Tundub, et teatud vanuses reisides on asju, mis juhtuvad igal juhul, asukohta küsimata. Need on asjad, mis juhtuksid ka kodus. Osa noor olemisest, mille eest lihtsalt ei pääse, sest kogemus on vaja kätte saada. Neid kahte eelmist rida võib nüüd tõlgendada nii tohutu eneseõigustamise kui ka vägeva elufilosoofiana. Kumbki poleks vale. See öeldud, oleks paslik kirja panna Mette tsitaat meie eelmise nädalavahetuse kohta: „Tegelikult olid ainult 72 tundi, aga tundub nagu oleks sinna sisse kogu eluiga ära mahtunud.“ Paremini poleks seda saanud kokku võttagi. Muljeid oli lihtsalt nii palju, et praegu kustutan juba kolmandat algust, sest neid on peaaegu võimatu kirja panna. Mitte halva pärast, ei need on kõik kas head või õpetlikud või muidu põnevad kogemused/ mälestused, aga alustada on raske. Seepärast, ilma pikema jutustamiseta, alustan lihtsalt algusest ehk siis reede hommikust, kui me autole hääled sisse lõime, et minna ühele vägevale road tripile.
Marsruut oli täielikult Kara kokku pandud, hõlmates kahte kuumaveeallikat ja ühte kiidetud restorani. See oli tema jaoks viimane võimalus Islandil ringi sõita enne, kui ta tagasi koju Ameerikasse läheb ja need olid ta nimekirjas viimased olulised punktid, kus veel käimata.
Päev oli kaunis. Päike piilus lõunani vahelduvate pilvede vahelt, päris õhtuks aga taevas selgines, näidates meile esmakordselt Islandi loojangut oma täies ilus.
Meie esimene huvipunkt oli üks pisike looduslik kuumaveeallikas Hruni asula lähedal, mille praeguse maalilise süvendatud basseini ja mätaskatusega riietusruumi on loonud kohalikud talumehed. Nende suure töö ja vaeva austamiseks on kohapeal ka kinnine postkast, kuhu palutakse külastajatel jätta väike summa vaevatasuks. Mingit kontrolli ei ole ja nii võiks vabalt ka tasuta ära käia, aga pean ütlema, et sellist mõtet ei tulnud koha peal kordagi pähe. On väga võimas tunne istuda kuumaveeallikas ja vaadata kilomeetrite kaugusele ulatuvaid mägesid. Päikesest valgustatud tühermaad. See tunne on hindamatu ja tegelikult olime kõik isegi tänulikud võimaluse eest midagi vastu anda.
Naljakal kombel oli meie päeva teise kuumaveeallika nimi Secret Lagoon ehk Salajane laguun, aga kui Islandil üldse on mõni pigem salajane kuumaveeallikas, siis oli see juba eelmainitud mägedesse peidetud Hruni allikas. TripAdvisoris olid mõned vihjed, et see on külastamist vääriv paik ja mainiti ka seda, et Google Maps paneb oma juhistega puusse. Aga milline navi ei paneks, või kus see täpselt asub, seda polnud mainitud. Nii sain ma ka korraliku kruusateede ja võimatutes kohtades tagasipöörde tegemise kogemuse. Seda, kuidas me lõpuks kohale jõudsime, on isegi raske öelda. Arvatavasti lihtsalt vedamine ja hea koostöö kolme eri kaardi ja kohalike sõprade juhatustega.
Järgmiseks panin Mapsi sisse Fridheimari tomati restorani, aga teel sinna juhtus meiega see, mis naisterahvastega ikka juhtub, kui nad poode näevad. Auto tuli peatada nii Vinbudini ehk siis ainukese poeketi eest, kust võimalik Islandil alkoholi saada, kui ka kahe üliarmsa talupoe ees. Igas ühes sai ka natuke rahakotti tuulutatud ja nii see läks. Nüüd on mul suurepärast kohalikku peekonit ja purk imemaitsvat Islandi maasikatest tehtud maasikamoosi.
Fridheimar ise osutus täiesti omaette kogemuseks. Ma olen elanud õnnelikku elu ja saanud võimaluse einestada päris mitmetes söögikohtades nii Eestis kui ka välismaal, aga ilma liialdusteta võin öelda, et Fridheimari tomatiresto osutus siiani üheks parimaks. See oli segu lapsepõlvemälestustest vanaema kasvuhoonetest ja päikesesoojade tomatite noppimisest, mulla lõhnast, ulmeklassikast, tõeliselt maitsvast toidust ning tipptasemel restoranist. Jah, see restoran on rajatud suurde kasvuhoonesse. Ühel pool on kaunilt kaetud külastajaid ootavad lauad ja teisel pool kavavad soojas valguses tomatitaimed, lendavad mesilased ja õitsevad lilled. Menüüs on ainult tomatitest tehtud toidud ja joogid.
