Valentinist, Vasteldes ja Lutsust

Lugeda Erik Satie „Gnossienne no 1“ saatel (võimalusel kitarriversioon)

Sõbrapäevaeelsel nädalal kippus meel mustaks minema. Tervis mängis mulle põnevaid vingerpusse ja siis liitus ka vaim mingisuguse otsatu nukrameelsusega iga kord, kui kusagil mõnd järjekordset punast südant näha oli. Lihtne on olla õnnelik sellel üle, et oled vaba ja vallaline näiteks siis, kui otsustad südaöösel teha suuremat sorti korteri ümbersisustamise ning mitte keegi ei saa selles osas isegi mitte kulmu kergitada. Lihtne on ka siis, kui kuuled tuttavate paaride nääklustest või otsustad viimasel hetkel, et sa ei tulegi ööseks koju vaid teed hoopis sõbrannadega pidžaamapeo (jah, uskumatu, aga tõsi: minu elu kõige paremad pidžaamapeod on kõik jäänud viimase paari aasta sisse, kusjuures enamasti on need täiesti spontaansed). Pole kedagi, kellele peaks vastust andma, oled iseenda peremees jne. Ja peaaegu igal muul ajal aastast ongi see kõik eelnev täiesti tõsi ning lahe kah. Aga sõbrapäeva paiku on õhus reklaamide tõttu niipalju kleepuvmagusat armastust, et hingatagi ei saa, mingisugusest iseseisvuse väärtustamisest rääkimata. Ikka tuleb selline igatsev tunne, et uhhhh, „mina üksi, kibe tõde“. Õhtul enne sõbrapäeva oli täpselt selline tunne, kuid õnneks kujunes päev ise hoopis vastupidiseks. Lõpuks ma polnudki üksi, aga ka sel ajal, kui olin, ei olnud kibedusest juttugi.

Hommikul oli mul mõnesid asjatoimetusi teise linna otsa ja et mul oligi sel päeval vaid üks veebiloeng, siis otsustasin päikselist ilma nautida ja natuke jalutada. Nii jõudsin ma lõpuks Raadi Maximasse ja otsustasin, et olen iseenda valentinipäeva kaaslane: kingin endale kimbu tulpe ja topsi oma lemmikut Ben & Jerry jäätist, mis on tavaliseks ostmiseks praeguste hindade juures lihtsalt mõeldamatult kallis. Jõudsin siis kassasse ja mõtlesin, et näe, kahju, et mul Maxima kaarti ei ole, muidu oleksid tulbid hulga soodsamad… Minu taga järjekorras oli keegi vana mees, aga et tema ostis mitu purki õlut, siis tekkis kohe tunne, et ei tea, temalt ma küll ei hakka midagi küsima. Jõudis siis minu kord maksta ja müüa küsis Aitäh- kaarti, mida mul muidugi polnud. Korraga ilmus minu ette välja sirutatud käes Aitäh- kaart. Pöörasin ja mulle naeratas vastu seesama meesterahvas, kelle osas olin mõttes olnud väga umbusklik. Naeratasin talle üllatunult vastu, tänasin ja saingi oma lilled hulga soodsamalt. Tema jäi maksma. Kui olin oma kauba kätte saanud, soovisin talle head sõbrapäeva. Vana mehe naeratus oli soe nagu päike, kui ta mulle lehvitades sama sooviga vastas. Koju kõndides kippus lausa kepsusamm jalgadesse. See võõras oli esimene inimene, kes mulle sel päeval sõnaliselt head soovis ja tema näost paistis nagu kehtinuks sama ka tema kohta. Minu tegi see pisike lahkuse žest igatahes terveks päevaks rõõmsaks. Nüüd ma tahtsin siia kirjutada midagi ilusat selle kohta, kuidas eelarvamused võivad teisi inimesi paigutada päris valesse valgusesse, aga ma ei saa seda mõtet kuidagi kirja, sest silmad valguvad üha vett täis. Nii et võtke siis hoopis ise hetk ja mõelge korraks sellele mõttele, mis on ju tegelikult siin ridade vahel olemas. Tegelikult inimesed tõesti on suuremas osas ilusad ja head.

Seda, kui ilusad ja head, nägin ma uuesti õhtu tööl olles ja sealt ära tulles. Juba teist aastat olin ma sõbrapäeval tööl ja ikka ringijuhendajana. Nii et juba teist korda sain ma osa enda juhendatavate väikeste inimeste ülevoolavatest sõbrapäevasoovidest. Väikeste lastega koos töötamine on vahel päris katsumuste rohke, aga see- eest ei leia kusagilt südamlikumaid inimesi ega vististi ka tööd, mis nii palju rõõmu tooks… Mul oleks muidugi kange kiusatus kogu see vahva kunstitund ja sealne sõbrapäevateemaline vestlus siinkohal ülesse täheldada, aga siis ei jõuaks ma mitte kunagi vastlapäevani. Seega kerime kaks tundi ajas edasi ja jõuame selleni, kui ma hakkasin ära minema.

Astun Minikooli välisuksest välja ja mida ma näen: hoovis seisab kallis Daisy, kes on üldse üks armsamaid inimesi siin ilma peal, süles paberisse pakitud lilled ja käeotsas kõlkumas kingikott. Seisab seal nagu mõni sõbrapäeva haldjas puna- roosas, kaunis nagu ilmutus ja näol särav naeratus. Kui see pole mitte kõige romantilisem tööle vastu tulemine, siis ma tõesti ei tea, mis on! Otsisime endale söögipoolist, sõitsime bussiga Daisy juurde ja veetsime ühe sõbraliku sõbrapäeva õhtu (ning öö ja kiire hommiku takkapihta). Suure osa sellest ajast olid meiega ka minu lemmikvend Meeri ja lemmikvenna lemmikkorterikaaslane Kadi, mis tegi kogu selle vahva õhtu veel eriti võrratuks! Sai jutustatud ja kaarte mängitud ning nagu Daisy juures ikka siis ka kaarte pandud, aga tegelikkuses ei loegi tagant järele see, mis sai tehtud, vaid see, et sai koos oldud. Et üldse on inimesed, kellega koos olla ja tunda, et ma olen mina ise, ilma filtriteta, ma olen piisav ja ma olen õnnelik!

Sõbrapäevale järgnevatel päevadel vedasime esmalt õdedega esivanemad kinno „Suvitajaid“ vaatama ja seejärel vedasid vanemad meid maale puid tegema, et ma korteris ära ei külmuks. Vist oli nii. Võib ka olla, et tegelikult ehitas issi Liisale sel nädalavahetusel riiulit ja naisperega käisime mulle peent kaheosalist prügikasti ostmas, sest mu varasem lahendus, pappkast, hakkas ära lagunema. Üks kahest. Mõlemad sündmused toimusid järjestikku nädalavahetustel, ei teagi täpselt, kumb enne oli 😊 Igatahes kui enne kiitsin sõpru, siis nüüd kiidan pere ja eriti oma tublisid vanemaid! Suureks saam- seda lauset kirjutades lendas üle minu pea koi. Juba kolmas paari päeva jooksul! Ei tea, kust nad tulevad, polegi nagu selliseid asju siin, mida nad tahaksid… Igatahes, koi on elav tõestus sellest, et pool aega ei ole mul küll õrna aimu, mida ma teen või tegema peaks (igaks juhuks põletan ära diivani taga seisva vana pappkasti – ehk nad tulevad sealt). Küll on hea, et ma ei pea kõike päris üksi välja mõtlema (sest muidu oleksid mul riiulid maalriteibi ja tahvlinätsuga seinas nagu dekoraatorile kohane).

Nädalavahetuse järel algas uus nädala ja sellega koos tuli vastlapäev. Tuli nii, et mul polnud mitte kõige vähematki vasteldamise tuju. Õppida oli palju, õues oli külm ja mul polnud isegi vastlakukli isu. Mõtlesin, et sel aastal lähen siis häbenen nurgas, et näe, ise õpin folki, aga kelgutama ei lähegi ja hernesuppi ei söö. Aga siis helistas Daisy ja kuidagi juhus nii, et vähem kui tunni pärast oli kahest huvipuuduses noorest saanud kolm kelgutamisaltis noort. Daisyl ei olnud kelku ja minul ei olnud suusapükse, aga sellest ei olnud hullu midagi. Pärast kiiret hernesuppi, lahkusin ma kodust kolme kihi tavaliste pükste ja meelekindlusega minna kasvõi Kassitoomele kelgutama. Mis sellest, et ma sinna surmalõksu muid küll vabatahtlikult ei roniks. Kohale jõudsime Kassitoomele üheksa paiku õhtul. Orus käis nii tihe liiklus, et meil ei jagunud kummalgi julgust ise õnne proovima minna. Seega võtsime suuna Kassitoome kõrval olevate tavaliste ja vähem rahvarohkete kelgumägede poole. Polnud needki päris ohutud, korra oleksin peaaegu männi otsa kihutanud, korra autoteele ja korra kelgutasin ma kogemata lumme mattunud trepist alla, kusjuures viimased paar astet ilma kelguta, kuid just need katsumused innustasidki meid Kassitoomel õnne proovima. Olgu, nüüd ma valetan küll nii, et suu suitseb. Kui meiega poleks liitunud eelmainitud kolmas kelgutaja, Daisy kursavend Ramses, oleks Kassitoome jäänudki vallutamata. Mina ja Daisy olime vähenenud liiklusest hoolimata ohust natuke liiga teadlikud, aga õnneks ei lasknud Ramses ennast sellest kõigutada ja nii saime me ümber veendud. Kolme peale kokku sai kõigilt olulisematelt oru külgedelt (ja ka oru kõrvalt laskuvat tänavat pidi) alla kelgutatud. Ise olin arvestanud, et ju me paar liugu teeme ja siis ajame natuke aega niisama juttu, võibolla istume kuskile maha, joome tassikese midagi sooja ja siis iga roju oma koju, tegelikkuses läks aga nii, et me tõesti kelgutasimegi nii umbes poolteist tundi jutti. Ja kogu selle aja oli tuju laes ning isegi külm ei hakanud.

Alles selleks ajaks, kui kodu juba paistis, sain aru, et parema käe sõrmed on kaotanud igasuguse tundlikkuse. Riided olid märjad, käed külmad ja korteri sisetemperatuur oli samuti vahepealse ajaga väheke langenud. Nii ei jäänud muud üle, kui üheteist ajal pliidi alla tuli teha ja kütma hakata. Alguses tundus küll, et oh jah, nüüd kütan siis poole ööni, aga kui olin rekordajaga pliidile tule alla saanud, oma märjad riided kuivama riputanud ning lõpuks sooja teega maha istusin, oli see kõik kokku lihtsalt võrratu. Taustal praksus tuli, hämaras toas hubises küünlaleek ja mina lõpetasin oma õhtut Daisy tehtud vastlakukliga. Hoolimata minu varasematest tunnetest, said õhtu lõpuks söödud nii hernesupp kui ka vastlakuklid, mis aga peamine: isegi kelgutamata ei jäänud mitte!

Veebruari tähtpäevadest kirjutades ei saa üle ega ümber ka vabariigi aastapäevast. Tavaliselt möödub see päev ikka nii, et sööd praadi ja vaatad presidendi kõnet, aga sel aastal otsustasime mu õekestega, et tähistaks teistmoodi. Esimest korda kogu nende eluaja jooksul, olime me tähtsal päeval kolmekesi, sest vanemad olid oodatud sõbra juubelile. Seega tundus ainult kohane, et kui päev juba nii ehk naa tuleb teistsugune kui tavaliselt, siis peaks seda ikka kohe kogu täiega teisiti tähistama. Nädalake varem plaane pidades sai otsustatud, et pühendame õhtu Eesti ajaloolistele kultuuritegelastele, keda siis rollimängu võtmes õhtu läbi kehastame. Teiste harimiseks sai kokku lepitud, et kõik teevad oma tegelase kohta ka ettekande ning valmistavad ette väikese eeskava. Sellised teemapeod on mind alati väga võlunud, kuid enamasti saab niisuguste sündmuste puhul takistuseks see, et inimesed ei viitsi kaasa mängida. Minu õdede puhul seda probleemi loomulikult ei ole. Esiteks oli suureks plussiks kindlasti nende vanus: 11 ja 13 on juba niipalju suured, et huvituda Eesti ajaloost, kuid veel piisavalt lapsed, et rollimängude peale ei kerki üht kulmu ka, selle asemel täitub tuba siira elevusega. Teiseks aga tahaksin ma südamest loota, et tänu meie kolme jagatud kujutlusvõimele ja mängulisusele, säilib Annikese ja Laura ind igasugu selliseid vahvaid asju teha ka siis, kui nad suuremaks saavad.

On midagi väga erilist selles, kui saapad ei kuiva mitte radika all, vaid ahju peal

Igatahes 24. veebruari õhtul kella kuue ajal sattusin ma pidulikule õhtusöögile koos härrade Oskar Lutsu ja Kristjan Jaak Petersoniga. Mina ise mängisin Lidya Koidulat. Ma pole oma elus väga paljudele pidulikkudele õhtusöökidele sattunud ja kindlasti pole ma varem käinud ühelgi sellisel õhtusöögil, kus kaks väga viisakat „härrat“ püüaksid püüdlikult viisaka tähelepanuga võistelda minu kui „ainukese“ preili tähelepanu eest. Kui Oskar Luts enne õhtusööki kapist klaasist morsikannu Coca- cola zerot valama hakkas väites, et ta tõi poest kihisevat ka, siis mõtlesin ma küll muiates, et vaevalt see meie rollimäng üle kümne minuti kestab, aga võta näpust. Kestis kohe terve õhtu. Hoolimata kõnealuseid teemasid puudutavast teadmiste nappusest, vestlesid härrad klassikalisest muusikast, ilmast ja kirjandusest. Vahepeal püüdis härra Peterson preili Lydiale külge ajada, mispeale härra Luts sapiselt märkis, et Peterson ei austa sugugi endast vanemaid inimesi. Minul oli lihtsalt väga lõbus. Seda enam, et kuigi kõik püüdsid pingsalt püsida omas rollis ja omas ajastus, polnud me eelnevalt kokku leppinud ei seda, kui vanad me praegusel hetkel oleme, ega ka seda, kas meie õhtusöök toimub 19. sajandi alguses, keskel või päris lõpus. Nii juhtus, et stiilipuhtusest polnud juttugi ja kokku tuli sellest üks lõbus puder ja kapsad, mille käigus muutusid pidevalt tegelaste vanused ja kõnepruuk. See aga muutiski õhtu meeldejäävamaks.

Ka õhtusöögile järgnev meelelahutuslik kava osutus üllatuslikult värvikaks, näiteks saime me Annikese Lutsu teemalisest esitlusest teada, mille poolest erines ja mille poolest sarnanes Oskar Luts lutsu kalaga (neil pidi fotodel silmist peegelduma sarnane pilk). Laura puudutas pikalt Petersoni „sohi tegemist“ sest kujutage pilti, ta ei käinudki kogu teed Riiast Tartusse jala, vahepeal võeti ta ka vankri peale! Ka eeskavad olid peenemast peenemad: mina ja Petersonist Laura lugesime ette mõned luuletused „enda“ loomingust, Annike aga esitas meile lõbusa uuema rahvalaulu. Pärast laulsime ka isamaalisi laulukesi, Koidula tantsis Lutsuga „Ukuaru valsi“ saatel valssi ja seejärel ühines nendega ka Peterson, et ühiselt „Kaera jaani“ saatel jalga keerutada. Ootamatult kujunes meie ettevõtmisest nii sisukas piduõhtu, et me unustasime isegi presidendi kõne vaatamata.

Niisugune oli siis see veebruar. Peaaegu igas nädalas midagi, mida tähistada, nii et aasta kõige lühem kuu möödus nagu linnutiivul. Loodetavasti jõuan ma märtsis natuke rohkem kirjutada, et saaksin ka natuke koolimuljeid kirja. Seniks aga nautigem seda lõputut talve ja ärgem lumesajus kaduma minge!

Lugemiseni!

