Esimesed korrad

Hingamispäevaks plaanitud teisipäev lõppes õhtuks siiski 8000 sammuga. Vihma kallas terve päeva, mis muutis metsatee mõnusasti inimtühjaks ja kutsus jalutama (loe: matkama- kui tee läheb konstantselt üles ja alla mäge, siis on see siiski veidi suurem pingutus kui kodune jalutuskäik mööda Annelinna). Arvatavasti just inimtühi ümbrus innustas mind tee äärest leitud mõnusat jändriku oksa kaasa vedama. Ma ei tea mis teema on minul roigastega, aga juba lapsepõlvest peale on see midagi enamat kui lihtsalt mõte, et näe, see on tore oks. Ma ütleksin, et tunnen maas vedelevate roigaste vastu mingit sõnuseletamatut tõmmet, ehk isegi sõprust… Küllap olin ise eelmises elus oks ja tunnen nüüd omasugused ära 😀

Pesin roika koju jõudes mudast puhtaks, rookisin pehkinud koore maha ja viisin selle oivalise isendi ateljeesse kuivama. Ülejäänud päeva tipphetkeks oli kindlasti Pauliina valmistatud suurepärane kuskussi roog. Nende siin oldud päevade jooksul on meil välja kujunenud väga tore ja sõbralik kommuuni õhkkond, mis väljendub sügavates vestlustes, ühistes söömaaegades ja matkades. Tänu majale on kõigil ruumi omaette olla, aga köögis saame kõik kokku ja jagame üksteisega küünlavalgel oma kokakunsti. Eriti vahva on see, et meie toitumisharjumused on päris erinevad ja seega on toidulaud rikkalik, põnev ja vaheldusrikas. Tuues vaid mõne näite, siis oleme söönud kookospiimas hautatud šampinione, ahjukartuleid, leiva ja skyriga Caesari salatit ja banaani pannkooke.

Eestis ma sellist pilti vaevalt päikesepaisteks nimetaks, aga siinses kaamuses hoidis see pikk tõus tuju mitu tundi üleval.
Kiitkem head toitu ja selle valmistajaid!

Kolmapäeva hommik tervitas meid järve kohal pilve vahelt piiluva päikesekiirega. Ilm on siin praegusel aastaajal suuresti sombune, aga vihma ei sadanud ja ka udu oli hõrenenud. Minu oks kuivas endiselt ja nii veetsin suurema osa hommikupoolikust kirjutades. Mu kirjutis hakkab teatavat algust omandama, mis on midagi, mille üle võin vaid rõõmustada.

Segasel ajal hommiku ja lõuna vahel jalutasin meie maja tagust teed mööda vasemale, kuhu jääb juba tuttav madal mägijõgi. Kõrval maja tüdrukud jagasid meile infot, et teisel pool jõge läheb mõnus metsarada. Ausalt öeldes ei pakkunud raagus madal kasevõsa sellist elamust nagu siin pool jõge olev kuusik. Loodan lehtede tuleku ära näha, siis saab see kindlasti mõnus vaatepilt olema, aga praegu tegin väikese ringikese ja istusin mõneks ajaks jõe äärde. Siin on elu teistsugune. Aeglane nagu Mete ütleb. Pole kuhugi kiiret ja isegi kui oleks, siis minna on ikka ainult metsa või mäe otsa, mis on juba olemuselt kiiruse vastandid. Ehk ongi asi selles, et inimeste kaduvkiire kultuuri asemel ümbritseb meid siin selle maalilise looduse igavikulisus. Metsast õhkuv rahu ja mägede stoilisus imbuvad läbi maa ka meie endi sisse. Tartus ma tavaliselt ei istu lihtsalt maha, et jõge vaadata. Või kui teengi seda, siis on pea täis keerlevaid mõtteid, mis vajavad lahendamist. Siin avastasin end aga olukorrast, kus olimegi ainult mina ja jõe vulin ning kõik mõtted olid kuhugi kadunud. Tardunud. Tahaksin selle rahu purki panna, et see tagasi tulles kaasa võtta. Ma kartsin veidi maale tulekut. Kartsin seda aeglaselt liikuvat aega ja väheseid inimesi. Nüüd hakkan sellest tasapisi aru saama, et karta pole siin küll midagi. Vastupidi. Me vajame teisi, vajame kultuuri ja elamusi, aga mõneti on see eelmainitu ka inimese suurim vaenlane, sest kõige selle suure glamuuri varjus on nii kerge lasta iseendal ja enese mõistmisel tahaplaanile vajuda…

Jõgi

Lõunaks soojendasin kuskussi ja kana maapähklivõiga. Ülimalt maitsev! Paistab, et võiksin sama hästi ka ainult toidu blogiga alustada- olen juba praegu saanud nii palju häid nippe ja põnevaid ideid, millega katsetada. Näiteks see, et maapähklivõi sobib hästi ka idamaiste soolaste roogade sisse. Loogiline küll, aga näe, oli vaja Islandile tulla, et sellist asja proovida.

