Neli vulkaani, viis kaunitari ja kuus tööpäeva

Pärast suuri elamuis, on alati veidi keeruline hakata väiksematest rääkima. Jabur, aga nii see on. Õnneks, elamused siin mail tasakaalus. Veidi tööd, veidi lõbu ja siis midagi suurt, sest ega kogu aeg ju ei ole võimalik imesid näha. Muidu poleks imed enam ise nii imelised ja kaotaks oma sära.

Peale meie Reykjaviki matka tegin mitu päeva korralikult tööd. Lõpuks ometi hakkas käsikirja algus kusagile jõudma, varsti, õige varsti jõuan selle osani, mis juba mitu kuud on kirja saamist oodanud.

Ka kunsti tegin selle nädala jooksul, see kord segades luulet ja kollaaži. Minu enda Gullkistani perioodi suur lemmik, aga vaatajate arvamus jaguneb kaheks. Siinne kunstirahvas vaimustub, ülejäänud inimesed kratsivad kukalt. Kunstnikute vana ja teada tuntud probleem. Kuid põhivoolule on lõbus vastu ujuda ja et kunsti teen ma ikka ja alati esmalt enda pärast, siis pole sellest midagi. Pigem ennustab samas stiilis jätkama.

no coffe

Ka teised on tublisti töised ja neid produktiivseid päevi oleme nüüd mitmel korral filmiõhtuga lõpetanud. Esmaspäeval tegi valiku Kristel, näidates meile (minu jaoks siiani täiesti tundmata) suurepärast 2003. aasta filmi “Coffe and Cigarettes,” mis tõusis samal õhtul kogu viisiku top 10 filmide hulka. Kes pole näinud, siis väga soovitan, film on ilusti ka YouTubes kättesaadav.

Jätkasime reedel Pauliina valikuga. Jaapan, 2004 “Survive style 5+”. Hullumaja puhvet, aga lõpplahendus üllatavalt ilus. Tõeline Pauliina film, midagi pole öelda. Värvikirev, mõtlema panev, kohati arusaamatu… Minu pea käis peale lõppu veel emotsioonidest ringi, magamisest polnud juttugi ja nii kutsusin kallid majakaaslased õhtusele jalutuskäigule.

See on lihtsalt suurepärane, kui ilus on Islandi öötaevas, kui seda parasjagu ei varjuta pilved. Nii ümar ja kuidagi käega katsutavalt lähedal, säramas kümnetest tähtedest, mida kodus kas ei näe või ei märka. Jalutasime kohaliku väikese surnuaiani ja tagasi. Tee oli pime ja lumine, eriti tagasi tulles, kui maastik mägisemaks muutus, pidime kõik mitmel korral ninuli käima, aga see ei häirinud kedagi. Tumedad kuuskede siluetid ja heledad tähed on nii ilus vaatepilt, et seda nähes ei saa teisiti, kui peab rõõmustama.

Ma ei tea, mis vägev töö laine on kõiki siinseid asukaid vallanud, aga ka laupäeva hommikul, mis sellest, et on nädalavahetus ja puhkepäev, olid kõik usinasti juba enne keskpäeva oma poolikute projektidega ametis. Nii, et kui kella ühe ajal saabusid Jon ja vapper väike sõber Kari ning tegid ettepaneku, et preilid, ilm on nii ilus, ärge kükitage toas, läheme matkale, ei kostunud köögist just vaimustuse kilkeid. Mul olid klapid peas ja käsikiri ees ning parasjagu suur tuhin sees, aga ka läbi selle kuulsin ma Joni pettunud häält, et ah soo, muidugi, töö jah vajab tegemist… Viskasin käsikirja nurka ja jooksin kööki, valmis kõik seiklused kaasa tegema. Tööd jõuab alati teha, aga Islandil olen ma ainult nüüd ja praegu. Mis saaks sellest väärtuslikum olla? Isegi tasustatud tööd saab ju ka alati hiljem teha ning olgem ausad, Mette on meist siin ainuke, kes pidevalt päris klientidega tööd teeb. Meie teised vihume nii sama enda lustiks töötada.

Minu otsustavus mõjus nakkavalt, nii et minuti pärast oli kogu naiskond otsustanud, et saab endale väikest puhkust lubada. Joni sõnutsi 15 minutit sõitu ja poolteist tundi matka. Oleme oma kodustega ikka väikestel ühe päeva matkadel käinud juba sellest ajast, kui ma veel päris väike olin ja seega tean ma päris hästi, et kui seltskond on vähegi suurem, teele asutakse pärastlõunal ja matka pikkus on ajaliselt mõõdetav enam kui tunniga, siis pole lootustki enne õhtut tagasi jõuda. See on fakt. Kõndimine võtab aega, looduse nautimine võtab aega ja ka sõitmine võtab aega. Seega kui juba minna, siis pole mõtet seda kiirustades teha. Matkamine on asi, mille jaoks tuleb aega võtta, et seda nautida.

