Uue nädala lõpus tagasi Rakverre saabudes oli ennistine elevus asendunud kõhusopis näriva ärevusega. Ma olen loomu poolest muretseja ja korraga oli mul muretsemiseks põhjust enam kui küll, sest äkitselt olin ma üksi. Siinkohal kangastub silme ette stseen zombifilmist, kus viimane ellujäänu seisab rohelisse udusse mattunud inimtühja linna ees. Ei, Rakvere Teater seisab, elab ja hingab oma endises rütmis, aga minu juhendaja, kelle tervis juba eelmisel nädalal kehvaks muutus, oli nüüd teadmata ajani haiglasse määratud. Tühjus, mille vastu oli mul relvaks vaid pikk tegevusjuhend, oli vaid mu peas, aga tõele au andes on tihti just sisemine vaikus kõige kurdistavam.
Esimesel päeval mul palju ülesandeid ei olnud. Sain kokku nn Eveli asendajaga, kes rääkis üle mulle saadetud juhised. Seejärel võtsin vastu kunstniku koos tema maalidega ja vaatasin, et teosed ööseks ilusti hoiustatud saavad. Hiljem aitasin kunstnikul end pansionaati vormistada ja juhatasin ta öömajja. Omas toas katsusin mulle usaldatud laste näituse materjalidest sotti saada. Kõik olid kenad pildid, aga kuidas ma ka ei proovinud, mingisugust ühtset nägemust mu peas ei vormunud. Lõpuks, kui peavalu juba uksele koputas, andsin alla ja hakkasin õhtuseks etenduseks riietuma. Käisin vaatamas etendust “Paunvere poiste viimane kevade”, mis oli kena versioon Lutsu “Kevade” ja “Suve” raamatutest.
Laupäeva hommik oli varajane. Jõudsin juba veidi peale kaheksat teatrisse ja hakkasin galeriis olevaid maale alla võtma. Kuna maalide riputamiseks kasutati stange peale tõstetavaid traadist konkse, sai tööd õnneks kerge vaevaga kätte. Väsitavaks muutus töö ainult seetõttu, et kõik maalid tuli kokku koguda ja galerii teise otsa kokku tõsta, kuid üldjoontes oli tegu kena ja mõttevaba tegevusega niisuguse füüsilise töö vastu pole mul midagi.
Selleks ajaks, kui kunstnik umbes kümne paiku jõudis, oli mul eelmine näitus koos töö alla käivate siltide ja plakatitega maha võetud. Tühjad seinad ootasid uusi maale ning selle tarvis tõime me ladustamise paigast ära kõik eelmisel päeval toodud kunstiteosed. Eelmisel näitusel olid eksponeeritud akvarellid, millest ka suurim oli vaevu meetrine. Uue näitus materjal seevastu oli pea täies mahus tehtud suurtele ja väga suurtele lõuenditele. Pildid olid rasked ja võtsid palju ruumi ning peagi sai selgeks, et kõik ära ei mahu. Osad tööd tuli viia Väiksesse Majja. Algust tegime aga siiski Peamajaga. Esmalt panime pildid seinale galeriis, hiljem kohvikus, kus mina paralleelselt Palmse mõisa portreenäitust alla võtsin.
Pärast lõunapausi hakkasime üle jäänud maale Väikesesse majja transportima. Kahe maja vahe pole suur, ehk kuskil 70-100 meetrit, aga ühe ja kahe kaupa endast kõrgemate maalidega läbi uduvihma rühkides tundus tee kohati kilomeetrite pikkune. Eks varajane algus hakkas samuti tunda andma.
Kui lõpuks kõik pildid jälle õigesse majja olid transporditud, tegime ühise otsuse, et teeme selleks päevaks lõpu ja jätkame järgmisel. Kunstnik läks puhkama, mina võtsin veel Väikese Maja kohvikust näitust alla.
