Spionaaž folkloristi moodi

Novembri jooksul ei jõudnudki ma midagi kirjutada ja seda väga lihtsal põhjusel: mul oli vanemaks saamisega liiga palju tegemist. Või õieti vananemise heaks ei teinud ma midagi, see toimub ju salaja ja meie tahte vastaselt, kuid pool kuud möödus pideva sünnipäeva tähistamise tähe all. Kui ma õigesti lugesin, tuli tähistamisi üksi, kaksi, kolme, nelja ja kuue kaupa ette kokku kümme tükki. Naersime sõbrannaga, et küllap on see mingi rekord. Aga samas, see et on põhjust tähistada näitab, et on, kellega tähistada. Ma ei saaks olla tänulikum kõigi nende imeliste inimeste eest, kellega mul on õnn seda elu nimelist hullu seiklust kaasa teha! Nii, et veel üks kord aitäh! Kogu selle suure õnne hulgaga, mis ma selleks sünnipäevaks saanud olen, võiksin uuel eluaastal vist ohte kartmata kasvõi ekstreemspordiga tegelema hakata (küll on hea, et ma liiga sportliku spordi vastu allergiline olen  ega pea oma õnne proovile panema hakkama).

Lisaks sellele, et november tõi endaga kaasa uue vanusenumbri ja juuksevärvi, olen astunud ka mitu sammu selle suunas, et end kunagi päris folkloristiks kutsuda. Novembri alguses asusin ma suure innuga täitma oma praktikandi kohustusi rahvaluule arhiivis. Kui öelda, et oled rahvaluule arhiivis praktikal, eeldavad inimesed ikka, et ma loen vanu arhiivimaterjale, teadjamad küsivad Hurda ja Eiseni kogude kohta. Viimaste kohta saan uhkusega öelda, et olen mõlemat näinud, kuid sellega mu kokkupuude meie arhiivi tüvitekstidega ka piirdub. Minu ülesanded hõlmavad (mul on veel poolteist tundi praktikat teha jäänud) hoopis tagasihoidlikumaid rahvaluulekogujaid, kelleks on Prillitoosi saate 2005. aasta sügis-talvise ravimtaimemängu vastuste saatjad. Kirjad on paberil, mõni räägib pikemalt kõnealusest ravimtaimest, teine jutustab endast, kolmas ei räägi midagi muud, kui ravimtaime liiginimetuse ning mõned üksikud on kohe nii tagasihoidlikud, et määratlevad end vaid kui Liisad Tartust või Jürid Tallinnast. Kõik kirjad olid lugejale rahvaluule arhiivi veebiversiooni Kivike kaudu vabalt kätte saadavad juba enne minu sekkumist. Minu ülesanne oli moodustada nö kõiki kirju koondava dokumendi sisukord: Maie Lill (lk 1-3), Kaarel Kivi (lk 4-5) jne. Seejärel tuli kõik kirja saatjad siduda süsteemi otsinguga. Oleks tegu tuntud kogujatega, saanuksin sisestada süsteemi nende nimed, teha väikese linnukese ja et voilà, olekski koguja süsteemiga seotud. Kuid et Prillitoosi lugejamängu vastajate puhul oli tegu peamiselt tavaliste eesti kodanikega, kes polnud ju isegi teadlikud sellest, et nende kiri võiks liigituda rahvaluule alla, rääkimata selle teadlikust kogumisest, siis tuli mul nad kõik eraldi süsteemi lisada. Inimese lisamine meenutab natuke ükskõik millise profiili loomist, kus tuleb täita enda kohta klassikalised sünniaasta, elukoha, telefoni jms lahtrid. Nime ja elukoha sai enamasti kirjadest lihtsalt kätte, kuid ameti ja vanuse osas jäin enamasti nõutuks. Nii lugesin ma peaaegu kõik kirjad läbi, otsides võimalikke vanuste mainimisi või teisi vihjeid sellele, kes on olnud inimesed kirjade taga. Alustades oma esimese kirjade pakiga, mis olid saadetud 2005. aasta septembris, oli see töö väga põnev: sain palju uusi teadmisi tuntud ravimtaimede kasutamise kohta ning võimaluse näha killukesi inimeste argipäevast, lugeda nende muredest ja rõõmudest. Enamik kirjasid olid positiivsed ja elujaatavad, innustades eakaaslasi säilitama rõõmsat meelt ning aktiivset eluviisi. See omakorda mõjus julgustavalt nende noorele lugejale, sest eks ole vanadus ju ikka midagi kõhedat, isegi siis, kui sõpradega muresid arutades sellised teemad veel päevakorras ei ole.

Jah, septembri kirjad olid toredad, oktoobri kirjad töid naeratuse näole ja novembri kirjad kannatasin kuidagi välja. Nendega oli isegi kõige lihtsam, sest enamik saatjaid olid kolmel esimesel kuul samad ja seega ei pidanud ma nende süsteemi lisamisega vaeva nägema. Kuid siis tuli detsembri pakk ja ma tundsin, et tahaksin peast kinni haarata ja karjuda. No kui kaua võib lugeda neid lugejakirju! Üks jõulusoov teise järel, vaid mõned põnevad kirjad lumiste tervituste ja hingerahu soovide meres. Eriti põneval kombel on jõuluootus äratanud tohutu hulga pensionäre, kes pole kunagi varem Prillitoosile kirjutanud, mistõttu on mul olnud jälle tükk tegemist, et sisestada süsteemi perekonnanimeta Helenesid ja Mallesid, kusjuures nende isiku kohta tean vaid nii palju, et nad jõule tähistavad. See on kuidagi masendav. Veel hullem on ainult see, kui järjekordne tubli proua on väga korraliku käekirjaga terve kirja kirjutatud saanud, kuid siis oma nime juures justkui ära väsinud ja selle ühe hingetõmbega paberile visanud, nii et paberil võiks korraga kirjas olla kas Jaana, Olga või Maimu, sest nimi on lihtsalt loetamatu. Te ei kujuta ette, kui piinlik on minna arhiivi peaarhivaari ilmselgelt keerulisemat tööd (ma näen ta ekraani) katkestama küsimaks, et vabandust, aga kas sina saad aru, mis siin kirjas on? Seega ei saa öelda, et ma kurvastaks selle üle, kui ma oma viimased poolteist tundi täis saan. Kuigi kõik on minuga väga meeldivad, on ilmselge, et erinevalt mõnest kursusekaaslasest, ei hakka keegi mulle küll arhiivis tööd pakkuma. Hea ongi. Arhiivi töö pole vististi minu jaoks.

Õnneks on materjal vaja ju kuidagi arhiivi saada ja seda ei kuidagi muidu kui välitööde käigus. Novembris õnnestus mul teha suurepärane avastus: ümardatult 85 aasta eest, on mu vanavanaisa vend Meinhard saatnud arhiivile pea 600 lehekülge enda kodukülast kogutud pärimust. Seega ei ole mu Islandil avastatud folgi huvi sugugi nii juhuslik nagu olen senini arvanud. Vastupidi, see on mul hoopis veres. Kas pole lahe?!  

Tubli esivanema jälgedes käies (ja õppejõu sunnil), võtsin eelmisel neljapäeval ette oma esimese folkloristliku välitöö, milleks oli linnaliini bussis sõitjate luuramine. Jah, te lugesite õigesti, olemegi jõudnud lubatud spionaaži osa juurde. Folkloristliku osalusvaatluse käigus oli mul ülesandeks vabalt valitud ühistranspordis vaadelda sõitjate arvu, suhtlemist, vestlusi, käitumist, sõitjate soolist jaotumist, söömisharjumusi ja eriülesandena ka nende kotte. Seega sõitsin pool neljapäeva pärastlõunat bussiga ja muutkui vihtusin märkmeid teha. Esmalt number üheksaga Jaamast Kaunase puiesteele, Kaunase puiesteelt Lõunakeskusesse ja Lõunakast tagasi Jaamasse. Kui välja jätta Lõunakeskusesse jõudmise ajaks täiesti kangeks jäänud istmik ja telefoni kiirtrükkimisest valusad pöidlad, oli vaatlemine tegelikult oodatust põnevam. Tavaliselt kuulan ma bussis kõrvaklappidest muusikat ja vaatan aknast välja, nüüd aga tuli teha nägu, et ma nokin telefoni, samal ajal sisenejate ja väljujate arvu üle lugedes, vestlusi pealt kuulates, silmadega kilekotte otsides ning mis kõige olulisem, ise seejuures märkamatuks jäädes. Arvestades seda, mitu korda ma oma pea küünitamise ja uurimisega tõmbasin endale kaassõitjate uurivaid pilke, olen päris kindel, et lisaks rahvaluule arhiivile, ei oota mind ka hiilgav spiooni karjäär. James Bond oleks nii mitme pilgu peale viis korda vahele võetud. Õnneks ei jahtinud mina riigisaladusi, kõige isiklikum info, mis mul õnnestuda osutus, oli arutelu ühe vanaproua pensioni suuruse osas.

Tagasitee osutus minu enda rumaluse tõttu päris tüütuks. Nimelt tundus mulle Lõunakeskuses suurepärase ideena osta rimist kotitäis süüa. Kuna ma istuma ei pääsenud, pidin ma kõik sõidule kulunud 40 minutit püüdma ühtaegu kotti hoida, püsti jääda ja vaatlusandmeid kirja panna. Kuna kell lähenes neljale, täitus buss kiirelt, mistõttu muutus vaatlemine keeruliseks, käsi hakkas valutama, ruumi ei olnud ja mind valdas tugev tung vaatlus pooleli jätta. Õnneks osutus kohusetunne ebamugavustest tugevamaks ja nii sain ma ühe päevaga kõik vajalikud vaatlusandmed kogutud. Ma tegelikult lootsin, et suudan selle põneva spioneerimise kuidagi glamuursemalt kirja panna, nii et lugeja võiks minu vaprusest ja kavalusest lugedes ahhetada ja kujutleda värvikaid luurestseene mängufilmidest, ainult et peakangelase asemel oleks spiooni rollis särav tulevane folklorist Liisa. Samas, te võite seda viimast ju minu meeleheaks siiski teha 😊

Kurb pilt vaatlusest- käsi valutas 😦

Mis puudutab muud elu ja olu, siis on saabunud talv toonud endaga kaasa igapäevase kütmise ning kütmiste vahelisel ajal kihtide viisi kampsuneid. Kui inimesel on juba suvel pool aega külm, siis pole midagi imestada, et talvel tahavad varbad küljest kukkuda. Sõrmedest pole üldse mõtet rääkida. Eriti tüütu on lugu hommikutega. Et mu loengud algavad sel semestril küllaltki hilja, pole mul enamikel hommikutel pressivat vajadust kohe ärgates voodist välja ronida ning et toas on hommikuks alati jahe, puudub ka igasugune tahtmine tekki kasvõi natukenegi liigutada. Õnneks on mul hommikuse näljaga kokkulepe tehtud – tühi kõht saab alati külmatundest võitu. Kuid ega seda rõõmu kauaks ole, sest vististi hoitakse ülikooli vanalinna õppehoonetes raha kütte pealt kokku. Igatahes on kõigil tudengitel alati kampsunid seljas ja sallid õlal ning ei tundu, et kellelgi liiga soe oleks.

Kui toas on jahe, siis õues on külm. Kohe nii külm, et olen loobunud ühe paari pükstega toast väljumast. Lisaabinõuna, koob ema mulle hetkel sääriseid. Ma ei tea, mis ma siis teen, kui temperatuur peaks jälle alla kümne langema… Ainuke hea asi selle külma juures on lumi. Lumi, lumi lumi! Ma armastan sellist ilusat, valget kohevat lund, mida praegu õues näha võib! See teeb olemise kohe nii ilusaks ja helgeks ning toob hinge õige jõulumeeleolu. Eriti tore on praegu see, kui sattuda õhtusel ajal raekoja platsi. Jõulukülast ümbritsetud kuusk on valge vaiba all, tulede sära, lõkkesuits ja jõululaulud pärineksid justkui otse mõnest ilusast jõulufilimist. Mitte ühestki sellisest labasest komöödiast, mille sarnaseid Netflix minu suureks pettumuseks tulevate jõulude tarvis on valmis vorpinud, vaid mõnest ilusast klassikust nagu näiteks 2006. aasta „The Holiday“.

Sel teisipäeval oli meil Annemari ja Kadiga jällegi üks tõeline jõulumuinasjutu õhtu, sest kujutage ette, me käisime Toomemäel kelgutamas! See oli paras ettevõtmine, mille jaoks tuli loengusse ning hiljem ka kohvikusse kelk kaasa vedada, kuid seda vahvam oli koos kallite ülikoolikaaslastega liugu lasta. See polnud mul sel aastal esimene kord kelgutada, sest koos õdedega sai kelgud esimesel advendil juba soojaks sõidetud, kuid see oli mul päris esimene kord kelgutada koos kursaõdedega. Ma ei ütle muud midagi, kui seda, et meil oli meeletult lõbus! Seda lõbusam, et oleksime kõik pidanud kõvasti õppima, kuid selle asemel sai esmalt kelgutatud ja siis kohvitatud (okei, me ei joonud keegi kohvi, aga teetatud pole sõna XD) ning lõpetuseks veel minu juures igasugu ennustamisega tegeldud. Ühesõnaga õhtu nagu muiste 😀

Ma loodan, et ka kõigil neil, kes seda postitust lugesid, tuleb mõni selline tore talveõhtu! Talv on imetore aeg, ei pea olema viieaastane, et sellest rõõmu tunda.

Lugemiseni!

Hingedeaeg

Oktoobri lõpuga jäävad päevad lühikeseks. Möödas on värviliste lehtede aeg, selle asemel vilistab raagus puuokstes tontlik tuuleke. Päikest on vähe, hommikud on udused ja öö algab juba kella nelja ajal. Juba aastasadu on meie esivanemad teadnud seda, mida teame meiegi: inimeste aeg on nüüd kuuks- kaheks ümber, selle asemel oleme jõudnud hingedeaega. Tänapäeval on muidugi üha vähem neid, kes hingedepäeval (02.11) kadunute tarvis ööseks laua kaetuks jätavad, kuid hoolimata kõigest oma arengust, teadusest ja mõistuse võidukäigust, ei ole võimalik eitada seda, et isegi õhul on novembris kuidagi teistsugune maitse. Selline kõdunenud, nukker ja nostalgiline…

Mis ma ütlesin- kell 16.00 ja täiesti öö (okei, tegelikult mitte, pilt tehtud koduteel sõprade juurest nii umbes kella 2 ajal öösel).

Ma mäletan juba varasest lapsepõlvest seda, kuidas me lasteaiast tulles köögis küünalt põletasime ja siis hiljem panime ühte kaussi pähkleid, teise õunu, et hingedel oleks, mida süüa, kui keegi peaks meile tulema. Eks ma olen vist alati uskunud, et on neid, kes tulevad, aga isegi, kui see oleks vaid muinasjutt, kas pole see mitte üks ilus komme, mida tasuks austada usust hoolimata? Hetk mõelda nende peale, kes istuvad maailma lõpus asuvas kohvikus… Võimalus neid hea sõnaga meenutada, ja mine sa tea, ehk ka nende poolt meenutatud saada…

Hingedepäeva kõrval on meie kultuuri jõudnud halloween, mida noored kasutavad kui võimalust kordki neid kostüüme kasutada, mis meil kõigil kusagil luukerede kõrval kapi nurgas vedelevad. Vanad aga raputavad rusikat ja hurjutavad, et kes see siis Ameerikamaa püha tähistab ja kommi nurub, et kus on siis mardid, kus kadrid. Varem liitusin ma justkui mõlema leeriga: käisin rõõmuga halloweeni pidudel ja sarjasin neid julgeid, kes olid piisavalt vaprad, et tagurlike eestlaste uksel kommi nuruda (ning riskida sõimuga). Aasta folklooriõpinguid on minu vaateid mõneti muutnud ja ma loodan, et ehk õnnestub mul ka selle blogipostituse lugejate südameid pehmendada. Erinevalt paljulevinud arusaamast, ei ole meie rahvapärimus ja sellega kaasas käivad traditsioonid midagi muutumatut. Vastupidi, näiteks selles, mida me tunneme täna rahvalauluna on tegelikult tubli annus Saksa ja Lääne- Euroopa ballaadide laene; meie rahvariiete triibumuster on inspireeritud 19. sajandi Pariisi moevooludest; jõululaud jällegi suuresti naabrite ja vallutajate inspireeritud (koos jõulude endaga, mis on teadupärast ju samuti kristlik tähtpäev, kristlus aga on meile võõrvõimuga sisse toodud)… Ka see, et meil on end hingedeajal küll martideks ja kadrideks riietatud, ei erine tegelikult sugugi halloweeni kommetest- mõlemal juhul riietati end ohtlikul ajal maaväliseks või lihtsalt ohtlikuks tegelaseks, et vältida oma hinge sattumist valedesse kätesse. Käisid meie mardid- kadrid andamit palumas (ja võisid ilma jäämise korral talust mitmeks aastaks õnne ära viia), tegid nemadki end tontide kõrval ka näiteks kureks ja karuks ning mõnekski teiseks loomaks… Halloweeni jooksjad käivad varem ja on sõnaahtramad, aga see, et kultuur muutub ning üks traditsioon on juurde tulemas (isegi, kui seda teiste arvelt), ei tähenda, et meie kultuur selle pärast kohe suremas oleks. Vastupidi, folkloori tunnus on see, et igasugune rahvapärimus on pidevas muutumises. Kui see ei muutu, siis just see näitab, et asjad on halvasti ja kultuur ise hädaohus.

