Oktoobri lõpuga jäävad päevad lühikeseks. Möödas on värviliste lehtede aeg, selle asemel vilistab raagus puuokstes tontlik tuuleke. Päikest on vähe, hommikud on udused ja öö algab juba kella nelja ajal. Juba aastasadu on meie esivanemad teadnud seda, mida teame meiegi: inimeste aeg on nüüd kuuks- kaheks ümber, selle asemel oleme jõudnud hingedeaega. Tänapäeval on muidugi üha vähem neid, kes hingedepäeval (02.11) kadunute tarvis ööseks laua kaetuks jätavad, kuid hoolimata kõigest oma arengust, teadusest ja mõistuse võidukäigust, ei ole võimalik eitada seda, et isegi õhul on novembris kuidagi teistsugune maitse. Selline kõdunenud, nukker ja nostalgiline…
Ma mäletan juba varasest lapsepõlvest seda, kuidas me lasteaiast tulles köögis küünalt põletasime ja siis hiljem panime ühte kaussi pähkleid, teise õunu, et hingedel oleks, mida süüa, kui keegi peaks meile tulema. Eks ma olen vist alati uskunud, et on neid, kes tulevad, aga isegi, kui see oleks vaid muinasjutt, kas pole see mitte üks ilus komme, mida tasuks austada usust hoolimata? Hetk mõelda nende peale, kes istuvad maailma lõpus asuvas kohvikus… Võimalus neid hea sõnaga meenutada, ja mine sa tea, ehk ka nende poolt meenutatud saada…
Hingedepäeva kõrval on meie kultuuri jõudnud halloween, mida noored kasutavad kui võimalust kordki neid kostüüme kasutada, mis meil kõigil kusagil luukerede kõrval kapi nurgas vedelevad. Vanad aga raputavad rusikat ja hurjutavad, et kes see siis Ameerikamaa püha tähistab ja kommi nurub, et kus on siis mardid, kus kadrid. Varem liitusin ma justkui mõlema leeriga: käisin rõõmuga halloweeni pidudel ja sarjasin neid julgeid, kes olid piisavalt vaprad, et tagurlike eestlaste uksel kommi nuruda (ning riskida sõimuga). Aasta folklooriõpinguid on minu vaateid mõneti muutnud ja ma loodan, et ehk õnnestub mul ka selle blogipostituse lugejate südameid pehmendada. Erinevalt paljulevinud arusaamast, ei ole meie rahvapärimus ja sellega kaasas käivad traditsioonid midagi muutumatut. Vastupidi, näiteks selles, mida me tunneme täna rahvalauluna on tegelikult tubli annus Saksa ja Lääne- Euroopa ballaadide laene; meie rahvariiete triibumuster on inspireeritud 19. sajandi Pariisi moevooludest; jõululaud jällegi suuresti naabrite ja vallutajate inspireeritud (koos jõulude endaga, mis on teadupärast ju samuti kristlik tähtpäev, kristlus aga on meile võõrvõimuga sisse toodud)… Ka see, et meil on end hingedeajal küll martideks ja kadrideks riietatud, ei erine tegelikult sugugi halloweeni kommetest- mõlemal juhul riietati end ohtlikul ajal maaväliseks või lihtsalt ohtlikuks tegelaseks, et vältida oma hinge sattumist valedesse kätesse. Käisid meie mardid- kadrid andamit palumas (ja võisid ilma jäämise korral talust mitmeks aastaks õnne ära viia), tegid nemadki end tontide kõrval ka näiteks kureks ja karuks ning mõnekski teiseks loomaks… Halloweeni jooksjad käivad varem ja on sõnaahtramad, aga see, et kultuur muutub ning üks traditsioon on juurde tulemas (isegi, kui seda teiste arvelt), ei tähenda, et meie kultuur selle pärast kohe suremas oleks. Vastupidi, folkloori tunnus on see, et igasugune rahvapärimus on pidevas muutumises. Kui see ei muutu, siis just see näitab, et asjad on halvasti ja kultuur ise hädaohus.
