Lugeda ainult täis kõhuga!

Üllataval kombel pole ma peale oma vägevat tõukeratta sõitu ühestki suuremast seiklusest osa saanud. Julgen isegi väita, et seda võis tõlgendada isegi kusagilt kõrgemalt tulnud manitsusena: “Võta hoog maha tüdruk!”. Võibolla, kui oleksin tähelepanelikumalt kuulanud, oleks ka siinses blogis pilte uskumatutest vaadetest ja kirjeldusi kohtadest, mis meenutavad muinaslugusid. Samas, tegelikult oleks vale väita, et see, kui ma vahelduseks kodusem olen, teeb nädala vähem väärtuslikuks. Jah, Islandi aeg on väga kallis, aga mitte suur jooksmine, vaid südamega nägemine on see, mis ajale tähenduse annab. Tore on siin ikkagi 🙂

Ilm oli neljapäeval ja reedel püsivalt rõve või väga rõve. Sadas tugevat vihma, puhus tuul ja mäed olid nii sügavas udus, et võinuks suisa arvata, et olen novembrikuises Eestis. Nähtavus oli täitsa null. Sarnase ilma kogemine nädal tagasi, innustas mind marutuulest muinasjuttu kirjutama. Ma pole tavaliselt suur muinasjuttude kirja paneja, aga jutustan ma neid oma õdedele täitsa tihti ja seega olen harjunud, et keegi neid ikka kuuleb. Nii korraldasin reede õhtul meie neljasele eesti seltskonnale väikese lugemisõhtu, mis ootamatult kujunes hoopis vulkaani õhtuks. Muinasjutt sai loetud ja korraga ilmus muinasjutt meie enda elutuppa: järgmised kaks või isegi enam tundi oli kõrval maja elutuba tõeline vulkaanihuviliste teabejaam. Meist 117 km kaugusel purskama hakanud Fagradalsfjall`i vulkaani otsepilt oli korraga lahti kolmes eri arvutis. Ülimalt aktiivseks muutunud Alda tulistas meie Gullkistani Messengeri gruppi pidevalt uusi teavitusi ja linke uudiste, videote ja fotodega. See oli võimas ja samal ajal hulluks ajav. Polnud mürgiseid gaase, laava massid voolasid omas rahulikus tempos jõe poole. See oli looduse ime nii ohutul kujul kui ohutu üks vulkaan üldse olla saab. Elu võimalus! Elu võimalus, millest meie osa võtta ei saanud- teed pandi kinni.

Lähemale pole veel vulkaanile saanud

Istusime ja vaatasime lummatult läpakatest uudiste erisaadet, kui korraga ilmus pilti keegi eesti korvpallur. No mida! Ei ole lihtsalt võimalik! Üks asi on vaadata, kuidas hulk võõraid islandlasi vulkaani juures ringi tatsab, aga hoopis midagi muud ja ausalt öeldes vihale ajavat on see, kui reporter hakkab intervjueerima vulkaani juurde matkanud teist eestlast. See oli hetk, mil minu mõõt täis sai ja ma ära magama läksin. Jah, ei saa salata, kadedus tahtis hinge seest süüa.

Järgmisel päeval püsis teede olukord sama. Võimud palusid tungivalt mitte minna ja nii võtsime Katrina ja Pauliinaga ette parima alternatiivi, mis siin käe pärast oli ning läksime Laugarvatni Fontana nimelisse spaasse. Nagu kõik kuumaveeallikatele ehitatud basseinid, mida ma siiani kohanud olen, nii oli ka Fontana muidu tore küll, aga ilma katuseta. Riideid sai ikka siseruumis vahetada ja see ala oli isegi päris peen koos kõigi külastajatele mõeldud luksuslike öko šampoonide, palsamite ning isegi kreemidega. Kreem oli vist mu lemmik osa sellest päevast…

Väljas oli väga ilus, basseine igale eri maitsele, samuti 70ne kraadine soome saun ja kolm erinevat munahõngulist aurumaja, mida oleks veidi veider aurusaunadeks nimetada. Eestlasena nautisin ma leilisauna isegi rohkem kui kõiki neid kuumaveega basseine. Siin sai vähemalt aru, mis toimub, kus on soe, kus külm… Aga vaat kui jahtuda tahtsid, siis läks asi hapuks kätte ära, sest õues oli jälle kena koerailm. Sadas vihma, puhus tuul, mis hetkega kerest läbi tõmbas. Nii tuli ruttu jälle basseini silgata ning enese keetmist jätkata. Hakkas palav, siis ajasid end rohkem veest välja, oli külm, vajusid alla poole.

Mõnele inimesele selline sulistamine kindlasti sobib. Mulle ka sobiks, kui ainult mu immuunsüsteem suudaks sellele vastu pidada. Esmalt hakkas temperatuuride vahest jälle pea valutama, koju jõudes tundsin, et olen veidike külma saanud.

