsin, et kui üldse kusagil võib Jumalat kohata, siis just siin. Kaugemale mu mõttelõng ei jõudnud, selleks, et iseendaga niisugustel teemadel vestelda ja päriselt kuhugi välja jõuda, tuleks olla üksi. Mina aga polnud üksi, veelgi enam, olin hoopis autojuht ja seega jätsin oma pühalikud mõtted koopasuhu kasvama ning ühinesin teistega väikeseks lõunaseks teeks.

Minu unustustes seisis Musta ranna kõrval veel teinegi paik, mida ma lihtsalt pidin külastama. Selleks oli 1973ndal aastal mere äärsesse kõrbesse kukkunud väikese Ameerika lennuki vrakk. Kõigi fotograafide paradiisiks tunnistatud ulmeline paik, mille sarnaseid on maailmas väga vähe. Olin kogu seltskonda juba päevi plaanidega tüüdanud, et me ikka minna saaks. Ning nüüd… Nüüd kerkis jälle see kohutav vastik pagana nõmedalt idiootne ja täiesti mõistusevastane tuul. Vabandust, aga kusagil pean ma ju selle välja ütlema, et see ei olnud aus. See polnud lihtsalt üldse aus, et hoolimata kõigist oma plaanidest, hoolimata edasi lükatud käigust, paksudest riietest ja päikesepaistest, läks tuul siiski nii kõvaks, et kuigi me olime seal samas parkla kõrval, olnuks nelja tunnine matk siiski niisuguse ilmaga liiast. Ma ei süüdista kedagi elavat ja ma ei ütle, et saanuksime midagi teisiti teha, aga no tõesti. Hoolimata sellest kõigest toredusest, mida teel nägime, jäi see, mida ma kõige rohkem näha tahtsin jälle Islandi tuule tõttu nägemata ning kuskil pean ma saama välja öelda, kui kohutavalt kurvaks see mind tegelikult teeb, et ma oma lennuki vraki juurde ei saanud. Teiste nimel võtsin ennast kolmapäeval kokku ja olin kena ning rõõmus, saagu siis vähemalt mu blogisse mu tõelised tunded kirja.

Kuna muud huvipunktid olid eelmisel päeval ära vaadatud, sõitsime otse… Võite kolm korda arvata kuhu. Ei, mitte koju ja tagasi Vikki ka mitte, vaid ikka Selfossi. Paistab, et Selfossist ei saa üle ega ümber, Selfossiga algavad või lõppevad ikka kõik meie käigud, tahame me seda siis või mitte. Sel korral me tahtsime, sest kui lennuki juurde ei saanud, siis vähemalt poodi pidi ikka saama. Naisterahva hingele pole nimelt paremat ravi kui šokolaadi- ning šopinguteraapia 🙂 Eriti kui midagi saab kah. Mina sain. Juba kuu aega olin suud vesistanud oma enda Islandi kampsuni mõtte peale. Kristelil oli seesinane isend juba olemas ning ta ei väsinud kiitmast kampsuni positiivseid omadusi, mis ületavat iga muu kampsiku pika puuga. Mina olen kampsuni tüdruk ning nüüd lõpuks oli mul võimalus endale ka üks välja valida. Islandi kampsun on nii klassikaline Islandi suveniir, et nende müüjatest puudu ei jää. Tihti on need aga masstoodang, milles osa kampsuni hinge kaduma läheb. Olin Vikis näinut tervet armeed niisuguseid, kõigil samasugune muster ja hallisegused toonid, arvatavasti masinkootud. Selfossis on lood teised. Neil on siin üks armas Handverksskùrinn Selfossi nimeline käsitööpood, kus iga müügil olev kudum on erineva mustriga kohalike prouade poolt hoole ja armastusega kootud. Pood ise on elumaja teisel korrusel, tagasihoidlik ja vaikne, köögis istumas kaks vanadaami, mõlemal vardad rahulikus tempos klõbisemas. Just sealt poest õnnestuski mul lõpuks saada minu enda Islandi kampsik, puhas käsitöö. Tõesti soe, tuule peab kinni ja torgib ka nii nagu õigele kampsunile kohane. Minu uus lemmik.

Kampsik koos nähtavalt tuntava armastusega 🙂

Peale käsitöö sai vaadatud ka taaskasutuspoodi, kust leidsin endale vahva lehmakestega särgi ning seejärel lõpetasime jälle Kaffi Krùsis. Sel korral porgandikook ja chai. Nüüd tuleb mõnda aega küll Selfossist eemale hoida, muidu lööb mu eelarve lõhki. Praegu on siiski õnneks kõik hästi. Meel on hea, tervis korras ja tänu saabunud pühadele ka pühalik meeleolu südames. Mine tea, ehk kuulete järgmises postituses sellest, kuidas järvemudas mune värvida 🙂 Siiani oleme piirdunud šokolaadimunade ja kena ühise õhtusöögiga, aga eks kaks päeva ole veel ees ja selle ajaga jõuab nii mõndagi juhtuda.

Lugeda ainult täis kõhuga!

Üllataval kombel pole ma peale oma vägevat tõukeratta sõitu ühestki suuremast seiklusest osa saanud. Julgen isegi väita, et seda võis tõlgendada isegi kusagilt kõrgemalt tulnud manitsusena: “Võta hoog maha tüdruk!”. Võibolla, kui oleksin tähelepanelikumalt kuulanud, oleks ka siinses blogis pilte uskumatutest vaadetest ja kirjeldusi kohtadest, mis meenutavad muinaslugusid. Samas, tegelikult oleks vale väita, et see, kui ma vahelduseks kodusem olen, teeb nädala vähem väärtuslikuks. Jah, Islandi aeg on väga kallis, aga mitte suur jooksmine, vaid südamega nägemine on see, mis ajale tähenduse annab. Tore on siin ikkagi 🙂

Ilm oli neljapäeval ja reedel püsivalt rõve või väga rõve. Sadas tugevat vihma, puhus tuul ja mäed olid nii sügavas udus, et võinuks suisa arvata, et olen novembrikuises Eestis. Nähtavus oli täitsa null. Sarnase ilma kogemine nädal tagasi, innustas mind marutuulest muinasjuttu kirjutama. Ma pole tavaliselt suur muinasjuttude kirja paneja, aga jutustan ma neid oma õdedele täitsa tihti ja seega olen harjunud, et keegi neid ikka kuuleb. Nii korraldasin reede õhtul meie neljasele eesti seltskonnale väikese lugemisõhtu, mis ootamatult kujunes hoopis vulkaani õhtuks. Muinasjutt sai loetud ja korraga ilmus muinasjutt meie enda elutuppa: järgmised kaks või isegi enam tundi oli kõrval maja elutuba tõeline vulkaanihuviliste teabejaam. Meist 117 km kaugusel purskama hakanud Fagradalsfjall`i vulkaani otsepilt oli korraga lahti kolmes eri arvutis. Ülimalt aktiivseks muutunud Alda tulistas meie Gullkistani Messengeri gruppi pidevalt uusi teavitusi ja linke uudiste, videote ja fotodega. See oli võimas ja samal ajal hulluks ajav. Polnud mürgiseid gaase, laava massid voolasid omas rahulikus tempos jõe poole. See oli looduse ime nii ohutul kujul kui ohutu üks vulkaan üldse olla saab. Elu võimalus! Elu võimalus, millest meie osa võtta ei saanud- teed pandi kinni.

Lähemale pole veel vulkaanile saanud

Istusime ja vaatasime lummatult läpakatest uudiste erisaadet, kui korraga ilmus pilti keegi eesti korvpallur. No mida! Ei ole lihtsalt võimalik! Üks asi on vaadata, kuidas hulk võõraid islandlasi vulkaani juures ringi tatsab, aga hoopis midagi muud ja ausalt öeldes vihale ajavat on see, kui reporter hakkab intervjueerima vulkaani juurde matkanud teist eestlast. See oli hetk, mil minu mõõt täis sai ja ma ära magama läksin. Jah, ei saa salata, kadedus tahtis hinge seest süüa.

Järgmisel päeval püsis teede olukord sama. Võimud palusid tungivalt mitte minna ja nii võtsime Katrina ja Pauliinaga ette parima alternatiivi, mis siin käe pärast oli ning läksime Laugarvatni Fontana nimelisse spaasse. Nagu kõik kuumaveeallikatele ehitatud basseinid, mida ma siiani kohanud olen, nii oli ka Fontana muidu tore küll, aga ilma katuseta. Riideid sai ikka siseruumis vahetada ja see ala oli isegi päris peen koos kõigi külastajatele mõeldud luksuslike öko šampoonide, palsamite ning isegi kreemidega. Kreem oli vist mu lemmik osa sellest päevast…

Väljas oli väga ilus, basseine igale eri maitsele, samuti 70ne kraadine soome saun ja kolm erinevat munahõngulist aurumaja, mida oleks veidi veider aurusaunadeks nimetada. Eestlasena nautisin ma leilisauna isegi rohkem kui kõiki neid kuumaveega basseine. Siin sai vähemalt aru, mis toimub, kus on soe, kus külm… Aga vaat kui jahtuda tahtsid, siis läks asi hapuks kätte ära, sest õues oli jälle kena koerailm. Sadas vihma, puhus tuul, mis hetkega kerest läbi tõmbas. Nii tuli ruttu jälle basseini silgata ning enese keetmist jätkata. Hakkas palav, siis ajasid end rohkem veest välja, oli külm, vajusid alla poole.

Mõnele inimesele selline sulistamine kindlasti sobib. Mulle ka sobiks, kui ainult mu immuunsüsteem suudaks sellele vastu pidada. Esmalt hakkas temperatuuride vahest jälle pea valutama, koju jõudes tundsin, et olen veidike külma saanud.

Parim ravi iga halva asja vastu on hea toit. Olin eelmisel pärastlõunal küpsetanud suure kuhja lihapalle ja nüüd oli aeg nendega natuke maagiat teha. Ma ei tea, kas armas lugeja on kunagi IGEA ehk siis rootsi lihapallikastet söönud, aga ma pean ütlema, et olen sellest juba kaks aastat vaimustuses. Selguse huvides olgu siis mainitud, et ma olengi ainult korra elus IKEAs käinud. Mitte šoppamas, oo ei, mu kallis sõbranna Sarita viis mu sinna lõunatama. IKEA lihapallid pidid olema toit, mida tema sõnul iga inimene vähemalt korra elus proovima peab. Rohkem polnud ma neid saanud, aga juba Islandile tulekust saati oli isu päris kõva. Leidsin ka IKEA enda retsepti, jälgisin seda nii hästi- halvasti, kui mul olemas olevate ainete piires võimalik ja teate, tulemus tuli täpselt õige!

Retsept, mida kodus järgi teha 😉

Kõht oli täis, meel hea ja uni tahtis peale tulla. Plaan oli korra kõrval maja rahvale tere öelda ja põhku pugeda. Tegelikkuses aga olid Alda ja Jon jutu tujus, välja toodi järjekordne läpakas koos lõputut laavavoolu kajastava videopildiga, kallati veini ning vesteldi maast- ilmast kuni hilise ööni.

Pühapäev on ka Islandil püha päev, mida me tähistasime kõiksugu küpsetistega. Hommikuks tegi Katrina Šveitsi patsisaia, Jon lisas lauale Islandi kohvisaia ehk siis martsipani ja šokolaadi tükkidega rullbiskviidi moodi küpsetise. Kõht täis, hakkasime leiba tegema. Taina tegu on vist kõigi leibade puhul üsna sarnane: ikka rukki jahu, siis veidi nisujahu, soodat, soola, suhkrut ja hapupiima. Peale seda, aga pööratakse siin kõik pea peale. Ei ole leiva vormi ja kuulge, no mis ahjust te räägite? Islandi leib läheb sinna samasse järvemutta, kus me varemalt mune keetsime. Ainult natuke veepiirist kaugemale, sest leib tahab pigem küpseda kui keeda. Siiski, olud on vedelad, mis tähendab, et need samad kolm kartongpakki, kus oli enne piim, said nüüd taignaga täidetud. Siis kõvasti teibiga kinni ja toidukile ümber. Siis kõik kolm pakki omavahel teibiga kinni ja kilekotti, mis sai ka kinni tõmmatud, et kõige lõpuks veel ühte kotti minna. Valmis.