Minu sõnum on igatahes see, et vahet pole, mida teile jooksma tullakse või mida te ise jooksete: peaasi, et toetate seda, mis on toimumas, sest kultuuri muutumisele vastu seistes seame selle palju suuremasse ohtu, kui sellega kaasa minnes. Mardisant ja kadrisant on ajalooliselt olnud täpselt samasugused kollid- tondid nagu täna tänavatel nähtud paar kolli. Veidi maavillasemad, seda küll, aga siiski samad, peites enda all noori, kes elustavad iidvanasid traditsioone, mille tõelistest tagamaadest ei tea me enam keegi midagi. Kunagine rituaalsus on kõigi meie pühade juures asendunud meelelahutusega ja sellest polegi hullu, sest ka me ise oleme teistsugused, kui mõnisada aastat tagasi. Peaasi on aga see, et meie erinevus meie esivanematest ei saaks nii suureks, et headus ära kaob. Lõppude lõpuks on see tegelikult kõige olulisem. Kultuur, kui meie liitja. Näiteks minul oli nüüd selle oktoobrikuu viimasel päeval suur rõõm kohata kahte paari sanditajaid. Nad olid ise veidi kohmetud ja eks ma olin ka ise esimesi uksel nähes segaduses, et no kuidas siis nii, aga hiljem sellele mõtlema hakates, oli mul tegelikult hea meel. Igasugune käimine, igasugune suuline traditsiooni hoidmine on nii oluline! Ja näha, et lapsed on vaeva näinud ja tulnud jahedal pimedal okttoobriõhtul, kusjuures veel esmaspäeval, välja, et käia ukselt uksele, no see on ju tegelikult kiitust väärt. Palju lihtsam oleks istuda soojas toas ja telefoni nokkida, küll seda kommi saaks ka lihtsamini.

Minu teised sanditajad püüdsin tänavalt ise kinni. Nägin neid juhuslikult koju tulles oma maja ees. Nad püüdsid esiuksest sisse saada, aga keegi ei avanud. Mind nähes nad ehmatasid ja läksid auto taha peitu! Ma kutsusin nad siis lahke sõnaga tagasi ja küsisin, et kas nad kommi tahavad. Muidugi nad tahtsid, ühel oli kott õlal, teisel suisa korv käevangus. Kaks kolli, kes täpselt, sellest oli pimedal tänaval raske aru saada. Muidu oleksin nad uksele kutsunud, aga kell oli juba üheksa ja et ma elan pimeda sisehoovi pool, siis kartsin, et see võiks lapsi hirmutada. Nii manitsesin nad ootama ja lippasin toast kommi tooma. Nad olid väga tänulikud ja hästi viisakad. Kommi andes ma siis ütlesin, et kell juba päris palju ja siis nad rääkisid, et nad ongi juba koduteel. Läksid nii ähmi täis oma viisakusega, et soovisid mulle veel ilusat päeva ja mis kõik veel. Mul oli väga lõbus ja kohe selline hea emalik rõõm täitis südant, et sain väikseid sõbrakesi rõõmustada. Pealegi, mul polegi veel kordagi olnud päris üksi sanditajatega tegemist (eelmiseid nägin vanematekodu uksel), seega oli kohtumine nende kahe väikese kollihakatisega ka väga eriline.

Ise käisin ma laupäeva õhtul sõbranna Ingridiga välistudengite halloweeni peol Illusioonis, misjaoks sai end rõõmuga vampiiriks maskeeritud. Mardipäeval on mul tegemist, nii et mardiks ma sel aastal ei jõua, aga tahaks kaaslastest folgihakatistega katri jooksma minna. Kui sellega peaks õnneks minema, siis küllap jagan ka oma kogemust 😊. Niisiis olen mina vähemal küllaltki liberaalne, toetades igasugust hingedeaja tähistamist. Kui keegi tunneb, et tahaks meie hingedeaja kombestikuga rohkem tutvust teha, aga ei tea, kust alustada, siis Andrus Kivirähi „Rehepapp“ on selleks tarbeks sobilik lugemine. Mis puutub kommete kirjeldustesse, kõnealustesse kollidesse või uskumustesse, siis on need küllaltki tõepärased, põhinedes ilmselgelt väga põhjalikul kodutööl.  

Lõbus nõid ja täis kõhuga vampiir teel tantsima.

Nagu mulle kohane, siis olen ma nüüd mitme lehekülje jagu mõtisklenud ja oma enda tegemistest küllaltki vähe kirjutanud. Aga neist jõuan ma ka järgmisel korral kirjutada. Mõneti on ju inimese mõtted isegi väärtuslikum lugemine kui nimekiri sellest, mida ta nädala ajaga teinud on, sest tegemistest saab ühel või teisel moel ikka vahest midagi kuulda, aga mõtted, need on midagi, milleni me tihti ei jõua. Räägime palju, aga ütleme vähe või ei ütle midagi. Ma siis vahelduseks ainult ütlen ja jätan rääkimise vahele ;).

Olgu algav kuu meile võimaluseks hingede eest hoolitseda- nii nende eest, kes juba lahkunud, kui ka näiteks meie enda hinge eest. Sest eks öelnud juba köster „Kevades“, et hinge eest peab hoolt kandma…

Ilusat hingedeaega!

Kuidas me botaanikaaias käisime ehk Liisa (tudengi)blogi naaseb

Sügis on juba täies hoos ja üha enam inimesi küsib selle kohta, et kas siis sel õppeaastal ei tulegi minu poolt mingit blogi? Ausalt öeldes, olen ma ise mitme postituse kirjutamisega alustanud ja need pahameelega nurka visanud, sest pole seda õiget tunnet peale tulnud. Nimelt on kõigi sissejuhatuste kirjutamine minu jaoks alati kõige keerulisem osa, mistõttu ma viimase kuu aja jooksul polegi nendest võimalike blogipostituste algustest kaugemale jõudnud. Ma olin juba üsna kindel, et ega ma ei hakkagi selle blogiga uuesti pihta, aga näe, tundub, et kui ma ise kirjutatud ei saa, siis seab elu asjad kuidagi ikka nii, et kirjutamata ka ei jää. Nii, et siin see siis on: lubage endale esitleda Liisa mitteametlikku ja võimalike kirja-, stiili- ning komavigadega tudengiblogi (viimased kolm seepärast, et mul pole enam proffi keeletoimetajat). Tähelepanu, tegemist on peamiselt minu enda lõbuks kirjutatud avaliku päevikuga. Enne lugemist varuda aega, kõike loetusse suhtuda heatahtliku huumoriga (seega ärge laske ennast võimalikest väikestest näpukatest häirida). Kirja- või muude vigade järjepideval kordumisel pidada nõu autori või mõne keeletoimetajaga 😊.

Tänaseks olen ma juba poolteist kuud teisel kursusel ja õpin endiselt folkloristikat või kui kasutada Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu definitsiooni, siis rahvaluuleteadust. Väike tõlge sai siia lisatud juhuks, kui on veel neid, keda sõna folkloristika kukalt kratsima paneb. Mina ise olen viimase kuu ajaga lõpuks ometi päriselt aru saanud, mis asi see on, mida ma siin ülikoolis õpin. See on vististi suurim erinevus eelmise semestriga, mil folkloristika oli küll ilmselgelt põnev, aga samas ka üsna hägune teadus, mida me mu kolme peamise folgi kursaõega muinasjututeaduseks kutsusime. Nüüd ma õnneks tean, mida ma õpin, kusjuures EKSSi näitefraasid Õppis ülikoolis folkloristikat, spetsialiseerus folkloristikale, viitavad sellele nagu vastava erialaga muud ei saakski teha, kui seda õppida. Ja kui keegi küsib, et no Liisa, mis sa siis tulevikus selle erialaga peale hakkad, kuhu tööle lähed, siis tahakski sellise definitsiooniga vastata, sest õppimine on igal juhul lihtsam kui võimalikele tulevikuväljavaadetele mõtlemine. Kuid kindlasti pole lugu nii kehvake nagu see eelmisel semestril tundus, sest esimesed sammud selleks, et leida oma haridusele rakendust, on mul juba astutud.

Nimelt olen ma praegu arhiivipraktika aine raames Eesti Rahvaluule Arhiivis praktikal. Kui ma ei eksi, siis tuleb meil selle raames 55h tööd teha, minul on hetkel ette näidata tubli 4h. Loodetavasti on tehtud töötundide hulk järgmise nädala lõpuks juba üle kümne. Kirjeldatud töötundide ajal on minu ülesandeks täiendada 2008. aasta paiku veebiarhiivi Kivike üles pandud säilikute kirjeid, et need oleksid veebis tavakülastajatele paremini leitavad. Enne arhiivi minekut, oli minu arvamus Kivikesest pigem nigel ja arhiivitöö tundus ka üsna üksluine, aga vähemalt pärast esimest nelja tundi olen oma arvamust muutmas. Eks näis, kas mu positiivne suhtumine säilib ka praktikatundide lõpuks…

Viimase pooleteise kuuga on tehtud veel nii mõndagi muud põnevat. Näiteks on siia sisse mahtunud pulma dekoraatoril assistendiks käimine, paar eriti ekstra pidu (sest siis, kui pole põhjust endale helendavat näomaalingut teha või Barbie´t mängida, on ju igav 😊), sügisesed tudengipäevad, õppekäik Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse, road trip Pärnu randa, mis lõppes koogi söömisega Lottemaa väravas, paar eksprompt pidžaamapidu, töö lasteaialaste näiteringi juhendajana ja muidugi ka veidi lapsehoidmist. Neist kõigist lähemalt kirjutama hakata tähendaks tervet miniromaani, nii et nagu mulle kombeks, kerime põnevuse üles ja siis hakkame rääkima hoopis millestki muust.

Mis niimoodi viga kusagil käia, kui tulevane profifotograaf kaasas :))

Eelmise nädala teises pooles käisime koos kunstikooli aegse kursaõe Sädega Auras ujumas (tudengid saavad kella 10st kuni 15ni sisse nelja euroga), pärast mida tuli jutuks, et peaks minema TÜ Omicumi galeriisse Pallase suvepraktika näitust vaatama. Kuna näitus oli viimaseid päevi üleval, Säde paar maali nende hulgas, sai otsustatud esimesel võimalusel, st järgmisel hommikul, galeriis ära käia. Kohtumispäeva hommikul aga selgus, et meie kolmandal kursaõel Signel, kes õpib nüüd Pallases fotograafiat, oli sammuti hommik vabaks tehtud ja ta oli kohe valmis meie kunstiretkega liituma. See rõõmus kunstigaleriisse minek osutus aga üsnagi nutuseks, sest kirjade järgi galerii polnud midagi muud, kui Omicumi kohvik, kus tublid geenitehnoloogia (sest seda seal õpitakse, ei?) tudengid lõunat sõid. Meie olime väga üllatunud toatäit einestavaid inimesi nähes, nemad olid üllatunud ilmselgelt omast elemendist väljas olevaid kunstihuvilisi nähes (meil tekkis kahtlane tunne, et enamik neist polnud tuttavad kohviku kui galerii kõrvalfunktsiooniga). Tegime kiire ringi peale ja lahkusime sama ruttu- suurest kunsti nautimisest ei tulnud kahvlite klõbina saatel midagi välja. Meie taasühinemine oleks lõppenud sama kähku kui see algas, kui Siku poleks meid endaga botaanikaaia palmimajja kaasa kutsunud. Temal oli vaja kooli raames pilte teha ja meil Sädega oli aega nii, et pärast kiiret lõunat jõudsimegi botaanikaaeda, millega kogu see jutustus pidanuks õieti algama.

Ma polnud Palmihoones mitu aastat käinud ja oktoobri keskpaigas võis see olla mul üldse esimene kord. Meid võttis vastu tõeline õitemeri! Millised värvid ja lõhnad- see oli kui väike soojamaareis, mille muutsid eriti usutavaks kanaarilindude laul ja tiigis ujuvad kilpkonnad. Õdusatesse nurgakestesse paigutatud pingikesed jätsid minusse tunde, et peaksin lähiajal kindlasti raamatuga tagasi pöörduma. Seda tunnet kinnitasid ka Palmihoone päevane rahu ja troopiline kliima, mis on nautlevaks istumiseks hulga sobivam kui õues uluv lõikav tuul ja neli kraadi sooja. Nii võib minust saada isegi Palmihoone püsikülastaja… Neljapäeval oli meil küll igatahes väga tore! Teismelisena, kui hinges pakitses tunne, et elu läheb mööda ja ise polegi midagi huvitavat teinud, sai ikka otsitud põnevaid kohti ja asju, mida sõpradega teha. Kuid nüüd, mil enamikul on omad õdusad kodud, tee joomisest on saanud väga aktsepteeritav meelelahutus ja juttu jätkuks alati pikemaks kui on aega koos olemiseks, piirdutakse enamasti tagasihoidlike külaskäikude või jalutamisega. Olime isegi üllatunud, kui värskendavaks osutus selle kõrval meie väike troopikaseiklus. Kas oli siis asi kontrastis Siku püüdliku töö tegemise ja meie suvalise uitamise vahel või tõstis tuju tundmatute õite magus lõhn, igatahes lõkerdasime me Sädega suurema osa ajast nagu kaks rõõmsat kümneaastast. Ammu pole nii pikalt ja nii kõvasti naerda saanud nagu siis.

Vasakult paremale: Siku, Säde ja mina

Meie ekspromptseiklus kandus üle Säde juurde, kus see kestis päris õhtuni välja, katkestuseks vaid minu pooleteisttunnine Keskkonnaantropoloogia Zoomi loeng. Imekombel õnnestus mul isegi natuke märkmeid teha, kuigi tuleb tõdeda, et kui ma vaataks kõiki loenguid nii, et samal ajal mängivad sõbrannad vähem kui kahe meetri kaugusel Simis, siis ei õnnestuks mul vist küll ühtegi eksamit arvestatavale tulemusele sooritada. Õnneks on meil hetkel ainult üks loeng Zoomis, kõik muu toimub kohapeal, nii et vaevalt mul sellise probleemiga päriselt rinda pista tuleb. Siinkohal tundub olevat sobiv hetk selle postituse otsad kokku tõmmata. Kõik, mis oli mõttes, sai öeldud ja kõike, mis veel ütlemata, tasub hoida järgmiseks korraks, sest jumala abiga tahaks ma taastada oma rutiinse blogimise kombe. Ma kahtlen, kas ma nii regulaarselt kirjutama hakkan nagu eelmisel aastal, aga natuke kindlasti siiski.

Lugemiseni!

Neli tüdrukut autos

„Miks sa enam blogi pole kirjutanud?“ küsis sõber Jaanilaupäeval lõkke ääres. Vastasin naerdes, et pole ju enam põhjust, olen ammu Islandilt tagasi. Selleks korraks on suur reis reisitud ja mis ma oma argipäevast ikka kirjutan. Vestluskaaslane aga ajas vastu, et no mis, tema küll loeks. Kirjanikuna pole midagi olulisemat sellest, et oleks vähemalt üks lugeja. Kui see on olemas, siis võib kirjutada küll. Oma poeskäigud ja pidžaamapeod, jalutamised ja päikeseloojangud jätan siiski enese teada, aga eks see ju tõsi ole, et uued seiklused ei pea alati kaugelt algama. Need on siin samas olemas ja just märkamine on see, mis aitab neid ka lastelaste tarvis meeles pidada.

Niisiis, kui me 13. juuli koos Daisyga Viljandi bussijaamas kotte Meeri autosse vinnasime, oligi selge, et nüüd läheb lahti. Seiklus ja jälle uut moodi, sest kuigi automatkadel on ennegi käidud ja telgis magamine pole meile kellelegi midagi uut, siis ilma ühegi „suure inimeseta“ polnud mina veel mitmepäevast käiku ette võtnud. Arvatavasti sel lihtsal põhjusel, et minu sõprusringkonnas pole keegi eriti lubade tegemisega kiirustanud ja varem pole lihtsalt omal käel minekuks ei võimalust ega initsiatiivi olnud. Nüüd oli. Olime koos kalli venna Meeriga (loe täditütrega) juba ammu plaaninud tubli käiku Rummu karjääri juurde. Kuna see on täitsa omajagu sõitu, otsustasime, et läheme siis juba pikemale matkale ja tutvume ka mõne teise Loode-Eesti vaatamisväärsusega. Siiani polnud me sinna kanti veel sattunud.

