Laternad tulekuldsel tänaval

Elu… Päeva lõpuks on ju seegi lugu. Ja mina olen südame poolest kirjanik. Kirjanikul pole alati voli oma sündmuste või tegelaste üle, kuid jutustamise laadi osas on tal alati vabad käed. Laad ise aga ongi see, mis tegelikult määrab mulje, mille lugu endast kuulaja südamesse jätab. Tragöödia ja komöödia võivad kõnelda täpselt samadest sündmustest, ainsana eristab neid ühe lõbus ja teise traagiline kujutamine. Ma olen mõelnud nii ja teisiti, kuidas seda peatükki lõpetada ja jõudnud järeldusele, et see kirjutis on siiski eelkõige mulle enesele meenutuseks.

Tagasi tulemise ja ära olemise juures on tume varjupool. Hing on õrn, räbal ja segaduses, süda ihkab koju, aga mõistus ei teagi, kuhu süda ohkama peaks… Niisama ilus nagu on ära olemine, sama keeruline on tagasi tulemine. Aga ma polnud selle juures üksi ja tänu sellele sai ka see veider eluperiood selja taha jäetud. Selle kirjeldamisest poleks mingit kasu, sest mida see annaks? Kellel on reisi kihk südames, seda ei kõigutaks see sugugi ja keda kõigutaks, need ei läheks igal juhul. Enesele meenutuseks pole seda mingit mõtet kirja panna. Mina lähen igal juhul uuesti.

Meenutamist väärib hoopis eelviimane õhtu, mis oli nii ilus, et muutis minu elukestvat vastumeelsust esmaspäevade suhtes. Selle lõpplahenduseni poleks ma jõudnud ilma sõpradeta, kes mu halvast enesetundest hoolimata veensid kodust välja minema. Nii käisin ma kuumas vannis, magasin, sõin ja magasin veel ning vedasin end siis kuueks õhtul The Tree Sisters pubisse, kus kohtusin selle praktika kolmanda super toreda soomlase Ainoga (Tema tundmise eest võlgnen ma jälle tänu Saritale).

Sõime sees tõhusa õhtusöögi ja siirdusime seejärel sisehoovi, kus oli üles seatud meie sihiks olev välikino. Kavas oli 1987. aasta Ameerika hittfilm “Dirty dancing” ja tundus, et mina olin ainus vaatajate hulgast, kes linateost esmakordselt nägi. Minu lemmikute hulka on aastaid kuulunud mitmed romantilised tantsufilmid, aga see oli raudselt neist parim. Midagi on neis vanemates filmides. Kvaliteet on kehvem, sisu justkui lünklikum, aga saadud elamus jälle tänapäevastest palju ehedam.

Kolmes ões ei pidanud festivalid iial lõppema

Pärast filmi lõppu jalutasime kesklinna. Princess Streedi taguseid tänavaid katsid õrnadest tulukestest kardinad. Olin lootnud neid põlemas näha juba esimesest päevast saadik ja nüüd oli see hetk lõpuks käes. Aino vaatas tõelise hämminguga, kuidas ma väikelapse kombel selle väikese asja üle rõõmust kilkasin. Olin nii lummatud, et palusin hingetult, kas võiksime Calton Hilli otsa ronida ja näha kõiki Edinburghi tulesid. Aino oli mind päev varem sarnasele retkele kutsunud, aga siis tundsin ma end selleks veel liiga halvasti. Eks tal olid tegelikult vist teised plaanid, aga kuna minu aeg Šotimaa pealinnas oli peaaegu otsas, soostus ta heal meelel mu ettepanekuga. Nii avanes mu pilgule selle õhtu suurim ime: Edinburgh ise. Mustava öötaeva taustal sai igast laternapostist helendav täht, igast autost lendav haldjas. Istusime seal külg külje kõrval ja rääkisime elust. Sellest, mis veedetud Šotimaal, sellest, mis olnud enne ja mis ootas meid pärast. Selja taga mustendavast Arthur’s Seat-ist kihutasid mööda üksikud autod, mis kasutasid sama teed, mida mööda buss number 19 mind iga päev tööle sõidutanud oli. Nende mootori tasane urin segunes Princess Streetil kiirustavate jalakäijate ja sõidukite suminaga. Kõrgusest jälgisid seda saginad Scotti monument ja kõigil postkaartidel kujutatud kellatorn. Oma isikluku mäe otsas unelev Edinburghi loss omandas kollases tulekullas värske ja elava ilme, teispool mustendav meri tundus aga päevaga võrreldes sootuks elutu. Kõige selle üle kõrgusid mu orientiiridest sõbrad kraanad ja naeratasid meile oma helepunaste silmadega.

Mõne inimesega tekib eluaegne side, teisega on see lühemat aega. Me Ainoga polnud südamesõbrad ja sellest poleks katki midagi, kui me enam kunagi ei kohtuks, kuid sel õhtul võinuksime olla õed. Meie all laius meie linn ja meid ühendas armastus selle paiga ja tolle asukate vastu. Rohkem polnud vajagi. Ülejäänud töö tegid ära kuldsed, punased, rohelised tuled. Edinburgh.

