Viimane töönädal

Eestlasena pole ma lihavõtetest vanemas eas eriti hoolinud. Eks mune on ikka tore värvida ja lapsena oli lõbus lihavõttejänest oodata, aga see ei tekita minus kunagi jõuludega võrreldavat elevust. Eelmisel aastal ma lihavõtteid ei tähistanudki – mul tekkis mandlioperatsioonist taastumisel tagasilöök, olin kõrges palavikus ja ei pannud peaaegu tähelegi et pühad on. Siin on asjalood mõneti teised. Šotlased pole meist väga palju usklikumad, aga selle eest on lisaks reedele vaba ka esmaspäev. Nii saavad kõik kena puhkuse. Minu puhkus oli tänu sellele eriti pikk.

Trepid on meil siin parajalt kõrged

Assi läks ära pühapäeva varahommikul ja nii olin ma päris magamata ja võtsin pühapäeval rahulikult. Esmaspäeval olin aga varakult valmis päevaga pihta hakkama, et mitte vaba päeva raisku lasta. Nii võtsin ette hariva käigu Šoti Rahva Muuseumisse. Eks kõigi selliste muuseumide häda ole see, et need on väga suured ja kõike ikka läbi ei jõua käia, aga igal juhul oli see väärt käik. Sattusin juhuslikult kokku Austraalia perekonnaga, kellele giid tuuri tegi ja mind paluti lahkelt nendega ühinema. Tänu sellele nägin ära kõige tähtsamad eksponaadid ja võisin rahuliku südamega minna robotite näitusele, mis mind kõige enam paelus. Muuseum võtab kokku kogu šotlaste ajaloo, alustades päris mandrite tekkimisega ja lõpetades tänapäevase tehnika ja moekunstiga. Sinna vahele mahutatakse idamaade kunst ja kõik muud uhked aarded, mis suurel Briti impeeriumil omal ajal hangitud on saanud. Ometi ei teki siin sellist ebameeldivat lao tunnet nagu Londoni Briti Muuseumis, kus üks eksponaat ajab teist taga ja koridorid on lõputud. Ruumid on küll suured ja vaatamist on tohutult, aga kordagi ei tekkinud hirmu, et ma eksin ära ja enam välja ei saa. Lisaks on muuseum tasuta, mis on kindlasti suureks plussiks.

Esimesi tehisintellekte

Robotite näitus on Edinburghis ajutiselt, nii et mul vedas, et ma just praegu siin olen. Ma ei ole eriline teaduse ega tehnika huviline, aga see oli tõesti paeluv näitus, mille naelaks olid nüüdisaegsed tehisintellektid. Silmi pilgutava ja naeratava robotiga suhtlemine oli korraga põnev, lõbus ja hirmutav. Olin pahviks löödud, tahtsin väga oma tundeid kellegagi jagada ja nii sattusin ma suhtlema väga armsa Hiina tüdruku Candyga. Ta on Inglismaal tudeng ja tuli paariks päevaks Edinburghi reisile ning ilmselgelt oli tema minust veelgi suurema suhtlemise vajadusega. Jäime juttu ajama, kuigi alguses oli see väga keeruline, sest Candy hääldus kõlas nii nagu räägiks ta endiselt hiina mitte inglise keeles. Selleks ajaks, mil me näitusele ringi peale tegime, saime juba väga hästi läbi ja nii kutsus Candy mu endaga Camera Obscurasse. See on laias laastus meie Ahhaa-keskuse moodi paik, ainult et see ei asu modernses klaashoones vaid viiekorruselises vanalinna majas, mille ülemisel korrusel on camera obscura ise. Ma ei oska seda mehhanismi täpselt selgitada, aga põhimõtteliselt on see rohkem kui saja aasta vanune projitseerimise aparaat, mis loob selge välismaailma kujutise ainult peeglite ja läätsede abil. Ülejäänud korrused on täis kõverpeegleid ja teisi põnevaid riistapuid, mille abil oma mõistust sõlme keerata. Üksinda oleks seal olnud huvitav, aga kahekesi oli tõesti väga lõbus. Kuigi Candy on minust kaheksa aastat vanem, suutsid obscura keskuse imed teda niivõrd üllatada, et ta väikese lapse kombel kogu aja rõõmsalt kilkas. Õhtuks valutasid kõhulihased suurest naerust. Kui tulla Edinburghi koos hea seltskonnaga, on Camera Obscura kindlasti koht, kuhu tasub minna.

Ooo suur võlukuul- näita mulle mu saatust!

Kui teada, et suure tõenäosusega ei pruugi seda inimest enam kunagi uuesti kohata, ei taha lahkumisega kiirustada. Nii venis meie päev päris pikale, aga ometi oli see nii imelühike. Mine sa tea, ehk kasvab siit välja tulevane Hiina reis. Candy igatahes oli küllakutsetega helde. Tal on isegi toidud paika pandud, mida ma kindlasti maitsma peaks.

