Esmaspäevale järgnes töökas teisipäev. Sai kõvasti kirjutatud, joonistatud nii lusti kui ka asja pärast ning siis lõpuks veel kirjutatud. Päeva lõpuks olin omadega läbi nagu Läti raha. Oli selge, et liiga kaua üle enda varju ei hüppa. Suur saia- leiva söömine oli kõhu korrast ära löönud: see laulis nüüd ühte lugu mulksuva häälega ja kui ma sellele tähelepanu ei pööranud, siis hakkas rõõmsalt valutama. Tõeline diiva mul. Suu oli ka afte täis ja nii sai nädala keskel aeg täitsa maha võetud. Kohe nii maha, et olingi voodis, vaatasin sarja ja lugesin, sest reedeks tuli terve olla. Suur auto matk saare kõige lõunapoolsemasse asulasse Vikki oli lähenemas ja see hõlmas suuri matkamise plaane, mis omakorda eeldasid head tervist.
Neljapäeval aga keeras ilma ära. Õieti, ega see polnudki veel päris normaalseks tagasi läinud, tuul puhus kogu aeg ja taevast sadas miskit löga alla, aga nüüd oli tuul tõesti tormi mõõtmeid võtmas. Puud akna taga paindusid rohkem kui muidu, kõik oli paksus hallis hämus ja maja kõmises ulguva tuule kisast. Oli ilmselge, et meie minek tuleb edasi lükata. Ei tahtnud mina tohutu suure tuulega sõita ja teised jälle keeldusid nii külma ilmaga mööda tühermaad matkamast. Mõistlik ka. Islandi tuulekülm on täiesti omaette nähtus, millest soovitan võimalusel hoiduda. Pane selga palju riideid tahad, kui siin ikka tuuliseks läheb, siis võid mürki võtta, et tuul puhub ikka luust ja lihast läbi.
Siiski, hoolimata kõigist mõistlikest kaalutlustest, jättis ära jäänud reisike ikka südamesse pahura ja tühja tunde. Seda enam, et reede õhtul läks korraga taevas selgeks, päike tuli välja ja kõik oli nii vaikne nagu poleks siin mail iial tuulest juttugi olnud. Oma tuju parandamiseks korraldasime filmiõhtu. Kavas olid “Naksitrallid” ja esimene osa kolme episoodilisest Islandi draamast “Aed”. Projektoriga päris kino on ikka lahe teha ja see tõstis kõigi osaliste tuju nii märgatavalt, et tegin ettepaneku järgmisel päeval ikkagi auto võtta ja natuke ringi sõita. Pani ilmateade puusse, siis pani, ega me pea selle pärast ilusat päeva ära raiskama. Ettepanek võeti suure rõõmuga vastu ja kui laupäeva hommik meid särava päikesega tervitas, polnud minekus enam mingit küsimust.
Plaanisime näha meie kodu lähedale jäävat Geisiri nimeliset geisrit ja Gullfossi koske. Juba esimeste kilomeetritega hakkas “suurepärane ilm” ilmutama teatavaid tuulise ilma tundemärke. Tuul keerutas tee äärest üles suuri lume pilvekesi ja moodustas neist teele kenasid keeriseid. Kordki istusin mina kõrval ja sain seda lõbusat vaatepilti nautida. Katrin oli otsustanud peale kaheksat aastat härjal sarvist haarata ja veidi auto sõitu meelde tuletada (see tuli tal päris kenasti välja).
Geisri juurde jõudes oli väljas külmaks läinud. Õnneks oli Kristel hommikul toredasti Muumimamma tujus ja pakkis koti igasugu head toidukraami täis. Sinna juurde käis ka kaks termose täit kuuma teed, millest esimene kohe marjaks ära kulus. Jõime teed ja tegime geisri augu juures lõbusasti pilti, kui korraga… PÕMM! Mette selja tagant paiskus välja tohutu vee juga, mis meid kõiki korralikult ehmatas. Intervallide järgi pidanuks meil veel viis minutit aega olema. Pealegi eelneb tavaliselt purskele väike mullitamine, aga siin tuli see tõelise välguna selgest taevast. Kuna esimene purse tuli nii ootamatult, ei suutnud keegi seda päriselt hoomata. Nii jäime järgmist purset ootama. Vahepealse viieteistkümne minuti jooksul jalutasime natuke ringi ja vaatasime kahte teist tiigikest, mis ka vahel harva purskavad. Praegu olid need rahulikud, aga selle eest tegi suur geiser tööd küll kolme eest. Jõudsime tagasi, ma tõstsin veel kaamera nalja pärast ülesse, et näe vaadake, nüüd kohe tuleb ja siis järsku kerkis pinnale tohutu helesinine mull. Nagu mõnes ulmefilmis, läks see üha suuremaks, kuni tõmbus järsku tiiki tagasi ning laienes siis suureks õhku paiskuvaks vee pahmakaks. Paremaid sõnu on selle kohta raske leida. Ega sellise nähtuse kohta polegi õigeid sõnu, vähemal meie keeles mitte. Õnneks aga on mul pildid ja üllataval kombel isegi head pildid. Nalja pärast tõstetud kaamera nuppu sai refleksist ka purskamise hetkel klõpsutatud, aga kuna ma ise läbi kaamera ei vaadanud vaid seda lihtsalt nii sama kuskil parema kõrva kohal hoidsin, ei oodanud ma ühtegi pilti. Kuid näe, tulid!
Peale sellise ime nägemist olime kõik liiga külmanud ja heas mõttes vapustatud, et kohe edasi sõita. Küllap on see peale geisri nägemist levinud seisund, mille leevendamiseks on tublid islandlased ehitanud suurepärase söögikoha. Interjöör on ilus ja no see šokolaadi tükkidega küpsis peab olema üks paremaid, mida ma kunagi söönud olen (ma olen suuuuuur šokolaadi tükkidega küpsiste fänn. Neid on aastatega ikka kõvasti söödud.).