Kõht täis, leidis veel lehe jagu mõtteid tee paberile. Ehk oleks rohkemgi tulnud, kuid meil olid tüdrukutega teised plaanid. Pauliina leidis uue mägiraja. Sel korral tähistatud ja tänu sulanud lumele ka mõnevõrra turvalisem kui meie esimene hull ettevõtmine. Ma ei hakka kirjeldama vaateid ja tundeid, mida ma neid nähes tundsin, sest siin ütleb üks pilt enam kui minu sõnad seda iial suudaksid. Ütlen vaid nii palju, et hoolimata heast rajast, ei tulnud me kolm blondiini selle peale, et kui eelmisel päeval on terve päeva sadanud, siis on vulkaaniline mäenõlv muutunud mudaseks mäenõlvaks. Muud hullu polnud midagi, aga oi kui mustad on mu saapad. Meenutab väga kahe aasta tagust Rosslini seiklust…

Siin mail liiguvad asjad kuidagi proportsionaalsemalt kui ma harjunud olen. Ei ole ikka nii, et matk matka otsa ja iga päev selline vool, et pane või kogu raamat paberile. Vastupidi. Kui kolmapäev oli tegus siis neljapäevast on õieti suhteliselt vähe rääkida. Mu oks oli ära kuivanud ja hakkasin vaikselt selle kallal nokitsema, muidu aga olin terve päeva väga uimane ja oleks parema meelega kuskile voodi alusesse nurka magama pugenud (voodis olles paistab valgus aknast silma).

Seevastu reedene päev oli midagi vägevat. Niisugune filmilik päev, mis jääb meelde ja paneb tagant järele naeratama. Islandi koroona vastase võitluse kolmas faas on testimine peale viiepäevast karantiini. Testimiseks tuleb sõita lähimasse testi punkti ja siis autos oodata, kuni ufonaudi kostüümis meditsiinitöötaja on vajalikud proovid ära võtnud. Märkasite juba sõna: auto? Jah, kuigi üks väga eksinud olemisega noorhärra jalutas autojärjekorda jalgsi, siis tuli üldiste reeglite järgi minna autoga. Mina olen meie kolmesest pundist ainus lubade omanik ja seega olin mina roolis.

Meile lähim proovi võtmise punkt asub nii umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Selfossi ostukeskuse aluses parklas. Sõita tuleb sinna ringiga läbi linna, kusjuures selle tarvis, et me testi punkti üles leiaksime, joonistas Alda, üks kahest Gullkistani eestvedajast, meile isegi kaardi. Juhised olid ka: üle ringi, üle silla, kirikust mööda… Ma ei tea miks see nii on, aga käsitsi joonistatud kaardilt paistab kõik alati väga loogiline kuni selle hetkeni, mil sa päriselt sõitma hakkad. Minu jaoks oli see esimene kord välismaal sõita ja isegi siis, kui Islandi teetähised ei oleks kõik kollast värvi, mis Eestis teadagi tähistab ajutist märki ja isegi siis, kui need oleks loetavad, mida need kahjuks ei ole, sest materjali pealt on kokku hoitud ning sildid tehtud miniatuursed, ka siis ei oleks Alda suurepärasest kaardist päriselt tolku olnud. Õnneks oli meil kolme peale kolmes eri rakenduses alla tõmmatud kolm Islandi kaarti ja vapper kaardilugeja Mette juhatas meid eksimata õigesse kohta. Kõik läks kenasti, kuigi ringile pöörates oli küll paaril korral tahtmine kõvema häälega kiljuma pista.

Oodates testi
Testi järjekord- Mette pilt 🙂

Test ise oli kiire ja lõbus. Seisime autoga elavas järjekorras ning kui meie kord kätte jõudis, põhjustasime oma kolmese seltskonnaga parajat hämmastust. Katsutid ei tahtnud kojameeste vahele ära mahtuda ja taga pingis istuv Pauliina tahtis meedikutel vägisi meelest minna. Teised minu arvamust ei jaganud, aga nii hella ja vähe ebamugavat testi nagu see ei ole mulle veel tehtudki (kui mu lugemine segi pole, siis see oli mul viies või kuues).

Meie kasutusse antud auto on Gullkistani rahvale rentimiseks, päeva hind 6000 Islandi krooni, mis eurodes teeb nii umbes 40. Eile oli meil aga nii ehk naa vaja testima minna ja seega oli auto maja kulul. Enne testi tulemuse teada saamist ei tohtinud me veel teiste inimestega seltsida, aga Alda ei näinud mingit probleemi selles, kui tahaksime oma käigu teha väikese jõnksuga ja selle üheks kenaks road tripiks muudaksime. Kuna ka meie selles plaanis vigu ei näinud, siis seadsime auto nina edasi ookeani poole.

