Naissoost Naksitrallid käivad jala

Istun Sandholt Reykjaviki soojas kohvikus ja tellin endale magustoiduks sidrunikooki. Taustaks mängib sobivalt Fools Gardeni “Just another lemon tree”. Akende taga räsib Reykjaviki populaarseimat turismi tänavat lumetorm, järjekordne 360 kraadine ilma pööre. Kell on kümme hommikul. 24 tundi tagasi hakkasime koos Mette ja Pauliinaga Laugarvatnist Reykjaviki poole hääletama. Ilm oli selge, ilus ja päikeseline ning tuju oli ülev. See oli minu esimene hääletamise seiklus. Varem pole lihtsalt nagu põhjust olnud. Eestis saad sa ka kõige pisemasse kohta ikka bussiga või läheb parasjagu sinna suunas mõni tuttav, kes valmis sind autole võtma. Siin sellist luksust pole. Buss käib meie juurest korra päevas pärastlõunal ja Reykjaviki asemel saab ka sellega ainult Selfossi. 

Pauliina oli ühe korra juba Reykjavikki hääletanud ja kohe esimese autoga otse kesklinna saanud. Meil päris nii hästi ei läinud. Esmalt lisati meid nähes lihtsalt kiirust ja kui siis kaks autot peatuski, siis läksid nad kahjuks kõik vales suunas. Lõpuks, pärast umbes poolt tundi ootamist, kui külm tahtis kontidesse pugeda ja mind hakkas vaikselt paeluma mõte teha paar sammu meie majakese, et veidi teed juua, võtsid meid peale kaks Selfossi sõitvat noort meest. Ikka ja jälle Selfoss, aga samas, see on ka meile lähim linn, seega, mis siin imestada. 

Selfossi piiril lasime end maha panna ja seadsime pöidlad uuesti püsti. Nüüd juba saare kõige suurema maantee number üks ääres, kus liiklust on palju ja ka peale saamise võimalus suur. 

Ei läinudki kaua aega, kui nägime ühte väga rõõmsa olemisega tüdrukute paari meist mõõda sõitmas. Lehvitasid ja naeratasid laialt. Paraku, valel pool teed. Ohkasime, et kahju, nendega oleks küll sõita tahtnud ja siis vaatame, ohoo, preilid põõravad ringil ümber ja peatuvad. 

“Hei, kuhu lähete? Me ise oleme Selfossi tüdrukud, aga kui tahate, võime teid järgmise asulani ära visata.” 

Muidugi me tahtsime! Selgus, et samal ajal, kui meie mõtlesime, et näe, kui toredad tüdrukud, olid ka nemad ise täpselt sama mõelnud ja otsustanud, et aitavad meid nii palju, kui saavad. Olid kuskil meie vanused õed ja siis nende kaks väikest koera. Sõit kulges lõbusasti, saime hästi läbi ja leppisime kokku, et näeme veel. Lehvitasime neile ära sõiduks, ise rõõmsad oma uute tuttavate üle ja saime alles tagant järele aru, et kena küll, aga me ei vahetanud ju isegi nimesid. Huvisid, koole ja tuleviku lootusi küll, aga ei midagi, mille abil kontakti saada… 

Toredad kolm blondiini tõesti 🙂 

Meeleolu pilt Pauliinalt 🙂

Väikese laadimise peatuse järel, jätkasime hääletamist, sel korral juba korralikult tanki laiuse maantee number ühe veerel. Korraks tundus, et saame Tesla peale, aga kahjuks läks see lootus luhta. Kuid üsna peale Teslat saime ühe teise tubli auto peale, nii et norutada pole siin midagi. 

Oli keegi vaikne vanem proua, auto täis kolimise kraami. Naljakas, kuidas need, kes ise abi vajavad, on enamasti ka kõige varmamad teisi aitama. Sõit kulges üle teravate mägede, vaated olid suurepärased, aga ei saa salata, mul oli hea meel tagaistmel sõita selle asemel, et roolis olla. 