Päev oli alles noor ja auto eest pidime igal juhul 6000 ISK-i välja käima, seega otsustasime, et pöörame peale Gullfossi nina Selfossi poole. Mitte segi ajada, Selfoss on linn, mitte kosk. Täpsemalt Alda ja Joni kodulinn, kus pole ühtegi koske. Lähim kose laadne nähtus on läbi linna voolav suur ja võimas jõgi.
Enne aga Gullfoss. See on üks Islandi tuntumaid koskesid, jäädes Golden Cirkle ehk Kuldse Rini sisse. See on Islandi populaarsemaid vaatamisväärsusi ühendav ring, mis tänu lõpututele bussituuridele on tohutult menukas. Ja ausalt, miks ei peaks olema? Gullfoss on maiesteetlik, võimas ja üdini aukartust äratav. Suurus, mille kõrval inimene muutub ei millekski. Tohutu kiirusega langev vesi on kurdistav. Tundub aga, et Odini meelest ei olnud see kooslus meie jaoks veel piisavalt dramaatiline. Seega lisati kaunile vaatepildile tuul, mis võinuks juba mägesid liigutada. Inimesed igatahes pidid vaeva nägema, et mitte minema lennata. Mina olen õnnelik kaamera omanik ja kuna mu tubli jurakas on päris raske, sain külma tuule kiuste ka mõned pildid teha. Neid on vähe, sest õhus lendlevad veepiisad jäätusid objektiivile ja muutsid pildistamise kiiresti mõttetuks, aga seda on siiski rohkem kui teistel. Sellel lihtsal põhjusel, et telefoni väike kaal ei olnud lihtsalt tuulele mingi vastane ja need moodsad abimehed tahtsid kõik omanike käest minema lennata.
Eluga autosse jõudnud, pöörasime muusika põhja ja näitasime ilmale keskmist sõrme. Me olime Laugarvatnist, me maksime ja tahtsime oma raha eest saada maksimumi. Rammsteini “Radio” summutas mõistuse hääle ja sõit läks edasi. Kuigi tuul oli tugev, kulges sõit kenasti. Ainsa lõbusa vahejuhtumina tuli meie noorimal liikmel natuke enne Selfossi kõva pissi häda. Kohe nii kena, et enam kuidagi ei kannatanud. Islandil on selliste hädadega pehmelt öeldes keeruline: varjuda pole ju kusagile. Õnneks nägin tee ääres mingi hetkel suletud kämpingu suurt reklaami. See oli justkui taeva kingitusena madalal maa kohal, nii et vähemalt üks neljast küljest jäi ilusti kaetuks.
Jätsin auto seisma, ise veel väga rahul, et nii hea koha leidsin. Taga pingis aga läks kõvaks kisaks. Naljakas, kuidas hädalised ise kipuvad alati ikka kõige valivamad olema. Siiski, häda ajab härja kaevu ja sai mindud. Tee oli tühi, kõik oli super… Täpselt oma sihtkoha ees käis Pauliina kõhuli. Tee oli libe ja ta ukerdas tükk aega, enne kui lõpuks selili ja siis jälle püsti sai. Nii et kui ta lõpuks jõudis selleni, mida ta tegema läks, tuli mõlemalt poolt autosid. Mainin siinkohal ära, et meie ülejäänud, kes ei pidanud parasjagu õues külma ja tuult trotsima, olime tõeliste toetavate sõpradena naerust kõveras. Asjaosaline ise aga lausa lõkerdas tagasi jõudes. Jätkasime teed väga lustlikus meeleolus kuni Selfossini, kus käisime Alda poodi vaatamas.
Alda ema pidas terve elu pudukaupade poodi, mille Alda üle võttis, kui ema pensionile jäi. See on tõeline käsitööga tegeleva inimese paradiis. Lõnga, niiti ja kes teab mida kõike veel igale maitsele. Veetsime seal hulga aega Aldaga juteldes ja kaupu imetledes. See oli juba tema ema pood, mille tütar nüüd, kui ema pensionile jäi, üle võttis. Arvatavasti üks viimaseid väikeseid pudupoode Islandil ja kindlasti kõige parema varustatusega. Armas väike dinosaurus, kaduv nähtus siinses suurettevõtjate poolt üle võetavas kaubandusmaailmas. Jah, issi, Alda poes olles ma tõesti mõistsin su nostalgiat ja pahameelt, kui sa mulle kunagisest Raekoja platsi ümbritsenud pisikeste äride ajast rääkisid. Progress tähendab seda, et me kaotame ka palju ilusat.
Kuna laupäeva pärastlõunal oli suurem osa neid poekesi- huvipunkte, millest me huvitusime, osutusid suletuks, ja tüdrukuid valdas suur kihk Alda- Joni koera Kaurit näha, võtsime peale toidupoodi ette külaskäiguGullkistani omanike koju. See pidi olema kiire käik, umbes nii, et saab koerale pai ära teha ja Joniga mõned viisakused vahetada ning siis sõidame kodu poole tagasi. Tegelikkuses aga läks nii, et jäime päris mitmeks tunniks. Kuigi olime üllatuskülalised, kaeti laud nii nagu oleks oodatud tervet sugulaste brigaadi. Õpetajana on Jonil alati sadu küsimusi Eesti ajaloo ja eriti Nõukogude Liidu kohta. Need ei paista kunagi lõppevat ja nii jagub ka juttu pikemaks. Lõpuks pidime lihtsalt jõuga minema hakkama, et mitte sõiduga pimeda peale jääda. Tuul tahtis tuure koguda, Mettel hakkas saia söömisest paha ja nii sai meie tsirkus autosse pakitud, et koju sõita. Vahele veel väike episood bensiinijaamas, millega ma endiselt hästi läbi ei saa. Sel korral küll enne tankimist maksma ei pidanud, aga mina ise olin veendunud, et meie bensiiniauto joob diislit. Õnneks ei läinud diisli otsik meie autole sisse, muidu oleks pärast kõvasti nalja saanud…
Kuigi nalja sai ka ilma katkise mootorita ja kuidas veel. Sõitsime läbi Thingvelliri rahvuspargi, et ka Mette ning Kristel saaksid vaadata Ameerika ja Euroopa laamade eraldumise imet. Oligi väga kena ja imeline, ainult et selle ringi tulemusena, pöörasin ma Laugarvatni teel otse tormipilve sisse. Lumi tuiskas igast ilmakaarest, nähtavus oli null. Mis mind aga tõsiselt hirmutas oli tuul. Tugev tuul, mille käes meie väike auto oli kui lapse mänguasi. Vasakult puhuvad iilid lükkasid meid tuntavalt parema teeääre suunas. Keerasin rooli jõuga tuulele vastu, et teel püsida. See oli jube teekond. Tuttavad mäed annavad tunnistust, et kodu on lähedal, aga kodu ei tule ega tule, ainult tohutu tuul. Kui me lõpuks läbi häda koju jõudsime, kõik ilusti elus ja terved, tahtsid mul liikmed värisema hakata. Nagu pingelangusega ikka, lubasin ma endal alles nüüd läbi elatud katsumusele mõelda. Eestis lugedes kõlab see väga dramaatiliselt, mõni kindlasti isegi muigab, et näe, algaja autojuht peab iga pisemat tuulekest eluohtlikuks. Eks ta mõneti kindlasti nii ole, aga pean ütlema, et Islandi tuul ja siin sõitmine on asjad, mida Eestis ette ei kujuta. Meil ei ole mitte kusagil sellist kümneid ja kümneid kilomeetreid laiuvat tühermaad, kus tuul saaks nii suuri kiiruseid üles võtta. Pole käänulisi mägede vahelisi teid ning kindlasti pole lugusid autodest, mille tuul teelt välja puhuks. Siin on need kindlustusjuhtumites eraldi klauslina, mida ei kaeta. Lihtsal põhjusel, et seda juhtub liiga tihti.