Päeva lõpus premeerisin end kolme juustu burgeri, jäätise ja filmiõhtuga, et summutada peas kõlavaid hoiatavaid häirekelli. Seda, et jõulumaad koroona pärast ehitada ei saa, teadsin ma juba ammu. Olin sellest siiani kenasti mööda vaadanud, aga väsinud liikmeid välja sirutades hakkas koitma, et kuigi see polnud halb päev, oli tegu hoopis millegi muu kui minu otsituga. Õieti, nüüd, kus teatri enda uudsus tasapisi hääbus, hakkas pead tõstma küsimus: “Kas ma seda tahangi järgmised poolteist kuud teha? Galeristi mängida?”.
Pühapäeval alustasime jälle üheksa ajal. Kunstnik komplekteeris maale, mina tõstsin samal ajal juba üleval oleva näituse ühte ruumi kokku, et uuele ruumi teha. Kuna väike maja on palju pisem kui Teatrigalerii, läks ka selle üles seadmine kiiremini. Viimase asjana ladustasin laoruumi need teosed, mis seintele ei mahtunud, seejärel jätsime lõuna paiku jumalaga. Kunstnik läks asju pakkima, mina jäin kohviku näitust pakendama. Esmalt jagasin kapad suuruse järgi ära, siis tõmbasin need pakkekilega kokku. Õieti on pakkekile peen nimetus millelegi, mida iga vähegi kokkamisega kokku puutunud inimene teab toidukile nime all. Uurisin seda peent materjali ühe ja teise nurga alt, aga kui rulli suurus välja arvata, jäi kõik muu samaks.
Lõpetasin töö, haarasin kokku pakitud pildid ühte ja kilerulli teise kätte ning läksin Suurde Majja, kus akvarellide autor oli tulnud oma töödele järele. Pärast paari segast minutit, mil minu käest paluti kunstnikule kuuluvaid pakkematerjale, mille asukohta ma vaid arvata oskasin, jätsin kunstniku omasoodu tegutsema ja läksin Palmse maale pakkima. Siin tuli kõik ükshaaval kilesse tõmmata. Taas tõstis pead päeva läbi vaka all hoitud pahameel. Kas ma seda tulingi tegema? Otsustasin õhtul juhendajale oma muredest rääkida, viisin pakitud tööd ära hoiuruumi ja võtsin ette pika jalutuskäigu. Mul polnud mingit kindlat sihti, ainult pea vajas tuulutamist.
Nii hakkasingi ma lihtsalt astuma, jättes esmalt seljataha teatri ja seejärel ka Rakvere enda. Või noh, olgem ausad, täpselt linna piiril sattus mu teele kui maa alt kerkinud Magazini pood ja ma katsusin oma segaseid tundeid šopingu teraapiaga maandada. Sain hea hinnaga pihutäie patsikumme ja hing oli ka kergem. Tundsin, et vastus on kusagil olemas, pean vaid veidi pingutama, et selleni jõuda.
Tunni pärast, mil olin Rakverest ära käinud ja jälle tagasi jõudnud, teinud ringi ümber lossi ja linnamägede, naasin tagasi pansionaati. Suur vestlus tulevaste väljakutsete osas toimus, täpselt nii nagu olin plaaninud, aga kõik minu ennistised mõtted põrkasid merelainetena juhendaja tugevalt mõttekilbilt tagasi. Mind tabas raskelt tõsiasi, et peale näituste tegemise on plaanis veel vaid mõned üksikud ettevõtmised, kuid mitte ükski neist ei olnud selline, mille pärast ma tulnud olin. Veelgi enam, mida pikemalt ma kuulasin, seda enam valdas mind tunne, et ma vajun soos üha sügavamale ja sügavamale mülkasse, sest mitte ükski mu vastuväidetest ega mõtetest ei paistnud kuulaja kõrvu jõudvat. Lõpetasime kõne, kuid pinnale tõusmise asemel vajusin ma vaimses mädasoos üha edasi. Uus õudus ja nimelt mõistmine, et vaevalt ma siit midagi portfolio jaoks saan, tabas mind kui löök kõhtu. Isegi uudis, et võin esmaspäeval koju minna, kui kõik tehtud jõuan, ei toonud näole mingit naeratust, sest jälle kord pidin ma siis nädalavahetusel Rakveres olema.
