Pühapäeva pärastlõunal saabusid Gullkistani omanikud Alda ja Jon koos suurte ideede ja hulga grillimaterjaliga. Mõnisada meetrit meie kahest residentuuri majast asub vägev grilliala oma kaheksa katuse aluse laua ja suure lõkkeasemega. Isegi päris vetsud on seal samas olemas. Väga peen. Igatahes oli meie kambal nüüd plaan teha üks mõnus grillipidu. Jon ja Alda on juba üle kahekümne aasta Laugarvatnis kunstiresidentuuri pidanud, aga nad polevat seal veel kordagi varem grillimas käinud. Nüüd oli maja elevust täis: küpsetati pitsat, prepareeriti šampinjone ja tehti muid suuri- väikeseid ettevalmistusi. Mina olin eelmisel õhtul koogi küpsetamisega juba panustanud ja et suured sagimised pole mulle kunagi eriti meeldinud, lipsasin välja. Õues oli imeilus päikesepaisteline ilm. Jalutasin meile juba tuttavaks saanud radadel mäeküljel ja jäin lõpuks pidama pisikeses metsatukas. Päike paistis läbi mulle tundmata okaspuude võra, ilm oli soe. Istusin ühele maha langenud puuharule ja kirjutasin tunnikese. Vaim tuli peale, aidates mind üle kohast, kus juba mitu päeva toppasin. Loodan väga, et selliseid päevi tuleb veel, mil saab õues tööd teha. Seda kirjutades liigub pilk vägisi aknale. Täna on meil igatahes juba teist päeva päris tormine.
Päikeseloojangu ajal tegime lõkke üles ja pidu võis alata. See oli kena väike koosviibimine. Peale meie residentuuri rahva olid kohal ka Joni- Alda tütar ja kaks ettevõtliku naist külast, kes plaanivad aprillis teha kogukonnale ühe loomefestivali. Üllatuslikult muutsid nad meie vaikse söömingu hoopiski festivali koosolekuks, tõmmates meidki plaanidesse sisse.
„Me mõtlesime, et teie võiksite ka paar kunsti alast töötuba teha…“ Nii see jutt algas. Praegu on plaanid veel väga segased, aga et neid tehti südamega ja üritus tundus tore, olime rõõmuga nõus kampa lööma. Eks näis, mis saab. Aprillini on veel aega ka.
Esmaspäeval tegime Pauliina, Kara ja Katrinaga väikese poole päevase automatka Thingvelliri rahvusparki. Meie siinsest elamisest poole tunnise sõidu kaugusel asuva rahvuspargi aladel toimusid 930- 1262 Islandi varajase parlamendi kogunemised, kohtupidamised, seaduste tegemised ja hukkamised. Thingvelliri järv on Islandi suurim järv, kus on saarele ainulaadne ökosüsteem ja kui sellest kõigest oleks veel vähe, siis just siin samas eemalduvad teineteisest kaks tektoonilist plaati: Põhja- Ameerika ja Euraasia, luues omanäolise kuristiku, mis laieneb iga aasta veidi üle sentimeetri. Võimas, väga väga võimas.
Kogu rahvuspargi suurimaks vaatamisväärsuseks jäi minu jaoks aga hoopiski esimene kosk, mida ma Islandil lähedalt näha sain. See oli kõvasti väiksem kui reedel kuuma jõe ääres nähtud iludus, aga säravas päikesevalguses jättis see kosk siin suurema elamuse.
Ka sel korral olin mina roolis ja peab ütlema, et ilusa ilmaga pole teel häda midagi. Rahvuspargi aladel olid küll äärmiselt ärritavad kiiruse piirangud, millel polnud ühtegi arusaadavat lõppu, nii et poole ajast sõitsin lubatust kõvasti aeglasemalt, aga see detail kõrvale jätta, siis mulle täitsa meeldis. Käänulisest teest hoolimata ei paista piirangud kohalikke segavat. Nemad panevad ikka sajaga, mis sellest, et Islandi kõrgeim lubatud kiirus on 90. Mõneti muidugi mõistetav, kui sul on ikka vägev monsterauto, mille kummid on poole meetri laiused ja mõeldud otse vulkaani sõitmiseks, eks siis ongi tavalised teed ja nende piirangud ainult risti jalus. Ja kui elanikke on kogu saare peale kokku ainult 300 000, siis pole vist ka suurt hirmu politseiga kohtuda.