Meie neljane eesti naiskond vaatas seda teatava kahtlusega. See tundus sama jabur nagu kilekottidest sauna ehitamine, aga et kohalikud olid kindlad, et just nii see käib, ei hakanud ka meie vaidlema vaid võtsime leivad hellalt sülle ning suundusime järve poole. Island pole katoliiklik maa ja siin pole teatavasti kunagi Neitsi Maarja kujuga laavavoolu peatatud, aga kui me oma leiva, labida ja Gullkistani lipukesega järve poole matkasime, meenutas see mulle tugevalt filmides nähtud protsessioone. Vihma kallas, järv oli hall ja kurjakuulutav, aga meie läksime vapralt oma leivaga edasi, et see 24ks tunniks maha matta.

Augu kaevasime kõik koos hoolega valitud asupaika, kus maast kerkiv aur lubas oletada allikakohta. Kellegi tundmatu kividega tähistatud kaevekoht lubas oletada, et meie polnud sel päeval esimesed leivategijad.

Õhtul sai natuke meisterdatud. Esmaspäeval ootasime kahte kooligruppi Kristeli juhendamisel endale taimedest maske tegema ja ma andsin näidiste tegemisel ka oma panuse. See oli tore nokitsemine erinevaid looduslikke materjale, oksi ja lambavilla ning puukoort kokku sobitada. Mässasin sellega õige tükk aega, aga ikka jäi selline tunne, et tahaks veel midagi teha ja nii ma lõikasin endal juuksed ära. Olgu, see oli nüüd nali. Ma läksin koju ja lõikasin tõesti juukseid tüki lühemaks, aga see mõte oli mul tekkinud juba mitu päeva tagasi, kui Kristel ühe hiljuti joonistatud autoportree peale arvas, et see kujutab mind lühikeste juustega. Tegelikult olid juuksed kinni, aga see mõte, et mis siis, kui need oleksidki peaaegu lühikesed, ei andnud ikka asu ja nii saidki käärid kätte võetud. Siuh- sauh mõlemalt poolt maha ja siis pärast Mette aitas veidi otsi tasandada. Tulemus meeldib mulle, pole oma kümme aastat end sellise soenguga näinud. Neljandas või kolmandas klassis lõikasin ka korra juuksed lühikeseks, aga siis oli tukk ka ja kuidagi tekkis selline õudne potisoeng, mille pärast oli mul siiani tõsine hirm lühemate juuste ees. Mul on hea meel, et sellel minna lasin.

Esmaspäevane maskide töötuba oli väga vahva. Lapsed olid agarad ja see, mis jäi keelebarjääri taha, sai ületatud viipekeele abil. Peamiselt oli pisematel inimestel vaja, et ma neid kuuma liimiga aitaksin, et nad saaks oma lehekesi ja oksi ohutult maskile kleepida. Sellest palvest pole õnneks raske aru saada. Ainsaks tõrvatilgaks oli järjekordne magamata öö. Tuul tahtis hinge seest süüa. Meie majakese seinad on üsna õhukesed ja kuigi välisseinad on tublisti soojustatud ning tegelikult täiesti asjalikud ning küllap ka hästi tehtud, kostab kõik läbi. Enam ma isegi ei kartnud, lihtsalt tüütu oli.

See väike paus, mis kahe grupi vahele jäi, möödus kenasti tukastades. Suuremad olid ka ise asjalikumad, nemad liimimisega väga abi ei vajanud, küll aga oli neid kõiki tohterdada tarvis, sest iga viimane kui neist suutis endale liimi sõrme peale lasta. Seletad küll, et kohe, kui läheb jooksed vetsu ja lased seni vett peale, kuni ei kipita, aga see oli neile nagu kärbse pinin. Nad said minust aru küll, aga see ei tulnud neile nähtavasti meelde kui õnnetus päriselt käes oli.

Sel ajal, kui meie lastega mässasime, hakkas õues lund sadama. Seda on nüüd tulnud natuke iga päev. Pole mingit suurt ja paksu lumekihti, nii et kelgutada ei saaks, aga siiski piisavalt, et kõik oleks valge. Vahepeal tuleb lörtsi ka. Paistab, et Islandil on seda aknast vaatamise ilma päris palju.

Lörts, vihm, lumi, lumi, veel lund ja siis natuke rahet ka, aga meie maa sees küpsevat leiba see ei seganud. Kella viie ajal sündis ime: Alda kaevab maa seest leiba, sooja leiba, mõtelge! Ma olin seda sama stseeni näinud ka Netflixi sarjas “Down to Earth”, kus Zac Efron ja Darin Olien põhimõtteliselt selles samas kohas leiba maa seest välja kaevavad, aga oma silmaga oli selle nägemine ikka midagi täiesti muud. Siiski, soovitan sarja esimest osa kõigile huvilistele, sest kui mina jagan ainult omi muljeid, siis nemad räägivad seal natuke asjalikku juttu ka, kui ma õigesti mäletan 😉

Koju minnes tuli jälle Juhan Liiv mõtteisse. Alda lõikab piimapakist välja leiba, sooja leiba, mõtelge! Ja no tõesti, oli soe leib! Oli soe, ilus, küps, kuldne leib, mis maitses nii magus ja hõrgutav ning uskumatul kombel ka täitsa tuttav. Minu vanaema on leiba teinud nii kaua kui ma mäletan. Täiesti teistsugune leib, juuretise ja leivaastja ning ikka ahjus küpsetamisega, aga soojana… Soojana oli nende kahe leiva maitse nii tuttav, et oma võist tilkuvaid sõrmi limpsides võisin peaaegu kujutleda, et ma istun hoopis oma vanavanemate köögis ja söön endale küpsetatud leivaparti.

Piimapaki kuju küpses ka leivale sisse 🙂

Lõpetan tänase toidublogi luuletusega. Üks neist kolmest Liivi luuletusest, mis mul juba aastaid peas on. Me kõik teame seda luuletust ja midagi uut selles ei ole, aga siin Islandil tuleb see mulle erinevates olukordades üha uuesti ja uuesti pähe, omandades kümneid uusi tähendusi. Kasvõi siis, kui vaatan õues üha jätkuvat lumesadu. Või murran enesele suure tüki sooja leiba.

Rändaja

Juhan Liiv

    Tulin linnast. Lumesadu.
    Tööd ei leidnud kusagilt. --
    Lumesadu. Jalad väsind.
    Läbi, läbi näljane.
    
    Kuskil teed, ei tulekiiri,
    aeg ju hiline.
    Ennäe! tulukene siiski
    vilgub viimati.
    
    Koputan ja astun sisse --
    lahkelt lahti tehakse.
    Tüdruk võtab ahjust leiba,
    sooja leiba -- mõtelge!
    
    Soe saun ja lõhn nii armas. --
    Tühi kõht. -- «Kas soovite,
    külamees, vast sooja leiba?»
    Murdis tüki minule.
    
    Suure tüki sooja leiba!
    Oh küll maitses magus see!
    Soe leib ja soe süda,
    perenaine tasane.
    
    «Kust sa tulid, kuhu lähed?
    Kas sul naine, võõras mees?»
    Sealt ma tulen, sinna lähen,
    olen vaene reisimees.
    
    «Mitu venda sul või õde?
    Isa, ema elavad?»
    Mina üksi! Kibe tõde,
    kõik nad ära surivad.
    
    «Tibi-tibi, tibi-tibi --
    suurem neist on kukeke.
    Mul on neli kanapoega,
    jutt neid ajas ülesse...»

Seltsielust ja huvipunktidest, sekka mõtisklusi toidust ning tõukeratastest

Tundub, et teatud vanuses reisides on asju, mis juhtuvad igal juhul, asukohta küsimata. Need on asjad, mis juhtuksid ka kodus. Osa noor olemisest, mille eest lihtsalt ei pääse, sest kogemus on vaja kätte saada. Neid kahte eelmist rida võib nüüd tõlgendada nii tohutu eneseõigustamise kui ka vägeva elufilosoofiana. Kumbki poleks vale. See öeldud, oleks paslik kirja panna Mette tsitaat meie eelmise nädalavahetuse kohta: „Tegelikult olid ainult 72 tundi, aga tundub nagu oleks sinna sisse kogu eluiga ära mahtunud.“ Paremini poleks seda saanud kokku võttagi. Muljeid oli lihtsalt nii palju, et praegu kustutan juba kolmandat algust, sest neid on peaaegu võimatu kirja panna. Mitte halva pärast, ei need on kõik kas head või õpetlikud või muidu põnevad kogemused/ mälestused, aga alustada on raske. Seepärast, ilma pikema jutustamiseta, alustan lihtsalt algusest ehk siis reede hommikust, kui me autole hääled sisse lõime, et minna ühele vägevale road tripile.

Marsruut oli täielikult Kara kokku pandud, hõlmates kahte kuumaveeallikat ja ühte kiidetud restorani. See oli tema jaoks viimane võimalus Islandil ringi sõita enne, kui ta tagasi koju Ameerikasse läheb ja need olid ta nimekirjas viimased olulised punktid, kus veel käimata.

Päev oli kaunis. Päike piilus lõunani vahelduvate pilvede vahelt, päris õhtuks aga taevas selgines, näidates meile esmakordselt Islandi loojangut oma täies ilus.

Meie esimene huvipunkt oli üks pisike looduslik kuumaveeallikas Hruni asula lähedal, mille praeguse maalilise süvendatud basseini ja mätaskatusega riietusruumi on loonud kohalikud talumehed. Nende suure töö ja vaeva austamiseks on kohapeal ka kinnine postkast, kuhu palutakse külastajatel jätta väike summa vaevatasuks. Mingit kontrolli ei ole ja nii võiks vabalt ka tasuta ära käia, aga pean ütlema, et sellist mõtet ei tulnud koha peal kordagi pähe. On väga võimas tunne istuda kuumaveeallikas ja vaadata kilomeetrite kaugusele ulatuvaid mägesid. Päikesest valgustatud tühermaad. See tunne on hindamatu ja tegelikult olime kõik isegi tänulikud võimaluse eest midagi vastu anda.

Naljakal kombel oli meie päeva teise kuumaveeallika nimi Secret Lagoon ehk Salajane laguun, aga kui Islandil üldse on mõni pigem salajane kuumaveeallikas, siis oli see juba eelmainitud mägedesse peidetud Hruni allikas. TripAdvisoris olid mõned vihjed, et see on külastamist vääriv paik ja mainiti ka seda, et Google Maps paneb oma juhistega puusse. Aga milline navi ei paneks, või kus see täpselt asub, seda polnud mainitud. Nii sain ma ka korraliku kruusateede ja võimatutes kohtades tagasipöörde tegemise kogemuse. Seda, kuidas me lõpuks kohale jõudsime, on isegi raske öelda. Arvatavasti lihtsalt vedamine ja hea koostöö kolme eri kaardi ja kohalike sõprade juhatustega.

Järgmiseks panin Mapsi sisse Fridheimari tomati restorani, aga teel sinna juhtus meiega see, mis naisterahvastega ikka juhtub, kui nad poode näevad. Auto tuli peatada nii Vinbudini ehk siis ainukese poeketi eest, kust võimalik Islandil alkoholi saada, kui ka kahe üliarmsa talupoe ees. Igas ühes sai ka natuke rahakotti tuulutatud ja nii see läks. Nüüd on mul suurepärast kohalikku peekonit ja purk imemaitsvat Islandi maasikatest tehtud maasikamoosi.

Maaliline nurgake talupoes

Fridheimar ise osutus täiesti omaette kogemuseks. Ma olen elanud õnnelikku elu ja saanud võimaluse einestada päris mitmetes söögikohtades nii Eestis kui ka välismaal, aga ilma liialdusteta võin öelda, et Fridheimari tomatiresto osutus siiani üheks parimaks. See oli segu lapsepõlvemälestustest vanaema kasvuhoonetest ja päikesesoojade tomatite noppimisest, mulla lõhnast, ulmeklassikast, tõeliselt maitsvast toidust ning tipptasemel restoranist. Jah, see restoran on rajatud suurde kasvuhoonesse. Ühel pool on kaunilt kaetud külastajaid ootavad lauad ja teisel pool kavavad soojas valguses tomatitaimed, lendavad mesilased ja õitsevad lilled. Menüüs on ainult tomatitest tehtud toidud ja joogid.

Meie seltskonna enamus võttis endale esimeseks roaks tomatisupi. Üllatuslikult juhatati meid suure laua juurde, mis oli lookas käsitööna tehtud kohalikust saiast ja tomatisupist ning paluti lasta hea maitsta. Süüa võis nii palju kui soovid, juurde toodi võid, hapukoort, hapukurki ja vett.

Meie grupp nautis ja ägises, nii supp kui ka saiad, mida oli valikus oma viite eri sorti, olid tapvalt head ja et olime selle eest maksnud, tabas meid klassikaline Rootsi laeva õhtusöögi efekt, et kuulge, äkki mahub ikka natuke veel… Lõpuks voltis Pauliina viisakalt paar viilu saia veel paberi sisse ja pistis tõeliselt praktilise inimesena tasku, et hiljem, kui jälle jaksab, oleks kena süüa.

