Filmilikud hetked

Laupäeva hommik võis ju leida kogu meie kamba uimase ja väsinuna, aga juba keskpäevaks rivistusime kõik vapralt maja ette, et nüüd juba legaalselt koos kõrval maja tüdrukutega kokku saada ja poodi minna. Poe kogemus on siiani nii valus, et ei taha sellest pikalt kirjutada. Olgu, olgu, see oli nali. Valus oli see ainult rahakotile ja sedagi mitte ainult Islandi hindade vaid ka minu enda rumaluse pärast. Mitte keegi ei käskinud mul tulla siia kaks kätt taskus ilma šampooni, palsami ja duššigeelita. Kui kunagi pikemaks ajaks Islandile tulla, siis kindlasti tuleb sellised asjad kodust kaasa võtta. Minu vabanduses on see, et Šotimaal oli nii kena valik ja hinnad samuti toredad, nii et sain koha peal suurema valiku kui kodus. Siin aga vaatas mulle riiulilt vastu viis erinevat pudelit, mille vahelt tuli nüüd valida. Hind siis samuti külapoele vastav. Muus osas oli šoppamine suhteliselt lõbus, sest näiteks jahu ja mõnede teiste kuivainete ostmisel tuli lihtsalt paki peal oleva pildi järgi pakkuda, millega tegu. Minul läks õnneks, Pauliina aga sai loodetud maisipudru asemel maisitärklise. Võõra maa rõõmud.

Munad sisse…
…ja keema!

Teine tore põhjus poes käimiseks oli meie pärastlõunane piknik, mis väärib omaette tähelepanu. Värskes õhus söömine on alati tore, aga kui piknikukraami saab valmis keeta kuumas järvemudas, siis see on hoopis vägevam elamus. Laugarvahtn´i nimega puutusin mina esmalt kokku Netflixi sarja “Down to Earth” esimeses episoodis, kus siia sama järve äärse maa sisse kaevati auk, et küpsetada kohalikku rukkileiba. Kuidas see võimalik on? Kuskil 700 meetri ulatuses on meie järve ääres kuumavee allikad. Kõige vingema allika juurde on rajatud väike spa, aga selle kõrvale jääb veel kena rannatriip, kus kõndides lähevad saapa tallad soojaks ja mõnes kohas järvepind lõbusalt mullitab. Keegi hea hing oli ühe niisuguse mullitava paiga juurde pisikese basseinikese kaevanud, mis nüüd toimib pidevalt keeva katlana. Nii ei jäägi üle muud kui pista aga muna vette ja lase 12 minutit keeda. Tulemus on igati suurepärane ja isegi maitsvam kui tavaline muna. Samas, see on arvatavasti täiesti subjektiivselt ainult minu arvamus, mis põhineb tõsiasjal, et sööma hakates oli mu kõht kohe päris tühi. Oh, ja muidugi veel sinine taevas ja kauguses kumav päikesepaiste! See mõjus lausa uskumatult laadivalt, kui esimest korda selle siin oldud nädala jooksul ei olnudki ilm kurjakuulutavalt sombune.

Pilved on, aga niisamuti ka taevas

Meie eine oli meeldiv ja sõbralik, tore oli kolme ülejäänud kunsti- ja kirjanduse viljelejaga lähemalt tutvuda. Aeg läks märkamatult ja nii ei pannud kontidesse pugevat külma tähelegi. Lõpuks viie ajal tagasi jõudes oli kohe päris jahe. Paistab nagu oleks Island meelega nii disainitud, et kuna siin võib kergesti külm hakata siis vähemalt on ka soe vesi kohe omast käest võtta. Lubasin endale ühe pika kuuma dušši- luksus, millest ma Eestis tavaliselt hoidun. Täpselt ei tea kunagi, aga omaette tore on mõelda, et kui ma poleks juba kella kuue ajal peale pesu pidžaama pükse jalga tõmmanud, võinuks see õhtu kujuneda teistsuguseks. Mitte halvemaks või paremaks, aga eks muuda iga pisidetailgi seda, kuidas meie ettevõtmised mällu talletuvad. Minul on eilne meeles järgmiselt: kui olin eelmise päeva pildid ära sorteerinud ja blogi postituse valmis teinud, hakkasin kooki küpsetama. Katrin, Gullkistani peamajas elav Austria päritolu kirjanik käis veel ütlemas, et kuna õhtu on jahe ja taevas endiselt selge poolne, siis võime õhtul virmalisi näha. Tänasime teda info eest ja jätkasime omade toimetustega. Mette läks stuudiosse, mina segasin tainast, et pühapäevaks plaanitud suurel ühisel lõkkeõhtul saaks mõnusasti grilli kõrvale ka kooki süüa. Teised pole juba üle kuu aja kooki saanud ja läksid sellest mõttest päris elevile.