Tuul ei vaikinud ka öösel, aga üllataval kombel juhtus nii, et kui ta seda lõpuks poole nelja ajal tegi, olin mina naksti üleval. Mitte nii, et kohe virk ja kraps, aga piisavalt ühe väikese eine jaoks. Kuidagi juhtus nii, et esimene asi, mida ma köögis nägin oli šokolaad… Seejärel magus pähkli segu ja kolmandana kena punapõskne õunake. Lõpetanud, oli igasugune une isu läinud ja ma mõtlesin, et ah, tegelikult on neli juba peaaegu hommik, mis oleks, kui teeks ühe väga varase päeva?
Esimesed kaks tundi möödusid lugedes, peale seda võtsin ennast lõpuks ometi kokku ja joonistasin valmis olulise osa TK 70 juubelikoomiksist, mida olin lubanud juba märtsi alguses alustada. Poole kahekesaks oli õues valgeks läinud. Väga valgeks. Eelmise päeva lumetuisk oli nähtavasti öösel meile jõudnud ja nüüd avanes aknast tõeline jõulufilmi maastik. Meie maja tagant läheb mäe külge mööda matkarada. Kõrgeimas punktis, on metsaveerel imeilusa vaatega piknikulauake. Olen sellest juba palju kordi mööda jalutanud ja iga kord peatunud. Selline minu koht Islandil, mis sellest, et küllap tunneb nii igaüks, kes sealt möödub. Toitu pole kunagi kaasas, aga iga kord tunnen, et küll siin oleks ilus pikniku pidada. Pühapäeva hommikul tundsin, et täna on päev muutusteks. Pakkisin moonakoti ja asusin teele. See pole pikk matk, kaks kilomeetrit kui sedagi, aga oi kui ilus! Nii umbes viie sentimeetri paksuses lumes polnud veel ühtegi jälge, olin kordki esimene, kes sel päeval matkama läks.
Maastik meenutas lepatriinude ja Eia jõule. Lumme mattunud laud ootas mind hea sõbrana. Kas teadsite, et paksu lume laualt eemaldamiseks on parim abivahend singipakk? Soovitan katsetada, hoiab käed soojana ja eemaldab kogu lume mängleva kergusega. Teed mul küll polnud, aga kena Islandi rukkileib määrdejuustuga, sinna kõrvale sinki, keefirit ja šokolaadiga pähkleid… Mis sa hing elult veel tahad. Tagasi jõudsin umbes tunni pärast, kõhus üks ilusamaid hommikusööke ja süda täis lusti.
Kella kolmeni päeval pidasin ilusti vastu. Energia voolas ja tehtud sai kogu koomiksi jaoks vajalik materjal. Ka sarja jõudsin vaadata, lugeda ning isegi kirjutada. Hing kohe juubeldas, et näe kui hea mõte oli vara ärgata. Peale seda, aga hakkas reaalsus kehale kohale jõudma. Olin juba üle 11ne tunni üleval olnud ja rohkem ei pidanud vastu. Paar tundi tuli ennast korralikult laadida, peale seda jõudsin veel koos teistega meie Islandi sarja kaks ülejäänud osa ära vaadata. Minu jaoks oli natuke liiga karm nagu seda enamasti on kõik Põhjamaade filmid. Õnneks aitas lugemine pärast tuju jälle üles tuua. Kokkuvõttes võiks sellist varajase ärkamisega rütmi muidu päris hea meelega viljeleda, kui see ainult kogu muu maailma rütmiga nii vastuollu ei läheks. Ja pealegi, nii palju kui ma ka päevast aega armastan, oleks mul hilistest öötundidest väga raske loobuda. Need on varajastest ikka hulga magusamad.
Esmaspäevane tööpäev kujunes tänu Kristelile jälle road tripi päevaks. Naljakas, kuidas ühel hetkel annad universumile teada, et apppiiii, ma enam ei jaksa siin ühe koha peal istuda! ja siis järgmisel on sõitmist nii, et tööd ei jõuagi teha. Õnneks pole mul niisuguse asjade käigu vastu midagi 🙂 Raamatute kirjutamine ei peagi kiiresti käima ja pealegi, eks neid ole siin ilmas juba ka piisavalt. Tänu pühapäevasele Eestis toimunud kella keeramisele, olin pealegi justkui ühe tunni juurde saanud. Seda küll ainult näiliselt, aga siiski: kui siiani oli meil aja vahe kaks tundi, siis nüüd on kolm. Islandlased on juba ammu aru saanud, kui mõttetu kella keeramine tegelikult on.
