Laupäeva hommik saabus koos vabale päevaleomase laisklemisega. Pea oli nohust paks, välistades pikemad matkad, seega käisin lihtsalt Linnamäel jalutamas ja kesklinnas varusid täiendamas. Tagasi jõudes oli selge, et ei, täna ma enam midagi asjalikku ei tee. Tõmbasin tudupüksid jalga ning alustasin mõnusat “Mõistuse ja tunnete” maratoni. See on ilus lugu, mängitud ilusate näitlejatega. Mõnus vaheldus tänapäevale. Kui Jane Austen vähegi korda läheb, siis soovitan vaadata (https://jupiter.err.ee/1038429/moistus-ja-tunded).
Esimene osa oli just lõpuni jõudnud, kui telefoni otsast saabus tööülesanne. Polnud midagi, ajasin aga jälle teksad jalga ja ruttasin Peamajast võtit tuua. Pühapäevase balletigala tarvis oli vaja lava äärtesse viia kahkesa kunstpuud, mis paiknesid hetkel üle hoovi asuva Kinomaja keldris. Egas midagi, vapper praktikant tõttas appi. Esmalt puud trepist üles, siis Peamaja koridori ette vaheruumi.
Avasin ukse, et nüüd puud saali ette viia ja viimase sammuna kaharaks ajada, kuid just siis hakkas saalist kostma väge aplodeerimine. Läksin töötajatelt aru pärima ja sain vastuseks, et näe, just kontsert lõppes, kohe hakkab rahvas saalist välja valguma. Selge, mis selge, praegu polnud võimalik puid ära panna. Nii taandusin ma tagasi kitsasse vaheruumi, leides end vastamisi ülimalt tüdinud mannekeeniga. Seisime seal tõtt vahtides oma kümme minutit, kuni lõpuks oli õhk puhas. Siis võisin jälle toimetama hakata.
Poole seitsmeks jõudsin tagasi ja jätkasin oma hubase filmiõhtuga. Mõneti oli mul isegi hea meel, et olin käinud puid vedamas: liikmeis oli kena raskus, mis muutis lesimise seda mõnusamaks.
Tänu eile tehtud tööle, saime tänase stardi üheksa peale lükata. Olime majas ühed esimesed, kui me lavale puid sättisime ja mannekeenidele balletikleite selga ajasime. Seega tuli meil Eveliga õiendada ka mõned lavameeste tegemised. Ma pole päris kindel, kuidas nimetatakse lava kohal olevaid riputisi, aga üks seesinane isend tuli mul lae alla vinnata. Üllatuslikult täiesti kondiauru ja köie abil. Olin omas naiivsuses arvanud, et tänapäeval käib kogu lava tehnika ikka masinatega, aga näe, eksisin.
Jätkasime saali esise koridori dekoreerimisega. Seadsime paika plakatite alused ja roll-upi ning siis olidki ettevalmistused tehtud. Ülejäänud gala õnnestumine sõltub juba teistest inimestest. Ka minul pole tänase päeva kohta enam palju kirjutada. Gala lõpeb kell neli, pärast mida aitan eelmainitut koristada. Näis muidugi, palju ma aidata saan, sest viie ajal tuleb juba Tartu buss ja siis sõidan mõneks päevaks koju 🙂
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 