Olin üle pika aja majas üksi. Ümisesin kaasa valjusti mängivatele hittidele ajast, mil ma alles algkoolis käisin ja keerutasin aeg ajalt kausis liikuva puulusika kõrval ka iseennast. Korraks käis küll peast läbi, et virmaliste võimalust arvestades võiks äkki kampsuni alla ka särgi tõmmata ja korralikud püksid otsida, aga mu privaatne kokanduspidu oli liiga lõbus, et seda ideed pikemalt kaaluda. Korraga pöörasid maja ette auto tuled ja ukse tagant hakkas kostma kobistamist. Mul oli hea meel neid näha. Kell hakkas saama kaheksa ja Pauliina oli juba lõuna ajast saadik ühe kuuma jõe ääres kohatud kohaliku vene noormehega road tripil. See kõlab niimoodi mustvalgelt kirja panduna kohutavalt ohtliku ja vastutustundetu tegevusena, et mis mõttes, läks lihtsalt võõraga sõitma. Eks see natuke oligi risk, aga et meil oli poisi number ja plaanidest saladust ei tehtud, lisaks põgus tutvus eelmisel päeval, mille järele Šaša tundus täitsa tubli noormehena, siis ei hakanud keegi sellest erilist numbrit tegema.

Igatahes nüüd oligi Pauliina tagasi. Ainult et tema järel astus tuppa ka mõneti kõhkleva olekuga Šaša ise. Ülima viisakuse kehastus, uuris ta minu käest, et kas teeks väga tüli, kui ta natukeseks sisse astub. Nimelt tal vaja tagasi Reykjavikki sõita, aga telefoni aku vajaks laadimist, muidu ei leia pimedas teed. Olles ise eelmisel päeval pimeda peale jäänud, sain poisi murest täiesti aru ja olin jäämisega loomulikult päri. Šaša oli loomult nii avatud ja jutukas, et mingit piinlikust ei tekkinud. Vastupidi, tema ja seal samas kõrval pastat tegeva Pauliinaga vesteldes läks ka muidu nii tüütu küpsetamise järgne nõudepesu nagu ludinal.

Söime õhtust, maitsesime kooki, mis tuli muideks väga kena eriti arvestades, et tegu oli tõsise improvisatsiooniga, ja nii see aeg vaikselt läks. Varsti ühines meiega ka Mette. Nii umbes veerand kümne ajal hakkas meie külaline viisaka inimesena tegema plaani lahkumiseks. Enne mindi veel väikesele suitsule, et siis pärast seda on hea teele asuda. Nad polnud veel minutitki väljas olnud, kui Mette tuppa jooksis. Taevas olid virmalised. Kahvatud, aga ilusad suured. Surusin kiirustades matkasaapad koduste villasokkide otsa, tõmbasin jope selga ja jooksin ka õue. Ei midagi. Lähemal vaatamisel siiski natuke oli, mingi kahvatu virvendus mägede kohal, aga see oli vaevu nähtav. Hetke eest oli see veel korralikult helendanud, aga nüüd…

Pole lugu, leidis Šaša. Tal on auto, sõidame natuke maad asulast välja ja siis on näha. Need ei kaduvat veel kuhugi, küll me näeme. Säravate tähtede all helendas kolm punast sigareti otsa, valgustades kolme elevusest pakatavat nägu. Muidugi me läksime. Siin polnud küsimustki.