Maha saime Reykjaviki äärelinnas. Juht vabandas väga, et tal on paraku kohtumine ja ta ei saa meid kaugemale viia. Ajanappusest hoolimata, otsis ta meile veel bussipeatuse, et saaksime ikka ilusti linna. Paraku polnud lähiajal ühtegi bussi tulemas ja äksi täis nagu me olime, ei kõlanud seitsme kilomeetrine jalutuskäik päikesepaistes sugugi halvasti. 

Pildi peal on kena, elada sees ei tahaks.

Viis kilomeetrit hiljem, kui valged eelmise sajandi keskpaiga modernse arhitektuuriga elumajad enam elamust ei pakkunud, hakkasin vaikselt kesklinna ootama. Aga kesklinn, kui see lõpuks kätte jõudis, oli väga teistsugune sellest, mida mina oodanud olin. Polnud klassikalist arusaadavat vanalinna ja moodsaid kaubamajasid, hooned olid ikka omamoodi laiali pillutatud ja kõrvaltänavale astudes ei saanudki aru, et oled linna südames. 

Pärast turgutust ühes minu jaoks veidi liiga moodsas hipsterite kohvikus, kus ainus saadaval olev chai oli sojapiimaga ja liha polnud vist menüüs üldse, hakkas ka seiklushimu jälle tagasi tulema. Täpselt õigel ajal, sest järsku hakkas majade tagant paistma Guðjón Samúelssoni arhitektuuriline meistriteos Hallgrimskirkja. Kiirendasime sammu ning astusime korraga Laugarveguri tänavale, mida “Visitors Guide” soovitab parima šoppamise kohana. Mina lisaksin siia juurde, et see on klassikaliste Euroopa linnadega harjunuile arvatavasti üldse kõige parem ja arusaadavam tänav/ kvartal. Ning mis seal salat, dekoraatorina naudin ma väga vaateakende imetlemist ja vahel ka mõnda poodi sisse astumist. Kuna ma olen vana kooner, kes harva suudab kulutada millegi muu kui raamatute ja hea toidu peale, siis ostma ei hakanud midagi, aga ega see polnudki oluline. Tähtis oli tunne, mida see tegevus tekitab ja see ise oli väga nauditav. Sinna vahele Islandi teist rahvusööki hot dogi frititud sibulaga ja Reykjaviki suurepärast tänavakunsti plekist majadel. Just, uskumatu, aga tõsi, Islandil ei ole ju puid ja kuigi kive paistab nagu jaguvat, siis küllap on plekist majade ehitamine odavam. Kaugelt vaatad, et milline kena rõdude ja värvitud aknaraamidega puumaja, aga lähemale astudes näed, et tegelikult meenutab see pigem merekonteinerit. Esiti väga veider, eriti kui kaunis valge maja roostetab, aga pärast tundi- kahte enam ei häiri. Arhitektuur on ju ilus ja kui on ilus, siis mis see materjal loeb. Teistmoodi linn küll, aga sellegipoolest igati tubli pealinn mis pealinn. 

Kui kõhud olid hot dogist punnis ja akende vaatamisest isu täis, läksime Hallgrimskirkjat vaatama. Plaanide välise reisimise miinus on paraku see, et kohad võivad kinni olla. Selle paigaga meil nii läkski, et kahjuks sisse ei saanud ja torni ei pääsenud, aga see ei vähendanud kuidagi hoone enese vägevust. Kevadel tegin ma Stiiliajaloo aine jaoks Põhjamaade modernismist ettekannet ja Reykjaviki kõrgeim hoone oli seal esitluses ilusti sees. Väga hea meel oli lõpuks seda suurt kirikut näha, olin sellest tükk aega unistanud. 

Hallgrimskirkja

Kirikusse ei saa, järelikult tuleb otsida asendustegevust. Saatsime oma kultuurihuvi mõneks ajaks kuu peale ja läksime mänguväljakule Tarzani köiega sõitma. Pauliina oli sellest kindlast pargist mitu korda rääkinud ja nüüd tuli ikka omal nahal ära proovida. Oli lõbus küll. Kuigi mind paelus rohkem haritud inimesele kohane keeruline Trips- traps- trull, mida liumäe kõrval mängisime. Pauliinaga viik, Mettega võit. Kogenud mängijale kohane tulemus. 