Nõiad, haldjad ja koletised

Minu Šotimaale tuleku eesmärk oli täidetud: Cameronil oli mitme aasta jagu uusi disaine ja minu keeleoskus oli veelgi parem kui enne. Nüüd oli aeg ka riiki ennast näha. Olin sellega omade jõududega juba algust teinud, aga Šotimaa kuulsad järved ja Mägismaa olid alles nägemata. Bussituuriga oleks nägemata kohad küll isegi läbitud saanud, minu toakaaslane sai sellega ilusti hakkama, aga omas tempos ja pere seltsis oli see hoopis midagi muud. Veider oli sõita bussiga Holliroody pargi poole teades, et selle lõpus asuvas korteris ootab mind mu pere. Kõht oli seest õõnes nagu vahel Ameerika mägedel. Ootusärevus ja ebamäärane hirm oma vastselt avastatud iseseisvuse kaotamise ees, segatuna põnevusest eelseisvate seikluste pärast.

Otsisin parasjagu vanemate üüritud öömaja, kui minu kõrval peatus musta värvi pereauto. “Liisa- Liisa- LIISA!!!” kostus korraga lahti lükatud ukseavast mu õekeste valjuhäälne juubeldamine. Puhkesin südamest naerma ja koos naeruga kadusid ka mu alusettud kahtlused. Pidin vägisi silmi tikkuvaid rõõmupisaraid alla suruma- kodu on seal, kus su süda on. Minu süda on aga alati selle tsipake hullu kambaga.

Esimestel kahel päeval saime selgelt aru, et minu uued liikumisharjumused ei ole kooskõlas väikeste inimeste suutlikusega. Mina tavatsesin jala käia ja Arthur’s Seati jalamilt peatänava lõpuni minemine polnud mingi küsimus. Teiste jaoks oli see hoopis midagi muud. Mägised tänavad ja tundmatud paigad võtsid nad päris läbi. Nii lõppesid esimesed päevad juba varasel õhtul. Esmalt väike sissejuhatus ja linnaga tutvumine, järgmistel päevadel juba Dynamic Earthi elamuskeskus, rongisõit ja Deep Sea World. Katsusime asjad nii sättida, et vanemad saaksid võimalikult palju maad näha ja väikesed lastele mõeldud rõõme kogeda. Edinburghis ja Queen’s Ferrys olin ju omal käel juba varasemalt käinud. Laste valvamise vastu polnud mul tänu sellele midagi. Nende rõõm ja imestus on nii siirad ja ilusad, et juba ainuüksi sellepärast tasusid need atraktsioonid end ära. See, et ka minul endal põnev oli, on veel boonuseks.

Koos sai tehtud ka mõndagi, mis mille jaoks mul üksi indu ja pealehakkamist puudu oli jäänud. Juba minu esimesesttest Department of Magicu kirjeldustest alates nuiasid õekesed iga videokõne ajal, et neidki sinna viidaks, sest nad lihtsalt peavad saama ise võlujooki segada! Olin kahe käega idee poolt ja pettuma ei pidanud keegi. Annikese Targa Öökulli jook ennustas talle ta meeleolu ja kujutate ette, pani ka täppi! Laura aga segas kokku tõelise vikerkaare ja muutis selle siis võlukepi vibutusega sädelevaks mürkroheliseks nõiajoogiks. Nalja oli nabani ja tõlkimist omajagu. Mina piirdusin juba tavaks saanud võiõluga, mis igal uuel proovimisel veidi paremini maitseb. Tutifruti on see endiselt, aga maitsev sellegipoolest. Emme tellis endale päris võiõlu- mitte viinakoksi nagu see, mida me Saritaga proovisime. See polnud maitsev juba alguses, aga kui siis issi kogemata kombel avastas, et tema Vedela kulla valmistamisel on üks punane pudelike kogemaga kasutamata jäänud ja emme selle oma joogile sisse valas, muutus see suisa joodamatuks. Nagu mu blogist juba selgunud, on meie pere naised üldjuhul vaprate killast, nii et kuidagi suudeti ka see mürgijoogiliku maitsega segu ära juua. Tuju oli lõbus, kiiret polnud kuhugi ja korraga tekkis mõte minna Department of Magic kõrtsi juurde kuuluvasse põgenemistuppa. Sarita oli seal juba käinud ja kiitis väga ning minagi soovitan minna kõigil, keda maagia ja mõistatused vähegi paeluvad. Meil oli emaga igatahes väga lõbus. Tumedat Isandat alistada küll ei õnnestunud, aga see eest sain ma reaalselt võluda. Kujutate ette, vihje saamiseks tuleb lausuda reaalne loits ja võlukeppi vibutada! Olin selles osas väga skeptiline ja ehmatasin korralikult, kui mu loitsust päriselt kasu oli.

Kaks rõõmsat nõida pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset

Väikeste lastega reisimisel tuleb eelkõige arvestada pisemate inimestega. Nad ei jaksa ega taha käia ning lihtsalt kauguses sinetavad mäed neid eriti ei köida. Šotimaal ollakse sellega igati kursis. Praktiliselt kõigi vaatamisväärsuste, külastuskeskuste ja losside juures on midagi ka pisematele. Sellest hoolimata, katsusime oma käigud planeerida nii, et igas punktis oleks midagi ka Annikesele ja Laurale. Kaugemate kohtade nägemiseks, rentisime me kolmapäeva hommikul auto. Koduses Eestis sellele ei mõtle ja Šotimaal elades enam tähele ei pane, aga liiklus on Suurbritannias ju parempoolne. Seega lisandus võõrastele teedele ja TomTomi jälgimisele ka kaela murdev katsumus valel pool sõitmise näol. Ma ei kadesta sõitma pidanud issit sugugi, aga fakt on see, et vaid tänu autole õnnestus meil seda maad tõeiliselt näha.

