Kui elu oleks reis, siis mälestused oleksid kui teekonnalt saadetud postkaardid. Meenutage mõnda ilusat piltpostkaarti, mis olete lähiaastatel saanud või ka ise kaasa ostnud. Millised ilusad vaated täpselt õigete valgusolude, kaameranurkade ja ilma ühegi segava elemendita! Teisel pool voolavas käekirjas paberile visatud tervitused ja mõned kadestama panevad read nagu: „meil on siin nii ilus, sa ei kujuta ettegi!“ või „sa ei usu iialgi, mida ma eile sõin!“ Kaardi saaja leiab oma postkastist ühe imelise hetke ja kujutleb, et kõnealune kaart ongi teele pandud just sellest imekauni vaatega paigast, et seal kusagil kaugel ongi alati kevad! Tegelikkuses aga võib vabalt juhtuda, et neljast puhkusel veedetud päevast kolmel kallas vihma ja neljandal oli reisiseltskond kollektiivselt külmetunud. Või on postkaardil idüllilisena näiv väike kaluriküla tegelikkuses turiste niivõrd pungil täis, et ei ole kohta, kus kaardi kirjutamiseks mahagi istuda, nii et luulelised tervitused saavad kirja püstijalu mõne maja seinale toetudes. Ühelt poolt pole selles kõiges tihti just palju reaalset. Teisalt aga on kaardi saatja võtnud oma aja, ta on välja valinud just selle ühe postkaardi ja just sulle. Ta on välja valinud selle kõige parema hetke, mida meenutada või leidnud pildi sellest ainsast ilusast vaatest, mis sellel koledal kohal pakkuda oli, ja nüüd ta jagab seda selle kellegagi, kes saadetud kaardi kunagi mitme nädala pärast kätte saab. Ja olgu mis oli, postkaart teeb rõõmu nii saatjale kui ka saajale, kas pole mul õigus? Ning isegi kui oli vihmane ja kole, isegi kui tervis läks kehvaks või kose ääres poseerides pudenes telefon jõkke, siis selleks ajaks, kui kohale jõuavad postkaardid, on viperused üldjuhul ununenud, nii et sõpradele pajatataksegi juba reisist, mis pole enam sopane ja hall vaid ilus, helge ning hea.
Mulle tundub, et täpselt sama võiks öelda ka elu enda kohta. On pühapäeva õhtu. Ma jõudsin poole tunni eest vanematekodust korterisse. Selja taga on kaks väga töist päeva ja kaks väga vähese unega ööd. Eile käisin lapsi hoidmas. Ilma igasuguse hoiatuseta, oksendas mu kaheaastane hoolealune õue minema hakates täis nii iseenda, minu, minu kaugemal seisnud saapad ja kena jupi meie all olnud esikuvaibast. Täna käisime maal mulle puid tegemas. Sõidule endale eelnes mitu vaatust perekondliku draamat (peamiselt mu õdede poolt), nii et sõitma hakkamise ajaks oli õhk majas pingest paks. Praeguseks on mu õlad puude vedamisest valusad ja silmad püsivad magamatusest vaevu lahti. Korteris pole üle 24h köetud, mistõttu on siin praegu jahe, mu müsli on otsas, mis tähendab, et ma ei saa süüa sellist hommikusööki nagu ma tahaks ja vaikselt kipub hinge ka mure selle pärast, kas ma vähemalt täna öösel saan magada. Sellele, et homme lõppeb mu viimane loeng kell kaheksa õhtul, ei hakka praegu üldse mõtlemagi. On ju kole? Kuid teate, mis oli mu esimene mõte, kui ma viimase maalt toodud puudekotiga tuppa jõudsin? Mõtlesin, et küll mul oli tore nädalavahetus! Vaatasin heldimusega oma korteris ringi ja mõtlesin, et appike, kas võib üldse olla midagi romantilisemat ahiküttega korterist ja küll on tore, et ma sain täna puude tegemisel abiks olla. Silme ette kerkisid pildid paksust valgest lumest ja kõrvus pragises juba soe tuli, mida ma veel ahju teinud polnud. Sama ka laupäevaga. Kui käia hoidmas kedagi nii ingellikult nunnut nagu seda on mu kaks väikest Kanada sõpra, siis ei ole võimalik hellitusnimedega koonerdada, ega kallistustega kokku hoida. Tõsiasi, mis peaks okseepisoodi muidugi eriti murettekitavaks muutma, muid selle asemel mõtlesin ma korteri uksel seistes hoopis hellusega Ruudi helevalgetele lokkidele ja suurtele sinisilmadele. Vähemalt minu puhul on mälestused tõesti nagu postkaardid. Enamasti mõtlen ma möödunule naeratusega, isegi siis, kui ma tolles hetkes olles tegin kõike muud kui naeratasin. Niimoodi olnust ja olevikust mõeldes tundub korraga täiesti loogiline mõte, et aeg pole mitte ühes suunas voolav jõgi, vaid lainetav meri, millel pole otsa ega äärt, algusest ning lõpust rääkimata. Minevik on olnud, aga iga meie mälus säilinud piltpostkaardi vaatamisega muudame me ka kild killu haaval möödanikku. Täpselt samuti nagu möödanik muudab sellevõrra meie olevikku ning mõjutab tulevikku. Naljakas lihtsalt, kuivõrd raske on meil endal sellest aru saada. Sellest, kuidas sotsiaalmeedias jagatud pildid ei peegelda reaalsust kipub rääkima igaüks, kes pole viimase nädala jooksul midagi ilusat postitanud, kuid kui paljud meist mõistavad, et see on lihtsalt vaid üks järjekordne viis oma elureisi muljeid piltpostkaartide abil ümber kirjutada?