Kristelil oli vaja osta retseptiravimit, aga et Island on nii alkoholi kui ka meditsiinitarvete väljastamise osas ikka veel kuskil sügavalt Jumalakartlikus keskajas, kus digiretsepte ei tunnistata ja üldse igasugu alkohol ja meditsiin on tabu, siis tuli Kristelil retsepti jaoks Selfossi arsti juurde minna. Seal tubli arsti onu kuulas- vaatas, kas on tarvis ja siis kirjutas ise uue retsepti. Kuna mina ja Katrin oleme ainukesed, kellel on load, aga Katrin eriti sõitmisest ei vaimustu, siis läksin ma Kristelile autojuhiks. Mul polnud selle vastu midagi, et lõpuks ometi selginenud taeva all natuke autoga lõbureisi teha.
Selfossi tee hakkab vaikselt tuttavaks saama. Esmalt otse, siis paremale, ümber mäe ja oledki kohal. Siiani olime tuttavad peatänava ja Alda koduteega, nüüd lisandus sinna ka Selfossi haigla. Kena väike ja sõbraliku eksterjööriga ehitis. Mina sisse ei läinud, parkisin Islandi kohta üllatavalt täis parklas ja lugesin seni, kuni Kristel ära käis. Islandil on mõnusalt suured parkimiskohad, mis loovad illusiooni sellest nagu oskaksin lõpuks ometi parkida. Katsun seda nautida seni kuni saan ja mine tea, ehk piisab eneseusust ka Eestis parkimiseks.
Juba esimesest päevast alates, olid Kristel ja Kara hullutanud meid juttudega Ühest imearmsast Selfossi kohvikust, kus koogitükid olevat mägede suurused, maitsed aga seni tundmata magusad. Kell näitas ka parajasti söömise aega ja seega sai meie järgmiseks peatuspaigaks Kaffi Krùs kohvik. Kuna eelmisel korral olid tüdrukud saanud tõelise magusa ületoosi, leppisime kokku, et võtame oma šokolaadikoogi kahepeale. Suure magusasõbra ja veel suurema koogi sõbrana, tundus see mõte mulle natuke nigel. Letis kooke vaadates, ei märganud ma küll kusagil seda tohutut suurust, mida Kristel lubanud oli. Kuid pärast tellimist sündis ime. Tellisime kahepeale ühe keskmise suurusega tüki kooki, aga lauda toodi meile kaks suurt koogitükki, mõlemad eraldi taldrikul ja väga võluvalt vahukoore ning šokolaadi puruga garneeritud. Olin suisa sõnatu. Ma pole veel kunagi näinud, et üks koogitükk nii oskuslikult kaheks muudetaks. Teenindaja preili veel vabandas, et koogitükil on ainult kolm šokolaadi muna ja nii pidi ta need ebavõrdselt jaotama. Kui mu chai latte õllekapa suuruses kruusis lauda kanti, siis ma enam isegi nii kõvasti ei imestanud. Jah, Islandil on kallid hinnad, aga Kaffi Krùs pakkus meile küll elamust kogu raha eest. Sain väga hästi aru, miks Kristelit sinna tagasi tõmbas. Maitseelamus oli lihtsalt võrratu ning tõepoolest, puudu mul küll ei jäänud. Kui saaks nüüd veel neid ülejäänuid kooke ka maitsta…
Selfoss paistab olevat täitsa tubli linnake, aga hoolimata sellest, et me üha sinna välja jõuame, olin esmaspäevani tuttav ainult kaubanduse ja elamurajooniga. Ometi on linna tõeliseks krooniks sealt läbi voolav lai ja kärestikuline Ölfusa jõgi. Haigla on põhimõtteliselt täitsa jõe kaldal ja meil polnud kusagile kiiret. Vastupidi, vajaliku retsepti saanud Kristel oli lausa tähistamise tujus ja tänu sellele sain lõpuks ka korralikult jõge näha. Tartlasena olen harjunud, et linnast peab suur vesi läbi voolama. Kuigi Ölfusa on Emajõega võrreldes suisa eluohtliku kiiruse- suurusega, täitis selle vaatamine mu mõnusa rahuga. Umbes sellise tundega, et kõik on täpselt nii nagu olema peab. Pealegi on Ölfusa ka lihtsalt väga ilus jõgi, omaette vaatamisväärsus. Kirsina tordil hakkasid jõe äärse kiriku kellad lööma. Kell sai kuus, kellad helisesid, madalale vajunud päike kuldas valgeid jõekaldaid ja taevas polnud mitte ühtegi pilve. Ilus, väga ilus hetk, seda kaunim, et löövad kirikukellad, lumi ja päikesepaiste on midagi universaalset. Selline hetk võib tabada siin Islandil, kodus Eestis või siis hoopis mõnes teises maailma otsas, kus leidub kirikuid ja külma ilma. Ilusad argiõhtud ei ole mitte ära minemise, vaid lihtsalt märkamise küsimus.
Kell oli endiselt vähe ja valget aega küllaga. Kuidagi olid mul endiselt nägemata koduteele jääv Kerid kraater ja punased mäed. Kuna Kristel oli mõlemate juures juba olnud, oli ta mulle heaks teejuhiks. Tegime mõlemas huvipunktis väikese peatuse. Kerid oli täpselt tee ääres ja meenutas oma olemuselt Kaali kraatrit. Eks kraater ongi ju kraater, lihtsalt üks on kosmosest tulnud kivi ja teise maa seest paiskunud laava tulemus. Punased mäed aga möödusid kõvasti meeleolukamalt, sest erinevalt esimesest punktist, pole siin tegu turistidele mõeldud huvipunktiga. Punased mäed on mingit sorti liivakivi kaevandamise kõrvalprodukt. Kas tegu on karjääriga või millegi tuhamägede taolisega, selles ma päris kindel ei ole, maastik ei välistanud ausalt öeldes kumbagi varianti.