Pika pausi järel naasin teisipäeval jälle tööle. Kõik oli justkui sama nagu eelmised kaks kuud aga samas peegeldus igast tegevusest peagi saabuv lahkumine. Uusi disaine ma enam eriti ei teinudki, pigem vaatasin üle varasemaid disaine ja tegin vajadusel täiendusi. Sel nädalal tellis Londoni Trantspordi Muuseum Urban Twistilt üle 700  jõulukaunistuse. Meie ülesanne oli neile pael taha siduda ja kink ilusti pakendada. Poiste meelest oli see kõige igavam töö, aga meie Bertaga nautisime seda täiel rinnal. Mitu tundi rahulikkult kindlat ülesannet korrates sai aju täiesti välja lülitada. See oli peaaegu nagu vaimne magamine, mida vahelduseks väga vaja oli.

Viimane tindijoonistus

Neljapäeval seisis meil ees kogu praktikaperioodi raskeim ülesanne: suveniiride valimine. Cameron palus meil teha valiku meie disainitud toodetest, mis endaga koju kaasa võtta. Võimalus ise oli väga lahe, aga valiku tegemine kohutavalt raske. Kõike oleks tahtnud kaasa võtta, kuid kohver oli juba päris täis. Berta oli eelmisel nädalal endale päris oma lõikelaua teinud ja hoidis seda nüüd kui oma silmatera. See oli nii ilus ja sile ja täiuslik- mul tahtis süda lõhkeda mõttest, et minule lõikelaud kohvrisse ei mahu. Kui siis Berta jälle oma lõikelauda kallistama hakkas, ajas mul hinge täis ja ma rääkisin talle eesti keeles tormiliselt, kuivõrd kahju mul on, et mina sellist suveniiri koju viia ei saa. Cameron hakkas seepeale uurima, et mida ma rääkisin, ja kuulnud, milles asi seisab pakkus, et ta võib selle mulle postiga saata. See polevat mingi probleem. Nii veetsin ma reedese päeva puutöö ruumis ja tegin endale algusest lõpuni päris ise lõikelaua. Vaevalt on palju nii hoolikalt lihvitud ja õlitatud lõikelaudu kui see. Lõpuks põletasime sinna sisse minu tehtud granaatõuna ja minu perekonna nime ja saime kõige täiuslikuma köögitarviku! Pole paremat viisi ühe praktika lõpetamiseks. Olin viimati vist mõne oma tehtud asja üle nii uhke kaheksandas klassis, mil ma enda kootud kindad valmis sain. Ma ei jõua ära oodata, et see kena asjake juba Eestisse jõuaks!

Oleksin mina ülemus, oleks praktika sellega lõppenud. Söönuksin praktikantidega tüki kooki ja nad rõõmsalt koju tagasi saatnud. Meie bossil olid aga hoopis teised plaanid. Esmalt läksime pubisse, siis pitsat sööma ja seejärel uuesti pubisse. Olin selles osas alguses üsna närviline, kuna ma pole kunagi varem niimoodi töökaaslastega väljas käinud. Õieti pole mul töökaaslasi olnudki. Tegelikkuses oli see aga väga armas õhtu, mis pani neile kahele kuule parema punkti, kui tükk kooki seda suutnud oleks. Sel õhtul kindlustasin ma ka selle, et niipea Cameron mind ei unusta. Mehel pidid silmad peast välja kukkuma, kui ma õlle asemel baarist teed tellisin. Ta ütles, et pole sellist asja veel kunagi enne näinud, et keegi õhtul välja minnes teed jooks. Ma ei saa teda ka süüdistada, sest tema enda eesmärk oli ilmselgelt korralikult juua. Samas oli õhtu seda toredam, et teised olid jommis ja mina kaine. Nii tore oli vaadata ja kuulata, kuidas õhtu edenedes kõigil keelepaelad rohkem lahti läksid. Lisaks olin mina järgmisel päeval raudselt ainuke, kelle oli hea olla.

Praktika Urban Twistis oli sellega lõpplikult läbi. Jäi veel oodata saabuvat pakki ja Cameroni meili, mille ta lubas saata kohe, kui kõik meie disainiga asjad nende kodulehele üles saavad. Pärast seda saavad kõik otsad kokku sõlmitud ja arvata võib, et selle firmaga ma tulevikus enam kokku ei puutu. Kuigi mine sa tea, elu on täis üllatusi.

Töö oli tehtud, aga õnneks pidin mina alles pooleteise nädala pärast Eestisse naasma. Nüüd saabus aeg pere seltsis kaugemaid paiku avastada!

Arvasin, et sellist õite ilu näeb ainult Jaapanis, aga Šotimaa on nii täiuslik, et seal on see olemas!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s