Magustoidu ja jookide ajaks olime kõik juba kurgumulguni täis, aga see ei tähenda, et oleksime vähem nautinud. Mina pidin küll kahjuks kaine autojuhina peenetest Bloody Mary-dest loobuma, aga ka minu Healthy Mary oli väga mõnus.

Selleks, et ikka kindlasti ühe lahedaima söögikohana meelde jääda, pisteti kõigile lahkudes pihku purgike kenasti pakitud tomatimoosi. Väga positiivne elamus!

Tuldud teed tagasi sõites tuli jälle kord ületada üks kohutavalt ebameeldiv üherealine sild ja siis olimegi juba Secret Lagooni ees. Tegelikult pole selles paigas midagi salajast. Vastupidi, Blue Lagooni kõrval on see üks Islandi tuntumiad, olles saare vanim avalik termaalveega bassein. Tuntud, aga eriline sellegi poolest. Kuna meie ujumisriided olid märjad ja me ise alles ametis oma hiljutise vägeva lõunasöögi seedimisega, siis olime kõik siseruumis asuva puhta ning korraliku riietusruumi eest ääretult tänulikud. Kvaliteetsed pesutarbed kuni lõhnastatud kätekreemi ja isegi juukselakini välja, tegid hilisema pesemise samuti omaette naudinguks.

Bassein ise oli mõnus ja soe, selle kohal heljus paks valge aurupilv, mille vahelt paistis aeg ajalt kõrval asuva mini geisri mulksumist. Ma pole veel harjunud selle põneva olukorraga, kus keha on kuumas ja pea külmas. Toon selle siinkohal välja, sest mine tea, äkki on sellest meenutusest kunagi kellelgi kasu. Kuumast veest tuleb kohe, kui hakkab natuke palav, välja minna. Vahet pole, kas on käsil põnev vestlus või on jube mõnus rammestus peal. Kohe välja! Muidu juhtub nii nagu läks Secret Lagoonis minuga, et lõpuks näed välja nagu keedetud vähk, süda on paha ja pea käib ringi. Vähemalt pole Islandil joogiveega probleeme ja pärast rahuliku jahedas istumist ning paari karastavat lonksu, hakkas enesetunne jälle taastuma. Lahkusime juba väga positiivse meeleoluga. Juuksed lõhnasid kalli palsami järele, kõhus mulksus parklas joodud soe tee ja taevas säras kümnetes uskumatutes toonides, mis suisa tõmbasid pildistama.

Meie esimese pildipeatuse ajal toimus ka vägagi ehmatav vahejuhtum. Panin auto seisma, käik neutrali peale, käsipidur ka sisse ja autost välja. Olen just kaamera tõstnud, kui autost kostab tüdrukute kisa. Vaatan sinna suunas ja mida ma näen, auto veereb rõõmsalt tee äärse kraavi poole, kõik neli autos olijat sees kenasti paanikas. Jooksin autole järele ja õnneks sain kangi parkingu peale lükatud ning sellega jäi ka auto seisma. Arvatavasti on probleem selles, et meie Gullkistani auto on ilmselgelt omajagu maad läbi vuranud ja teda pole sugugi kõige hellema käega koheldud. Käsipidur ei pea ja selle tulemusena siis ka meie väike vahejuhtum. Õnneks oli tegu õnneliku õnnetusega, peale mida sõit rõõmsalt jätkus.

Värvid läksid üha vägevamaks ja enne koju jõudmist saime veel ka Islandi hobustele tere õelda. Minu esimene lähi kontakt suksudega ei oleks saanud ilusam ollagi. Tillukesed hobused kirgaste värvide ja lumiste mäetippude taustal. Imeline!

Märkamatult oli päevast saanud õhtu. Reede õhtu. Ja mida reede õhtul tehakse? Õigus. Ikka pidutsetakse. Me tähistasime Laugarvahtni festivali ja seda, et asjad sujuvad. Siis tulid virmalised. Palju värvilisi imekauneid virmalisi, mille all tantsida ja tähistada seda, et me oleme siin, oleme noored ja oleme elus. Pärast poole tegid Kara kohalikud sõbrad lõkkeplatsile tule üles, tõid muusika ning ja joogid ning me tantsisime lõkkevalgel. Kõige lõpuks tõmbasime otsad samade tuttavate juures kokku. Ühesõnaga pidu nagu muiste, mis kestis kuni varaste hommikutundideni.

Mõni tund hiljem äratas mu tuppa sirav päikesevalgus. Ma olin magamata ja väsinud ning plaanisin veeta selle päeva omas toas parimal juhul kirjutades halvimal magades. Ka Mette oli sama meelt. Pesime pesu ja tegime rahulikke koduseid toimetusi, kui korraga ilmusid meile vanad tuttavad Šaša ja Alessandro. Nad lähevad kõik koos õhtul spasse, oi, kas mina tõesti ei tahagi kaasa tulla? Ei. Ma ei tahtnud kaas aminna ja kui päris aus olla, ei tahtnud ma neid sel hetkel isegi näha mitte. Vabandasin end viisakalt välja, naeratasin säravalt ja varjusin oma tuppa. Taaskord aitasid muusika ja Netflix hädast välja, muidu oleksin arvatavasti üle pika aja oma tõeliselt skorpionilikud iseloomu omadused päevavalgele toonud.

Lõpuks nad läksidki. Maja jäi vaikseks, võimaldades paar tundi tukkumist. Pärast seda jõime kõrval majas Kathrinaga teed ja tagasi tulles suutsin poistega isegi mõne tunni inimese moodi vestelda. Kui Šaša poole ühe ajal omletti tegema hakkas, oli isegi päris lõbus. Alles hommikul, kui ma meie pesemata nõude ja loomingulise segaduse alla uppuvat kööki nägin mõistsin, et mulle siiski ei meeldi kui inimesed ilma kutsumata sisse sajavad.

Pühapäeval käisime road tripil Islandi mägismaal, mis tegi mõneti tasa selle eelmise päeva invasiooni. Nägime kahte suurt koske ja Heklat päris lähedalt. Tavalistel päevadel näeme seda vaid kauge heleda mäetipuna teisel pool järve.

Kuulasime head muusikat, sõitsime ringi ja lobisesime. Lõpuks saime isegi suurde poodi, mis aitas meie ülehelikiirusel tühjeneva külmkapi seisu parandada. Kõik olnuks väga tore, kui külalised oleks nüüd aru saanud, et pärast kiiret lõunaeinet on viimane aeg lahkuda. Kara kutsus mind endaga kohvikusse, siin samas külas on üks TripAdvisoris kõvasti tunnustatud söögikoht, mis pakub oivalist šokolaadivahtu. Seega jätsin poistega jumalaga ja läksin meie kahe kirjanikuga sööma.

Oli tõesti väga maitsev. Istusime soojas pärastlõunapäikeses terrassil ja ainult oigasime suurest mõnust. Šokolaad suudab ikka imesid teha.

Tagasi tulles avastasin oma suureks üllatuseks, et kui üks kutt on vahepeal tagasi Reykjavikki hääletanud, siis teine tšillib ikka meie diivanil ega kavatsegi ära minna. Nüüd käis see olukord juba meile kõigile närvidele. Kõrval majas küpsetasid Alda ja Jon kala ja valmistasid ette pidulikku Kara lahkumisõhtusööki, meil ei olnud kellelgi praegu mingisuguse ise hakanud üürniku jaoks aega. Või siis nagu hiljem selgus, ise hakanud armastaja. Just nimelt, kui meile tundus, et oleme saanud endale poiste näol kaks toredat sõpra, siis nende huvi põhjuseks olid ikka need samad vanad lootused, et näe, meie võõral maal, nemad võõral maal, ehk saaks tüdrukutega pisut privaatsemat moodi lõbutseda. Jama värk küll, sest meie tüdrukute pundis polnud ühtegi huvilist. Nii tuli noormees lihtsalt välja tõsta. Muidugi viisakalt ja kenasti, esmalt tassike teed ja siis piinlik jumalagajätt, aga siiski kindlalt ja ühemõtteliselt. Õnneks sai poiss nüüd asjast enam vähem aru ja vastu ei punninud ning nüüd saime ka meie jälle omade toimetuste juurde tagasi pöörduda. Mis ma oskan kosta, pole kiiremat viisi inimese eemale peletamiseks, kui talle või ta sõpradele külge ajamine olukorras, kus huvi on ilmselgelt ühepoolne. Minuti pealt saab muidu nii tore inimene esmalt tüütuks ja siis juba ebameeldivaks. Usaldus kaob ära.

Esimene rida vasakult paremale: Alda, Kara, Kristel ja Kathrina.
Teine rida vasakult: Mette, Pauliina ja mina.

Kara lahkumisõhtu oli jälle üks väga armas üritus. Kui poetess ise oma luulet ette loeb, on see alati väga liigutav. Sinna vahele teemakohased vestlused ja sisse pikitud saladuste jagamine, mis niisuguses usalduslikus õhkkonnas ikka juhtub.

Ka sel ööl ei saanud ma sõba silmale, sest tunded olid nii laes. Alles nüüd jõudis päriselt kohale, et ülehomme läheb Kara, kellega olime nende kahe nädala ja kolme jagatud matkapäevaga lähedaseks saanud, ära ja see on võibolla viimane kord, kui ma teda näen. Kara on mu esimene päriselt kirjanikust sõber, kes sel alal elatist teenib. Meil oli nii paljust rääkida ja me mõistsime teineteist suurepäraselt. Huvitav, millal või kas üldse jõuab kätte see päev, kui jumalaga jätmine enam nii kurvana ei tundu?

Uus nädal paistis taipavat, et pärast nii paljusid elamusi ei ole meis kelleski jaksu suurte matkade ja avastuste jaoks. Esmaspäevast saadik on mäed udusse uppunud ja iga viimanegi oja tänu vihmale jälle hoo sisse saanud. Vaiksed jalutuskäigud, kirjutamine, joonistamine- need on selle nädala alguse märksõnad (tegelikult peaks need olema kogu siinse praktika märksõnad. Alda üha imestab, et küll me teeme palju).

Lõpetuseks natuke nalja kolmapäevast. Elus on ikka nii, et teed igasugu hullusid asju ja kõik on korras, aga kui siis vahelduseks midagi argisemat ette võtad, vot siis kisuvad asjad kiiva. Täpselt see juhtus minuga eile. Ma polegi veel kirjutanud sellest, et meil on siin samas asulas üks prügisorteerimise jaam. Inimesed saavad sinna konteineritesse viia selle mööbli ja tehnika jms, mida neil enam vaja pole ja siis enne, kui need ära visatakse, võivad kõik soovijad just selle, mis vaja, endale koju viia. Eile käisime niisama vaatamas, et kas leiame midagi põnevat. Eelmisel nädalal näiteks leidsin sealt väga lahedad tuled meie majja.

Eile olime seal koos Pauliinaga ja tema leidis endale tõukeratta. Selline väikeste ratastega lastekas, millega saab siin nüüd niisama nalja pärast tiirutada. Pauliina arendas antus sõiduriistaga koduteel üllatavaid kiirusi ja nii tahtsin minagi kaasa lüüa. Sellest on juba omajagu aega, kui ma viimati tõuksiga sõitsin, nii hoidsin hoo alguses vaikse. Pärast paarikümmet meetrit viis tee mäest alla. Mõtlesin, et ah mis, saabki kena hoo. Nojah, hoo sain küll ja kohe nii tubli, et kui tuli esimene väike asfaldi kumerus jäi kihutav rattake selle taha kinni ja ma lendasin külili maha. Veeretasin end teisele küljele ja puhkesin kõva häälega naerma. No ei ole ju võimalik, et kõik need korrad, kui ma mõtlesin, et nüüd on natuke ohtlik, läks kõik priimalta, aga siis saan laste mänguasja kätte ja põmm, kohe pikali. Pauliina ehmatasin ma oma kukkumisega ikka väga ära, aga esmapilgul oli kõik kombes. Naersin kogu kodutee. Alles uksel avastasin, et nii mu tublides talvepükstes kui ka jope käises on paar kena narmendavat auku. Jopel õnneks ainult esimene kiht katki paarist kohast, aga pükstel kohe täitsa läbi voodri. See pani mu mõtlema, et ei tea, kas see kipitamine, mis ma eelmainitud kohtades tunnen, peaks ka midagi tähendama. Esimesena jäi silma veidike immitsev küünarnukk. Ise ainult pisitilluke kriim, aga kampsuni käise oli ära määrinud. Siis hakkasin mõtlema jala peale, mis nüüd vaikselt tuikas. Põlv on rõõmsalt marraskil ja vikerkaarevärviline, aga muidu läks õnneks kõik hästi. Kui mu pahameel katkiste üleriiete pärast hajus, ei saanud jälle teisiti kui pidin üha naerma. Tänagi veel vaatan oma sini-lillat põlve ja naeran pihku. No võib ikka vahel tobedaid asju juhtuda.

