Kodumaa pinnalt tagasi vaadates

Sel korral sõitsime Reykjavikki taksoga, sest kohvritega hääletamine tundus nagu paha mõte ja me poleks viiekesi koos oma pagasiga autosse mahtunud. Eks see ole täpselt niisama hull pillamine nagu see kõlab, aga et meil palju valikuid ei olnud ja sõidukuludega peaks abi tulema, siis sai see nali ette võetud. Kui juba naljadest rääkida, siis kogu meie viimase nädala luksus ja ekstravaganza jätkus täielikult Reykjaviki Airbnbs, mis osutus vägevaks disainkorteriks. Suuri voodeid ja mustvalget mööblit on ennegi nähtud, aga vanni või pigem suisa väikese basseini vastu ei saanud küll miski. Ma ei usu, et oleksin kusagil mujal kui mõnes filmis varem niisugust vanni näinud. Oleksime sinna kasvõi kõik koos sisse mahtunud. Kuid kõigest omal ajal.

Check- in oli alles kahe ajal ja enne seda võtsime ette pea kohustusliku käigu Islandi rahva muuseumisse. Jah, siin tuleb küll öelda, et ERM on meid ära hellitanud, sest enamik muuseume ikka sellisele tasemele ei küündi, kuid tore ja informatiivne oli käik siiski. Aitas ilusasti meie kogemust ja kokkupuudet selle maa rahva ja kultuuriga kenaks tervikuks siduda ning samas mõista ka nende rasket ajalugu. See on ikka suisa uskumatu, kui vilets oli siinse rahva olukord üheksateistkümnenda sajandi alguseks. Sel ajal, kui meil hakati rääkima pärisorjuse kaotamisest ja rahvuslikust ärkamisajast, olid islandlased jõudnud nii kaugele, et nad ei saanud oma kodusid enam isegi mitte kütta, sest puud olid maha raiutud. Elati muldonnides, ühes imepisikeses ruumis, kus polnud tihti aknaidki. Toimunud oli justkui taandareng võrreldes ajaga, mil küte võimaldas ehitada suuremaid maju ja ka rahva olukord oli parem. Lisaks veel Taani võimu karm käsi ja üleüldine nälg… Raske elu sundis islandlasi tihti rändama, nii et harva elati kogu elu samas kohas. Uusi teadmisi tuli palju, raske oli kõike kohe haarata. Õnneks oli tekst kirjutatud pigem lihtsas keeles ja nii mõndagi olime juba varem kuulnud.

Peale vaimset tööd tuli ette võtta tükk füüsilist rühkimist. Muuseumi juurest oli kõndides öömajani oma viisteist minutit. Muidu poleks hullu midagi, aga kahekümne kilost kohvrit üle kilomeetri mägistel tänavatel vedada, kott ka veel seljas- see võtab ikka veidi läbi. Nii pole siis imestada, et meil läks õige pisut aega enne kui jälle liikuma saime. Kuid kõht oli tühi ja nälg ajas lõpuks ikka liikvele.

Lõunatamiseks valitud koht sai võetud eelkõige selle pärast, et Katrinil ajas tühi kõht tuju pahaks ja kaugemale polnud ta nõus minema. Seega tuli meil leppida ühe põneva restoga, kus interjöör oli igati tore, toit aga ei vastanud kuidagi hinna ja kvaliteedi suhtele. Mu päevasupp oli, hoolimata veidrast rohelisest värvist, küll kenasti söödav (mis sellest, et maitses nagu pakisupp), aga kook oli suisa ebameeldiv. Täiesti iseloomutu, ainult magus hunnik maitsetut kreemi. Kohe kahju hakkas. Paulina oli vaistlikult tundnud, et ega siit õiget sööki ei tule ja valinud kõrval ühe hulga meeldivama vegan restorani. Pärast taasühinemist ei läinud kaua, kui jälle lahku läksime. Tüdrukud tahtsid minna kunstimuuseumisse, mis meid Katriniga külmaks jättis. Kunstiresidentuuris olles ei tohiks niisuguseid koledaid asju kirja panna, aga vahel ma kohe tõesti ei viitsi kunsti vaadata. Selleks on vaja õiget tuju ja linnas, kus on nõnda vähe oldud, ei tahtnud sellele kuidagi aega kulutada.