Piltpostkaardid piltpostkaardis

Kui elu oleks reis, siis mälestused oleksid kui teekonnalt saadetud postkaardid. Meenutage mõnda ilusat piltpostkaarti, mis olete lähiaastatel saanud või ka ise kaasa ostnud. Millised ilusad vaated täpselt õigete valgusolude, kaameranurkade ja ilma ühegi segava elemendita! Teisel pool voolavas käekirjas paberile visatud tervitused ja mõned kadestama panevad read nagu: „meil on siin nii ilus, sa ei kujuta ettegi!“ või „sa ei usu iialgi, mida ma eile sõin!“ Kaardi saaja leiab oma postkastist ühe imelise hetke ja kujutleb, et kõnealune kaart ongi teele pandud just sellest imekauni vaatega paigast, et seal kusagil kaugel ongi alati kevad! Tegelikkuses aga võib vabalt juhtuda, et neljast puhkusel veedetud päevast kolmel kallas vihma ja neljandal oli reisiseltskond kollektiivselt külmetunud. Või on postkaardil idüllilisena näiv väike kaluriküla tegelikkuses turiste niivõrd pungil täis, et ei ole kohta, kus kaardi kirjutamiseks mahagi istuda, nii et luulelised tervitused saavad kirja püstijalu mõne maja seinale toetudes. Ühelt poolt pole selles kõiges tihti just palju reaalset. Teisalt aga on kaardi saatja võtnud oma aja, ta on välja valinud just selle ühe postkaardi ja just sulle. Ta on välja valinud selle kõige parema hetke, mida meenutada või leidnud pildi sellest ainsast ilusast vaatest, mis sellel koledal kohal pakkuda oli, ja nüüd ta jagab seda selle kellegagi, kes saadetud kaardi kunagi mitme nädala pärast kätte saab. Ja olgu mis oli, postkaart teeb rõõmu nii saatjale kui ka saajale, kas pole mul õigus? Ning isegi kui oli vihmane ja kole, isegi kui tervis läks kehvaks või kose ääres poseerides pudenes telefon jõkke, siis selleks ajaks, kui kohale jõuavad postkaardid, on viperused üldjuhul ununenud, nii et sõpradele pajatataksegi juba reisist, mis pole enam sopane ja hall vaid ilus, helge ning hea.

Lähivõte skrapbookimisest, mis on jälle üks omaette mäletamise viis

Mulle tundub, et täpselt sama võiks öelda ka elu enda kohta. On pühapäeva õhtu. Ma jõudsin poole tunni eest vanematekodust korterisse. Selja taga on kaks väga töist päeva ja kaks väga vähese unega ööd. Eile käisin lapsi hoidmas. Ilma igasuguse hoiatuseta, oksendas mu kaheaastane hoolealune õue minema hakates täis nii iseenda, minu, minu kaugemal seisnud saapad ja kena jupi meie all olnud esikuvaibast. Täna käisime maal mulle puid tegemas. Sõidule endale eelnes mitu vaatust perekondliku draamat (peamiselt mu õdede poolt), nii et sõitma hakkamise ajaks oli õhk majas pingest paks. Praeguseks on mu õlad puude vedamisest valusad ja silmad püsivad magamatusest vaevu lahti. Korteris pole üle 24h köetud, mistõttu on siin praegu jahe, mu müsli on otsas, mis tähendab, et ma ei saa süüa sellist hommikusööki nagu ma tahaks ja vaikselt kipub hinge ka mure selle pärast, kas ma vähemalt täna öösel saan magada. Sellele, et homme lõppeb mu viimane loeng kell kaheksa õhtul, ei hakka praegu üldse mõtlemagi. On ju kole? Kuid teate, mis oli mu esimene mõte, kui ma viimase maalt toodud puudekotiga tuppa jõudsin? Mõtlesin, et küll mul oli tore nädalavahetus! Vaatasin heldimusega oma korteris ringi ja mõtlesin, et appike, kas võib üldse olla midagi romantilisemat ahiküttega korterist ja küll on tore, et ma sain täna puude tegemisel abiks olla. Silme ette kerkisid pildid paksust valgest lumest ja kõrvus pragises juba soe tuli, mida ma veel ahju teinud polnud. Sama ka laupäevaga. Kui käia hoidmas kedagi nii ingellikult nunnut nagu seda on mu kaks väikest Kanada sõpra, siis ei ole võimalik hellitusnimedega koonerdada, ega kallistustega kokku hoida. Tõsiasi, mis peaks okseepisoodi muidugi eriti murettekitavaks muutma, muid selle asemel mõtlesin ma korteri uksel seistes hoopis hellusega Ruudi helevalgetele lokkidele ja suurtele sinisilmadele. Vähemalt minu puhul on mälestused tõesti nagu postkaardid. Enamasti mõtlen ma möödunule naeratusega, isegi siis, kui ma tolles hetkes olles tegin kõike muud kui naeratasin. Niimoodi olnust ja olevikust mõeldes tundub korraga täiesti loogiline mõte, et aeg pole mitte ühes suunas voolav jõgi, vaid lainetav meri, millel pole otsa ega äärt, algusest ning lõpust rääkimata. Minevik on olnud, aga iga meie mälus säilinud piltpostkaardi vaatamisega muudame me ka kild killu haaval möödanikku. Täpselt samuti nagu möödanik muudab sellevõrra meie olevikku ning mõjutab tulevikku. Naljakas lihtsalt, kuivõrd raske on meil endal sellest aru saada. Sellest, kuidas sotsiaalmeedias jagatud pildid ei peegelda reaalsust kipub rääkima igaüks, kes pole viimase nädala jooksul midagi ilusat postitanud, kuid kui paljud meist mõistavad, et see on lihtsalt vaid üks järjekordne viis oma elureisi muljeid piltpostkaartide abil ümber kirjutada?

See blogi siin on üks minu piltpostkaartidest ja isegi siis, kui ma väidaksin (ma ei teagi siis kas endale või lugejale või mõlemale), et tegu on puhta ja lihvimata reaalsuse kirjeldusega, ei oleks see ikkagi midagi muud kui piltpostkaart. Lihtsalt selle vahega, et ma püüaksin seda sel juhul realismi huvides kägardada, rebida ja kortsutada nii, et teieni jõuaks lihtsalt mingi postkaardi räbal, mis püüaks olla midagi, mis see igal juhul olla ei saa. Nii et ma ei hakka kellelegi valetama ja kirjutangi siin täna ühe ilusa postkaardi, mis räägib lugejale nii mõndagi aga peaaegu mitte midagi sellest, mida ma vahepeal teinud olen. Ja ei, mitte selle pärast nagu mul poleks midagi rääkida, vaid selle pärast, et täna tahtsin ma niimoodi. Võibolla järgmine kord on mul jälle rohkem lusti kirjeldada seda, mis ma siis teinud olen, aga kui ka mitte – mis siis sellest? 🙂

Aasta alguses on kõik kohad pungil täis soovitusi sellest, mida kõike peaks teisiti tegema, et olla igal rindel parem inimene. Ja nii poebki hinge kahtlus, et äkki ma teengi kõike valesti? Iga päeva peaks alustama kell kuus hommikul klaasi sellerimahlaga, tegema joogat, puhastuma ning siis muutuma selle kõige tulemusena mingisuguseks säravaks ja puhtaks hõõrutud imeversiooniks iseendast. See kõik on ju kena küll – aga teate, mis? Ma vihkan rutiini! Mu ebaproduktiivsed harjumused teevad mind õnnelikuks! Mis puutub sellesse osasse elust, mida ma vaevu päevikussegi julgen kirja panna, siis kuigi ma tõesti hakkasin uuel aastal joogas käima ja rohkem köögivilju tarbima, ei ole see, et uus aasta tooks korraga ka täiesti uue inimese, lihtsalt kuidagi võimalik. Ma kirjutan siin praegu seda postitust ja ma võin käe südamele panna ja öelda, et kirjutada on lihtne. Nii kerge on öelda, et ah, lase vaid lahti kõigest, mis sind ei teeni, vaata oma vigadele otsa, tarbi juurvilju ja oh, näed, nüüd ongi kõik kenasti. Olgem ausad, see on paljuski jamps. Selles jampsis on oma tõetera sees, kuid kui paljude meie probleemid on tegelikult nii lihtsad, et võta aga kätte, mediteeri natuke ja alusta puhtalt lehelt? No ei ole ju. Seepärast tahaksin ma siinkohal julgustada kõiki eelneva pooleteise kuu sotsiaalmeedia, ajakirjanduse ja televisiooni survest hoolimata süütundeta olema ka käimasoleval aastal need, kes nad ise on ja olla tahavad. Kõigil on õigus alustada uut aastat plaanidega olla tervemad, paremad ja produktiivsemad, kuid mina usun, et ka see on täitsa tubli, kui lihtsalt püüda elada nii, et endal oleks hästi. Isegi siis, kui mu uue aasta plaan ei hõlma kardinaalset juukselõikust, kell kuus ärkamist või kõigi sentimentaalselt olulise väärtusega nipsesemete prügikasti viskamist, sest viimane olevat kodu feng shui seisukohalt oluline. Las ta olla, aga teate, see kivi meenutab mulle üht ilusat mälestust. Tema ei lähe küll kusagile.

Ja nii ei lähe kusagile ka minu poolne hektiline aeg – ajalt kirja saavate mõtete jagamine, mis omas veider- mõtlikus ilukirjanduslikus stiilis ei olegi päris blogi vaid lihtsalt midagi, mida mulle vahel teha meeldib.

Armas lugeja, tee ka sina nüüd midagi, mida sulle teha meeldib!

Siin pildil on üksik lumememm, kellele ma öisel koduteel sõbra meisterdasin 🙂

Kuidas eksamiperioodi stressirohkemaks muuta

Semestri lõpp hakkab lähenema ja koos sellega lähevad automaatselt ka immuunsus ja motivatsioon. Alguses läheb motivatsioon, sest ei jaksa enam lugeda neid kodulugemisi, ei taha enam seda pagana Moodlet lahti võtta ja jumala eest, palun ärge sundige mind veel ühe artikli põhjal kokkuvõtet kirjutama! Ma tean väga täpselt, et te ei viitsi neid kokkuvõtteid ise ka lugeda. Igatahes nagu öeldud, siis detsembri alguseks oli mu motivatsioon kahanenud üsna nulli lähedale. Arvatavasti oli selles oma osa ka raekojaplatsi kerkinud kuusel ja romantilisel lumesajul, mis peaaegu iga päev säravate jõulutulede vahel tantsu lõi. Mida rohkem kiusatuis elu mu teele lükkab, seda keerulisem on ennast veenda selles justkui ma päriselt tahaksin kodutöid teha, sest teate mis, ei taha. Ma ei usu, et üldse keegi tahab. Kodutööd mõeldi välja õpilaste karistamiseks (see on ajalooline fakt, vaadake netist järele) ja kui inimene on korralikult kõigis loengutes kohal, siis minu arust ei peaks talle ka kodutöid jäetama.

Igatahes polnud mul midagi selle vastu, et novembri esimesel nädalal paar korda kodutööde tegemise asemel haiguse pärast lasteaiast koju jäänud kaksikuid hoida. Õieti polnud mul üldse töö vastu midagi, sest töö tegemine on üks selline kodutööde tegemisest ajutiselt kõrvale põikamise viis, mis on aktsepteeritav nii minu enda kui ka ühiskonna silmis. Käisin esmaspäeval, käisin kolmapäeval ja reedel enam ei läinud, sest selleks ajaks olin ma ise haige. Või ei, reede õhtuks suutsin ma ennast peaaegu et terve inimese konditsiooni putitada, sest mul oli pilet „Pähklipureja“ etendusele.

Tervise ABC: kuum vaarikamahl ja küüslauguleib

Kui mina ise oleks olnud nõus sellest suurema nurinata ka loobuma, siis mu kallid kaasteatrilised, kelleks polnud ei keegi muu kui mu armsad õeraasud ja ema, tõstsid selle väljavaate peale nii tugevat kisa, et mul ei jäänud muud üle kui ajutiselt terveks saada. Sõin hambad ristis meega küüslauku, jõin üle liitri teed ja sooja vaarikamahla, võtsin vitamiine, tegin kuuma jalavanni, määrisin varbavahesid Vietnami salviga ja toppisin sokid magama minnes toorest sibulat täis, et ikka kindlasti järgmisel päeval terve olla. Vanarahvas pole asjata taimede väesse uskunud ja nii õnnestus mul eneselegi üllatuseks siiski „Pähklipureja“ ära näha. Olin lapsena seda lavateost kahel korral näinud ja uskusin end küllaltki täpselt teadvat, mis mind ees ootab, kuid nagu selgus, olid kahe „Pähklipureja“ libretod täiesti erinevad. Esimene rääkis kahe lapse Petteri ja Lotta jõuludest, mis olid küll igati maagilised aga pettumust avaldavad minusuguse romantiku jaoks, kes ma juba lasteaiast saati olen jumaldanud ilusaid armastuslugusid. Mäletan hästi oma pahameelt selle üle, kui Pähklipureja, kes osutus hoopis kenaks printsiks, hakkas majateenjaga romantilist tantsu tantsima, jättes minu lemmikuks olnud Lotta niisama kuhugi nurka vaatama. Juba siis mõtlesin, et Lotta võinuks maagiliselt suureks saada ja ise Pähklipureja ära võluda.

Nüüd, enam kui kümme aastat hiljem, läks mu soov lõpuks täide. Vanemuises praegu mängitav „Pähklipureja“ põhineb loo klassikalisel versioonil ja jutustab just täpselt nii ilusa loo nagu üks lugu üldse olla saab. Seisusevahe, ratastoolis tütarlaps, kes oma unenäos käia suudab ja tema kena prints, kes teda kõigi ohtude eest kaitseb… Kleidid olid ilusad, tantsud kirglikud ja kogu etendus kokku väga võluv. Julgen soovitada!

Jah, see oli tõesti kena, kuni koju jõudmiseni, mil ma tundsin, et tahaksin pikali heita… See soov vaevas mind kuni järgmise pühapäevani nii, et minu õppimiseks mõeldud nädal mööduski suuresti vanematekodus elutoa diivanil alguses kurku valutades, edasi nuusates ja lõpuks korralikult köhides. Mäletan, kuidas ma väiksena alati täpselt teadsin, mis nurga alla pannes kraadiklaasi näit veel veidi tõusta võib. See oli ikka tosin õnn, kui õnnestus 37 välja pigistada, eriti, kui see juhtus koolinädala ajal (välja arvatud esimeses klassis, mil ma arvasin, et puudumise eest võib klassi kordama jääda, nii et ma olin suurest hirmust kogu veerandi terve ja jäin kohe vaheaja esimesel päeval haigeks). Igatahes nooremana mulle meeldis haige olla. Mulle meeldis tähelepanu, mulle meeldis, kui sain päevad läbi filme vaadata ja lugeda. Haige olemine tavatses olla põnev. Teise kursuse üliõpilasena see enam põnevust ei paku. Vastupidi. Haige olemises puudub igasugune rõõm, kui su laual seisev jutukas ja telekaekraan, mis on oma viis korda suurem minu läpaka ekraanist, suisa hüüavad su järele, kuid sina pead neile vabandavalt käega viipama ja kõigi meeldivate võimaluste kiuste hoopis eksamikirjandust lugema. Ma pole eriline teaduskirjanduse fänn ka parimal päeval, sest mingil põhjusel paistab teadusringkondades kehtima reegel, et mida kuivema saepuru sa oma uurimismaterjalist kokku kirjutad, seda parem. See tähendab, et kui mu kehatemperatuur on parasjagu üle 37.4 ja iga natukese aja tagant läheb järg köhahoo tõttu kaduma, siis ei suuda ma kõnealust lugemist üldse taluda. Mis puutub muinasaegse relvastuse üksikasjade pähe õppimisse või 19. sajandi eestlaste metsakäsitluse teemalise esitluse tegemisse, siis sellised asjad võib kohe heaga ära unustada. Nii said mu kodused nädal otsa öösel mu köhimist, varahommikul mu magamata ööst tingitud pahurdamist ning pärastlõunal õppimise aeglasest tempost tingitud halamist kuulata. Halamise vaheline aeg tekkis siis, kui ma kuhugi magama jäin või teised kooli- tööle läksid. Hea küll, nüüd maalisin ma endast natuke liiga tumeda pildi. Tegelikult oli mul lihtsalt paha olla ja ma olin kooli pärast stressis ning stressis selle pärast, et mul oli paha olla ja ma ei jaksanud õppida ega selle pärast isegi mitte muretseda. Kuid kogu aeg ma siiski ei virisenud või kui ka virisesin, siis mitte väga ebameeldivalt, sest muidu poleks küll keegi vaevunud mulle liitrite kaupa teed keetma või head süüa tooma või mulle lõpmatuseni kaasa tundma.

