Kui seljataga on juba kolm edukat semestrit folkloristika tudengina, tundub neljanda semestri kevad olevat igati sobiv aeg, et osaleda ERMi aastakonverentsil. Sel aastal oli konverentsi teemaks uue näituse järgi „Õige keha, vale keha“ ja vastavalt olid ka kõigi ettekannete teemad siis seotud erinevate keha teemadega. Kuna ka teemavalik ise oli huvitav, siis ma pikemalt ei kõhelnud, kui Kadi pakkus, et võib meid ära registreerida. Ma olin virtuaalsel teel ka korra varem konverentsil osalenud, seda 2021. aasta kevadel, mil koroonakriisile vastavalt olid teemaks tõved. Tollest konverentsist mäletan ma aga rohkem mõne päeva eest vanematekodus aeda kerkinud kuuri, mille värvimise taustaks sai siis konverentsi kuulatud. Võin etteruttavalt öelda, et kuigi värskes õhus püsis meel kauem erk ja ka tööd sai tehtud hulga rohkem kui sel korral (loe: selle konverentsi ajal ei teinud Liisa midagi), siis oli kohapeal osalemine siiski hulga informatiivsem. Seega aitäh Kadile, et ta mu kaasa vedas!
Tegelikult ei olnudki nende ettekannete seas, mida mina kuulasin, ühtegi sellist, mis oleks mu täitsa külmaks jätnud. Külm oli küll, sest ERM on vististi otsustanud Hurda saali kütmise pealt elektrikulusid kokku hoida, kuid seda palavama huviga tuli jälgida seda, mis esinejatel öelda oli. Minu jaoks ehk kõige meeldejäävamaks ettekannetes välja toodud punktidest osutus üks põnev fakt keskaegsetest kirikukohtu protokollidest. Nimelt olla neli inimest kirikule kaevanud, et nad kuulsid last ema üsas nutmas. Tegu oli sedavõrd segase kaebusega, et jäi täiesti arusaamatuks, miks see oli üldse esitatud. Seda eriti arvestades niisuguse nähtuse võimatust. Lugejate rahustuseks olgu öeldud, et noore ema ega tema lapsega kaebuse tagajärjel midagi ette ei võetud. Seega läks kõik õnnelikult. Seda ei saa aga paraku öelda Feministeeriumi kahe asutaja ettekannete sisu põhjal, mis puudutasid peamiselt seksuaalset väärkohtlemist. Kuulasin ettekannet, külmavärinad ihul ja mõtlesin, et hehee, loodetavasti ei kohta ma ühtegi nendest teemadest täna öösel oma unenägudes. Võite kolm korda arvata, millise temaatikaga hirmuunenägu mu sel öösel äratas. Positiivse noodi pealt aga oli tegu järelikult hea ettekandega, kui see nii sügavalt puudutas, et vastavat sisu oli vaja unenäos omal nahal läbi mängida.
Jah, sisu peaks olema konverentsi kõige olulisem osa, aga mõneti osutus meie neljapäevane lõunapaus isegi meeldejäävamaks. Nimelt oli kõigil võimalus endale restoranist lõunat osta ja eks siis suurem enamus osalejaid võttiski kohe suuna sinna poole. Samas oli kohe Hurda saali uste juurde ülesse seatud ka kohvilaud, kusjuures erinevalt päris lõunast, oli see kõigile osalejatele prii. Ilmselgetel põhjustel tundus meie kahele tudengile igati kokkuhoidlikum rahulduda toiduga, mille eest ei pea maksma. Eriti arvestades, et tee- ja kohvikannude vahele olid sätitud korvid vaarikapirukatega. Küpsisest kõhtu täis ei saa, aga kui süüa ära mitu saiakest ja siis veel ohtra piima ja suhkruga teed peale juua, saab midagi kõhtu küll. Siinkohal olgu öeldud, et me oleksime saanud endale ka sooja lõunat lubada. Küsimus oli lihtsalt põhimõttes. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga kui kusagil saab midagi tasuta võtta, siis lööb minus välja mingisugune „Rehepapi“ Imbi ja Ärni suhtumine. Kui ikka tasuta saab, siis seda peab võtma ja kasutama nii palju, kui võimalik. Väiksena ma vedasin igalt poolt voldikuid kaasa, lihtsalt selle pärast, et neid tasuta sai. Mul ei tule ette, et ma neid kunagi lugenud oleksin…
Igatahes, tulles tagasi ERMi, siis istusime me oma noosiga pingile ja lasime hea maitsta. Kohvialale kogunes teisigi inimesi, kes sõid areldi kodust kaasa võetud lõunat või kasutasid meie kombel kohvilaua võimalusi. Kohalt, kus me Kadiga istusime, oli meil hea vaade ERMi restorani alale, mis kihas elust ja jutusuminast, moodustades terava kontrasti kohviala vaikse ja kuidagi häbeneva õhustikuga. Olime Kadiga just nädala eest mõlemad kirjutanud eelmise sajandi tööliste ja kodanlaste suvitamisekultuuri erisustest rääkiva kodutöö ning korraga tõi Kadi kihistades välja, et ka siin oleks tegu justkui kahe erinevast klassist inimeste lõunatega. Ühel pool jõukad kodanlased, kes saavad einestada laua taga istudes ja muusikat kuulates, teisel pool laudade ääres seisvad töölisklassi esindajad, kes saavad vaid aimu kodanlaste lõbudest. See mõte omas absurdsuses osutus nii naljakaks, et pugistasime veel mitu head minutit naerda. Eriti lõbusaks läks olemine siis, kui kohtasime ühte noorema kursuse kultuuritudengit, kes meiega ühinedes esimese asjana tasasel häälel uuris, et kas kohvilaualt võis ikka niisama süüa võtta…
Selliseid vahvaid muljeid siis konverentsilt. Neid oleks veelgi, aga et semester on juba poole peal, osad ainedki läbi, aga mina pole veel kevadsemestri õppimistest midagi rääkinud, tundub olevat mõistlik seegi teema nüüd hingelt ära saada. Niisiis, kuna folgi ja etno üks moodul on kattuv, siis peavad need üliõpilased, kes folki etnoga laiendavad, valima endale kõrvale 30 EAP mahus mooduli mõnelt teiselt erialalt. Soovituslik on seda teha oma instituudi raames, aga iseenesest sundlust ei ole. Meie kursaõe Selindaga avastasime sügissemestril, et olles ka ise folki etnoga laiendanud, on meil 30 EAPit puudu ja see tuleb kiiremas korras ära lahendada. Meil polnud kummalgi huvi ei kirjanduse ega teatriteaduse moodulit õppida ja nii juhtus kuidagi, et pika otsimise järel maandusime me sotsiaalteaduste juures. Alguses lootsime mõlemad kõrvale psühholoogiat õppida, aga et seda saab eelmisel aastal sisse viidud muudatuse tõttu nüüdsest õppida vaid peaerialana, siis oli sotsiaalteaduste mooduli aine „Nõustamine ja grupitöö oskused“ kõige lähem, mis meil saada õnnestus. Käesolev semester ongi seega enam sotsiaalteaduste kui folgi keskne, kuigi sekka on sattunud ka üks aine õigusest, üks aine kirjandusest ja siis veel Avalik esinemine, mille kohta ma polegi kindel, kuhu see täpselt liigitub.