Esimene tõsine vau efekt tabas meid Kelpide juures. Šotlased usuvad, et igas järves on oma kelpi- ohtlik vetevaim, kes muudab end kauniks hobuseks, et inimesi endale selga istuma meelitada. Kohe kui keegi õnnetu looma ohvriks langeb, pistab see kihutades järve poole teele, sukeldub ja uputab oma ratsaniku, et tolle liha süüa. Kelpisid on kasutatud eelkõige laste hirmutamiseks, sest siinsed järved on väga külmad ja tõesti ohtlikud, kuid Helixi pargis on see müüt omandanud täiesti uue tähenduse. Siinsed maiesteetlikud 60ne meetri kõrgused perutavate hobuste pead on ühtaegu nii graatsilised kui ka imeilusad. Neist õhkub endiselt hoiatavat jahedust, aga samal ajal on see ka ülistuslaul Šotimaa kanalitele. Kujud loodi kahetuhandete alguses Forth and Clyde kanali lõpetamise puhul. Kanal ühendas sel päeval kõiki meie käike, loogeldes laisalt läbi Kelpide koduks oleva Helixi pargi. Pargis peituv kõigis vanustes inimestele mõeldud seiklusväljak köitis meid tükiks ajaks, andes võimaluse autos kangeks jäänud liikmeid sirutada. Lasime sisemisel lapsel välja tulla ja nautisime kogu südamest. Sellised hetked on nii lähendavad. Lased minna kõigel halval ja võtad lihtsalt aega, et koos oma perega naerda ja lõbutseda. Šotimaa pakub selliseid hetki palju, aga mul on nii hea meel, et meie peres jätkub neid ka argipäevadesse.

Järgnedes Forth and Clyde voogudele, jõudsime me järgmise Šoti ime juurde. Falkirki Ratas. See ainulaadne tõstuk ühendab kanali ülemist ja alumist osa, mille kõrguste vahe on 11 meetrit. Nii saab ühel tasandil sõitva paadi lihtsalt alumisele tõsta ja lüüside abil tagasi veele aidata. Kui Kelpidest õhkub müstikat ja maagilisust nende ümber punutud lugude pärast, siis Falkirki Ratas on võluv oma hullumeelse idee poolest. Täpselt nagu Queens Ferry mere sillad, näitab ka see loodusele koha kätte. Ilmselgelt ei saa me iial loodusest võimsamaks, kuid hämmastav on vaadata katseid selle saavutamiseks. Eriti meeldejäävaks muutis lüüsid lastele mõeldud õppeala, kus sai erinevaid vee liigutamise viise ise järgi proovida. Isegi nii füüsika kauge inimene nagu mina, sai lõpuks mehhanismile pihta. Kui ka koolis asjad niimoodi ära ilmestataks ja lahti seletatakse, oleks ka humanitaari huvilistel füüsikas ja keemias tore käia…

Ratas alt koos vastselt alla tõstetud paadimehega

Kolmapäeval me kaugemale ei jõudnud. Väsinud olid nii juht kui ka kaassõitjad, kuid seda vaid järgmise hommikuni. Mainisin juba varasemalt Šotimaa lastesõbralikust ja neljapäeval veendusime selles täiesti uuel tasandil. Šotimaal on tohutult ilusad mäed, metsad ja varjulised kosed, aga autoga nende juurde ei pääse. Korraliku vaate nägemiseks tuleks minna matkarajale ja korralikult ronida või vähemalt kõndida. Meie pere vanemad liikmed on kõik suured matkasõbrad, aga sama ei saa öelda mu õekeste kohta, kelle esimene küsimus kippus ikka olema: “Kas seal peab palju kõndima?”. “Peab küll,” on selle peale täiesti vale vastus. Mida siis teha? Meie leidsime pooljuhuslikult lahenduse Loch Lomond Faerie Trail näol. Olemas on kõik, mida ühe matkaraja juures otsida: mäe vaated, kärestiku vaated, maaliline jõgi, kena pikkus. Isegi lambaid saab näha. Tavalisest matkarajast eristab seda vaid väike lisa. See pole tavaline “igav” mets vaid hoopis haldjate elupaik. Raja äärde on peidetud väikesed haldjate majad, puude sisse viivad uksed, võluraamatud ja isegi kurjad trollid, keda on tarvis minema ajada. Pole vilkuvaid ekraane või helieffekte, lihtsalt puust lisandid, mille otsimine oli väga lõbus. Mitte üht pahurat sõna! Kõige hinnatumad olid tüdrukute näod, kui nad ettevaatlikult haldjate ustele koputasid või tasakesi ükssarvikute talli uurisid. Nende jaoks polnud see mitte tore kunstiline lisand, vaid tõeline võlukunst. See siiras usk tekitas tunde, et ehk polegi see nii võimatu. Ma olen alati teadnud, et siin maailmas peab olema midagi enamat silmaga nähtavast. Mingisugune võlujõud. Lapsena on seda nii kerge uskuda, vanemana muutub see aina raskemaks, kuid ma pole sellel kunagi päriselt hääbuda lasknud. Maailmas on nii palju mõistetamatut, mida proovitakse seletada kas füüsika või Jumala abil. Aga mis siis, kui see pole kumbki neist? Mis siis kui see ongi kõige puhtam võlujõud? Sellisel juhul oleks kõik vastused ju meie nina all ning me ise oleksime lihtsalt liiga põikpäised, et seda mõista.