12ne kilomeetri kaugusel pidi olema kena Eyrabakki küla, kuhu saanuksime parkida auto ja siis sealt mere äärde jalutada. Kuidagi juhtus nii, et väinatammi nähes läksin mina hoogu ja kaardilugeja jäi aknast välja vaatama, nii et Eyrabakkist panime mööda seda isegi märkamata. Mina ei kahetse midagi, see oli pagana lahe meresild ja ega see külades jalutamine suurem lust polegi, kui sa pead jumala eest kõiki inimesi vältima.

Ookean ei jäänud meil sellegi poolest nägemata. Varsti peale tammi tuli vajadus paar taga sõitvat autot mööda lasta, tõmbasin selleks tarbeks rajatud teeäärsele sopile ja pärast kiireid korrektuure parkimisel, otsustasime, et see koht sobib ookeani vaatamiseks sama hästi nagu iga teine. Pealegi oli Mettel just algamas oluline videokoosolek, nii et peatuma oleksime igal juhul varsti pidanud. Tegelikult usun, et meil isegi vedas, et me Eyrabakkist mööda panime. Üle tee jääva mereandide restorani taga, mis arvatavasti avatakse alles suvekuudel, oli silmapiirini ulatuv musta liivaga rand, kus polnud näha ühegi inimese jälgi. Jälgi inimtegevusest oli näha kurvastavalt palju- korjasime Pauliinaga taskud täis värvilisi plastiku juppe, mis meri oli kaldale uhtunud. Lisaks veel kõvasti tõusulainetega randa sattunud poolikuid krabisid ja muude mereolendite jäänuseid, aga küllap oleks nemad seal igal juhul olnud. Surema peavad ühel päeval ju kõik.

Teel

Lõpuks, kui sõrmed külma tuule käes juba tundetuks muutuma hakkasid ja koosolekud ka peetud said, sõitsime edasi. Mere kohal tuli korraks isegi päike välja, mis muutis musta liiva veelgi lahedamaks. Kahju oli lahkuda, aga et meie päeva põhisiht: Reykjataluri kuuma veega jõgi oli veel nägemata, siis läksime siiski kerge südamega.

Veel pool tundi sõitu, mis tänu üha põnevamaks muutuvale maastikule ja maa seest kerkivatele aurupilvedele kohati päris katsumuseks muutus. Katsumuseks, kuna minus tõstis pead kange kihk koos kaameraga aknast välja ronida ja jätta see juhtimine kus see ja teine. Paraku ei olnud mul seda valikut ja nii tuli lihtsalt paar korda tee äärde tõmmata, et ohutulede välkudes omad kiired klõpsud ära teha. Üldiselt pidanuksin Alda sõnul vist kogu aeg tee äärde võtma, sest siin olevat möödasõidud väga ohtlikud. No ei tea. Eestis sõidetakse kitsamatel teedel ja halvema nähtavusega paikades mööda küll ja kõik on korras. Ka eilsetel kiirustajatel ei tundunud sellega raskusi olevat.

Reykjatalur oli midagi täiesti maavälist. Kolme- nelja kilomeetrine matk mäe otsa oli saadetud erineva kuumusastmega kuumavee allikate poolt, sinna vahele lumesulamise veest tekkinud külmad ojakesed. Ilm oli jälle sombuseks pööranud, pilved riivasid mäenõlvu, aga nähtavus oli õnneks täitsa hea. Ülesse jõudes hakkas kerkima midagi udu laadset. Õues oli kuskil pluss kuus kraadi. Siin oli tegu korraliku riiklikult hallatava matkarajaga, umbes midagi meie RMK radade laadset ja nii olid jõe laiemasse osasse loodud isegi riietuskabiinide ja sisse minemise treppidega ujumiskohad. Tõmbasime meiegi Metega riided kiirustades seljast ja jooksime suure hurraaga sisse (Pauliina suundus veidi ülesvoolu, et leida vähem turistikat kohta). Sama ruttu, nagu me tulime, olime ka veest väljas. Avalik ujumisala oli vähemalt praeguse aastaaja kohta väljakannatamatult külm. Muidugi võrreldamatu sellega, kui ma Eestis pluss kuuega Emajõkke kargaks, aga siiski oli tegu parimal juhul leige veega. Korraks olime päris nõutud. Ei tahtnud eriti kaugemale matkata, sest kiire vees käik andis aimu, et tagasi tee saab olema suhteliselt rets. Samas, kui me juba olime tulnud sellist erakordset nähtust kogema, siis olnuks väga nõme piirduda vaid kiire varvaste leotamisega.