Meil oli kindel plaan, et peame ikka mere äärde ka jõudma ja siis ehk peale seda istuks kuskile maha ja jooks midagi sooja. Nojaa, leidis Pauliina, aga vaadake, neiud, sinna. Seal on Perlani muuseum ja üleval on väääga kenad vaated ning veel parem kuum šokolaad. Meil oli sammulugeja järgi juba üle 15 kilomeeti selja taga, mis see paar sinna otsa siis ära pole. Kuid, võtke näpust, kui me suures šokolaadi puuduses Perlani kohale marssisime, siis paluti meil väga viisakalt lahkuda. Nad juba poole tundi tagasi sulgesid. Milline ebaõnn! Õhtupäikeses kuldne maastik kutsus end kõrgelt vaatama ja mäe otsa ehitatud Perlani neljandal korrusel olid tõesti hingematvad vaated. Lubasime viisakalt kohe ära minna ja pöörasime joonelt vetsu poole. Meid valdas lapselik lõbu teadmisest, et oleme suletud muuseumis, kus me tegelikult olema ei peaks. Tugev tahtmine tuli minna seniks näitust avastama, kuni vahele jääme, aga võtsime end siiski kokku ja käistusime viisakalt. Trepil nägi meid üks ääretult üllatunud töötaja, kes uuris tagasihoidlikult, et kas me oleme ikka lahkumas. Jälle üks vahva nüanss selle juures, kui jätad endast korraliku maksujõulise noore naise ja mitte eksinud jõmpsika mulje. Keegi ei aja harjaga välja, suhtumine on hoopis teine mis sellest, et vähemalt minul on hetkel rohkem julgust lollusi teha, kui paar aastat tagasi 😉 

Perlanis süüa- juua ei saanud, aga õnneks oli meie vahval Naksitrallide kambal veidi piknikukraami, millega muuseumi taguses metsas vahva pausile teha. Mettel oli isegi tekk kotis, nii ei pidanud me külmal kivil istuma ja saile suisa pikali visata. Kaugemal hüppasid jänesed, taevas oli pilvitu ja miinuskraade polnud tänu soojale päikesele tunda.

Edasi ekslesime läbi madala kuusemetda mere poole ja päikeseloojanguks leidsimegi ookeani üles. Linnasisese lennujaama kõrval väike armas lahesopp, mille kõrvale kott maha toetada. Keegi julge käis külmas vees suplemas, üle peade lendasid paar väikelennukit. Meil oli veis otsas ja peenes mereäärses restoranis täideti lahkelt ka rändurite pudelid. Imeline. Oliver James, Indiana James ja Pauliina James, teise nimega Naksitrallid, olid oma päevaga väga rahul (Oliver James on Pauliina hüüdnimi meie kodus pesti purgi peal naeratanud Jamie Oliver kohta. Ülejäänud on minu tuletised). 

Vesi ja lagritsanäts andsid nii palju jõudu, et linna tagasi jalutada. Toss oli päris väljas, kui peale paari edutut katset lõpuks armsa ja sooja (!!!) kohviku leidsime. Õhtuhämaruses ja varastel hommikutundidel annab koroona aeg end ka siin korralikult tunda. Turiste ju põhimõtteliselt pole ning seetõttu on paljud kohad päriselt uksed sulgenud, teised aga lahti ainult nädalavahetusest või lühikest aega. Teisipäeval pole küll ka teab mis pidutsemise aeg, aga siiski nukker hakkas. Reykjavikk on muidu tuntud oma särava ööelu poolest, siin aga oli vaevu elu näha. 

Särava ööelu asemel särasid kraanad

Kui ma ei virise. Päeva teine chai ja šokolaadikook olid mõlemad suurepärased ja lõppeks me ju siiski leidsime koha, kus olla. Mis viib mu öömaja juurde. 