Marud, tuuled ja marutuuled

Pühapäeva pärastlõunal saabusid Gullkistani omanikud Alda ja Jon koos suurte ideede ja hulga grillimaterjaliga. Mõnisada meetrit meie kahest residentuuri majast asub vägev grilliala oma kaheksa katuse aluse laua ja suure lõkkeasemega. Isegi päris vetsud on seal samas olemas. Väga peen. Igatahes oli meie kambal nüüd plaan teha üks mõnus grillipidu. Jon ja Alda on juba üle kahekümne aasta Laugarvatnis kunstiresidentuuri pidanud, aga nad polevat seal veel kordagi varem grillimas käinud. Nüüd oli maja elevust täis: küpsetati pitsat, prepareeriti šampinjone ja tehti muid suuri- väikeseid ettevalmistusi. Mina olin eelmisel õhtul koogi küpsetamisega juba panustanud ja et suured sagimised pole mulle kunagi eriti meeldinud, lipsasin välja. Õues oli imeilus päikesepaisteline ilm. Jalutasin meile juba tuttavaks saanud radadel mäeküljel ja jäin lõpuks pidama pisikeses metsatukas. Päike paistis läbi mulle tundmata okaspuude võra, ilm oli soe. Istusin ühele maha langenud puuharule ja kirjutasin tunnikese. Vaim tuli peale, aidates mind üle kohast, kus juba mitu päeva toppasin. Loodan väga, et selliseid päevi tuleb veel, mil saab õues tööd teha. Seda kirjutades liigub pilk vägisi aknale. Täna on meil igatahes juba teist päeva päris tormine.

Päikeseloojangu ajal tegime lõkke üles ja pidu võis alata. See oli kena väike koosviibimine. Peale meie residentuuri rahva olid kohal ka Joni- Alda tütar ja kaks ettevõtliku naist külast, kes plaanivad aprillis teha kogukonnale ühe loomefestivali. Üllatuslikult muutsid nad meie vaikse söömingu hoopiski festivali koosolekuks, tõmmates meidki plaanidesse sisse.

„Me mõtlesime, et teie võiksite ka paar kunsti alast töötuba teha…“ Nii see jutt algas. Praegu on plaanid veel väga segased, aga et neid tehti südamega ja üritus tundus tore, olime rõõmuga nõus kampa lööma. Eks näis, mis saab. Aprillini on veel aega ka.

Esmaspäeval tegime Pauliina, Kara ja Katrinaga väikese poole päevase automatka Thingvelliri rahvusparki. Meie siinsest elamisest poole tunnise sõidu kaugusel asuva rahvuspargi aladel toimusid 930- 1262 Islandi varajase parlamendi kogunemised, kohtupidamised, seaduste tegemised ja hukkamised. Thingvelliri järv on Islandi suurim järv, kus on saarele ainulaadne ökosüsteem ja kui sellest kõigest oleks veel vähe, siis just siin samas eemalduvad teineteisest kaks tektoonilist plaati: Põhja- Ameerika ja Euraasia, luues omanäolise kuristiku, mis laieneb iga aasta veidi üle sentimeetri. Võimas, väga väga võimas.

Kogu rahvuspargi suurimaks vaatamisväärsuseks jäi minu jaoks aga hoopiski esimene kosk, mida ma Islandil lähedalt näha sain. See oli kõvasti väiksem kui reedel kuuma jõe ääres nähtud iludus, aga säravas päikesevalguses jättis see kosk siin suurema elamuse.

Ka sel korral olin mina roolis ja peab ütlema, et ilusa ilmaga pole teel häda midagi. Rahvuspargi aladel olid küll äärmiselt ärritavad kiiruse piirangud, millel polnud ühtegi arusaadavat lõppu, nii et poole ajast sõitsin lubatust kõvasti aeglasemalt, aga see detail kõrvale jätta, siis mulle täitsa meeldis. Käänulisest teest hoolimata ei paista piirangud kohalikke segavat. Nemad panevad ikka sajaga, mis sellest, et Islandi kõrgeim lubatud kiirus on 90. Mõneti muidugi mõistetav, kui sul on ikka vägev monsterauto, mille kummid on poole meetri laiused ja mõeldud otse vulkaani sõitmiseks, eks siis ongi tavalised teed ja nende piirangud ainult risti jalus. Ja kui elanikke on kogu saare peale kokku ainult 300 000, siis pole vist ka suurt hirmu politseiga kohtuda.

Naljakal kombel aga ei tule esmaspäeva meeldejäävaim seik sugugi mitte meie matkalt. Päris õhtul, kui kell oli juba üle seitsme, põikasin korraks peamajja. Mul erilist asja polnud, Pauliina ja Mette olid ära ja ma läksin korraks suure maja kööki kasutama. Neil on seal parem varustus. Elutoas olid kõik kolm maja püsielanikku väga elevil, kuna üks kohalik mees, kellega Kira oli sõbrunenud, lubas oma koera natukeseks neile hoiule tuua. Siin on kõik suured koera sõbrad, sest vahepeal jätavad kunstikeskuse omanikud oma koera siia kunstnikele nunnutamiseks.

Jäin siis minagi, et viskan koerale pilgu peale ja lähen. Alda ja Joni koer Kauri, kellega tüdrukud harjunud, on selline pisikeste jalgadega väike südikas ja rahulik koer. Nüüd aga toodi meile noor aktiivne loom, kes oleks hirmsasti tahtnud koos peremehega õue tagasi minna. Kui teda välja ei lastud, hakkas Chino niutsuma. See oli isegi hullem kui lapse nutt, sest teda ei saanud kuidagi lohutada. Ainult ajutiselt õnnestus Katrinal, kellel on koertega kogemusi, Chinot karmi käskluse abil istuma ja lamama panna, aga siis hakkas see niutsumine ja nutmine uuesti pihta. Minul pole loomadega eriti üldse kogemusi. Olen sõprade ja naabrite loomadega küll mänginud, aga sedagi pigem vähe ja nii ei osanud ka mina midagi tarka ette võtta. Oleksin vist üldse parema meelega vaikselt minema lipsanud, aga Chino oli nii kurb, et ma lihtsalt ei saanud. Juba üksteis aastat, sellest ajast saadik, kui mul on mu kallid õed, ei suuda ma käed rüpes istuda, kui kellelgi on kurb või valus. Nii tegin ma seda ühte asja, milles ma tõesti hea olen. Ma istusin põrandale koera juurde ja jutustasin talle lugusid. Mis iganes parasjagu pähe tuli. Sasisin Chino karva, paitasin pead, mudisin kõrvu, ise samal ajal pajatades oma kodustest, Eestist, Põhja konnast ja kõigest sellest, mis sinna vahele mahub. Minu suureks üllatuseks koer rahunes. Ta jäi kikis kõrvul kuulama ja kohati paistis, et ta mõistab ning on asjast huvitatud. Aeg ajalt tõi ta jälle kuuldavale mõne nukra häälitsuse või tõusis püsti, aga siis tuli ta jälle tagasi, viskas ennast minu kõrvale maha ja kuulas edasi.

Peale koera mõistis mu juttu ainult teises toa otsas töötav Kristel. Kara ja Katrina olid mõlemad seal samas, tegid tööd ja väitsid, et kuigi nad midagi aru ei saa, mõjub mu jutt neile ka rahustavalt. Ma olen alati teadnud, et lugudes ja nende jutustamises on vägi sees, aga nii selgelt see tavaliselt esile ei kerki. See oli vägagi veider tunne. Heas mõttes, aga ikkagi veider. Natuke julgustav ka. Kui ma suudan loo jutustamisega murelikku looma rahustada, ehk siis olen ma omadega õigel teel ka kirjutamise osas. Vähemalt on väga ilus niimoodi mõelda.

Seitse tundi hiljem, nüüd siis neljapäeva varahommikul, vaatan seda eelmist kirja pandud rida ja vägisi tuleb naer peale. Njaa, looma võin ju rahustada, aga iseendaga ilmselgelt nii kergesti hakkama ei saa. Kas ma juba mainisin, et meil on siin pisut tormine? Tegelikult on asi täitsa õudne. Ilma naljata. Kell on kuus hommikul. Ma vaatasin just kaks tundi filmi, et mitte kartma hakata. Tahaks loota, et ma olen natuke maganud, aga kindel ei ole. Õues on selline maru, et seinad ja voodi vibravad tuulega kaasa. Hääled oleks justkui mõnest hullumeelsest põnevusfilmist, mis jutustab maailma lõpu saabumisest. Ma pole kunagi varem midagi sellist kuulnud. Üritasin seda kõrvaklappidest kostva muusikaga summutada, aga see õudus möirgab ja märatseb sellest üle. Mulle ei meeldi niisugune ilm. Taevas tänatud, et siin pole majade kohale kaarduvate okstega nunnusid vanu puid. Muidu oleksime raudselt maja peale kukkuva puu tagajärjel kõik surnud. Olgu, nüüd ma liialdan, aga see, mis siin toimub, on tõesti hull. Mettele pidi tuul rahustavalt mõjuma, mina olen vist skaala teises otsas… Läheks juba vähemalt valgeks!

Me pidime täna minema Salajase laguuni kuumavee allikaid vaatama ja hiljem einestama ühes väga ainulaadses kasvuhoonesse rajatud tomatirestoranis, aga et ma olen ainus inimene, kes on nõus ja saab sõita, siis kahtlen meie plaanides üsna sügavalt. Kui ilm just järgmise nelja tunniga imet ei tee, siis ma keeldun sõitmast. See on kohutavalt nõme kui nii peaks minema, sest Kara on meiega ainult nädala lõpuni, aga tuleb välja, et autod reaalselt lendavad siin vahel teedelt minema. Ei tahaks küll sellist masinat juhtida. Pealegi, mis mõnu oleks välibasseinis ujumisest, kui õues on selline tuul. Ugh. Tuul ole selle maru jaoks piisavalt tugev sõna. Tahaks midagi kangemat kasutada. Ise tahaks ka kangemat. Ma ole kohe täitsa häiritud.

Häirituks ma jäingi, sest mingit tuule vaibumist neljapäeval ei tulnud. See möödus isegi veel hägusemalt kui teisipäev-kolmapäev, mil sai küll tehtud nii mõndagi, aga millest kirjutada on vähe või pole midagi. Katsusin magada, aga und ei tulnud. Nii hakkasin hoopis muinasjuttu kirjutama. Meie esivanemad mõtlesid välja lugusid ja legende, et mõista nende jaoks toona mõistetamatuid loodusjõude, mina mõtlesin välja tuulest inspireeritud muinasjutu, et enda jaoks kuidagi õues märatsevat ilma mõtestada. Lugudega juhtub ikka nii, et väikesest ideest hakkab mõte lumepallina veerema ja nii ka minuga. Veetsin terve pärastlõuna siinse mütoloogia kohta lugedes, tutvudes kohaliku folkloori ja muinaslugudega. Kavatsen Islandi motiivid nagu kampsuni kirja enda muinasjutule sisse kududa. Plaani järgi tuleb sellest mõnus kompott.

Õhtuse uue uinaku katse asemel kutsusid tüdrukud mu endaga kohalikku ujulasse. Kõik teised kunstnikud olid seal juba mitu korda käinud, nüüd oli mul viimane aeg rongile hüpata. See ei oleks pidanud mind üllatama, aga ometi jäi mul suu imestusest lahti, kui ma riietusruumist õue astusin. Jah, see, et basseinid on soojad ja seal on hea liguneda, oli mu teadvusesse küll jõudnud, aga tõsiasja, et kogu kompleksil pole katust peal, olin kuidagi rõõmsalt kõrvust mööda lasknud. Alguses oli ikka ehmatav, aga tegelikult oli sinise taeva all väga mõnus ujuda. Peale avaruse polnud ka muidu väikestele ujulatele igiomast üle pea käivat lämmatavat kloori lõhna. Nüüd on mul telefoni vahel igatahes veel üheksa korra jagu pääsmeid, sest ujumine on siin peaaegu et kohustuslik 😀

Tagasi jõudes oli kõigil kõhunahk vastu selga surutud. Otsustasime oma neljase eesti pundiga teha ühe tubli aedviljadest ahjuroa, mida väsinud peaga tund aega külmas ahjus küpsetada üritasime. Õnneks saime siiski ühel hetkel oma veale pihta ja nii sai ka söök enne öö saabumist valmis küpsetatud. Töötegemine läks ka sel õhtul huvitava vestluse nahka (seda juhtub siin tihemini kui seda, et ma peale õhtusööki ka päriselt midagi tehtud saan).