Tegelikult mahtus eelmisesse nädalasse ka mitmeid toredaid seiku. Sinna sisse jäid mõned eksprompt tantsupeod Laura seltsis, kes tahtis minuga oma lemmiklaule jagada. Paar toredat filmiõhtut (ja üks filmihommik); lõputud jutustamised küll kodustega, küll telefoni vahendusel sõpradega; üks ilus jalutuskäik; üks hea romaan; mitu tundi linnuvaatlust (meie kahes linnumajas käivad minu vaatlusandmetel praegu söömas rasvatihased, sinitihased, varblased ja puukoristajad, aga tegelikult on liike vist isegi rohkem) ja loomulikult lõputult uskumatu sisuga unenägusid. Akna taga aga aina sadas ja sadas lund juurde, nii et kui ma esmaspäeval lõpuks jälle õue läksin, tabas mind väga ebameeldiv üllatus põlvekõrguste hangede näol. Kõik minu otseteed olid lund täis tuisanud ja nii jäin ma maha bussist, mis pidi mu rahvalaulu eksami ajaks linna toimetama. Jäin oma kena 5-10 minutit eksamile hiljaks. Esimene kord sellise äpardusega hakkama saada. Õnneks ei teinud õppejõud sellest suurt numbrit nii, et korduseksami pärast mul muretseda ei tule.

Tundub, et ka kõigest muust hoolimata, olid jumalad siiski minu poolel, sest tänaseks on mul mõlemad eksamid headele tulemustele tehtud, esitlus esitletud, kodutööde tagasiside kätte saadud ning isegi järgmise semestri tunniplaan valmis. See viimane on küll paras ime, sest vähem kui neli päeva tagasi ajas ÕISist ainete otsimine mul pea nii puntrasse, et sai siin juba kursaõega nalja visatud, et see oleks küll kena viis ajalugu teha, kui me lihtsalt selle pärast nominaalajaga ei lõpeta, et me oma õppeinfosüsteemist aru ei saa. Eks näis, kas selle imelise loenguplaaniga, mis ma endale valmis olen meisterdanud, ka ellu õnnestub jääda, kuid sellest kõigest oskan ma kirjutada alles mitme mitme postituse järel. Väikese isutekitajana võin ennustada, et neis vahepealsetes kirjutistes võib juttu tulla fotosessioonist, pühadest, reisimisest ja ühest tarkusehambast, kes varsti manalateed läheb. Seniks aga ilusat advendiaja jätku ja jaksu eksamitega!

Siis, kui oled nädal aega kodus istunud ja ei tunne õue minnes hangedesse mattunud ümbrust äragi

Lugemiseni!

Spionaaž folkloristi moodi

Novembri jooksul ei jõudnudki ma midagi kirjutada ja seda väga lihtsal põhjusel: mul oli vanemaks saamisega liiga palju tegemist. Või õieti vananemise heaks ei teinud ma midagi, see toimub ju salaja ja meie tahte vastaselt, kuid pool kuud möödus pideva sünnipäeva tähistamise tähe all. Kui ma õigesti lugesin, tuli tähistamisi üksi, kaksi, kolme, nelja ja kuue kaupa ette kokku kümme tükki. Naersime sõbrannaga, et küllap on see mingi rekord. Aga samas, see et on põhjust tähistada näitab, et on, kellega tähistada. Ma ei saaks olla tänulikum kõigi nende imeliste inimeste eest, kellega mul on õnn seda elu nimelist hullu seiklust kaasa teha! Nii, et veel üks kord aitäh! Kogu selle suure õnne hulgaga, mis ma selleks sünnipäevaks saanud olen, võiksin uuel eluaastal vist ohte kartmata kasvõi ekstreemspordiga tegelema hakata (küll on hea, et ma liiga sportliku spordi vastu allergiline olen ega pea oma õnne proovile panema hakkama).

Lisaks sellele, et november tõi endaga kaasa uue vanusenumbri ja juuksevärvi, olen astunud ka mitu sammu selle suunas, et end kunagi päris folkloristiks kutsuda. Novembri alguses asusin ma suure innuga täitma oma praktikandi kohustusi rahvaluule arhiivis. Kui öelda, et oled rahvaluule arhiivis praktikal, eeldavad inimesed ikka, et ma loen vanu arhiivimaterjale, teadjamad küsivad Hurda ja Eiseni kogude kohta. Viimaste kohta saan uhkusega öelda, et olen mõlemat näinud, kuid sellega mu kokkupuude meie arhiivi tüvitekstidega ka piirdub. Minu ülesanded hõlmavad (mul on veel poolteist tundi praktikat teha jäänud) hoopis tagasihoidlikumaid rahvaluulekogujaid, kelleks on Prillitoosi saate 2005. aasta sügis-talvise ravimtaimemängu vastuste saatjad. Kirjad on paberil, mõni räägib pikemalt kõnealusest ravimtaimest, teine jutustab endast, kolmas ei räägi midagi muud, kui ravimtaime liiginimetuse ning mõned üksikud on kohe nii tagasihoidlikud, et määratlevad end vaid kui Liisad Tartust või Jürid Tallinnast. Kõik kirjad olid lugejale rahvaluule arhiivi veebiversiooni Kivike kaudu vabalt kätte saadavad juba enne minu sekkumist. Minu ülesanne oli moodustada nö kõiki kirju koondava dokumendi sisukord: Maie Lill (lk 1-3), Kaarel Kivi (lk 4-5) jne. Seejärel tuli kõik kirja saatjad siduda süsteemi otsinguga. Oleks tegu tuntud kogujatega, saanuksin sisestada süsteemi nende nimed, teha väikese linnukese ja et voilà, olekski koguja süsteemiga seotud. Kuid et Prillitoosi lugejamängu vastajate puhul oli tegu peamiselt tavaliste eesti kodanikega, kes polnud ju isegi teadlikud sellest, et nende kiri võiks liigituda rahvaluule alla, rääkimata selle teadlikust kogumisest, siis tuli mul nad kõik eraldi süsteemi lisada. Inimese lisamine meenutab natuke ükskõik millise profiili loomist, kus tuleb täita enda kohta klassikalised sünniaasta, elukoha, telefoni jms lahtrid. Nime ja elukoha sai enamasti kirjadest lihtsalt kätte, kuid ameti ja vanuse osas jäin enamasti nõutuks. Nii lugesin ma peaaegu kõik kirjad läbi, otsides võimalikke vanuste mainimisi või teisi vihjeid sellele, kes on olnud inimesed kirjade taga. Alustades oma esimese kirjade pakiga, mis olid saadetud 2005. aasta septembris, oli see töö väga põnev: sain palju uusi teadmisi tuntud ravimtaimede kasutamise kohta ning võimaluse näha killukesi inimeste argipäevast, lugeda nende muredest ja rõõmudest. Enamik kirjasid olid positiivsed ja elujaatavad, innustades eakaaslasi säilitama rõõmsat meelt ning aktiivset eluviisi. See omakorda mõjus julgustavalt nende noorele lugejale, sest eks ole vanadus ju ikka midagi kõhedat, isegi siis, kui sõpradega muresid arutades sellised teemad veel päevakorras ei ole.

Jah, septembri kirjad olid toredad, oktoobri kirjad töid naeratuse näole ja novembri kirjad kannatasin kuidagi välja. Nendega oli isegi kõige lihtsam, sest enamik saatjaid olid kolmel esimesel kuul samad ja seega ei pidanud ma nende süsteemi lisamisega vaeva nägema. Kuid siis tuli detsembri pakk ja ma tundsin, et tahaksin peast kinni haarata ja karjuda. No kui kaua võib lugeda neid lugejakirju! Üks jõulusoov teise järel, vaid mõned põnevad kirjad lumiste tervituste ja hingerahu soovide meres. Eriti põneval kombel on jõuluootus äratanud tohutu hulga pensionäre, kes pole kunagi varem Prillitoosile kirjutanud, mistõttu on mul olnud jälle tükk tegemist, et sisestada süsteemi perekonnanimeta Helenesid ja Mallesid, kusjuures nende isiku kohta tean vaid nii palju, et nad jõule tähistavad. See on kuidagi masendav. Veel hullem on ainult see, kui järjekordne tubli proua on väga korraliku käekirjaga terve kirja kirjutatud saanud, kuid siis oma nime juures justkui ära väsinud ja selle ühe hingetõmbega paberile visanud, nii et paberil võiks korraga kirjas olla kas Jaana, Olga või Maimu, sest nimi on lihtsalt loetamatu. Te ei kujuta ette, kui piinlik on minna arhiivi peaarhivaari ilmselgelt keerulisemat tööd (ma näen ta ekraani) katkestama küsimaks, et vabandust, aga kas sina saad aru, mis siin kirjas on? Seega ei saa öelda, et ma kurvastaks selle üle, kui ma oma viimased poolteist tundi täis saan. Kuigi kõik on minuga väga meeldivad, on ilmselge, et erinevalt mõnest kursusekaaslasest, ei hakka keegi mulle küll arhiivis tööd pakkuma. Hea ongi. Arhiivi töö pole vististi minu jaoks.

Õnneks on materjal vaja ju kuidagi arhiivi saada ja seda ei kuidagi muidu kui välitööde käigus. Novembris õnnestus mul teha suurepärane avastus: ümardatult 85 aasta eest, on mu vanavanaisa vend Meinhard saatnud arhiivile pea 600 lehekülge enda kodukülast kogutud pärimust. Seega ei ole mu Islandil avastatud folgi huvi sugugi nii juhuslik nagu olen senini arvanud. Vastupidi, see on mul hoopis veres. Kas pole lahe?!

Tubli esivanema jälgedes käies (ja õppejõu sunnil), võtsin eelmisel neljapäeval ette oma esimese folkloristliku välitöö, milleks oli linnaliini bussis sõitjate luuramine. Jah, te lugesite õigesti, olemegi jõudnud lubatud spionaaži osa juurde. Folkloristliku osalusvaatluse käigus oli mul ülesandeks vabalt valitud ühistranspordis vaadelda sõitjate arvu, suhtlemist, vestlusi, käitumist, sõitjate soolist jaotumist, söömisharjumusi ja eriülesandena ka nende kotte. Seega sõitsin pool neljapäeva pärastlõunat bussiga ja muutkui vihtusin märkmeid teha. Esmalt number üheksaga Jaamast Kaunase puiesteele, Kaunase puiesteelt Lõunakeskusesse ja Lõunakast tagasi Jaamasse. Kui välja jätta Lõunakeskusesse jõudmise ajaks täiesti kangeks jäänud istmik ja telefoni kiirtrükkimisest valusad pöidlad, oli vaatlemine tegelikult oodatust põnevam. Tavaliselt kuulan ma bussis kõrvaklappidest muusikat ja vaatan aknast välja, nüüd aga tuli teha nägu, et ma nokin telefoni, samal ajal sisenejate ja väljujate arvu üle lugedes, vestlusi pealt kuulates, silmadega kilekotte otsides ning mis kõige olulisem, ise seejuures märkamatuks jäädes. Arvestades seda, mitu korda ma oma pea küünitamise ja uurimisega tõmbasin endale kaassõitjate uurivaid pilke, olen päris kindel, et lisaks rahvaluule arhiivile, ei oota mind ka hiilgav spiooni karjäär. James Bond oleks nii mitme pilgu peale viis korda vahele võetud. Õnneks ei jahtinud mina riigisaladusi, kõige isiklikum info, mis mul õnnestuda osutus, oli arutelu ühe vanaproua pensioni suuruse osas.

Tagasitee osutus minu enda rumaluse tõttu päris tüütuks. Nimelt tundus mulle Lõunakeskuses suurepärase ideena osta rimist kotitäis süüa. Kuna ma istuma ei pääsenud, pidin ma kõik sõidule kulunud 40 minutit püüdma ühtaegu kotti hoida, püsti jääda ja vaatlusandmeid kirja panna. Kuna kell lähenes neljale, täitus buss kiirelt, mistõttu muutus vaatlemine keeruliseks, käsi hakkas valutama, ruumi ei olnud ja mind valdas tugev tung vaatlus pooleli jätta. Õnneks osutus kohusetunne ebamugavustest tugevamaks ja nii sain ma ühe päevaga kõik vajalikud vaatlusandmed kogutud. Ma tegelikult lootsin, et suudan selle põneva spioneerimise kuidagi glamuursemalt kirja panna, nii et lugeja võiks minu vaprusest ja kavalusest lugedes ahhetada ja kujutleda värvikaid luurestseene mängufilmidest, ainult et peakangelase asemel oleks spiooni rollis särav tulevane folklorist Liisa. Samas, te võite seda viimast ju minu meeleheaks siiski teha 😊

Mis puudutab muud elu ja olu, siis on saabunud talv toonud endaga kaasa igapäevase kütmise ning kütmiste vahelisel ajal kihtide viisi kampsuneid. Kui inimesel on juba suvel pool aega külm, siis pole midagi imestada, et talvel tahavad varbad küljest kukkuda. Sõrmedest pole üldse mõtet rääkida. Eriti tüütu on lugu hommikutega. Et mu loengud algavad sel semestril küllaltki hilja, pole mul enamikel hommikutel pressivat vajadust kohe ärgates voodist välja ronida ning et toas on hommikuks alati jahe, puudub ka igasugune tahtmine tekki kasvõi natukenegi liigutada. Õnneks on mul hommikuse näljaga kokkulepe tehtud – tühi kõht saab alati külmatundest võitu. Kuid ega seda rõõmu kauaks ole, sest vististi hoitakse ülikooli vanalinna õppehoonetes raha kütte pealt kokku. Igatahes on kõigil tudengitel alati kampsunid seljas ja sallid õlal ning ei tundu, et kellelgi liiga soe oleks.

Kui toas on jahe, siis õues on külm. Kohe nii külm, et olen loobunud ühe paari pükstega toast väljumast. Lisaabinõuna, koob ema mulle hetkel sääriseid. Ma ei tea, mis ma siis teen, kui temperatuur peaks jälle alla kümne langema… Ainuke hea asi selle külma juures on lumi. Lumi, lumi lumi! Ma armastan sellist ilusat, valget kohevat lund, mida praegu õues näha võib! See teeb olemise kohe nii ilusaks ja helgeks ning toob hinge õige jõulumeeleolu. Eriti tore on praegu see, kui sattuda õhtusel ajal raekoja platsi. Jõulukülast ümbritsetud kuusk on valge vaiba all, tulede sära, lõkkesuits ja jõululaulud pärineksid justkui otse mõnest ilusast jõulufilimist. Mitte ühestki sellisest labasest komöödiast, mille sarnaseid Netflix minu suureks pettumuseks tulevate jõulude tarvis on valmis vorpinud, vaid mõnest ilusast klassikust nagu näiteks 2006. aasta „The Holiday“.

Sel teisipäeval oli meil Annemari ja Kadiga jällegi üks tõeline jõulumuinasjutu õhtu, sest kujutage ette, me käisime Toomemäel kelgutamas! See oli paras ettevõtmine, mille jaoks tuli loengusse ning hiljem ka kohvikusse kelk kaasa vedada, kuid seda vahvam oli koos kallite ülikoolikaaslastega liugu lasta. See polnud mul sel aastal esimene kord kelgutada, sest koos õdedega sai kelgud esimesel advendil juba soojaks sõidetud, kuid see oli mul päris esimene kord kelgutada koos kursaõdedega. Ma ei ütle muud midagi, kui seda, et meil oli meeletult lõbus! Seda lõbusam, et oleksime kõik pidanud kõvasti õppima, kuid selle asemel sai esmalt kelgutatud ja siis kohvitatud (okei, me ei joonud keegi kohvi, aga teetatud pole sõna XD) ning lõpetuseks veel minu juures igasugu ennustamisega tegeldud. Ühesõnaga õhtu nagu muiste 😀

Ma loodan, et ka kõigil neil, kes seda postitust lugesid, tuleb mõni selline tore talveõhtu! Talv on imetore aeg, ei pea olema viieaastane, et sellest rõõmu tunda.