Teisipäeval alustasime Viljandi lossimägede ja vanalinnaga, kahe ajal liitus meiega kamba viimane tubli liige Kadi, et kõik koos Laitse lossi poole teele asuda. Arusaadavatel põhjustel on automatka esimene pikk sõit ikka see kõige toredam. Plaadid on veel läbi kuulamata, jutud rääkimata. Auto puuduv konditsioneer ega reisikaaslaste erinevad iseloomud ei häiri veel kedagi ja nii võib õnnelikult oma lemmiku poistebändi armastuslauludele kaasa üürata. Selles osas filmid ei valeta. Sihtkoht on oluline, aga kui tuju on hea ja nälg ei näpista, siis on jube tore olla DJ ja kaardilugeja, fotograaf ning meelelahutaja… Konstantselt lahtised aknad lausa anuvad käsi välja sirutama ja kui siis veel laulusalm ütleb, et tantsime terve öö maailma parima laulu järele, siis polegi midagi vastu vaielda.

Laitse loss tervitas meid muinasjutulise fassaadi ja erootilise aktinäitusega. Tegelikult poleks meie sugustel vaestel seljakotireisjatel sinna üldse asja. Seda ei öelnud mitte lahke teenindaja, kes lubas meid lossis ringi vaadata, vaid peenete nikerdustega terrassil einestav proua, kelle pahakspanev pilk mu paljast kõhtu kõrvetas. Ehk on isegi hea, et meil polnud plaanis ei Laitses paiknevasse hotelli ega restorani pikemaks jääda. Muidu oleks vaene proua ehk söögi isust hoopis ilma jäänud.

Nende tarvis, kes kannavad kaela ümber päris pärlitest kee asemel fotoka rihma, on Laitse lossi kõrval Tuhande tuti labürint. Esmapilgul väike ja kergesti läbitav labürint osutus minu jaoks tõeliseks proovikiviks. Keskpunkti leidsin ilusti, aga teisele poole ehk lõppu enam välja ei saa. Üllatavalt tore ajaviide on see organiseeritud ekslemine.

Meie tubli plaan nägi edasi ette Keilas poe peatust. Kui kõik läheks plaani järgi, oleksime Keila Selveris auto süüa täis ladunud (nii palju, kui kottide, telgi ja muude hädavajalike pampude vahele üldse mahtunuks), aga paraku pole nii kuuma ilmaga varude tegemine eriti mõistlik. Seega piirdusime võileiva ja salatikraamiga ning lisasime järgmise päeva kavasse Paldiski, et toidumoona juurde osta.

Keilast kiviviske kaugusel ootas meid esimese päeva tipp, milleks oli Keila juga. Põua tõttu oli vett jões küll vähem, kui tavaliselt, aga fotohimulise turisti seisukohast oli see pigem pluss kui miinus. Meie poosetamise plats oleks tavalises olekus täiesti vee all.

Ka siin tabas meid üllatus nii teisel pool jõge ilutseva lossi, kui ka meeldiva pargi ning Meremõisa tehisvaremete näol. Minul endal polnud Keila-Joa osas väga suuri ootusi, aga tegelikult oli tõesti tore. Just tänu sellele, et sai ka õhtuvalguses jalutada ja ilusat maastiku imetleda. Kõige olulisemaks osutus tegelikult aga parkla serval olnud kaart, tänu millele sai lahendatud üha pakilisemaks muutuv küsimus: kus ööbida?

Juhuu! Meremõisa telkimisala!

Selgus, et vaid paari kilomeetri kaugusel on maastikukaitsealal RMK Meremõisa telkimiskoht. Kohe kivi langes südamelt, sest maastikukaitsealal on ilma telkimisalata telkimine keelatud. Esimene ööbimispaik võttis endas kokku kõik selle, mille pärast üldse suvel minema peab. Metsaalune sinetab praegu mustikatest, mändide vahel on õhk mõnusalt puhas, mere ääres aga kõditab õrn tuuleke põlenud õlgu. Meremõisa rand on kivine ja kui vetikaid ei karda, saab praegu ka korralikult ujuda. Ma ei mäletagi, millal ma viimati meres ujumas käisin, eriti nii pikalt. Vesi oli soe ja loojuva päikese karva roosa. Sel ajal, kui mina ujusin, ronisid kaaslased kivide peal. Õhtu ainuke tõeline möödalase tuli sellest, et otsustasin oma mitmekümnemeetrisest peatuskohast nendeni ujuda. Ei, ujuda ma oskan, see oli ainult puhas rõõm, aga vetikad unustasin ära. Rohelised vetikad on üsna okeid, aga kivide ümber vohav must vetikas ajab oma võimalike ogaliku laipade, teravate kivide ja eelkõige lihtsalt teadmatusega judinad peale küll. Minu esmane hale vastikuse karjatus valmistas nii mõnelegi nalja, mis sellest, et teised poleks vist üldse vetikatest läbi saanud. Mida kõike küll vastikus muidu vapra inimesega teha võib…

Lõpuks sain siiski teistega ühineda, millest oli kõigile palju rõõmu. Kivides ja meres, selles koosluses kohe on midagi, mis paneb lustima, naerma ja naljatlema. Nii sai meist kahekordne perekond: kuna meie Meeriga vastutasime autos olles marsruudi ja sõitmise eest, siis sõidu ajal olime meie lapsevanemad, aga kaldal selgus hoopis, et perepuhkusest on saanud Luna Lolita ja Hans Helmuti mesinädalad. Lisaks oli kaasas Hansu vend Hendri Herbert ja pruudi isa Lurih. Privaatsuse huvides jäägu see iga lugeja mõistatada, kes keda etendas.

Kuidagi ei tahtnud rannast tagasi metsavahele minna, aga väsimus tikkus peale ja järgmise päeva hommikusöök ootas tegemist. Kuidas sa lahendad olukorra, et sool jäi koju? Lihtne: pese kurki- tomatit merevees. Olgu, tegelikult loputasime need siiski ka korraliku puhta veega üle, aga vähemalt teoorias oli see hea plaan. Segatuna kiirnuudlite ja hapukoore- majoneesiga, saab nii väga hea salati. Kuna tomati hakkimine käis pimedas käsikaudu, siis ei saa kindel olla, et meie hommikusöögis ka mõnd proteiini või tselluloosi lisandit polnud.

Päris öö saabudes tabab vist küll iga matkalist küsimus, et mida me küll ometi teeme? Telgis magamine on jälle üks selliseid romantilisi ideid, mis koduseinte vahel kõlab suurepäraselt, reaalsuses aga ei saa ma vist mitte kunagi esimesel ööl telgis normaalselt magada. Alguses ei tule uni, siis kui lõpuks magama saad, tuleb kellelgi janu või põiekas ja kõik algab jälle otsast peale. Jah, kirja panduna on see kõik kole, aga juba neid sõnu trükkides kisub suu muigvele. Ilmselgelt ei jää see mu viimaseks telkimiseks.

Minu jaoks on uni alati olnud pigem müstiline kulli ja kirja viskamine, kui kindel lubadus, et iga hommik peab saabuma peale korralikku magamist ja seega ei lasknud ma end kehvast ööst morjendada. Jätsin teised, kes polnud kusjuures sugugi rohkem maganud, telgi juurde uimama ja urisema ning nautisin randa. Eduka matka tarvis on võimalus distantseeruda ääretult oluline. Siis on pärast jälle tore teistega ühineda.

Teise päeva kava oli suhteliselt kesine. Kaardi pealt tunduvad vahemaad poole pikemad kui reaalsuses ja nii olid meie ainukesed kolm plaani Leetse mõis, Pakri majakas ja Paldiski pank. Pärastlõunaks olid mõlemad nähtud, lisaks veel täiesti kuival Treppoja, mille kohta eelmisel päeval lugesime. Sel päeval olin roolis mina. Esimene kord sõita viie käiguga autoga mis, nagu võib arvata, tekitas oma jagu segadust. Käiguvahetus erines mõneti harjumuspärasest, lisaks istus auto omanik kõrval ja võpatas iga mu äkilisema liigutuse peale. Sõit kujunes meie mõlema jaoks pingeliseks ja nii otsustasime Paldiski panga juurest jala tuletornini minna. Majakas paistis meile ilusti kätte, pangapealset rada pidi polnud ka eksimist eriti karta. Ah ja, Leetse kohta nii palju, et varemed on küll kenad, aga minna tasub ainult nendel, kes on nõus natuke keelde eirama. Sõit on sinna kehv ja koha peal kuulutavad suured sildid, et kõrvalised inimesed pole teretulnud. Lisaks on kusagil ka videovalve. Mina olin seda meelt, et sülitaks keelule ja vaataks ringi, kui juba tulnud olime, aga ülejäänud kaaskonna kategoorilise keeldumise tõttu ei jäänud muud üle, kui piirduda kahe pildiga. Ka nende eest sain kõvasti pähe. Oh jah.

Kurjad inimesed hoiavad kultuuri ainult enesele

Mis ma nendest erinevatest inimestest rääkisingi?

Pank ja majakas olid mõlemad vägevad. Eriti toredaks tegi majakas käigu kohatud soome vanapaar. Purjetajad, väga jutukad inimesed, tänu kellele omandasid abstraktsed saared- poolsaared reaalsete paikade nimed.

„See seal on Naissaar. Ma tean seda paika läbi ja läbi, olen siitkandist juba sellest ajast purjetanud, kui Eesti taasiseseisvus. Osad ütlevad küll, et Soome pool on meeleolukam, aga mina arvan, et…“

Lisaks oli majaka tipus paar kraadi jahedam, kui maapinnal (pluss kolmekümne kolmega omandavad juba paar kraadi ning tuul suure tähenduse).

Tagasiteel pöörasin jälle pruuni sildi järgi teelt maha, et näha Peeter I merekindlust. Alguses tundus, et oleme vist vales kohas, sest ühestki hoonest polnud märkigi. Alles siis, kui õnnestus leida teabetahvel selgus, et meid ümbritsevad paekaldad on inimeste pool pangast välja raiutud ja on mõeldud kindluse müürideks. Esmapilgul üsna suvakas koht, aga koos kontekstiga väga märkimisväärne.

Peeter I merekindlus

Paldiskisse jõudsime poole nelja ajal. Meeri oli kindel: randa! Kohe randa! Aga kuigi ma merd armastan, siis veel enam armastan ma kultuuri. Polnud hästi mõeldav, et me oleme küll Paldiskis, aga lihtsalt ei vaevu linna ennast üldse nägema. Nii tegime me Daisyga väga vaenuliku sammu ja läksime ära sõidu asemel jalutama, sihtkohaks Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Ülejäänud kaaslased lahutasid meelt muud moodi.

Ega peale Adamsoni ateljee Paldiskis suurt muid muuseume polegi, aga selle eest on kõnealune ateljee kunsti sõbrale küll igati soovituslik peatuspaik. Ei skulptuure ega maale pole just ülearu palju, aga maja ise on toredate vimkadega ja jutustab lihtsalt ning ilusalt Amandus Adamsoni loo, kes on Eesti kunstiloos väga olulise tähtsusega skulptor. Fotoalbumid ja armastuslugu mehe ja tema teise abikaasa vahel on tore lisa klassikalisele taieste vaatamisele. Saime muuseumist Daisyga kena laadiva elamuse, mida suurendas Paldiski omamoodi võlu. Ka meie kambalised olid jälle puhanumad ning et kell oli vahepeal poole kuue peale nihkunud, siis ei olnudki enam nii vara Leetse telkimisala otsima minna.

Nagu eelmiselgi päeval, oli õige RMK koht juba enne meid hõivatud, kuid selle vahetus läheduses ootas suure männi all kena plats just täpselt meie telki. Koht oli isegi ilusam, kui Meremõisas, telgi uksest avanes vaade merele. Kõik olnuks super, kui parmud poleks püüdnud meid puht elusast peast ära süüa. Kui väsimuse ja palavaga saan ma täitsa kenasti hakkama, siis parmud, ussid ja kaanid on elukad, keda ma kohe silma otsastki ei talu. Paar parmu, neist suudan üle olla, aga terve parv parme on liiast. Põgenesime merre end värskendama, aga erinevalt Meremõisast on Leetse kallas nii kivine, et sügavama koha leidmine osutus täitsa keeruliseks. Esimene pool tundi olin valmis jala Tallinna kõndima ja endale mõne päris öömaja vaatama, nii ebameeldiv oli see pidev hammustamine. Tuju ei parandanud ka kalli nõo soovitus, et kui ma vihaseks saan, et siis olgu ma lihtsalt vait ja hoidku oma pahameel endale, me ei hakka kindlasti uut kohta otsima ja üleüldse, saagu ma üle. Mina pole see inimene, kes vihastades vait on. Või kui olengi vait, siis on mul supervõime isegi vaikus karjuma ajada, nii et kui ka ma ise suud lahti ei tee, siis mind ümbritsev õhk muutub radioaktiivseks.

Kui mina vihastan, siis on kõige parem lihtsalt ära minna ja seda ma ka tegin. Pakkisin omad joonistamise asjad kotti ja hakkasin randa mööda minema. Parme jäi vähemaks, nii et pikkade pükste sääred sai isegi ülesse keerata. Iga sammuga enda ja laagriplatsi vahel, vähenes mu soov kellelegi virutada ja selleks hetkeks, kui endale kaldasopi taga ühe suure kivi varjus istepaiga leidsin, olin jälle mina ise.

Alguses joonistasin, pärast jalutasin ka teise rannasopi taha, et leida eest juba hommikusest tuletorni juures käigust tuttavaks saanud tuulikud. Hetke pärast lisandusid, justkui muinasjutus, kolm ratsanikku hobustel. Meeldivaid asju tehes ei panegi tähele, kuidas aeg lendab. Jäin ära päris pikaks, tagasi jõudsin alles poole üheksa ajal. Korjasin veel teelt oksi, et lõket teha (kolmapäeval oli menüüs seljanka). Tegelikult olin üsna kindel, et kaaslased on juba tule üles teinud või vähemalt hagu korjanud, sest viimasest söömisest oli juba kõvasti aega möödas. Kohale jõudes leidsin tühja lõkkeaseme ääres istuvad Kadi ja Daisy, Meerist ega lõkkest polnud jälgegi. Ajasin tüdrukud maast lahti, et hagu juurde saada. Meie tegevus paistis otstarbekana täpselt selle hetkeni, mil Meeri naastes moka otsast poetatud fraasiga kogu ettevõtmise hukka mõistis.

„Sellest on küll supi soojendamiseks vähe.“

Tõime siis RMK platsilt mõned päris halud, et oleks korralik lõke. Tagantjärele tarkusena olnuks igal juhul mõistlikum esmalt peenikesed oksad põlema saada ja alles seejärel suured halud peale panna. Nüüd aga taandus kõige suurem asjatundja meie lõkke juurest pärast paari ebaõnnestunud katset, jättes ülejäänud kolm seda suurt hunnikut põlema saama. Tund aega ja pool pakki tikke hiljem tuli mulle pähe autost meie reisiplaanide kaustik ära tuua ja mõned kooli aegsed bioloogia- keemia lehed tule hakatuseks annetada. Siis lõpuks saime ka lõkke põlema. Kuid ega siis lõkke põlemisest veel toidu soojendamiseks piisa. Kui puuduvad sobivad oksad ridva või potile jalgade ehitamiseks, siis tuleb oodata, kuni tekivad söed. Selleks ajaks oli kell pool kümme ja nälg näpistas tugevalt juba kõigi kõhtusid. Kuid teha polnud ka midagi muud kui lihtsalt oodata. Vähemalt olid parmud magama läinud, nii et saime rahulikult lõkke ääres istuda. Nälg või ei, mere ääres tule tegemine on tegelikult juba omaette väärtus. Kui aeg väga igavaks läks, tõin seljakotist mängukaardid ja siis saigi juba supi keema tõsta.

Kaks tundi võttis see nali aega ning ilma leiva ja kirssideta oleksin vist tegelikult näljaseks jäänud, sest üks purk seljankat võib ju kirjade järgi neljale sobida, aga seda ainult siis, kui supile ise liha lisada. Siiski läksin ma magama rõõmsana ja uinusin õnneks ruttu. Aega läks, aga me saime lõkke süüdatud ja esimese korra kohta oli seegi saavutus 😀

Viimane päev saabus minu jaoks varakult. Uni läks ära juba kaheksa ajal, aga et magasime sel korral kallaku tõttu pead ukse poole, polnud mul võimalik teisi äratamata välja minna. Õnneks oli mul raamat kaasas, nii et ootamine väga igavaks ei läinud, kuid ebamugav oli siiski. Kui lõpuks ka teised liigutama hakkasid, siis ma suisa viskusin telgi ukse vahelt välja. Värske õhk oli taevalik ning ees ootas matka viimane, kuid see eest oodatuim päev.

Esialgse plaani järgi oleksime me sel öösel Rummu lähedal telkinud ja alles reedel tagasiteed alustanud, aga juba meie esimeses peatuskohas, milleks olid Padise kloostri varemed, sai selgeks, et selle kuumusega me päev otsa Rummus olla ei jaksa. Kuid elamus oli sellegi poolest vinge.

Esimene pilk Rummule avanes Padise kloostri ainsast säilinud tornist. Horisondil kerkis männimetsa vahelt välja Eesti tasase maastikuga sobimatu hele ja sakiline mägi. Jällegi olid kohad üksteisele reaalsuses lähemal, kui kaardil. Tavaliselt on vist vastupidi… Kuid seda, kui lahe on Rummu inimtekkeline karjäär tegelikult, sai muidugi teada alles kohapeal.

