Elu… Päeva lõpuks on ju seegi lugu. Ja mina olen südame poolest kirjanik. Kirjanikul pole alati voli oma sündmuste või tegelaste üle, kuid jutustamise laadi osas on tal alati vabad käed. Laad ise aga ongi see, mis tegelikult määrab mulje, mille lugu endast kuulaja südamesse jätab. Tragöödia ja komöödia võivad kõnelda täpselt samadest sündmustest, ainsana eristab neid ühe lõbus ja teise traagiline kujutamine. Ma olen mõelnud nii ja teisiti, kuidas seda peatükki lõpetada ja jõudnud järeldusele, et see kirjutis on siiski eelkõige mulle enesele meenutuseks.
Tagasi tulemise ja ära olemise juures on tume varjupool. Hing on õrn, räbal ja segaduses, süda ihkab koju, aga mõistus ei teagi, kuhu süda ohkama peaks… Niisama ilus nagu on ära olemine, sama keeruline on tagasi tulemine. Aga ma polnud selle juures üksi ja tänu sellele sai ka see veider eluperiood selja taha jäetud. Selle kirjeldamisest poleks mingit kasu, sest mida see annaks? Kellel on reisi kihk südames, seda ei kõigutaks see sugugi ja keda kõigutaks, need ei läheks igal juhul. Enesele meenutuseks pole seda mingit mõtet kirja panna. Mina lähen igal juhul uuesti.
Meenutamist väärib hoopis eelviimane õhtu, mis oli nii ilus, et muutis minu elukestvat vastumeelsust esmaspäevade suhtes. Selle lõpplahenduseni poleks ma jõudnud ilma sõpradeta, kes mu halvast enesetundest hoolimata veensid kodust välja minema. Nii käisin ma kuumas vannis, magasin, sõin ja magasin veel ning vedasin end siis kuueks õhtul The Tree Sisters pubisse, kus kohtusin selle praktika kolmanda super toreda soomlase Ainoga (Tema tundmise eest võlgnen ma jälle tänu Saritale).
Sõime sees tõhusa õhtusöögi ja siirdusime seejärel sisehoovi, kus oli üles seatud meie sihiks olev välikino. Kavas oli 1987. aasta Ameerika hittfilm “Dirty dancing” ja tundus, et mina olin ainus vaatajate hulgast, kes linateost esmakordselt nägi. Minu lemmikute hulka on aastaid kuulunud mitmed romantilised tantsufilmid, aga see oli raudselt neist parim. Midagi on neis vanemates filmides. Kvaliteet on kehvem, sisu justkui lünklikum, aga saadud elamus jälle tänapäevastest palju ehedam.
Pärast filmi lõppu jalutasime kesklinna. Princess Streedi taguseid tänavaid katsid õrnadest tulukestest kardinad. Olin lootnud neid põlemas näha juba esimesest päevast saadik ja nüüd oli see hetk lõpuks käes. Aino vaatas tõelise hämminguga, kuidas ma väikelapse kombel selle väikese asja üle rõõmust kilkasin. Olin nii lummatud, et palusin hingetult, kas võiksime Calton Hilli otsa ronida ja näha kõiki Edinburghi tulesid. Aino oli mind päev varem sarnasele retkele kutsunud, aga siis tundsin ma end selleks veel liiga halvasti. Eks tal olid tegelikult vist teised plaanid, aga kuna minu aeg Šotimaa pealinnas oli peaaegu otsas, soostus ta heal meelel mu ettepanekuga. Nii avanes mu pilgule selle õhtu suurim ime: Edinburgh ise. Mustava öötaeva taustal sai igast laternapostist helendav täht, igast autost lendav haldjas. Istusime seal külg külje kõrval ja rääkisime elust. Sellest, mis veedetud Šotimaal, sellest, mis olnud enne ja mis ootas meid pärast. Selja taga mustendavast Arthur’s Seat-ist kihutasid mööda üksikud autod, mis kasutasid sama teed, mida mööda buss number 19 mind iga päev tööle sõidutanud oli. Nende mootori tasane urin segunes Princess Streetil kiirustavate jalakäijate ja sõidukite suminaga. Kõrgusest jälgisid seda saginad Scotti monument ja kõigil postkaartidel kujutatud kellatorn. Oma isikluku mäe otsas unelev Edinburghi loss omandas kollases tulekullas värske ja elava ilme, teispool mustendav meri tundus aga päevaga võrreldes sootuks elutu. Kõige selle üle kõrgusid mu orientiiridest sõbrad kraanad ja naeratasid meile oma helepunaste silmadega.
Mõne inimesega tekib eluaegne side, teisega on see lühemat aega. Me Ainoga polnud südamesõbrad ja sellest poleks katki midagi, kui me enam kunagi ei kohtuks, kuid sel õhtul võinuksime olla õed. Meie all laius meie linn ja meid ühendas armastus selle paiga ja tolle asukate vastu. Rohkem polnud vajagi. Ülejäänud töö tegid ära kuldsed, punased, rohelised tuled. Edinburgh.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 