Meie matkatee algas toreda peatusega kohalikus külakirikus. Olen siin mitmest tillukesest kiriklast mõõda sõitnud, aga täna sain esimest korda ka ühte sisse astuda. Mõned pingid, tagasihoidlik altar ja väike madal kantslike- tõeliselt hubane kirik, mis ei sisenda hirmu Jumala ees vaid pigem rõõmu sellest, et on paik, kus Talle lähemal olla. Sellises pisikeses maakirikus võiks isegi käia, kui meil kodus niisuguseid oleks. Piisavalt lähedane minu muidu metsausulisele maailmavaatele.

Kui kirikus oli ära vaadatud kõik, mida vaadata saab ning isegi veidi musitseeritud, sõitsime lõpuks edasi. Meid oli kuus inimest ja koer viiekohalises autos. Pahatahtlikud Ida-Eurooplased tulid oma pagasiruumis sõitmise ideega ja veensid seadusekuulekat Joni oma rumalustega kaasa minema. Või kas oligi rumalus… Mina olen väga selle poolt, et kui saab kusagile minna ühe autoga, tuleks seda alati eelistada mitmele. Nii keskkonna kui ka seltskonna huvides 🙂

Matkarada ise oli kerge ja vaheldusrikas, kauni kiirevoolulise jõe kaldal. Nägime kolme väikest fossikest, kõigi vesi ennekuulmatult sinine. Kuigi vaevu nähtavad, ilmutasid end raja kõrval ka esimesed kevade märgid: teed ääristavatel põõsastel olid kollased võrsed, vesi oli sängis kõrgele tõusnud ja päike paistis tõesti soojalt. Seega pole imestada, et meie väike matkake võttis arvatud pooleteise tunni asemel pigem kaks ja pool tundi. Muidu polnuks häda midagi, aga kõht läks kole tühjaks.

Tagasiteel tegime tööpõlgurite suureks rõõmuks ja tööarmastajate õuduseks väikese ringi, et Jon saaks meile näidata ühte vähem tuntud kuid väga ilusta koske ning kohalikku katedraali. Mina olin mõlemaga väga rahul. Kui oleks veel ka nimed meelde jäänud, oleks eriti tore. Minu päeva lemmik oli suure kiriku altarimosaiik. Kujutati avatud poosis Jeesust, vahelduseks oli ta täie elu ja tervise juures. Mis teose eriliseks muutis, oli pildi üldine mõte. Islandi looduse toonides valitud tükikestega loodi pilt mis kujutas korraga nii siinset maastiku kui ka sellest läbi kumavat lunastajat. Väga värske lähenemine nii selge ja tõese sõnumiga, mis minu suureks heameeleks peegeldas jällegi siinset tervislikku arusaama, et Jumal ja loodus pole mitte eraldiseisvad vaid teineteist täiustavad. Islandlased pole sügavalt usklikud nagu Jon ütles, kuid samas usuvad nad haldjaid ja austavad oma hullu maad ning hullu ilma. Pole siis ka ime, et siinne ristiusk on pidanud end kohandama saare ürgsemate jõududega ja mitte vastupidi. Naljakas, aga sellisel kujul muutub usk täiesti loogiliseks ja paneb mõtlema meie enda hiitele ja pühadele allikatele…

Koju jõudsime tagasi veidi peale kuut. Minu jaoks mõjus meie väike käik väga laadivalt. Uues kohas matkamine ja tublid 10 000 sammu muudavad mu pea alti rõõmsaks. Ülejäänud seltskonna hulgas leidus ka arusaadavatel põhjustel teisiti mõtlejaid, aga tänast filmiõhtut alustasime juba kõik väga hea tujuga. Nüüd oli minu kord valida ja seega vaatasime suurel ekraanil 2014. aasta filmi “A Long Way Down”, mis on viimased kuus aastat olnud mu püsivaid lemmikuid. Kuigi sisult pigem tõsine, annab see film alati lootust paremale homsele. Isegi siis, kui kõik juba ongi hästi.

Intervallidena käivad meil need suured seiklused. Nädal tagasi teisipäev- kolmapäev Reykjavikis, sellele eelneval nädalal Viki trip. Kõik suurepärased elamused, mis said sel esmaspäeval üle trumbatud millegi niisugusega, mida ma poleks iial arvanud, et minu silmad näha saavad. Vulkaan. Või mis vulkaan, üks, kaks, kolm, neli vulkaani!