Läbipaistev helesinine vesi ümbritsemas pooleldi vee alla vajunud vangla hooneid, kõrvuti heleda võlumäega. Inimesi oli küll päris palju (miks see meid ometi üllatas?), aga tegelikult jäi kaugemal kõigile ruumi. Vesi on ju väga sügav, kohe kui lastel enam jalad põhja ei ulatu, jääb ka suurem osa massist pidama. Käisime Meeriga esmalt ujumas, et inimlikum tunne tuleks ning seejärel võtsime ette matka mäe otsa. Ma aina räägin mägi ja mägi- seda mitte kõrguse vaid hoopis tunde pärast. Mäed on lauskmaa elanikule midagi püha ja müstilist ning niisuguseid asju ei saa puhta loodusteaduse abil olevaks või olematuks teha. Rummu mäel ei jää puudu ei tundest ega vaadetest ja mis peamine, sinna otsa saamine nõuab kohe päris matka. Alla saamisest ei hakka parem rääkimagi. Ütleme lihtsalt nii, et hea, kui läheb ees keegi, kellele vajadusel toetuda.

Järgmine kord oleks tore Rummus snorgeldada või läbipaistva põhjaga lootsikus üle järve siuelda, et järve Atlantiselik osa samuti paremini ära näha. Praegu käisin paar korda vee all ja isegi ilma prillideta oli see väga vinge!

Niisugune väike seiklus siis sellest suvest. Kirja panduna ei kõlagi nii hirmus eriliselt, aga vast jutustavad pildid sellest, mis sõnades puudu jäi. Eelkõige meenutuseks iseendale ja neile vapratele kolmele seltsilisele, kelleta meie Loode- Eesti seiklus oleks olemata. Peale selle aga saab siit ehk mõni teinegi innustust oma väikeseid, suuri või veel suuremaid juhtumisi kirja panna. Päevikusse, blogisse, pildiraamatusse- ega vormil polegi vahet, peaasi, et ise ilusaid aju ära ei unustaks. Suve ei saa purki panna, hoidistada ega külmutada, aga vähemalt saab esimese emotsiooni üles kirjutada. Siis on hea talvel, kui meel läheb nukraks ja kõik elamist väärt tundub nii kaugel, teha lahti purk suvist moosi ja sinna kõrvale meenutada, et tegelikult on ju käidud, on nähtud ja igasugu vahvaid asju tehtud.

Head asjad: nii ees kui ka selja taga

Kodumaa pinnalt tagasi vaadates

Sel korral sõitsime Reykjavikki taksoga, sest kohvritega hääletamine tundus nagu paha mõte ja me poleks viiekesi koos oma pagasiga autosse mahtunud. Eks see ole täpselt niisama hull pillamine nagu see kõlab, aga et meil palju valikuid ei olnud ja sõidukuludega peaks abi tulema, siis sai see nali ette võetud. Kui juba naljadest rääkida, siis kogu meie viimase nädala luksus ja ekstravaganza jätkus täielikult Reykjaviki Airbnbs, mis osutus vägevaks disainkorteriks. Suuri voodeid ja mustvalget mööblit on ennegi nähtud, aga vanni või pigem suisa väikese basseini vastu ei saanud küll miski. Ma ei usu, et oleksin kusagil mujal kui mõnes filmis varem niisugust vanni näinud. Oleksime sinna kasvõi kõik koos sisse mahtunud. Kuid kõigest omal ajal.

Check- in oli alles kahe ajal ja enne seda võtsime ette pea kohustusliku käigu Islandi rahva muuseumisse. Jah, siin tuleb küll öelda, et ERM on meid ära hellitanud, sest enamik muuseume ikka sellisele tasemele ei küündi, kuid tore ja informatiivne oli käik siiski. Aitas ilusasti meie kogemust ja kokkupuudet selle maa rahva ja kultuuriga kenaks tervikuks siduda ning samas mõista ka nende rasket ajalugu. See on ikka suisa uskumatu, kui vilets oli siinse rahva olukord üheksateistkümnenda sajandi alguseks. Sel ajal, kui meil hakati rääkima pärisorjuse kaotamisest ja rahvuslikust ärkamisajast, olid islandlased jõudnud nii kaugele, et nad ei saanud oma kodusid enam isegi mitte kütta, sest puud olid maha raiutud. Elati muldonnides, ühes imepisikeses ruumis, kus polnud tihti aknaidki. Toimunud oli justkui taandareng võrreldes ajaga, mil küte võimaldas ehitada suuremaid maju ja ka rahva olukord oli parem. Lisaks veel Taani võimu karm käsi ja üleüldine nälg… Raske elu sundis islandlasi tihti rändama, nii et harva elati kogu elu samas kohas. Uusi teadmisi tuli palju, raske oli kõike kohe haarata. Õnneks oli tekst kirjutatud pigem lihtsas keeles ja nii mõndagi olime juba varem kuulnud.

Peale vaimset tööd tuli ette võtta tükk füüsilist rühkimist. Muuseumi juurest oli kõndides öömajani oma viisteist minutit. Muidu poleks hullu midagi, aga kahekümne kilost kohvrit üle kilomeetri mägistel tänavatel vedada, kott ka veel seljas- see võtab ikka veidi läbi. Nii pole siis imestada, et meil läks õige pisut aega enne kui jälle liikuma saime. Kuid kõht oli tühi ja nälg ajas lõpuks ikka liikvele.

Lõunatamiseks valitud koht sai võetud eelkõige selle pärast, et Katrinil ajas tühi kõht tuju pahaks ja kaugemale polnud ta nõus minema. Seega tuli meil leppida ühe põneva restoga, kus interjöör oli igati tore, toit aga ei vastanud kuidagi hinna ja kvaliteedi suhtele. Mu päevasupp oli, hoolimata veidrast rohelisest värvist, küll kenasti söödav (mis sellest, et maitses nagu pakisupp), aga kook oli suisa ebameeldiv. Täiesti iseloomutu, ainult magus hunnik maitsetut kreemi. Kohe kahju hakkas. Paulina oli vaistlikult tundnud, et ega siit õiget sööki ei tule ja valinud kõrval ühe hulga meeldivama vegan restorani. Pärast taasühinemist ei läinud kaua, kui jälle lahku läksime. Tüdrukud tahtsid minna kunstimuuseumisse, mis meid Katriniga külmaks jättis. Kunstiresidentuuris olles ei tohiks niisuguseid koledaid asju kirja panna, aga vahel ma kohe tõesti ei viitsi kunsti vaadata. Selleks on vaja õiget tuju ja linnas, kus on nõnda vähe oldud, ei tahtnud sellele kuidagi aega kulutada.

Katrin on mõne aasta eest kaks kuud Reykjavikis elanud ja tegi mulle kena linnatuuri. Käisime Siinses ülimodernses ooperimajas, jalutasime mööda sadamast ja uitasime niisama Reykjaviki põnevate plekkmajade vahel. Tore oli. Sellisest reisimisest jääb palju mälestusi, aga kirja polegi nõnda palju panna. Vahepeal sõime jäätist ja saime jälle teistega kokku, siis läksime uuesti lahku. Jalutasime, istusime kohvikus… Õhtul pidi toimuma kontsert, kuhu minna tahtsime, aga koroona tõttu jäeti see ikka viimasel hetkel ära. Sellest oli kahju. Olime plaaninud toredat õhtut väljas, aga nüüd selgus, et kümnest pannakse kõik kinni. Mina tundsin, et koju veel ei kipu ja ka Katrin nõustus, et kui tal õnnestuks kuskilt üks õlu kaasa haarata, oleks ta täitsa nõus minuga mere äärde tulema, sest just see oli minu siht.

Saime joogid ja jalutasime päikeseloojangus mööda vana sadama kaid, vaatasime laevu ja toredaid majasid, päikeseloojangut ning laineid. Vana sadam jäi mulle silma juba esimesel Reykjaviki käigul, nüüd aga mõistsin, et see on arvatavasti minu lemmikosa sellest linnast. Nii ilus ja omamoodi, täis kõiksugu laevu ja ilusaid tulesid. Ookean on ilus ja kui olin kord selle äärde maha istunud, ei tõusnud ma enne kui päris pimedas, kui Katrinil külm hakkas.

Õhtu lõpetas meie üübervann- teisiti polnud lihtsalt võimalik. Spa mõnude nautimiseks oli korteris isegi küllaldaselt vanilli- ja kaneelilõhnalisi küünlaid, mis i-le tõelise täpi panid. Nautisin seda kuni hiliste öötundideni, mil vesi jahenema hakkas.

Reedel oli mul kaks eesmärki: koroonatest ja peenisemuuseum. Esimesega isegi saime, kuigi sugugi mitte seiklusteta, sest kuidagi õnnestus kaks peatust liiga kaugele sõita, teisega läks aga päris kurvasti. Olin terve reisi oodanud, et seda hullu asja näha saada ja nüüd siis selgus, et koroona tõttu on muuseum avatud ainult laupäeviti. Aga oli hoopis reede ja ühtlasi mu viimane päev selles vahvas ja segases Reykjavikis. Olin tõesti pettunud, mis sellest, et veel tund aega tagasi sadamas fish and chipsi süües, polnud see plaan mulle meeldegi tulnud. Kuid kord meeles, oli raske lahti saada tühjast tundest, et olen millestki ainulaadset ilma jäänud. Mitte kusagil mujal maailmas sellist muuseumi pole ja arvustused on olnud väga positiivsed. Kuid teha polnud midagi. Lohutuseks ostsin endale masinajäätise. Telefoni aku hakkas tühjenema, mõtlesin, et äkki peaks korra kodus käima ja kaarti vaatama (mulle selline käed taskus reisimine muidu meeldib, aga sellel on ka mõningaid puudusi). Õnneks olin juba muuseumini välja jõudnud ja üsna eksinud, nii et pidin Maps.me  käest abi küsima. Seda rakendust kasutasin ma viimati Šotimaal ja avastasin rõõmuga, et nüüd näitab äpp ka sinu läheduses asuvaid huvipunkte. Paarisaja meetri kaugusel oli Reykjaviki fotograafiamuuseum. Ühte ei saa, siis teise ikka saab. Kunsti huvi mul tol hetkel polnud, aga fotograafia, eriti tänavafotod, on minu suureks lemmikuks. Justkui rusikana silmaauku, oli parasjagu üleval kahekümnenda sajandi esimesel poolel Reykjavikis tegutsenud kohaliku olustiku fotograaf Sigurhans Vigniri näitus „The Silent but Noble Art“. Mustvalge, eluline, siin- mida sa hing ikka veel fotodest tahta võid. Suurepärane näitus oli!

Näitust vaadates, ununes mu ennistine tusatuju, läksin täielikult kaasa möödunud aegade iluga. Smokingutes härrad põrkeautoga sõitmas, kriimulised lapsed vast ehitatud mänguväljakul… Igapäevased pisikesed õnnehetked, mis ka kaheksakümmend aastat hiljem ikka kõnetavad, sest tegelikult võime me ju nii palju uusi nutitelefone teha kui hing ihkab, kõrvaklappidelt juhtmed ära võtta ja autodesse rooli asemel telekad paigaldada, aga päeva lõpuks oleme ikka need samad inimesed, kes neil Sigurhansi piltidel. Lapsed tahavad ka sel sajandil mänguväljakul kõõluda ja liiva süüa, suured otsivad ka täna lõbustustest pääsu argipäeva eest ja mis puutub Reykjavikki, siis on enamik hoonestusestki sama, mis noil fotodel. Räägin täiesti omast kogemusest: lapsena armastasin minagi liivakastis mängida (ja mis seal salata, vahest ka veidi einestada) ning lõbustuspargid, kiiged ja karusellid ajavad mu ka täna täitsa pöördesse. Kahjuks pandi Reykjaviki Tivoli juba kuuekümnendatel kinni, seega pidin peale muuseumi leppima lihtsalt jalutuskäiguga. Kohtasin Mettet, kes oli samuti eelistanud teistega koos väliujulasse mineku asemel linnaga tutvuda. Nüüd oli tema kord kala ja kartuli järele igatseda ja justkui võluväel möödusime kohe ka Reykjavik Chips nimelisest söögikohast. Mina olin söönud ja võtsin jäätisekokteili.

Täiskasvanuna reisimise juures on tore see, et keegi ei loe, mitu jäätist, kommi või hot dogi sa päevaga ära sööd. Tee mis tahad, peaasi, et ise rahule jääd. Varjupoolelt ei tähenda niisugune vabadus kahjuks seda nagu muutuks kõht niisugusest käitumisest kiudugi võimekamaks. Raahul võisin ma oma joogiga küll olla, aga pärast oli tükk aega üsna läila, peaaegu paha olla. Hommikul olin peale testimist türgi maiustusi ka ostnud, neid roosi maitselisi, ja ilmselgelt oli mu päevane magusa jm suutlikus ületatud. Õnneks oli meid teenindav noorsand nii kena naeratuse, lõbusa olemise ja nõnda ilusate silmadega, et kehv enesetunne kauaks püsima ei jäänud.

Laetud akudega oli kena veel natuke mööda linna uidata, paari raamatupoodi sisse põigata ning lõpuks Katrini lemmiksurnuaial teistega kohtuda. Katrin kirjutab nimelt romaani, mille enamik tegelasi on surnuaias elavad tondid ja seega on tema huvi ka igati mõistetav. Kuigi tegelikult ei näe ma ka muidu surnuaia külastamises midagi halba kui vaid ise mõistlikult käituda ja mitte varjurahva rahu segada. Surnuaias õitses palju lilli, õhtupäike muutis olemise soojaks ja hubaseks. Ilus oli seal, seda enam, et kui võtta hetk hauakirjade lugemiseks ja haudade eneste vaatamiseks, võib paljugi teada saada nii kohalike nimevalikute kui ka üldise kultuuri kohta. Ma pole kindel, kas oleksin ise selle peale tulnud, et surnuaias just kohtuda, aga käia oli seal küll meeldiv. Täpselt nagu Reykjavikiski oli meeldiv käia. Oh jah. Reisiblogi on ikka lihtsam kirjutada reisil olles, kodus asjale tagasi vaadates tahab kõht krampi ja süda valutama hakata. Eriti kui tead, et suurt midagi enam lisada polegi. Üks külm punase artišoki tee ja siider hiljem oligi juba õhtu käes. Island saatis meid tuppa endale kohase tuulega, mis koos kell kümme suletavate söögikohtadega ei jätnud meile palju valikuid õhtu pikendamiseks. Ei läinudki vaja meie kohalike sõprade Barbora ja Giga näpunäiteid teemal pohmakaga lendamine, peavalu ja lennuki rõhk. Tavalise Reykjaviki melu asemel, millest reisijuhtidest lugeda võib, nägime meie õhtuhämaruses suikuvat linna, mis peagi nägi ka meid ennast suikumas. Imelisel kombel õnnestus mul üks kordki enne suurt reisimist korralikult magada ja hommikul puhanud peaga ärgata.

Sellest oli kõvasti kasu. Tundub, et väsimuseta on lihtsam ka hüvastijättudega toime tulla. Mehise hommikuse pudru ja kiire koristamise järel seisimegi juba ootava takso uksel, lehvitades maha jäävatele Mettele- Katrinile. Mettet vüib juba kuu pärast näha, kui ta tagasi kodumaale tuleb, aga mis saab Katrinist, seda on esialgu raske öelda. Loodan talle kunagi kui asjad paremad Šveitsi külla minna, seniks aga katsume vahest mõne uue kahe peale kirjutatud jutuga algust teha ja üldse sidet hoida. Paraku teeb distants kõigi sõpruste hoidmise keeruliseks. Minul on see siiani õnnestunud vaid Saritaga, kellega tutvumise lugu on kusagil siin all pool Šotimaa seikluste juures ka ilusti kirjas.

Taksoga jõudis meie Islandi seiklus ringiga tagasi sinna, kust olime alustanud. Jälle kord vilksatasid akna tagant mööda need müstilised maastikud, mille vulkaanilist teket olin nüüd oma silmaga näinud. Enam ei meenutanudki need midagi hirmsat ja salapärast. Laavaväljad on lihtsalt osa sellest saarest, niisama lahutamatud nagu rabad Eestimaast. Raske oli seda koduseks saanud tumedust, mida kevad õrna rohelise looriga pehmendas, nüüd enam Mordoriga võrrelda. Olin proovinud Islandit mitte südamesse lasta, et hoiduda sellest hingevalust, mis valdas mind Šotimaalt naastes, aga küllap pole see mul siiski õnnestunud. Miks muidu kirjutaksin ma kiindumusega sellest hullust ja monotoonsest maastikust, miks muidu tunneksin kahetsust selle üle, et Eestisse saabudes tuli lõpuks parema käe seest välja ka see pisike vulkaanipind, mis oli seal olnud juba aprilli algusest saadik. Selles mõttes on tore, et ma selle tõukerattaga kukkusin. Küünarnuki peal on kena roosa arm praegugi veel väga nähtav, see meenutab mulle Islandit ja sealseid seikluseid veel pikka aega.

