Igatsuse suurust ei koge tõeliselt enne, kui lõpuks kallist inimest käte vahel hoiad. Olin siin, vastu kõiki algseid kahtlusi, ilusti omal käel poolteist kuud ära elanud ja lähedastest ainult mõõdukalt puudust tundnud. Siin olles, olen kogu aeg lennus ja siis ei jää suureks kurvastamiseks lihtsalt aega ega jaksu. Nii ootasin ma küll oma parima sõbranna tulekut juba siia saabumisest peale, aga see oli selline rahulik lootus, mitte hullumeelne päevade lugemine nagu see, mille sarnast võib tähendada laste juures jõulude eel. Isegi sama päeva hommikul, mil ma tema tulekuks viimaseid ettevalmistusi tegin, ei olnud mu sees möllavat emotsioonide tormi. Ainsa karjuva erinevusena küpsetasin ma tol hommikul kooki. Seda polnud ma siin olles kordagi varem teinud.
Lennujaama ootesaalis tabas ärevus mind esmakordselt. Kuna Assi on alaealine oli võimalus, et teda võivad tollis oodata mõnedki katsumused. Tallina lend oli kirjade järgi maandunud, esimesed eesti keeles kõnelevad inimesed pudenesid saabunud lendude väravast, aga minu sõpra polnud kusagil. Ühtegi vastamata kõne polnud, ükski ametnik minu kui vastutava isikuga rääkida ei tahtnud… Pinge aina kogunes kuni lõpuks olin valmis järgmise vastu tuleva eestlase käest küsima, et kas üks väikest kasvu ja tukaga eesti tüdruk oli üldse lennul ning ega teda kusagile kartsa pole veetud. Siis avanesid väravad uuesti ja järgmisel hetkel lämmatasin ma Assit oma tugeva karukallistusega. Raske oli uskuda, et ta on tõesti siin, tõesti päriselt. Pisarad kippusid silma ja hingata oli raske ning seda kõike suurest rõõmust. Kui mulle siis veel päts musta leiba ja pakk Kasekese komme pihku pisteti, kiljusin ma valjult üle terve lennujaama. Õnneks ollakse sellistes kohtumises emotsionaalsete taaskohtumistega harjunud.
Assil olid Edinburghis vaid loetud päevad, nii ei raisanud me koju minekule aega ja sõitsime lennujaamast otse linna. Minule on siinsed mäed, lossivaated ja kihav elu juba tuttavalt igapäevased, aga tema jaoks olid need kõik uued ja hämmastavad. See imestus tema silmis ja võrratult võlutud naeratus panid minugi Edinburghi teise pilguga vaatama. Mitte et ma poleks seda linna juba enne Assi tulekut armastanud, aga temaga koos oli see lihtsalt veel parem ja veel ilusam. Võibolla ei ole isegi vale öelda, et see oli täiuslik.
Alustasime juba esimesel päeval hästi tempokalt, et Assil midagi olulist nägemata ei jääks. Umbes 24000 sammuga said taasnähtud kõik kesklinna imed, mille kohta oskasin nüüd juba päris tubli giidituuri teha 🙂 Scotti monumendi, John Knoxi ja nn Voldemordi haua, kuulsa Greyfiars Bobby kuju ja kohustusliku Primarkis käigu kõrvalt peetud vaiksed piknikud on aga hoopis need, millele tulevikus tagasi vaadata. Siinne piknikukultuur erineb oluliselt meie omast, sest inimestel pole midagi oma kaasmaalaste nägemise vastu. Kui ilm on ilus, lähevad kõik parki aega veetma ja tänu sellele tekib mõnus melu, mis meenutab mõnd festivali või laulupeo proovi. Eriti mõnus feeling tekkis Meadows pargis, mis asub otse siinse ülikoolilinnaku taga. Tunnid olid parasjagu lõppenud ja kogu haljasala oli täis õnnelikke noori inimesi. Mängiti palli, õpiti eksamiteks, söödi- joodi ja harjutati akrobaatikakava. Varjulisel pingil istus tõmmu noormees ja mängis kitarri. Nautisime Starbuckist ostetud kohvi, sõime Edinburghi parimaid küpsiseid ja lasime ajal omasoodu voolata. Päris selliseid hetki üksinda ei koge, see pole lihtsalt võimalik. Hetk võib küll õige olla, aga kui pole seda kellegiga jagada, jääb midagi natuke puudu.
Ülejäänud õhtu jalutasime sihitult Edinburghi tänavatel, kuni jõudsime päikeseloojanguks Caltoni mäe otsa. Sealt avaneb kena vaade kogu linnale ja selle taga laiuvale ookeanile nii et minna tasub iga ilmaga, aga 17nda aprilli õhtul oli vaade suisa võrratu. Taevas oli selge ja kahvaturoosa taeva taustal etendas loojuv päike imetlusväärse etenduse. Linna kohale tõusis õrn udu, mis meenutas sel korral õnneks rohkem pruudiloori kui vatitekki, pehmendades linna teravaid kontuure. Tulemus oli ebamaine, rohkem akvarellmaali kui reaalsuse sarnane.
