Minu Šotimaale tuleku eesmärk oli täidetud: Cameronil oli mitme aasta jagu uusi disaine ja minu keeleoskus oli veelgi parem kui enne. Nüüd oli aeg ka riiki ennast näha. Olin sellega omade jõududega juba algust teinud, aga Šotimaa kuulsad järved ja Mägismaa olid alles nägemata. Bussituuriga oleks nägemata kohad küll isegi läbitud saanud, minu toakaaslane sai sellega ilusti hakkama, aga omas tempos ja pere seltsis oli see hoopis midagi muud. Veider oli sõita bussiga Holliroody pargi poole teades, et selle lõpus asuvas korteris ootab mind mu pere. Kõht oli seest õõnes nagu vahel Ameerika mägedel. Ootusärevus ja ebamäärane hirm oma vastselt avastatud iseseisvuse kaotamise ees, segatuna põnevusest eelseisvate seikluste pärast.
Otsisin parasjagu vanemate üüritud öömaja, kui minu kõrval peatus musta värvi pereauto. “Liisa- Liisa- LIISA!!!” kostus korraga lahti lükatud ukseavast mu õekeste valjuhäälne juubeldamine. Puhkesin südamest naerma ja koos naeruga kadusid ka mu alusettud kahtlused. Pidin vägisi silmi tikkuvaid rõõmupisaraid alla suruma- kodu on seal, kus su süda on. Minu süda on aga alati selle tsipake hullu kambaga.
Esimestel kahel päeval saime selgelt aru, et minu uued liikumisharjumused ei ole kooskõlas väikeste inimeste suutlikusega. Mina tavatsesin jala käia ja Arthur’s Seati jalamilt peatänava lõpuni minemine polnud mingi küsimus. Teiste jaoks oli see hoopis midagi muud. Mägised tänavad ja tundmatud paigad võtsid nad päris läbi. Nii lõppesid esimesed päevad juba varasel õhtul. Esmalt väike sissejuhatus ja linnaga tutvumine, järgmistel päevadel juba Dynamic Earthi elamuskeskus, rongisõit ja Deep Sea World. Katsusime asjad nii sättida, et vanemad saaksid võimalikult palju maad näha ja väikesed lastele mõeldud rõõme kogeda. Edinburghis ja Queen’s Ferrys olin ju omal käel juba varasemalt käinud. Laste valvamise vastu polnud mul tänu sellele midagi. Nende rõõm ja imestus on nii siirad ja ilusad, et juba ainuüksi sellepärast tasusid need atraktsioonid end ära. See, et ka minul endal põnev oli, on veel boonuseks.
Koos sai tehtud ka mõndagi, mis mille jaoks mul üksi indu ja pealehakkamist puudu oli jäänud. Juba minu esimesesttest Department of Magicu kirjeldustest alates nuiasid õekesed iga videokõne ajal, et neidki sinna viidaks, sest nad lihtsalt peavad saama ise võlujooki segada! Olin kahe käega idee poolt ja pettuma ei pidanud keegi. Annikese Targa Öökulli jook ennustas talle ta meeleolu ja kujutate ette, pani ka täppi! Laura aga segas kokku tõelise vikerkaare ja muutis selle siis võlukepi vibutusega sädelevaks mürkroheliseks nõiajoogiks. Nalja oli nabani ja tõlkimist omajagu. Mina piirdusin juba tavaks saanud võiõluga, mis igal uuel proovimisel veidi paremini maitseb. Tutifruti on see endiselt, aga maitsev sellegipoolest. Emme tellis endale päris võiõlu- mitte viinakoksi nagu see, mida me Saritaga proovisime. See polnud maitsev juba alguses, aga kui siis issi kogemata kombel avastas, et tema Vedela kulla valmistamisel on üks punane pudelike kogemaga kasutamata jäänud ja emme selle oma joogile sisse valas, muutus see suisa joodamatuks. Nagu mu blogist juba selgunud, on meie pere naised üldjuhul vaprate killast, nii et kuidagi suudeti ka see mürgijoogiliku maitsega segu ära juua. Tuju oli lõbus, kiiret polnud kuhugi ja korraga tekkis mõte minna Department of Magic kõrtsi juurde kuuluvasse põgenemistuppa. Sarita oli seal juba käinud ja kiitis väga ning minagi soovitan minna kõigil, keda maagia ja mõistatused vähegi paeluvad. Meil oli emaga igatahes väga lõbus. Tumedat Isandat alistada küll ei õnnestunud, aga see eest sain ma reaalselt võluda. Kujutate ette, vihje saamiseks tuleb lausuda reaalne loits ja võlukeppi vibutada! Olin selles osas väga skeptiline ja ehmatasin korralikult, kui mu loitsust päriselt kasu oli.