Väike Lotte stiilis pilt suure tõsiduse vahele: “Jeeeeeeeeeeeeeee! Ägeeeeeeeee!”

Vaprus kandis vilja. Lippasime jope ja rätiku väel mõnisada meetrit edasi, et avastada tõeline paradiis. Nüüd oli udu juba tihedam, pakkudes privaatsust noorte idanaabrite eest, kes meiega samal ajal spa mõnusid nautisid (Tähendab, mina olin ainuke, kes selle privaatsuse eest tänulik oli. Mette ja Pauliina räägivad vene keelt ja nemad arendasid poistega ka veidi tutvust). Vesi oli mõnusalt soe ja väike selja tagant alla langev minikosekene tegi kenasti massaaži. Ainult näol oli külm, aga sellegi probleemi sai mõnusa mudamaskiga kõrvaldada. Ligunesime vist üle 40 minuti…

Islandlastel on küsitav arusaam riietuskabiinist 🙂

See oli suurepärane kogemus. Seda lahedam, et kuumaveeallikate kõrval on kuuma veega jõgedest vähem kuulda ja vähemalt minu jaoks oli see tänu haruldusele veelgi erilisem. Keha oli lõdvestunud, meel rõõmus ja nii oli jõest välja ronimine kontrastselt täiesti üdini ebameeldiv. Jalad läksid krampi veel enne, kui ma särgi selga sain. Selleks hetkeks, kui olnuks okei püksteni jõuda, värisesid põlved nii kõvasti, et tuli jalgu pidi tagasi vette minna. Pärast kiiret soojenemist, sain värinat piisavalt vaigistada, et ka ülejäänud riided selga panna, mis muutis olemise mõnusamaks. Vähemalt kümme minutit oli nüüd enam vähem hea olla. Siis hakkas sadama. See ei olnud kõva sadu, aga piisalt tihe, et prillidega ei näinud midagi. Naljakal kombel nägin ilma nendeta paremini ja see on ikka harv juhus. Kuigi ega ka ilma hästi näinud. Udu liigub mägedes veidralt salamisi. Koguneb koguneb kuni järsku ei näe enam midagi. Tagasimatk oli ühesõnaga üsna karm ja ilma hea vestluseta kujunenuks päris vastikuks. Õnneks ootas meid all kuiv auto koos söögiga. Sõitma hakkasime juba sooja ja rõõmsana. Meil oli plaanis ka Kerid kraater, aga et jõe äärne matk võttis arvatud tunni asemel aega kolm pool ja õues pimenes, siis oli selge, et see plaan tuleb edasi lükata.

Mul on tohutult hea meel, et meie kamp on niivõrd meeldiv ja positiivse suhtumisega, sest üksi oleks see sõit pimedal vähe tähistatud teel küll üsna õudusunenäo laadseks kujunenud. Me olime märjad, me olime külmad, seega tuli autot kütta. Tulemuseks olid jälle tuntavad sõrmed- varbad ja null nähtavust. Auto läks seest udu täis ja ükski nõks ei aidanud seda parandada. Vihma sadas ikka veel. Tundub tagantjärele peaaegu võimatu, et ma sellega kuhugi jõudsin, aga samas olukordades, kus valikut pole, ei saa lubada endale luksust paanitseda või ümber mõelda. Saime sõidetud ja isegi tangitud, mis oli veel üks esimesi kogemusi sel päeval. Jah, ma ei ole varem tankinud ning jah, Islandi tanklad on sama arusaamatud nagu Islandi teede märgistus, kuid taeva abiga saime siiski paagi jälle enam- vähem täis ja jõudsime õnnelikult tagasi. Kokku oli see kuskil 120ne km pikkune ring, mis reedel tehtud sai. Harjutamine selleks puhuks, kui me peaks ette võtma oma plaanitud Vik-i tripi- sinna sõidab kolm tundi. Kilomeetrite arvu peale ma veel ei mõtle.

Täna, laupäeval, on tunne, nagu oleksin trammi alla jäänud. Selg valutab jões hoitud sundasendist, jalad matkast ja auto juhtimisest. Pingelangusest tekkis eile õhtul peavalu, mis koos üleväsimusega jättis mulle nii umbes kolm või neli tundi heitliku ööund. Need on matkamise telgitagused, millest Insta pildid, säravad naeratused ja Pinteresti postitused ei kõnele. Aga ma usun, et tean, miks see nii on: kui sa kord juba matka/ reisipisikuga nakatunud oled, siis ei heiduta enam ka pahupooled. Tsiteerides kultusfilmi “Jääaeg”: “Juhuu! Kas teeme veel ühe ringi?”.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s