Reede ei kujunenud sugugi töisemaks, küll aga meeleolukamaks, kuid sellest kõigest juba järgmisel korral. Praegu koputab uni vägisi õlale ja nõuab oma osa. Kui kahekümne väga aktiivse ärkvel oldud tunni peale jagub ainult neli- viis tundi und, siis ei ole järgmisel päeval erilisest värskusest juttugi.

Filmilikud hetked

Laupäeva hommik võis ju leida kogu meie kamba uimase ja väsinuna, aga juba keskpäevaks rivistusime kõik vapralt maja ette, et nüüd juba legaalselt koos kõrval maja tüdrukutega kokku saada ja poodi minna. Poe kogemus on siiani nii valus, et ei taha sellest pikalt kirjutada. Olgu, olgu, see oli nali. Valus oli see ainult rahakotile ja sedagi mitte ainult Islandi hindade vaid ka minu enda rumaluse pärast. Mitte keegi ei käskinud mul tulla siia kaks kätt taskus ilma šampooni, palsami ja duššigeelita. Kui kunagi pikemaks ajaks Islandile tulla, siis kindlasti tuleb sellised asjad kodust kaasa võtta. Minu vabanduses on see, et Šotimaal oli nii kena valik ja hinnad samuti toredad, nii et sain koha peal suurema valiku kui kodus. Siin aga vaatas mulle riiulilt vastu viis erinevat pudelit, mille vahelt tuli nüüd valida. Hind siis samuti külapoele vastav. Muus osas oli šoppamine suhteliselt lõbus, sest näiteks jahu ja mõnede teiste kuivainete ostmisel tuli lihtsalt paki peal oleva pildi järgi pakkuda, millega tegu. Minul läks õnneks, Pauliina aga sai loodetud maisipudru asemel maisitärklise. Võõra maa rõõmud.

Munad sisse…
…ja keema!

Teine tore põhjus poes käimiseks oli meie pärastlõunane piknik, mis väärib omaette tähelepanu. Värskes õhus söömine on alati tore, aga kui piknikukraami saab valmis keeta kuumas järvemudas, siis see on hoopis vägevam elamus. Laugarvahtn´i nimega puutusin mina esmalt kokku Netflixi sarja “Down to Earth” esimeses episoodis, kus siia sama järve äärse maa sisse kaevati auk, et küpsetada kohalikku rukkileiba. Kuidas see võimalik on? Kuskil 700 meetri ulatuses on meie järve ääres kuumavee allikad. Kõige vingema allika juurde on rajatud väike spa, aga selle kõrvale jääb veel kena rannatriip, kus kõndides lähevad saapa tallad soojaks ja mõnes kohas järvepind lõbusalt mullitab. Keegi hea hing oli ühe niisuguse mullitava paiga juurde pisikese basseinikese kaevanud, mis nüüd toimib pidevalt keeva katlana. Nii ei jäägi üle muud kui pista aga muna vette ja lase 12 minutit keeda. Tulemus on igati suurepärane ja isegi maitsvam kui tavaline muna. Samas, see on arvatavasti täiesti subjektiivselt ainult minu arvamus, mis põhineb tõsiasjal, et sööma hakates oli mu kõht kohe päris tühi. Oh, ja muidugi veel sinine taevas ja kauguses kumav päikesepaiste! See mõjus lausa uskumatult laadivalt, kui esimest korda selle siin oldud nädala jooksul ei olnudki ilm kurjakuulutavalt sombune.

Pilved on, aga niisamuti ka taevas

Meie eine oli meeldiv ja sõbralik, tore oli kolme ülejäänud kunsti- ja kirjanduse viljelejaga lähemalt tutvuda. Aeg läks märkamatult ja nii ei pannud kontidesse pugevat külma tähelegi. Lõpuks viie ajal tagasi jõudes oli kohe päris jahe. Paistab nagu oleks Island meelega nii disainitud, et kuna siin võib kergesti külm hakata siis vähemalt on ka soe vesi kohe omast käest võtta. Lubasin endale ühe pika kuuma dušši- luksus, millest ma Eestis tavaliselt hoidun. Täpselt ei tea kunagi, aga omaette tore on mõelda, et kui ma poleks juba kella kuue ajal peale pesu pidžaama pükse jalga tõmmanud, võinuks see õhtu kujuneda teistsuguseks. Mitte halvemaks või paremaks, aga eks muuda iga pisidetailgi seda, kuidas meie ettevõtmised mällu talletuvad. Minul on eilne meeles järgmiselt: kui olin eelmise päeva pildid ära sorteerinud ja blogi postituse valmis teinud, hakkasin kooki küpsetama. Katrin, Gullkistani peamajas elav Austria päritolu kirjanik käis veel ütlemas, et kuna õhtu on jahe ja taevas endiselt selge poolne, siis võime õhtul virmalisi näha. Tänasime teda info eest ja jätkasime omade toimetustega. Mette läks stuudiosse, mina segasin tainast, et pühapäevaks plaanitud suurel ühisel lõkkeõhtul saaks mõnusasti grilli kõrvale ka kooki süüa. Teised pole juba üle kuu aja kooki saanud ja läksid sellest mõttest päris elevile.

Olin üle pika aja majas üksi. Ümisesin kaasa valjusti mängivatele hittidele ajast, mil ma alles algkoolis käisin ja keerutasin aeg ajalt kausis liikuva puulusika kõrval ka iseennast. Korraks käis küll peast läbi, et virmaliste võimalust arvestades võiks äkki kampsuni alla ka särgi tõmmata ja korralikud püksid otsida, aga mu privaatne kokanduspidu oli liiga lõbus, et seda ideed pikemalt kaaluda. Korraga pöörasid maja ette auto tuled ja ukse tagant hakkas kostma kobistamist. Mul oli hea meel neid näha. Kell hakkas saama kaheksa ja Pauliina oli juba lõuna ajast saadik ühe kuuma jõe ääres kohatud kohaliku vene noormehega road tripil. See kõlab niimoodi mustvalgelt kirja panduna kohutavalt ohtliku ja vastutustundetu tegevusena, et mis mõttes, läks lihtsalt võõraga sõitma. Eks see natuke oligi risk, aga et meil oli poisi number ja plaanidest saladust ei tehtud, lisaks põgus tutvus eelmisel päeval, mille järele Šaša tundus täitsa tubli noormehena, siis ei hakanud keegi sellest erilist numbrit tegema.

Igatahes nüüd oligi Pauliina tagasi. Ainult et tema järel astus tuppa ka mõneti kõhkleva olekuga Šaša ise. Ülima viisakuse kehastus, uuris ta minu käest, et kas teeks väga tüli, kui ta natukeseks sisse astub. Nimelt tal vaja tagasi Reykjavikki sõita, aga telefoni aku vajaks laadimist, muidu ei leia pimedas teed. Olles ise eelmisel päeval pimeda peale jäänud, sain poisi murest täiesti aru ja olin jäämisega loomulikult päri. Šaša oli loomult nii avatud ja jutukas, et mingit piinlikust ei tekkinud. Vastupidi, tema ja seal samas kõrval pastat tegeva Pauliinaga vesteldes läks ka muidu nii tüütu küpsetamise järgne nõudepesu nagu ludinal.

Söime õhtust, maitsesime kooki, mis tuli muideks väga kena eriti arvestades, et tegu oli tõsise improvisatsiooniga, ja nii see aeg vaikselt läks. Varsti ühines meiega ka Mette. Nii umbes veerand kümne ajal hakkas meie külaline viisaka inimesena tegema plaani lahkumiseks. Enne mindi veel väikesele suitsule, et siis pärast seda on hea teele asuda. Nad polnud veel minutitki väljas olnud, kui Mette tuppa jooksis. Taevas olid virmalised. Kahvatud, aga ilusad suured. Surusin kiirustades matkasaapad koduste villasokkide otsa, tõmbasin jope selga ja jooksin ka õue. Ei midagi. Lähemal vaatamisel siiski natuke oli, mingi kahvatu virvendus mägede kohal, aga see oli vaevu nähtav. Hetke eest oli see veel korralikult helendanud, aga nüüd…

Pole lugu, leidis Šaša. Tal on auto, sõidame natuke maad asulast välja ja siis on näha. Need ei kaduvat veel kuhugi, küll me näeme. Säravate tähtede all helendas kolm punast sigareti otsa, valgustades kolme elevusest pakatavat nägu. Muidugi me läksime. Siin polnud küsimustki.

Kohe, kui majad selja taha jäi, hakkasid aknast paistma justkui taevas veiklevad udupilved. Mõne kilomeetri pärast pöörasime maanteelt maha mingile väikesele teele. Seal nad olid. Täpselt meie ees mustendas pimedast ööst veelgi pimedavana mäe siluett ja selle kohal tantsisid põhjamaa taevased ilmutised oma õrna tantsu. See polnud säravroheline selgepiiriline virmaliste mäng, mida näidatakse loodussaadetes, vaid õrnroheline, peaaegu valge lummutis. Jõudu kogudes säras see veidi aega nagu taevane jõgi kuupaistel ning lagunes siis nõeljateks niidikesteks. Uskumatul kombel lõid virmalised mu silme all lõkendama ja kadusid siis sama kiirelt nagu olid tulnud, jättes jälle maha vaid õrnad triibud. Justkui jäljerada, et teaksime, kust neid otsida.

Sõitsime veel mõne kilomeetri edasi kuni taevas jälle liikuma hakkas. Kaugemal olles oli efekt isegi vägevam. Sel korral oli virmaliste triipe rohkem ja ka tähti olnuks justkui enam. Pimedus oli sügavam. Meie enda kolmkeelne vestlus poleks suutnud väljendada seda, mida hing tundis ja nii lasime Biitlite muusikal seda enda eest väljendada. See oli ehk isegi õigem, sest kuidas muidu anda sõnad laulda juubeldavale hingele kui mitte laulu endaga…

Tagasiteel liikus muusika valik mulle tundmata vene keelse muusika radadele. Õhus oli nostalgiat, kui teiste jaoks lapsepõlvest tuttavad lood endaga mälestused kaasa tõid. Mina kuulasin vaikides ja olin õnnelik. See oli ilus ka siis kui ma sõnu ei mõistnud, ka siis kui ma päris neid mälestusi ei jaganud. Päris maja ette keerates aga tundsin mina ära tuttava loo, mis tõi mulle peaaegu pisarad silma. Kui siiani olid teised jutustanud lugusid sellest, kuidas nad neid lugusid koos oma isadega kuulasid, jättes minu lihtsalt kuulaja rolli, siis ühtäkki tuli Šaša kõlarist minu enda isa viimasel ajal nii palju kuulatud lauluviis ühe rokkbänd Кино loo näol. Minu keele oskus on liiga kesine, et see konkreetne lugu üles leida, aga see on hea lugu. Nüüd oli minu kord vaimustusest häält teha ja oma lugu jutustada. Kui siiani olime lihtsalt kõik hästi läbi saanud, siis läbi vene muusikast kantud ühiste mälestuste jagamise tekkis ühtäkki vendlus. Selline soe ja üdini sõbralik tunne, et oled võõral maal omasid kohanud. Olimegi omad ja taevas selle eest tänatud, sest võõrast ikka naljalt ööseks oma katuse alla ei võta, aga et Šašat üldse ei ahvatlenud idee sel õhtul uuesti rooli taha istuda, palus ta meilt öömaja, mida saime nüüd vabalt pakkuda. Ausalt öeldes oli meil kõigil hea meel, et ta jäi, sest tuju oli nii ülev, et magamisest sai vaevalt juttu olla.

Kuulasime veel nii mõnegi mulle tuttava ja ka palju tundmata venekeelseid laule, jõime piparmünditeed ning mängisime küünlavalgel kaarte. See oli täiesti sentimentaalne samm, sest tegelikult oleks tavalise köögi valgusega palju paremini näinud. Meeleolu poleks aga selle eest saanud ja niisugustel õhtutel maksab see kõik. Olles ise dekoraatori haridusega, kipun filme vaadates ikka vahel muigama, et no tõesti, kes see päris elus viitsiks niisugust olustikku luua. Aga näe, siin ma olin koos oma majanaabritega mööda tube meie parimaid küünlaid kokku otsimas. Tuleb süda avatud hoida ja siis saavad ka head asjad juhtuda. Ma olen nii tänulik, et mul on siin kaks võrratut kaaslast, kellega koos niisuguseid asju teha saan. Koos on see julge elule silma vaatamine ikka lihtsam kui üksi.

