Kui senini näis mu siinne aeg lõputuna, siis pärast Inglismaalt tulekut tabas mind pisike vaimne kriis. Pea pool mu praktikast on läbi. Varsti peab koju tulema… Hingasin sügavalt ja üritasin torkivast ängist üle saada, kuid asja paranemise asemel, hakkas mu peas kõlama Jaagup Kreemi pahendeline hääl: “Iga elatud päev on samm lähemale iseenda surmale!” Värisesin vastikusest ja läksin esmaspäeval töölt hoopis jala koju, et rohkem linna näha ning kusagilt fish and chipsi leida. Kuldne õhtupäike paitas valutavat hinge, ülehinnatud koogitükk ajas muremõtted minema. Kui päike pühib majadelt aastasadade raskuse ja verise ajaloo, pole maailmas ilusamat linna kui Edinburgh. Mõõduvate inimeste nägudel peegeldus mu enda naeratus, helerohelised mäenõlvad pakatasid lilledest ja autojuhid lasid üle tee isegi seal, kus sebra ei ole. Polnud võimalik vabaneda sellest veidi kohtlasest õnnelikust naeratusest, mis suunurki vägisi üles vedas. Selleks ajaks, mil taevas roosaks värvus, õnnestus mul ka esimest korda fishi ja chipsi maitsta. Mina seda päris taevani ei ülistaks, nii nagu seda teevad mõned mu kallid kodused, aga igal juhul oli see täiuslik õhtu. Kalast kleepuvad sõrmed ja äädika veider maitse olid just need, mis selle õhtu võrratuks tegid.
Mingi ime läbi, paistis päike ka kolmapäeval. Plaanisime Saritaga Leithi avastama minna, aga kuna mu sõber töötab linna teises otsas asuvas farmis, oli tema tuleku ajaks kell selleks juba liiga palju. Valget aega oleks väheks jäänud. Nii jalutasime jällegi jõe kaldal, ainult et sel korral avastasime veidi metsikumaid radasid, mis ei vii mere äärde vaid sellest eemale. Siin ei pidanud kevadet enam tiku tulega taga otsima- see oli kohal! Jõe äärsed puud rohetasid pakatavatest lehtedest ja veevulinat saatis lustakas linnukoor. Kõige valjemalt kajasid kaldad aga minu ja Sarita naerust. See oli meie teine kohtumine, aga tundus nagu oleksime sõbrad juba sajandeid. Kahju ainult, et me elame linna eri otstes. Nii pööras mu sõber raja lõppedes mägede, mina aga mere poole.
Siin olles ei ole sa aga kunagi üksi. Kuigi päike oli vajunud mägede taha, jagus küllaga naeratavaid rattureid ja ähkivaid jooksjaid, kes mulle seltsi pakkusid. Mitte küll otseses mõttes, aga tänu teiste inimeste kohalolule ei tekkinud ka pimedatel pargiteedel selliseid kõhedaid tundeid nagu näiteks öisel Toomemäel. Tuleb välja, et mõnusalt müstilised pargiteed viivad linnast täitsa meie koduni välja. Ja seal ei näe mitte ainult tervisesportlasi vaid ka väga armsaid rebaseid!
Tundub suisa veider seda kirja panna, aga neljapäeval paistis ka päike! Olen sombuste ilmadega juba nii harjunud, et selge päiksepaiste tundub millegi üleloomulikult ebaharilikuna. Sestap juhtuski nii, et kuigi plaanisime koos Bertaga šoppama minna, lõi päike mulle nii kõvasti pähe, et kõndisin lummatuna teed mööda edasi, sellal kui tema esimesse poodi sisenes. Sain alles kümne minuti pärast aru, et selline käitumine ei sobi tsiviliseeritud inimesele mitte, aga selleks ajaks olin juba nii kaugel, et jätkasin lihtsalt teed ja palusin pärast vabandust. Mõtlesin, et jalutan äkki mere äärde, aga muutsin meelt ja võtsin siiski suuna kodu poole. Lülitasin kõik mõtted välja ja läksin lihtsalt sinna kuhu jalad viivad (kodutee on neil juba üsna selge). Kuid eks selle pooleldi sihitu seiklemisega nii ole, et võid komistada täitsa ootamatute asjade otsa. Nii avastasin korraga, et seisan otse kuningliku botaanikaaia peaväravas. Eelmisest korrast oli möödas juba mitu nädalat, pealegi sadas viimasel korral paduvihma, nii et minekus polnud mingit küsimust.
Kõik õitses! Lilled, puud, põõsad- kõik. Isegi veetaimed olid õites. Veetsin seal üle tunni aja ja imesin seda kõike endasse. Ma ei mäleta enam selle taime nime, aga siin kasvab üks põõsas, mille õied sarnanevad natuke lahti läinud tulpidega, aga on palju suuremad. Botaanikaaias on üks selline taim suure tamme suurune. Ebareaalne!