Kuidas ütles rebane Väikesele Printsile selle taltsutamise kohta? Midagi sellist, et kui oled niisama, siis saad ise hakkama, aga kui oled juba kord taltsutatud, siis on taltsutatul taltsutajat vaja ja vastupidi ka. Küllap siis õnnestus Islandil mind ikkagi ära kodustada. Panin oma Islandi kampsuni selga, tõmban matkasaapad jalga ja siis tulid kohalikud minuga omas keeles juttu puhuma. Nüüd panen matkasaapad jalga ja loodan, et hoolimata kividest ära kriibitud ninadest, on neist siin mail vihma vastu sama palju kasu kui teispool ookeani, sest taltsutatud või mitte, minu kodu on siin ja iga reis saab kord läbi. Olen Eestis tagasi, kirjutan neid ridu siin selle sama helesinise laua taga, mida olen juba viisteist aastat tundnud, lehitsen mõnuga oma eesti keelseid raamatuid ja uinun magusalt Dormeo padjaga, millel on see parajalt õige kuju, mida ma Islandil nii väga igatsesin. Seega, kõik on justkui sama. Nagu poleks ära käinudki. Ainult peegli ees saab nähtavaks, see, et kuigi ikka sama, olen ma tagasi tulles ka natuke uus, natuke teistsugune. Mitte ainult lühikesed juuksed pole muutus, kuigi, olgem ausad, teistel paitab olevat nendega kõige raskem harjuda, vaid ka silmavaade ja naeratus on antuke teised. Justkui oleksin saanud elukogemust juurde, et nooremana tagasi tulla. Vähemalt selline tunne on küll. Meie viiene naiskond pluss Islandi lambakoer Kauri, Alda, Jon, Vala, Gulla, Barbora, Giga, Kara, Šašad ja ka kõik need vahvad inimesed, kellega tutvus piisavalt pikk ei olnud, et nimed meelde jääks- nende mõju mulle on olnud suur ja märkimisväärne. Virmalised, vulkaanid, kosed ja muud vägevad elamused on need, mille pärast ma sinna läksin, aga tegelikult on just inimesed (ja koer) need, kes selle reisi tõeliselt tegid. Katrin ja Kara aitasid mul näha endas tõelist kirjanikku ja mitte lihtsalt tüdrukut, kellele meeldib sõnadega mängida. Sinna otsa veel tõsiasi, et noorsootöötajana muutis Katrin pooled argised vestlused poolkogemata tõeliseks psühhoanalüüsiks, mis viisid omakorda tõelise sisekaemuseni. Sama jätkus Mettega, kes tutvustas mind budismiga ja julgustas jagama enda elukogemust. Naljakal kombel käisime neli aastat koos koolis, aga selleks, et mõista, et oleme kohati päris sarnased ja mõistame teineteist hästi, tuli Islandile tulla. Paulina oli lõputu inspiratsiooni allikas, õpetades mind riske võtma ja vabaks laskma. See on midagi, milles ma osav pole, aga nüüd näen, et tegelikult pole see sugugi nii raske. Ja kui vahel lähebki midagi teisiti, kui plaanitud, näiteks veered mäest alla, lõhud end ära või tunned end mõne eksootilise söögi mõjul nii pahasti, et eluisu kipub ära minema, siis tegelikult ei kahetse järgmisel hommikul ikkagi midagi. Kristel innustas mind oma töökuse ja heasüdamlikkusega, mis ei lakanud ka siis kui ta väga väsinud oli. Ning muidugi postkaartidega! Pärast Kristeliga tutvumist vaatan ma täiesti uue pilguga postkaartide ja kirjade saatmisele. Mul on selles vallas ikka pikk tee minna. Meie võõrustajad panid proovile mu teadmised Eesti ajaloost ja avardasid mu teadmiseid kala valmistamise osas. Ja nii edasi ja nii edasi. Söögi tegemise osas olen hulga targem, autot julgen vast nüüd ka siin rohkem kasutada, enesekindlust on rohkem ja sama käib ka usu kohta, et saan tõesti hakkama.

Aitäh kõigile neile, kes seiklustele kaasa elasid, aitäh neile, kes seiklused kaasa tegid, aitäh koolile saatmast, Gullkistanile vastu võtmast ja eelkõige aitäh selle eest, et mul avanes selline uskumatu võimalus nii noorena midagi nõnda vaimustavat kogeda nagu seda oli loomeresidentuur Islandil!

Viimase sõnana võib juhtuda, et peagi ilmub Erasmuse Delfi blogis ka väike minu poolne Islandi reportaaž, mida siis kindlasti ka siin jagan. Seniks aga hoidkem pead püsti- koroona või mitte, nii nagu tali taeva, ei jää ka elu elamata. Lihtsalt mõtlemist tuleb muuta ja ise aktiivne olla. Kui otsida, tuleb ka võimalusi.

See siin pole mu seikluse lõpp- see on uue algus!

Viimased kuumaveeallikad

Viimased asjad, kui tegu on heade asjadega, kipuvad ikka nukrad olema. Isegi mitte asja enda, vaid just teadmise pärast, et nüüd ongi kõik, see on viimane. Eks seda õhkkonda oli ka Gullkistanis tunda, kuid me tegime kõik endast oleneva, et positiivsete elamustega nukrust eemale peletada.

Kuna siin on üks kättesaadavamaid elamusi soe vesi, seadsimegi sammud esmaspäeval jälle Reykjataluri ehk siis kuuma jõe suunas. See oli emotsionaalne minemine, sest Alda, Joni ja Valaga jumalaga jättes mõistsime, et see ongi päriselt hüvastijätt. Muidugi võime ju teha plaane, et tuleme tagasi ja näeme veel, aga kas see ka tegelikult kunagi tõeks saab, pole sugugi kindel. Viimase aasta valguses ei saa reisiplaanidele liigselt toetuda ja nii tuli meil kõigil leppida pisarais Alda sõnadega: „näeme teel olles“. Millisel, eks see selgu ajaga.

Selfossis ravisime hüvastijätu kurbust naisterahvastele kõige tuntumate teraapiavormide šoppamise ja kookidega. Omast kogemusest ütleksin, et on vähe muresid, mida niisuguste koduste ravivormidega kasvõi natuke leevendada ei saaks. Book cafes lisasid Mette ja Katrin sinna juurde veel kauni elava muusika ja tagasi teele asusime juba kõik kuivade silmade ja naerul nägudega.

Kuigi eks ka see suur rõõm oli ajutine. Vaid paar kilomeetrit enne jõge said emotsioonid jälle toredasti Ameerika mägesid kogeda. Alda ema ootas meid oma aeda ja kaunist kodu külastama. Juba üle kaheksakümne aasta vana Gulla tervitas meid mullaste põlvede ja sooja külalislahkusega. Tal olid parasjagu käsil aiatööd aga meie tulles jättis ta need mõneks ajaks kõrvale, et külalisetga tegeleda. Gulla ja Alda on tõelised tulesädemed, imearmsad naisterahvad, kes juba mõne minutiga suudavad tekitada tüdrukus tunde, nagu oleks ta nende lihane lapselaps. Tunniga olin omadega juba täiesti sees. Hea, et ma sel päeval auto roolis olin, tee ja kindlale ülesandele keskendumine tegid kõik hüvastijätmised kergemaks. Kuigi Gullaga polnudki vaja veel jumalaga jätta, kuulnud, et me hakkame jõe äärde matkama, kutsus ta meid lahkelt õhtul tagasi.

„Te olete pärast kindlasti külmand ja väsinud, ma pakun teile kohvi.“ Mis sai meil sellise pakkumise vastu olla. Lehvitasime ja lubasime paari tunni pärast tagasi tulla.

Suisa sümboolne, et Reykjataluriga meie seiklused algasid ja nüüd saime me jõe ääres tasakesi otsi kokku tõmmata. Plaane oli küll veel mitmeid, aga teada oli, et korralikest matkadest jääb see viimaseks.

Ilm oli imeilus. Suvi tõesti on Islandile jõudnud koos lubatud suve algusega ja nüüd paistis päike soojalt me üle, tuul vaid kosutas hinge ning külm allikavesi kustutas matkaliste janu. Päikesepaistes esimeseks piknikuks maha istunud, võinuksime mäeseljale puhkama jäädagi. Nii mõnus oli. Kuid ei, siht oli siiski teine ja nii tuli jälle kott õlale võtta ja mõnest mäest veel üle ronida, et jõe äärde välja jõuda. Kott õlale on siin muidugi tore sõnade valik, sest mina olin omas uljuses teele asunud enam vähem kaks kätt taskus. Peale kaamera ja tasku pistetud veepudeli, polnud mul midagi sellal, kui teised ägasid raskete kottide all. Eks ma siis moe pärast vahepeal vedasin ühist moonakotti, et mitte täitsa logard olla.

Esmaspäeva õhtust hoolimata oli soe ilm meelitanud kohale hulganisti suvitajaid. Enamuse vastu polnud meil midagi, aga üks pidutsejate kamp ajas küll hinge täis. Kõlarist tuli tõeline vaibakloppimine, kallas oli täis šampuse, siidri ja Jäägri pudeleid ja neiud paistsid olevat plaani võtnud vees üks korralik labrakas maha pidada. Teised said pea vee alla panna ja kisast põgeneda, aga et mina olin tervislikel põhjustel vees vaid jalgu pidi, polnud mingit pääsu. Õnneks on Katrin kogenud sotsiaaltöötaja, kes ei karda noorte inimeste pahameele kätte jääda ja tänu tema diplomaatilisele lähenemisele, saime lõpuks ka siiski rahu ning vaikust nautida.

Tagasiteel oli minul olemine kõikse mõnusam, polnud raskeid kotte ja märgi liikmeid. Tõeline kontrast esimesele korrale, kui ma lõdiseva ja udu tõttu täiesti kasutuks muutunud prillidega mööda libedaid mäekülgi koperdasin. Oli ka elamus, aga praegust käiku nautisin rohkem.

Poole kümne ajal jõudsime uuesti Gulla juurde, kes võttis tõelise inglina ahjust soojasid saiakesi, serveeris kõigile joogipoolist ja õpetas meid õige islandlase kombel skyri sööma. Selgus, et olime seda siiani täitsa valesti teinud: mitte niisama ei võeta seda pakist ja hakata sööma vaid esmalt kallatakse juurde rõõska koort. Skyri ja koort ei tohi oma vahel mitte mingil juhul segada (!!!), muidu oleme nagu turistid (aga meie seda polevat ja seega oleks väga kole lugu, kui me valesti sööksime). Tundus kummaline, aga sööma hakates sain aru küll, miks Gulla nõudis, et me asja õigesti sööks. Magustoidul oli kohe hoopis teine ja parem maitse. Peab seda kodus ka paksu jogurti või kohupiimakreemiga proovima, eks need ole küllaltki skyri sarnased. Oh, kõige vahvama asja ma täitsa unustasin, alguses olid ju saiad veel natuke ahjus ja siis kupatas Gulla meid aeda, et me valutavad jalad kuuma veega mullivanni pistaks. See oli tõeline õndsus. Neil on siin soe vesi kogu aeg maa sees olemas ja seega saavad islandlased lubada endale luksusi, mis eestlasena tunduvad üsna uskumatud. Näiteks alati sooja vett täis mullivann. Ma isegi ei teadnud, et mu jalad valutavad, kuniks need sooja vette said.

Lõpuks pidime valusa südamega siiski Gullast lahkuma, kuna aeg oli juba hiline ja mul tuli meid kõiki ka koju tagasi sõidutada. Pidasin terve tee taevast silmas, et äkki näeme virmalisi, aga seda siiski ei juhtunud. Vast on see isegi hea, siis jääb viimane virmaliste kogemus rikkumata selgelt meelde.

Teisipäeval tegime viimaseid töötamise katseid, pakkisime kohvreid ja käisime jalutamas, et kolmapäeva õhtul oleks aega Kristeli unistus täide viia. Juba sellest saati, kui me koos Karaga Hrunalaugi kuumaveeallikaid külastasime, oli Kristelil peas pilt sellest, kui tore oleks seal mägede vahel päikeseloojangus pokaalidest Proseccot juua. Tõeliselt peen, suisa filmilik ja veidi jabur ettevõtmine klaasidega kuumaveeallikasse minna, aga samas, kus siis veel, kui mitte Islandil ning millal veel, kui mitte viimasel nädalal. Tuleb ju kindel olla, et vaid head ja veel paremad mälestused meelde jääks.

Täies pakkimise hoos

Ilm soosis meid täielikult, kohale jõudes kuldas loojuv päike mäeselgasid, hele taevas oli pilvitu. Vaid tuul kippus kimbutama, aga soojas vees polnud ka sellest lugu. Avasime šampuse ja Mette imelised hapukurgid ning olime korraks tõelised peened daamid. Nojah, siin on muidugi küsitav, kas peened daamid ikka söövad otse purgist ja šampuse kõrvale kurki, kaaviar oleks vist sobivam, aga te ei kujuta ette, kui maitsev see kurk oli ning kui hästi Proseccoga sobis. Kristel oli toonud ka hõbekandiku krõpsudega, aga siin ilmnebki, kui ebapraktilised niisugused asjad olla võivad. Sel ajal, kui kurgipurk rõõmsalt mööda tiigikest ringi hulpis, tahtsid krõpsud tuulega minema lennata ja neist oli seega rohkem häda, kui rõõmu. Kokkuvõtteks siis niipalju, et peen olemine on väga äge, aga vana hea praktilisuse vastu ei saa see teps mitte.

Lõpetasime oma vägeva õhtu kirjanduse lainel. Me Katriniga kirjutasime peale Blue Lagoonis käiku kahasse ühe pisikese tondijutu, mis sai nüüd väga glamuurse esmaesituse otse kuumaveeallikas. Sinna otsa ka Katrini romaani esimene peatükk, mille ta meie pärast inglise keelde tõlkis. Suurepärane õhtu, mis täitis kuhjaga kõik Kristeli ootused. Sel ajal, kui me riideid vahetasime, ilmus kusagilt kari Islandi hobuseid nii et isegi viimane hobuste paitamise linnuke sai kirja. Muinasjutus oleme me siin tõesti elanud, see on täiesti kindel. Island on meid hoidnud ja näidanud tõepoolest kõike, mida üldse kujutleda oskaksin ning rohkemgi veel.

Tagasiteel eksisime ära ja sattusime mingile päris hullule kruusateele. Augud olid suured, tee ise läbitav vaid teo kiirusel. Katrin oli tagasi jõudes sõitmisest üsna väsinud, aga magama ei saanud ta mitte, sest meie siinsed sõbrad Barbora ja Giga ootasid meid endale külla. Kaks kuud oli muudkui kutsutud, nüüd lõpuks siis jõudsime ka. Rahulik südamlik õhtu, saime jälle mehe moodi kostitatud ning ka kurk ei pidanud kuivama. On kurb lahkuda kõigist neist toredatest inimestest, keda oleme siin kohanud, aga teisalt on see väga liigutav ise hoolida ja tunda, et ka sinust hoolitakse.

Niimoodi on hea minna ja minemas me olimegi. Meil oli veel paar päeva aega ja nende jaoks olime planeerinud käigu Reykjavikki, et veel mõne hea inimesega kokku saada, muuseume külastada ning linnamelu nautida. Kuigi teel paremuse poole, paistavad Eesti piirangud siinsetega võrreldes veel üsna ranged. Tuli oma siinset järele jäänud aega korralikult ära kasutada.

Suuremad Reykjaviki muljed on eelmise käiguga juba kirja saanud, ülejäänust kirjutan juba järgmises postituses, et praegune liiga pikaks ei veniks. Hetkel lendame Saksamaa poole, all paistab maa. Arvatavasti Ühendkuningriik, vahest ehk isegi Šotimaa.

Asjad koos, kohe hakkame minema

Suve algus ehk ööd, mida on raske kirjeldada

Uskuge või mitte, aga Islandlased tähistavad 22.04 suve algust. Meie ei uskunud kuniks samal päeval saabunud Alda meid õhtul kohalikul moel tehtud pannkookide ja jäätisega üllatas. Tundus nagu kuidagi kohatu, et viimane lumi vaevu sulanud ja homme algab Laugarvahtni Kevade festival, kuidas nüüd järsku suvi. Aga nagu nõia väel, kuulis suvi kohalike kutset ja tuli kohale. Seda, et ma pluss kümmet kraadi ja vahelduvat päikesepaistet suveks nimetan, poleks ma enne siia tulekut uskunud, aga Islandil, kus kogu elu ja valikuid dikteerib esmajoontes ilm, on kümme kraadi tõeline troopika. Ilma naljata. Päike loojub alles kümne ajal, tänu täiskuule aga päris pimedaks ei lähegi.

Reede õhtul sai meie kohalik festival lõkkeõhtuga hoo sisse. Kuna tegu oli esmajoontes lastega peredele mõeldud üritusele, siis meie sinna esialgu väga hästi ei sobinud. Käisime korra Katriniga vaatamas, jõime tassi kakaod ja tulime koju tagasi. Päev oli olnud pikk, kõik residentuuri jooksul tehtu tuli peamaja seintele näituseks kokku panna, mis tähendas hulka mööbeldamist, klambripüstoliga vehkimist ja üleüldist tohuvapohu. Pugesin juba mõnusasti läpakaga voodisse, kui kuulsin ukse taga kolistamist.