Neljapäev oli vahelduseks veidi maisem päev, mis sai veedetud tavapärasemate turistide kombel šopates ja muuseume külastades. Ometi tegime me neidki tegevusi väikese kiiksuga. Ostlesime küll, aga mitte tavapärastes Edinburghis külastatavates poodides nagu Jenners või Ragamuffin, vaid hoopis heategevuspoodides. Charity shop on kasutatud riiete pood, kuid tavalisest kaltsukast kvaliteetsema kauba ja õiglasema hinnaga. Siinsete poodide taga pole ärimehed vaid erinevad heategevusorganisatsioonid, kellele viiakse riideid, raamatuid ja tarbeesemeid, mida enam ei vajata. Viija ise selle eest raha ei saa ja kogu saadav tulu läheb vastava organisatsiooni toetuseks. Alguses kõlab selline süsteem võõralt, aga tegelikult on see väga mõistlik ning ka poed ise on palju meeldivamad kui hullunud ostjaid täis kiirmoe kauplused.
Pärast kiiret kehakinnitust Princes Streeti pargis oli päevakorras Edinburgh Dungeon, mis oli uus kogemus ka minu jaoks. Olin sellest palju kordi nina kirtsutades möödunud ja pika järjekorra peale silmi pööritanud, kuid nüüd oli mul endal taskus kaks arvestatava hinnaga piletit. Huvi oli minus tärganud alles Queensferry rongijaamas, kus ma rongi oodates erinevaid voldikuid lappasin. Samal õhtul Saritaga lobisedes kiitis sõber seda elamust taevani ja sellega kadusid vaikselt ka mu tugevad eelarvamused. Tagantjärele võin ausalt öelda, et ei pidanud pettuma. Edinburgh Dungeon on natuke lõbustusparkidest tuttava õuduste maja moodi asutus, kus erinevad näitlejad sind 75 minutilise ringkäigu jooksul vaheldumisi hirmutavad ja naerutavad. Ühest ruumist teise liikudes elustub külastaja ees linna hirmus ajalugu, mida näitlejad oma dramaatiliste etteastetega ilmestavad. Kuigi mõnes kohas tõusid ikka karvad kätel püsti ja paar korda sai isegi hirmust karjutud, oli see tegelikult üllatavalt lõbus elamus. Saime Assiga kõvasti naerda ja leidsime välja tulles mõlemad, et kahju, et juba läbi sai. Mina täitsa soovitan ka neile, kellele muidu õudusfilmid ja jubedused ei meeldi- midagi nii hirmsat seal polnud. Ainult keelt tuleb mõista, sest muidu läheb pool nalja kaduma.
Sel ajal mil Assi Holyroodi Paleed külastas, avastasin mina taaskord ühe pisikese aiakese, kuhu ma varemalt sattunud polnud. Hakkasin vaikselt kirjutama ja aeg möödus kui linnutiivul nii et kui sõbratar mulle tunni pärast helistas, olin ma tõsiselt jahmunud. Samas pole see esimene ega ka kindlasti mitte viimane kord, mil ma kirjutades ajataju kaotan. Siis pole enam mind ja seda maailma, reaalseks muutuvad hoopis väljamõeldud tegelased ja nende teod ning mõtted.
Kuigi Edinburghi Dungeonis oli väga lõbus ei saa seda võrreldagi naljaga, mis tabas meid vanalinnas söömas käies. Läksime mõlemad kohaliku söögi peale välja: mina tellisin haggise pirukat ja Assi fish & chipsi. See polnud mingi üllatus, et ma oma haggist just ülemäära ei nautinud, sest mulle pole kunagi organid eriti mokka mööda olnud. Friikate ja frititud kalaga peaks aga lood teised olema, sest need on üldjuhul alati väga maitsavad. Maitse oli ka sel korral väga hea, probleemid ilmnesid hoopis kala suurusega. See polnud väike fileetükk või ka poolik kala, mille sugust šotimaal ise söönud olin. Ei, seal taldrikul oli terve suur kala, millega oleks võinud liialdamata toita terve perekonna. Selleks hetkes, mill me mõlemad kurguni täis olime, nägi ports endiselt välja nagu oleks seda vaevu puututud. Meie kõrval lauas istuvad suured saksa mehed vaatasid pidevalt imestusega tohutut kala ja väikest Assit ning vangutasid naerdes pead. Näha oli, et oleme selle kalaga parajas kimbatuses. Oleks mind teisiti kasvatatud, jätnuksime söömata kala arvatavasti alles ja kõndinuks minema. Kuid mina olen juba varasest lapsepõlvest harjunud sellega, et toitu minema ei visata ning siis, kui söömas käies midagi kõvasti üle jääb, tuleb see kaasa võtta. Et oleme sarnaste vanemate lapsed, on Assi maailmavaated üsna sarnased. Ainus märgatav vahe on see, et mina olen harjunud siinse linna anonüümsusega, kuid mu sõbra põsed värvusid reetlikult punaseks iga pisemagi piinliku seiga peale. Nii pole ime, et kui ma kotist toidukarbi välja võtsin, meenutas Assi teolt tabatud kriminaali. Meil kulus üle kümne minuti, et tohutu kala kahtlust äratamata karpi saada, kusjuures kasutada tuli kahte toidukarpi, kuna ühte see lihtsalt ei mahtunud. Ilme sakslaste näol oli hindamatu, kui üks neist irvitades jälle meie laua poole pöördus ja nägi, et taldrik on imeväel tühjaks saanud. Tegime ruttu minekut ja naersime väljas nii et kõhud kõverad.