Väikeste lastega reisimisel tuleb eelkõige arvestada pisemate inimestega. Nad ei jaksa ega taha käia ning lihtsalt kauguses sinetavad mäed neid eriti ei köida. Šotimaal ollakse sellega igati kursis. Praktiliselt kõigi vaatamisväärsuste, külastuskeskuste ja losside juures on midagi ka pisematele. Sellest hoolimata, katsusime oma käigud planeerida nii, et igas punktis oleks midagi ka Annikesele ja Laurale. Kaugemate kohtade nägemiseks, rentisime me kolmapäeva hommikul auto. Koduses Eestis sellele ei mõtle ja Šotimaal elades enam tähele ei pane, aga liiklus on Suurbritannias ju parempoolne. Seega lisandus võõrastele teedele ja TomTomi jälgimisele ka kaela murdev katsumus valel pool sõitmise näol. Ma ei kadesta sõitma pidanud issit sugugi, aga fakt on see, et vaid tänu autole õnnestus meil seda maad tõeiliselt näha.
Esimene tõsine vau efekt tabas meid Kelpide juures. Šotlased usuvad, et igas järves on oma kelpi- ohtlik vetevaim, kes muudab end kauniks hobuseks, et inimesi endale selga istuma meelitada. Kohe kui keegi õnnetu looma ohvriks langeb, pistab see kihutades järve poole teele, sukeldub ja uputab oma ratsaniku, et tolle liha süüa. Kelpisid on kasutatud eelkõige laste hirmutamiseks, sest siinsed järved on väga külmad ja tõesti ohtlikud, kuid Helixi pargis on see müüt omandanud täiesti uue tähenduse. Siinsed maiesteetlikud 60ne meetri kõrgused perutavate hobuste pead on ühtaegu nii graatsilised kui ka imeilusad. Neist õhkub endiselt hoiatavat jahedust, aga samal ajal on see ka ülistuslaul Šotimaa kanalitele. Kujud loodi kahetuhandete alguses Forth and Clyde kanali lõpetamise puhul. Kanal ühendas sel päeval kõiki meie käike, loogeldes laisalt läbi Kelpide koduks oleva Helixi pargi. Pargis peituv kõigis vanustes inimestele mõeldud seiklusväljak köitis meid tükiks ajaks, andes võimaluse autos kangeks jäänud liikmeid sirutada. Lasime sisemisel lapsel välja tulla ja nautisime kogu südamest. Sellised hetked on nii lähendavad. Lased minna kõigel halval ja võtad lihtsalt aega, et koos oma perega naerda ja lõbutseda. Šotimaa pakub selliseid hetki palju, aga mul on nii hea meel, et meie peres jätkub neid ka argipäevadesse.