Katrin on mõne aasta eest kaks kuud Reykjavikis elanud ja tegi mulle kena linnatuuri. Käisime Siinses ülimodernses ooperimajas, jalutasime mööda sadamast ja uitasime niisama Reykjaviki põnevate plekkmajade vahel. Tore oli. Sellisest reisimisest jääb palju mälestusi, aga kirja polegi nõnda palju panna. Vahepeal sõime jäätist ja saime jälle teistega kokku, siis läksime uuesti lahku. Jalutasime, istusime kohvikus… Õhtul pidi toimuma kontsert, kuhu minna tahtsime, aga koroona tõttu jäeti see ikka viimasel hetkel ära. Sellest oli kahju. Olime plaaninud toredat õhtut väljas, aga nüüd selgus, et kümnest pannakse kõik kinni. Mina tundsin, et koju veel ei kipu ja ka Katrin nõustus, et kui tal õnnestuks kuskilt üks õlu kaasa haarata, oleks ta täitsa nõus minuga mere äärde tulema, sest just see oli minu siht.

Saime joogid ja jalutasime päikeseloojangus mööda vana sadama kaid, vaatasime laevu ja toredaid majasid, päikeseloojangut ning laineid. Vana sadam jäi mulle silma juba esimesel Reykjaviki käigul, nüüd aga mõistsin, et see on arvatavasti minu lemmikosa sellest linnast. Nii ilus ja omamoodi, täis kõiksugu laevu ja ilusaid tulesid. Ookean on ilus ja kui olin kord selle äärde maha istunud, ei tõusnud ma enne kui päris pimedas, kui Katrinil külm hakkas.

Õhtu lõpetas meie üübervann- teisiti polnud lihtsalt võimalik. Spa mõnude nautimiseks oli korteris isegi küllaldaselt vanilli- ja kaneelilõhnalisi küünlaid, mis i-le tõelise täpi panid. Nautisin seda kuni hiliste öötundideni, mil vesi jahenema hakkas.

Reedel oli mul kaks eesmärki: koroonatest ja peenisemuuseum. Esimesega isegi saime, kuigi sugugi mitte seiklusteta, sest kuidagi õnnestus kaks peatust liiga kaugele sõita, teisega läks aga päris kurvasti. Olin terve reisi oodanud, et seda hullu asja näha saada ja nüüd siis selgus, et koroona tõttu on muuseum avatud ainult laupäeviti. Aga oli hoopis reede ja ühtlasi mu viimane päev selles vahvas ja segases Reykjavikis. Olin tõesti pettunud, mis sellest, et veel tund aega tagasi sadamas fish and chipsi süües, polnud see plaan mulle meeldegi tulnud. Kuid kord meeles, oli raske lahti saada tühjast tundest, et olen millestki ainulaadset ilma jäänud. Mitte kusagil mujal maailmas sellist muuseumi pole ja arvustused on olnud väga positiivsed. Kuid teha polnud midagi. Lohutuseks ostsin endale masinajäätise. Telefoni aku hakkas tühjenema, mõtlesin, et äkki peaks korra kodus käima ja kaarti vaatama (mulle selline käed taskus reisimine muidu meeldib, aga sellel on ka mõningaid puudusi). Õnneks olin juba muuseumini välja jõudnud ja üsna eksinud, nii et pidin Maps.me  käest abi küsima. Seda rakendust kasutasin ma viimati Šotimaal ja avastasin rõõmuga, et nüüd näitab äpp ka sinu läheduses asuvaid huvipunkte. Paarisaja meetri kaugusel oli Reykjaviki fotograafiamuuseum. Ühte ei saa, siis teise ikka saab. Kunsti huvi mul tol hetkel polnud, aga fotograafia, eriti tänavafotod, on minu suureks lemmikuks. Justkui rusikana silmaauku, oli parasjagu üleval kahekümnenda sajandi esimesel poolel Reykjavikis tegutsenud kohaliku olustiku fotograaf Sigurhans Vigniri näitus „The Silent but Noble Art“. Mustvalge, eluline, siin- mida sa hing ikka veel fotodest tahta võid. Suurepärane näitus oli!