Koos hommikuse ereda päikesega lahkus ka meie külaline, avaldades lootust veel kohtuda. Paistab, et nüüd on meil Islandil veel üks sõber juures ja see on alles esimene nädal.

ÁFRAM MEÐ SMJÖRIÐ 🙂 (Tõlge islandi keelest: lase edasi/ tee edasi seda, mida sa juba teed)

Esimesed korrad

Hingamispäevaks plaanitud teisipäev lõppes õhtuks siiski 8000 sammuga. Vihma kallas terve päeva, mis muutis metsatee mõnusasti inimtühjaks ja kutsus jalutama (loe: matkama- kui tee läheb konstantselt üles ja alla mäge, siis on see siiski veidi suurem pingutus kui kodune jalutuskäik mööda Annelinna). Arvatavasti just inimtühi ümbrus innustas mind tee äärest leitud mõnusat jändriku oksa kaasa vedama. Ma ei tea mis teema on minul roigastega, aga juba lapsepõlvest peale on see midagi enamat kui lihtsalt mõte, et näe, see on tore oks. Ma ütleksin, et tunnen maas vedelevate roigaste vastu mingit sõnuseletamatut tõmmet, ehk isegi sõprust… Küllap olin ise eelmises elus oks ja tunnen nüüd omasugused ära 😀

Pesin roika koju jõudes mudast puhtaks, rookisin pehkinud koore maha ja viisin selle oivalise isendi ateljeesse kuivama. Ülejäänud päeva tipphetkeks oli kindlasti Pauliina valmistatud suurepärane kuskussi roog. Nende siin oldud päevade jooksul on meil välja kujunenud väga tore ja sõbralik kommuuni õhkkond, mis väljendub sügavates vestlustes, ühistes söömaaegades ja matkades. Tänu majale on kõigil ruumi omaette olla, aga köögis saame kõik kokku ja jagame üksteisega küünlavalgel oma kokakunsti. Eriti vahva on see, et meie toitumisharjumused on päris erinevad ja seega on toidulaud rikkalik, põnev ja vaheldusrikas. Tuues vaid mõne näite, siis oleme söönud kookospiimas hautatud šampinione, ahjukartuleid, leiva ja skyriga Caesari salatit ja banaani pannkooke.

Eestis ma sellist pilti vaevalt päikesepaisteks nimetaks, aga siinses kaamuses hoidis see pikk tõus tuju mitu tundi üleval.
Kiitkem head toitu ja selle valmistajaid!

Kolmapäeva hommik tervitas meid järve kohal pilve vahelt piiluva päikesekiirega. Ilm on siin praegusel aastaajal suuresti sombune, aga vihma ei sadanud ja ka udu oli hõrenenud. Minu oks kuivas endiselt ja nii veetsin suurema osa hommikupoolikust kirjutades. Mu kirjutis hakkab teatavat algust omandama, mis on midagi, mille üle võin vaid rõõmustada.

Segasel ajal hommiku ja lõuna vahel jalutasin meie maja tagust teed mööda vasemale, kuhu jääb juba tuttav madal mägijõgi. Kõrval maja tüdrukud jagasid meile infot, et teisel pool jõge läheb mõnus metsarada. Ausalt öeldes ei pakkunud raagus madal kasevõsa sellist elamust nagu siin pool jõge olev kuusik. Loodan lehtede tuleku ära näha, siis saab see kindlasti mõnus vaatepilt olema, aga praegu tegin väikese ringikese ja istusin mõneks ajaks jõe äärde. Siin on elu teistsugune. Aeglane nagu Mete ütleb. Pole kuhugi kiiret ja isegi kui oleks, siis minna on ikka ainult metsa või mäe otsa, mis on juba olemuselt kiiruse vastandid. Ehk ongi asi selles, et inimeste kaduvkiire kultuuri asemel ümbritseb meid siin selle maalilise looduse igavikulisus. Metsast õhkuv rahu ja mägede stoilisus imbuvad läbi maa ka meie endi sisse. Tartus ma tavaliselt ei istu lihtsalt maha, et jõge vaadata. Või kui teengi seda, siis on pea täis keerlevaid mõtteid, mis vajavad lahendamist. Siin avastasin end aga olukorrast, kus olimegi ainult mina ja jõe vulin ning kõik mõtted olid kuhugi kadunud. Tardunud. Tahaksin selle rahu purki panna, et see tagasi tulles kaasa võtta. Ma kartsin veidi maale tulekut. Kartsin seda aeglaselt liikuvat aega ja väheseid inimesi. Nüüd hakkan sellest tasapisi aru saama, et karta pole siin küll midagi. Vastupidi. Me vajame teisi, vajame kultuuri ja elamusi, aga mõneti on see eelmainitu ka inimese suurim vaenlane, sest kõige selle suure glamuuri varjus on nii kerge lasta iseendal ja enese mõistmisel tahaplaanile vajuda…

Jõgi

Lõunaks soojendasin kuskussi ja kana maapähklivõiga. Ülimalt maitsev! Paistab, et võiksin sama hästi ka ainult toidu blogiga alustada- olen juba praegu saanud nii palju häid nippe ja põnevaid ideid, millega katsetada. Näiteks see, et maapähklivõi sobib hästi ka idamaiste soolaste roogade sisse. Loogiline küll, aga näe, oli vaja Islandile tulla, et sellist asja proovida.

Kõht täis, leidis veel lehe jagu mõtteid tee paberile. Ehk oleks rohkemgi tulnud, kuid meil olid tüdrukutega teised plaanid. Pauliina leidis uue mägiraja. Sel korral tähistatud ja tänu sulanud lumele ka mõnevõrra turvalisem kui meie esimene hull ettevõtmine. Ma ei hakka kirjeldama vaateid ja tundeid, mida ma neid nähes tundsin, sest siin ütleb üks pilt enam kui minu sõnad seda iial suudaksid. Ütlen vaid nii palju, et hoolimata heast rajast, ei tulnud me kolm blondiini selle peale, et kui eelmisel päeval on terve päeva sadanud, siis on vulkaaniline mäenõlv muutunud mudaseks mäenõlvaks. Muud hullu polnud midagi, aga oi kui mustad on mu saapad. Meenutab väga kahe aasta tagust Rosslini seiklust…

Siin mail liiguvad asjad kuidagi proportsionaalsemalt kui ma harjunud olen. Ei ole ikka nii, et matk matka otsa ja iga päev selline vool, et pane või kogu raamat paberile. Vastupidi. Kui kolmapäev oli tegus siis neljapäevast on õieti suhteliselt vähe rääkida. Mu oks oli ära kuivanud ja hakkasin vaikselt selle kallal nokitsema, muidu aga olin terve päeva väga uimane ja oleks parema meelega kuskile voodi alusesse nurka magama pugenud (voodis olles paistab valgus aknast silma).

Seevastu reedene päev oli midagi vägevat. Niisugune filmilik päev, mis jääb meelde ja paneb tagant järele naeratama. Islandi koroona vastase võitluse kolmas faas on testimine peale viiepäevast karantiini. Testimiseks tuleb sõita lähimasse testi punkti ja siis autos oodata, kuni ufonaudi kostüümis meditsiinitöötaja on vajalikud proovid ära võtnud. Märkasite juba sõna: auto? Jah, kuigi üks väga eksinud olemisega noorhärra jalutas autojärjekorda jalgsi, siis tuli üldiste reeglite järgi minna autoga. Mina olen meie kolmesest pundist ainus lubade omanik ja seega olin mina roolis.

Meile lähim proovi võtmise punkt asub nii umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Selfossi ostukeskuse aluses parklas. Sõita tuleb sinna ringiga läbi linna, kusjuures selle tarvis, et me testi punkti üles leiaksime, joonistas Alda, üks kahest Gullkistani eestvedajast, meile isegi kaardi. Juhised olid ka: üle ringi, üle silla, kirikust mööda… Ma ei tea miks see nii on, aga käsitsi joonistatud kaardilt paistab kõik alati väga loogiline kuni selle hetkeni, mil sa päriselt sõitma hakkad. Minu jaoks oli see esimene kord välismaal sõita ja isegi siis, kui Islandi teetähised ei oleks kõik kollast värvi, mis Eestis teadagi tähistab ajutist märki ja isegi siis, kui need oleks loetavad, mida need kahjuks ei ole, sest materjali pealt on kokku hoitud ning sildid tehtud miniatuursed, ka siis ei oleks Alda suurepärasest kaardist päriselt tolku olnud. Õnneks oli meil kolme peale kolmes eri rakenduses alla tõmmatud kolm Islandi kaarti ja vapper kaardilugeja Mette juhatas meid eksimata õigesse kohta. Kõik läks kenasti, kuigi ringile pöörates oli küll paaril korral tahtmine kõvema häälega kiljuma pista.

Oodates testi
Testi järjekord- Mette pilt 🙂

Test ise oli kiire ja lõbus. Seisime autoga elavas järjekorras ning kui meie kord kätte jõudis, põhjustasime oma kolmese seltskonnaga parajat hämmastust. Katsutid ei tahtnud kojameeste vahele ära mahtuda ja taga pingis istuv Pauliina tahtis meedikutel vägisi meelest minna. Teised minu arvamust ei jaganud, aga nii hella ja vähe ebamugavat testi nagu see ei ole mulle veel tehtudki (kui mu lugemine segi pole, siis see oli mul viies või kuues).

Meie kasutusse antud auto on Gullkistani rahvale rentimiseks, päeva hind 6000 Islandi krooni, mis eurodes teeb nii umbes 40. Eile oli meil aga nii ehk naa vaja testima minna ja seega oli auto maja kulul. Enne testi tulemuse teada saamist ei tohtinud me veel teiste inimestega seltsida, aga Alda ei näinud mingit probleemi selles, kui tahaksime oma käigu teha väikese jõnksuga ja selle üheks kenaks road tripiks muudaksime. Kuna ka meie selles plaanis vigu ei näinud, siis seadsime auto nina edasi ookeani poole.

12ne kilomeetri kaugusel pidi olema kena Eyrabakki küla, kuhu saanuksime parkida auto ja siis sealt mere äärde jalutada. Kuidagi juhtus nii, et väinatammi nähes läksin mina hoogu ja kaardilugeja jäi aknast välja vaatama, nii et Eyrabakkist panime mööda seda isegi märkamata. Mina ei kahetse midagi, see oli pagana lahe meresild ja ega see külades jalutamine suurem lust polegi, kui sa pead jumala eest kõiki inimesi vältima.

Ookean ei jäänud meil sellegi poolest nägemata. Varsti peale tammi tuli vajadus paar taga sõitvat autot mööda lasta, tõmbasin selleks tarbeks rajatud teeäärsele sopile ja pärast kiireid korrektuure parkimisel, otsustasime, et see koht sobib ookeani vaatamiseks sama hästi nagu iga teine. Pealegi oli Mettel just algamas oluline videokoosolek, nii et peatuma oleksime igal juhul varsti pidanud. Tegelikult usun, et meil isegi vedas, et me Eyrabakkist mööda panime. Üle tee jääva mereandide restorani taga, mis arvatavasti avatakse alles suvekuudel, oli silmapiirini ulatuv musta liivaga rand, kus polnud näha ühegi inimese jälgi. Jälgi inimtegevusest oli näha kurvastavalt palju- korjasime Pauliinaga taskud täis värvilisi plastiku juppe, mis meri oli kaldale uhtunud. Lisaks veel kõvasti tõusulainetega randa sattunud poolikuid krabisid ja muude mereolendite jäänuseid, aga küllap oleks nemad seal igal juhul olnud. Surema peavad ühel päeval ju kõik.

Teel

Lõpuks, kui sõrmed külma tuule käes juba tundetuks muutuma hakkasid ja koosolekud ka peetud said, sõitsime edasi. Mere kohal tuli korraks isegi päike välja, mis muutis musta liiva veelgi lahedamaks. Kahju oli lahkuda, aga et meie päeva põhisiht: Reykjataluri kuuma veega jõgi oli veel nägemata, siis läksime siiski kerge südamega.