Lugemiseni!

Hingedeaeg

Oktoobri lõpuga jäävad päevad lühikeseks. Möödas on värviliste lehtede aeg, selle asemel vilistab raagus puuokstes tontlik tuuleke. Päikest on vähe, hommikud on udused ja öö algab juba kella nelja ajal. Juba aastasadu on meie esivanemad teadnud seda, mida teame meiegi: inimeste aeg on nüüd kuuks- kaheks ümber, selle asemel oleme jõudnud hingedeaega. Tänapäeval on muidugi üha vähem neid, kes hingedepäeval (02.11) kadunute tarvis ööseks laua kaetuks jätavad, kuid hoolimata kõigest oma arengust, teadusest ja mõistuse võidukäigust, ei ole võimalik eitada seda, et isegi õhul on novembris kuidagi teistsugune maitse. Selline kõdunenud, nukker ja nostalgiline…

Mis ma ütlesin- kell 16.00 ja täiesti öö (okei, tegelikult mitte, pilt tehtud koduteel sõprade juurest nii umbes kella 2 ajal öösel).

Ma mäletan juba varasest lapsepõlvest seda, kuidas me lasteaiast tulles köögis küünalt põletasime ja siis hiljem panime ühte kaussi pähkleid, teise õunu, et hingedel oleks, mida süüa, kui keegi peaks meile tulema. Eks ma olen vist alati uskunud, et on neid, kes tulevad, aga isegi, kui see oleks vaid muinasjutt, kas pole see mitte üks ilus komme, mida tasuks austada usust hoolimata? Hetk mõelda nende peale, kes istuvad maailma lõpus asuvas kohvikus… Võimalus neid hea sõnaga meenutada, ja mine sa tea, ehk ka nende poolt meenutatud saada…

Hingedepäeva kõrval on meie kultuuri jõudnud halloween, mida noored kasutavad kui võimalust kordki neid kostüüme kasutada, mis meil kõigil kusagil luukerede kõrval kapi nurgas vedelevad. Vanad aga raputavad rusikat ja hurjutavad, et kes see siis Ameerikamaa püha tähistab ja kommi nurub, et kus on siis mardid, kus kadrid. Varem liitusin ma justkui mõlema leeriga: käisin rõõmuga halloweeni pidudel ja sarjasin neid julgeid, kes olid piisavalt vaprad, et tagurlike eestlaste uksel kommi nuruda (ning riskida sõimuga). Aasta folklooriõpinguid on minu vaateid mõneti muutnud ja ma loodan, et ehk õnnestub mul ka selle blogipostituse lugejate südameid pehmendada. Erinevalt paljulevinud arusaamast, ei ole meie rahvapärimus ja sellega kaasas käivad traditsioonid midagi muutumatut. Vastupidi, näiteks selles, mida me tunneme täna rahvalauluna on tegelikult tubli annus Saksa ja Lääne- Euroopa ballaadide laene; meie rahvariiete triibumuster on inspireeritud 19. sajandi Pariisi moevooludest; jõululaud jällegi suuresti naabrite ja vallutajate inspireeritud (koos jõulude endaga, mis on teadupärast ju samuti kristlik tähtpäev, kristlus aga on meile võõrvõimuga sisse toodud)… Ka see, et meil on end hingedeajal küll martideks ja kadrideks riietatud, ei erine tegelikult sugugi halloweeni kommetest- mõlemal juhul riietati end ohtlikul ajal maaväliseks või lihtsalt ohtlikuks tegelaseks, et vältida oma hinge sattumist valedesse kätesse. Käisid meie mardid- kadrid andamit palumas (ja võisid ilma jäämise korral talust mitmeks aastaks õnne ära viia), tegid nemadki end tontide kõrval ka näiteks kureks ja karuks ning mõnekski teiseks loomaks… Halloweeni jooksjad käivad varem ja on sõnaahtramad, aga see, et kultuur muutub ning üks traditsioon on juurde tulemas (isegi, kui seda teiste arvelt), ei tähenda, et meie kultuur selle pärast kohe suremas oleks. Vastupidi, folkloori tunnus on see, et igasugune rahvapärimus on pidevas muutumises. Kui see ei muutu, siis just see näitab, et asjad on halvasti ja kultuur ise hädaohus.

Minu sõnum on igatahes see, et vahet pole, mida teile jooksma tullakse või mida te ise jooksete: peaasi, et toetate seda, mis on toimumas, sest kultuuri muutumisele vastu seistes seame selle palju suuremasse ohtu, kui sellega kaasa minnes. Mardisant ja kadrisant on ajalooliselt olnud täpselt samasugused kollid- tondid nagu täna tänavatel nähtud paar kolli. Veidi maavillasemad, seda küll, aga siiski samad, peites enda all noori, kes elustavad iidvanasid traditsioone, mille tõelistest tagamaadest ei tea me enam keegi midagi. Kunagine rituaalsus on kõigi meie pühade juures asendunud meelelahutusega ja sellest polegi hullu, sest ka me ise oleme teistsugused, kui mõnisada aastat tagasi. Peaasi on aga see, et meie erinevus meie esivanematest ei saaks nii suureks, et headus ära kaob. Lõppude lõpuks on see tegelikult kõige olulisem. Kultuur, kui meie liitja. Näiteks minul oli nüüd selle oktoobrikuu viimasel päeval suur rõõm kohata kahte paari sanditajaid. Nad olid ise veidi kohmetud ja eks ma olin ka ise esimesi uksel nähes segaduses, et no kuidas siis nii, aga hiljem sellele mõtlema hakates, oli mul tegelikult hea meel. Igasugune käimine, igasugune suuline traditsiooni hoidmine on nii oluline! Ja näha, et lapsed on vaeva näinud ja tulnud jahedal pimedal okttoobriõhtul, kusjuures veel esmaspäeval, välja, et käia ukselt uksele, no see on ju tegelikult kiitust väärt. Palju lihtsam oleks istuda soojas toas ja telefoni nokkida, küll seda kommi saaks ka lihtsamini.

Minu teised sanditajad püüdsin tänavalt ise kinni. Nägin neid juhuslikult koju tulles oma maja ees. Nad püüdsid esiuksest sisse saada, aga keegi ei avanud. Mind nähes nad ehmatasid ja läksid auto taha peitu! Ma kutsusin nad siis lahke sõnaga tagasi ja küsisin, et kas nad kommi tahavad. Muidugi nad tahtsid, ühel oli kott õlal, teisel suisa korv käevangus. Kaks kolli, kes täpselt, sellest oli pimedal tänaval raske aru saada. Muidu oleksin nad uksele kutsunud, aga kell oli juba üheksa ja et ma elan pimeda sisehoovi pool, siis kartsin, et see võiks lapsi hirmutada. Nii manitsesin nad ootama ja lippasin toast kommi tooma. Nad olid väga tänulikud ja hästi viisakad. Kommi andes ma siis ütlesin, et kell juba päris palju ja siis nad rääkisid, et nad ongi juba koduteel. Läksid nii ähmi täis oma viisakusega, et soovisid mulle veel ilusat päeva ja mis kõik veel. Mul oli väga lõbus ja kohe selline hea emalik rõõm täitis südant, et sain väikseid sõbrakesi rõõmustada. Pealegi, mul polegi veel kordagi olnud päris üksi sanditajatega tegemist (eelmiseid nägin vanematekodu uksel), seega oli kohtumine nende kahe väikese kollihakatisega ka väga eriline.

Ise käisin ma laupäeva õhtul sõbranna Ingridiga välistudengite halloweeni peol Illusioonis, misjaoks sai end rõõmuga vampiiriks maskeeritud. Mardipäeval on mul tegemist, nii et mardiks ma sel aastal ei jõua, aga tahaks kaaslastest folgihakatistega katri jooksma minna. Kui sellega peaks õnneks minema, siis küllap jagan ka oma kogemust 😊. Niisiis olen mina vähemal küllaltki liberaalne, toetades igasugust hingedeaja tähistamist. Kui keegi tunneb, et tahaks meie hingedeaja kombestikuga rohkem tutvust teha, aga ei tea, kust alustada, siis Andrus Kivirähi „Rehepapp“ on selleks tarbeks sobilik lugemine. Mis puutub kommete kirjeldustesse, kõnealustesse kollidesse või uskumustesse, siis on need küllaltki tõepärased, põhinedes ilmselgelt väga põhjalikul kodutööl.

Lõbus nõid ja täis kõhuga vampiir teel tantsima.

Nagu mulle kohane, siis olen ma nüüd mitme lehekülje jagu mõtisklenud ja oma enda tegemistest küllaltki vähe kirjutanud. Aga neist jõuan ma ka järgmisel korral kirjutada. Mõneti on ju inimese mõtted isegi väärtuslikum lugemine kui nimekiri sellest, mida ta nädala ajaga teinud on, sest tegemistest saab ühel või teisel moel ikka vahest midagi kuulda, aga mõtted, need on midagi, milleni me tihti ei jõua. Räägime palju, aga ütleme vähe või ei ütle midagi. Ma siis vahelduseks ainult ütlen ja jätan rääkimise vahele ;).

Olgu algav kuu meile võimaluseks hingede eest hoolitseda- nii nende eest, kes juba lahkunud, kui ka näiteks meie enda hinge eest. Sest eks öelnud juba köster „Kevades“, et hinge eest peab hoolt kandma…

Ilusat hingedeaega!

Kuidas me botaanikaaias käisime ehk Liisa (tudengi)blogi naaseb

Sügis on juba täies hoos ja üha enam inimesi küsib selle kohta, et kas siis sel õppeaastal ei tulegi minu poolt mingit blogi? Ausalt öeldes, olen ma ise mitme postituse kirjutamisega alustanud ja need pahameelega nurka visanud, sest pole seda õiget tunnet peale tulnud. Nimelt on kõigi sissejuhatuste kirjutamine minu jaoks alati kõige keerulisem osa, mistõttu ma viimase kuu aja jooksul polegi nendest võimalike blogipostituste algustest kaugemale jõudnud. Ma olin juba üsna kindel, et ega ma ei hakkagi selle blogiga uuesti pihta, aga näe, tundub, et kui ma ise kirjutatud ei saa, siis seab elu asjad kuidagi ikka nii, et kirjutamata ka ei jää. Nii, et siin see siis on: lubage endale esitleda Liisa mitteametlikku ja võimalike kirja-, stiili- ning komavigadega tudengiblogi (viimased kolm seepärast, et mul pole enam proffi keeletoimetajat). Tähelepanu, tegemist on peamiselt minu enda lõbuks kirjutatud avaliku päevikuga. Enne lugemist varuda aega, kõike loetusse suhtuda heatahtliku huumoriga (seega ärge laske ennast võimalikest väikestest näpukatest häirida). Kirja- või muude vigade järjepideval kordumisel pidada nõu autori või mõne keeletoimetajaga 😊.

Tänaseks olen ma juba poolteist kuud teisel kursusel ja õpin endiselt folkloristikat või kui kasutada Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu definitsiooni, siis rahvaluuleteadust. Väike tõlge sai siia lisatud juhuks, kui on veel neid, keda sõna folkloristika kukalt kratsima paneb. Mina ise olen viimase kuu ajaga lõpuks ometi päriselt aru saanud, mis asi see on, mida ma siin ülikoolis õpin. See on vististi suurim erinevus eelmise semestriga, mil folkloristika oli küll ilmselgelt põnev, aga samas ka üsna hägune teadus, mida me mu kolme peamise folgi kursaõega muinasjututeaduseks kutsusime. Nüüd ma õnneks tean, mida ma õpin, kusjuures EKSSi näitefraasid Õppis ülikoolis folkloristikat, spetsialiseerus folkloristikale, viitavad sellele nagu vastava erialaga muud ei saakski teha, kui seda õppida. Ja kui keegi küsib, et no Liisa, mis sa siis tulevikus selle erialaga peale hakkad, kuhu tööle lähed, siis tahakski sellise definitsiooniga vastata, sest õppimine on igal juhul lihtsam kui võimalikele tulevikuväljavaadetele mõtlemine. Kuid kindlasti pole lugu nii kehvake nagu see eelmisel semestril tundus, sest esimesed sammud selleks, et leida oma haridusele rakendust, on mul juba astutud.

Nimelt olen ma praegu arhiivipraktika aine raames Eesti Rahvaluule Arhiivis praktikal. Kui ma ei eksi, siis tuleb meil selle raames 55h tööd teha, minul on hetkel ette näidata tubli 4h. Loodetavasti on tehtud töötundide hulk järgmise nädala lõpuks juba üle kümne. Kirjeldatud töötundide ajal on minu ülesandeks täiendada 2008. aasta paiku veebiarhiivi Kivike üles pandud säilikute kirjeid, et need oleksid veebis tavakülastajatele paremini leitavad. Enne arhiivi minekut, oli minu arvamus Kivikesest pigem nigel ja arhiivitöö tundus ka üsna üksluine, aga vähemalt pärast esimest nelja tundi olen oma arvamust muutmas. Eks näis, kas mu positiivne suhtumine säilib ka praktikatundide lõpuks…

Viimase pooleteise kuuga on tehtud veel nii mõndagi muud põnevat. Näiteks on siia sisse mahtunud pulma dekoraatoril assistendiks käimine, paar eriti ekstra pidu (sest siis, kui pole põhjust endale helendavat näomaalingut teha või Barbie´t mängida, on ju igav 😊), sügisesed tudengipäevad, õppekäik Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse, road trip Pärnu randa, mis lõppes koogi söömisega Lottemaa väravas, paar eksprompt pidžaamapidu, töö lasteaialaste näiteringi juhendajana ja muidugi ka veidi lapsehoidmist. Neist kõigist lähemalt kirjutama hakata tähendaks tervet miniromaani, nii et nagu mulle kombeks, kerime põnevuse üles ja siis hakkame rääkima hoopis millestki muust.

Mis niimoodi viga kusagil käia, kui tulevane profifotograaf kaasas :))

Eelmise nädala teises pooles käisime koos kunstikooli aegse kursaõe Sädega Auras ujumas (tudengid saavad kella 10st kuni 15ni sisse nelja euroga), pärast mida tuli jutuks, et peaks minema TÜ Omicumi galeriisse Pallase suvepraktika näitust vaatama. Kuna näitus oli viimaseid päevi üleval, Säde paar maali nende hulgas, sai otsustatud esimesel võimalusel, st järgmisel hommikul, galeriis ära käia. Kohtumispäeva hommikul aga selgus, et meie kolmandal kursaõel Signel, kes õpib nüüd Pallases fotograafiat, oli sammuti hommik vabaks tehtud ja ta oli kohe valmis meie kunstiretkega liituma. See rõõmus kunstigaleriisse minek osutus aga üsnagi nutuseks, sest kirjade järgi galerii polnud midagi muud, kui Omicumi kohvik, kus tublid geenitehnoloogia (sest seda seal õpitakse, ei?) tudengid lõunat sõid. Meie olime väga üllatunud toatäit einestavaid inimesi nähes, nemad olid üllatunud ilmselgelt omast elemendist väljas olevaid kunstihuvilisi nähes (meil tekkis kahtlane tunne, et enamik neist polnud tuttavad kohviku kui galerii kõrvalfunktsiooniga). Tegime kiire ringi peale ja lahkusime sama ruttu- suurest kunsti nautimisest ei tulnud kahvlite klõbina saatel midagi välja. Meie taasühinemine oleks lõppenud sama kähku kui see algas, kui Siku poleks meid endaga botaanikaaia palmimajja kaasa kutsunud. Temal oli vaja kooli raames pilte teha ja meil Sädega oli aega nii, et pärast kiiret lõunat jõudsimegi botaanikaaeda, millega kogu see jutustus pidanuks õieti algama.