Parim ravi iga halva asja vastu on hea toit. Olin eelmisel pärastlõunal küpsetanud suure kuhja lihapalle ja nüüd oli aeg nendega natuke maagiat teha. Ma ei tea, kas armas lugeja on kunagi IGEA ehk siis rootsi lihapallikastet söönud, aga ma pean ütlema, et olen sellest juba kaks aastat vaimustuses. Selguse huvides olgu siis mainitud, et ma olengi ainult korra elus IKEAs käinud. Mitte šoppamas, oo ei, mu kallis sõbranna Sarita viis mu sinna lõunatama. IKEA lihapallid pidid olema toit, mida tema sõnul iga inimene vähemalt korra elus proovima peab. Rohkem polnud ma neid saanud, aga juba Islandile tulekust saati oli isu päris kõva. Leidsin ka IKEA enda retsepti, jälgisin seda nii hästi- halvasti, kui mul olemas olevate ainete piires võimalik ja teate, tulemus tuli täpselt õige!

Retsept, mida kodus järgi teha 😉

Kõht oli täis, meel hea ja uni tahtis peale tulla. Plaan oli korra kõrval maja rahvale tere öelda ja põhku pugeda. Tegelikkuses aga olid Alda ja Jon jutu tujus, välja toodi järjekordne läpakas koos lõputut laavavoolu kajastava videopildiga, kallati veini ning vesteldi maast- ilmast kuni hilise ööni.

Pühapäev on ka Islandil püha päev, mida me tähistasime kõiksugu küpsetistega. Hommikuks tegi Katrina Šveitsi patsisaia, Jon lisas lauale Islandi kohvisaia ehk siis martsipani ja šokolaadi tükkidega rullbiskviidi moodi küpsetise. Kõht täis, hakkasime leiba tegema. Taina tegu on vist kõigi leibade puhul üsna sarnane: ikka rukki jahu, siis veidi nisujahu, soodat, soola, suhkrut ja hapupiima. Peale seda, aga pööratakse siin kõik pea peale. Ei ole leiva vormi ja kuulge, no mis ahjust te räägite? Islandi leib läheb sinna samasse järvemutta, kus me varemalt mune keetsime. Ainult natuke veepiirist kaugemale, sest leib tahab pigem küpseda kui keeda. Siiski, olud on vedelad, mis tähendab, et need samad kolm kartongpakki, kus oli enne piim, said nüüd taignaga täidetud. Siis kõvasti teibiga kinni ja toidukile ümber. Siis kõik kolm pakki omavahel teibiga kinni ja kilekotti, mis sai ka kinni tõmmatud, et kõige lõpuks veel ühte kotti minna. Valmis.

Meie neljane eesti naiskond vaatas seda teatava kahtlusega. See tundus sama jabur nagu kilekottidest sauna ehitamine, aga et kohalikud olid kindlad, et just nii see käib, ei hakanud ka meie vaidlema vaid võtsime leivad hellalt sülle ning suundusime järve poole. Island pole katoliiklik maa ja siin pole teatavasti kunagi Neitsi Maarja kujuga laavavoolu peatatud, aga kui me oma leiva, labida ja Gullkistani lipukesega järve poole matkasime, meenutas see mulle tugevalt filmides nähtud protsessioone. Vihma kallas, järv oli hall ja kurjakuulutav, aga meie läksime vapralt oma leivaga edasi, et see 24ks tunniks maha matta.

Augu kaevasime kõik koos hoolega valitud asupaika, kus maast kerkiv aur lubas oletada allikakohta. Kellegi tundmatu kividega tähistatud kaevekoht lubas oletada, et meie polnud sel päeval esimesed leivategijad.

Õhtul sai natuke meisterdatud. Esmaspäeval ootasime kahte kooligruppi Kristeli juhendamisel endale taimedest maske tegema ja ma andsin näidiste tegemisel ka oma panuse. See oli tore nokitsemine erinevaid looduslikke materjale, oksi ja lambavilla ning puukoort kokku sobitada. Mässasin sellega õige tükk aega, aga ikka jäi selline tunne, et tahaks veel midagi teha ja nii ma lõikasin endal juuksed ära. Olgu, see oli nüüd nali. Ma läksin koju ja lõikasin tõesti juukseid tüki lühemaks, aga see mõte oli mul tekkinud juba mitu päeva tagasi, kui Kristel ühe hiljuti joonistatud autoportree peale arvas, et see kujutab mind lühikeste juustega. Tegelikult olid juuksed kinni, aga see mõte, et mis siis, kui need oleksidki peaaegu lühikesed, ei andnud ikka asu ja nii saidki käärid kätte võetud. Siuh- sauh mõlemalt poolt maha ja siis pärast Mette aitas veidi otsi tasandada. Tulemus meeldib mulle, pole oma kümme aastat end sellise soenguga näinud. Neljandas või kolmandas klassis lõikasin ka korra juuksed lühikeseks, aga siis oli tukk ka ja kuidagi tekkis selline õudne potisoeng, mille pärast oli mul siiani tõsine hirm lühemate juuste ees. Mul on hea meel, et sellel minna lasin.

