Kui mina lähen kultuuri juurde, tuleb kultuur ka minu juurde

Ka tänane hommik algas mõnusa nuuskamisralliga, kuid tänu apteegist saadud suurepärastele rohtudele, korralikule ööunele ja muidugi kõvale tahtejõule, oli olemine siiski eilsega võrreldamatu. Kiire leib maapähklivõi ja vaarikamoosiga ning olingi valmis teatrisse naasma.

Mind tõmmati juba ukselt tegevusse, kui kultuurimaja juhid palusid teavitada, mis mööblit vajame Charlotte Lowenskoldi vestlusõhtu salvestusele ning millise võib Mööbliaita tagasi viia. Olin kergelt öeldes sõnatu, kui jopet seljast heites tegevusse tõttasin. Raske oli uskuda, et kuigi olen majas viibinud vähem kui 48 tundi, tullakse, Eveli puudumisel, kohe minu käest nõu küsima. Õnneks ma sel korral siiski pooma käskima ega laskma ei pidanud, sest mu juhendaja saabus minuga paralleelselt teise ukse kaudu, aga kena tunne oli siiski 🙂

Koristasime lavalt selle, mis eilsest üritusest jäänud oli ning suundusime Kinomajja salvestuse ruumi ettevalmistama. Samas saabus Rakvere Gümnaasiumi kunstiõpetaja koos 10. klassiga teatri erinevates majades ülal olevaid näituseid vaatama. Pärast väikest sissejuhatust, usaldati grupp koos teatrimaja võtmega minu hoolde, et võiksin näituse huvilistele tutvustada ka Väikese Maja ja Peamaja väljapanekuid. Peamiselt avasin küll vaid uksi ja süütasin tulesid, aga vähemalt õpetaja ja ühe huvilisema tüdruku silmis olin jällegi kohe hea oluline abimees.

Tagasi tulevases võttepaigas, aitasin sättida vestlusõhtuks mõeldud mööblit, puhastasin laudu kleepsudest, viisin postreid ühest majast teise ja tassisin kaste, dekoratsioone ning redeleid. Mu peamine roll ongi hetkel erinevate veidi raskemate esemete vedamine: loodetavasti aitab musklit kasvatada 😉

Suurepärane ja mõnusalt mõttevaba töö

Viimase suurema tööülesandena aitasin vestlusõhtu tarvis ekraani seinale kinnitada ja tutvusin detsembris etenduva lasteetenduse juurde kuuluava näituse töödega. Paralleelselt muuga on minu ülesandeks ka kunstniku käest saadud visandite ja päris tööde komplekteerimine.

Lauad on kohtadel, valgus paigas, ainsana ootab oma järge veel seina ääres seisev ekraan.

Poole kolme ajal viskasime redeli nurka ja ruttasime kiirelele lõunale, et jõuda väikeses majas algavale Peeter Raudseppa lavastatud etendusele “Lõppmäng”. Praegu teatri mängukavast etenduse kohta uurides avastasin üllatusega, et olin eneselegi teadmata viibinud esietendusel. Veelgi põneama faktina sain just teada, et see tükk rääkis maailma lõpust- mina arvasin kogu aja, et kaks peategelast on lihtsalt väga väga masendunud ja musta huumoriga. Mine veel nii teatrisse, et asjast midagi ei tea…

Siinkohal palun tähelepanu pöörata eelmisele lausele, sest pärast “Lõppmängu” lõppu lippasin Lowenskoldi salvestus- vestlusõhtule. Olin ähmaselt kursis, et teemaks tuleb naiste väärikus ajaloolises kontekstis, aga täpsemalt olin tuttav vaid kujundusega, mida hommikul luua aitasin. Tegelikkuses oli tegemist väga mõnusa jutuajamisega, mida oli suisa lust kuulata. Analüüsiti kahte kunstiteost ja naisi üleüldse, ühel pool mikrofoni Lowenskoldi lavastaja Urmas Lennuk, teisel Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti õpetajanna (ta oli muidugi palju enamat, aga ma ei suuda hetkel ta nime meenutada). Humoorikas sugupoolte vastastikuste arusaamade põrkumine. Jällegi juhuse läbi kuulsin seal, et tegelikult oli tegu etenduse eelse vestlusega, mis pidi sisse juhatama kell seitse algava Selma Lagerlöfi romaanidel põhineva “Charlotte Lowenskoldi” etenduse.

Eveli oli mulle juba varem maininud, et ma võin etendusi vaatamas käia, kuid otseselt polnud ma omavoliliseks kultuuri tarbimiseks veel rohelist tuld saanud. Sellest hoolimata, lipsasin koos ülejäänud teatrilistega Peamajja, et katsetada, ehk lastakse mindki. Olin isegi üllatunud, ei tegi, kas enam oma julgusest või sellest, et mulle pikema jututa pilet ulatati. Igal juhul sisse ma sain ja nii möödus mu ülejäänud õhtu traagilise Skandinaavia armuloo seltsis. Tükk oli suurepärane ja istus minusugusele romantikule ka veidi enam, kui päevane komöödia. Tuleb Lagerlöfi triloogia oma lugemist ootavate raamatute nimekirja lisada. Kuigi tundub, et nii kultuurselt töises kohas ei pruugi ma oma poolikut raamatutki läbi saada. Eks näis. Kaks kuud on siiki päris pikk aeg.

Väike lisandus mu seinagaleriisse

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s