Ma polnud Palmihoones mitu aastat käinud ja oktoobri keskpaigas võis see olla mul üldse esimene kord. Meid võttis vastu tõeline õitemeri! Millised värvid ja lõhnad- see oli kui väike soojamaareis, mille muutsid eriti usutavaks kanaarilindude laul ja tiigis ujuvad kilpkonnad. Õdusatesse nurgakestesse paigutatud pingikesed jätsid minusse tunde, et peaksin lähiajal kindlasti raamatuga tagasi pöörduma. Seda tunnet kinnitasid ka Palmihoone päevane rahu ja troopiline kliima, mis on nautlevaks istumiseks hulga sobivam kui õues uluv lõikav tuul ja neli kraadi sooja. Nii võib minust saada isegi Palmihoone püsikülastaja… Neljapäeval oli meil küll igatahes väga tore! Teismelisena, kui hinges pakitses tunne, et elu läheb mööda ja ise polegi midagi huvitavat teinud, sai ikka otsitud põnevaid kohti ja asju, mida sõpradega teha. Kuid nüüd, mil enamikul on omad õdusad kodud, tee joomisest on saanud väga aktsepteeritav meelelahutus ja juttu jätkuks alati pikemaks kui on aega koos olemiseks, piirdutakse enamasti tagasihoidlike külaskäikude või jalutamisega. Olime isegi üllatunud, kui värskendavaks osutus selle kõrval meie väike troopikaseiklus. Kas oli siis asi kontrastis Siku püüdliku töö tegemise ja meie suvalise uitamise vahel või tõstis tuju tundmatute õite magus lõhn, igatahes lõkerdasime me Sädega suurema osa ajast nagu kaks rõõmsat kümneaastast. Ammu pole nii pikalt ja nii kõvasti naerda saanud nagu siis.

Meie ekspromptseiklus kandus üle Säde juurde, kus see kestis päris õhtuni välja, katkestuseks vaid minu pooleteisttunnine Keskkonnaantropoloogia Zoomi loeng. Imekombel õnnestus mul isegi natuke märkmeid teha, kuigi tuleb tõdeda, et kui ma vaataks kõiki loenguid nii, et samal ajal mängivad sõbrannad vähem kui kahe meetri kaugusel Simis, siis ei õnnestuks mul vist küll ühtegi eksamit arvestatavale tulemusele sooritada. Õnneks on meil hetkel ainult üks loeng Zoomis, kõik muu toimub kohapeal, nii et vaevalt mul sellise probleemiga päriselt rinda pista tuleb. Siinkohal tundub olevat sobiv hetk selle postituse otsad kokku tõmmata. Kõik, mis oli mõttes, sai öeldud ja kõike, mis veel ütlemata, tasub hoida järgmiseks korraks, sest jumala abiga tahaks ma taastada oma rutiinse blogimise kombe. Ma kahtlen, kas ma nii regulaarselt kirjutama hakkan nagu eelmisel aastal, aga natuke kindlasti siiski.

Lugemiseni!

Neli tüdrukut autos

„Miks sa enam blogi pole kirjutanud?“ küsis sõber Jaanilaupäeval lõkke ääres. Vastasin naerdes, et pole ju enam põhjust, olen ammu Islandilt tagasi. Selleks korraks on suur reis reisitud ja mis ma oma argipäevast ikka kirjutan. Vestluskaaslane aga ajas vastu, et no mis, tema küll loeks. Kirjanikuna pole midagi olulisemat sellest, et oleks vähemalt üks lugeja. Kui see on olemas, siis võib kirjutada küll. Oma poeskäigud ja pidžaamapeod, jalutamised ja päikeseloojangud jätan siiski enese teada, aga eks see ju tõsi ole, et uued seiklused ei pea alati kaugelt algama. Need on siin samas olemas ja just märkamine on see, mis aitab neid ka lastelaste tarvis meeles pidada.

Niisiis, kui me 13. juuli koos Daisyga Viljandi bussijaamas kotte Meeri autosse vinnasime, oligi selge, et nüüd läheb lahti. Seiklus ja jälle uut moodi, sest kuigi automatkadel on ennegi käidud ja telgis magamine pole meile kellelegi midagi uut, siis ilma ühegi „suure inimeseta“ polnud mina veel mitmepäevast käiku ette võtnud. Arvatavasti sel lihtsal põhjusel, et minu sõprusringkonnas pole keegi eriti lubade tegemisega kiirustanud ja varem pole lihtsalt omal käel minekuks ei võimalust ega initsiatiivi olnud. Nüüd oli. Olime koos kalli venna Meeriga (loe täditütrega) juba ammu plaaninud tubli käiku Rummu karjääri juurde. Kuna see on täitsa omajagu sõitu, otsustasime, et läheme siis juba pikemale matkale ja tutvume ka mõne teise Loode-Eesti vaatamisväärsusega. Siiani polnud me sinna kanti veel sattunud.

Teisipäeval alustasime Viljandi lossimägede ja vanalinnaga, kahe ajal liitus meiega kamba viimane tubli liige Kadi, et kõik koos Laitse lossi poole teele asuda. Arusaadavatel põhjustel on automatka esimene pikk sõit ikka see kõige toredam. Plaadid on veel läbi kuulamata, jutud rääkimata. Auto puuduv konditsioneer ega reisikaaslaste erinevad iseloomud ei häiri veel kedagi ja nii võib õnnelikult oma lemmiku poistebändi armastuslauludele kaasa üürata. Selles osas filmid ei valeta. Sihtkoht on oluline, aga kui tuju on hea ja nälg ei näpista, siis on jube tore olla DJ ja kaardilugeja, fotograaf ning meelelahutaja… Konstantselt lahtised aknad lausa anuvad käsi välja sirutama ja kui siis veel laulusalm ütleb, et tantsime terve öö maailma parima laulu järele, siis polegi midagi vastu vaielda.

“And we dance all night to the best song ever”

Laitse loss tervitas meid muinasjutulise fassaadi ja erootilise aktinäitusega. Tegelikult poleks meie sugustel vaestel seljakotireisjatel sinna üldse asja. Seda ei öelnud mitte lahke teenindaja, kes lubas meid lossis ringi vaadata, vaid peenete nikerdustega terrassil einestav proua, kelle pahakspanev pilk mu paljast kõhtu kõrvetas. Ehk on isegi hea, et meil polnud plaanis ei Laitses paiknevasse hotelli ega restorani pikemaks jääda. Muidu oleks vaene proua ehk söögi isust hoopis ilma jäänud.

Nende tarvis, kes kannavad kaela ümber päris pärlitest kee asemel fotoka rihma, on Laitse lossi kõrval Tuhande tuti labürint. Esmapilgul väike ja kergesti läbitav labürint osutus minu jaoks tõeliseks proovikiviks. Keskpunkti leidsin ilusti, aga teisele poole ehk lõppu enam välja ei saa. Üllatavalt tore ajaviide on see organiseeritud ekslemine.

Meie tubli plaan nägi edasi ette Keilas poe peatust. Kui kõik läheks plaani järgi, oleksime Keila Selveris auto süüa täis ladunud (nii palju, kui kottide, telgi ja muude hädavajalike pampude vahele üldse mahtunuks), aga paraku pole nii kuuma ilmaga varude tegemine eriti mõistlik. Seega piirdusime võileiva ja salatikraamiga ning lisasime järgmise päeva kavasse Paldiski, et toidumoona juurde osta.

Keilast kiviviske kaugusel ootas meid esimese päeva tipp, milleks oli Keila juga. Põua tõttu oli vett jões küll vähem, kui tavaliselt, aga fotohimulise turisti seisukohast oli see pigem pluss kui miinus. Meie poosetamise plats oleks tavalises olekus täiesti vee all.

Ka siin tabas meid üllatus nii teisel pool jõge ilutseva lossi, kui ka meeldiva pargi ning Meremõisa tehisvaremete näol. Minul endal polnud Keila-Joa osas väga suuri ootusi, aga tegelikult oli tõesti tore. Just tänu sellele, et sai ka õhtuvalguses jalutada ja ilusat maastiku imetleda. Kõige olulisemaks osutus tegelikult aga parkla serval olnud kaart, tänu millele sai lahendatud üha pakilisemaks muutuv küsimus: kus ööbida?

Selgus, et vaid paari kilomeetri kaugusel on maastikukaitsealal RMK Meremõisa telkimiskoht. Kohe kivi langes südamelt, sest maastikukaitsealal on ilma telkimisalata telkimine keelatud. Esimene ööbimispaik võttis endas kokku kõik selle, mille pärast üldse suvel minema peab. Metsaalune sinetab praegu mustikatest, mändide vahel on õhk mõnusalt puhas, mere ääres aga kõditab õrn tuuleke põlenud õlgu. Meremõisa rand on kivine ja kui vetikaid ei karda, saab praegu ka korralikult ujuda. Ma ei mäletagi, millal ma viimati meres ujumas käisin, eriti nii pikalt. Vesi oli soe ja loojuva päikese karva roosa. Sel ajal, kui mina ujusin, ronisid kaaslased kivide peal. Õhtu ainuke tõeline möödalase tuli sellest, et otsustasin oma mitmekümnemeetrisest peatuskohast nendeni ujuda. Ei, ujuda ma oskan, see oli ainult puhas rõõm, aga vetikad unustasin ära. Rohelised vetikad on üsna okeid, aga kivide ümber vohav must vetikas ajab oma võimalike ogaliku laipade, teravate kivide ja eelkõige lihtsalt teadmatusega judinad peale küll. Minu esmane hale vastikuse karjatus valmistas nii mõnelegi nalja, mis sellest, et teised poleks vist üldse vetikatest läbi saanud. Mida kõike küll vastikus muidu vapra inimesega teha võib…

Lõpuks sain siiski teistega ühineda, millest oli kõigile palju rõõmu. Kivides ja meres, selles koosluses kohe on midagi, mis paneb lustima, naerma ja naljatlema. Nii sai meist kahekordne perekond: kuna meie Meeriga vastutasime autos olles marsruudi ja sõitmise eest, siis sõidu ajal olime meie lapsevanemad, aga kaldal selgus hoopis, et perepuhkusest on saanud Luna Lolita ja Hans Helmuti mesinädalad. Lisaks oli kaasas Hansu vend Hendri Herbert ja pruudi isa Lurih. Privaatsuse huvides jäägu see iga lugeja mõistatada, kes keda etendas.

Kuidagi ei tahtnud rannast tagasi metsavahele minna, aga väsimus tikkus peale ja järgmise päeva hommikusöök ootas tegemist. Kuidas sa lahendad olukorra, et sool jäi koju? Lihtne: pese kurki- tomatit merevees. Olgu, tegelikult loputasime need siiski ka korraliku puhta veega üle, aga vähemalt teoorias oli see hea plaan. Segatuna kiirnuudlite ja hapukoore- majoneesiga, saab nii väga hea salati. Kuna tomati hakkimine käis pimedas käsikaudu, siis ei saa kindel olla, et meie hommikusöögis ka mõnd proteiini või tselluloosi lisandit polnud.

Päris öö saabudes tabab vist küll iga matkalist küsimus, et mida me küll ometi teeme? Telgis magamine on jälle üks selliseid romantilisi ideid, mis koduseinte vahel kõlab suurepäraselt, reaalsuses aga ei saa ma vist mitte kunagi esimesel ööl telgis normaalselt magada. Alguses ei tule uni, siis kui lõpuks magama saad, tuleb kellelgi janu või põiekas ja kõik algab jälle otsast peale. Jah, kirja panduna on see kõik kole, aga juba neid sõnu trükkides kisub suu muigvele. Ilmselgelt ei jää see mu viimaseks telkimiseks.

Minu jaoks on uni alati olnud pigem müstiline kulli ja kirja viskamine, kui kindel lubadus, et iga hommik peab saabuma peale korralikku magamist ja seega ei lasknud ma end kehvast ööst morjendada. Jätsin teised, kes polnud kusjuures sugugi rohkem maganud, telgi juurde uimama ja urisema ning nautisin randa. Eduka matka tarvis on võimalus distantseeruda ääretult oluline. Siis on pärast jälle tore teistega ühineda.

Teise päeva kava oli suhteliselt kesine. Kaardi pealt tunduvad vahemaad poole pikemad kui reaalsuses ja nii olid meie ainukesed kolm plaani Leetse mõis, Pakri majakas ja Paldiski pank. Pärastlõunaks olid mõlemad nähtud, lisaks veel täiesti kuival Treppoja, mille kohta eelmisel päeval lugesime. Sel päeval olin roolis mina. Esimene kord sõita viie käiguga autoga mis, nagu võib arvata, tekitas oma jagu segadust. Käiguvahetus erines mõneti harjumuspärasest, lisaks istus auto omanik kõrval ja võpatas iga mu äkilisema liigutuse peale. Sõit kujunes meie mõlema jaoks pingeliseks ja nii otsustasime Paldiski panga juurest jala tuletornini minna. Majakas paistis meile ilusti kätte, pangapealset rada pidi polnud ka eksimist eriti karta. Ah ja, Leetse kohta nii palju, et varemed on küll kenad, aga minna tasub ainult nendel, kes on nõus natuke keelde eirama. Sõit on sinna kehv ja koha peal kuulutavad suured sildid, et kõrvalised inimesed pole teretulnud. Lisaks on kusagil ka videovalve. Mina olin seda meelt, et sülitaks keelule ja vaataks ringi, kui juba tulnud olime, aga ülejäänud kaaskonna kategoorilise keeldumise tõttu ei jäänud muud üle, kui piirduda kahe pildiga. Ka nende eest sain kõvasti pähe. Oh jah.

Kurjad inimesed hoiavad kultuuri ainult enesele

Mis ma nendest erinevatest inimestest rääkisingi?

Pank ja majakas olid mõlemad vägevad. Eriti toredaks tegi majakas käigu kohatud soome vanapaar. Purjetajad, väga jutukad inimesed, tänu kellele omandasid abstraktsed saared- poolsaared reaalsete paikade nimed.

„See seal on Naissaar. Ma tean seda paika läbi ja läbi, olen siitkandist juba sellest ajast purjetanud, kui Eesti taasiseseisvus. Osad ütlevad küll, et Soome pool on meeleolukam, aga mina arvan, et…“

Lisaks oli majaka tipus paar kraadi jahedam, kui maapinnal (pluss kolmekümne kolmega omandavad juba paar kraadi ning tuul suure tähenduse).

Tagasiteel pöörasin jälle pruuni sildi järgi teelt maha, et näha Peeter I merekindlust. Alguses tundus, et oleme vist vales kohas, sest ühestki hoonest polnud märkigi. Alles siis, kui õnnestus leida teabetahvel selgus, et meid ümbritsevad paekaldad on inimeste pool pangast välja raiutud ja on mõeldud kindluse müürideks. Esmapilgul üsna suvakas koht, aga koos kontekstiga väga märkimisväärne.

Paldiskisse jõudsime poole nelja ajal. Meeri oli kindel: randa! Kohe randa! Aga kuigi ma merd armastan, siis veel enam armastan ma kultuuri. Polnud hästi mõeldav, et me oleme küll Paldiskis, aga lihtsalt ei vaevu linna ennast üldse nägema. Nii tegime me Daisyga väga vaenuliku sammu ja läksime ära sõidu asemel jalutama, sihtkohaks Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Ülejäänud kaaslased lahutasid meelt muud moodi.

Ega peale Adamsoni ateljee Paldiskis suurt muid muuseume polegi, aga selle eest on kõnealune ateljee kunsti sõbrale küll igati soovituslik peatuspaik. Ei skulptuure ega maale pole just ülearu palju, aga maja ise on toredate vimkadega ja jutustab lihtsalt ning ilusalt Amandus Adamsoni loo, kes on Eesti kunstiloos väga olulise tähtsusega skulptor. Fotoalbumid ja armastuslugu mehe ja tema teise abikaasa vahel on tore lisa klassikalisele taieste vaatamisele. Saime muuseumist Daisyga kena laadiva elamuse, mida suurendas Paldiski omamoodi võlu. Ka meie kambalised olid jälle puhanumad ning et kell oli vahepeal poole kuue peale nihkunud, siis ei olnudki enam nii vara Leetse telkimisala otsima minna.