Järgnedes Forth and Clyde voogudele, jõudsime me järgmise Šoti ime juurde. Falkirki Ratas. See ainulaadne tõstuk ühendab kanali ülemist ja alumist osa, mille kõrguste vahe on 11 meetrit. Nii saab ühel tasandil sõitva paadi lihtsalt alumisele tõsta ja lüüside abil tagasi veele aidata. Kui Kelpidest õhkub müstikat ja maagilisust nende ümber punutud lugude pärast, siis Falkirki Ratas on võluv oma hullumeelse idee poolest. Täpselt nagu Queens Ferry mere sillad, näitab ka see loodusele koha kätte. Ilmselgelt ei saa me iial loodusest võimsamaks, kuid hämmastav on vaadata katseid selle saavutamiseks. Eriti meeldejäävaks muutis lüüsid lastele mõeldud õppeala, kus sai erinevaid vee liigutamise viise ise järgi proovida. Isegi nii füüsika kauge inimene nagu mina, sai lõpuks mehhanismile pihta. Kui ka koolis asjad niimoodi ära ilmestataks ja lahti seletatakse, oleks ka humanitaari huvilistel füüsikas ja keemias tore käia…
Kolmapäeval me kaugemale ei jõudnud. Väsinud olid nii juht kui ka kaassõitjad, kuid seda vaid järgmise hommikuni. Mainisin juba varasemalt Šotimaa lastesõbralikust ja neljapäeval veendusime selles täiesti uuel tasandil. Šotimaal on tohutult ilusad mäed, metsad ja varjulised kosed, aga autoga nende juurde ei pääse. Korraliku vaate nägemiseks tuleks minna matkarajale ja korralikult ronida või vähemalt kõndida. Meie pere vanemad liikmed on kõik suured matkasõbrad, aga sama ei saa öelda mu õekeste kohta, kelle esimene küsimus kippus ikka olema: “Kas seal peab palju kõndima?”. “Peab küll,” on selle peale täiesti vale vastus. Mida siis teha? Meie leidsime pooljuhuslikult lahenduse Loch Lomond Faerie Trail näol. Olemas on kõik, mida ühe matkaraja juures otsida: mäe vaated, kärestiku vaated, maaliline jõgi, kena pikkus. Isegi lambaid saab näha. Tavalisest matkarajast eristab seda vaid väike lisa. See pole tavaline “igav” mets vaid hoopis haldjate elupaik. Raja äärde on peidetud väikesed haldjate majad, puude sisse viivad uksed, võluraamatud ja isegi kurjad trollid, keda on tarvis minema ajada. Pole vilkuvaid ekraane või helieffekte, lihtsalt puust lisandid, mille otsimine oli väga lõbus. Mitte üht pahurat sõna! Kõige hinnatumad olid tüdrukute näod, kui nad ettevaatlikult haldjate ustele koputasid või tasakesi ükssarvikute talli uurisid. Nende jaoks polnud see mitte tore kunstiline lisand, vaid tõeline võlukunst. See siiras usk tekitas tunde, et ehk polegi see nii võimatu. Ma olen alati teadnud, et siin maailmas peab olema midagi enamat silmaga nähtavast. Mingisugune võlujõud. Lapsena on seda nii kerge uskuda, vanemana muutub see aina raskemaks, kuid ma pole sellel kunagi päriselt hääbuda lasknud. Maailmas on nii palju mõistetamatut, mida proovitakse seletada kas füüsika või Jumala abil. Aga mis siis, kui see pole kumbki neist? Mis siis kui see ongi kõige puhtam võlujõud? Sellisel juhul oleks kõik vastused ju meie nina all ning me ise oleksime lihtsalt liiga põikpäised, et seda mõista.
Rada lõppes tibatillukese Loch Lomondi äärses külakeses. Tormi pilved varjutasid taevast, aga vee ääres veedetud tunnikesega me sadu ei saanud. Väike piknik, kiire visand vee äärsetest mägedest ja tibake haldjatolmu.