“Ah, me läheme natuke jalutama ja kui pimedamaks läinud, siis vaatame korra tagasi lõkke juurde,” tegid kallid eakaaslased mulle plaani selgeks. No selge, kui plaan on niisugune, siis ega saa minagi teistest kehvem olla. Riided selga tagasi ja läki.

Meie väike jalutuskäik kujunes jälle matkaks mäenõlval. Sellel lihtsal põhjusel, et väga erineva füüsise ja maailmavaadete tõttu mõistame me seda maailma ning siinseid kogemusi ka täiesti erinevalt. Kuid oli seal midagi kahetseda, kui ma lõkke asemel keset metsa pehmel samblavaibal lebasin ja tähti vaatasin, Islandile saabunud suvelinnud troopiliste papagoidena puude otsas siristamas? -Muidugi mitte. Ma olen Islandil nii pika tee läbi käinud, saanud sellest tüdrukust, kes õhtustele plaanidele pidžaamapükstega lehvitab, vabandades, et ah, ma olin juba magama minemas, selleks tüdrukuks, kes keset ööd virmalistega kaasa tantsib. Pikutasime mäenõlval, vaatasime tuledes asulaid, mille tuled ka kümnete kilomeetrite tagant ära paistavad ning unustasime lõkke sootuks. Sellel lihtsalt polnud enam tähtsust. Tähtsad olid hoopis pilved pea kohal, esimene soe õhtu ja teadmine, et kuigi see on viimane reede, mil ma Laugarvahtnis olen, on see veedetud hästi. Ma pole veel see tüdruk, kes rongi nähes peale hüppaks, sihtkohta teadmata, aga tahaksin loota, et ma olen järgmisel rongil, mis päikeseloojangusse sõidab. Sest, päeva lõpuks, kas pole see mitte õpirände ja olgem ausad, ka elu enda mõte? Olla vaba ja minna lasta?

Tagasi jõudsime puruväsinuna, et laupäeva hommikul kell kümme festivali töötubadega pihta hakata. Meie juures sai teha Kristeli juhatusel taimepuslesid ja näitust vaadata. Liiklust polnud küll palju, aga need, kes käisid, olid asjast huvitatud ja andsid igati positiivset tagasisidet. Pärastlõunal oli aega ise töötubades käia. Mina valisin kollaaži ja vabas õhus kokkamise töötoad. Esimese lihtsalt selle pärast, et kollaažid on mu suur huvi ja teise lubatud kõhutäie pärast 🙂 Mõlemaga võis igati rahule jääda. Ma pole endale kunagi varem lõkke peal kala teinud ja oh kui hea see maitses! Lisaks veel toredad inimesed ja palju uusi kogemusi- no mis sa veel tahta võid.

Töötoas valminud kollaaž

Kuue paiku panime näituse uksed kinni. Tänusõnadega täidetud külalisteraamatu esimesed lehed andsid tunnistust sellest, et meie väsimus oli igati kohane ja välja teenitud. Kuid põhku pugemiseks oli veel väga vara. Kell üheksa lubati järve äärses kasvuhoones pidu- khm, vabandust, meil ei tohi siin koroona piirangute pärast pidusid pidada. Ma ajasin vaid sõnad segi, see oli ikka koosviibimine 😉 Seniks aga pöörasime tulesid vähemaks, viskasime jalad seinale ja tegime puhkepausi ajal projektoriga veidi kino.

Peagi oligi kell üheksa ja järve ääres algas kõige jaburamalt vahvam külapidu, kus ma kunagi käinud olen. kutsutud olid kõik 25 festivali korraldusliku poolega seotud liikmed, et nüüd sõbralikult klaasist kasvuhoone seinte vahel pidutseda. Kogu üritus meenutas mulle kõigi nende postapokalüptiliste filmide pidusid, kus inimkonna jäänused kuskil lagunevate hoonete ja laoruumide vahel tõsiseid rämmareid maha peavad. Kujutage endale suurt klaasist kasvuhoonet, mida tavaliselt kasutab kohalik kunstnik ruumiliste Islandi topograafiliste kaartide loomiseks. Lisaks ladustatakse samas hoones ka kajakke. Nüüd on kunst linadega kaetud, kajakid seina ääres hunnikus, ruumi keskel ruum tantsimiseks, ühes seinas vilkuv DJ pult, kus keegi väga modernse maitsega noormees kosmosemuusikat mängib. Õues on pime, aga sees põlevad kõik tuled, nurgas projitseerib diskokuuli laadne kera põrandale värvilisi laigukesi. Otsaseina ääres on snäkilaud pakiveini ja kohaliku õllega. Muusika järgi on natuke raske tantsida, aga mõnede julgete kunstiinimeste eeskujul sai lõpuks vastav rütm leitud ning poole ööni ringis tantsupõrandal hüpeldud. Selleks ajaks, kui poole ühe paiku Katriniga koduteele asusime, julgesid lõpuks ka kohalikud tasapisi tantsima hakata. Tõeline maaväline ja samas väga maine õhtu.

Pühapäev jätkus samas vaimus maaväliselt. Õieti just pühapäeva õhtu. Jätan siinkohal vahele aeglaselt kulgenud hommikused tunnid ja uimase pärastlõuna koos paari näituse külastajaga. Alda, Jon ja nende tütar Vaala korraldasid meile kella kümneks õhtul viimase ühise õhtusöögi. Pakuti kala ja köögivilju, sinna kõrvale punast veini ja magustoiduks jäätist. Sõime küünlavalgel, olles korraga rõõmsad ja kurvad nagu lõppudele kohane. Kakskümmend minutit enne kahteteist kallistasime Aldaga ja läksime magama. Õieti see oli plaan enne, kui ma välja astusin. Täiskuu valgustas hämarat ööd, mägede kohal kumas veel päikeseloojangu viimane triibuke. Enne kui asjast arugi sain, kandsid jalad mind majast mööda ja jõe poole. See polnud niivõrd mõte, kui tunne, et nüüd on vaja minna. Jalutasin läbi metsa ja üle künka, kükitasin jõe äärde ja vaatasin seda vilgast veevoolu, mis on nii armsaks saanud. Kuuvalgus peegeldus jõel, püüdsin selle pihku, rüüpasin külma vett ja pesin nägu. Kuu oli ikka seal, ootas, vaatas ja valvas ning siis hõikasin ma kuu poole ühe soovi, sest tundus justkui õige hetk niisuguse asja tegemiseks. See, mis edasi jutus ei ole väljamõeldis ega rumal liialdus. Olin just oma sooviga ühele poole saanud, kui taevas vastusena helendama lõi. Teravate nõeltena tuiskasid virmalised igas suunas üle heleda taeva, eredamad ja selgemad, kui ühedki varasemad. Rohelised ja roosad ning nii täpselt ajastatud, et hirmus hakkas. Seda, kui hästi, mõistsin alles üle tunni aja hiljem, kui jälle tagasi toas olin.

Olin teistele helistanud, et neid ka asjast teavitada (ha-ha, nad olid juba õues ning hõikusid mind taga otsida, sest kellelgi polnud aimu, kus ma olen) ja nüüd kellaaega vaadates paistab, et soovisin oma soovi täpselt südaöösel. Täiskuu pühapäeval, superkuu ajal, mis asukoha järgi asub skorpioni tähemärgis, mis on ka minu tähtkuju. See polnud teadlik valik, et lähen ja loitsin, superkuust polnud mul aimugi, samuti ei mõelnud ma kohal olles kellaajale või päevale. Olin mina ise ja oli loodus ning kuu. Ülejäänus toimisin lihtsalt südame järgi.

Hakka või muinasjutte uskuma, sest kokkusattumusi saab korraga justkui liiga palju.

Või kas need ongi muinasjutud? Kas on haldjate maa mulle pähe hakanud või ehk on siin ürgses paigas säilinud osa kadunud esivanemate tarkusest, millele moodsas maailmas kohta pole? Mõelgem selle peale. Mitte puhtast õhust ei hakatud talude juurde kaitseks pihlakaid istutama või kindamustrisse kaheksakandu kuduma. Kusagilt pidi see ju alguse saama ja võimalus, et meie pärimuses peitub tõde ja sügavam tarkus on täpselt niisama suur, kui see, et keegi jutuvestja need ühel päeval õhtujutuks välja mõtles. Mida uskuda, see on juba iga inimese enda valik.

Helesinine unistus

Pärast nii võimast elamust olime kõik päris läbi. Vulkaani juurde tehtud matk oli igati korralik ning vaimselt oli tegu millegi nii võimsaga, et mõistusel oli raske sellest aru saada. Emotsioonid olid üha laes ega tahtnud kuidagi rahuneda, mis sellest, et nädala teises pooles hakkas see meid kõiki vaikselt väsitama. Seega otsustasime, et pärast suure tule nägemist, oleks kõige õigem jälle vee juurde minna, et sisemisi leeke veidi rahustada. Olime juba näinud mitmeid külmasid ja kuumi, horisontaalis ja vertikaalis voolavaid veemassiive, aga kõik need olid läbipaistvad ega erinenud tavalisest veest muu kui ehk lõhna või maitse poolest. Nüüd otsustasime teha sammu edasi ja rõhuda värvile, sest Islandil on isegi sellised asjad võimalikud. Laupäevaseks sihtkohaks sai võetud üks Islandi tuntumaid turismiatraktsioone Blue Lagoon, mida väljamaalased kiidavad taevani ja kohalikud peavad saare kalleimaks avalikuks välikäimlaks.

Poeskäigu üllatused

Laupäeva hommikul alustasime varakult, mis sel korral tähendas starti poole kümne ajal. Esimest korda saime tõesti ka plaanitud ajal minema, nii et korraga oli meil aega rohkem kui küll. Nagu ikka, siis esmalt läksime põhimaanteed pidi Selfossi, kus sõime korraliku hommikueine Pylsuvagninnis. See kohalike sõnutsi saare parim hot dogi putka tundub väljast suhteliselt suvalise kohana, aga tõepoolest, “kuumad koerad” on neil tasemel. Vorst, sibul, praesibul, sinep, majonees ja ketšup, kõik ilusasti olemas. Et ikka maitse eluks ajaks meelde jääks, võtsime neid Metega kohe tublid kaks tükki.

dav

Blue Lagooni tee läheb pikki rannikut, ühel pool samad tuttavad kaljud, mida juba vulkaani juurde sõites pildistasime, teisel suur ookean ja mõned laiali pillutatud rannakülad. Joni soovitusel sõitsime esmalt läbi Eyrapakki. Möödutud oli sealt juba esimesel nädalal kuuma jõe juurde minnes, aga sisse polnud me veel kordagi põiganud. Uskumatu, kuidas siin tähendab vana kaluriküla peatänavat ääristavaid värvilisi plekkmaju, mis on ehitatud alles 20. sajandi alguses. Alles sellistes kohtades jõuab päriselt kohale, kui erinevad me tegelikult oleme. Mõtlen Peipsi kaluriküladele, Karlovale, Supilinnale, mõisaparkidele… Island on tõeline kontrastide maa, ürgne ja samal ajal kuidagi nii noor. Mitte, et ka plekkmajades poleks ilu, vastupidi, aga see on kummaline ja harjumatu ilu, mida peab vaatama esmalt südame ja alles siis silmadega, et seda tõeliselt näha.

Blue Lagoon on väga lähedal Grindavikile, kus me esmaspäevasel vulkaani käigul ümber pöörasime. Sinna sõites, hargneb tee ühel hetkel kaheks. Esimesel korral sõitsime me otse edasi, kuid sel korral pöörasime vasakule, et heita pilk tormisele ookeanile ja Katrinile juba varem silma jäänud Strandakirkja ehk Rannakirikule.

Sõites mööda pisikest kõrvalist asfalteed, ühtes vähestest siin kohatud teedest, mille kohta saab tõesti õelda, et see oli väga kitsas, nägime me lõpuks sellist küla, millena me kõik Laugarvatnit olime kujutlenud. Õieti on küla selle hõreda asustuse kohta isegi palju öeldud, seal polnud enamat, kui üks suur talu ja mõned väikesed lagedale rannikule pillutatud majakesed. Tumeda taeva ja valget vahtu pritsivate lainete taustal olid need kõike muud, kui lustlik vaatepilt, kuid ometi oli see paik, nii väike, et kaardil pole isegi nime märgitud, kuidagi kutsuv. Üksildane ja pime, kuid üdini inspireeriv. Kuidagi kodune.

Autost välja astudes see tunne vaid süvenes. Tegin kiire tiiru hauakivide vahel, kiriku uksed olid külastajatele suletud, ja jooksin lummatuna valli suunas, mis mind ookeanist lahutas. Suur meri, vähe on asju, mis sellele vastu saavad. Eriti, kui rannikut ääristavad mäed, mida lained oma tapva jõuga armutult peksavad, ikka kivile alla jäädes. Ma ei tea, kaua ma seal seisin ja laineid vaatasin… Vahepeal sõitis keegi tubli inimene kohale ja avas kiriku uksed, aga mina kiikasin sinna vaid põgusalt. Inimese loodu, olgu ta pealegi kena ja püha, ei suuda võistelda looduse endaga.

Mereäärne kirik

Meie Blue Lagooni piletid olid kella üheks, mis on umbes täpselt see kellaaeg, kui me kiriku juurest liikuma saime. Sõita oli veel pool tunnikest ja õnneks on Blue Lagooni broneeringutele jäetud meiesuguste tarvis ühe tunnine aken, mille jooksul kõik ilusti ja ilma lisasehkendamiseta sisse saavad.

Tee laguuni juurde oli süvendatud läbi mõnesaja aasta eest voolanud laavajõgede. Praeguses kuumaastikus oli selgelt näha jääke sellest, mida nägime esmaspäeval värskel kujul. Nüüd oli tahkunud laava aja ja ilmastiku tulemusena murenenud, aga põhiolemus jäi ikka samaks.

Korraga hakkas käänaku tagant paistma suur parkimisplats ja selle kõrval ka meie sihtpunktiks olev spa kompleks. Sisenedes tervitas meid abivalmis administraator, vististi üks kõige asjalikumaid ja informatiivsemaid, keda kohanud olen. Saime käepaelad kätte ning sisenesime korraga tõelise ulmefilmi võtteplatsile. Tumehalli ja sinisega interjöör, valgustatud peeglid ja kappide lukustussüsteem, mille kasutamine meenutas “Võimatu missiooni” stiilis pommi desaktiveerimist. Isegi närviline piiksumine oli sama. Pika koridori ääres oli palju väikeseid riietusruume, et võimaldada koos reisivatele gruppidele ja peredele võimalust omaette olla. Mööda neid samu koridore kõndisid vangivalvuritena musta riietatud naisterahvad, kes jälgisid kulli pilgul… midagi. Mida täpselt, selles on raske aru saada. Kahe meetri vahe see igatahes ei olnud. Iga kord, kui mõni niisugune meist möödus, tundsin end pahandusega kohe- kohe vahele jääva koolilapsena. Kui me siis oma söögi kotist välja võtsime, et enne vette minekut veidi süüa, olime küll kindlad, et saame kohe pahandada. Aga ei, preili heitis meile ühe range pilgu ja kõndis edasi. Huvitav, kas on ka põnev töö…

Basseini eesruumis tabas mind väga meeldiv üllatus. Esimene koht, kus oli mõeldud sellel, et kõigile inimestele ei meeldigi soojast basseinist külma õhu kätte silgata. Väike kanal tuli juba tuppa välja ja seda mööda sai mugavasti välja minna. Ja väljas… See juba oli midagi. Mina olen nüüd jälle see inimene, kes ühineb kiitvate turistide hordiga. Kujutage ette sooja vanni, sellist, mille temperatuur on täpselt õige. Nüüd mõelge, et see on üüratusuur ja siis tehke vesi läbipaistmatuks ning helesiniseks. Mis võiks olla veel maagilisem?

Koos piletiga kaasnevad ka tervitusjook tava baaris ja ränimask maskibaaris. Jällegi, mõlemad ilusti kohale ujutavad, kuigi ujumine on vee suure mineraalide sisalduse tõttu üsna keeruline ja nõuab suurt pingutust. Lihtsam on kõndida või ulpida.

Kuna Katrin soostus tagasi sõitma, lubasime endale Kristeliga klaasi šampust. Meeldiva üllatusena tähendas esimene tasuta jook seda, et võid valida menüüst ükskõik millise joogi. Me võtsime siis kohe täie raha eest- mahla saame endale siin ka niisama lubada 🙂 Pealegi, no on tõesti väga peen istuda helesinises vees, kanda oma ilusat kuurorti stiilis trikood, mis on veega täpselt sama värvi sinisetriibuline ja laisalt šampust rüübata, sest kiiret pole enam kusagile. Hiljem teed mõned tõmbed maskibaari ja hellitad end küllusliku näomaskiga. Jälle väga eriline. Jah, hoopis midagi muud, kui vägev matkamine, mille pärast enamus siia tulevad, aga ma ei ütleks, et sugugi halvem, sest elamus oli ikkagi täiesti hingemattev.

