Ma ei ole eriline spordi armastaja. Ei oska ma palli visata, ega ole mul jaksu, et päev otsa joosta. Ujuda ja matkata meeldib mulle küll väga, kuid ühelgi päris võistlusel ei osaleks ma ka siis kui selle eest peale makstaks. Mulle ei meeldi spordi võistlused juba põhimõtte pärast. Mõttetu ressursi kulutamine, kui minult küsida. Ometi juhtus nii, et kui Sarita eelmisel kolmapäeval meie Edinburghi õpilaste WhatsApp grupis küsis, et kas keegi tahaks temaga koos suurt rugbi mängu vaatama minna, nõustusin ma silmagi pilgutamata. Osalt tahtsin ma lihtsalt oma uut sõpra paremini tundma õppida, teisalt aga lubasin ma endale juba Eestis, et haaran kinni igast võimalusest teha midagi uut. Tahan Edinburghist kõik võtta ja siinset rahvast tundma õppida. Tundub, et olulise rugbi mängu veerandfinaal on selleks üks paremaid viise. See on ju ikkagi šotlaste rahvussport.
Nagu mul siin juba kombeks saanud, juhtus mul ka mängule sõites väike bussi error- ma kas sõitsin õigest peatusest mööda või ei sõitnudki too buss sinna, kuhu minul vaja oli.Õnneks oli mul piisavalt oidu, et bussijuhilt selgitust nõuda, ja nii sain ikkagi õiges kandis maha tuldud. Hea on, et eelmistel kordadel Sarita hiljaks jäi. Nii ei pidanud me kumbki end pahasti tundma, vaid saime hoopis teineteise ebatäpsuse üle sõbralikult nalja visata.
Murrayfieldi staadion oli tohutu suur. Ma pole varem ühegi suure staadioni juures käinud ega mängu eelse meluga kokku puutunud ja nii oli juba see minu jaoks vägev elamus. Olime õigel ajal õiges kohas ja nägime, kuidas Iiri mängijad täies koosseisus bussist maha tulid. Neil oli rahvast täitsa suva, enamus ei vaadanud neid tervitama tulnud fännimere poolegi, aga tõelisi fanatte see ei heidutanud. Punases Munsteri toetajad laulsid Iiri hümni ja lehvitasid elu eest lippudega. Mina sobisin sinna gruppi kui rusikas silma auku, sest mu jope juhtub olema täpselt Murafieldi meeskonna toonis punane. Seal oli väga lõbus seista hoolimata sellest, et olin loomulikult Edinburghi meeskonna poolt.
Et elamus täielik oleks, ostis Sarita endale meeskonna värvides salli. Mina piirdusin suure sibulase hot dogiga. Ostud tehtud, läksime fänni alale Bleekeri kontsertile. Mängisid päris hästi, aga kuulajaid oli hirmus vähe. Šotlased paistsid pidutsemise jaoks liiga kained olevat, nad seisid kõik kobaras fänni ala teises otsas ja vaatasid sealt. Peale minu ja Sarita oli lava ees veel vaid nii 15 inimest. Aga selle võrra oligi mõnusalt ruumi. Bleeker mängis tuntud lugusid, millest paljudele oli kena kaasa laulda. Ei tea küll, kuidas see teistele pealtvaatajatele nii visalt mõjus… Viimaste lugude ajakskogusid aga nemadki julgust ja lõpuks nägi asi juba päris kontserdi moodi välja.
Esinejad said oma tööga tublisti hakkama, sest selleks ajaks, kui ma lõpuks päriselt staadioni ääres koha sisse võtsin, oli tuju juba laes ja erutus suur. Siis algas mäng. Leegid lahvatasid, pasunad puhusid ja rahvas juubeldas. Lärm oli kõrvulukustav ja ka minu enda rõõmus kisa oli sellest osake. Enne mängule minekut, polnud mul rugbist erilist aimu. Vaid see, et tegu on nn lihtrahva spordiga, mis sarnaneb Ameerika jalgpalliga, aga on kiirem ja põnevam vaadata. Põnev oli tõesti! Esimese poolaja lõpuks hakkasin juba natuke reeglitele pihta saama, alguses vaatasin lihtsalt ja üritasin rahva emotsioonide järgi paika panna, kes nüüd parasjagu skooris. Õnneks oli minu kõrval üks väga ülevoolavalt temperamentne iirlanna, kes kogu aeg karjus. Minu kord oli juubeldada siis, kui tema ärritunult keelt naksutas või üldse vait jäi, sest siis läks Edinburghil hästi.
Teisel poolajal oskasin juba punktisummat vaadata ja õigel ajal püsti hüpata. Naljakas, kuidas siis, kui staadion on rahvast täis, hakkab meeskonnavaim külge ka kõige suuremale võhikuke. Mängu viimastel minutitel oli mul tunne nagu oleksin ise väljal ja püüaksin Edinburghile paari punkti saada, et viimasel hetkel ette rebinud Munsterit võita. Õnnetuseks seda ei juhtunud, kuid see oli napp kaotus, nii et ka Edinburghi toetajad ei pidanuks häbi tundma. Ometi olid nii mõnedki päris endast väljas. Poetati isegi paar pisarat. Väljamaalasena ei suuda ma nende valu täielikult mõista, aga veidral kombel võttis minulgi kaotuse tõttu seest kripeldama. Nii napilt oleksime võinud võita!