Kristel oli mägede juures käinud rohkem kui kuu aega tagasi koos Kara ja Joniga. Nende käsutuses oli Joni kõrge kerega maastur ning lumest polnud sel ajal juttugi. Meie aga ronisime punaste mägede juurde oma madala linnaautoga, mis ilmselgelt pole mõeldud millegi muu kui täitsa siledate teede jaoks. Põhi on lihtsalt nii madal, et kui tee on natukenegi pehmem, siis auto lihtsalt ei liigu. Kuidas ma seda tean? Jep, arvasite õigesti, me jäime sinna kaevanduse juurde kinni. Kogu käänuline tee ülesse oli juba üsna kahtlane, aga kuna polnud ühtegi kohta, kus ümber pöörata, siis saime minna ainult edasi. Üleval oli ilusti tee ja ka rööpad eelmiste masinate käigust, aga meie auto sellist teed ei tunnistanud. Sõitsin ettevaatlikult teed valides mäe otsa, kõik oli korras, hakkasin autot ümber pöörama, ikka korras ja siis korraga enam ei liigu. Rattad käivad lumes ringi, tuurid lähevad ülesse, aga edasi ei saa. Kuu aega tagasi, nädal enne Islandile tulekut, jäime sõbrannaga metsas käies samuti lumme kinni. Kohe korralikult, nii et pärast tuli meid välja tõmmata. See oli mu esimesi kogemusi lumme kinni jäämisega olukorras, kus ei ole kedagi targemat ega suuremat, kes kõik imeväel korda teeks. Toona pidime ise hakkama saama ja kui kõik katsed läbi kukkusid, abi kutsuma. Lühidalt, ma olin esimest korda olukorras, kus tuli täiskasvanud inimesena täiskasvanute probleeme lahendada.
Nüüd olin selle kogemuse eest väga tänulik. Eelmisel korral olin küll vaid kõrvalistuja rollis, aga vähemalt oli mul tänu sellele siiski ideid, kuidas edasi tegutseda ning mis peamine, see aitas ka paanikat vältida. Islandil olen selle rahulikuks jäämise asjaga täitsa head kooli saanud. Katsusin veel korra edasi, aga ei midagi. Tagasi liikus natukene, aga mitte kaugele. Siiski, asi seegi. Keerasin rattad nii pöördesse kui sain ja proovisin tagurdada. Esimese katsega ei saanud, aga kui teisele poole pöörasin, siis sai auto liikuma. Natuke oli veel jamamist, auto tahtis uuesti kinni jääda, aga lõpuks meil siiski vedas. Oleks me sinna päriselt kinni jäänud, siis vaevalt Alda meile enam autot lubanuks. Õnneks hoiab Jumal lolle ja joodikuid. Selle autoga ei tasu kindlasti väikestel teedel sõita, lume sees ammugi mitte.
Punased mäed ise olid suures osas päris musta värvi. Arvatavasti mängisid siin oma osa niiskus ja õhtune valgus, mis kõik värvid väga kontrastseks muutis. Siiski oli lõbus kaevamisest tekkinud künkaid mööda joosta ja niisama jantida. Selleks ajaks, kui lahkuma asusime, muutus üks mäe sein ka liikunud päikesevalguse tulemusena mõnusalt punaseks, nii et ei jäänud ka mina millestki ilma. Pigem vastupidi 🙂
Tagasi jõudsime alles kaheksa ajal. Keegi polnud oodanud, et meie arstil käigust selline vahva reisike kujuneb, meie ise kõige vähem. Seepärast polnud teised ka kaasa kippunud. Mette oli organiseerinud enesele Alessandroga väikese sõidu lähikonnas, Pauliina ajas kuskil omi asju, jättes maja täitsa minu päralt. Sõin vaikselt ja pugesin seejärel voodisse. Plaanisin veidi kirjutada ja seejärel magama jääda. Ilmselgelt aga pole mind saatusest Islandile looma saadetud. Olin seda sama postitust just alustada jõudnud, kui elevil Pauliina mu uksele prõmmis. Ei, sel korral polnud need virmalised vaid hoopis kuu. Suur täiskuu, selge ja nii ere, et pani kogu Laugarvatni särama. Jälle tõmbasin ma õueriided otse pidžaama peale ja oligi minek. Madalal horisondi kohal kõrguv kuu tõotas järve ääres maagilisi vaateid ning meil oli vaja neid vaatama minna.
Seega ei tulnud mingit rahuliku unist õhtut vaid hoopis kena jalutuskäik kuuvalgel. Vaated olnuksid justkui mõne romantilise muinasloo lehekülgedelt maha kirjutatud. Puudu olid vaid suudlevad tudengid, aga eks see oli ka hea. Jah, fotograaf minus tahtnuks järele teha mu lemmikkaadrit filmist “A lot like love”, kus peategelased pildistavad teineteist kuuvalgel suudlemas, aga et ühtegi paarikest võtta polnud, saime Pauliinaga nautida vaid meie päralt olevat randa ning see oli palju väärtuslikum. Täiskuu muutis järveäärsed kuumaveeallikad tavalisest aktiivsemaks, nii et meist vasakul käel hõljus lõputu valge aurupilv, maa aga kees suisa kuuldavalt. Kui järgmisel päeval poleks ees oodanud pikk tee Vikki, oleksin hea meelega kogu öö ringi uidanud ja kuuvalgust endasse imenud. Huvitav, kas see oli viide varjul olevatele libahuntlikele kalduvustele…
Uus päev, uued sihtkohad. Minema saamine ei erinenud millegi poolest viieliikmelise perega automatkale minekust, millega ma nii tuttav olen. Plaanitud kella kümnene start nihkus esmalt veerand, siis poole ja lõpuks kolmveerand üheteistkümne peale. Küll ei jõudnud mina söödud, siis läks Pauliinal ärkamisega aega, siis avastasid Mette ja Kristel, et nad tahavad veel kohvi juua ja nii edasi ja edasi. Kuid, ega Vik pole jänes, et eest ära jookseb. Kui kõik olid omad tähtsad toimetused ää toimetanud, asusime teele.