Kui end kord maagiliste olendite tegemistesse segada, pole enam kerge tagasiteed leida. Eriti mitte Šotimaal. Kelpide kujud olid meil nähtud, aga maailma kuulus järvekoletis ise oli veel nägemata. Igas järves elab oma kelpie, aga Loch Nessis on tema nägemise võimalus kõige suurem. Kui nüüd meenutada tõsiasja, et kelpid pidavat oma ohvrid ära sööma, võib siin olla tegu ka lihtsa tõsiasjaga, et muude järvede ääres käinud on lihtsalt kelpide kõhtu sattunud ja pole olnud seetõttu võimelised oma lugu jagama. Olgu kuidas on, minu soov Šotimaad näha tärkas pärast Sara Grueni “Vee piiril” lugemist ja selle suurepärase teose tegevus keerleb täielikult Nessie leidmise ümber. Polnud mingit küsimust, meil tuli seda järve oma silmaga näha. Siinkohal väike täpsustus: loch pole tegelikult meie mõistes järv vaid pigem veega täitunud mägede vaheline sügav lõhe. Sügavuse tõttu ei lähe need veekogud kunagi eriti soojaks, samas ei pidanud Loch Ness ka jäässe minema. Igatahes on nendes ujumine äärmiselt ohtlik ja arvatavasti just sellepärast on ka kelpide müüt tänase päevani nii levinud.
Praegu kaarti vaadates avastasin, et olin ühe oma lemmikraamatu toimumispaigast vaid viie minutilise autosõidu kaugusel. See poleks olnud too 1944 aasta küla, mida raamatus kirjeldatakse, kuid ometi paneb see teadmine silmad kipitama. Ma seisin võib olla samas kohas, kus raamatu kangelanna Maddy nii paljudel kordadel. Alles praegu mõistan, et taeva päralt, ma elasin samal maal, kus Maddygi!
Tee Edinburghist Loch Nessi, õieti siis Forth Augustusesse, mis on pealinnale kõige lähem lochi äärne asula, on pikk ja nii jäi sel päeval teele veel mõndagi muud. Blair loss oli selle päeva heledaks pärliks. Alatskivi lossi suur vend avas meile oma uksed ja nii sain lõpuks aimu ka kuningast madalama aadliku valdustest. Tuleb tunnistada, et mulle avaldas nn tagasihoidlikum maaloss isegi rohkem muljet kui küllusest üle ajav Hollyroodi Palee. Elamiseks oli see paik ikkagi liiga suur ja uhke, aga sellest hoolimata oli Blairis veidi kodu hõngu, mida Edinburghi kummaski lossis tunda ei olnud. Sulgesin silmad ja kujutlesin lossi mööda jooksvate laste kilkeid ja köögivilja aias askeldavate teenijate lobisemist. Lahkudes jäi hinge selline kena tunne nagu oleksin tuttavatel maakodus külas käinud.
Nessi juurde oli Blairist veel omajagu sõita, kuid taaskord oli tegu sellise minekuga, kus teekond oli sama tähtis kui sihtkoht ise. Ma olen näinud Lanzarote hirmutavaid vulkaanilisi moodustisi, Tenerife rohelusega kaetud Masca ümbrust ja ka Saksimaa Šveitsi tinahalle mägesid, aga Šotimaa Mägismaa ületas neid kõiki. Siinkohal ei taha ma väita nagu oleks see tuhmistanud varasemaid kogemusi, aga pole midagi parata, praegu on mu süda Šotimaal ja ma ei tea, kas miski või keegi selle sealt kunagi kätte saab. Mägismaa võttis hinge kinni. Mägi mäe taga, värvilt kõigis pruuni ja halli varjundites, kohati varjutatud laisalt üle libisevate pilvede või rohetava metsa poolt. See oli nii kena, et ma ei tahagi seda kirjeldada, et oma peas olevat emotsiooni mitte sõnadega rikkuda. Šotimaa pole hunnik vaatamisväärsusi, mida mööda minnes vaadata või kindlaid paiku, mida vallutada. See on varjatud emotsioon, mis omas ürgsete vaadetega kuulub kadunud aegadesse, mida tänases maailmas enam õigesti ei näegi. Ma tean seda, sest minagi ei näinud neid nii nagu näevad mäenõlvadel rohtu näksivad lambad või mäeveerel vanades taludes elavad inimesed, kelle jaoks käib aeg endiselt hoopis omasoodu. Korraks oli see pilt mu silme ees: nägin end seismas tagasihoidliku kivist talumaja ees, ümberringi sibamas lastekari. Eemal oli korralik lattaed ja selle ääres õunapuud. Maja ees seisis kaev ja kauguses kostus lammaste määgimist. Naeratasin endamisi ja lasin tuulel kujutluse minema kanda. Üks asi on kujutledada, hoopis teine tegelikult elada. “Vihurimäe” aeg on ammu möödas, tänapäevases maailmas selline elu enam ei toimiks.