Nagu eelmiselgi päeval, oli õige RMK koht juba enne meid hõivatud, kuid selle vahetus läheduses ootas suure männi all kena plats just täpselt meie telki. Koht oli isegi ilusam, kui Meremõisas, telgi uksest avanes vaade merele. Kõik olnuks super, kui parmud poleks püüdnud meid puht elusast peast ära süüa. Kui väsimuse ja palavaga saan ma täitsa kenasti hakkama, siis parmud, ussid ja kaanid on elukad, keda ma kohe silma otsastki ei talu. Paar parmu, neist suudan üle olla, aga terve parv parme on liiast. Põgenesime merre end värskendama, aga erinevalt Meremõisast on Leetse kallas nii kivine, et sügavama koha leidmine osutus täitsa keeruliseks. Esimene pool tundi olin valmis jala Tallinna kõndima ja endale mõne päris öömaja vaatama, nii ebameeldiv oli see pidev hammustamine. Tuju ei parandanud ka kalli nõo soovitus, et kui ma vihaseks saan, et siis olgu ma lihtsalt vait ja hoidku oma pahameel endale, me ei hakka kindlasti uut kohta otsima ja üleüldse, saagu ma üle. Mina pole see inimene, kes vihastades vait on. Või kui olengi vait, siis on mul supervõime isegi vaikus karjuma ajada, nii et kui ka ma ise suud lahti ei tee, siis mind ümbritsev õhk muutub radioaktiivseks.

Kui mina vihastan, siis on kõige parem lihtsalt ära minna ja seda ma ka tegin. Pakkisin omad joonistamise asjad kotti ja hakkasin randa mööda minema. Parme jäi vähemaks, nii et pikkade pükste sääred sai isegi ülesse keerata. Iga sammuga enda ja laagriplatsi vahel, vähenes mu soov kellelegi virutada ja selleks hetkeks, kui endale kaldasopi taga ühe suure kivi varjus istepaiga leidsin, olin jälle mina ise.

Alguses joonistasin, pärast jalutasin ka teise rannasopi taha, et leida eest juba hommikusest tuletorni juures käigust tuttavaks saanud tuulikud. Hetke pärast lisandusid, justkui muinasjutus, kolm ratsanikku hobustel. Meeldivaid asju tehes ei panegi tähele, kuidas aeg lendab. Jäin ära päris pikaks, tagasi jõudsin alles poole üheksa ajal. Korjasin veel teelt oksi, et lõket teha (kolmapäeval oli menüüs seljanka). Tegelikult olin üsna kindel, et kaaslased on juba tule üles teinud või vähemalt hagu korjanud, sest viimasest söömisest oli juba kõvasti aega möödas. Kohale jõudes leidsin tühja lõkkeaseme ääres istuvad Kadi ja Daisy, Meerist ega lõkkest polnud jälgegi. Ajasin tüdrukud maast lahti, et hagu juurde saada. Meie tegevus paistis otstarbekana täpselt selle hetkeni, mil Meeri naastes moka otsast poetatud fraasiga kogu ettevõtmise hukka mõistis.

„Sellest on küll supi soojendamiseks vähe.“

Tõime siis RMK platsilt mõned päris halud, et oleks korralik lõke. Tagantjärele tarkusena olnuks igal juhul mõistlikum esmalt peenikesed oksad põlema saada ja alles seejärel suured halud peale panna. Nüüd aga taandus kõige suurem asjatundja meie lõkke juurest pärast paari ebaõnnestunud katset, jättes ülejäänud kolm seda suurt hunnikut põlema saama. Tund aega ja pool pakki tikke hiljem tuli mulle pähe autost meie reisiplaanide kaustik ära tuua ja mõned kooli aegsed bioloogia- keemia lehed tule hakatuseks annetada. Siis lõpuks saime ka lõkke põlema. Kuid ega siis lõkke põlemisest veel toidu soojendamiseks piisa. Kui puuduvad sobivad oksad ridva või potile jalgade ehitamiseks, siis tuleb oodata, kuni tekivad söed. Selleks ajaks oli kell pool kümme ja nälg näpistas tugevalt juba kõigi kõhtusid. Kuid teha polnud ka midagi muud kui lihtsalt oodata. Vähemalt olid parmud magama läinud, nii et saime rahulikult lõkke ääres istuda. Nälg või ei, mere ääres tule tegemine on tegelikult juba omaette väärtus. Kui aeg väga igavaks läks, tõin seljakotist mängukaardid ja siis saigi juba supi keema tõsta.

Kaks tundi võttis see nali aega ning ilma leiva ja kirssideta oleksin vist tegelikult näljaseks jäänud, sest üks purk seljankat võib ju kirjade järgi neljale sobida, aga seda ainult siis, kui supile ise liha lisada. Siiski läksin ma magama rõõmsana ja uinusin õnneks ruttu. Aega läks, aga me saime lõkke süüdatud ja esimese korra kohta oli seegi saavutus 😀

Viimane päev saabus minu jaoks varakult. Uni läks ära juba kaheksa ajal, aga et magasime sel korral kallaku tõttu pead ukse poole, polnud mul võimalik teisi äratamata välja minna. Õnneks oli mul raamat kaasas, nii et ootamine väga igavaks ei läinud, kuid ebamugav oli siiski. Kui lõpuks ka teised liigutama hakkasid, siis ma suisa viskusin telgi ukse vahelt välja. Värske õhk oli taevalik ning ees ootas matka viimane, kuid see eest oodatuim päev.

Esialgse plaani järgi oleksime me sel öösel Rummu lähedal telkinud ja alles reedel tagasiteed alustanud, aga juba meie esimeses peatuskohas, milleks olid Padise kloostri varemed, sai selgeks, et selle kuumusega me päev otsa Rummus olla ei jaksa. Kuid elamus oli sellegi poolest vinge.

Esimene pilk Rummule avanes Padise kloostri ainsast säilinud tornist. Horisondil kerkis männimetsa vahelt välja Eesti tasase maastikuga sobimatu hele ja sakiline mägi. Jällegi olid kohad üksteisele reaalsuses lähemal, kui kaardil. Tavaliselt on vist vastupidi… Kuid seda, kui lahe on Rummu inimtekkeline karjäär tegelikult, sai muidugi teada alles kohapeal.

Läbipaistev helesinine vesi ümbritsemas pooleldi vee alla vajunud vangla hooneid, kõrvuti heleda võlumäega. Inimesi oli küll päris palju (miks see meid ometi üllatas?), aga tegelikult jäi kaugemal kõigile ruumi. Vesi on ju väga sügav, kohe kui lastel enam jalad põhja ei ulatu, jääb ka suurem osa massist pidama. Käisime Meeriga esmalt ujumas, et inimlikum tunne tuleks ning seejärel võtsime ette matka mäe otsa. Ma aina räägin mägi ja mägi- seda mitte kõrguse vaid hoopis tunde pärast. Mäed on lauskmaa elanikule midagi püha ja müstilist ning niisuguseid asju ei saa puhta loodusteaduse abil olevaks või olematuks teha. Rummu mäel ei jää puudu ei tundest ega vaadetest ja mis peamine, sinna otsa saamine nõuab kohe päris matka. Alla saamisest ei hakka parem rääkimagi. Ütleme lihtsalt nii, et hea, kui läheb ees keegi, kellele vajadusel toetuda.

Järgmine kord oleks tore Rummus snorgeldada või läbipaistva põhjaga lootsikus üle järve siuelda, et järve Atlantiselik osa samuti paremini ära näha. Praegu käisin paar korda vee all ja isegi ilma prillideta oli see väga vinge!

Niisugune väike seiklus siis sellest suvest. Kirja panduna ei kõlagi nii hirmus eriliselt, aga vast jutustavad pildid sellest, mis sõnades puudu jäi. Eelkõige meenutuseks iseendale ja neile vapratele kolmele seltsilisele, kelleta meie Loode- Eesti seiklus oleks olemata. Peale selle aga saab siit ehk mõni teinegi innustust oma väikeseid, suuri või veel suuremaid juhtumisi kirja panna. Päevikusse, blogisse, pildiraamatusse- ega vormil polegi vahet, peaasi, et ise ilusaid aju ära ei unustaks. Suve ei saa purki panna, hoidistada ega külmutada, aga vähemalt saab esimese emotsiooni üles kirjutada. Siis on hea talvel, kui meel läheb nukraks ja kõik elamist väärt tundub nii kaugel, teha lahti purk suvist moosi ja sinna kõrvale meenutada, et tegelikult on ju käidud, on nähtud ja igasugu vahvaid asju tehtud.

Kodumaa pinnalt tagasi vaadates

Sel korral sõitsime Reykjavikki taksoga, sest kohvritega hääletamine tundus nagu paha mõte ja me poleks viiekesi koos oma pagasiga autosse mahtunud. Eks see ole täpselt niisama hull pillamine nagu see kõlab, aga et meil palju valikuid ei olnud ja sõidukuludega peaks abi tulema, siis sai see nali ette võetud. Kui juba naljadest rääkida, siis kogu meie viimase nädala luksus ja ekstravaganza jätkus täielikult Reykjaviki Airbnbs, mis osutus vägevaks disainkorteriks. Suuri voodeid ja mustvalget mööblit on ennegi nähtud, aga vanni või pigem suisa väikese basseini vastu ei saanud küll miski. Ma ei usu, et oleksin kusagil mujal kui mõnes filmis varem niisugust vanni näinud. Oleksime sinna kasvõi kõik koos sisse mahtunud. Kuid kõigest omal ajal.

Check- in oli alles kahe ajal ja enne seda võtsime ette pea kohustusliku käigu Islandi rahva muuseumisse. Jah, siin tuleb küll öelda, et ERM on meid ära hellitanud, sest enamik muuseume ikka sellisele tasemele ei küündi, kuid tore ja informatiivne oli käik siiski. Aitas ilusasti meie kogemust ja kokkupuudet selle maa rahva ja kultuuriga kenaks tervikuks siduda ning samas mõista ka nende rasket ajalugu. See on ikka suisa uskumatu, kui vilets oli siinse rahva olukord üheksateistkümnenda sajandi alguseks. Sel ajal, kui meil hakati rääkima pärisorjuse kaotamisest ja rahvuslikust ärkamisajast, olid islandlased jõudnud nii kaugele, et nad ei saanud oma kodusid enam isegi mitte kütta, sest puud olid maha raiutud. Elati muldonnides, ühes imepisikeses ruumis, kus polnud tihti aknaidki. Toimunud oli justkui taandareng võrreldes ajaga, mil küte võimaldas ehitada suuremaid maju ja ka rahva olukord oli parem. Lisaks veel Taani võimu karm käsi ja üleüldine nälg… Raske elu sundis islandlasi tihti rändama, nii et harva elati kogu elu samas kohas. Uusi teadmisi tuli palju, raske oli kõike kohe haarata. Õnneks oli tekst kirjutatud pigem lihtsas keeles ja nii mõndagi olime juba varem kuulnud.

Peale vaimset tööd tuli ette võtta tükk füüsilist rühkimist. Muuseumi juurest oli kõndides öömajani oma viisteist minutit. Muidu poleks hullu midagi, aga kahekümne kilost kohvrit üle kilomeetri mägistel tänavatel vedada, kott ka veel seljas- see võtab ikka veidi läbi. Nii pole siis imestada, et meil läks õige pisut aega enne kui jälle liikuma saime. Kuid kõht oli tühi ja nälg ajas lõpuks ikka liikvele.

Lõunatamiseks valitud koht sai võetud eelkõige selle pärast, et Katrinil ajas tühi kõht tuju pahaks ja kaugemale polnud ta nõus minema. Seega tuli meil leppida ühe põneva restoga, kus interjöör oli igati tore, toit aga ei vastanud kuidagi hinna ja kvaliteedi suhtele. Mu päevasupp oli, hoolimata veidrast rohelisest värvist, küll kenasti söödav (mis sellest, et maitses nagu pakisupp), aga kook oli suisa ebameeldiv. Täiesti iseloomutu, ainult magus hunnik maitsetut kreemi. Kohe kahju hakkas. Paulina oli vaistlikult tundnud, et ega siit õiget sööki ei tule ja valinud kõrval ühe hulga meeldivama vegan restorani. Pärast taasühinemist ei läinud kaua, kui jälle lahku läksime. Tüdrukud tahtsid minna kunstimuuseumisse, mis meid Katriniga külmaks jättis. Kunstiresidentuuris olles ei tohiks niisuguseid koledaid asju kirja panna, aga vahel ma kohe tõesti ei viitsi kunsti vaadata. Selleks on vaja õiget tuju ja linnas, kus on nõnda vähe oldud, ei tahtnud sellele kuidagi aega kulutada.

Katrin on mõne aasta eest kaks kuud Reykjavikis elanud ja tegi mulle kena linnatuuri. Käisime Siinses ülimodernses ooperimajas, jalutasime mööda sadamast ja uitasime niisama Reykjaviki põnevate plekkmajade vahel. Tore oli. Sellisest reisimisest jääb palju mälestusi, aga kirja polegi nõnda palju panna. Vahepeal sõime jäätist ja saime jälle teistega kokku, siis läksime uuesti lahku. Jalutasime, istusime kohvikus… Õhtul pidi toimuma kontsert, kuhu minna tahtsime, aga koroona tõttu jäeti see ikka viimasel hetkel ära. Sellest oli kahju. Olime plaaninud toredat õhtut väljas, aga nüüd selgus, et kümnest pannakse kõik kinni. Mina tundsin, et koju veel ei kipu ja ka Katrin nõustus, et kui tal õnnestuks kuskilt üks õlu kaasa haarata, oleks ta täitsa nõus minuga mere äärde tulema, sest just see oli minu siht.

Mette ja Katrin esimeses söögikohas malet mängimas

Saime joogid ja jalutasime päikeseloojangus mööda vana sadama kaid, vaatasime laevu ja toredaid majasid, päikeseloojangut ning laineid. Vana sadam jäi mulle silma juba esimesel Reykjaviki käigul, nüüd aga mõistsin, et see on arvatavasti minu lemmikosa sellest linnast. Nii ilus ja omamoodi, täis kõiksugu laevu ja ilusaid tulesid. Ookean on ilus ja kui olin kord selle äärde maha istunud, ei tõusnud ma enne kui päris pimedas, kui Katrinil külm hakkas.

Õhtu lõpetas meie üübervann- teisiti polnud lihtsalt võimalik. Spa mõnude nautimiseks oli korteris isegi küllaldaselt vanilli- ja kaneelilõhnalisi küünlaid, mis i-le tõelise täpi panid. Nautisin seda kuni hiliste öötundideni, mil vesi jahenema hakkas.

Reedel oli mul kaks eesmärki: koroonatest ja peenisemuuseum. Esimesega isegi saime, kuigi sugugi mitte seiklusteta, sest kuidagi õnnestus kaks peatust liiga kaugele sõita, teisega läks aga päris kurvasti. Olin terve reisi oodanud, et seda hullu asja näha saada ja nüüd siis selgus, et koroona tõttu on muuseum avatud ainult laupäeviti. Aga oli hoopis reede ja ühtlasi mu viimane päev selles vahvas ja segases Reykjavikis. Olin tõesti pettunud, mis sellest, et veel tund aega tagasi sadamas fish and chipsi süües, polnud see plaan mulle meeldegi tulnud. Kuid kord meeles, oli raske lahti saada tühjast tundest, et olen millestki ainulaadset ilma jäänud. Mitte kusagil mujal maailmas sellist muuseumi pole ja arvustused on olnud väga positiivsed. Kuid teha polnud midagi. Lohutuseks ostsin endale masinajäätise. Telefoni aku hakkas tühjenema, mõtlesin, et äkki peaks korra kodus käima ja kaarti vaatama (mulle selline käed taskus reisimine muidu meeldib, aga sellel on ka mõningaid puudusi). Õnneks olin juba muuseumini välja jõudnud ja üsna eksinud, nii et pidin Maps.me käest abi küsima. Seda rakendust kasutasin ma viimati Šotimaal ja avastasin rõõmuga, et nüüd näitab äpp ka sinu läheduses asuvaid huvipunkte. Paarisaja meetri kaugusel oli Reykjaviki fotograafiamuuseum. Ühte ei saa, siis teise ikka saab. Kunsti huvi mul tol hetkel polnud, aga fotograafia, eriti tänavafotod, on minu suureks lemmikuks. Justkui rusikana silmaauku, oli parasjagu üleval kahekümnenda sajandi esimesel poolel Reykjavikis tegutsenud kohaliku olustiku fotograaf Sigurhans Vigniri näitus „The Silent but Noble Art“. Mustvalge, eluline, siin- mida sa hing ikka veel fotodest tahta võid. Suurepärane näitus oli!