Dean Village, Arthur’s Seat ja rannas käik olid meelega jäetud reedeseks päevaks, kuna lihavõttepühade tõttu olid sel päeval lossid ja pisemad poed kinni. Alustasime oma päeva jõe äärse piknikuga Patissier Maxime hõrgutistega. See oli Dean Village juures minu tingimus, sest sõidan sellest kohvikust iga päev mööda aga sisse polnud kunagi sattunud. Koogid täitsid igati mu ootused ja kõrgemad jõud õnnistasid meid selgi korral suurepärase suveilmaga. Naljakas, kuidas olen mitmeid kordi jõe ääres käinud ja siinseid armsaid majakesi imetlenud, mõtlemata sellest kunagi kui suurest Dean Village nimelisest vaatamisväärsusest. Reede hommikul nägin selgelt, et mina olin selles osas ainuke. Tavalisel tööpäeva õhtul pole siin peale paari koerajalutaja kedagi, kuid nüüd oli rahvast nagu loogu. Samas ei saa ma seda neile sugugi pahaks panna, sest tõesti on mida vaadata.
Sel korral osutus matk Arthur’s Seat otsa palju meeldivamaks kui mu esimene käik märtsi alguses. Valisime laugema marsruudi, pidasime jälle piknike ja naljatasime nii palju, et teekond enam eriti väsitav ei olnudki. Teine asi on muidugi see, et minu jalad on nüüdseks juba mägede ja orgudega harjunud ja seetõttu ei ole ma päris õige inimene matka raskust hindama. Tuuletut ilma ja vaateid võin ma sellegi poolest hinnata ja need pole sellest sugugi vähem hinge matvad, et ma neid juba näinud olen. Kevad on toonud täiesti teised värvid ja sellest tulenevalt on ka avanev vaatepilt omajagu teistsugune. Kuna ronisime sel korral üles täpselt mäe teiselt küljelt, oli peaaegu tunne nagu oleks tegu mõne uue maavormiga, mille otsas ma varem käinud ei olegi.
Kui esimesel korral kulus mäkke tõusuks ja tagasi alla tulekuks umbes kaks tundi, siis sel korral veetsime seal kogu pärastlõuna. Tegime palju suurema ringi ja pidasime rohkem pause nii et alla jõudmise ajaks olime ikkagi mõlemad päris väsinud. Kui ma õigesti mäletan, olid mul 10 000 sammu täis juba enne seda, kui ma poole mäegi peale jõudsin. Vaprat vanderselli väsimus ei takista ja nii sai ookeangi selle päevaga ära nähtud. Ainus, mille osas me veidi mööndusi tegime, oli õhtusöök- olime lõpuks lihtsalt nii näljased, et leppisime linna jõudes hariliku purksiga. Algne plaan oli küll süüa mõnes ägedas pubis, aga Suure Reede tõttu olid need kõik päri täis.
Tänu tihedale graafikule oli Assi checklist laupäevaks praktiliselt läbitud. Pärast Botaanikaaias veedetud hommikupoolikult istusime me poolnõutult Inverleithi parki maha ja proovisime edasistes plaanides selgusele jõuda. Kuna Conan Doyle pubi oli meil eelmisest õhtust hinge peal, tegime neile hommikul kõne ja panime kella kuueks laua kinni. See andis hea kindlustunde, aga samas hakkis päeva tüütult ära. Nii ei hakanud me kusagile kaugele minema vaid jalutasime vaikselt tagasi linna ja ostsime kodusetele mõned kingid. Kuna õhtusöök oli suurepärane siis mul igatahes ühtegi kaebust küll pole. Kirsina tordil leidsin lõpuks isegi korralikke kohalikke maiustusi, nii et nüüd on suveniiride osas rahulik- võin koju tagasi tulla küll.
Meie ühine aeg Edinburghis lõppes pühapäeva varahommikul, mil Assi kella nelja paiku takso peale jooksis. Minu väikese näpuvea tõttu hakkas tellitud Uber pool tundi varem liikuma ja nii tuli jalgadele valu anda, et mulle üüratut arvet ei tiksuks.
Sel ööl ma enam korralikult sõba silmale ei saanud. Järsku tundus voodi nii suur ja tühi, ruumi oli liiga palju. Õnneks on Šotimaal lihavõtete ajal pikk nädalavahetus, nii oli mul taastumiseks kaks päeva aega. Teisipäevaks sain end lõpuks korralikult välja magatud.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 