Meie seltskonna enamus võttis endale esimeseks roaks tomatisupi. Üllatuslikult juhatati meid suure laua juurde, mis oli lookas käsitööna tehtud kohalikust saiast ja tomatisupist ning paluti lasta hea maitsta. Süüa võis nii palju kui soovid, juurde toodi võid, hapukoort, hapukurki ja vett.
Meie grupp nautis ja ägises, nii supp kui ka saiad, mida oli valikus oma viite eri sorti, olid tapvalt head ja et olime selle eest maksnud, tabas meid klassikaline Rootsi laeva õhtusöögi efekt, et kuulge, äkki mahub ikka natuke veel… Lõpuks voltis Pauliina viisakalt paar viilu saia veel paberi sisse ja pistis tõeliselt praktilise inimesena tasku, et hiljem, kui jälle jaksab, oleks kena süüa.
Magustoidu ja jookide ajaks olime kõik juba kurgumulguni täis, aga see ei tähenda, et oleksime vähem nautinud. Mina pidin küll kahjuks kaine autojuhina peenetest Bloody Mary-dest loobuma, aga ka minu Healthy Mary oli väga mõnus.
Selleks, et ikka kindlasti ühe lahedaima söögikohana meelde jääda, pisteti kõigile lahkudes pihku purgike kenasti pakitud tomatimoosi. Väga positiivne elamus!
Tuldud teed tagasi sõites tuli jälle kord ületada üks kohutavalt ebameeldiv üherealine sild ja siis olimegi juba Secret Lagooni ees. Tegelikult pole selles paigas midagi salajast. Vastupidi, Blue Lagooni kõrval on see üks Islandi tuntumiad, olles saare vanim avalik termaalveega bassein. Tuntud, aga eriline sellegi poolest. Kuna meie ujumisriided olid märjad ja me ise alles ametis oma hiljutise vägeva lõunasöögi seedimisega, siis olime kõik siseruumis asuva puhta ning korraliku riietusruumi eest ääretult tänulikud. Kvaliteetsed pesutarbed kuni lõhnastatud kätekreemi ja isegi juukselakini välja, tegid hilisema pesemise samuti omaette naudinguks.
Bassein ise oli mõnus ja soe, selle kohal heljus paks valge aurupilv, mille vahelt paistis aeg ajalt kõrval asuva mini geisri mulksumist. Ma pole veel harjunud selle põneva olukorraga, kus keha on kuumas ja pea külmas. Toon selle siinkohal välja, sest mine tea, äkki on sellest meenutusest kunagi kellelgi kasu. Kuumast veest tuleb kohe, kui hakkab natuke palav, välja minna. Vahet pole, kas on käsil põnev vestlus või on jube mõnus rammestus peal. Kohe välja! Muidu juhtub nii nagu läks Secret Lagoonis minuga, et lõpuks näed välja nagu keedetud vähk, süda on paha ja pea käib ringi. Vähemalt pole Islandil joogiveega probleeme ja pärast rahuliku jahedas istumist ning paari karastavat lonksu, hakkas enesetunne jälle taastuma. Lahkusime juba väga positiivse meeleoluga. Juuksed lõhnasid kalli palsami järele, kõhus mulksus parklas joodud soe tee ja taevas säras kümnetes uskumatutes toonides, mis suisa tõmbasid pildistama.
Meie esimese pildipeatuse ajal toimus ka vägagi ehmatav vahejuhtum. Panin auto seisma, käik neutrali peale, käsipidur ka sisse ja autost välja. Olen just kaamera tõstnud, kui autost kostab tüdrukute kisa. Vaatan sinna suunas ja mida ma näen, auto veereb rõõmsalt tee äärse kraavi poole, kõik neli autos olijat sees kenasti paanikas. Jooksin autole järele ja õnneks sain kangi parkingu peale lükatud ning sellega jäi ka auto seisma. Arvatavasti on probleem selles, et meie Gullkistani auto on ilmselgelt omajagu maad läbi vuranud ja teda pole sugugi kõige hellema käega koheldud. Käsipidur ei pea ja selle tulemusena siis ka meie väike vahejuhtum. Õnneks oli tegu õnneliku õnnetusega, peale mida sõit rõõmsalt jätkus.
Värvid läksid üha vägevamaks ja enne koju jõudmist saime veel ka Islandi hobustele tere õelda. Minu esimene lähi kontakt suksudega ei oleks saanud ilusam ollagi. Tillukesed hobused kirgaste värvide ja lumiste mäetippude taustal. Imeline!