Peale mängu lõppu suundusime tagasi fänni alale, kus kanti suurel ekraanil üle sama sarja teist veerandfinaali, mis toimus Londoni ja Glasgow tiimi vahel. Glssgow kaotas väga haledalt, mäng oli meie omast palju igavam, aga soojas päiksepaistes murul pikniku pidades, oli sedagi kena vaadata. Nüüd alles algas tõeline melu. Pikniku pidajate vahel jooksid kilkavad lapsed, kes käepäraste vahenditega rugbit mängisid. Rahvas naeris ja nuttis meie omade kehva seisu peale. Selleks ajaks, mil muru hakkas kaduma ühtlase pudeli kihi alla, läks ka täiskasvanutel mänguks. Suured mehed lidusid palli järel ja lõbustasid, nii ennast kui teisi, oma elurõõmsa tegutsemisega. Samm kippus teistel pisut vaaruma, aga muidu paistis neil päris kenasti minevat. Minul kiskus suu, neile mõeldes, veel tagasiteelgi naerule. Uskumatu küll, aga mul oli tõesti väga lõbus. Võiksin suuri rugbi mänge isegi teistele soovitada, kui täitsa omaette elamust.
Ka pühapäev möödus Sarita seltsis, aga sel korral muuseumide ja muusika saatel. Sain oma külastamist ootavate kohtade nimekirjast eemaldada nii Holyroodi Palee kui ka Kirjanike muuseumi, millest viimane osutus tõeliseks varjatud pärliks. Unustada ei tohiks aga tõsiasja, et minu näol on tegu tavalisest veidi suurema kirjandus sõbraga. Minu eesmärk ei ole siin kohal kindlasti mitte antireklaami tegemine, aga võib olla, et tavakodanikule see palju ei pakuks. Samas, miks peaks mõni raamatu põlgaja üldse sellisesse kohta minema?
Õhtu poole viis Sarita mu Edinburghi tasuta kummitustuurile. Meie muhe giid, kes oli paari kuu eest lõpetanud ülikoolis ajaloo õpingud, jutustas siinsetest inimsööjatest, nõidade põletamisest ja laipade röövimisest. Pimeneva õhtutaeva taustal elustusid meie ees kõhedad saladused keskaegsest linnast, mis oli midagi täiesti erinevat kohast, kus ma praegu elan. Teisiti jutustatult, võinuksin ma sel ööl nii mõnegi luupainaja küüsi langeda, kuid Nikcil oli ilmselgelt annet jutuvestmise peale, nii et hirmujudinate asemel vappusin ma hoopis naerust. Õudne küll, aga ka omajagu naljakas. Päris tasuta see muidugi polnud, meile öeldi kohe ära, et see ongi selle noormehe töö ja leib ning ta oleks väga tänulik, kui ta ka mingit tasu saab, aga summa suurus jäeti iga osaleja enda otsustada. Maksad nii palju, kui õigeks pead ja hukka sind ei mõisteta. Siin on samadel tegijatel erineva sisuga tuurid iga päev ja arvatavasti lähen veel mõnele.
Tagasitee oli meil Sarita ja giidiga mõnda aega ühine ja nii saime noormehele oma kodukohti tutvustada. Ma kahtlen, kas ta ka kunagi päriselt Soomesse satub, Eestist rääkimata, aga huvi me temas igatahes äratasime. Loota ju võib. Lahkusime praktiliselt sõpradena, mis on siin mail kergem juhtuma, kui koduses Eestis. Võõrad võetakse kiirelt omaks, samas kui kodus võid sa tegelikult täiesti oma olla, aga sinusse jäädaksegi suhtuma kui muulasesse. Paratamatult meenub sellistel hetkedel üks kadunud tuttav, kes küll kogu hinges proovis, aga jäi ikkagi kohati võõraks. Teda lihtsalt ei lastud sisse. Ma ei pea end selles asjas ülejäänutest sugugi paremaks. Tõele au andes, ei andnud mina talle sugugi rohkem võimalusi ja selle pärast torkab siinne erinevus mulle eriti teravalt silma. Kui me suudaksime patte kergemini andeks anda ja ka Eestis inimestele rohkem võimalusi lubada, siis võiks nii mõndagi olla teisiti… Paremini.
Meie sündmusterohke päeva lõpetas Šoti folkmuusika, mida ühes vanalinna pubis kuulamas käisime. Seegi on olnud mu soovinimekirjas juba mõnda aega ja nii eirasin ma teadlikult fakti, et esmaspäeval peab jälle tööle minema ning võtsin õhtust viimast. Mõnus folk paneb jala tatsuma ja puusad nõksuma. Tõesti kahju, et tantsimiseks ruumi ei jagunud, sest oli laua patt sellist mõnusat muusikat lihtsalt seina najale toetudes kuulata. Mul pole aimugi, kuidas Šoti rahvatantsud käivad, aga kasvõi oskajaid tantsimas vaadata olnuks väga tore. Nüüd olen ma maitse suhu saanud ja enne ei jäta, kui ka Tartus mõne elava muusikaga koha leian. Seniks aga katsun nii palju muusikat endasse imeda, kui füüsiliselt võimalik, et kodus muusika tungi meenutustega toita.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 