Esmaspäevane maskide töötuba oli väga vahva. Lapsed olid agarad ja see, mis jäi keelebarjääri taha, sai ületatud viipekeele abil. Peamiselt oli pisematel inimestel vaja, et ma neid kuuma liimiga aitaksin, et nad saaks oma lehekesi ja oksi ohutult maskile kleepida. Sellest palvest pole õnneks raske aru saada. Ainsaks tõrvatilgaks oli järjekordne magamata öö. Tuul tahtis hinge seest süüa. Meie majakese seinad on üsna õhukesed ja kuigi välisseinad on tublisti soojustatud ning tegelikult täiesti asjalikud ning küllap ka hästi tehtud, kostab kõik läbi. Enam ma isegi ei kartnud, lihtsalt tüütu oli.

See väike paus, mis kahe grupi vahele jäi, möödus kenasti tukastades. Suuremad olid ka ise asjalikumad, nemad liimimisega väga abi ei vajanud, küll aga oli neid kõiki tohterdada tarvis, sest iga viimane kui neist suutis endale liimi sõrme peale lasta. Seletad küll, et kohe, kui läheb jooksed vetsu ja lased seni vett peale, kuni ei kipita, aga see oli neile nagu kärbse pinin. Nad said minust aru küll, aga see ei tulnud neile nähtavasti meelde kui õnnetus päriselt käes oli.

Sel ajal, kui meie lastega mässasime, hakkas õues lund sadama. Seda on nüüd tulnud natuke iga päev. Pole mingit suurt ja paksu lumekihti, nii et kelgutada ei saaks, aga siiski piisavalt, et kõik oleks valge. Vahepeal tuleb lörtsi ka. Paistab, et Islandil on seda aknast vaatamise ilma päris palju.

Lörts, vihm, lumi, lumi, veel lund ja siis natuke rahet ka, aga meie maa sees küpsevat leiba see ei seganud. Kella viie ajal sündis ime: Alda kaevab maa seest leiba, sooja leiba, mõtelge! Ma olin seda sama stseeni näinud ka Netflixi sarjas “Down to Earth”, kus Zac Efron ja Darin Olien põhimõtteliselt selles samas kohas leiba maa seest välja kaevavad, aga oma silmaga oli selle nägemine ikka midagi täiesti muud. Siiski, soovitan sarja esimest osa kõigile huvilistele, sest kui mina jagan ainult omi muljeid, siis nemad räägivad seal natuke asjalikku juttu ka, kui ma õigesti mäletan 😉

Koju minnes tuli jälle Juhan Liiv mõtteisse. Alda lõikab piimapakist välja leiba, sooja leiba, mõtelge! Ja no tõesti, oli soe leib! Oli soe, ilus, küps, kuldne leib, mis maitses nii magus ja hõrgutav ning uskumatul kombel ka täitsa tuttav. Minu vanaema on leiba teinud nii kaua kui ma mäletan. Täiesti teistsugune leib, juuretise ja leivaastja ning ikka ahjus küpsetamisega, aga soojana… Soojana oli nende kahe leiva maitse nii tuttav, et oma võist tilkuvaid sõrmi limpsides võisin peaaegu kujutleda, et ma istun hoopis oma vanavanemate köögis ja söön endale küpsetatud leivaparti.

Piimapaki kuju küpses ka leivale sisse 🙂

Lõpetan tänase toidublogi luuletusega. Üks neist kolmest Liivi luuletusest, mis mul juba aastaid peas on. Me kõik teame seda luuletust ja midagi uut selles ei ole, aga siin Islandil tuleb see mulle erinevates olukordades üha uuesti ja uuesti pähe, omandades kümneid uusi tähendusi. Kasvõi siis, kui vaatan õues üha jätkuvat lumesadu. Või murran enesele suure tüki sooja leiba.

Rändaja

Juhan Liiv

    Tulin linnast. Lumesadu.
    Tööd ei leidnud kusagilt. --
    Lumesadu. Jalad väsind.
    Läbi, läbi näljane.
    
    Kuskil teed, ei tulekiiri,
    aeg ju hiline.
    Ennäe! tulukene siiski
    vilgub viimati.
    
    Koputan ja astun sisse --
    lahkelt lahti tehakse.
    Tüdruk võtab ahjust leiba,
    sooja leiba -- mõtelge!
    
    Soe saun ja lõhn nii armas. --
    Tühi kõht. -- «Kas soovite,
    külamees, vast sooja leiba?»
    Murdis tüki minule.
    
    Suure tüki sooja leiba!
    Oh küll maitses magus see!
    Soe leib ja soe süda,
    perenaine tasane.
    
    «Kust sa tulid, kuhu lähed?
    Kas sul naine, võõras mees?»
    Sealt ma tulen, sinna lähen,
    olen vaene reisimees.
    
    «Mitu venda sul või õde?
    Isa, ema elavad?»
    Mina üksi! Kibe tõde,
    kõik nad ära surivad.
    
    «Tibi-tibi, tibi-tibi --
    suurem neist on kukeke.
    Mul on neli kanapoega,
    jutt neid ajas ülesse...»

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s