Märkamatult oli päevast saanud õhtu. Reede õhtu. Ja mida reede õhtul tehakse? Õigus. Ikka pidutsetakse. Me tähistasime Laugarvahtni festivali ja seda, et asjad sujuvad. Siis tulid virmalised. Palju värvilisi imekauneid virmalisi, mille all tantsida ja tähistada seda, et me oleme siin, oleme noored ja oleme elus. Pärast poole tegid Kara kohalikud sõbrad lõkkeplatsile tule üles, tõid muusika ning ja joogid ning me tantsisime lõkkevalgel. Kõige lõpuks tõmbasime otsad samade tuttavate juures kokku. Ühesõnaga pidu nagu muiste, mis kestis kuni varaste hommikutundideni.
Mõni tund hiljem äratas mu tuppa sirav päikesevalgus. Ma olin magamata ja väsinud ning plaanisin veeta selle päeva omas toas parimal juhul kirjutades halvimal magades. Ka Mette oli sama meelt. Pesime pesu ja tegime rahulikke koduseid toimetusi, kui korraga ilmusid meile vanad tuttavad Šaša ja Alessandro. Nad lähevad kõik koos õhtul spasse, oi, kas mina tõesti ei tahagi kaasa tulla? Ei. Ma ei tahtnud kaas aminna ja kui päris aus olla, ei tahtnud ma neid sel hetkel isegi näha mitte. Vabandasin end viisakalt välja, naeratasin säravalt ja varjusin oma tuppa. Taaskord aitasid muusika ja Netflix hädast välja, muidu oleksin arvatavasti üle pika aja oma tõeliselt skorpionilikud iseloomu omadused päevavalgele toonud.
Lõpuks nad läksidki. Maja jäi vaikseks, võimaldades paar tundi tukkumist. Pärast seda jõime kõrval majas Kathrinaga teed ja tagasi tulles suutsin poistega isegi mõne tunni inimese moodi vestelda. Kui Šaša poole ühe ajal omletti tegema hakkas, oli isegi päris lõbus. Alles hommikul, kui ma meie pesemata nõude ja loomingulise segaduse alla uppuvat kööki nägin mõistsin, et mulle siiski ei meeldi kui inimesed ilma kutsumata sisse sajavad.
Pühapäeval käisime road tripil Islandi mägismaal, mis tegi mõneti tasa selle eelmise päeva invasiooni. Nägime kahte suurt koske ja Heklat päris lähedalt. Tavalistel päevadel näeme seda vaid kauge heleda mäetipuna teisel pool järve.
Kuulasime head muusikat, sõitsime ringi ja lobisesime. Lõpuks saime isegi suurde poodi, mis aitas meie ülehelikiirusel tühjeneva külmkapi seisu parandada. Kõik olnuks väga tore, kui külalised oleks nüüd aru saanud, et pärast kiiret lõunaeinet on viimane aeg lahkuda. Kara kutsus mind endaga kohvikusse, siin samas külas on üks TripAdvisoris kõvasti tunnustatud söögikoht, mis pakub oivalist šokolaadivahtu. Seega jätsin poistega jumalaga ja läksin meie kahe kirjanikuga sööma.
Oli tõesti väga maitsev. Istusime soojas pärastlõunapäikeses terrassil ja ainult oigasime suurest mõnust. Šokolaad suudab ikka imesid teha.
Tagasi tulles avastasin oma suureks üllatuseks, et kui üks kutt on vahepeal tagasi Reykjavikki hääletanud, siis teine tšillib ikka meie diivanil ega kavatsegi ära minna. Nüüd käis see olukord juba meile kõigile närvidele. Kõrval majas küpsetasid Alda ja Jon kala ja valmistasid ette pidulikku Kara lahkumisõhtusööki, meil ei olnud kellelgi praegu mingisuguse ise hakanud üürniku jaoks aega. Või siis nagu hiljem selgus, ise hakanud armastaja. Just nimelt, kui meile tundus, et oleme saanud endale poiste näol kaks toredat sõpra, siis nende huvi põhjuseks olid ikka need samad vanad lootused, et näe, meie võõral maal, nemad võõral maal, ehk saaks tüdrukutega pisut privaatsemat moodi lõbutseda. Jama värk küll, sest meie tüdrukute pundis polnud ühtegi huvilist. Nii tuli noormees lihtsalt välja tõsta. Muidugi viisakalt ja kenasti, esmalt tassike teed ja siis piinlik jumalagajätt, aga siiski kindlalt ja ühemõtteliselt. Õnneks sai poiss nüüd asjast enam vähem aru ja vastu ei punninud ning nüüd saime ka meie jälle omade toimetuste juurde tagasi pöörduda. Mis ma oskan kosta, pole kiiremat viisi inimese eemale peletamiseks, kui talle või ta sõpradele külge ajamine olukorras, kus huvi on ilmselgelt ühepoolne. Minuti pealt saab muidu nii tore inimene esmalt tüütuks ja siis juba ebameeldivaks. Usaldus kaob ära.