Kui lõpuks Loch Nessi äärde jõudsime, olid tumedad tormipilved taeva katnud. Nende vahelt läbi pressivad kollased õhtupäikese kiired maalisid lainetavale veepinnale tumedad varjud. Seda pilti vaadates polnud enam raske mõista kõiki neid inimesi, kes väitsid end Nessit näinud olevat. See polnud tavaline järv. Siinse sügava kaljulõhe kohal särisevas paduka eelses õhus oli tunda ebamaiseid noote. Kui üldse kusagil mõni koletis elab, siis on see Loch Ness.
Sõitsime järve äärt mööda kuni Urquharti lossi varemeteni. See oli minu nägemist vajavate paikade nimekirjas, sest seegi paik on tihedalt seotud varem mainitud raamatuga. Õieti selles piirkonnas kogu raamatu tegevus aset leiabki. Lossi juurde jõudmise ajaks olid taevased luugid avanenud. Õues sadas ebamäärast löga, tuul oli tugev ja plusskraade vaid paar. Otsustasin, et lähen igal juhul välja, sest pärast kahte kuud pole ma ju enam mingi papist tüdruk. Siin on igasugust ilma nähtud, mis see siis ära on. Eksisin täielikult. Piletit meile enam ei müüdud ja nii tuli leppida vaatega sealt samast parklast. Autosse jõudmise ajaks värisesin kõvasti ja etteruttavalt ütlen ära, et olin ülejärgmisel päeval korralikult haige. Mägismaal on Edinburghist palju karmim kliima, seal ikka nalja ei ole.
Sellest hoolimata olen väga õnnelik, et käisime. Järv ja kaugusest nähtud varemed olid asja väärt, teele jäänud mägedest rääkimata. Tagasiteel suutsid mäed meid jälle üllatada- ennist pruunid nõlvad olid nüüd lumest valged! Vägisi tuli naer peale. Ümbrus meenutas mõnd lapimaalt saadetud postkaarti!
Viimane ühine päev oli minu jaoks kena kokkuvõte. Sel ajal, mil vanemad Roslinis käisid, külastasin mina tüdrukutega loomaaeda ja õhtul einestasime Leithis selles samas kohas, kus me umbes kuu aja eest Berthaga söömas käisime. Sel korral saime väga peened portsud, mis oma suuruselt küll kõvasti mu varasemale ribi kogemusele alla jäid, aga vähemalt oli maitse suurepärane ja nii lõppes mu pere Šotimaa reisi ilusa noodiga.
Poole viie paiku läksid teised Uberi peale, mina jäin veel hommikuni meie ööbimiskohta, kuigi ega ma eriti magada ei saanud, sest mägedes saadud külmetus oli lõpuks kohale jõudnud. Nina oli täiesti kinni, ise mattusin täis nuusatud salfakate alla nagu mõni multikategelane. Süda oli paha, pea valutas ja tagasi oma korterisse minek oli raudselt kõige ebameeldivam teekond nende kahe kuu jooksul, mis ma Šotimaal veetsin. Õnneks aitas uni enesetundel paraneda ja nii oli mul jaksu õhtul poodi minna, et end korralikult raviteede ja nohu rohuga varustada. Tänu sellele ei lõppenud ka minu Šotimaa seiklus negatiivsete vaid ikka positiivsete nootidega, andes mulle veel ühe toreda õhtu enne Eestisse tagasi pöördumist.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 