Kes kord teel olnud teab, et teekond ise on pea alati tähtsam kui sihtpunkt ja ka meie reisike polnud siin kohal mingiks erandiks. Olin kaardi pealt vaadanud, et kuskil umbes poolel teel peaksime mööda sõitma kuulsast Skogafossist. Olles taaskord üks Kuldse ringi vaatamisväärsustest, on tegu pea iga turisti jaoks kohustusliku vaatamisväärsusega. Ka meie ei tahtnud sellest mingi hinna eest ilma jääda. Siiski, matkajuhi ülesanne, eriti veel koos autojuhi vastutusega, on minu jaoks veel üsna uus ja nii suutsin ma kaasreisjatele infoks anda ainult nii palju, et me sõidame mööda sildist, mis juhatab meid suure ja vägeva kose juurde. Nime suutsin muidugi rõõmsalt ära unustada. Seega, kui Katrin järsku kõva häälega hüüdma hakkas, et siin oli kose silt, me sõitsime mööda, ei kõhelnud ma tagasi pööramisega hetkegi. Olgu- olgu, esmalt tuli muidugi leida mõni maha pööramise koht, mis tähendab, e eelmainitud hetk kestis päris mitu minutit, aga sellegi poolest jõudsime varsti koseni. Üllatuslikul kombel oli meie uus leid hoopis Uridafoss. Kõvasti vähem tuntud kuid mitte sugugi vähem oluline ning samuti väga kena kosk. Ühtlasi ka kõige laiem kosk Islandil. Väga sobivalt oli parkla kõrvale ehitatud kose vaatega piknikulaud ning kuna kell näitas just parasjagu lõunasöögi aega, siis sai meie esimene peatuspaik kohe eriti meeldejääv.
Kõht täis, meel hea- või vähemalt peaaegu. Piknikul olles tabas mind kohutavalt tugev vajadus liha süüa ja mida ma ka ei teinud, üle see vajadus enam ei läinud. Vaatasin enda ees laiuvat teed, aga nägin vaimusilmas hoopis šnitsleid, kotlette, grillitud ribisid… Arvatavasti on küsimus selles, et kuigi me sööme Islandil üldjuhul hästi, siis liha juhtub toidu sisse üsna vähe. Kui Mette- Pauliina süüa teevad, siis pole seda üldse ja kui ma ise kokkan, siis katsun küll midagi sisse panna, aga enamuse ajast piirdun ka mina lihtsalt kana või mõne üksiku singiviiluga. Sellel lihtsal põhjusel, et liha on siin väga kallis. Eriti valmis tooted. Ei ole meil siin õnnistatud Rakvere lihapalle või Oskari suitsupeekonit või kui ongi midagi, siis tuleks paari väikese hallika käraka eest välja käia nii umbes nelikümmend eurot. Hakkliha on mõistlikuma hinnaga, aga siin tunnevad nad peamiselt ainult puhast veist, mis pole päris see toode, mida ma kodus valiksin. Sealiha pole mul siin veel leida õnnestunud.
Kuskil neljakümne minuti pärast jõudsime õnneks Seljandsfossini, mille ilu vaigistas mõneks ajaks ka nüüd juba laulda vihtuvad kujuteldavad šnitslid. Suur ja vägev, justkui meie Valaste vanem vend, kohises Seljandsfoss rõõmsalt päikesepaistes. Vesi sillerdas ja lõbus tuuleke pritsis märjaks nii mu prillid kui ka kaamera objektiivi. Suvel läheb tee ka kose taha ning oh, milliseid pilte sealt saab! Ma tahtsin nii väga ka ise selliseid fotosid pildistada, aga paraku oli mu prillidele pritsinud vesi nähtavasti ka tee peale jõudnud. Kõik oli nii paksu jääkihi all, et ronimine olnuks täitsa eluohtlik. Sain küll terve nahaga trepist üles, aga edasi enam ei julenud minna. Kitsas piireteta rada ja külm suplus ei olnud just liiga kutsuvad. Jäin hetkeks igatsevalt jäist teed silmitsema, kui hoiatava märguandena kukkus minust vaid paarikümne sentimeetri kaugusele suur ja terav jääpurikas. Ehmatusega üles vaadates avastasin, et kogu kaljuserv on kaetud pikkade purikatega. Täpselt niisugustega nagu see, mis mõne aasta eest Kuressaares ühe naise tappis. Kaotasin kiirelt kogu seiklusjanu ja tegin, et alla sain.
Kristel, Mette ja Katrin olid edasi jalutanud ja nii läksime Pauliinaga kahekesi. Seljandsfossi juurest juhatavad sildid Gljufrabui juurde, mis pildi järgi otsustades paistis samuti olevat mingit sorti kosk. Teel lonkisid meile vastu ülejäänud kolm vanderselli. Pidi ka mingi väike kosk olema. Lubasime ruttu ära käia ja auto juures kokku saada. Oligi koseke, selline pisike ja armas, aga Gljufrabui pidi sildi järgi olema veel kahesaja meetri kaugusel. Meie seltsilised olid asjast päris valesti aru saanud ning enne raja tegelikku lõppu tagasi pööranud. See sai kohe selgeks, kui me Gljufrabuid nägime. Õieti kuulsime, sest näha oli seda esiti raske. Kurdistava mürinaga kukub Gljufrabui läbi ruumika koopa, et siis koopasuust jõena välja voolata. Siseneda saab ainult jõge mööda, hüpates kivilt kivile ja hiljem end vastu koopaseina pressides. Vaatasime Pauliinaga vaimustatult teineteisele otsa, tõmbasime kapuutsid silmile ja ronisime sisse. Erinevalt ülejäänud seltskonnast, olime meie vett pidavate matkasaabastega ja nii oli koopasse minemine üsna lihtne. Sees aga avanes meile midagi nii võimast, et tekkis küsimus, miks küll on Seljandsfoss igas teatmikus, igas Pinteresti postituses, mida ma Islandi kohta lugenud olen, aga Gljufrabui ei viita isegi oma nimega sellele, et siin võiks peidetud kosk olla. Samas, eks see oligi koopa võlu. Muinasjutuline, veidi salajane… Imeline!