Naljakal kombel aga ei tule esmaspäeva meeldejäävaim seik sugugi mitte meie matkalt. Päris õhtul, kui kell oli juba üle seitsme, põikasin korraks peamajja. Mul erilist asja polnud, Pauliina ja Mette olid ära ja ma läksin korraks suure maja kööki kasutama. Neil on seal parem varustus. Elutoas olid kõik kolm maja püsielanikku väga elevil, kuna üks kohalik mees, kellega Kira oli sõbrunenud, lubas oma koera natukeseks neile hoiule tuua. Siin on kõik suured koera sõbrad, sest vahepeal jätavad kunstikeskuse omanikud oma koera siia kunstnikele nunnutamiseks.
Jäin siis minagi, et viskan koerale pilgu peale ja lähen. Alda ja Joni koer Kauri, kellega tüdrukud harjunud, on selline pisikeste jalgadega väike südikas ja rahulik koer. Nüüd aga toodi meile noor aktiivne loom, kes oleks hirmsasti tahtnud koos peremehega õue tagasi minna. Kui teda välja ei lastud, hakkas Chino niutsuma. See oli isegi hullem kui lapse nutt, sest teda ei saanud kuidagi lohutada. Ainult ajutiselt õnnestus Katrinal, kellel on koertega kogemusi, Chinot karmi käskluse abil istuma ja lamama panna, aga siis hakkas see niutsumine ja nutmine uuesti pihta. Minul pole loomadega eriti üldse kogemusi. Olen sõprade ja naabrite loomadega küll mänginud, aga sedagi pigem vähe ja nii ei osanud ka mina midagi tarka ette võtta. Oleksin vist üldse parema meelega vaikselt minema lipsanud, aga Chino oli nii kurb, et ma lihtsalt ei saanud. Juba üksteis aastat, sellest ajast saadik, kui mul on mu kallid õed, ei suuda ma käed rüpes istuda, kui kellelgi on kurb või valus. Nii tegin ma seda ühte asja, milles ma tõesti hea olen. Ma istusin põrandale koera juurde ja jutustasin talle lugusid. Mis iganes parasjagu pähe tuli. Sasisin Chino karva, paitasin pead, mudisin kõrvu, ise samal ajal pajatades oma kodustest, Eestist, Põhja konnast ja kõigest sellest, mis sinna vahele mahub. Minu suureks üllatuseks koer rahunes. Ta jäi kikis kõrvul kuulama ja kohati paistis, et ta mõistab ning on asjast huvitatud. Aeg ajalt tõi ta jälle kuuldavale mõne nukra häälitsuse või tõusis püsti, aga siis tuli ta jälle tagasi, viskas ennast minu kõrvale maha ja kuulas edasi.
Peale koera mõistis mu juttu ainult teises toa otsas töötav Kristel. Kara ja Katrina olid mõlemad seal samas, tegid tööd ja väitsid, et kuigi nad midagi aru ei saa, mõjub mu jutt neile ka rahustavalt. Ma olen alati teadnud, et lugudes ja nende jutustamises on vägi sees, aga nii selgelt see tavaliselt esile ei kerki. See oli vägagi veider tunne. Heas mõttes, aga ikkagi veider. Natuke julgustav ka. Kui ma suudan loo jutustamisega murelikku looma rahustada, ehk siis olen ma omadega õigel teel ka kirjutamise osas. Vähemalt on väga ilus niimoodi mõelda.
Seitse tundi hiljem, nüüd siis neljapäeva varahommikul, vaatan seda eelmist kirja pandud rida ja vägisi tuleb naer peale. Njaa, looma võin ju rahustada, aga iseendaga ilmselgelt nii kergesti hakkama ei saa. Kas ma juba mainisin, et meil on siin pisut tormine? Tegelikult on asi täitsa õudne. Ilma naljata. Kell on kuus hommikul. Ma vaatasin just kaks tundi filmi, et mitte kartma hakata. Tahaks loota, et ma olen natuke maganud, aga kindel ei ole. Õues on selline maru, et seinad ja voodi vibravad tuulega kaasa. Hääled oleks justkui mõnest hullumeelsest põnevusfilmist, mis jutustab maailma lõpu saabumisest. Ma pole kunagi varem midagi sellist kuulnud. Üritasin seda kõrvaklappidest kostva muusikaga summutada, aga see õudus möirgab ja märatseb sellest üle. Mulle ei meeldi niisugune ilm. Taevas tänatud, et siin pole majade kohale kaarduvate okstega nunnusid vanu puid. Muidu oleksime raudselt maja peale kukkuva puu tagajärjel kõik surnud. Olgu, nüüd ma liialdan, aga see, mis siin toimub, on tõesti hull. Mettele pidi tuul rahustavalt mõjuma, mina olen vist skaala teises otsas… Läheks juba vähemalt valgeks!