Igatahes on selle semestri kindlad lemmikud olnud nõustamine ja avalik esinemine. Esimene sealt saadud vaimse toe ja eluliselt väga oluliste oskuste pärast, teine aga puhtalt aine meelelahutuslikkuse tõttu. Avaliku esinemise sisu osa on samuti oluline ja kindlasti olen ma nüüd võimalike tulevaste kõnepidamise olukordade osas varasemast paremini ettevalmistatud, aga tegelik staar on selles aines ikkagi meie suurepärane õppejõud Tõnu Lehtsaar, kes meenutab oma kaasahaaravalt kõnepruugilt kohati hoopis mõne telesaate juhti. Ka aine formaat, mille raames igas tunnis kümme õnnetut ringauditooriumi ette kutsutakse, et siis rahvas saaks valida need kolm – neli ohvrit, kes peavad oma kõne publiku ees esitama, sobiks päris hästi telesaateks. Ehk peaks seda ideed TV3le soovitama, et näe, vabastage Eestimaa sellest lõputust „Kättemaksukontori“ allakäigu ja tasase labastumise jadast ning asendage see hariva kõnepidamise saatega. Nojah, karta on, et soovitus läheks kurtidele kõrvadele, sest vaevalt leiduks palju kõnepidamise võistluse huvilisi televaatajaid, aga sellegi poolest olen päris veendunud, et meie Avaliku esinemise õppejõud võiks saada vähemalt sama populaarseks nagu seda on Kristjan Jõekalda. Kuna minu klassi ees seismise hirmuvärin on juba ära olnud (esinema mind ei valitud), siis käingi ma selles loengus peamiselt õppejõu pärast. Või õigem oleks öelda, et käisin, sest viimasel kahel korral olen ma erinevatel põhjustel loengust puudu olnud ja karta on, et ka sel korral jääb see tarkusehamba opi tõttu vahele. Teisel kursusel on selles mõttes ikka hulga vahvam olla, kui esimesel, et mõne loengu ülelaskmine ei tekita enam erilisi südametunnistuse piinu. Siinkohal tuleb ära märkida, et Demograafia ja Heaolu mõõtmine on mul veebis ja reeded on priid, seega füüsiliselt koolis käin ma hetkel enamikel nädalatel vaid esmaspäeval ning kolmapäeval. Kade ei tasu aga sellest hoolimata olla, sest kuigi paljut saab teha kodust, on kodutööde maht selle võrra ikkagi nii suur, et pidevalt õnnestub millegigi hunnikus olla. Mõneti on kodutööde kuhjumise taga olnud ka tihe seltsielu, mis paistab koos kevadega hoogu koguvat, sest „taevas on ärganud ja mina olen ärganud – nüüd me peame mängima!“
Kuid see postitus pidi olema rangelt õppimisega seotud, et ma seda teemat päris kajastamata ei jätaks, nii et ma jätan mängimised teiseks korraks. Lõpetuseks aga tahtsin ma tänada sotsiaalteaduste õppehoones (Lossi 36) asuvat snäkimasinat. Pärast seda, kui Tartu Kivilinna Kooli snäkimasin sõi enne klassiekskursiooni ära väikese Liisa 2 eurot ja talle kommi ei andnudki, on minu suhe selliste masinatega olnud pigem kahtlev. Kuid mõned korrad olen ma nüüd Selinda õhutusel siis selle kõnealuse sotsiaalteadlaste snäkimasina juures käinud ja mulle ausalt tundub, et see masin on kas katki või siis kõneleb selle kaudu mõni kõrgem võim, kes tahab tudengeid rasketel aegadel lohutada. Mõlemad variandid on üpris võimalikud, aga et see teine on maagilisem, siis teeme näo, et masina kaudu räägib võluvägi. Ei, ühtegi prohvetlikku ennustust pole sealt tulnud ja ka Narniasse selle kapi kaudu ei saa, aga vahel annab see masin tasuta sööki. Masina heldekäelisust olen ma kogenud juba vähemalt kaks korda, aga esimene osutus eriti meeldejäävaks. Nimelt sooritas Selinda esmalt oma ostu ja avastas siis, et keegi oli unustanud masinast oma tagastusraha ära võtta. Seega soovitas ta mul minu valitud Tupla eest maksta rahaga, mis seal juba olemas oli. Paningi raha sisse ja vaatasin suurte silmadega, kuidas masin keerutas mulle esmalt ühe ja seejärel teise šokolaadi, kusjuures raha ei kulutanud ma ju kummagi peale. Sama masin on Selindale tagastanud kogu tema sisestatud raha ja ka meie loengukaaslasi Tuplatega üllatanud. Et sellist ime iga kord ei juhtu ja tundub, et keegi pole seda masinat ka parandama kippunud, jääb vaid üle oletada, et tegu ongi võlumasinaga. Ja miks ei peaks see olema midagi maagilist? Lõppude lõpuks on kõik ju vaid vaatenurga küsimus või nagu ütles kleeps Werneri kohvitopsil „Imesid juhtub iga päev“.
Lugemiseni!
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 