Ainus, mille üle veidi nuriseda, on hind, mis ka praegu, kui kõik on koroona pärast odavam, oli siiski 37 eurot inimese kohta. Kuulsin, et varasemal ajal oli see midagi saja kanti… See olnuks ikka liig, eriti, kui kõik kohad on inimesi täis. Aga praegu, kui rahvast oli vähe, ruumi palju ja hind ka madalam, oli see kindlasti väärt käik.

Tagasi koju jõudsime umbes 12 tundi peale lahkumist, et veel viimaseid nädalaid oma töise eluga jätkata, enne, kui iga roju oma koju läheb. Sinna vahele veel maitseelamusi, näiteks pühapäeval sai põhjapõdra burksi proovitud ja muidugi ikka jalutamist armsaks saanud radadel.

Neli vulkaani, viis kaunitari ja kuus tööpäeva

Pärast suuri elamuis, on alati veidi keeruline hakata väiksematest rääkima. Jabur, aga nii see on. Õnneks, elamused siin mail tasakaalus. Veidi tööd, veidi lõbu ja siis midagi suurt, sest ega kogu aeg ju ei ole võimalik imesid näha. Muidu poleks imed enam ise nii imelised ja kaotaks oma sära.

Peale meie Reykjaviki matka tegin mitu päeva korralikult tööd. Lõpuks ometi hakkas käsikirja algus kusagile jõudma, varsti, õige varsti jõuan selle osani, mis juba mitu kuud on kirja saamist oodanud.

Ka kunsti tegin selle nädala jooksul, see kord segades luulet ja kollaaži. Minu enda Gullkistani perioodi suur lemmik, aga vaatajate arvamus jaguneb kaheks. Siinne kunstirahvas vaimustub, ülejäänud inimesed kratsivad kukalt. Kunstnikute vana ja teada tuntud probleem. Kuid põhivoolule on lõbus vastu ujuda ja et kunsti teen ma ikka ja alati esmalt enda pärast, siis pole sellest midagi. Pigem ennustab samas stiilis jätkama.

no coffe

Ka teised on tublisti töised ja neid produktiivseid päevi oleme nüüd mitmel korral filmiõhtuga lõpetanud. Esmaspäeval tegi valiku Kristel, näidates meile (minu jaoks siiani täiesti tundmata) suurepärast 2003. aasta filmi “Coffe and Cigarettes,” mis tõusis samal õhtul kogu viisiku top 10 filmide hulka. Kes pole näinud, siis väga soovitan, film on ilusti ka YouTubes kättesaadav.

Jätkasime reedel Pauliina valikuga. Jaapan, 2004 “Survive style 5+”. Hullumaja puhvet, aga lõpplahendus üllatavalt ilus. Tõeline Pauliina film, midagi pole öelda. Värvikirev, mõtlema panev, kohati arusaamatu… Minu pea käis peale lõppu veel emotsioonidest ringi, magamisest polnud juttugi ja nii kutsusin kallid majakaaslased õhtusele jalutuskäigule.

See on lihtsalt suurepärane, kui ilus on Islandi öötaevas, kui seda parasjagu ei varjuta pilved. Nii ümar ja kuidagi käega katsutavalt lähedal, säramas kümnetest tähtedest, mida kodus kas ei näe või ei märka. Jalutasime kohaliku väikese surnuaiani ja tagasi. Tee oli pime ja lumine, eriti tagasi tulles, kui maastik mägisemaks muutus, pidime kõik mitmel korral ninuli käima, aga see ei häirinud kedagi. Tumedad kuuskede siluetid ja heledad tähed on nii ilus vaatepilt, et seda nähes ei saa teisiti, kui peab rõõmustama.

Ma ei tea, mis vägev töö laine on kõiki siinseid asukaid vallanud, aga ka laupäeva hommikul, mis sellest, et on nädalavahetus ja puhkepäev, olid kõik usinasti juba enne keskpäeva oma poolikute projektidega ametis. Nii, et kui kella ühe ajal saabusid Jon ja vapper väike sõber Kari ning tegid ettepaneku, et preilid, ilm on nii ilus, ärge kükitage toas, läheme matkale, ei kostunud köögist just vaimustuse kilkeid. Mul olid klapid peas ja käsikiri ees ning parasjagu suur tuhin sees, aga ka läbi selle kuulsin ma Joni pettunud häält, et ah soo, muidugi, töö jah vajab tegemist… Viskasin käsikirja nurka ja jooksin kööki, valmis kõik seiklused kaasa tegema. Tööd jõuab alati teha, aga Islandil olen ma ainult nüüd ja praegu. Mis saaks sellest väärtuslikum olla? Isegi tasustatud tööd saab ju ka alati hiljem teha ning olgem ausad, Mette on meist siin ainuke, kes pidevalt päris klientidega tööd teeb. Meie teised vihume nii sama enda lustiks töötada.

Minu otsustavus mõjus nakkavalt, nii et minuti pärast oli kogu naiskond otsustanud, et saab endale väikest puhkust lubada. Joni sõnutsi 15 minutit sõitu ja poolteist tundi matka. Oleme oma kodustega ikka väikestel ühe päeva matkadel käinud juba sellest ajast, kui ma veel päris väike olin ja seega tean ma päris hästi, et kui seltskond on vähegi suurem, teele asutakse pärastlõunal ja matka pikkus on ajaliselt mõõdetav enam kui tunniga, siis pole lootustki enne õhtut tagasi jõuda. See on fakt. Kõndimine võtab aega, looduse nautimine võtab aega ja ka sõitmine võtab aega. Seega kui juba minna, siis pole mõtet seda kiirustades teha. Matkamine on asi, mille jaoks tuleb aega võtta, et seda nautida.

Meie matkatee algas toreda peatusega kohalikus külakirikus. Olen siin mitmest tillukesest kiriklast mõõda sõitnud, aga täna sain esimest korda ka ühte sisse astuda. Mõned pingid, tagasihoidlik altar ja väike madal kantslike- tõeliselt hubane kirik, mis ei sisenda hirmu Jumala ees vaid pigem rõõmu sellest, et on paik, kus Talle lähemal olla. Sellises pisikeses maakirikus võiks isegi käia, kui meil kodus niisuguseid oleks. Piisavalt lähedane minu muidu metsausulisele maailmavaatele.

Kui kirikus oli ära vaadatud kõik, mida vaadata saab ning isegi veidi musitseeritud, sõitsime lõpuks edasi. Meid oli kuus inimest ja koer viiekohalises autos. Pahatahtlikud Ida-Eurooplased tulid oma pagasiruumis sõitmise ideega ja veensid seadusekuulekat Joni oma rumalustega kaasa minema. Või kas oligi rumalus… Mina olen väga selle poolt, et kui saab kusagile minna ühe autoga, tuleks seda alati eelistada mitmele. Nii keskkonna kui ka seltskonna huvides 🙂

Matkarada ise oli kerge ja vaheldusrikas, kauni kiirevoolulise jõe kaldal. Nägime kolme väikest fossikest, kõigi vesi ennekuulmatult sinine. Kuigi vaevu nähtavad, ilmutasid end raja kõrval ka esimesed kevade märgid: teed ääristavatel põõsastel olid kollased võrsed, vesi oli sängis kõrgele tõusnud ja päike paistis tõesti soojalt. Seega pole imestada, et meie väike matkake võttis arvatud pooleteise tunni asemel pigem kaks ja pool tundi. Muidu polnuks häda midagi, aga kõht läks kole tühjaks.

Tagasiteel tegime tööpõlgurite suureks rõõmuks ja tööarmastajate õuduseks väikese ringi, et Jon saaks meile näidata ühte vähem tuntud kuid väga ilusta koske ning kohalikku katedraali. Mina olin mõlemaga väga rahul. Kui oleks veel ka nimed meelde jäänud, oleks eriti tore. Minu päeva lemmik oli suure kiriku altarimosaiik. Kujutati avatud poosis Jeesust, vahelduseks oli ta täie elu ja tervise juures. Mis teose eriliseks muutis, oli pildi üldine mõte. Islandi looduse toonides valitud tükikestega loodi pilt mis kujutas korraga nii siinset maastiku kui ka sellest läbi kumavat lunastajat. Väga värske lähenemine nii selge ja tõese sõnumiga, mis minu suureks heameeleks peegeldas jällegi siinset tervislikku arusaama, et Jumal ja loodus pole mitte eraldiseisvad vaid teineteist täiustavad. Islandlased pole sügavalt usklikud nagu Jon ütles, kuid samas usuvad nad haldjaid ja austavad oma hullu maad ning hullu ilma. Pole siis ka ime, et siinne ristiusk on pidanud end kohandama saare ürgsemate jõududega ja mitte vastupidi. Naljakas, aga sellisel kujul muutub usk täiesti loogiliseks ja paneb mõtlema meie enda hiitele ja pühadele allikatele…

Koju jõudsime tagasi veidi peale kuut. Minu jaoks mõjus meie väike käik väga laadivalt. Uues kohas matkamine ja tublid 10 000 sammu muudavad mu pea alti rõõmsaks. Ülejäänud seltskonna hulgas leidus ka arusaadavatel põhjustel teisiti mõtlejaid, aga tänast filmiõhtut alustasime juba kõik väga hea tujuga. Nüüd oli minu kord valida ja seega vaatasime suurel ekraanil 2014. aasta filmi “A Long Way Down”, mis on viimased kuus aastat olnud mu püsivaid lemmikuid. Kuigi sisult pigem tõsine, annab see film alati lootust paremale homsele. Isegi siis, kui kõik juba ongi hästi.

Intervallidena käivad meil need suured seiklused. Nädal tagasi teisipäev- kolmapäev Reykjavikis, sellele eelneval nädalal Viki trip. Kõik suurepärased elamused, mis said sel esmaspäeval üle trumbatud millegi niisugusega, mida ma poleks iial arvanud, et minu silmad näha saavad. Vulkaan. Või mis vulkaan, üks, kaks, kolm, neli vulkaani!

Jah, esmaspäev oli nüüd lõpuks see päev, kui meie naiskond jalad selga võttis ja otsustas, et kas nüüd või mitte kunagi. Siin kohal selgitan kiirelt tagamaid. Esiteks oli Katrinil sünnipäev, mida me kõik tahtsime meeldejäävaks teha. Teiseks oli ilm juhuslikult ilus, tuul väike ja seega toetas kõik matkamist. Kolmandaks, oli Joni poeg kaks päeva varem käinud ning jagas isale meie tarvis hulga soovitusi, neist peamine: MINGE, MINGE, M I N G E!!! Läksime!

Teel ütlesime tere Aldale ja tema emale, kes tahtsid meie koleda plaani peale peaaegu pisaraid pühkima hakata, vaatasime natuke ookeanit ning tegime Kristeli tarvis samblal pikutamise peatuse. Maastik muutus üha ilusamaks, emotsioonid kerisid, kerisid ja siis kella kuue ajal olimegi parklas, mis meenutas autode hulgalt mõnd suurt festivali. Rahvast oli murdu. Hirmu teelt eksida polnud mingit, kuigi mudane, oli tee hästi tähistatud ning elav inimmeri juhtis järjekindlalt tulemägede suunas.

Mere ääres

Matk oli korralik. Pikajalgse Joni pikajalgne poeg väitis, et tema läbis tee sinna 45 minutiga, meil kulus umbes poolteist kui mitte kaks tundi. Kui oled ikka lauskmaalt pärit, on mõistlik igasugu ronimisse suhtuda austuse ja ettevaatlikkusega. Vahepeal tuli kõva tuul, siis säras päike…Kord oli palav, siis jälle jahe, aga kohale me jõudsime. Juba esimesed vaated mäele võtsid hingetuks. Küll kaugel ja endiselt päikeselõõsas, aga õhku kerkivaid laavajugasid ja punaselt helendavaid kive oli siiagi näha. Tegime tee joomise peatuse, mille kvaliteedi üle olnuks uhked ka tõelised inglased ning jätkasime ronimist, saadetuna ühe sõbraliku vanahärra manitsusest: “Ja tüdrukud, ärge teie olge need lollid turistid, kes päris laavajõe äärde ronivad!”

Esimesed emotsioonid koos kauguses paistva vulkaaniga

Kohati tundus, et me ei jõuagi kohale. Mäe otsast nägid vulkaani ära, aga selle juurde minekuks, tuli minna ringiga ümber kahe teise mäe. Nii, kui vulkaan nüüd täismõõdus ja täies hiilguses meie ette ilmus, kadus ka kogu reisiväsimus. Maa enda arteriaalne verejooks. See ei kõla sugugi poeetiliselt, aga ütleksin, et vulkaan ongi midagi nii võimast, vägevat ja isegi groteskset, et oleks vale kirjeldada seda sama moodi nagu kirjeldaksin õrna roosiõit või roosat päikeseloojangut. Vulkaan on otsene oht, ürgne vägi, mis meie enda silme all lõi metallisulamist mägesid. Ohutus kauguses seisid vilkuritega päästjate autod. Polnud saladus, et vulkaani mürgised gaasid, olgugi, et tuul neid minema kandis ja tänu mitme nädalasele purskamisele, oli kõige hullem ammu möödas, võisid mõne inimese väga haigeks teha. Kogu matk ise, oma keerulise ronimise ja teadliku pimeda peale jäämisega, et vaadata voolavat tulejõge, pole ju ka ise midagi muud kui tõeline ohuga flirtimine. Aga olgu ma neetud, kui see polnud mu senise elu parim flirt!

Pidasime Kristeliga kõige suurema vulkaani kõrval jälle väikese pikniku. Iga meetri järel läks vaade aina ilusamaks, aina uskumatumaks. Teadsid seda küll, aga liikuda oli ikka raske. Silmad kiindusid enda ees avanevasse vaatepilti ning jalad keeldusid edasi minemast. Sel ajal, kui meie alles rahus teed rüüpasime ja pilte tegime, oli ülejäänud seltskond juba ülejäänud kolme vulkaani juures ära käinud. Sünnipäevalaps ütles, et tema teab oma piiri ja hakkab vaikselt alla tagasi ronima, et mitte pimeda peale jääda. Meie teised, kes kümme, kes kakskümmend aastat nooremad, jäime paigale. Kedagi ei paelunud liigselt idee pimedas mägedes laskumisest, aga ära ka ei tahtnud. Me polnud ju Kristeliga veel kõike näinudki.

Kõige suurem ja kauem pursanud vulkaanidest on kindlasti maiesteetlikuim, kuid tagumised kolm vulkaani pakkusid jälle midagi täiesti uskumatut. Siin oli laavajõgi, mille eest meid oli hoiatatud. Kas me kuulasime? Muidugi mitte. Sättisime end laavajõest nii umbes kümme meetrit kõrgemale, sõime juustu, rüüpasime Islandlaste Musta Surma ja pidasime maha oma elu vägevaima pikniku. Tartlasena on 2/3 mu senistest piknikutest, mida ma väga pidada armastan, aset leidnud Emajõe ääres. Võtke nüüd see pilt, aga asendage vesi laavaga ja majad mägedega. Selle jaoks jääb jälle sõnu puudu…

Keegi vahva inimene oli vulkaani äärde vedanud suure kõlari ja kuulas nüüd valjusti popmuusikat. Olime juba tulles naljatanud, et siin on ju tõeline festivali meeleolu, ning minu jaoks sai see nüüd täielikuks. Ma olen ikka unistades Woodstock´ile mõelnud, et näe, seda ei ületa ikka millegagi ja mina polnud siis isegi mitte sündinud. Kuid istudes siin Islandil laavajõe ääres, ümbritsetuna värvikirevates riietes matkajatest, süües juustu, krõpsu ja šokolaadi ning kuulates kauguses kostvat popmuusikat, olin ma korraga maailma kõige vingemal festivalil, korraldajaks Emake loodus ise. Fagradalsfjall`i Vulkaan, see oligi minu Woodstock!

Mõnisada fotot ja pool juustu hiljem, kuskil kella kümne ajal, hakkasime vaikselt tagasi minema. Ilge tahtmine oli lapse kombel kõhuli visata ja öelda, et eip, ma ei tule, aga paraku tuli faktidele näkku vaadata. Olime juba niigi kauaks jäänud ja vähemalt esimese kilomeetri või kaks võinuksime vähemalt läbida nii, et on mingigi nähtavus. Plaan oli minna kõik koos, aga juba esimese teelahme juures läksime meie Paulinaga mööda ümarat mäenõlva, Mette ja Kristel aga otsustasid mägede vahelise tee kasuks, mida olime enne kasutanud. Vaevalt ma kunagi ühtegi lahku minekut mõttes nii palju kiitnud olen kui seda siin. Tänu valitud teele, nägime me korraga kõiki kolme vulkaani, teed valgustavas tulemägede põlemise punane kuma. Eksida ei saanud, pimedas oli minejaid veel enam kui valges tulijaid. Lõputu jaaniussina lookles tee me ees ja taga, lõppedes alles parklas. Suurte järskude laskumiste ajal, kui vulkaanist oli näha veel ainult punane kuma taevas ja pealaternatega matkajad kogu meie jalge ees avaneva oru särama panid, pidi mul hing imetlusest kinni jääma. Minu muusikafestival tahtis seguneda palverännaku või millegi muu täiesti ebamaisega. Nautisin seda öist retke väga, panemata isegi tähele, et olime kokku läbinud umbes 15 km.