Rada lõppes tibatillukese Loch Lomondi äärses külakeses. Tormi pilved varjutasid taevast, aga vee ääres veedetud tunnikesega me sadu ei saanud. Väike piknik, kiire visand vee äärsetest mägedest ja tibake haldjatolmu.

Kui end kord maagiliste olendite tegemistesse segada, pole enam kerge tagasiteed leida. Eriti mitte Šotimaal. Kelpide kujud olid meil nähtud, aga maailma kuulus järvekoletis ise oli veel nägemata. Igas järves elab oma kelpie, aga Loch Nessis on tema nägemise võimalus kõige suurem. Kui nüüd meenutada tõsiasja, et kelpid pidavat oma ohvrid ära sööma, võib siin olla tegu ka lihtsa tõsiasjaga, et muude järvede ääres käinud on lihtsalt kelpide kõhtu sattunud ja pole olnud seetõttu võimelised oma lugu jagama. Olgu kuidas on, minu soov Šotimaad näha tärkas pärast Sara Grueni “Vee piiril” lugemist ja selle suurepärase teose tegevus keerleb täielikult Nessie leidmise ümber. Polnud mingit küsimust, meil tuli seda järve oma silmaga näha. Siinkohal väike täpsustus: loch pole tegelikult meie mõistes järv vaid pigem veega täitunud mägede vaheline sügav lõhe. Sügavuse tõttu ei lähe need veekogud kunagi eriti soojaks, samas ei pidanud Loch Ness ka jäässe minema. Igatahes on nendes ujumine äärmiselt ohtlik ja arvatavasti just sellepärast on ka kelpide müüt tänase päevani nii levinud.

Praegu kaarti vaadates avastasin, et olin ühe oma lemmikraamatu toimumispaigast vaid viie minutilise autosõidu kaugusel. See poleks olnud too 1944 aasta küla, mida raamatus kirjeldatakse, kuid ometi paneb see teadmine silmad kipitama. Ma seisin võib olla samas kohas, kus raamatu kangelanna Maddy nii paljudel kordadel. Alles praegu mõistan, et taeva päralt, ma elasin samal maal, kus Maddygi!

Tee Edinburghist Loch Nessi, õieti siis Forth Augustusesse, mis on pealinnale kõige lähem lochi äärne asula, on pikk ja nii jäi sel päeval teele veel mõndagi muud. Blair loss oli selle päeva heledaks pärliks. Alatskivi lossi suur vend avas meile oma uksed ja nii sain lõpuks aimu ka kuningast madalama aadliku valdustest. Tuleb tunnistada, et mulle avaldas nn tagasihoidlikum maaloss isegi rohkem muljet kui küllusest üle ajav Hollyroodi Palee. Elamiseks oli see paik ikkagi liiga suur ja uhke, aga sellest hoolimata oli Blairis veidi kodu hõngu, mida Edinburghi kummaski lossis tunda ei olnud. Sulgesin silmad ja kujutlesin lossi mööda jooksvate laste kilkeid ja köögivilja aias askeldavate teenijate lobisemist. Lahkudes jäi hinge selline kena tunne nagu oleksin tuttavatel maakodus külas käinud.

Nessi juurde oli Blairist veel omajagu sõita, kuid taaskord oli tegu sellise minekuga, kus teekond oli sama tähtis kui sihtkoht ise. Ma olen näinud Lanzarote hirmutavaid vulkaanilisi moodustisi, Tenerife rohelusega kaetud Masca ümbrust ja ka Saksimaa Šveitsi tinahalle mägesid, aga Šotimaa Mägismaa ületas neid kõiki. Siinkohal ei taha ma väita nagu oleks see tuhmistanud varasemaid kogemusi, aga pole midagi parata, praegu on mu süda Šotimaal ja ma ei tea, kas miski või keegi selle sealt kunagi kätte saab. Mägismaa võttis hinge kinni. Mägi mäe taga, värvilt kõigis pruuni ja halli varjundites, kohati varjutatud laisalt üle libisevate pilvede või rohetava metsa poolt. See oli nii kena, et ma ei tahagi seda kirjeldada, et oma peas olevat emotsiooni mitte sõnadega rikkuda. Šotimaa pole hunnik vaatamisväärsusi, mida mööda minnes vaadata või kindlaid paiku, mida vallutada. See on varjatud emotsioon, mis omas ürgsete vaadetega kuulub kadunud aegadesse, mida tänases maailmas enam õigesti ei näegi. Ma tean seda, sest minagi ei näinud neid nii nagu näevad mäenõlvadel rohtu näksivad lambad või mäeveerel vanades taludes elavad inimesed, kelle jaoks käib aeg endiselt hoopis omasoodu. Korraks oli see pilt mu silme ees: nägin end seismas tagasihoidliku kivist talumaja ees, ümberringi sibamas lastekari. Eemal oli korralik lattaed ja selle ääres õunapuud. Maja ees seisis kaev ja kauguses kostus lammaste määgimist. Naeratasin endamisi ja lasin tuulel kujutluse minema kanda. Üks asi on kujutledada, hoopis teine tegelikult elada. “Vihurimäe” aeg on ammu möödas, tänapäevases maailmas selline elu enam ei toimiks.

