Reedene tööpäev möödus kui silmapilk. Mitte sellepärast, et oleksin ühtäkki isadepäevaks mõeldud pildiraamide kujundamise osas inspiratsiooni leidnud, vaid hoopis ees ootava põnevuse pärast. Töö ise on ju füüsilises mõttes kerge, aga vaimselt olen ma päeva lõpuks läbi nagu läti raha. Iga päev seitse tundi järjest arvuti taga istuda on juba ise pigem ebameeldiv, aga kogu selle aja jooksul pidevalt uute heade disainide peale tulla on kohe täiesti võimatu. Looming vajab inspiratsiooni, see ei kuku taevast. Inspiratsiooniga võib aga mõnel päeval päris pahasti olla ja siis on ka töö tulemust ääretult vähe. Reede oli üks sellistest päevadest, kuid õnneks lõppeb tööpäev nädala lõpus tavalisest tund aega varem.
Seejärel algas taaskord üks suuremat sorti seiklus: järgnevaks nädalavahetuseks oodati mind Inglismaale. See on ühteaegu loogiline ja absurdne, et Šotimaal elades pole nädalavahetuseks Inglismaale minek mingi asi. Rongid käivad vähem kui poole tunniste vahedega, raha on sama, keel on sama- mis see siis ära pole. Minu jaoks oli see aga väga suur asi, kuna ma pole pärast kuuendat/ seitsmendat eluaastat Eestiski rongiga sõitnud. Siin aga sain ma 1,5 tunniga täitsa teise riiki! Tuleb tunnistada, et oleksin rõõmuga ka lihtsalt rongiga ringi ratast sõitnud, isegi kui oleksin pidanud kohe uuesti Edinburghis maha minema. Rongiga oli lihtsalt nii lahe sõita! Mul oli raamat kaasas ja ka blogi ootas kirjutamist, aga mina vaatasin terve tee aknast välja ja imetlesin ilusat maastikku. Päikeseloojangust kollaseks värvunud mäenõlvadel jalutasid lambad ja näksisid laisalt rohtu, metsatukkade vahelt paistsid madalad elumajad. Taevas pakatas värvidest, mille sarnaseid ma siin olles veel näinud polnudki.
Uuesti väljusin ma Inglismaa pinnal ja jagasin õige pea Liiaga südamlikku kallistust. Nende kolme nädalaga, mis olid möödunud meie tutvumisest Tallinna lennujaamas, oli minu elus olnud tohutult sündmusi. Liia oli aga elanud stabiilset igapäevast elu ja temast kiirgas meeldivat rahu ning stabiilsust, millest minul viimastel nädalatel veidi puudu on jäänud. Edasine õhtu möödus minu jaoks meeldivalt pingevabalt. Ma ei pidanud millegi pärast muretsema. Polnud vaja teed jälgida või süüa teha, minult oodati vaid seltskonda ja õnneks ei pea ma selle pakkumiseks pingutama. Liia oli see- eest kõvasti vaeva näinud. Tean, et ta raputab seda lugedes naerdes pead ja leiab, et see polnud ju midagi, aga minu jaoks oli see eelmise reede õhtul kõik. Ta oli teinud leiba ja kartulisalatit! Kas te oskate midagi suurepärasemat ette kujutada?! Sõin nagu oleksin nädalaid näljas olnud ja tunne oli ka selline. Seal on tohutu vahe, kas kõhtu täidab elutu saiaviil või korralik juuretisega küpsetatud must leib. Ja no milline tüdruk suudaks vastu panna kodus tehtud kartulisalatile? Mina pole igatahes üks neist.
Lobisesime poole ööni ja oleksime kauemgi rääkinud, kui minu sisse harjunud bioloogiline kell mind magaama poleks ajanud. Uni saabus pea silmapilkselt.
Laupäeva hommikul tegime tiirukese Sunderlandi kesklinnas. Sealne linnamuuseum on samaaegselt ka talveaed, mis on väga vahvalt Jurassic Parc’i teemaline. Ka muuseumis on omajagu vaatamist ja põnevust nii linna ajaloo, bio- ja geoloogia, Sunderlandi klaasi ja laevatehaste kui ka kunsti huvilistele. Suurema osa päevast veetsingi seal. Saatuse kurja naljana oli muuseumis üleval ka Leonardo da Vinci visandite näitus, aga just sel nädalavahetusel oli sellega mingisugune error, nii et mul ei olnudki võimalust seda vaatama minna. Olin päris pettunud, aga lohutuseks sain näha St Peteri kirikut, mis on enam kui 1400 aasta vanune ja seega üks vanimaid Ühendkuningriigis.