Olin üks viimaseid külastajaid, kes enne sulgemist välja läks. Jalutasin rõõmsalt tagumise värava juurde, aga see oli juba kinni. Mõtlesin üle aia ronida, aga see on minust kõrgem ja koosneb raudvaiadest, mis on kõik otsast teravad. Õnneks leidsin ma enne peavärava, kui seda surmalõksu ületada proovisin. Ei tahaks kuidagi oma seiklust Edinburghi EMOs lõpetada.
Õeldakse, et hommik on õhtust targem. Hommik ise võib ju olla, aga inimene ise, eriti unine inimene, on kohe kindlasti varasel kellaajal kõvasti rumalam. Reede hommikul aknast välja vaadates, tekkis mul ekslik arusaam, et õues on talvejope jaoks kohe kindlasti liiga palav. Panin oma kuu aja eest ostetud õhukese nartsukese selga ja lippasin rõõmsalt bussi peatusesse. Paar minutit oli veel bussini aega. Tõmbasin mõtlikult üle vasaku käe jopekäise, kus hoian oma bussikaarti ja korraga tabas mind ebameeldiv arusaam, et mu kaart jäi teise jope käisesse. Eestis ei oleks sellest midagi, aga siin ei saa bussi sissegi, kui sa kaarti ei piiksuta. Bussijuht visanuks mu lihtsalt välja. Andsin jalgadele valu ja jooksin maja ette tagasi. Sisse ma sellegi poolest enam ei saanud, sest olin ka oma võtmed maha jätnud. Kirusin mis ma kirusin, abi polnud sellest midagi. Lasin kella, et korterikaaslased mu sisse laseks, aga nad magasid kõik õndsat und, ega kuulnud midagi. Proovisin huupi teist kella ja sellele vastati. Nüüd asusi läbirääkimistele pahura naabriga, kes oli täiesti kindel, et mina selles majas küll ei ela. Selleks ajaks, mil suutsin teda veenda, et ma olen lihtsalt võtmed maha jätnud, oli buss juba läinud.
Uuesti peatuses olles, meenus mulle, et nr 47 sõidab vist ka meie töökoha ette. Hüppasin rõõmsalt peale, tänades taevast, et näe, ei jäägi hiljaks, ja asusin huviga raamatut lugema. Alguses oli kõik nii nagu peab, aga mida kaugemale buss sõitis, seda veidram hakkas asi mulle tunduma. Kell muutkui läks, aga me polnud õige koha lähedalgi. Kui juba hoopis võõrad mäed paistma hakkasid, helistasin Bertale, kes sai mu rumaluse üle kena peatäie naera. Mitte 47 vaid X47 on see buss, mis Urban Twisti juurde viib. 47 sõidab aga päris mägedesse. Kobisin maha ja alustasin pikka matka tagasi. Olin õigest kohast rohkem kui viie kilomeetri kaugusel, seega pidin esmalt tagasi kesklinna sõitma ja sealt õige bussi peale minema. Kui ma lõpuks tööle jõudsin, oli kell pool üksteist. Päev hakkab kell üheksa.
Õnneks oli tööülesanne sel päeval vaba. Võisime disainida seda, mida hing ihkas. Mina tegin paar lootust andvat märkmiku disaini. Ühte neist kaunistab 2017 aastal tindiga joonistatud hunt, mille pildi võib leida Instagramist. See oleks nii lahe, kui selle pildiga märkmikud suurel turul müüma hakkaks. Hea on, et mul oli olemasolev töö, mille kallal nokitseda, sest Cameronil hakkas 12ne paiku koosolek ja poisid panid kohe, kui ta uksest välja sai, mängima Jazz FMi. Esimeste paari loo ajal oli isegi päris mõnus, tuli selline Charlestoni tantsimise tuju kohe. Kuid mida kauem see muusika mängis, seda rohkem tekkis tahtmine raadio aknast välja heita. Poisid olid aga mõlemad õndsuse tipul ja nii surusin ma hambad risti ning kannatasin välja.
Viperuste rohkeke hommikule järgnes kena päev. Käisime Bertaga restoranis, mille sisekujundus sarnaneb kahtlaselt sauna leiliruumile. Kuna tegu on aasja kohaga- Tai Pai, siis vaevalt see taotluslik on, aga mina põhjamaalasena, sain igatahes kõvasti naerda.
Päeva lõpuks olin vabanenud kõigist restoranis sisse söödud kaloritest. Mu jalad lõid tuld ja olid nii väsinud, et ma ei tahtnud väikest varvastki liigutada. Koduteel palusin Bertat, et jalutaksime mere äärde, mis tegi meie jalutuskäigule sisse tohutu jõnksu. Ma ei kahetse seda üldse, vastupidi, aga väsimus oli siiski konti murdev. Oleksin ma teadnud, kui tihe nädalavahetus mind ees ootab, oleksin võibolla mingi maa bussiga tulnud. Või siiski mitte. Kõige paremini õppib linna tundma ikka jalutades.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 