Kui lõpuks Loch Nessi äärde jõudsime, olid tumedad tormipilved taeva katnud. Nende vahelt läbi pressivad kollased õhtupäikese kiired maalisid lainetavale veepinnale tumedad varjud. Seda pilti vaadates polnud enam raske mõista kõiki neid inimesi, kes väitsid end Nessit näinud olevat. See polnud tavaline järv. Siinse sügava kaljulõhe kohal särisevas paduka eelses õhus oli tunda ebamaiseid noote. Kui üldse kusagil mõni koletis elab, siis on see Loch Ness.

Sõitsime järve äärt mööda kuni Urquharti lossi varemeteni. See oli minu nägemist vajavate paikade nimekirjas, sest seegi paik on tihedalt seotud varem mainitud raamatuga. Õieti selles piirkonnas kogu raamatu tegevus aset leiabki. Lossi juurde jõudmise ajaks olid taevased luugid avanenud. Õues sadas ebamäärast löga, tuul oli tugev ja plusskraade vaid paar. Otsustasin, et lähen igal juhul välja, sest pärast kahte kuud pole ma ju enam mingi papist tüdruk. Siin on igasugust ilma nähtud, mis see siis ära on. Eksisin täielikult. Piletit meile enam ei müüdud ja nii tuli leppida vaatega sealt samast parklast. Autosse jõudmise ajaks värisesin kõvasti ja etteruttavalt ütlen ära, et olin ülejärgmisel päeval korralikult haige. Mägismaal on Edinburghist palju karmim kliima, seal ikka nalja ei ole.

Sellest hoolimata olen väga õnnelik, et käisime. Järv ja kaugusest nähtud varemed olid asja väärt, teele jäänud mägedest rääkimata. Tagasiteel suutsid mäed meid jälle üllatada- ennist pruunid nõlvad olid nüüd lumest valged! Vägisi tuli naer peale. Ümbrus meenutas mõnd lapimaalt saadetud postkaarti!

Viimane ühine päev oli minu jaoks kena kokkuvõte. Sel ajal, mil vanemad Roslinis käisid, külastasin mina tüdrukutega loomaaeda ja õhtul einestasime Leithis selles samas kohas, kus me umbes kuu aja eest Berthaga söömas käisime. Sel korral saime väga peened portsud, mis oma suuruselt küll kõvasti mu varasemale ribi kogemusele alla jäid, aga vähemalt oli maitse suurepärane ja nii lõppes mu pere Šotimaa reisi ilusa noodiga.

Poole viie paiku läksid teised Uberi peale, mina jäin veel hommikuni meie ööbimiskohta, kuigi ega ma eriti magada ei saanud, sest mägedes saadud külmetus oli lõpuks kohale jõudnud. Nina oli täiesti kinni, ise mattusin täis nuusatud salfakate alla nagu mõni multikategelane. Süda oli paha, pea valutas ja tagasi oma korterisse minek oli raudselt kõige ebameeldivam teekond nende kahe kuu jooksul, mis ma Šotimaal veetsin. Õnneks aitas uni enesetundel paraneda ja nii oli mul jaksu õhtul poodi minna, et end korralikult raviteede ja nohu rohuga varustada. Tänu sellele ei lõppenud ka minu Šotimaa seiklus negatiivsete vaid ikka positiivsete nootidega, andes mulle veel ühe toreda õhtu enne Eestisse tagasi pöördumist.

Viimane töönädal

Eestlasena pole ma lihavõtetest vanemas eas eriti hoolinud. Eks mune on ikka tore värvida ja lapsena oli lõbus lihavõttejänest oodata, aga see ei tekita minus kunagi jõuludega võrreldavat elevust. Eelmisel aastal ma lihavõtteid ei tähistanudki – mul tekkis mandlioperatsioonist taastumisel tagasilöök, olin kõrges palavikus ja ei pannud peaaegu tähelegi et pühad on. Siin on asjalood mõneti teised. Šotlased pole meist väga palju usklikumad, aga selle eest on lisaks reedele vaba ka esmaspäev. Nii saavad kõik kena puhkuse. Minu puhkus oli tänu sellele eriti pikk.

Assi läks ära pühapäeva varahommikul ja nii olin ma päris magamata ja võtsin pühapäeval rahulikult. Esmaspäeval olin aga varakult valmis päevaga pihta hakkama, et mitte vaba päeva raisku lasta. Nii võtsin ette hariva käigu Šoti Rahva Muuseumisse. Eks kõigi selliste muuseumide häda ole see, et need on väga suured ja kõike ikka läbi ei jõua käia, aga igal juhul oli see väärt käik. Sattusin juhuslikult kokku Austraalia perekonnaga, kellele giid tuuri tegi ja mind paluti lahkelt nendega ühinema. Tänu sellele nägin ära kõige tähtsamad eksponaadid ja võisin rahuliku südamega minna robotite näitusele, mis mind kõige enam paelus. Muuseum võtab kokku kogu šotlaste ajaloo, alustades päris mandrite tekkimisega ja lõpetades tänapäevase tehnika ja moekunstiga. Sinna vahele mahutatakse idamaade kunst ja kõik muud uhked aarded, mis suurel Briti impeeriumil omal ajal hangitud on saanud. Ometi ei teki siin sellist ebameeldivat lao tunnet nagu Londoni Briti Muuseumis, kus üks eksponaat ajab teist taga ja koridorid on lõputud. Ruumid on küll suured ja vaatamist on tohutult, aga kordagi ei tekkinud hirmu, et ma eksin ära ja enam välja ei saa. Lisaks on muuseum tasuta, mis on kindlasti suureks plussiks.