Ilm oli kena kogu päeva kestel, kuid finaal õhtuse päikeseloojangu näol oli vaieldamatult laupäeva parim osa. Jalutasime Liiaga mere ääres ja vaatasime lainete vahel kilkavaid lapsi. Värvid läksid õrnast lillast erkoranžiks, võimendatuna virvendavast peegeldusest veepinnal. Hetk enne pimeduse saabumist lahvatas taevas. Sellist värvi punakuldset taevast näeb päris harva, aga paistab, et minu tuleku puhuks tahtis Inglismaa endast parimat näidata.
Pühapäeva põhinumbriks oli Liial plaanitud mereäärne kirbuturg, kuigi siin on tegu millegi hoopis uhkemaga, kui need kirbukad, kuhu mina kodus sattunud olen. Silmapiirini kauba all lookas laudu. Soovid maja sisustada- palun, siin on sulle kõik vajalikud nõud ja kogu mööbel, mitte küll just võileiva, aga nii supi hinna eest. Tahad raamatukogu asutada- aga palun, igal teisel müüal on kastis pakkuda mõni bestseller. Soovid oktsionilt liha osta või supi jaoks kartulit- kõik on olemas. Tõepoolest, raske oleks nimetada midagi, mida seal ei olnud. Alguses mõtlesin, et kuna mul parasjagu millestki otseselt puudust pole, siis ei hakka ka midagi ostma, aga lõpuks tulin ikkagi koju (viiekümne sendi eest saadud) Jojo Meyese novellikoguga. Hea, et mul kõik “Videviku” saaga raamatud olemas on, muidu oleksin arvatavasti ka need ostnud.
Rongi väljumiseni oli veel kõvasti aega ja nii sain endale metsa alt karulauku korjata ja korralikke Inglismaa kaljusid näha. Tahtnuksin nende vahelt mööda mereranda jalutada, aga meri tõusis nii kiirelt ja armutult, et oleksime me kauaks jäänud, polekski enam kuiva jalaga tagasi saanud. Nii jalutasime kaljudepealseid radu pidi, mis pakkusid samuti küllaga piltilusaid vaateid ja veidike närvikõdi.
See närvikõdi pole aga sugugi võrreldav külma hirmuga, mis valdas mind mõni tund hiljem, mil oleksin peaaegu Edinburghi rongis maha jäänud. Liia valmistas mulle keelt alla viivat kartuliputru ja seda süües- juttu ajades, lendas aeg märkamatult kiiresti. Metroo peale saime ilusti, aga maha tulles selgus, et meie ajavaru oli kahanenud praktiliselt olematuks. Kell oli 19.29. Minu rong väljus 19.33. Õnneks tunneb Liia rongijaama nagu oma viite sõrme ja nii ei jõudnud mina veel midagi otsima hakatagi, kui temal juba kõik selge oli. Ta nägi õige rongi ära ja kiirustas mu peale, nii et ma ei mäleta, kas ma talle ka midagi hüvastijätuks hõigata jõudsin. Põhimõtteliselt hakkas rong sõitma vaid mõnikümmend sekundit peale seda, mil uks mu selja taga sulgus. Ma armastan põnevust, aga just selliste napikate vältimise pärast olin ma reedel Waverly jaamas juba poolteist tundi enne rongi väljumist. Parem karta kui kahetseda. Õnneks ma sel korral kahetsema ei pidanud. Vastupidi. Minu uute sõprade muhe kodune jagelemine, veidi ülevoolav heatahtlik hoolitsus ja mõnus jutuvool, täitsid täpselt ära need tühimikud, mis muidu veidi kipitavad. Videokõned perega hoiavad küll suure koduigatsuse eemal, aga need ei asenda seda täielikku turvatunnet, mida ma kodus olles tunnen. Seda ei pane muidu tähelegi ja ma ei märganud ka Edinburghis olles, et midagi puudu oleks, aga Liia ja Gena juures olles tundsin ma tugeva kontrastina selle olemasolu. Juba ainuüksi selle koduse tunde pärast tasus mu käik end tohutult ära.
Lõpuks tagasi koju jõudnud, tõmbasin jalga Liia kootud mustriga villasokid, ja asusin oma varandust kappi laduma. Enne teele asumist leidsin, et näen välja nagu hakkaksin kolima, Liia aga naeris ja ütles, et ei, näib lihtsalt nagu oleksin vanavanemate juurest tulnud. Ja tõepoolest, ka koduselt Saaremaalt tulles on meil alati kaasas päts leiba ja purgid täis südamega tehtud hoidiseid. Üldse meenutas mu käik paljuski Saaremaal vanaema ja vanaisa juures veedetud suvesid. Kodune söök, mere kohin ja kajakate kisa- täitsa erinevad aga samal ajal nii sarnased nii siin kui seal. Ainult et ma pole kunagi kuulnud oma vanaema seagulitest rääkimas. Meil on kajakad ikka kajakad.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 