Veel pool tundi sõitu, mis tänu üha põnevamaks muutuvale maastikule ja maa seest kerkivatele aurupilvedele kohati päris katsumuseks muutus. Katsumuseks, kuna minus tõstis pead kange kihk koos kaameraga aknast välja ronida ja jätta see juhtimine kus see ja teine. Paraku ei olnud mul seda valikut ja nii tuli lihtsalt paar korda tee äärde tõmmata, et ohutulede välkudes omad kiired klõpsud ära teha. Üldiselt pidanuksin Alda sõnul vist kogu aeg tee äärde võtma, sest siin olevat möödasõidud väga ohtlikud. No ei tea. Eestis sõidetakse kitsamatel teedel ja halvema nähtavusega paikades mööda küll ja kõik on korras. Ka eilsetel kiirustajatel ei tundunud sellega raskusi olevat.

Reykjatalur oli midagi täiesti maavälist. Kolme- nelja kilomeetrine matk mäe otsa oli saadetud erineva kuumusastmega kuumavee allikate poolt, sinna vahele lumesulamise veest tekkinud külmad ojakesed. Ilm oli jälle sombuseks pööranud, pilved riivasid mäenõlvu, aga nähtavus oli õnneks täitsa hea. Ülesse jõudes hakkas kerkima midagi udu laadset. Õues oli kuskil pluss kuus kraadi. Siin oli tegu korraliku riiklikult hallatava matkarajaga, umbes midagi meie RMK radade laadset ja nii olid jõe laiemasse osasse loodud isegi riietuskabiinide ja sisse minemise treppidega ujumiskohad. Tõmbasime meiegi Metega riided kiirustades seljast ja jooksime suure hurraaga sisse (Pauliina suundus veidi ülesvoolu, et leida vähem turistikat kohta). Sama ruttu, nagu me tulime, olime ka veest väljas. Avalik ujumisala oli vähemalt praeguse aastaaja kohta väljakannatamatult külm. Muidugi võrreldamatu sellega, kui ma Eestis pluss kuuega Emajõkke kargaks, aga siiski oli tegu parimal juhul leige veega. Korraks olime päris nõutud. Ei tahtnud eriti kaugemale matkata, sest kiire vees käik andis aimu, et tagasi tee saab olema suhteliselt rets. Samas, kui me juba olime tulnud sellist erakordset nähtust kogema, siis olnuks väga nõme piirduda vaid kiire varvaste leotamisega.

Väike Lotte stiilis pilt suure tõsiduse vahele: “Jeeeeeeeeeeeeeee! Ägeeeeeeeee!”

Vaprus kandis vilja. Lippasime jope ja rätiku väel mõnisada meetrit edasi, et avastada tõeline paradiis. Nüüd oli udu juba tihedam, pakkudes privaatsust noorte idanaabrite eest, kes meiega samal ajal spa mõnusid nautisid (Tähendab, mina olin ainuke, kes selle privaatsuse eest tänulik oli. Mette ja Pauliina räägivad vene keelt ja nemad arendasid poistega ka veidi tutvust). Vesi oli mõnusalt soe ja väike selja tagant alla langev minikosekene tegi kenasti massaaži. Ainult näol oli külm, aga sellegi probleemi sai mõnusa mudamaskiga kõrvaldada. Ligunesime vist üle 40 minuti…

Islandlastel on küsitav arusaam riietuskabiinist 🙂

See oli suurepärane kogemus. Seda lahedam, et kuumaveeallikate kõrval on kuuma veega jõgedest vähem kuulda ja vähemalt minu jaoks oli see tänu haruldusele veelgi erilisem. Keha oli lõdvestunud, meel rõõmus ja nii oli jõest välja ronimine kontrastselt täiesti üdini ebameeldiv. Jalad läksid krampi veel enne, kui ma särgi selga sain. Selleks hetkeks, kui olnuks okei püksteni jõuda, värisesid põlved nii kõvasti, et tuli jalgu pidi tagasi vette minna. Pärast kiiret soojenemist, sain värinat piisavalt vaigistada, et ka ülejäänud riided selga panna, mis muutis olemise mõnusamaks. Vähemalt kümme minutit oli nüüd enam vähem hea olla. Siis hakkas sadama. See ei olnud kõva sadu, aga piisalt tihe, et prillidega ei näinud midagi. Naljakal kombel nägin ilma nendeta paremini ja see on ikka harv juhus. Kuigi ega ka ilma hästi näinud. Udu liigub mägedes veidralt salamisi. Koguneb koguneb kuni järsku ei näe enam midagi. Tagasimatk oli ühesõnaga üsna karm ja ilma hea vestluseta kujunenuks päris vastikuks. Õnneks ootas meid all kuiv auto koos söögiga. Sõitma hakkasime juba sooja ja rõõmsana. Meil oli plaanis ka Kerid kraater, aga et jõe äärne matk võttis arvatud tunni asemel aega kolm pool ja õues pimenes, siis oli selge, et see plaan tuleb edasi lükata.

Mul on tohutult hea meel, et meie kamp on niivõrd meeldiv ja positiivse suhtumisega, sest üksi oleks see sõit pimedal vähe tähistatud teel küll üsna õudusunenäo laadseks kujunenud. Me olime märjad, me olime külmad, seega tuli autot kütta. Tulemuseks olid jälle tuntavad sõrmed- varbad ja null nähtavust. Auto läks seest udu täis ja ükski nõks ei aidanud seda parandada. Vihma sadas ikka veel. Tundub tagantjärele peaaegu võimatu, et ma sellega kuhugi jõudsin, aga samas olukordades, kus valikut pole, ei saa lubada endale luksust paanitseda või ümber mõelda. Saime sõidetud ja isegi tangitud, mis oli veel üks esimesi kogemusi sel päeval. Jah, ma ei ole varem tankinud ning jah, Islandi tanklad on sama arusaamatud nagu Islandi teede märgistus, kuid taeva abiga saime siiski paagi jälle enam- vähem täis ja jõudsime õnnelikult tagasi. Kokku oli see kuskil 120ne km pikkune ring, mis reedel tehtud sai. Harjutamine selleks puhuks, kui me peaks ette võtma oma plaanitud Vik-i tripi- sinna sõidab kolm tundi. Kilomeetrite arvu peale ma veel ei mõtle.

Täna, laupäeval, on tunne, nagu oleksin trammi alla jäänud. Selg valutab jões hoitud sundasendist, jalad matkast ja auto juhtimisest. Pingelangusest tekkis eile õhtul peavalu, mis koos üleväsimusega jättis mulle nii umbes kolm või neli tundi heitliku ööund. Need on matkamise telgitagused, millest Insta pildid, säravad naeratused ja Pinteresti postitused ei kõnele. Aga ma usun, et tean, miks see nii on: kui sa kord juba matka/ reisipisikuga nakatunud oled, siis ei heiduta enam ka pahupooled. Tsiteerides kultusfilmi “Jääaeg”: “Juhuu! Kas teeme veel ühe ringi?”.

Kuidas äsja alanud asjad võivad äkki lõppeda ehk elu ootamatused

Uue nädala lõpus tagasi Rakverre saabudes oli ennistine elevus asendunud kõhusopis näriva ärevusega. Ma olen loomu poolest muretseja ja korraga oli mul muretsemiseks põhjust enam kui küll, sest äkitselt olin ma üksi. Siinkohal kangastub silme ette stseen zombifilmist, kus viimane ellujäänu seisab rohelisse udusse mattunud inimtühja linna ees. Ei, Rakvere Teater seisab, elab ja hingab oma endises rütmis, aga minu juhendaja, kelle tervis juba eelmisel nädalal kehvaks muutus, oli nüüd teadmata ajani haiglasse määratud. Tühjus, mille vastu oli mul relvaks vaid pikk tegevusjuhend, oli vaid mu peas, aga tõele au andes on tihti just sisemine vaikus kõige kurdistavam.

Esimesel päeval mul palju ülesandeid ei olnud. Sain kokku nn Eveli asendajaga, kes rääkis üle mulle saadetud juhised. Seejärel võtsin vastu kunstniku koos tema maalidega ja vaatasin, et teosed ööseks ilusti hoiustatud saavad. Hiljem aitasin kunstnikul end pansionaati vormistada ja juhatasin ta öömajja. Omas toas katsusin mulle usaldatud laste näituse materjalidest sotti saada. Kõik olid kenad pildid, aga kuidas ma ka ei proovinud, mingisugust ühtset nägemust mu peas ei vormunud. Lõpuks, kui peavalu juba uksele koputas, andsin alla ja hakkasin õhtuseks etenduseks riietuma. Käisin vaatamas etendust “Paunvere poiste viimane kevade”, mis oli kena versioon Lutsu “Kevade” ja “Suve” raamatutest.

See oli vaade mu pansionaadi voodile pärast esimesi tööminuteid. Tunni pärast olid ühtlase kihina kaetud ka põrand ja laud.

Laupäeva hommik oli varajane. Jõudsin juba veidi peale kaheksat teatrisse ja hakkasin galeriis olevaid maale alla võtma. Kuna maalide riputamiseks kasutati stange peale tõstetavaid traadist konkse, sai tööd õnneks kerge vaevaga kätte. Väsitavaks muutus töö ainult seetõttu, et kõik maalid tuli kokku koguda ja galerii teise otsa kokku tõsta, kuid üldjoontes oli tegu kena ja mõttevaba tegevusega niisuguse füüsilise töö vastu pole mul midagi.

Selleks ajaks, kui kunstnik umbes kümne paiku jõudis, oli mul eelmine näitus koos töö alla käivate siltide ja plakatitega maha võetud. Tühjad seinad ootasid uusi maale ning selle tarvis tõime me ladustamise paigast ära kõik eelmisel päeval toodud kunstiteosed. Eelmisel näitusel olid eksponeeritud akvarellid, millest ka suurim oli vaevu meetrine. Uue näitus materjal seevastu oli pea täies mahus tehtud suurtele ja väga suurtele lõuenditele. Pildid olid rasked ja võtsid palju ruumi ning peagi sai selgeks, et kõik ära ei mahu. Osad tööd tuli viia Väiksesse Majja. Algust tegime aga siiski Peamajaga. Esmalt panime pildid seinale galeriis, hiljem kohvikus, kus mina paralleelselt Palmse mõisa portreenäitust alla võtsin.

Pärast lõunapausi hakkasime üle jäänud maale Väikesesse majja transportima. Kahe maja vahe pole suur, ehk kuskil 70-100 meetrit, aga ühe ja kahe kaupa endast kõrgemate maalidega läbi uduvihma rühkides tundus tee kohati kilomeetrite pikkune. Eks varajane algus hakkas samuti tunda andma.

Kui lõpuks kõik pildid jälle õigesse majja olid transporditud, tegime ühise otsuse, et teeme selleks päevaks lõpu ja jätkame järgmisel. Kunstnik läks puhkama, mina võtsin veel Väikese Maja kohvikust näitust alla.

Päeva lõpus premeerisin end kolme juustu burgeri, jäätise ja filmiõhtuga, et summutada peas kõlavaid hoiatavaid häirekelli. Seda, et jõulumaad koroona pärast ehitada ei saa, teadsin ma juba ammu. Olin sellest siiani kenasti mööda vaadanud, aga väsinud liikmeid välja sirutades hakkas koitma, et kuigi see polnud halb päev, oli tegu hoopis millegi muu kui minu otsituga. Õieti, nüüd, kus teatri enda uudsus tasapisi hääbus, hakkas pead tõstma küsimus: “Kas ma seda tahangi järgmised poolteist kuud teha? Galeristi mängida?”.

Pühapäeval alustasime jälle üheksa ajal. Kunstnik komplekteeris maale, mina tõstsin samal ajal juba üleval oleva näituse ühte ruumi kokku, et uuele ruumi teha. Kuna väike maja on palju pisem kui Teatrigalerii, läks ka selle üles seadmine kiiremini. Viimase asjana ladustasin laoruumi need teosed, mis seintele ei mahtunud, seejärel jätsime lõuna paiku jumalaga. Kunstnik läks asju pakkima, mina jäin kohviku näitust pakendama. Esmalt jagasin kapad suuruse järgi ära, siis tõmbasin need pakkekilega kokku. Õieti on pakkekile peen nimetus millelegi, mida iga vähegi kokkamisega kokku puutunud inimene teab toidukile nime all. Uurisin seda peent materjali ühe ja teise nurga alt, aga kui rulli suurus välja arvata, jäi kõik muu samaks.