Väljusime koopast naerul nägude ja tilkuvate jopedega. Ülejäänud tüdrukute näod venisid meid nähes pikaks. Neil polnud aimu ka, et seal veel midagi on ning ei, nad pole midagi näinud. Me pole Pauliinaga kadedad tüdrukud, hüppasime autosse ja viisime teised ringiga otse Gljufrabui juurde. Uuesti ei hakanud ma sisse minema, et mitte esmamuljet rikkuda ja jäin seega auto juurde, kus mind jälle šnitslid kimbutama tulid. Sõin nende vaigistamiseks ühe kaerabatooni, aga palju sellest kasu polnud.
Tagasi tulnud, meenus Kristelile, et siit samast veidi edasi on veel üks kaljukosk, mida nad Kara ja tema giidist sõbraga veebruaris vaatamas käisid. Pidi olema veel ägedam, kui see, mida just näinud olime. Njah, juba teel sinna mõistsime uuesti, et meie tubli Gullkistani auto ei ole mõeldud millegi muu kui korraliku asfaldi jaoks. Venisime kahekümnega parkla suunas. Kiiremini ei julgenud minna, sest talvel oli tüdrukute autojuht kiviga rehvi vigastanud ning meil polnud ei tagavararehvi ega oskuseid selle vahetamiseks. Kohale jõudnud, tabas meid jälle sama tõsiasi, mis päev varem punaste mägede juures. Vahepeal oli ilm kõvasti muutunud, muutes ka paika ennast. Kui Gljufrabui juurde minekuks tuli teha paar suuremat sammu läbi jõe, siis siin pidanuksime kose juurde jõudmiseks ette võtma korraliku matka läbi jõe, mis oli kevadele kohaselt kenasti kallastele tõusnud. Ei olnud midagi parata, isegi Pauliinal tuli alla vanduda ning saba jalge vahel tagasi auto juurde löntsida. Üle enda varju ei hüppa ja nii jäi meil selle päeva teine kaljukosk nägemata. Kurb ja samas ka natuke tore: mul on hea meel, et miski ei pisenda mu Gljufrabui elamust.
Parklasse jõudsime samal ajal kohaliku vanapaari ja nende sõbratariga. Kõigil korralikud kummikud jalas ja vihmariided seljas ning nägu nalja täis, sest nemad olid tänu oma galantsele saatjale ilusti kose ära näinud. Miks ma nii ütlen? Nägin neid välja tulemas ja härra käis vaheldumisi mõlemat prouat üle jõe aitamas, ise pahkluudeni külmas vees. Temal kummikuid ei olnud. Nüüd istusid kõik rõõmsalt oma maasturis ja jõid pokaalidest šampust. Klaasist pokaalidest, olen selles päris kindel. Vaatasin ja imestasin. Kui õnnestuks ka ise nii stiilselt vananeda, vot see oleks alles midagi.
Eelmainitud trio mõjus meile kõigile väga virgutavalt, nii et Katrin otsustas ise rooli minna. Olin sellega igati päri. Maha oli sõidetud juba üle saja kilomeetri ning vahelduseks oli väga mõnus natuke puhata ning rahus aknast välja vaadata.
Saare lõunarannik on asja pärast turistide seas tohutult populaarne. Maastik muutub ookeani läheduses drastiliselt. Muidu hallid laavaväljad asenduvad õhtupäikeses kuldsete kaljudega, mille külgi kaunistavad suuremad ja väiksemad kosed. Paremale käele jääb sätendav ookean. Plaan oli nüüd otse öömajja sõita, omad kodinad maha panna ja Viki peale minna, aga saatusel olid ka siin omad plaanid. Sõitsime- sõitsime, kui korraga näeme vasakul käel tõsiselt mastaapset koske. Gullfoss ja Uridafoss rabavad oma laiusega, Seljandsfoss kõrgusega, aga see mida nüüd nägime, hõlmas endas mõlemat. Kuidagi polnud keegi meist plaane tähes märganud, et möödume ka Skogafossist, mis osutus selle päeva kõige maalilisemaks. Kella viiene madal päikesevalgus maalis kose ette suure vikerkaare ning see peaks juba kõik ära ütlema. Kosk ja vikerkaar! Poosetasime kõik kohe mõnuga, tegime pilte nii, mis tapab ja ronisime seejärel kose kõrvalt mäe otsa. Üle viiesaja ebamugava trepiastme võrra hiljem, saime vaated ka koske toitvale kärestikulisele jõele. Jalutuskäik ülesvoolu viinuks meid Islandi kõige matkatavamale matkarajale, aga et me keegi polnud valmis ega valmistunud 26 kilomeetri pikkuseks retkeks, tegime lihtsalt peatuse üllatuslikult välja ilmunud Hesdavadsfossi juures. Selline see Island on. Lähed vaatama ühte ja avastad üllatuslikult hoopis midagi muud. Mina igatahes ei kurda 🙂
Öömaja osutus armsaks puust majakeseks, üsna sarnane meie igapäevasele eluasemele, ainult heledama interjööriga ja hulga pisem. Kaua me seal aega ei veetnud, minu liha himu hakkas juba kõigile hirmu peale ajama- parem oli ruttu kuskilt süüa leida 🙂
Juhuslikult osutus esimene restoran, mille ees me auto peatasime ka Viki ainsaks avatud söögikohaks. Suurenenud koroona ohu tõttu olid enamik teisi varakult kinni. Suurenenud oht näib muidugi Eestiga võrreldes jabur: 20 nakatunut ühel päeval ja see juba alaneb, aga samas, eks nad oma ülimalt aktiivse olekuga ongi olukorra kontrolli all hoidnud. Kohe meid isegi sisse ei lastud, esmalt tuli meil oodata, kuni üks söömise lõpetanud perekond lahkub, alles siis saime loa siseneda. Kuna Halldorskaffi oli ainsana avatud, oli rahvast nagu murdu. Oodata tuli pikalt, aga loovate inimestena lahendasime selle mure üsna hõlpsalt. Joonistasime Katrini märkmikus mitu lehekülge täis, et teineteise stiile ja käekirjasid võrrelda ning siis tulidki meie pitsad- burgerid. Olgu õnnistatud kokk, kes mulle lõpuks liha tõi! Ja mitte lihtsalt liha, head, maitsvat, suurepärast rebitud liha imelise hamburgeri vahel!