Alles siis, kui meie müstiline teekond parklani jõudis, sain ma aru, et olen tõesti väsinud. Autot pole. Parkla on, õieti on neid isegi kaks, aga kumbki neist ei paista selle moodi, kuhu olime jätnud oma auto. Kõne Katrinile ja mis me kuuleme, terve kilomeeter lahutab meid autost. Kui pimedas ronides ja jalge aluse pärast muretsemist tundsin, et üks kokteil ja teised riided ning ma võiks omas ülevas meeleolus otse peole kihutada, siis pärale jõudnuna, tundus see täieliku surmana, kui ma veel kilomeetri kõndima pean. Õnneks on autode juures see hea omadus, et nendega saab hädalistele vastu sõita 🙂

Katrin oli vulkaani juurde sõitnud, nüüd oli minu kord meid koju tagasi saada. Alustasime tagasiteed veidi enne südaööd, tegime sisse kena ringi, sest teeremondi pärast polnud võimalik autot ringi pöörata, tankisime ning jõudsime koju kahe ajal. Ma pole kunagi varem nii väsinuna, nii hilja ega nii pikalt öösel sõitnud. Kuid eks ainukordsete elamuste eest tuleb ka väärilist hinda maksta. Meie saime niigi odavalt.

Siiani on raske uskuda, et me tõesti käisimegi.

Aga me käisime!

Naissoost Naksitrallid käivad jala

Istun Sandholt Reykjaviki soojas kohvikus ja tellin endale magustoiduks sidrunikooki. Taustaks mängib sobivalt Fools Gardeni “Just another lemon tree”. Akende taga räsib Reykjaviki populaarseimat turismi tänavat lumetorm, järjekordne 360 kraadine ilma pööre. Kell on kümme hommikul. 24 tundi tagasi hakkasime koos Mette ja Pauliinaga Laugarvatnist Reykjaviki poole hääletama. Ilm oli selge, ilus ja päikeseline ning tuju oli ülev. See oli minu esimene hääletamise seiklus. Varem pole lihtsalt nagu põhjust olnud. Eestis saad sa ka kõige pisemasse kohta ikka bussiga või läheb parasjagu sinna suunas mõni tuttav, kes valmis sind autole võtma. Siin sellist luksust pole. Buss käib meie juurest korra päevas pärastlõunal ja Reykjaviki asemel saab ka sellega ainult Selfossi. 

Pauliina oli ühe korra juba Reykjavikki hääletanud ja kohe esimese autoga otse kesklinna saanud. Meil päris nii hästi ei läinud. Esmalt lisati meid nähes lihtsalt kiirust ja kui siis kaks autot peatuski, siis läksid nad kahjuks kõik vales suunas. Lõpuks, pärast umbes poolt tundi ootamist, kui külm tahtis kontidesse pugeda ja mind hakkas vaikselt paeluma mõte teha paar sammu meie majakese, et veidi teed juua, võtsid meid peale kaks Selfossi sõitvat noort meest. Ikka ja jälle Selfoss, aga samas, see on ka meile lähim linn, seega, mis siin imestada. 

Selfossi piiril lasime end maha panna ja seadsime pöidlad uuesti püsti. Nüüd juba saare kõige suurema maantee number üks ääres, kus liiklust on palju ja ka peale saamise võimalus suur. 

Ei läinudki kaua aega, kui nägime ühte väga rõõmsa olemisega tüdrukute paari meist mõõda sõitmas. Lehvitasid ja naeratasid laialt. Paraku, valel pool teed. Ohkasime, et kahju, nendega oleks küll sõita tahtnud ja siis vaatame, ohoo, preilid põõravad ringil ümber ja peatuvad. 

“Hei, kuhu lähete? Me ise oleme Selfossi tüdrukud, aga kui tahate, võime teid järgmise asulani ära visata.” 

Muidugi me tahtsime! Selgus, et samal ajal, kui meie mõtlesime, et näe, kui toredad tüdrukud, olid ka nemad ise täpselt sama mõelnud ja otsustanud, et aitavad meid nii palju, kui saavad. Olid kuskil meie vanused õed ja siis nende kaks väikest koera. Sõit kulges lõbusasti, saime hästi läbi ja leppisime kokku, et näeme veel. Lehvitasime neile ära sõiduks, ise rõõmsad oma uute tuttavate üle ja saime alles tagant järele aru, et kena küll, aga me ei vahetanud ju isegi nimesid. Huvisid, koole ja tuleviku lootusi küll, aga ei midagi, mille abil kontakti saada… 

Toredad kolm blondiini tõesti 🙂 

Meeleolu pilt Pauliinalt 🙂

Väikese laadimise peatuse järel, jätkasime hääletamist, sel korral juba korralikult tanki laiuse maantee number ühe veerel. Korraks tundus, et saame Tesla peale, aga kahjuks läks see lootus luhta. Kuid üsna peale Teslat saime ühe teise tubli auto peale, nii et norutada pole siin midagi. 

Oli keegi vaikne vanem proua, auto täis kolimise kraami. Naljakas, kuidas need, kes ise abi vajavad, on enamasti ka kõige varmamad teisi aitama. Sõit kulges üle teravate mägede, vaated olid suurepärased, aga ei saa salata, mul oli hea meel tagaistmel sõita selle asemel, et roolis olla. 

Maha saime Reykjaviki äärelinnas. Juht vabandas väga, et tal on paraku kohtumine ja ta ei saa meid kaugemale viia. Ajanappusest hoolimata, otsis ta meile veel bussipeatuse, et saaksime ikka ilusti linna. Paraku polnud lähiajal ühtegi bussi tulemas ja äksi täis nagu me olime, ei kõlanud seitsme kilomeetrine jalutuskäik päikesepaistes sugugi halvasti. 

Pildi peal on kena, elada sees ei tahaks.

Viis kilomeetrit hiljem, kui valged eelmise sajandi keskpaiga modernse arhitektuuriga elumajad enam elamust ei pakkunud, hakkasin vaikselt kesklinna ootama. Aga kesklinn, kui see lõpuks kätte jõudis, oli väga teistsugune sellest, mida mina oodanud olin. Polnud klassikalist arusaadavat vanalinna ja moodsaid kaubamajasid, hooned olid ikka omamoodi laiali pillutatud ja kõrvaltänavale astudes ei saanudki aru, et oled linna südames. 

Pärast turgutust ühes minu jaoks veidi liiga moodsas hipsterite kohvikus, kus ainus saadaval olev chai oli sojapiimaga ja liha polnud vist menüüs üldse, hakkas ka seiklushimu jälle tagasi tulema. Täpselt õigel ajal, sest järsku hakkas majade tagant paistma Guðjón Samúelssoni arhitektuuriline meistriteos Hallgrimskirkja. Kiirendasime sammu ning astusime korraga Laugarveguri tänavale, mida “Visitors Guide” soovitab parima šoppamise kohana. Mina lisaksin siia juurde, et see on klassikaliste Euroopa linnadega harjunuile arvatavasti üldse kõige parem ja arusaadavam tänav/ kvartal. Ning mis seal salat, dekoraatorina naudin ma väga vaateakende imetlemist ja vahel ka mõnda poodi sisse astumist. Kuna ma olen vana kooner, kes harva suudab kulutada millegi muu kui raamatute ja hea toidu peale, siis ostma ei hakanud midagi, aga ega see polnudki oluline. Tähtis oli tunne, mida see tegevus tekitab ja see ise oli väga nauditav. Sinna vahele Islandi teist rahvusööki hot dogi frititud sibulaga ja Reykjaviki suurepärast tänavakunsti plekist majadel. Just, uskumatu, aga tõsi, Islandil ei ole ju puid ja kuigi kive paistab nagu jaguvat, siis küllap on plekist majade ehitamine odavam. Kaugelt vaatad, et milline kena rõdude ja värvitud aknaraamidega puumaja, aga lähemale astudes näed, et tegelikult meenutab see pigem merekonteinerit. Esiti väga veider, eriti kui kaunis valge maja roostetab, aga pärast tundi- kahte enam ei häiri. Arhitektuur on ju ilus ja kui on ilus, siis mis see materjal loeb. Teistmoodi linn küll, aga sellegipoolest igati tubli pealinn mis pealinn. 

Kui kõhud olid hot dogist punnis ja akende vaatamisest isu täis, läksime Hallgrimskirkjat vaatama. Plaanide välise reisimise miinus on paraku see, et kohad võivad kinni olla. Selle paigaga meil nii läkski, et kahjuks sisse ei saanud ja torni ei pääsenud, aga see ei vähendanud kuidagi hoone enese vägevust. Kevadel tegin ma Stiiliajaloo aine jaoks Põhjamaade modernismist ettekannet ja Reykjaviki kõrgeim hoone oli seal esitluses ilusti sees. Väga hea meel oli lõpuks seda suurt kirikut näha, olin sellest tükk aega unistanud. 

Hallgrimskirkja

Kirikusse ei saa, järelikult tuleb otsida asendustegevust. Saatsime oma kultuurihuvi mõneks ajaks kuu peale ja läksime mänguväljakule Tarzani köiega sõitma. Pauliina oli sellest kindlast pargist mitu korda rääkinud ja nüüd tuli ikka omal nahal ära proovida. Oli lõbus küll. Kuigi mind paelus rohkem haritud inimesele kohane keeruline Trips- traps- trull, mida liumäe kõrval mängisime. Pauliinaga viik, Mettega võit. Kogenud mängijale kohane tulemus. 

Meil oli kindel plaan, et peame ikka mere äärde ka jõudma ja siis ehk peale seda istuks kuskile maha ja jooks midagi sooja. Nojaa, leidis Pauliina, aga vaadake, neiud, sinna. Seal on Perlani muuseum ja üleval on väääga kenad vaated ning veel parem kuum šokolaad. Meil oli sammulugeja järgi juba üle 15 kilomeeti selja taga, mis see paar sinna otsa siis ära pole. Kuid, võtke näpust, kui me suures šokolaadi puuduses Perlani kohale marssisime, siis paluti meil väga viisakalt lahkuda. Nad juba poole tundi tagasi sulgesid. Milline ebaõnn! Õhtupäikeses kuldne maastik kutsus end kõrgelt vaatama ja mäe otsa ehitatud Perlani neljandal korrusel olid tõesti hingematvad vaated. Lubasime viisakalt kohe ära minna ja pöörasime joonelt vetsu poole. Meid valdas lapselik lõbu teadmisest, et oleme suletud muuseumis, kus me tegelikult olema ei peaks. Tugev tahtmine tuli minna seniks näitust avastama, kuni vahele jääme, aga võtsime end siiski kokku ja käistusime viisakalt. Trepil nägi meid üks ääretult üllatunud töötaja, kes uuris tagasihoidlikult, et kas me oleme ikka lahkumas. Jälle üks vahva nüanss selle juures, kui jätad endast korraliku maksujõulise noore naise ja mitte eksinud jõmpsika mulje. Keegi ei aja harjaga välja, suhtumine on hoopis teine mis sellest, et vähemalt minul on hetkel rohkem julgust lollusi teha, kui paar aastat tagasi 😉 

Perlanis süüa- juua ei saanud, aga õnneks oli meie vahval Naksitrallide kambal veidi piknikukraami, millega muuseumi taguses metsas vahva pausile teha. Mettel oli isegi tekk kotis, nii ei pidanud me külmal kivil istuma ja saile suisa pikali visata. Kaugemal hüppasid jänesed, taevas oli pilvitu ja miinuskraade polnud tänu soojale päikesele tunda.

Edasi ekslesime läbi madala kuusemetda mere poole ja päikeseloojanguks leidsimegi ookeani üles. Linnasisese lennujaama kõrval väike armas lahesopp, mille kõrvale kott maha toetada. Keegi julge käis külmas vees suplemas, üle peade lendasid paar väikelennukit. Meil oli veis otsas ja peenes mereäärses restoranis täideti lahkelt ka rändurite pudelid. Imeline. Oliver James, Indiana James ja Pauliina James, teise nimega Naksitrallid, olid oma päevaga väga rahul (Oliver James on Pauliina hüüdnimi meie kodus pesti purgi peal naeratanud Jamie Oliver kohta. Ülejäänud on minu tuletised). 

Vesi ja lagritsanäts andsid nii palju jõudu, et linna tagasi jalutada. Toss oli päris väljas, kui peale paari edutut katset lõpuks armsa ja sooja (!!!) kohviku leidsime. Õhtuhämaruses ja varastel hommikutundidel annab koroona aeg end ka siin korralikult tunda. Turiste ju põhimõtteliselt pole ning seetõttu on paljud kohad päriselt uksed sulgenud, teised aga lahti ainult nädalavahetusest või lühikest aega. Teisipäeval pole küll ka teab mis pidutsemise aeg, aga siiski nukker hakkas. Reykjavikk on muidu tuntud oma särava ööelu poolest, siin aga oli vaevu elu näha. 

Särava ööelu asemel särasid kraanad

Kui ma ei virise. Päeva teine chai ja šokolaadikook olid mõlemad suurepärased ja lõppeks me ju siiski leidsime koha, kus olla. Mis viib mu öömaja juurde. 

Minul oli meie Šašadest tuttavatest juba veidi kopp ees, sest näha oli, et neil on ikka omad kavatsused, mis ei ole päris härrastele kohased. Seega läksid meie teed õhtul lahku. Minul oli bronnitud kena väike toake kesklinnas ühe Itaalia paari korteris, Pauliina ja Mette lootsid meie eelmainitud tuttavatele. Minu õhtu oli suurepärane ja oleks kell olnud varajasem ning mina ise vähem väsinud, ilmutanuks korteriomanikud ülimat valmidust jutelda või mulle kasvõi süüa teha. Olin neile lahkuse eest väga tänulik, aga pärast 22 kilomeetrit jalgadel, tahtsin vaid pikali heita. Nad said suurepäraselt aru. 

Sellega minu seiklused tolleks päevaks lõppesidki.

Hommikul pidin oma toa eest veelkord väga tänulik olema, kuuldes Mette- Pauliina seiklustest, kes ka lõpuks mõlemad eri paigus lõpetasid. Pikk lugu lühidalt, mehikestel oli kena plaan, et armunud mees saab oma tunnete objektiga kahekesi jääda ja teine tüdruk vaadaku ise, kuidas saab. Õnneks oli keegi tantsijatar, Šašade sõbranna, kelle juures ka teine öömaja sai, nii et tänavale ei jäänud keegi ja ka armuvalus noormehele sai lõplikult selgeks tehtud, et asi on väga ühepoolne. Jälle kord rikuti liigse agarusega ära needki võimalused, mis muidu olnuksid. Arvatavasti Šašasid me sel reisil rohkem ei kohta.

Ja olemegi ringiga tagasi hommikuses lumesajus. Alguses ju väga kena, kui ei mõtles tõsiasjale, et meil pidi siin kevad olema, aga kui ikka matkad kogu kesklinna läbi ja ühtegi kohvikut, kus saaks hommikust süüa, enne kümmet- ühteteist ei avata, siis ajab ikka meele mõruks, mis sellest, et taskust leitud Rõngu Pagari müslibatoon esimeseks pooleks tunniks siiski matkamise päris mõnusaks tegi. Näkku tuiskav lumesadu on ebameeldiv ka reisil olles.

Jälle täielik aknast vaatamise ilm

Lõpp hea, kõik hea, leidsin teist korda Laugarvegurit läbi kammides ka täpselt enda maitsele vastava kohviku ning nii said ka muljed kirja. Ülejäänud lisasin bussis, sest hääletamise ilm pole täna teps mitte.

Taaskord bussiga esmalt Selfossi ja siis seal pärast kahe tunnist pausi ilusti koju. Vahemärkusena sõime hot dogi ka Selfossis ja ausalt öeldes, oli siin maitsvam. Suures linnas toorest sibulat vahele ei pandud, siin aga sai seda ka. Päeva viimane ilus elamus tuli Bookcafest. Väike, teiste majade taga peaaegu märkamatuks jääv kohvikuke varjas endas õdusa raamatupoe ja kohviku hübriidi. Oli kõike, raamatuid eri keeltes, väga vanadest õige uuteni, oli loetuid ja kiles, lastele ja suurtele… Raamatuid seinte kaupa ning seal vahel väikesed küünaldega valgustatud lauakesed, mille taga kohvi juua ja kooki süüa. Meil oli pool tunnikest bussini aega ja nii piirdusin jälle chaiga. Ma ei tea, kas on üldse meeldivamat asja, kui soe jook ja sind igast küljest ümbritsevad raamatud. Mõtlesin, et nüüd on ikka väga hästi ja siis istus Mette klaveri taha ning muutis elava muusika kogu olustiku täiesti maagiliseks. Mitte lihtsalt Rongisõit, vaid keerulised muusikapalad, millest mina tundsin vaid Pärdi “Ukuaru valssi” ja “Hit the road Jack”-i. Tekkis tugev tahtmine koju mineku plaanid kuu peale saata ja kogu õhtuks jääda, kuid usun, et nii minu kaaslased kui ka pangaarve tänavad mind sel korral mõistlikkuse eest, nii et ma selle postituse nüüd ikkagi kodust lõpetan.

Raamatud, chai ja muusika

Milline tore seiklus meil küll oli! 

Tõeline, tõeline seiklus!