Lõpetasin töö, haarasin kokku pakitud pildid ühte ja kilerulli teise kätte ning läksin Suurde Majja, kus akvarellide autor oli tulnud oma töödele järele. Pärast paari segast minutit, mil minu käest paluti kunstnikule kuuluvaid pakkematerjale, mille asukohta ma vaid arvata oskasin, jätsin kunstniku omasoodu tegutsema ja läksin Palmse maale pakkima. Siin tuli kõik ükshaaval kilesse tõmmata. Taas tõstis pead päeva läbi vaka all hoitud pahameel. Kas ma seda tulingi tegema? Otsustasin õhtul juhendajale oma muredest rääkida, viisin pakitud tööd ära hoiuruumi ja võtsin ette pika jalutuskäigu. Mul polnud mingit kindlat sihti, ainult pea vajas tuulutamist.

Kile, kile ja veel kilet

Nii hakkasingi ma lihtsalt astuma, jättes esmalt seljataha teatri ja seejärel ka Rakvere enda. Või noh, olgem ausad, täpselt linna piiril sattus mu teele kui maa alt kerkinud Magazini pood ja ma katsusin oma segaseid tundeid šopingu teraapiaga maandada. Sain hea hinnaga pihutäie patsikumme ja hing oli ka kergem. Tundsin, et vastus on kusagil olemas, pean vaid veidi pingutama, et selleni jõuda.

Tunni pärast, mil olin Rakverest ära käinud ja jälle tagasi jõudnud, teinud ringi ümber lossi ja linnamägede, naasin tagasi pansionaati. Suur vestlus tulevaste väljakutsete osas toimus, täpselt nii nagu olin plaaninud, aga kõik minu ennistised mõtted põrkasid merelainetena juhendaja tugevalt mõttekilbilt tagasi. Mind tabas raskelt tõsiasi, et peale näituste tegemise on plaanis veel vaid mõned üksikud ettevõtmised, kuid mitte ükski neist ei olnud selline, mille pärast ma tulnud olin. Veelgi enam, mida pikemalt ma kuulasin, seda enam valdas mind tunne, et ma vajun soos üha sügavamale ja sügavamale mülkasse, sest mitte ükski mu vastuväidetest ega mõtetest ei paistnud kuulaja kõrvu jõudvat. Lõpetasime kõne, kuid pinnale tõusmise asemel vajusin ma vaimses mädasoos üha edasi. Uus õudus ja nimelt mõistmine, et vaevalt ma siit midagi portfolio jaoks saan, tabas mind kui löök kõhtu. Isegi uudis, et võin esmaspäeval koju minna, kui kõik tehtud jõuan, ei toonud näole mingit naeratust, sest jälle kord pidin ma siis nädalavahetusel Rakveres olema.

Ma pole see inimene, kes tühja pilguga seina vahiks ja oma hädadel üle pea kasvada laseks. Tegin paar pikka ja produktiivset telefonikõnet mõnele endast targemale inimesele ja otsustasin, et helistan järgmisel päeval uuesti juhendajale. Pidin ta kuulama panema, sest praegune asjade korraldus ei olnud minu jaoks okei. Heitsin magama juba kõvasti rahulikumana.

Hommik on ja jääb õhtust targemaks. Läksin jälle poole üheksaks majja, avasin Sagadi mõisa eksponaatide kapid ja jagasin maid mingi asjapulgaga, kes palus mul eelmainitud klaasist vitriinid trepigaleriist fuajeesse transportida. Mulle polnud küll vastavaid korraldusi juhendaja poolt antud, aga et palve oli mõistlikult põhjendatud, veeretasin kapid ära ning asusin seinalt Sagadi mõisa fotosid eemaldama. Selleks ajaks, kui mõisa inimesed kohale jõudsid, olin oma tööga lõpetanud ja aitasin neil eksponaadid auto peale viia. Nendega samal ajal pidid juhendaja sõnul ära viidama ka Palmse maalid. Kell lähenes juba kümnele, aga Palmse rahvast polnud mingit märki. Lõpuks otsisin netist mõisa infotelefoni numbri ja helistasin neile. Selgus, et minu juhendaja oli valesti aru saanud ja Palmse asukaid oli oodata alles järgmisel päeval. Andsin telefoni teel edasi maalide kätte saamiseks vajalikud juhised, sest pidin ju ise samal päeval lahkuma, ning võtsin ette kõne juhendajale. Tänu raisatud pooltunnile olin sobivas meeleolus, et juhendajaga oma kahtlusi ja soove jagada. Minu suureks üllatuseks aga ei näinud ta mingit võimalust kompromissiks. Kõne alguses olin igati valmis oma praktikat jätkama, kui vaid saaksin kinnitust, et näitused pole selle põhisisu. Kuid jälle kord jäi juhendaja minu mõtete osas kurdiks, kuuldes vaid üht: ma pole rahul ja kaalun lahkumist. Pärast selle lause kuulmist, anti mulle lühidalt märku, et kui nii, siis olen vaba ära minema ja sellega meie vestlus lõppes. Olin hämmeldunud meie vestluse kursi radikaalsest muutumisest, tundes end pahalasena, kes abivajaja hätta jätab. Kuid tegelikkuses oli mind karistatud minu arvamuse avaldamise ja enda eest seismise eest ning mõistus ütles, et kuigi järsk, on antud sündmuste käik õige. Ajasin selja sirgu ning läksin kõrval majast maalinäituse silte tooma. Praktika oli lõpusirgele jõudnud, aga mulle antud ülesanded vajasid endiselt täitmist.

Kunstnik oli maalide nimed üles kirjutanud, nüüd tuli mul kapale kleebitud nimesildid sorteerida ja mõlemas majas paika seada. Ühe lausena kõlab üsna mõttetu tööna, aga päris elus võtab kõvasti aega.

Lõpuks viisin üle jäänud materjalid juhendaja kabinetti, tagastasin võtmed ja läksin pansionaati pakkima. Vahepeal olin ka kooli poolt rohelise tule saanud, ning võisin rahuliku südamega Tartu bussile pileti osta. Viimane buss sel päeval, millest maha jäämisest lahutasid mind liialdamata vaid sekundid. Niisugune asjade käik annab mõneti tunnistust sellest, et küllap oli mu lahkumine siiski õige otsus. Ilma kellegi kõrgema abita oleksin kindlasti maha jäänud ja siis oleks sel lool ka teistsugune lõpp. Aga et ma ikkagi peale jõudsin, jäi mu seiklus sel korral arvatust lühemaks. Mis ma oskan öelda. Ju siis pidi nii minema.

I nädala kokkuvõte

14.10-18.10

Minu praktika pidi algama 12.10, aga seoses juhendaja terviserikkega, tuli mu saabumine mõni päev edasi lükata. Nagu selgunud, ei saa teatris praktikal olles loota tavapärasele esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni süsteemile: tööd tuleb teha siis kui seda parasjagu on, mis tähendab ka pikemaid päevi ja ebastandartse pikkusega töönädalaid.

Ma pole teatri eluga veel päris harjunud, peamiselt kollektiivi ja ka hoonete suuruse tõttu. On veel ladusid ja ruume, kuhu ma üldse sattunud pole ning enamik inimesi on samuti võõrad. Kuna Rakvere Teatris töötab üle saja inimese, ei loo ma endale tutvumise osas ka erilisi illusioone. Senini olen peamiselt läbi käinud oma juhendaja peakunstnik Eveliga.

Kogemusi on hetkel pisut keeruline analüüsida, sest otseselt erialaseid väljakutseid pole senini olnud. Samas on näiteks ühiselamu laadses majutusüksuses elamine minu jaoks midagi uut, mille osas langeb mu arvamus kokku enamike teiste kasutajate omaga: teiste inimestega tualeti ja eriti köögi jagamine on pigem ebameeldiv. Mustad nõud ja suur segadus, mida koristada ei tihka, sest ei tea, mis on kellegi teise oma… Lisaks veel paranoiline tunne, et oled kõigil ees. Õnneks on olemas kõrvaklapid ja poolfabrikaadid, mis võimaldavad põgeneda pika vaaritamise ning vajaduse eest ilmast vestelda (seda on juba ette tulnud). 

Olen saanud palju elamusi, mis ju omal moel on samuti kogemused. Olen käinud vaatamas klassikalist draamaetendust, komöödiat, ühte vestlusõhtut, kontserdit ja balletigalat. Nende ürituste dekoratsioonide ja valgustuse analüüsimine, samuti arusaam, et tihti piisab dekoreerimiseks ka väga vähesest, on kindlasti andnud uusi teadmisi ning mõtteainet.

Peamised uued teadmised on hetkel seotud teatri majaplaani ja orjenteerumisega, sest minu vähesed dekoreerimisega seotud ülesandel on valminud koostöös juhendajaga. Nende puhul oleme lähtunud sisetundest, asjade omavahelisest sobivusest, kompositsioonist ja mõneti kunstiajaloost- kõike seda olen rakendanud ka varasemalt. 

Siiani olen aidanud dekoreerida lava Rakvere Kultuurimaja 100. juubeli jaoks, transportinud ja pakkinud plakateid, eemaldanud laudadelt kleepse, aidanud liigutada mööblit “Charlotte Lövenskoldi” etenduse eelse vestlusõhtu jaoks, transportinud mööblit, kunstpuid, laudlinu jms Kinomajja ja Kinomajast Peamajja, riietanud kahte mannekeeni balletikleitidesse ja seadnud üles plakatinäitust. Sekka veel pisemaid ja vähem olulisi jooksvaid töid.

Pimedas kapis koos kaheksa puu ja pahura mannekeeniga

Laupäeva hommik saabus koos vabale päevaleomase laisklemisega. Pea oli nohust paks, välistades pikemad matkad, seega käisin lihtsalt Linnamäel jalutamas ja kesklinnas varusid täiendamas. Tagasi jõudes oli selge, et ei, täna ma enam midagi asjalikku ei tee. Tõmbasin tudupüksid jalga ning alustasin mõnusat “Mõistuse ja tunnete” maratoni. See on ilus lugu, mängitud ilusate näitlejatega. Mõnus vaheldus tänapäevale. Kui Jane Austen vähegi korda läheb, siis soovitan vaadata (https://jupiter.err.ee/1038429/moistus-ja-tunded).

Vahepeal leidsin hetke ka näituse materjalidega tegeleda

Esimene osa oli just lõpuni jõudnud, kui telefoni otsast saabus tööülesanne. Polnud midagi, ajasin aga jälle teksad jalga ja ruttasin Peamajast võtit tuua. Pühapäevase balletigala tarvis oli vaja lava äärtesse viia kahkesa kunstpuud, mis paiknesid hetkel üle hoovi asuva Kinomaja keldris. Egas midagi, vapper praktikant tõttas appi. Esmalt puud trepist üles, siis Peamaja koridori ette vaheruumi.

Avasin ukse, et nüüd puud saali ette viia ja viimase sammuna kaharaks ajada, kuid just siis hakkas saalist kostma väge aplodeerimine. Läksin töötajatelt aru pärima ja sain vastuseks, et näe, just kontsert lõppes, kohe hakkab rahvas saalist välja valguma. Selge, mis selge, praegu polnud võimalik puid ära panna. Nii taandusin ma tagasi kitsasse vaheruumi, leides end vastamisi ülimalt tüdinud mannekeeniga. Seisime seal tõtt vahtides oma kümme minutit, kuni lõpuks oli õhk puhas. Siis võisin jälle toimetama hakata.

Külm, pime ja hirmus 😀
Koridori tõstetud puu pärast okste harali ajamist

Poole seitsmeks jõudsin tagasi ja jätkasin oma hubase filmiõhtuga. Mõneti oli mul isegi hea meel, et olin käinud puid vedamas: liikmeis oli kena raskus, mis muutis lesimise seda mõnusamaks.

Tänu eile tehtud tööle, saime tänase stardi üheksa peale lükata. Olime majas ühed esimesed, kui me lavale puid sättisime ja mannekeenidele balletikleite selga ajasime. Seega tuli meil Eveliga õiendada ka mõned lavameeste tegemised. Ma pole päris kindel, kuidas nimetatakse lava kohal olevaid riputisi, aga üks seesinane isend tuli mul lae alla vinnata. Üllatuslikult täiesti kondiauru ja köie abil. Olin omas naiivsuses arvanud, et tänapäeval käib kogu lava tehnika ikka masinatega, aga näe, eksisin.

Kas siis teie ei riietugi niimoodi?
Hakkab juba näituse moodi välja nägema

Jätkasime saali esise koridori dekoreerimisega. Seadsime paika plakatite alused ja roll-upi ning siis olidki ettevalmistused tehtud. Ülejäänud gala õnnestumine sõltub juba teistest inimestest. Ka minul pole tänase päeva kohta enam palju kirjutada. Gala lõpeb kell neli, pärast mida aitan eelmainitut koristada. Näis muidugi, palju ma aidata saan, sest viie ajal tuleb juba Tartu buss ja siis sõidan mõneks päevaks koju 🙂

Koju!