Seiklus ei ole sündmus- see on teekond

Toost reisimisele

Seiklus ei alga sõiduga ja nii ei alanud ka minu oma. See algas rohkem kui kaheksa aastat tagasi lastekaitse päeval, mil ma esmakordselt tutvusin välismaale vahetusõpilaseks minemise võimalusega. See oli midagi suurt. Väga suurt ja sugugi mitte käega katsutavat, aga ma teadsin juba tol päeval, et mina lähen ka.

Aastad möödusid, unistused said suuremaks. Mõned täitusid, teised kadusid unustuse hõlma, aga ma teadsin endiselt, et ühel päeval ma lähen välismaale õppima. Üks asi viis teiseni ja veidi üle kolme aasta tagasi, sattusin ma esimest korda Tartu Kunstikooli avatud uste päevale. Mul oli üle aasta põhikooli lõpetamiseni aega, aga sellest hoolimata armusin ma kunstikooli esimesest silmapilgust. Olin võlutud juba enne, kui meie vastuvõtja välispraktika võimalustest rääkida jõudis, kuid pärast seda oli asi otsustatud. Sel õhtul ma suisa jooksin koju. Mul oli põhikooli lõpetamiseni rohkem kui aasta, aga ma olin juba otsustanud. Järgneva aasta jooksul püüti mind mitmel korral edutult ümber veenda, kuid mina olin oma otsuse langetanud ja selle tõestuseks, ei läinud ma isegi gümnaasiumide ühiskatsetele. Panustasin kõik ühele kaardile ja võitsin. See, mis järgnes, on olnud mu elu pöörasemaid sõite kõige armsamate, hullumeelsemate ja andekamate inimestega, keda ma tean, kuid see on juba üks teine lugu.

Igatahes on Tartu Kunstikooli õpilastel võimalus, alates teisest kursusest, kandideerida välispraktikale. Sihtkohad avaldatakse mai lõpus ja osalemiseks peab sul olema online portfolio, Europassi CV ja inglise keelne motivatsioonikiri. Mai algusest saadik värskendasin ma pidevalt kooli kodulehte, oodates, et sihtkohad lõpuks välja kuulutataks. Olin arvanud, et tahan kindlasti Islandile kandideerida, kuid kui nimekiri lõpuks välja pandi, jäi mulle silma hoopis kahe kuu pikkune tööpraktika pakkumine Šotimaa pealinnas Edinburghis. Vahel sa lihtsalt tead kohe peale vaadates, et jah, see on see õige…

Järgmised kolm kuud töötasin ma igal vabal hetkel oma CV ja portfolio kallal, mis mõlemad olid parajad katsumused. Ma pole perfektsionist, aga sel korral pidi tulemus olema täiuslik, sest sellest olenes mu unistuse saatus. Nii panin ma oma portfooliosse kõvasti rõhku, pildistades reprosid umbes viie viimase aasta parimatest töödest, et nad seejärel arvutisse laadida ja iga ühte eraldi tuunida. Kuna olen ka kirglik hobifotograaf, oli mul ka hulgaliselt fotosid, mis pidid ka kõik sama tee läbi käima. CVd ma alguses karta ei osanud, sest mul polnud aimugi, kui keeruline on spetsiifilisi, eesti keeles täiesti igapäevaseid, kooli tundide nimesid tõlkida. Üldse on iseenda oskuste võõras keeles kiitmine väga veider ja segadusse ajav tegevus. Ometi tehtud nad said.

Septembris algas ootamine, mis oli seda pinevam, et kõik mu lähikondlased paistsid olevat 100% veendunud, et ma selle praktika koha saan. Nagu selgub, oli neil täiesti õigus. Kui mina lugesin minekust teavitavat meili hinge värina ja suure üllatusega, siis teisi inimesi see eriti ei üllatanud. Rõõmustas, seda küll, aga ei üllatanud. Naljakas, kuidas minek tundus tol hetkel peaaegu käega katsutav, samas kui viimastel nädalatel enne minekut tekkis tunne, et aega on ju veel nii palju. Hulgaliselt oli ka reisile eelnevaid ettevalmistusi: nägemist vajavad sõbrad, ostmist vajavad riided, pakkimist ootavad kohvrid… Nende tõttu möödus veebruar väga kiiresti, aga mul on selle üle hea meel. Igapäevaselt ei märkagi, kui palju on neid inimesi, kellele ma korda lähen, aga enne praegust minekut, tuletasid nad end kõik meelde. Ilus on niimoodi minna, kui sind südamest tagasi oodatakse.

Minek ise oli aga raske. Õhtul, enne mu lahkumist, korraldasid õekesed mulle peo. Tulin koju ja laud oli lookas ning elutoa põrand õhupallidega kaetud. Sõime koos õhtust, mängisime Towerit ja vaatasime kostüümidraamat Päikesekuninga aednikest. Kõik oli kena, ainult enne magama minekut kippusid pisarad silmi. Kavatsesin siinkohal kirjeldada ka oma tänast hommikut, aga sellest on veel liiga vähe aega möödas, et suudaksin sellest kuivade silmadega kirjutada. Et mu kõrval seisab just Ryanairi krapsakas lennusaatja, ei taha ma teda šokeerima hakata ja tegelikult pole ju vajagi. Need, kes on ise esimest korda pikemaks kodust lahkund, mõistavad sõnadetagi, teised ei suudaks aga ka sõnadega mõista. Räägin puhtalt omast kogemusest.