Näitust vaadates, ununes mu ennistine tusatuju, läksin täielikult kaasa möödunud aegade iluga. Smokingutes härrad põrkeautoga sõitmas, kriimulised lapsed vast ehitatud mänguväljakul… Igapäevased pisikesed õnnehetked, mis ka kaheksakümmend aastat hiljem ikka kõnetavad, sest tegelikult võime me ju nii palju uusi nutitelefone teha kui hing ihkab, kõrvaklappidelt juhtmed ära võtta ja autodesse rooli asemel telekad paigaldada, aga päeva lõpuks oleme ikka need samad inimesed, kes neil Sigurhansi piltidel. Lapsed tahavad ka sel sajandil mänguväljakul kõõluda ja liiva süüa, suured otsivad ka täna lõbustustest pääsu argipäeva eest ja mis puutub Reykjavikki, siis on enamik hoonestusestki sama, mis noil fotodel. Räägin täiesti omast kogemusest: lapsena armastasin minagi liivakastis mängida (ja mis seal salata, vahest ka veidi einestada) ning lõbustuspargid, kiiged ja karusellid ajavad mu ka täna täitsa pöördesse. Kahjuks pandi Reykjaviki Tivoli juba kuuekümnendatel kinni, seega pidin peale muuseumi leppima lihtsalt jalutuskäiguga. Kohtasin Mettet, kes oli samuti eelistanud teistega koos väliujulasse mineku asemel linnaga tutvuda. Nüüd oli tema kord kala ja kartuli järele igatseda ja justkui võluväel möödusime kohe ka Reykjavik Chips nimelisest söögikohast. Mina olin söönud ja võtsin jäätisekokteili.

Täiskasvanuna reisimise juures on tore see, et keegi ei loe, mitu jäätist, kommi või hot dogi sa päevaga ära sööd. Tee mis tahad, peaasi, et ise rahule jääd. Varjupoolelt ei tähenda niisugune vabadus kahjuks seda nagu muutuks kõht niisugusest käitumisest kiudugi võimekamaks. Raahul võisin ma oma joogiga küll olla, aga pärast oli tükk aega üsna läila, peaaegu paha olla. Hommikul olin peale testimist türgi maiustusi ka ostnud, neid roosi maitselisi, ja ilmselgelt oli mu päevane magusa jm suutlikus ületatud. Õnneks oli meid teenindav noorsand nii kena naeratuse, lõbusa olemise ja nõnda ilusate silmadega, et kehv enesetunne kauaks püsima ei jäänud.

Laetud akudega oli kena veel natuke mööda linna uidata, paari raamatupoodi sisse põigata ning lõpuks Katrini lemmiksurnuaial teistega kohtuda. Katrin kirjutab nimelt romaani, mille enamik tegelasi on surnuaias elavad tondid ja seega on tema huvi ka igati mõistetav. Kuigi tegelikult ei näe ma ka muidu surnuaia külastamises midagi halba kui vaid ise mõistlikult käituda ja mitte varjurahva rahu segada. Surnuaias õitses palju lilli, õhtupäike muutis olemise soojaks ja hubaseks. Ilus oli seal, seda enam, et kui võtta hetk hauakirjade lugemiseks ja haudade eneste vaatamiseks, võib paljugi teada saada nii kohalike nimevalikute kui ka üldise kultuuri kohta. Ma pole kindel, kas oleksin ise selle peale tulnud, et surnuaias just kohtuda, aga käia oli seal küll meeldiv. Täpselt nagu Reykjavikiski oli meeldiv käia. Oh jah. Reisiblogi on ikka lihtsam kirjutada reisil olles, kodus asjale tagasi vaadates tahab kõht krampi ja süda valutama hakata. Eriti kui tead, et suurt midagi enam lisada polegi. Üks külm punase artišoki tee ja siider hiljem oligi juba õhtu käes. Island saatis meid tuppa endale kohase tuulega, mis koos kell kümme suletavate söögikohtadega ei jätnud meile palju valikuid õhtu pikendamiseks. Ei läinudki vaja meie kohalike sõprade Barbora ja Giga näpunäiteid teemal pohmakaga lendamine, peavalu ja lennuki rõhk. Tavalise Reykjaviki melu asemel, millest reisijuhtidest lugeda võib, nägime meie õhtuhämaruses suikuvat linna, mis peagi nägi ka meid ennast suikumas. Imelisel kombel õnnestus mul üks kordki enne suurt reisimist korralikult magada ja hommikul puhanud peaga ärgata.