Näitust vaadates, ununes mu ennistine tusatuju, läksin täielikult kaasa möödunud aegade iluga. Smokingutes härrad põrkeautoga sõitmas, kriimulised lapsed vast ehitatud mänguväljakul… Igapäevased pisikesed õnnehetked, mis ka kaheksakümmend aastat hiljem ikka kõnetavad, sest tegelikult võime me ju nii palju uusi nutitelefone teha kui hing ihkab, kõrvaklappidelt juhtmed ära võtta ja autodesse rooli asemel telekad paigaldada, aga päeva lõpuks oleme ikka need samad inimesed, kes neil Sigurhansi piltidel. Lapsed tahavad ka sel sajandil mänguväljakul kõõluda ja liiva süüa, suured otsivad ka täna lõbustustest pääsu argipäeva eest ja mis puutub Reykjavikki, siis on enamik hoonestusestki sama, mis noil fotodel. Räägin täiesti omast kogemusest: lapsena armastasin minagi liivakastis mängida (ja mis seal salata, vahest ka veidi einestada) ning lõbustuspargid, kiiged ja karusellid ajavad mu ka täna täitsa pöördesse. Kahjuks pandi Reykjaviki Tivoli juba kuuekümnendatel kinni, seega pidin peale muuseumi leppima lihtsalt jalutuskäiguga. Kohtasin Mettet, kes oli samuti eelistanud teistega koos väliujulasse mineku asemel linnaga tutvuda. Nüüd oli tema kord kala ja kartuli järele igatseda ja justkui võluväel möödusime kohe ka Reykjavik Chips nimelisest söögikohast. Mina olin söönud ja võtsin jäätisekokteili.

Täiskasvanuna reisimise juures on tore see, et keegi ei loe, mitu jäätist, kommi või hot dogi sa päevaga ära sööd. Tee mis tahad, peaasi, et ise rahule jääd. Varjupoolelt ei tähenda niisugune vabadus kahjuks seda nagu muutuks kõht niisugusest käitumisest kiudugi võimekamaks. Raahul võisin ma oma joogiga küll olla, aga pärast oli tükk aega üsna läila, peaaegu paha olla. Hommikul olin peale testimist türgi maiustusi ka ostnud, neid roosi maitselisi, ja ilmselgelt oli mu päevane magusa jm suutlikus ületatud. Õnneks oli meid teenindav noorsand nii kena naeratuse, lõbusa olemise ja nõnda ilusate silmadega, et kehv enesetunne kauaks püsima ei jäänud.

Laetud akudega oli kena veel natuke mööda linna uidata, paari raamatupoodi sisse põigata ning lõpuks Katrini lemmiksurnuaial teistega kohtuda. Katrin kirjutab nimelt romaani, mille enamik tegelasi on surnuaias elavad tondid ja seega on tema huvi ka igati mõistetav. Kuigi tegelikult ei näe ma ka muidu surnuaia külastamises midagi halba kui vaid ise mõistlikult käituda ja mitte varjurahva rahu segada. Surnuaias õitses palju lilli, õhtupäike muutis olemise soojaks ja hubaseks. Ilus oli seal, seda enam, et kui võtta hetk hauakirjade lugemiseks ja haudade eneste vaatamiseks, võib paljugi teada saada nii kohalike nimevalikute kui ka üldise kultuuri kohta. Ma pole kindel, kas oleksin ise selle peale tulnud, et surnuaias just kohtuda, aga käia oli seal küll meeldiv. Täpselt nagu Reykjavikiski oli meeldiv käia. Oh jah. Reisiblogi on ikka lihtsam kirjutada reisil olles, kodus asjale tagasi vaadates tahab kõht krampi ja süda valutama hakata. Eriti kui tead, et suurt midagi enam lisada polegi. Üks külm punase artišoki tee ja siider hiljem oligi juba õhtu käes. Island saatis meid tuppa endale kohase tuulega, mis koos kell kümme suletavate söögikohtadega ei jätnud meile palju valikuid õhtu pikendamiseks. Ei läinudki vaja meie kohalike sõprade Barbora ja Giga näpunäiteid teemal pohmakaga lendamine, peavalu ja lennuki rõhk. Tavalise Reykjaviki melu asemel, millest reisijuhtidest lugeda võib, nägime meie õhtuhämaruses suikuvat linna, mis peagi nägi ka meid ennast suikumas. Imelisel kombel õnnestus mul üks kordki enne suurt reisimist korralikult magada ja hommikul puhanud peaga ärgata.

Sellest oli kõvasti kasu. Tundub, et väsimuseta on lihtsam ka hüvastijättudega toime tulla. Mehise hommikuse pudru ja kiire koristamise järel seisimegi juba ootava takso uksel, lehvitades maha jäävatele Mettele- Katrinile. Mettet vüib juba kuu pärast näha, kui ta tagasi kodumaale tuleb, aga mis saab Katrinist, seda on esialgu raske öelda. Loodan talle kunagi kui asjad paremad Šveitsi külla minna, seniks aga katsume vahest mõne uue kahe peale kirjutatud jutuga algust teha ja üldse sidet hoida. Paraku teeb distants kõigi sõpruste hoidmise keeruliseks. Minul on see siiani õnnestunud vaid Saritaga, kellega tutvumise lugu on kusagil siin all pool Šotimaa seikluste juures ka ilusti kirjas.

Taksoga jõudis meie Islandi seiklus ringiga tagasi sinna, kust olime alustanud. Jälle kord vilksatasid akna tagant mööda need müstilised maastikud, mille vulkaanilist teket olin nüüd oma silmaga näinud. Enam ei meenutanudki need midagi hirmsat ja salapärast. Laavaväljad on lihtsalt osa sellest saarest, niisama lahutamatud nagu rabad Eestimaast. Raske oli seda koduseks saanud tumedust, mida kevad õrna rohelise looriga pehmendas, nüüd enam Mordoriga võrrelda. Olin proovinud Islandit mitte südamesse lasta, et hoiduda sellest hingevalust, mis valdas mind Šotimaalt naastes, aga küllap pole see mul siiski õnnestunud. Miks muidu kirjutaksin ma kiindumusega sellest hullust ja monotoonsest maastikust, miks muidu tunneksin kahetsust selle üle, et Eestisse saabudes tuli lõpuks parema käe seest välja ka see pisike vulkaanipind, mis oli seal olnud juba aprilli algusest saadik. Selles mõttes on tore, et ma selle tõukerattaga kukkusin. Küünarnuki peal on kena roosa arm praegugi veel väga nähtav, see meenutab mulle Islandit ja sealseid seikluseid veel pikka aega.

Kuidas ütles rebane Väikesele Printsile selle taltsutamise kohta? Midagi sellist, et kui oled niisama, siis saad ise hakkama, aga kui oled juba kord taltsutatud, siis on taltsutatul taltsutajat vaja ja vastupidi ka. Küllap siis õnnestus Islandil mind ikkagi ära kodustada. Panin oma Islandi kampsuni selga, tõmban matkasaapad jalga ja siis tulid kohalikud minuga omas keeles juttu puhuma. Nüüd panen matkasaapad jalga ja loodan, et hoolimata kividest ära kriibitud ninadest, on neist siin mail vihma vastu sama palju kasu kui teispool ookeani, sest taltsutatud või mitte, minu kodu on siin ja iga reis saab kord läbi. Olen Eestis tagasi, kirjutan neid ridu siin selle sama helesinise laua taga, mida olen juba viisteist aastat tundnud, lehitsen mõnuga oma eesti keelseid raamatuid ja uinun magusalt Dormeo padjaga, millel on see parajalt õige kuju, mida ma Islandil nii väga igatsesin. Seega, kõik on justkui sama. Nagu poleks ära käinudki. Ainult peegli ees saab nähtavaks, see, et kuigi ikka sama, olen ma tagasi tulles ka natuke uus, natuke teistsugune. Mitte ainult lühikesed juuksed pole muutus, kuigi, olgem ausad, teistel paitab olevat nendega kõige raskem harjuda, vaid ka silmavaade ja naeratus on antuke teised. Justkui oleksin saanud elukogemust juurde, et nooremana tagasi tulla. Vähemalt selline tunne on küll. Meie viiene naiskond pluss Islandi lambakoer Kauri, Alda, Jon, Vala, Gulla, Barbora, Giga, Kara, Šašad ja ka kõik need vahvad inimesed, kellega tutvus piisavalt pikk ei olnud, et nimed meelde jääks- nende mõju mulle on olnud suur ja märkimisväärne. Virmalised, vulkaanid, kosed ja muud vägevad elamused on need, mille pärast ma sinna läksin, aga tegelikult on just inimesed (ja koer) need, kes selle reisi tõeliselt tegid. Katrin ja Kara aitasid mul näha endas tõelist kirjanikku ja mitte lihtsalt tüdrukut, kellele meeldib sõnadega mängida. Sinna otsa veel tõsiasi, et noorsootöötajana muutis Katrin pooled argised vestlused poolkogemata tõeliseks psühhoanalüüsiks, mis viisid omakorda tõelise sisekaemuseni. Sama jätkus Mettega, kes tutvustas mind budismiga ja julgustas jagama enda elukogemust. Naljakal kombel käisime neli aastat koos koolis, aga selleks, et mõista, et oleme kohati päris sarnased ja mõistame teineteist hästi, tuli Islandile tulla. Paulina oli lõputu inspiratsiooni allikas, õpetades mind riske võtma ja vabaks laskma. See on midagi, milles ma osav pole, aga nüüd näen, et tegelikult pole see sugugi nii raske. Ja kui vahel lähebki midagi teisiti, kui plaanitud, näiteks veered mäest alla, lõhud end ära või tunned end mõne eksootilise söögi mõjul nii pahasti, et eluisu kipub ära minema, siis tegelikult ei kahetse järgmisel hommikul ikkagi midagi. Kristel innustas mind oma töökuse ja heasüdamlikkusega, mis ei lakanud ka siis kui ta väga väsinud oli. Ning muidugi postkaartidega! Pärast Kristeliga tutvumist vaatan ma täiesti uue pilguga postkaartide ja kirjade saatmisele. Mul on selles vallas ikka pikk tee minna. Meie võõrustajad panid proovile mu teadmised Eesti ajaloost ja avardasid mu teadmiseid kala valmistamise osas. Ja nii edasi ja nii edasi. Söögi tegemise osas olen hulga targem, autot julgen vast nüüd ka siin rohkem kasutada, enesekindlust on rohkem ja sama käib ka usu kohta, et saan tõesti hakkama.

Aitäh kõigile neile, kes seiklustele kaasa elasid, aitäh neile, kes seiklused kaasa tegid, aitäh koolile saatmast, Gullkistanile vastu võtmast ja eelkõige aitäh selle eest, et mul avanes selline uskumatu võimalus nii noorena midagi nõnda vaimustavat kogeda nagu seda oli loomeresidentuur Islandil!

Viimase sõnana võib juhtuda, et peagi ilmub Erasmuse Delfi blogis ka väike minu poolne Islandi reportaaž, mida siis kindlasti ka siin jagan. Seniks aga hoidkem pead püsti- koroona või mitte, nii nagu tali taeva, ei jää ka elu elamata. Lihtsalt mõtlemist tuleb muuta ja ise aktiivne olla. Kui otsida, tuleb ka võimalusi.

See siin pole mu seikluse lõpp- see on uue algus!

Viimased kuumaveeallikad

Viimased asjad, kui tegu on heade asjadega, kipuvad ikka nukrad olema. Isegi mitte asja enda, vaid just teadmise pärast, et nüüd ongi kõik, see on viimane. Eks seda õhkkonda oli ka Gullkistanis tunda, kuid me tegime kõik endast oleneva, et positiivsete elamustega nukrust eemale peletada.

Kuna siin on üks kättesaadavamaid elamusi soe vesi, seadsimegi sammud esmaspäeval jälle Reykjataluri ehk siis kuuma jõe suunas. See oli emotsionaalne minemine, sest Alda, Joni ja Valaga jumalaga jättes mõistsime, et see ongi päriselt hüvastijätt. Muidugi võime ju teha plaane, et tuleme tagasi ja näeme veel, aga kas see ka tegelikult kunagi tõeks saab, pole sugugi kindel. Viimase aasta valguses ei saa reisiplaanidele liigselt toetuda ja nii tuli meil kõigil leppida pisarais Alda sõnadega: „näeme teel olles“. Millisel, eks see selgu ajaga.

Selfossis ravisime hüvastijätu kurbust naisterahvastele kõige tuntumate teraapiavormide šoppamise ja kookidega. Omast kogemusest ütleksin, et on vähe muresid, mida niisuguste koduste ravivormidega kasvõi natuke leevendada ei saaks. Book cafes lisasid Mette ja Katrin sinna juurde veel kauni elava muusika ja tagasi teele asusime juba kõik kuivade silmade ja naerul nägudega.

Kuigi eks ka see suur rõõm oli ajutine. Vaid paar kilomeetrit enne jõge said emotsioonid jälle toredasti Ameerika mägesid kogeda. Alda ema ootas meid oma aeda ja kaunist kodu külastama. Juba üle kaheksakümne aasta vana Gulla tervitas meid mullaste põlvede ja sooja külalislahkusega. Tal olid parasjagu käsil aiatööd aga meie tulles jättis ta need mõneks ajaks kõrvale, et külalisetga tegeleda. Gulla ja Alda on tõelised tulesädemed, imearmsad naisterahvad, kes juba mõne minutiga suudavad tekitada tüdrukus tunde, nagu oleks ta nende lihane lapselaps. Tunniga olin omadega juba täiesti sees. Hea, et ma sel päeval auto roolis olin, tee ja kindlale ülesandele keskendumine tegid kõik hüvastijätmised kergemaks. Kuigi Gullaga polnudki vaja veel jumalaga jätta, kuulnud, et me hakkame jõe äärde matkama, kutsus ta meid lahkelt õhtul tagasi.

„Te olete pärast kindlasti külmand ja väsinud, ma pakun teile kohvi.“ Mis sai meil sellise pakkumise vastu olla. Lehvitasime ja lubasime paari tunni pärast tagasi tulla.

Suisa sümboolne, et Reykjataluriga meie seiklused algasid ja nüüd saime me jõe ääres tasakesi otsi kokku tõmmata. Plaane oli küll veel mitmeid, aga teada oli, et korralikest matkadest jääb see viimaseks.

Ilm oli imeilus. Suvi tõesti on Islandile jõudnud koos lubatud suve algusega ja nüüd paistis päike soojalt me üle, tuul vaid kosutas hinge ning külm allikavesi kustutas matkaliste janu. Päikesepaistes esimeseks piknikuks maha istunud, võinuksime mäeseljale puhkama jäädagi. Nii mõnus oli. Kuid ei, siht oli siiski teine ja nii tuli jälle kott õlale võtta ja mõnest mäest veel üle ronida, et jõe äärde välja jõuda. Kott õlale on siin muidugi tore sõnade valik, sest mina olin omas uljuses teele asunud enam vähem kaks kätt taskus. Peale kaamera ja tasku pistetud veepudeli, polnud mul midagi sellal, kui teised ägasid raskete kottide all. Eks ma siis moe pärast vahepeal vedasin ühist moonakotti, et mitte täitsa logard olla.

Esmaspäeva õhtust hoolimata oli soe ilm meelitanud kohale hulganisti suvitajaid. Enamuse vastu polnud meil midagi, aga üks pidutsejate kamp ajas küll hinge täis. Kõlarist tuli tõeline vaibakloppimine, kallas oli täis šampuse, siidri ja Jäägri pudeleid ja neiud paistsid olevat plaani võtnud vees üks korralik labrakas maha pidada. Teised said pea vee alla panna ja kisast põgeneda, aga et mina olin tervislikel põhjustel vees vaid jalgu pidi, polnud mingit pääsu. Õnneks on Katrin kogenud sotsiaaltöötaja, kes ei karda noorte inimeste pahameele kätte jääda ja tänu tema diplomaatilisele lähenemisele, saime lõpuks ka siiski rahu ning vaikust nautida.