Magustoiduks võtsime kamba peale kaks tükki kooki. Jälle ilmutas end Islandi söögikohtade lahkus. Kuna olime viimased, tõsteti meile kogu järele jäänud beseekook. Mõneti oli see ka vabanduseks, et me nii kaua ootama pidime nagu hiljem meie leedukast teenindajaga suheldes selgus.
Õhtu viimaseks ja kolmapäeva esimeseks elamuseks sai loomulikult minu peamine eesmärk ookean. Nii öötaeva lõputute tähtede kui ka heleda päikese all jätab ookean endast ikka kustumatu elamuse. See algab lainete lõputu vägevusega, valgub rannale heleda merevahuga, kajab vastu randa ümbritsevatelt kaljumassiividelt ja poeb lõpuks kümnete siledate kivide näol sulle taskusse, et koju kaasa tulla, sest see, kes kord on merd näinud, ei saa enam iial olla mere igatsusest puutumata. Ehk just selle pärast, et mere igatsus on mulle usaldatud juba emapiimaga, tundsin ma Musta liiva rannas kaljukoobaste vahel uidates end nii nagu oleksin kirikus. Seisin koopas, mille seintest ja laes välja kasvavad geomeetrilised sambad tekitasid vägisi tugeva seose varagooti katedraalidega ja tundsin, et kui üldse kusagil võib Jumalat kohata, siis just siin. Kaugemale mu mõttelõng ei jõudnud, selleks, et iseendaga niisugustel teemadel vestelda ja päriselt kuhugi välja jõuda, tuleks olla üksi. Mina aga polnud üksi, veelgi enam, olin hoopis autojuht ja seega jätsin oma pühalikud mõtted koopasuhu kasvama ning ühinesin teistega väikeseks lõunaseks teeks.
Minu unustustes seisis Musta ranna kõrval veel teinegi paik, mida ma lihtsalt pidin külastama. Selleks oli 1973ndal aastal mere äärsesse kõrbesse kukkunud väikese Ameerika lennuki vrakk. Kõigi fotograafide paradiisiks tunnistatud ulmeline paik, mille sarnaseid on maailmas väga vähe. Olin kogu seltskonda juba päevi plaanidega tüüdanud, et me ikka minna saaks. Ning nüüd… Nüüd kerkis jälle see kohutav vastik pagana nõmedalt idiootne ja täiesti mõistusevastane tuul. Vabandust, aga kusagil pean ma ju selle välja ütlema, et see ei olnud aus. See polnud lihtsalt üldse aus, et hoolimata kõigist oma plaanidest, hoolimata edasi lükatud käigust, paksudest riietest ja päikesepaistest, läks tuul siiski nii kõvaks, et kuigi me olime seal samas parkla kõrval, olnuks nelja tunnine matk siiski niisuguse ilmaga liiast. Ma ei süüdista kedagi elavat ja ma ei ütle, et saanuksime midagi teisiti teha, aga no tõesti. Hoolimata sellest kõigest toredusest, mida teel nägime, jäi see, mida ma kõige rohkem näha tahtsin jälle Islandi tuule tõttu nägemata ning kuskil pean ma saama välja öelda, kui kohutavalt kurvaks see mind tegelikult teeb, et ma oma lennuki vraki juurde ei saanud. Teiste nimel võtsin ennast kolmapäeval kokku ja olin kena ning rõõmus, saagu siis vähemalt mu blogisse mu tõelised tunded kirja.
Kuna muud huvipunktid olid eelmisel päeval ära vaadatud, sõitsime otse… Võite kolm korda arvata kuhu. Ei, mitte koju ja tagasi Vikki ka mitte, vaid ikka Selfossi. Paistab, et Selfossist ei saa üle ega ümber, Selfossiga algavad või lõppevad ikka kõik meie käigud, tahame me seda siis või mitte. Sel korral me tahtsime, sest kui lennuki juurde ei saanud, siis vähemalt poodi pidi ikka saama. Naisterahva hingele pole nimelt paremat ravi kui šokolaadi- ning šopinguteraapia 🙂 Eriti kui midagi saab kah. Mina sain. Juba kuu aega olin suud vesistanud oma enda Islandi kampsuni mõtte peale. Kristelil oli seesinane isend juba olemas ning ta ei väsinud kiitmast kampsuni positiivseid omadusi, mis ületavat iga muu kampsiku pika puuga. Mina olen kampsuni tüdruk ning nüüd lõpuks oli mul võimalus endale ka üks välja valida. Islandi kampsun on nii klassikaline Islandi suveniir, et nende müüjatest puudu ei jää. Tihti on need aga masstoodang, milles osa kampsuni hinge kaduma läheb. Olin Vikis näinut tervet armeed niisuguseid, kõigil samasugune muster ja hallisegused toonid, arvatavasti masinkootud. Selfossis on lood teised. Neil on siin üks armas Handverksskùrinn Selfossi nimeline käsitööpood, kus iga müügil olev kudum on erineva mustriga kohalike prouade poolt hoole ja armastusega kootud. Pood ise on elumaja teisel korrusel, tagasihoidlik ja vaikne, köögis istumas kaks vanadaami, mõlemal vardad rahulikus tempos klõbisemas. Just sealt poest õnnestuski mul lõpuks saada minu enda Islandi kampsik, puhas käsitöö. Tõesti soe, tuule peab kinni ja torgib ka nii nagu õigele kampsunile kohane. Minu uus lemmik.
Peale käsitöö sai vaadatud ka taaskasutuspoodi, kust leidsin endale vahva lehmakestega särgi ning seejärel lõpetasime jälle Kaffi Krùsis. Sel korral porgandikook ja chai. Nüüd tuleb mõnda aega küll Selfossist eemale hoida, muidu lööb mu eelarve lõhki. Praegu on siiski õnneks kõik hästi. Meel on hea, tervis korras ja tänu saabunud pühadele ka pühalik meeleolu südames. Mine tea, ehk kuulete järgmises postituses sellest, kuidas järvemudas mune värvida 🙂 Siiani oleme piirdunud šokolaadimunade ja kena ühise õhtusöögiga, aga eks kaks päeva ole veel ees ja selle ajaga jõuab nii mõndagi juhtuda.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 