Robotite näitus on Edinburghis ajutiselt, nii et mul vedas, et ma just praegu siin olen. Ma ei ole eriline teaduse ega tehnika huviline, aga see oli tõesti paeluv näitus, mille naelaks olid nüüdisaegsed tehisintellektid. Silmi pilgutava ja naeratava robotiga suhtlemine oli korraga põnev, lõbus ja hirmutav. Olin pahviks löödud, tahtsin väga oma tundeid kellegagi jagada ja nii sattusin ma suhtlema väga armsa Hiina tüdruku Candyga. Ta on Inglismaal tudeng ja tuli paariks päevaks Edinburghi reisile ning ilmselgelt oli tema minust veelgi suurema suhtlemise vajadusega. Jäime juttu ajama, kuigi alguses oli see väga keeruline, sest Candy hääldus kõlas nii nagu räägiks ta endiselt hiina mitte inglise keeles. Selleks ajaks, mil me näitusele ringi peale tegime, saime juba väga hästi läbi ja nii kutsus Candy mu endaga Camera Obscurasse. See on laias laastus meie Ahhaa-keskuse moodi paik, ainult et see ei asu modernses klaashoones vaid viiekorruselises vanalinna majas, mille ülemisel korrusel on camera obscura ise. Ma ei oska seda mehhanismi täpselt selgitada, aga põhimõtteliselt on see rohkem kui saja aasta vanune projitseerimise aparaat, mis loob selge välismaailma kujutise ainult peeglite ja läätsede abil. Ülejäänud korrused on täis kõverpeegleid ja teisi põnevaid riistapuid, mille abil oma mõistust sõlme keerata. Üksinda oleks seal olnud huvitav, aga kahekesi oli tõesti väga lõbus. Kuigi Candy on minust kaheksa aastat vanem, suutsid obscura keskuse imed teda niivõrd üllatada, et ta väikese lapse kombel kogu aja rõõmsalt kilkas. Õhtuks valutasid kõhulihased suurest naerust. Kui tulla Edinburghi koos hea seltskonnaga, on Camera Obscura kindlasti koht, kuhu tasub minna.

Ooo suur võlukuul- näita mulle mu saatust!

Kui teada, et suure tõenäosusega ei pruugi seda inimest enam kunagi uuesti kohata, ei taha lahkumisega kiirustada. Nii venis meie päev päris pikale, aga ometi oli see nii imelühike. Mine sa tea, ehk kasvab siit välja tulevane Hiina reis. Candy igatahes oli küllakutsetega helde. Tal on isegi toidud paika pandud, mida ma kindlasti maitsma peaks.

Pika pausi järel naasin teisipäeval jälle tööle. Kõik oli justkui sama nagu eelmised kaks kuud aga samas peegeldus igast tegevusest peagi saabuv lahkumine. Uusi disaine ma enam eriti ei teinudki, pigem vaatasin üle varasemaid disaine ja tegin vajadusel täiendusi. Sel nädalal tellis Londoni Trantspordi Muuseum Urban Twistilt üle 700 jõulukaunistuse. Meie ülesanne oli neile pael taha siduda ja kink ilusti pakendada. Poiste meelest oli see kõige igavam töö, aga meie Bertaga nautisime seda täiel rinnal. Mitu tundi rahulikkult kindlat ülesannet korrates sai aju täiesti välja lülitada. See oli peaaegu nagu vaimne magamine, mida vahelduseks väga vaja oli.

Neljapäeval seisis meil ees kogu praktikaperioodi raskeim ülesanne: suveniiride valimine. Cameron palus meil teha valiku meie disainitud toodetest, mis endaga koju kaasa võtta. Võimalus ise oli väga lahe, aga valiku tegemine kohutavalt raske. Kõike oleks tahtnud kaasa võtta, kuid kohver oli juba päris täis. Berta oli eelmisel nädalal endale päris oma lõikelaua teinud ja hoidis seda nüüd kui oma silmatera. See oli nii ilus ja sile ja täiuslik- mul tahtis süda lõhkeda mõttest, et minule lõikelaud kohvrisse ei mahu. Kui siis Berta jälle oma lõikelauda kallistama hakkas, ajas mul hinge täis ja ma rääkisin talle eesti keeles tormiliselt, kuivõrd kahju mul on, et mina sellist suveniiri koju viia ei saa. Cameron hakkas seepeale uurima, et mida ma rääkisin, ja kuulnud, milles asi seisab pakkus, et ta võib selle mulle postiga saata. See polevat mingi probleem. Nii veetsin ma reedese päeva puutöö ruumis ja tegin endale algusest lõpuni päris ise lõikelaua. Vaevalt on palju nii hoolikalt lihvitud ja õlitatud lõikelaudu kui see. Lõpuks põletasime sinna sisse minu tehtud granaatõuna ja minu perekonna nime ja saime kõige täiuslikuma köögitarviku! Pole paremat viisi ühe praktika lõpetamiseks. Olin viimati vist mõne oma tehtud asja üle nii uhke kaheksandas klassis, mil ma enda kootud kindad valmis sain. Ma ei jõua ära oodata, et see kena asjake juba Eestisse jõuaks!