Minul oli meie Šašadest tuttavatest juba veidi kopp ees, sest näha oli, et neil on ikka omad kavatsused, mis ei ole päris härrastele kohased. Seega läksid meie teed õhtul lahku. Minul oli bronnitud kena väike toake kesklinnas ühe Itaalia paari korteris, Pauliina ja Mette lootsid meie eelmainitud tuttavatele. Minu õhtu oli suurepärane ja oleks kell olnud varajasem ning mina ise vähem väsinud, ilmutanuks korteriomanikud ülimat valmidust jutelda või mulle kasvõi süüa teha. Olin neile lahkuse eest väga tänulik, aga pärast 22 kilomeetrit jalgadel, tahtsin vaid pikali heita. Nad said suurepäraselt aru. 

Sellega minu seiklused tolleks päevaks lõppesidki.

Hommikul pidin oma toa eest veelkord väga tänulik olema, kuuldes Mette- Pauliina seiklustest, kes ka lõpuks mõlemad eri paigus lõpetasid. Pikk lugu lühidalt, mehikestel oli kena plaan, et armunud mees saab oma tunnete objektiga kahekesi jääda ja teine tüdruk vaadaku ise, kuidas saab. Õnneks oli keegi tantsijatar, Šašade sõbranna, kelle juures ka teine öömaja sai, nii et tänavale ei jäänud keegi ja ka armuvalus noormehele sai lõplikult selgeks tehtud, et asi on väga ühepoolne. Jälle kord rikuti liigse agarusega ära needki võimalused, mis muidu olnuksid. Arvatavasti Šašasid me sel reisil rohkem ei kohta.

Ja olemegi ringiga tagasi hommikuses lumesajus. Alguses ju väga kena, kui ei mõtles tõsiasjale, et meil pidi siin kevad olema, aga kui ikka matkad kogu kesklinna läbi ja ühtegi kohvikut, kus saaks hommikust süüa, enne kümmet- ühteteist ei avata, siis ajab ikka meele mõruks, mis sellest, et taskust leitud Rõngu Pagari müslibatoon esimeseks pooleks tunniks siiski matkamise päris mõnusaks tegi. Näkku tuiskav lumesadu on ebameeldiv ka reisil olles.

Jälle täielik aknast vaatamise ilm

Lõpp hea, kõik hea, leidsin teist korda Laugarvegurit läbi kammides ka täpselt enda maitsele vastava kohviku ning nii said ka muljed kirja. Ülejäänud lisasin bussis, sest hääletamise ilm pole täna teps mitte.

Taaskord bussiga esmalt Selfossi ja siis seal pärast kahe tunnist pausi ilusti koju. Vahemärkusena sõime hot dogi ka Selfossis ja ausalt öeldes, oli siin maitsvam. Suures linnas toorest sibulat vahele ei pandud, siin aga sai seda ka. Päeva viimane ilus elamus tuli Bookcafest. Väike, teiste majade taga peaaegu märkamatuks jääv kohvikuke varjas endas õdusa raamatupoe ja kohviku hübriidi. Oli kõike, raamatuid eri keeltes, väga vanadest õige uuteni, oli loetuid ja kiles, lastele ja suurtele… Raamatuid seinte kaupa ning seal vahel väikesed küünaldega valgustatud lauakesed, mille taga kohvi juua ja kooki süüa. Meil oli pool tunnikest bussini aega ja nii piirdusin jälle chaiga. Ma ei tea, kas on üldse meeldivamat asja, kui soe jook ja sind igast küljest ümbritsevad raamatud. Mõtlesin, et nüüd on ikka väga hästi ja siis istus Mette klaveri taha ning muutis elava muusika kogu olustiku täiesti maagiliseks. Mitte lihtsalt Rongisõit, vaid keerulised muusikapalad, millest mina tundsin vaid Pärdi “Ukuaru valssi” ja “Hit the road Jack”-i. Tekkis tugev tahtmine koju mineku plaanid kuu peale saata ja kogu õhtuks jääda, kuid usun, et nii minu kaaslased kui ka pangaarve tänavad mind sel korral mõistlikkuse eest, nii et ma selle postituse nüüd ikkagi kodust lõpetan.

Raamatud, chai ja muusika

Milline tore seiklus meil küll oli! 

Tõeline, tõeline seiklus! 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s