Helesinine unistus

Pärast nii võimast elamust olime kõik päris läbi. Vulkaani juurde tehtud matk oli igati korralik ning vaimselt oli tegu millegi nii võimsaga, et mõistusel oli raske sellest aru saada. Emotsioonid olid üha laes ega tahtnud kuidagi rahuneda, mis sellest, et nädala teises pooles hakkas see meid kõiki vaikselt väsitama. Seega otsustasime, et pärast suure tule nägemist, oleks kõige õigem jälle vee juurde minna, et sisemisi leeke veidi rahustada. Olime juba näinud mitmeid külmasid ja kuumi, horisontaalis ja vertikaalis voolavaid veemassiive, aga kõik need olid läbipaistvad ega erinenud tavalisest veest muu kui ehk lõhna või maitse poolest. Nüüd otsustasime teha sammu edasi ja rõhuda värvile, sest Islandil on isegi sellised asjad võimalikud. Laupäevaseks sihtkohaks sai võetud üks Islandi tuntumaid turismiatraktsioone Blue Lagoon, mida väljamaalased kiidavad taevani ja kohalikud peavad saare kalleimaks avalikuks välikäimlaks.

Poeskäigu üllatused

Laupäeva hommikul alustasime varakult, mis sel korral tähendas starti poole kümne ajal. Esimest korda saime tõesti ka plaanitud ajal minema, nii et korraga oli meil aega rohkem kui küll. Nagu ikka, siis esmalt läksime põhimaanteed pidi Selfossi, kus sõime korraliku hommikueine Pylsuvagninnis. See kohalike sõnutsi saare parim hot dogi putka tundub väljast suhteliselt suvalise kohana, aga tõepoolest, “kuumad koerad” on neil tasemel. Vorst, sibul, praesibul, sinep, majonees ja ketšup, kõik ilusasti olemas. Et ikka maitse eluks ajaks meelde jääks, võtsime neid Metega kohe tublid kaks tükki.

dav

Blue Lagooni tee läheb pikki rannikut, ühel pool samad tuttavad kaljud, mida juba vulkaani juurde sõites pildistasime, teisel suur ookean ja mõned laiali pillutatud rannakülad. Joni soovitusel sõitsime esmalt läbi Eyrapakki. Möödutud oli sealt juba esimesel nädalal kuuma jõe juurde minnes, aga sisse polnud me veel kordagi põiganud. Uskumatu, kuidas siin tähendab vana kaluriküla peatänavat ääristavaid värvilisi plekkmaju, mis on ehitatud alles 20. sajandi alguses. Alles sellistes kohtades jõuab päriselt kohale, kui erinevad me tegelikult oleme. Mõtlen Peipsi kaluriküladele, Karlovale, Supilinnale, mõisaparkidele… Island on tõeline kontrastide maa, ürgne ja samal ajal kuidagi nii noor. Mitte, et ka plekkmajades poleks ilu, vastupidi, aga see on kummaline ja harjumatu ilu, mida peab vaatama esmalt südame ja alles siis silmadega, et seda tõeliselt näha.

Blue Lagoon on väga lähedal Grindavikile, kus me esmaspäevasel vulkaani käigul ümber pöörasime. Sinna sõites, hargneb tee ühel hetkel kaheks. Esimesel korral sõitsime me otse edasi, kuid sel korral pöörasime vasakule, et heita pilk tormisele ookeanile ja Katrinile juba varem silma jäänud Strandakirkja ehk Rannakirikule.

Sõites mööda pisikest kõrvalist asfalteed, ühtes vähestest siin kohatud teedest, mille kohta saab tõesti õelda, et see oli väga kitsas, nägime me lõpuks sellist küla, millena me kõik Laugarvatnit olime kujutlenud. Õieti on küla selle hõreda asustuse kohta isegi palju öeldud, seal polnud enamat, kui üks suur talu ja mõned väikesed lagedale rannikule pillutatud majakesed. Tumeda taeva ja valget vahtu pritsivate lainete taustal olid need kõike muud, kui lustlik vaatepilt, kuid ometi oli see paik, nii väike, et kaardil pole isegi nime märgitud, kuidagi kutsuv. Üksildane ja pime, kuid üdini inspireeriv. Kuidagi kodune.

Autost välja astudes see tunne vaid süvenes. Tegin kiire tiiru hauakivide vahel, kiriku uksed olid külastajatele suletud, ja jooksin lummatuna valli suunas, mis mind ookeanist lahutas. Suur meri, vähe on asju, mis sellele vastu saavad. Eriti, kui rannikut ääristavad mäed, mida lained oma tapva jõuga armutult peksavad, ikka kivile alla jäädes. Ma ei tea, kaua ma seal seisin ja laineid vaatasin… Vahepeal sõitis keegi tubli inimene kohale ja avas kiriku uksed, aga mina kiikasin sinna vaid põgusalt. Inimese loodu, olgu ta pealegi kena ja püha, ei suuda võistelda looduse endaga.