Me pidime täna minema Salajase laguuni kuumavee allikaid vaatama ja hiljem einestama ühes väga ainulaadses kasvuhoonesse rajatud tomatirestoranis, aga et ma olen ainus inimene, kes on nõus ja saab sõita, siis kahtlen meie plaanides üsna sügavalt. Kui ilm just järgmise nelja tunniga imet ei tee, siis ma keeldun sõitmast. See on kohutavalt nõme kui nii peaks minema, sest Kara on meiega ainult nädala lõpuni, aga tuleb välja, et autod reaalselt lendavad siin vahel teedelt minema. Ei tahaks küll sellist masinat juhtida. Pealegi, mis mõnu oleks välibasseinis ujumisest, kui õues on selline tuul. Ugh. Tuul ole selle maru jaoks piisavalt tugev sõna. Tahaks midagi kangemat kasutada. Ise tahaks ka kangemat. Ma ole kohe täitsa häiritud.
Häirituks ma jäingi, sest mingit tuule vaibumist neljapäeval ei tulnud. See möödus isegi veel hägusemalt kui teisipäev-kolmapäev, mil sai küll tehtud nii mõndagi, aga millest kirjutada on vähe või pole midagi. Katsusin magada, aga und ei tulnud. Nii hakkasin hoopis muinasjuttu kirjutama. Meie esivanemad mõtlesid välja lugusid ja legende, et mõista nende jaoks toona mõistetamatuid loodusjõude, mina mõtlesin välja tuulest inspireeritud muinasjutu, et enda jaoks kuidagi õues märatsevat ilma mõtestada. Lugudega juhtub ikka nii, et väikesest ideest hakkab mõte lumepallina veerema ja nii ka minuga. Veetsin terve pärastlõuna siinse mütoloogia kohta lugedes, tutvudes kohaliku folkloori ja muinaslugudega. Kavatsen Islandi motiivid nagu kampsuni kirja enda muinasjutule sisse kududa. Plaani järgi tuleb sellest mõnus kompott.
Õhtuse uue uinaku katse asemel kutsusid tüdrukud mu endaga kohalikku ujulasse. Kõik teised kunstnikud olid seal juba mitu korda käinud, nüüd oli mul viimane aeg rongile hüpata. See ei oleks pidanud mind üllatama, aga ometi jäi mul suu imestusest lahti, kui ma riietusruumist õue astusin. Jah, see, et basseinid on soojad ja seal on hea liguneda, oli mu teadvusesse küll jõudnud, aga tõsiasja, et kogu kompleksil pole katust peal, olin kuidagi rõõmsalt kõrvust mööda lasknud. Alguses oli ikka ehmatav, aga tegelikult oli sinise taeva all väga mõnus ujuda. Peale avaruse polnud ka muidu väikestele ujulatele igiomast üle pea käivat lämmatavat kloori lõhna. Nüüd on mul telefoni vahel igatahes veel üheksa korra jagu pääsmeid, sest ujumine on siin peaaegu et kohustuslik 😀
Tagasi jõudes oli kõigil kõhunahk vastu selga surutud. Otsustasime oma neljase eesti pundiga teha ühe tubli aedviljadest ahjuroa, mida väsinud peaga tund aega külmas ahjus küpsetada üritasime. Õnneks saime siiski ühel hetkel oma veale pihta ja nii sai ka söök enne öö saabumist valmis küpsetatud. Töötegemine läks ka sel õhtul huvitava vestluse nahka (seda juhtub siin tihemini kui seda, et ma peale õhtusööki ka päriselt midagi tehtud saan).
Reede ei kujunenud sugugi töisemaks, küll aga meeleolukamaks, kuid sellest kõigest juba järgmisel korral. Praegu koputab uni vägisi õlale ja nõuab oma osa. Kui kahekümne väga aktiivse ärkvel oldud tunni peale jagub ainult neli- viis tundi und, siis ei ole järgmisel päeval erilisest värskusest juttugi.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 