Jah, esmaspäev oli nüüd lõpuks see päev, kui meie naiskond jalad selga võttis ja otsustas, et kas nüüd või mitte kunagi. Siin kohal selgitan kiirelt tagamaid. Esiteks oli Katrinil sünnipäev, mida me kõik tahtsime meeldejäävaks teha. Teiseks oli ilm juhuslikult ilus, tuul väike ja seega toetas kõik matkamist. Kolmandaks, oli Joni poeg kaks päeva varem käinud ning jagas isale meie tarvis hulga soovitusi, neist peamine: MINGE, MINGE, M I N G E!!! Läksime!

Teel ütlesime tere Aldale ja tema emale, kes tahtsid meie koleda plaani peale peaaegu pisaraid pühkima hakata, vaatasime natuke ookeanit ning tegime Kristeli tarvis samblal pikutamise peatuse. Maastik muutus üha ilusamaks, emotsioonid kerisid, kerisid ja siis kella kuue ajal olimegi parklas, mis meenutas autode hulgalt mõnd suurt festivali. Rahvast oli murdu. Hirmu teelt eksida polnud mingit, kuigi mudane, oli tee hästi tähistatud ning elav inimmeri juhtis järjekindlalt tulemägede suunas.

Mere ääres

Matk oli korralik. Pikajalgse Joni pikajalgne poeg väitis, et tema läbis tee sinna 45 minutiga, meil kulus umbes poolteist kui mitte kaks tundi. Kui oled ikka lauskmaalt pärit, on mõistlik igasugu ronimisse suhtuda austuse ja ettevaatlikkusega. Vahepeal tuli kõva tuul, siis säras päike…Kord oli palav, siis jälle jahe, aga kohale me jõudsime. Juba esimesed vaated mäele võtsid hingetuks. Küll kaugel ja endiselt päikeselõõsas, aga õhku kerkivaid laavajugasid ja punaselt helendavaid kive oli siiagi näha. Tegime tee joomise peatuse, mille kvaliteedi üle olnuks uhked ka tõelised inglased ning jätkasime ronimist, saadetuna ühe sõbraliku vanahärra manitsusest: “Ja tüdrukud, ärge teie olge need lollid turistid, kes päris laavajõe äärde ronivad!”

Esimesed emotsioonid koos kauguses paistva vulkaaniga

Kohati tundus, et me ei jõuagi kohale. Mäe otsast nägid vulkaani ära, aga selle juurde minekuks, tuli minna ringiga ümber kahe teise mäe. Nii, kui vulkaan nüüd täismõõdus ja täies hiilguses meie ette ilmus, kadus ka kogu reisiväsimus. Maa enda arteriaalne verejooks. See ei kõla sugugi poeetiliselt, aga ütleksin, et vulkaan ongi midagi nii võimast, vägevat ja isegi groteskset, et oleks vale kirjeldada seda sama moodi nagu kirjeldaksin õrna roosiõit või roosat päikeseloojangut. Vulkaan on otsene oht, ürgne vägi, mis meie enda silme all lõi metallisulamist mägesid. Ohutus kauguses seisid vilkuritega päästjate autod. Polnud saladus, et vulkaani mürgised gaasid, olgugi, et tuul neid minema kandis ja tänu mitme nädalasele purskamisele, oli kõige hullem ammu möödas, võisid mõne inimese väga haigeks teha. Kogu matk ise, oma keerulise ronimise ja teadliku pimeda peale jäämisega, et vaadata voolavat tulejõge, pole ju ka ise midagi muud kui tõeline ohuga flirtimine. Aga olgu ma neetud, kui see polnud mu senise elu parim flirt!

Pidasime Kristeliga kõige suurema vulkaani kõrval jälle väikese pikniku. Iga meetri järel läks vaade aina ilusamaks, aina uskumatumaks. Teadsid seda küll, aga liikuda oli ikka raske. Silmad kiindusid enda ees avanevasse vaatepilti ning jalad keeldusid edasi minemast. Sel ajal, kui meie alles rahus teed rüüpasime ja pilte tegime, oli ülejäänud seltskond juba ülejäänud kolme vulkaani juures ära käinud. Sünnipäevalaps ütles, et tema teab oma piiri ja hakkab vaikselt alla tagasi ronima, et mitte pimeda peale jääda. Meie teised, kes kümme, kes kakskümmend aastat nooremad, jäime paigale. Kedagi ei paelunud liigselt idee pimedas mägedes laskumisest, aga ära ka ei tahtnud. Me polnud ju Kristeliga veel kõike näinudki.