Tagasiteel oli minul olemine kõikse mõnusam, polnud raskeid kotte ja märgi liikmeid. Tõeline kontrast esimesele korrale, kui ma lõdiseva ja udu tõttu täiesti kasutuks muutunud prillidega mööda libedaid mäekülgi koperdasin. Oli ka elamus, aga praegust käiku nautisin rohkem.

Poole kümne ajal jõudsime uuesti Gulla juurde, kes võttis tõelise inglina ahjust soojasid saiakesi, serveeris kõigile joogipoolist ja õpetas meid õige islandlase kombel skyri sööma. Selgus, et olime seda siiani täitsa valesti teinud: mitte niisama ei võeta seda pakist ja hakata sööma vaid esmalt kallatakse juurde rõõska koort. Skyri ja koort ei tohi oma vahel mitte mingil juhul segada (!!!), muidu oleme nagu turistid (aga meie seda polevat ja seega oleks väga kole lugu, kui me valesti sööksime). Tundus kummaline, aga sööma hakates sain aru küll, miks Gulla nõudis, et me asja õigesti sööks. Magustoidul oli kohe hoopis teine ja parem maitse. Peab seda kodus ka paksu jogurti või kohupiimakreemiga proovima, eks need ole küllaltki skyri sarnased. Oh, kõige vahvama asja ma täitsa unustasin, alguses olid ju saiad veel natuke ahjus ja siis kupatas Gulla meid aeda, et me valutavad jalad kuuma veega mullivanni pistaks. See oli tõeline õndsus. Neil on siin soe vesi kogu aeg maa sees olemas ja seega saavad islandlased lubada endale luksusi, mis eestlasena tunduvad üsna uskumatud. Näiteks alati sooja vett täis mullivann. Ma isegi ei teadnud, et mu jalad valutavad, kuniks need sooja vette said.

Lõpuks pidime valusa südamega siiski Gullast lahkuma, kuna aeg oli juba hiline ja mul tuli meid kõiki ka koju tagasi sõidutada. Pidasin terve tee taevast silmas, et äkki näeme virmalisi, aga seda siiski ei juhtunud. Vast on see isegi hea, siis jääb viimane virmaliste kogemus rikkumata selgelt meelde.

Teisipäeval tegime viimaseid töötamise katseid, pakkisime kohvreid ja käisime jalutamas, et kolmapäeva õhtul oleks aega Kristeli unistus täide viia. Juba sellest saati, kui me koos Karaga Hrunalaugi kuumaveeallikaid külastasime, oli Kristelil peas pilt sellest, kui tore oleks seal mägede vahel päikeseloojangus pokaalidest Proseccot juua. Tõeliselt peen, suisa filmilik ja veidi jabur ettevõtmine klaasidega kuumaveeallikasse minna, aga samas, kus siis veel, kui mitte Islandil ning millal veel, kui mitte viimasel nädalal. Tuleb ju kindel olla, et vaid head ja veel paremad mälestused meelde jääks.

Ilm soosis meid täielikult, kohale jõudes kuldas loojuv päike mäeselgasid, hele taevas oli pilvitu. Vaid tuul kippus kimbutama, aga soojas vees polnud ka sellest lugu. Avasime šampuse ja Mette imelised hapukurgid ning olime korraks tõelised peened daamid. Nojah, siin on muidugi küsitav, kas peened daamid ikka söövad otse purgist ja šampuse kõrvale kurki, kaaviar oleks vist sobivam, aga te ei kujuta ette, kui maitsev see kurk oli ning kui hästi Proseccoga sobis. Kristel oli toonud ka hõbekandiku krõpsudega, aga siin ilmnebki, kui ebapraktilised niisugused asjad olla võivad. Sel ajal, kui kurgipurk rõõmsalt mööda tiigikest ringi hulpis, tahtsid krõpsud tuulega minema lennata ja neist oli seega rohkem häda, kui rõõmu. Kokkuvõtteks siis niipalju, et peen olemine on väga äge, aga vana hea praktilisuse vastu ei saa see teps mitte.

Lõpetasime oma vägeva õhtu kirjanduse lainel. Me Katriniga kirjutasime peale Blue Lagoonis käiku kahasse ühe pisikese tondijutu, mis sai nüüd väga glamuurse esmaesituse otse kuumaveeallikas. Sinna otsa ka Katrini romaani esimene peatükk, mille ta meie pärast inglise keelde tõlkis. Suurepärane õhtu, mis täitis kuhjaga kõik Kristeli ootused. Sel ajal, kui me riideid vahetasime, ilmus kusagilt kari Islandi hobuseid nii et isegi viimane hobuste paitamise linnuke sai kirja. Muinasjutus oleme me siin tõesti elanud, see on täiesti kindel. Island on meid hoidnud ja näidanud tõepoolest kõike, mida üldse kujutleda oskaksin ning rohkemgi veel.

Tagasiteel eksisime ära ja sattusime mingile päris hullule kruusateele. Augud olid suured, tee ise läbitav vaid teo kiirusel. Katrin oli tagasi jõudes sõitmisest üsna väsinud, aga magama ei saanud ta mitte, sest meie siinsed sõbrad Barbora ja Giga ootasid meid endale külla. Kaks kuud oli muudkui kutsutud, nüüd lõpuks siis jõudsime ka. Rahulik südamlik õhtu, saime jälle mehe moodi kostitatud ning ka kurk ei pidanud kuivama. On kurb lahkuda kõigist neist toredatest inimestest, keda oleme siin kohanud, aga teisalt on see väga liigutav ise hoolida ja tunda, et ka sinust hoolitakse.

Niimoodi on hea minna ja minemas me olimegi. Meil oli veel paar päeva aega ja nende jaoks olime planeerinud käigu Reykjavikki, et veel mõne hea inimesega kokku saada, muuseume külastada ning linnamelu nautida. Kuigi teel paremuse poole, paistavad Eesti piirangud siinsetega võrreldes veel üsna ranged. Tuli oma siinset järele jäänud aega korralikult ära kasutada.

Suuremad Reykjaviki muljed on eelmise käiguga juba kirja saanud, ülejäänust kirjutan juba järgmises postituses, et praegune liiga pikaks ei veniks. Hetkel lendame Saksamaa poole, all paistab maa. Arvatavasti Ühendkuningriik, vahest ehk isegi Šotimaa.

Suve algus ehk ööd, mida on raske kirjeldada

Uskuge või mitte, aga Islandlased tähistavad 22.04 suve algust. Meie ei uskunud kuniks samal päeval saabunud Alda meid õhtul kohalikul moel tehtud pannkookide ja jäätisega üllatas. Tundus nagu kuidagi kohatu, et viimane lumi vaevu sulanud ja homme algab Laugarvahtni Kevade festival, kuidas nüüd järsku suvi. Aga nagu nõia väel, kuulis suvi kohalike kutset ja tuli kohale. Seda, et ma pluss kümmet kraadi ja vahelduvat päikesepaistet suveks nimetan, poleks ma enne siia tulekut uskunud, aga Islandil, kus kogu elu ja valikuid dikteerib esmajoontes ilm, on kümme kraadi tõeline troopika. Ilma naljata. Päike loojub alles kümne ajal, tänu täiskuule aga päris pimedaks ei lähegi.

Reede õhtul sai meie kohalik festival lõkkeõhtuga hoo sisse. Kuna tegu oli esmajoontes lastega peredele mõeldud üritusele, siis meie sinna esialgu väga hästi ei sobinud. Käisime korra Katriniga vaatamas, jõime tassi kakaod ja tulime koju tagasi. Päev oli olnud pikk, kõik residentuuri jooksul tehtu tuli peamaja seintele näituseks kokku panna, mis tähendas hulka mööbeldamist, klambripüstoliga vehkimist ja üleüldist tohuvapohu. Pugesin juba mõnusasti läpakaga voodisse, kui kuulsin ukse taga kolistamist.

“Ah, me läheme natuke jalutama ja kui pimedamaks läinud, siis vaatame korra tagasi lõkke juurde,” tegid kallid eakaaslased mulle plaani selgeks. No selge, kui plaan on niisugune, siis ega saa minagi teistest kehvem olla. Riided selga tagasi ja läki.

Meie väike jalutuskäik kujunes jälle matkaks mäenõlval. Sellel lihtsal põhjusel, et väga erineva füüsise ja maailmavaadete tõttu mõistame me seda maailma ning siinseid kogemusi ka täiesti erinevalt. Kuid oli seal midagi kahetseda, kui ma lõkke asemel keset metsa pehmel samblavaibal lebasin ja tähti vaatasin, Islandile saabunud suvelinnud troopiliste papagoidena puude otsas siristamas? -Muidugi mitte. Ma olen Islandil nii pika tee läbi käinud, saanud sellest tüdrukust, kes õhtustele plaanidele pidžaamapükstega lehvitab, vabandades, et ah, ma olin juba magama minemas, selleks tüdrukuks, kes keset ööd virmalistega kaasa tantsib. Pikutasime mäenõlval, vaatasime tuledes asulaid, mille tuled ka kümnete kilomeetrite tagant ära paistavad ning unustasime lõkke sootuks. Sellel lihtsalt polnud enam tähtsust. Tähtsad olid hoopis pilved pea kohal, esimene soe õhtu ja teadmine, et kuigi see on viimane reede, mil ma Laugarvahtnis olen, on see veedetud hästi. Ma pole veel see tüdruk, kes rongi nähes peale hüppaks, sihtkohta teadmata, aga tahaksin loota, et ma olen järgmisel rongil, mis päikeseloojangusse sõidab. Sest, päeva lõpuks, kas pole see mitte õpirände ja olgem ausad, ka elu enda mõte? Olla vaba ja minna lasta?

Tagasi jõudsime puruväsinuna, et laupäeva hommikul kell kümme festivali töötubadega pihta hakata. Meie juures sai teha Kristeli juhatusel taimepuslesid ja näitust vaadata. Liiklust polnud küll palju, aga need, kes käisid, olid asjast huvitatud ja andsid igati positiivset tagasisidet. Pärastlõunal oli aega ise töötubades käia. Mina valisin kollaaži ja vabas õhus kokkamise töötoad. Esimese lihtsalt selle pärast, et kollaažid on mu suur huvi ja teise lubatud kõhutäie pärast 🙂 Mõlemaga võis igati rahule jääda. Ma pole endale kunagi varem lõkke peal kala teinud ja oh kui hea see maitses! Lisaks veel toredad inimesed ja palju uusi kogemusi- no mis sa veel tahta võid.

Kuue paiku panime näituse uksed kinni. Tänusõnadega täidetud külalisteraamatu esimesed lehed andsid tunnistust sellest, et meie väsimus oli igati kohane ja välja teenitud. Kuid põhku pugemiseks oli veel väga vara. Kell üheksa lubati järve äärses kasvuhoones pidu- khm, vabandust, meil ei tohi siin koroona piirangute pärast pidusid pidada. Ma ajasin vaid sõnad segi, see oli ikka koosviibimine 😉 Seniks aga pöörasime tulesid vähemaks, viskasime jalad seinale ja tegime puhkepausi ajal projektoriga veidi kino.

Peagi oligi kell üheksa ja järve ääres algas kõige jaburamalt vahvam külapidu, kus ma kunagi käinud olen. kutsutud olid kõik 25 festivali korraldusliku poolega seotud liikmed, et nüüd sõbralikult klaasist kasvuhoone seinte vahel pidutseda. Kogu üritus meenutas mulle kõigi nende postapokalüptiliste filmide pidusid, kus inimkonna jäänused kuskil lagunevate hoonete ja laoruumide vahel tõsiseid rämmareid maha peavad. Kujutage endale suurt klaasist kasvuhoonet, mida tavaliselt kasutab kohalik kunstnik ruumiliste Islandi topograafiliste kaartide loomiseks. Lisaks ladustatakse samas hoones ka kajakke. Nüüd on kunst linadega kaetud, kajakid seina ääres hunnikus, ruumi keskel ruum tantsimiseks, ühes seinas vilkuv DJ pult, kus keegi väga modernse maitsega noormees kosmosemuusikat mängib. Õues on pime, aga sees põlevad kõik tuled, nurgas projitseerib diskokuuli laadne kera põrandale värvilisi laigukesi. Otsaseina ääres on snäkilaud pakiveini ja kohaliku õllega. Muusika järgi on natuke raske tantsida, aga mõnede julgete kunstiinimeste eeskujul sai lõpuks vastav rütm leitud ning poole ööni ringis tantsupõrandal hüpeldud. Selleks ajaks, kui poole ühe paiku Katriniga koduteele asusime, julgesid lõpuks ka kohalikud tasapisi tantsima hakata. Tõeline maaväline ja samas väga maine õhtu.

Pühapäev jätkus samas vaimus maaväliselt. Õieti just pühapäeva õhtu. Jätan siinkohal vahele aeglaselt kulgenud hommikused tunnid ja uimase pärastlõuna koos paari näituse külastajaga. Alda, Jon ja nende tütar Vaala korraldasid meile kella kümneks õhtul viimase ühise õhtusöögi. Pakuti kala ja köögivilju, sinna kõrvale punast veini ja magustoiduks jäätist. Sõime küünlavalgel, olles korraga rõõmsad ja kurvad nagu lõppudele kohane. Kakskümmend minutit enne kahteteist kallistasime Aldaga ja läksime magama. Õieti see oli plaan enne, kui ma välja astusin. Täiskuu valgustas hämarat ööd, mägede kohal kumas veel päikeseloojangu viimane triibuke. Enne kui asjast arugi sain, kandsid jalad mind majast mööda ja jõe poole. See polnud niivõrd mõte, kui tunne, et nüüd on vaja minna. Jalutasin läbi metsa ja üle künka, kükitasin jõe äärde ja vaatasin seda vilgast veevoolu, mis on nii armsaks saanud. Kuuvalgus peegeldus jõel, püüdsin selle pihku, rüüpasin külma vett ja pesin nägu. Kuu oli ikka seal, ootas, vaatas ja valvas ning siis hõikasin ma kuu poole ühe soovi, sest tundus justkui õige hetk niisuguse asja tegemiseks. See, mis edasi jutus ei ole väljamõeldis ega rumal liialdus. Olin just oma sooviga ühele poole saanud, kui taevas vastusena helendama lõi. Teravate nõeltena tuiskasid virmalised igas suunas üle heleda taeva, eredamad ja selgemad, kui ühedki varasemad. Rohelised ja roosad ning nii täpselt ajastatud, et hirmus hakkas. Seda, kui hästi, mõistsin alles üle tunni aja hiljem, kui jälle tagasi toas olin.

Olin teistele helistanud, et neid ka asjast teavitada (ha-ha, nad olid juba õues ning hõikusid mind taga otsida, sest kellelgi polnud aimu, kus ma olen) ja nüüd kellaaega vaadates paistab, et soovisin oma soovi täpselt südaöösel. Täiskuu pühapäeval, superkuu ajal, mis asukoha järgi asub skorpioni tähemärgis, mis on ka minu tähtkuju. See polnud teadlik valik, et lähen ja loitsin, superkuust polnud mul aimugi, samuti ei mõelnud ma kohal olles kellaajale või päevale. Olin mina ise ja oli loodus ning kuu. Ülejäänus toimisin lihtsalt südame järgi.

Hakka või muinasjutte uskuma, sest kokkusattumusi saab korraga justkui liiga palju.

Või kas need ongi muinasjutud? Kas on haldjate maa mulle pähe hakanud või ehk on siin ürgses paigas säilinud osa kadunud esivanemate tarkusest, millele moodsas maailmas kohta pole? Mõelgem selle peale. Mitte puhtast õhust ei hakatud talude juurde kaitseks pihlakaid istutama või kindamustrisse kaheksakandu kuduma. Kusagilt pidi see ju alguse saama ja võimalus, et meie pärimuses peitub tõde ja sügavam tarkus on täpselt niisama suur, kui see, et keegi jutuvestja need ühel päeval õhtujutuks välja mõtles. Mida uskuda, see on juba iga inimese enda valik.