Õnneks jäi suurem kurbus hommikusse ja nii läksi  ma kella kolmesele bussile päris rõõmsalt. Vaatasin Luxis filmi, jõin kakaod ja mõistsin, et nüüd siis ongi käes mu seiklus. See pole enam eelmäng või pikk sissejuhatus- ma tõesti sõidangi! Positiivselt jõudsin ka umbes 45 minutit enne chek- inni algust lennujaama. Mul oli bussis joodud kakaost põiekas ja nii tuli ette võtta matk vetsu. Miks matk? Ütleme otse, et ma pole iial varem suure kohvri ja lisaks veel käsipagasiga lennanud. Perega reisides oleme käinud ainult käsipagasiga ja siinkohal rõhutaksin ka seda, et ma pole kunagi oma asjadega üksi olnud. Toogem näiteks kasvõi oma esmaste vajaduste eest hoolitsemise, mis on suure pagasiga tavalisest kõvasti keerukam…

Viimane Eestimaine päikseloojang

Ära käia mul siiski õnnestus. Kavatsesi  just välja manööverdada, kui ukse juured läks hirmsaks kolkimiseks. Keegi üritas tulutult oma pagasit täis käruga sisse saada. Kuna olin just hetk tagasi samas olukorras olnud, ulatasin abikäe ja lasin rõõmsa proua sisse. Ta oli mulle siiralt tänulik ja avaldas lootust veelgi kohtuda. Soovisin talle head ja läksin oma teed. Istusin lähimale pingile ja jäin chek- inni ootama. Ma ei jõudnudki õieti midagi tegema hakata, kui vetsust tuttav naisterahvas heatujuliselt mu kõrvale istus ja teadvustas, et ka tema sõidab Edinburghi. Nagu oleks sellest kokkusattumusest veel vähe, on ta nimi saatuse tahtel Liia ja ta elab Inglismaa piiril, Edinburghist vähem kui 200 km kaugusel. 9 aastat Suurbritannias elanud Liia jagas mulle ohtralt näpunäiteid ja tarkusi Šotimaa kohta, mida ta armastab isegi oma kodukohast rohkem, ning väravasse jõudmise ajaks oli mul ta number koos südamliku küllakutsega. Mine tea, kui aega jagub, võiks talle külla sõita küll. Liial on küllalt lapsi- lapselapsi ja kuulnud, et ma esimest korda üksi reisin, võttis ta mu kohe oma hoole alla, aitas chek- innist ja turvakontrollist läbi ning juhatas mind ilusti meie värava juurde. Sealt leidis mu ka mu saatusekaaslane Berta, kellega järgmised kaks kuud elu- ja tööpaika jagame. Nüüd oli raskem osa seljataga. Turvakontrollis läksime lahku, sest kuigi samal lennul, istusime me Liiast küllaltki kaugel. Enne veel käskis Liia mul end peale lendu üles leida, et ta saaks mulle oma lemmikautori raamatu anda. Ta on endale kogemata samast raamatust kaks eksemplari ostnud ja kuulnud, et mul on ainult üks raamat kaasas, lubas ta selle mulle. Üldse pakuti mulle peale lugemisvara ka toidupoolist ja leiva juuretist, kui peaksin tema kanti sattuma- üks sõber võõral maal kohe rohkem! Senini olen ma ikka oma ema narrinud, et ta suudab mängleva kergusega isegi jalatsi poes müüaga vennastuda, aga nagu näha me eriti ei erinegi.

Kirjutan seda ja tunnen, kuidas silm tahab kinni vajuda. Kodus saab kell 21.20, Šotimaal alles 19.20. Siin lennukis aga ei oskagi õiget kellaaega ennustada. Kaheksa? Üheksa? Lendamine on üldse veider: pole ei liha ega kala, midagi kahtlaselt vahepealset. Aknast paistab vaid pimedus, aeg ajalt mõni tulelaiguke siin seal. Täpse aja ja kohata vaakum. Millalgi peaksime mere kohale jõudma, umbes tund ja veidi peale on veel sõita jäänud, aga karta on et ma teda pimedas ära ei tunne. Lennujaamas peaks meid ootama filmistseenist tuntud nimesilti hoidev taksojuht, kes meid korterisse viib. Esimese nädala jagame seda koos kahe soome tüdrukuga, pärast oleme kuu aega kolmeksi, siis nädala üksi ja seejärel kolmveerand kuud koos ühe soome poisiga. Vähemalt algse jutu järgi. Uudne ja veidi segane elukorraldus, kuid õnneks ei pea toanaabrite pärast enne pühapäeva murtesema, sest nad onl Glasgowd avastama läinud. See eest ootab meid korteris meie õpilasprogrammi kordinaator Fanette, nii et tänane päev võib veel päris pikaks minna. Berta teadis rääkida, et lennujaamast sõidab meie juurde pea 50 minutit…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s