Sellest oli kõvasti kasu. Tundub, et väsimuseta on lihtsam ka hüvastijättudega toime tulla. Mehise hommikuse pudru ja kiire koristamise järel seisimegi juba ootava takso uksel, lehvitades maha jäävatele Mettele- Katrinile. Mettet vüib juba kuu pärast näha, kui ta tagasi kodumaale tuleb, aga mis saab Katrinist, seda on esialgu raske öelda. Loodan talle kunagi kui asjad paremad Šveitsi külla minna, seniks aga katsume vahest mõne uue kahe peale kirjutatud jutuga algust teha ja üldse sidet hoida. Paraku teeb distants kõigi sõpruste hoidmise keeruliseks. Minul on see siiani õnnestunud vaid Saritaga, kellega tutvumise lugu on kusagil siin all pool Šotimaa seikluste juures ka ilusti kirjas.

Taksoga jõudis meie Islandi seiklus ringiga tagasi sinna, kust olime alustanud. Jälle kord vilksatasid akna tagant mööda need müstilised maastikud, mille vulkaanilist teket olin nüüd oma silmaga näinud. Enam ei meenutanudki need midagi hirmsat ja salapärast. Laavaväljad on lihtsalt osa sellest saarest, niisama lahutamatud nagu rabad Eestimaast. Raske oli seda koduseks saanud tumedust, mida kevad õrna rohelise looriga pehmendas, nüüd enam Mordoriga võrrelda. Olin proovinud Islandit mitte südamesse lasta, et hoiduda sellest hingevalust, mis valdas mind Šotimaalt naastes, aga küllap pole see mul siiski õnnestunud. Miks muidu kirjutaksin ma kiindumusega sellest hullust ja monotoonsest maastikust, miks muidu tunneksin kahetsust selle üle, et Eestisse saabudes tuli lõpuks parema käe seest välja ka see pisike vulkaanipind, mis oli seal olnud juba aprilli algusest saadik. Selles mõttes on tore, et ma selle tõukerattaga kukkusin. Küünarnuki peal on kena roosa arm praegugi veel väga nähtav, see meenutab mulle Islandit ja sealseid seikluseid veel pikka aega.