See blogi siin on üks minu piltpostkaartidest ja isegi siis, kui ma väidaksin (ma ei teagi siis kas endale või lugejale või mõlemale), et tegu on puhta ja lihvimata reaalsuse kirjeldusega, ei oleks see ikkagi midagi muud kui piltpostkaart. Lihtsalt selle vahega, et ma püüaksin seda sel juhul realismi huvides kägardada, rebida ja kortsutada nii, et teieni jõuaks lihtsalt mingi postkaardi räbal, mis püüaks olla midagi, mis see igal juhul olla ei saa. Nii et ma ei hakka kellelegi valetama ja kirjutangi siin täna ühe ilusa postkaardi, mis räägib lugejale nii mõndagi aga peaaegu mitte midagi sellest, mida ma vahepeal teinud olen. Ja ei, mitte selle pärast nagu mul poleks midagi rääkida, vaid selle pärast, et täna tahtsin ma niimoodi. Võibolla järgmine kord on mul jälle rohkem lusti kirjeldada seda, mis ma siis teinud olen, aga kui ka mitte – mis siis sellest? 🙂
Aasta alguses on kõik kohad pungil täis soovitusi sellest, mida kõike peaks teisiti tegema, et olla igal rindel parem inimene. Ja nii poebki hinge kahtlus, et äkki ma teengi kõike valesti? Iga päeva peaks alustama kell kuus hommikul klaasi sellerimahlaga, tegema joogat, puhastuma ning siis muutuma selle kõige tulemusena mingisuguseks säravaks ja puhtaks hõõrutud imeversiooniks iseendast. See kõik on ju kena küll – aga teate, mis? Ma vihkan rutiini! Mu ebaproduktiivsed harjumused teevad mind õnnelikuks! Mis puutub sellesse osasse elust, mida ma vaevu päevikussegi julgen kirja panna, siis kuigi ma tõesti hakkasin uuel aastal joogas käima ja rohkem köögivilju tarbima, ei ole see, et uus aasta tooks korraga ka täiesti uue inimese, lihtsalt kuidagi võimalik. Ma kirjutan siin praegu seda postitust ja ma võin käe südamele panna ja öelda, et kirjutada on lihtne. Nii kerge on öelda, et ah, lase vaid lahti kõigest, mis sind ei teeni, vaata oma vigadele otsa, tarbi juurvilju ja oh, näed, nüüd ongi kõik kenasti. Olgem ausad, see on paljuski jamps. Selles jampsis on oma tõetera sees, kuid kui paljude meie probleemid on tegelikult nii lihtsad, et võta aga kätte, mediteeri natuke ja alusta puhtalt lehelt? No ei ole ju. Seepärast tahaksin ma siinkohal julgustada kõiki eelneva pooleteise kuu sotsiaalmeedia, ajakirjanduse ja televisiooni survest hoolimata süütundeta olema ka käimasoleval aastal need, kes nad ise on ja olla tahavad. Kõigil on õigus alustada uut aastat plaanidega olla tervemad, paremad ja produktiivsemad, kuid mina usun, et ka see on täitsa tubli, kui lihtsalt püüda elada nii, et endal oleks hästi. Isegi siis, kui mu uue aasta plaan ei hõlma kardinaalset juukselõikust, kell kuus ärkamist või kõigi sentimentaalselt olulise väärtusega nipsesemete prügikasti viskamist, sest viimane olevat kodu feng shui seisukohalt oluline. Las ta olla, aga teate, see kivi meenutab mulle üht ilusat mälestust. Tema ei lähe küll kusagile.
Ja nii ei lähe kusagile ka minu poolne hektiline aeg – ajalt kirja saavate mõtete jagamine, mis omas veider- mõtlikus ilukirjanduslikus stiilis ei olegi päris blogi vaid lihtsalt midagi, mida mulle vahel teha meeldib.
Armas lugeja, tee ka sina nüüd midagi, mida sulle teha meeldib!
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 