Oleksin mina ülemus, oleks praktika sellega lõppenud. Söönuksin praktikantidega tüki kooki ja nad rõõmsalt koju tagasi saatnud. Meie bossil olid aga hoopis teised plaanid. Esmalt läksime pubisse, siis pitsat sööma ja seejärel uuesti pubisse. Olin selles osas alguses üsna närviline, kuna ma pole kunagi varem niimoodi töökaaslastega väljas käinud. Õieti pole mul töökaaslasi olnudki. Tegelikkuses oli see aga väga armas õhtu, mis pani neile kahele kuule parema punkti, kui tükk kooki seda suutnud oleks. Sel õhtul kindlustasin ma ka selle, et niipea Cameron mind ei unusta. Mehel pidid silmad peast välja kukkuma, kui ma õlle asemel baarist teed tellisin. Ta ütles, et pole sellist asja veel kunagi enne näinud, et keegi õhtul välja minnes teed jooks. Ma ei saa teda ka süüdistada, sest tema enda eesmärk oli ilmselgelt korralikult juua. Samas oli õhtu seda toredam, et teised olid jommis ja mina kaine. Nii tore oli vaadata ja kuulata, kuidas õhtu edenedes kõigil keelepaelad rohkem lahti läksid. Lisaks olin mina järgmisel päeval raudselt ainuke, kelle oli hea olla.

Praktika Urban Twistis oli sellega lõpplikult läbi. Jäi veel oodata saabuvat pakki ja Cameroni meili, mille ta lubas saata kohe, kui kõik meie disainiga asjad nende kodulehele üles saavad. Pärast seda saavad kõik otsad kokku sõlmitud ja arvata võib, et selle firmaga ma tulevikus enam kokku ei puutu. Kuigi mine sa tea, elu on täis üllatusi.

Töö oli tehtud, aga õnneks pidin mina alles pooleteise nädala pärast Eestisse naasma. Nüüd saabus aeg pere seltsis kaugemaid paiku avastada!

Arvasin, et sellist õite ilu näeb ainult Jaapanis, aga Šotimaa on nii täiuslik, et seal on see olemas!

Piknikud suvistes parkides

Igatsuse suurust ei koge tõeliselt enne, kui lõpuks kallist inimest käte vahel hoiad. Olin siin, vastu kõiki algseid kahtlusi, ilusti omal käel poolteist kuud ära elanud ja lähedastest ainult mõõdukalt puudust tundnud. Siin olles, olen kogu aeg lennus ja siis ei jää suureks kurvastamiseks lihtsalt aega ega jaksu. Nii ootasin ma küll oma parima sõbranna tulekut juba siia saabumisest peale, aga see oli selline rahulik lootus, mitte hullumeelne päevade lugemine nagu see, mille sarnast võib tähendada laste juures jõulude eel. Isegi sama päeva hommikul, mil ma tema tulekuks viimaseid ettevalmistusi tegin, ei olnud mu sees möllavat emotsioonide tormi. Ainsa karjuva erinevusena küpsetasin ma tol hommikul kooki. Seda polnud ma siin olles kordagi varem teinud.

Lennujaama ootesaalis tabas ärevus mind esmakordselt. Kuna Assi on alaealine oli võimalus, et teda võivad tollis oodata mõnedki katsumused. Tallina lend oli kirjade järgi maandunud, esimesed eesti keeles kõnelevad inimesed pudenesid saabunud lendude väravast, aga minu sõpra polnud kusagil. Ühtegi vastamata kõne polnud, ükski ametnik minu kui vastutava isikuga rääkida ei tahtnud… Pinge aina kogunes kuni lõpuks olin valmis järgmise vastu tuleva eestlase käest küsima, et kas üks väikest kasvu ja tukaga eesti tüdruk oli üldse lennul ning ega teda kusagile kartsa pole veetud. Siis avanesid väravad uuesti ja järgmisel hetkel lämmatasin ma Assit oma tugeva karukallistusega. Raske oli uskuda, et ta on tõesti siin, tõesti päriselt. Pisarad kippusid silma ja hingata oli raske ning seda kõike suurest rõõmust. Kui mulle siis veel päts musta leiba ja pakk Kasekese komme pihku pisteti, kiljusin ma valjult üle terve lennujaama. Õnneks ollakse sellistes kohtumises emotsionaalsete taaskohtumistega harjunud.

Assil olid Edinburghis vaid loetud päevad, nii ei raisanud me koju minekule aega ja sõitsime lennujaamast otse linna. Minule on siinsed mäed, lossivaated ja kihav elu juba tuttavalt igapäevased, aga tema jaoks olid need kõik uued ja hämmastavad. See imestus tema silmis ja võrratult võlutud naeratus panid minugi Edinburghi teise pilguga vaatama. Mitte et ma poleks seda linna juba enne Assi tulekut armastanud, aga temaga koos oli see lihtsalt veel parem ja veel ilusam. Võibolla ei ole isegi vale öelda, et see oli täiuslik.