Minu sõnum on igatahes see, et vahet pole, mida teile jooksma tullakse või mida te ise jooksete: peaasi, et toetate seda, mis on toimumas, sest kultuuri muutumisele vastu seistes seame selle palju suuremasse ohtu, kui sellega kaasa minnes. Mardisant ja kadrisant on ajalooliselt olnud täpselt samasugused kollid- tondid nagu täna tänavatel nähtud paar kolli. Veidi maavillasemad, seda küll, aga siiski samad, peites enda all noori, kes elustavad iidvanasid traditsioone, mille tõelistest tagamaadest ei tea me enam keegi midagi. Kunagine rituaalsus on kõigi meie pühade juures asendunud meelelahutusega ja sellest polegi hullu, sest ka me ise oleme teistsugused, kui mõnisada aastat tagasi. Peaasi on aga see, et meie erinevus meie esivanematest ei saaks nii suureks, et headus ära kaob. Lõppude lõpuks on see tegelikult kõige olulisem. Kultuur, kui meie liitja. Näiteks minul oli nüüd selle oktoobrikuu viimasel päeval suur rõõm kohata kahte paari sanditajaid. Nad olid ise veidi kohmetud ja eks ma olin ka ise esimesi uksel nähes segaduses, et no kuidas siis nii, aga hiljem sellele mõtlema hakates, oli mul tegelikult hea meel. Igasugune käimine, igasugune suuline traditsiooni hoidmine on nii oluline! Ja näha, et lapsed on vaeva näinud ja tulnud jahedal pimedal okttoobriõhtul, kusjuures veel esmaspäeval, välja, et käia ukselt uksele, no see on ju tegelikult kiitust väärt. Palju lihtsam oleks istuda soojas toas ja telefoni nokkida, küll seda kommi saaks ka lihtsamini.
Minu teised sanditajad püüdsin tänavalt ise kinni. Nägin neid juhuslikult koju tulles oma maja ees. Nad püüdsid esiuksest sisse saada, aga keegi ei avanud. Mind nähes nad ehmatasid ja läksid auto taha peitu! Ma kutsusin nad siis lahke sõnaga tagasi ja küsisin, et kas nad kommi tahavad. Muidugi nad tahtsid, ühel oli kott õlal, teisel suisa korv käevangus. Kaks kolli, kes täpselt, sellest oli pimedal tänaval raske aru saada. Muidu oleksin nad uksele kutsunud, aga kell oli juba üheksa ja et ma elan pimeda sisehoovi pool, siis kartsin, et see võiks lapsi hirmutada. Nii manitsesin nad ootama ja lippasin toast kommi tooma. Nad olid väga tänulikud ja hästi viisakad. Kommi andes ma siis ütlesin, et kell juba päris palju ja siis nad rääkisid, et nad ongi juba koduteel. Läksid nii ähmi täis oma viisakusega, et soovisid mulle veel ilusat päeva ja mis kõik veel. Mul oli väga lõbus ja kohe selline hea emalik rõõm täitis südant, et sain väikseid sõbrakesi rõõmustada. Pealegi, mul polegi veel kordagi olnud päris üksi sanditajatega tegemist (eelmiseid nägin vanematekodu uksel), seega oli kohtumine nende kahe väikese kollihakatisega ka väga eriline.
Ise käisin ma laupäeva õhtul sõbranna Ingridiga välistudengite halloweeni peol Illusioonis, misjaoks sai end rõõmuga vampiiriks maskeeritud. Mardipäeval on mul tegemist, nii et mardiks ma sel aastal ei jõua, aga tahaks kaaslastest folgihakatistega katri jooksma minna. Kui sellega peaks õnneks minema, siis küllap jagan ka oma kogemust 😊. Niisiis olen mina vähemal küllaltki liberaalne, toetades igasugust hingedeaja tähistamist. Kui keegi tunneb, et tahaks meie hingedeaja kombestikuga rohkem tutvust teha, aga ei tea, kust alustada, siis Andrus Kivirähi „Rehepapp“ on selleks tarbeks sobilik lugemine. Mis puutub kommete kirjeldustesse, kõnealustesse kollidesse või uskumustesse, siis on need küllaltki tõepärased, põhinedes ilmselgelt väga põhjalikul kodutööl.
Nagu mulle kohane, siis olen ma nüüd mitme lehekülje jagu mõtisklenud ja oma enda tegemistest küllaltki vähe kirjutanud. Aga neist jõuan ma ka järgmisel korral kirjutada. Mõneti on ju inimese mõtted isegi väärtuslikum lugemine kui nimekiri sellest, mida ta nädala ajaga teinud on, sest tegemistest saab ühel või teisel moel ikka vahest midagi kuulda, aga mõtted, need on midagi, milleni me tihti ei jõua. Räägime palju, aga ütleme vähe või ei ütle midagi. Ma siis vahelduseks ainult ütlen ja jätan rääkimise vahele ;).
Olgu algav kuu meile võimaluseks hingede eest hoolitseda- nii nende eest, kes juba lahkunud, kui ka näiteks meie enda hinge eest. Sest eks öelnud juba köster „Kevades“, et hinge eest peab hoolt kandma…
Ilusat hingedeaega!
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 