Kuidas ütles rebane Väikesele Printsile selle taltsutamise kohta? Midagi sellist, et kui oled niisama, siis saad ise hakkama, aga kui oled juba kord taltsutatud, siis on taltsutatul taltsutajat vaja ja vastupidi ka. Küllap siis õnnestus Islandil mind ikkagi ära kodustada. Panin oma Islandi kampsuni selga, tõmban matkasaapad jalga ja siis tulid kohalikud minuga omas keeles juttu puhuma. Nüüd panen matkasaapad jalga ja loodan, et hoolimata kividest ära kriibitud ninadest, on neist siin mail vihma vastu sama palju kasu kui teispool ookeani, sest taltsutatud või mitte, minu kodu on siin ja iga reis saab kord läbi. Olen Eestis tagasi, kirjutan neid ridu siin selle sama helesinise laua taga, mida olen juba viisteist aastat tundnud, lehitsen mõnuga oma eesti keelseid raamatuid ja uinun magusalt Dormeo padjaga, millel on see parajalt õige kuju, mida ma Islandil nii väga igatsesin. Seega, kõik on justkui sama. Nagu poleks ära käinudki. Ainult peegli ees saab nähtavaks, see, et kuigi ikka sama, olen ma tagasi tulles ka natuke uus, natuke teistsugune. Mitte ainult lühikesed juuksed pole muutus, kuigi, olgem ausad, teistel paitab olevat nendega kõige raskem harjuda, vaid ka silmavaade ja naeratus on antuke teised. Justkui oleksin saanud elukogemust juurde, et nooremana tagasi tulla. Vähemalt selline tunne on küll. Meie viiene naiskond pluss Islandi lambakoer Kauri, Alda, Jon, Vala, Gulla, Barbora, Giga, Kara, Šašad ja ka kõik need vahvad inimesed, kellega tutvus piisavalt pikk ei olnud, et nimed meelde jääks- nende mõju mulle on olnud suur ja märkimisväärne. Virmalised, vulkaanid, kosed ja muud vägevad elamused on need, mille pärast ma sinna läksin, aga tegelikult on just inimesed (ja koer) need, kes selle reisi tõeliselt tegid. Katrin ja Kara aitasid mul näha endas tõelist kirjanikku ja mitte lihtsalt tüdrukut, kellele meeldib sõnadega mängida. Sinna otsa veel tõsiasi, et noorsootöötajana muutis Katrin pooled argised vestlused poolkogemata tõeliseks psühhoanalüüsiks, mis viisid omakorda tõelise sisekaemuseni. Sama jätkus Mettega, kes tutvustas mind budismiga ja julgustas jagama enda elukogemust. Naljakal kombel käisime neli aastat koos koolis, aga selleks, et mõista, et oleme kohati päris sarnased ja mõistame teineteist hästi, tuli Islandile tulla. Paulina oli lõputu inspiratsiooni allikas, õpetades mind riske võtma ja vabaks laskma. See on midagi, milles ma osav pole, aga nüüd näen, et tegelikult pole see sugugi nii raske. Ja kui vahel lähebki midagi teisiti, kui plaanitud, näiteks veered mäest alla, lõhud end ära või tunned end mõne eksootilise söögi mõjul nii pahasti, et eluisu kipub ära minema, siis tegelikult ei kahetse järgmisel hommikul ikkagi midagi. Kristel innustas mind oma töökuse ja heasüdamlikkusega, mis ei lakanud ka siis kui ta väga väsinud oli. Ning muidugi postkaartidega! Pärast Kristeliga tutvumist vaatan ma täiesti uue pilguga postkaartide ja kirjade saatmisele. Mul on selles vallas ikka pikk tee minna. Meie võõrustajad panid proovile mu teadmised Eesti ajaloost ja avardasid mu teadmiseid kala valmistamise osas. Ja nii edasi ja nii edasi. Söögi tegemise osas olen hulga targem, autot julgen vast nüüd ka siin rohkem kasutada, enesekindlust on rohkem ja sama käib ka usu kohta, et saan tõesti hakkama.

Aitäh kõigile neile, kes seiklustele kaasa elasid, aitäh neile, kes seiklused kaasa tegid, aitäh koolile saatmast, Gullkistanile vastu võtmast ja eelkõige aitäh selle eest, et mul avanes selline uskumatu võimalus nii noorena midagi nõnda vaimustavat kogeda nagu seda oli loomeresidentuur Islandil!

Viimase sõnana võib juhtuda, et peagi ilmub Erasmuse Delfi blogis ka väike minu poolne Islandi reportaaž, mida siis kindlasti ka siin jagan. Seniks aga hoidkem pead püsti- koroona või mitte, nii nagu tali taeva ei jää ka elu elamata. Lihtsalt mõtlemist tuleb muuta ja ise aktiivne olla. Kui otsida, tuleb ka võimalusi.

See siin pole mu seikluse lõpp- see on uue algus!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s