Mereäärne kirik

Meie Blue Lagooni piletid olid kella üheks, mis on umbes täpselt see kellaaeg, kui me kiriku juurest liikuma saime. Sõita oli veel pool tunnikest ja õnneks on Blue Lagooni broneeringutele jäetud meiesuguste tarvis ühe tunnine aken, mille jooksul kõik ilusti ja ilma lisasehkendamiseta sisse saavad.

Tee laguuni juurde oli süvendatud läbi mõnesaja aasta eest voolanud laavajõgede. Praeguses kuumaastikus oli selgelt näha jääke sellest, mida nägime esmaspäeval värskel kujul. Nüüd oli tahkunud laava aja ja ilmastiku tulemusena murenenud, aga põhiolemus jäi ikka samaks.

Korraga hakkas käänaku tagant paistma suur parkimisplats ja selle kõrval ka meie sihtpunktiks olev spa kompleks. Sisenedes tervitas meid abivalmis administraator, vististi üks kõige asjalikumaid ja informatiivsemaid, keda kohanud olen. Saime käepaelad kätte ning sisenesime korraga tõelise ulmefilmi võtteplatsile. Tumehalli ja sinisega interjöör, valgustatud peeglid ja kappide lukustussüsteem, mille kasutamine meenutas “Võimatu missiooni” stiilis pommi desaktiveerimist. Isegi närviline piiksumine oli sama. Pika koridori ääres oli palju väikeseid riietusruume, et võimaldada koos reisivatele gruppidele ja peredele võimalust omaette olla. Mööda neid samu koridore kõndisid vangivalvuritena musta riietatud naisterahvad, kes jälgisid kulli pilgul… midagi. Mida täpselt, selles on raske aru saada. Kahe meetri vahe see igatahes ei olnud. Iga kord, kui mõni niisugune meist möödus, tundsin end pahandusega kohe- kohe vahele jääva koolilapsena. Kui me siis oma söögi kotist välja võtsime, et enne vette minekut veidi süüa, olime küll kindlad, et saame kohe pahandada. Aga ei, preili heitis meile ühe range pilgu ja kõndis edasi. Huvitav, kas on ka põnev töö…

Basseini eesruumis tabas mind väga meeldiv üllatus. Esimene koht, kus oli mõeldud sellel, et kõigile inimestele ei meeldigi soojast basseinist külma õhu kätte silgata. Väike kanal tuli juba tuppa välja ja seda mööda sai mugavasti välja minna. Ja väljas… See juba oli midagi. Mina olen nüüd jälle see inimene, kes ühineb kiitvate turistide hordiga. Kujutage ette sooja vanni, sellist, mille temperatuur on täpselt õige. Nüüd mõelge, et see on üüratusuur ja siis tehke vesi läbipaistmatuks ning helesiniseks. Mis võiks olla veel maagilisem?

Koos piletiga kaasnevad ka tervitusjook tava baaris ja ränimask maskibaaris. Jällegi, mõlemad ilusti kohale ujutavad, kuigi ujumine on vee suure mineraalide sisalduse tõttu üsna keeruline ja nõuab suurt pingutust. Lihtsam on kõndida või ulpida.

Kuna Katrin soostus tagasi sõitma, lubasime endale Kristeliga klaasi šampust. Meeldiva üllatusena tähendas esimene tasuta jook seda, et võid valida menüüst ükskõik millise joogi. Me võtsime siis kohe täie raha eest- mahla saame endale siin ka niisama lubada 🙂 Pealegi, no on tõesti väga peen istuda helesinises vees, kanda oma ilusat kuurorti stiilis trikood, mis on veega täpselt sama värvi sinisetriibuline ja laisalt šampust rüübata, sest kiiret pole enam kusagile. Hiljem teed mõned tõmbed maskibaari ja hellitad end küllusliku näomaskiga. Jälle väga eriline. Jah, hoopis midagi muud, kui vägev matkamine, mille pärast enamus siia tulevad, aga ma ei ütleks, et sugugi halvem, sest elamus oli ikkagi täiesti hingemattev.

Ainus, mille üle veidi nuriseda, on hind, mis ka praegu, kui kõik on koroona pärast odavam, oli siiski 37 eurot inimese kohta. Kuulsin, et varasemal ajal oli see midagi saja kanti… See olnuks ikka liig, eriti, kui kõik kohad on inimesi täis. Aga praegu, kui rahvast oli vähe, ruumi palju ja hind ka madalam, oli see kindlasti väärt käik.

Tagasi koju jõudsime umbes 12 tundi peale lahkumist, et veel viimaseid nädalaid oma töise eluga jätkata, enne, kui iga roju oma koju läheb. Sinna vahele veel maitseelamusi, näiteks pühapäeval sai põhjapõdra burksi proovitud ja muidugi ikka jalutamist armsaks saanud radadel.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s