Teine rida vasakult: Mette, Pauliina ja mina.
Kara lahkumisõhtu oli jälle üks väga armas üritus. Kui poetess ise oma luulet ette loeb, on see alati väga liigutav. Sinna vahele teemakohased vestlused ja sisse pikitud saladuste jagamine, mis niisuguses usalduslikus õhkkonnas ikka juhtub.
Ka sel ööl ei saanud ma sõba silmale, sest tunded olid nii laes. Alles nüüd jõudis päriselt kohale, et ülehomme läheb Kara, kellega olime nende kahe nädala ja kolme jagatud matkapäevaga lähedaseks saanud, ära ja see on võibolla viimane kord, kui ma teda näen. Kara on mu esimene päriselt kirjanikust sõber, kes sel alal elatist teenib. Meil oli nii paljust rääkida ja me mõistsime teineteist suurepäraselt. Huvitav, millal või kas üldse jõuab kätte see päev, kui jumalaga jätmine enam nii kurvana ei tundu?
Uus nädal paistis taipavat, et pärast nii paljusid elamusi ei ole meis kelleski jaksu suurte matkade ja avastuste jaoks. Esmaspäevast saadik on mäed udusse uppunud ja iga viimanegi oja tänu vihmale jälle hoo sisse saanud. Vaiksed jalutuskäigud, kirjutamine, joonistamine- need on selle nädala alguse märksõnad (tegelikult peaks need olema kogu siinse praktika märksõnad. Alda üha imestab, et küll me teeme palju).
Lõpetuseks natuke nalja kolmapäevast. Elus on ikka nii, et teed igasugu hullusid asju ja kõik on korras, aga kui siis vahelduseks midagi argisemat ette võtad, vot siis kisuvad asjad kiiva. Täpselt see juhtus minuga eile. Ma polegi veel kirjutanud sellest, et meil on siin samas asulas üks prügisorteerimise jaam. Inimesed saavad sinna konteineritesse viia selle mööbli ja tehnika jms, mida neil enam vaja pole ja siis enne, kui need ära visatakse, võivad kõik soovijad just selle, mis vaja, endale koju viia. Eile käisime niisama vaatamas, et kas leiame midagi põnevat. Eelmisel nädalal näiteks leidsin sealt väga lahedad tuled meie majja.
Eile olime seal koos Pauliinaga ja tema leidis endale tõukeratta. Selline väikeste ratastega lastekas, millega saab siin nüüd niisama nalja pärast tiirutada. Pauliina arendas antus sõiduriistaga koduteel üllatavaid kiirusi ja nii tahtsin minagi kaasa lüüa. Sellest on juba omajagu aega, kui ma viimati tõuksiga sõitsin, nii hoidsin hoo alguses vaikse. Pärast paarikümmet meetrit viis tee mäest alla. Mõtlesin, et ah mis, saabki kena hoo. Nojah, hoo sain küll ja kohe nii tubli, et kui tuli esimene väike asfaldi kumerus jäi kihutav rattake selle taha kinni ja ma lendasin külili maha. Veeretasin end teisele küljele ja puhkesin kõva häälega naerma. No ei ole ju võimalik, et kõik need korrad, kui ma mõtlesin, et nüüd on natuke ohtlik, läks kõik priimalta, aga siis saan laste mänguasja kätte ja põmm, kohe pikali. Pauliina ehmatasin ma oma kukkumisega ikka väga ära, aga esmapilgul oli kõik kombes. Naersin kogu kodutee. Alles uksel avastasin, et nii mu tublides talvepükstes kui ka jope käises on paar kena narmendavat auku. Jopel õnneks ainult esimene kiht katki paarist kohast, aga pükstel kohe täitsa läbi voodri. See pani mu mõtlema, et ei tea, kas see kipitamine, mis ma eelmainitud kohtades tunnen, peaks ka midagi tähendama. Esimesena jäi silma veidike immitsev küünarnukk. Ise ainult pisitilluke kriim, aga kampsuni käise oli ära määrinud. Siis hakkasin mõtlema jala peale, mis nüüd vaikselt tuikas. Põlv on rõõmsalt marraskil ja vikerkaarevärviline, aga muidu läks õnneks kõik hästi. Kui mu pahameel katkiste üleriiete pärast hajus, ei saanud jälle teisiti kui pidin üha naerma. Tänagi veel vaatan oma sini-lillat põlve ja naeran pihku. No võib ikka vahel tobedaid asju juhtuda.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 