Kohe, kui majad selja taha jäi, hakkasid aknast paistma justkui taevas veiklevad udupilved. Mõne kilomeetri pärast pöörasime maanteelt maha mingile väikesele teele. Seal nad olid. Täpselt meie ees mustendas pimedast ööst veelgi pimedavana mäe siluett ja selle kohal tantsisid põhjamaa taevased ilmutised oma õrna tantsu. See polnud säravroheline selgepiiriline virmaliste mäng, mida näidatakse loodussaadetes, vaid õrnroheline, peaaegu valge lummutis. Jõudu kogudes säras see veidi aega nagu taevane jõgi kuupaistel ning lagunes siis nõeljateks niidikesteks. Uskumatul kombel lõid virmalised mu silme all lõkendama ja kadusid siis sama kiirelt nagu olid tulnud, jättes jälle maha vaid õrnad triibud. Justkui jäljerada, et teaksime, kust neid otsida.

Sõitsime veel mõne kilomeetri edasi kuni taevas jälle liikuma hakkas. Kaugemal olles oli efekt isegi vägevam. Sel korral oli virmaliste triipe rohkem ja ka tähti olnuks justkui enam. Pimedus oli sügavam. Meie enda kolmkeelne vestlus poleks suutnud väljendada seda, mida hing tundis ja nii lasime Biitlite muusikal seda enda eest väljendada. See oli ehk isegi õigem, sest kuidas muidu anda sõnad laulda juubeldavale hingele kui mitte laulu endaga…

Tagasiteel liikus muusika valik mulle tundmata vene keelse muusika radadele. Õhus oli nostalgiat, kui teiste jaoks lapsepõlvest tuttavad lood endaga mälestused kaasa tõid. Mina kuulasin vaikides ja olin õnnelik. See oli ilus ka siis kui ma sõnu ei mõistnud, ka siis kui ma päris neid mälestusi ei jaganud. Päris maja ette keerates aga tundsin mina ära tuttava loo, mis tõi mulle peaaegu pisarad silma. Kui siiani olid teised jutustanud lugusid sellest, kuidas nad neid lugusid koos oma isadega kuulasid, jättes minu lihtsalt kuulaja rolli, siis ühtäkki tuli Šaša kõlarist minu enda isa viimasel ajal nii palju kuulatud lauluviis ühe rokkbänd Кино loo näol. Minu keele oskus on liiga kesine, et see konkreetne lugu üles leida, aga see on hea lugu. Nüüd oli minu kord vaimustusest häält teha ja oma lugu jutustada. Kui siiani olime lihtsalt kõik hästi läbi saanud, siis läbi vene muusikast kantud ühiste mälestuste jagamise tekkis ühtäkki vendlus. Selline soe ja üdini sõbralik tunne, et oled võõral maal omasid kohanud. Olimegi omad ja taevas selle eest tänatud, sest võõrast ikka naljalt ööseks oma katuse alla ei võta, aga et Šašat üldse ei ahvatlenud idee sel õhtul uuesti rooli taha istuda, palus ta meilt öömaja, mida saime nüüd vabalt pakkuda. Ausalt öeldes oli meil kõigil hea meel, et ta jäi, sest tuju oli nii ülev, et magamisest sai vaevalt juttu olla.

Kuulasime veel nii mõnegi mulle tuttava ja ka palju tundmata venekeelseid laule, jõime piparmünditeed ning mängisime küünlavalgel kaarte. See oli täiesti sentimentaalne samm, sest tegelikult oleks tavalise köögi valgusega palju paremini näinud. Meeleolu poleks aga selle eest saanud ja niisugustel õhtutel maksab see kõik. Olles ise dekoraatori haridusega, kipun filme vaadates ikka vahel muigama, et no tõesti, kes see päris elus viitsiks niisugust olustikku luua. Aga näe, siin ma olin koos oma majanaabritega mööda tube meie parimaid küünlaid kokku otsimas. Tuleb süda avatud hoida ja siis saavad ka head asjad juhtuda. Ma olen nii tänulik, et mul on siin kaks võrratut kaaslast, kellega koos niisuguseid asju teha saan. Koos on see julge elule silma vaatamine ikka lihtsam kui üksi.

Koos hommikuse ereda päikesega lahkus ka meie külaline, avaldades lootust veel kohtuda. Paistab, et nüüd on meil Islandil veel üks sõber juures ja see on alles esimene nädal.

ÁFRAM MEÐ SMJÖRIÐ 🙂 (Tõlge islandi keelest: lase edasi/ tee edasi seda, mida sa juba teed)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s