Kõige suurem ja kauem pursanud vulkaanidest on kindlasti maiesteetlikuim, kuid tagumised kolm vulkaani pakkusid jälle midagi täiesti uskumatut. Siin oli laavajõgi, mille eest meid oli hoiatatud. Kas me kuulasime? Muidugi mitte. Sättisime end laavajõest nii umbes kümme meetrit kõrgemale, sõime juustu, rüüpasime Islandlaste Musta Surma ja pidasime maha oma elu vägevaima pikniku. Tartlasena on 2/3 mu senistest piknikutest, mida ma väga pidada armastan, aset leidnud Emajõe ääres. Võtke nüüd see pilt, aga asendage vesi laavaga ja majad mägedega. Selle jaoks jääb jälle sõnu puudu…

Keegi vahva inimene oli vulkaani äärde vedanud suure kõlari ja kuulas nüüd valjusti popmuusikat. Olime juba tulles naljatanud, et siin on ju tõeline festivali meeleolu, ning minu jaoks sai see nüüd täielikuks. Ma olen ikka unistades Woodstock´ile mõelnud, et näe, seda ei ületa ikka millegagi ja mina polnud siis isegi mitte sündinud. Kuid istudes siin Islandil laavajõe ääres, ümbritsetuna värvikirevates riietes matkajatest, süües juustu, krõpsu ja šokolaadi ning kuulates kauguses kostvat popmuusikat, olin ma korraga maailma kõige vingemal festivalil, korraldajaks Emake loodus ise. Fagradalsfjall`i Vulkaan, see oligi minu Woodstock!

Mõnisada fotot ja pool juustu hiljem, kuskil kella kümne ajal, hakkasime vaikselt tagasi minema. Ilge tahtmine oli lapse kombel kõhuli visata ja öelda, et eip, ma ei tule, aga paraku tuli faktidele näkku vaadata. Olime juba niigi kauaks jäänud ja vähemalt esimese kilomeetri või kaks võinuksime vähemalt läbida nii, et on mingigi nähtavus. Plaan oli minna kõik koos, aga juba esimese teelahme juures läksime meie Paulinaga mööda ümarat mäenõlva, Mette ja Kristel aga otsustasid mägede vahelise tee kasuks, mida olime enne kasutanud. Vaevalt ma kunagi ühtegi lahku minekut mõttes nii palju kiitnud olen kui seda siin. Tänu valitud teele, nägime me korraga kõiki kolme vulkaani, teed valgustavas tulemägede põlemise punane kuma. Eksida ei saanud, pimedas oli minejaid veel enam kui valges tulijaid. Lõputu jaaniussina lookles tee me ees ja taga, lõppedes alles parklas. Suurte järskude laskumiste ajal, kui vulkaanist oli näha veel ainult punane kuma taevas ja pealaternatega matkajad kogu meie jalge ees avaneva oru särama panid, pidi mul hing imetlusest kinni jääma. Minu muusikafestival tahtis seguneda palverännaku või millegi muu täiesti ebamaisega. Nautisin seda öist retke väga, panemata isegi tähele, et olime kokku läbinud umbes 15 km.

Alles siis, kui meie müstiline teekond parklani jõudis, sain ma aru, et olen tõesti väsinud. Autot pole. Parkla on, õieti on neid isegi kaks, aga kumbki neist ei paista selle moodi, kuhu olime jätnud oma auto. Kõne Katrinile ja mis me kuuleme, terve kilomeeter lahutab meid autost. Kui pimedas ronides ja jalge aluse pärast muretsemist tundsin, et üks kokteil ja teised riided ning ma võiks omas ülevas meeleolus otse peole kihutada, siis pärale jõudnuna, tundus see täieliku surmana, kui ma veel kilomeetri kõndima pean. Õnneks on autode juures see hea omadus, et nendega saab hädalistele vastu sõita 🙂

Katrin oli vulkaani juurde sõitnud, nüüd oli minu kord meid koju tagasi saada. Alustasime tagasiteed veidi enne südaööd, tegime sisse kena ringi, sest teeremondi pärast polnud võimalik autot ringi pöörata, tankisime ning jõudsime koju kahe ajal. Ma pole kunagi varem nii väsinuna, nii hilja ega nii pikalt öösel sõitnud. Kuid eks ainukordsete elamuste eest tuleb ka väärilist hinda maksta. Meie saime niigi odavalt.

Siiani on raske uskuda, et me tõesti käisimegi.

Aga me käisime!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s