Ma pole see inimene, kes tühja pilguga seina vahiks ja oma hädadel üle pea kasvada laseks. Tegin paar pikka ja produktiivset telefonikõnet mõnele endast targemale inimesele ja otsustasin, et helistan järgmisel päeval uuesti juhendajale. Pidin ta kuulama panema, sest praegune asjade korraldus ei olnud minu jaoks okei. Heitsin magama juba kõvasti rahulikumana.
Hommik on ja jääb õhtust targemaks. Läksin jälle poole üheksaks majja, avasin Sagadi mõisa eksponaatide kapid ja jagasin maid mingi asjapulgaga, kes palus mul eelmainitud klaasist vitriinid trepigaleriist fuajeesse transportida. Mulle polnud küll vastavaid korraldusi juhendaja poolt antud, aga et palve oli mõistlikult põhjendatud, veeretasin kapid ära ning asusin seinalt Sagadi mõisa fotosid eemaldama. Selleks ajaks, kui mõisa inimesed kohale jõudsid, olin oma tööga lõpetanud ja aitasin neil eksponaadid auto peale viia. Nendega samal ajal pidid juhendaja sõnul ära viidama ka Palmse maalid. Kell lähenes juba kümnele, aga Palmse rahvast polnud mingit märki. Lõpuks otsisin netist mõisa infotelefoni numbri ja helistasin neile. Selgus, et minu juhendaja oli valesti aru saanud ja Palmse asukaid oli oodata alles järgmisel päeval. Andsin telefoni teel edasi maalide kätte saamiseks vajalikud juhised, sest pidin ju ise samal päeval lahkuma, ning võtsin ette kõne juhendajale. Tänu raisatud pooltunnile olin sobivas meeleolus, et juhendajaga oma kahtlusi ja soove jagada. Minu suureks üllatuseks aga ei näinud ta mingit võimalust kompromissiks. Kõne alguses olin igati valmis oma praktikat jätkama, kui vaid saaksin kinnitust, et näitused pole selle põhisisu. Kuid jälle kord jäi juhendaja minu mõtete osas kurdiks, kuuldes vaid üht: ma pole rahul ja kaalun lahkumist. Pärast selle lause kuulmist, anti mulle lühidalt märku, et kui nii, siis olen vaba ära minema ja sellega meie vestlus lõppes. Olin hämmeldunud meie vestluse kursi radikaalsest muutumisest, tundes end pahalasena, kes abivajaja hätta jätab. Kuid tegelikkuses oli mind karistatud minu arvamuse avaldamise ja enda eest seismise eest ning mõistus ütles, et kuigi järsk, on antud sündmuste käik õige. Ajasin selja sirgu ning läksin kõrval majast maalinäituse silte tooma. Praktika oli lõpusirgele jõudnud, aga mulle antud ülesanded vajasid endiselt täitmist.
Kunstnik oli maalide nimed üles kirjutanud, nüüd tuli mul kapale kleebitud nimesildid sorteerida ja mõlemas majas paika seada. Ühe lausena kõlab üsna mõttetu tööna, aga päris elus võtab kõvasti aega.
Lõpuks viisin üle jäänud materjalid juhendaja kabinetti, tagastasin võtmed ja läksin pansionaati pakkima. Vahepeal olin ka kooli poolt rohelise tule saanud, ning võisin rahuliku südamega Tartu bussile pileti osta. Viimane buss sel päeval, millest maha jäämisest lahutasid mind liialdamata vaid sekundid. Niisugune asjade käik annab mõneti tunnistust sellest, et küllap oli mu lahkumine siiski õige otsus. Ilma kellegi kõrgema abita oleksin kindlasti maha jäänud ja siis oleks sel lool ka teistsugune lõpp. Aga et ma ikkagi peale jõudsin, jäi mu seiklus sel korral arvatust lühemaks. Mis ma oskan öelda. Ju siis pidi nii minema.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 