Alustasime juba esimesel päeval hästi tempokalt, et Assil midagi olulist nägemata ei jääks. Umbes 24000 sammuga said taasnähtud kõik kesklinna imed, mille kohta oskasin nüüd juba päris tubli giidituuri teha 🙂 Scotti monumendi, John Knoxi ja nn Voldemordi haua, kuulsa Greyfiars Bobby kuju ja kohustusliku Primarkis käigu kõrvalt peetud vaiksed piknikud on aga hoopis need, millele tulevikus tagasi vaadata. Siinne piknikukultuur erineb oluliselt meie omast, sest inimestel pole midagi oma kaasmaalaste nägemise vastu. Kui ilm on ilus, lähevad kõik parki aega veetma ja tänu sellele tekib mõnus melu, mis meenutab mõnd festivali või laulupeo proovi. Eriti mõnus feeling tekkis Meadows pargis, mis asub otse siinse ülikoolilinnaku taga. Tunnid olid parasjagu lõppenud ja kogu haljasala oli täis õnnelikke noori inimesi. Mängiti palli, õpiti eksamiteks, söödi- joodi ja harjutati akrobaatikakava. Varjulisel pingil istus tõmmu noormees ja mängis kitarri. Nautisime Starbuckist ostetud kohvi, sõime Edinburghi parimaid küpsiseid ja lasime ajal omasoodu voolata. Päris selliseid hetki üksinda ei koge, see pole lihtsalt võimalik. Hetk võib küll õige olla, aga kui pole seda kellegiga jagada, jääb midagi natuke puudu.

Ülejäänud õhtu jalutasime sihitult Edinburghi tänavatel, kuni jõudsime päikeseloojanguks Caltoni mäe otsa. Sealt avaneb kena vaade kogu linnale ja selle taga laiuvale ookeanile nii et minna tasub iga ilmaga, aga 17nda aprilli õhtul oli vaade suisa võrratu. Taevas oli selge ja kahvaturoosa taeva taustal etendas loojuv päike imetlusväärse etenduse. Linna kohale tõusis õrn udu, mis meenutas sel korral õnneks rohkem pruudiloori kui vatitekki, pehmendades linna teravaid kontuure. Tulemus oli ebamaine, rohkem akvarellmaali kui reaalsuse sarnane.

Neljapäev oli vahelduseks veidi maisem päev, mis sai veedetud tavapärasemate turistide kombel šopates ja muuseume külastades. Ometi tegime me neidki tegevusi väikese kiiksuga. Ostlesime küll, aga mitte tavapärastes Edinburghis külastatavates poodides nagu Jenners või Ragamuffin, vaid hoopis heategevuspoodides. Charity shop on kasutatud riiete pood, kuid tavalisest kaltsukast kvaliteetsema kauba ja õiglasema hinnaga. Siinsete poodide taga pole ärimehed vaid erinevad heategevusorganisatsioonid, kellele viiakse riideid, raamatuid ja tarbeesemeid, mida enam ei vajata. Viija ise selle eest raha ei saa ja kogu saadav tulu läheb vastava organisatsiooni toetuseks. Alguses kõlab selline süsteem võõralt, aga tegelikult on see väga mõistlik ning ka poed ise on palju meeldivamad kui hullunud ostjaid täis kiirmoe kauplused.

Pärast kiiret kehakinnitust Princes Streeti pargis oli päevakorras Edinburgh Dungeon, mis oli uus kogemus ka minu jaoks. Olin sellest palju kordi nina kirtsutades möödunud ja pika järjekorra peale silmi pööritanud, kuid nüüd oli mul endal taskus kaks arvestatava hinnaga piletit. Huvi oli minus tärganud alles Queensferry rongijaamas, kus ma rongi oodates erinevaid voldikuid lappasin. Samal õhtul Saritaga lobisedes kiitis sõber seda elamust taevani ja sellega kadusid vaikselt ka mu tugevad eelarvamused. Tagantjärele võin ausalt öelda, et ei pidanud pettuma. Edinburgh Dungeon on natuke lõbustusparkidest tuttava õuduste maja moodi asutus, kus erinevad näitlejad sind 75 minutilise ringkäigu jooksul vaheldumisi hirmutavad ja naerutavad. Ühest ruumist teise liikudes elustub külastaja ees linna hirmus ajalugu, mida näitlejad oma dramaatiliste etteastetega ilmestavad. Kuigi mõnes kohas tõusid ikka karvad kätel püsti ja paar korda sai isegi hirmust karjutud, oli see tegelikult üllatavalt lõbus elamus. Saime Assiga kõvasti naerda ja leidsime välja tulles mõlemad, et kahju, et juba läbi sai. Mina täitsa soovitan ka neile, kellele muidu õudusfilmid ja jubedused ei meeldi- midagi nii hirmsat seal polnud. Ainult keelt tuleb mõista, sest muidu läheb pool nalja kaduma.

Sel ajal mil Assi Holyroodi Paleed külastas, avastasin mina taaskord ühe pisikese aiakese, kuhu ma varemalt sattunud polnud. Hakkasin vaikselt kirjutama ja aeg möödus kui linnutiivul nii et kui sõbratar mulle tunni pärast helistas, olin ma tõsiselt jahmunud. Samas pole see esimene ega ka kindlasti mitte viimane kord, mil ma kirjutades ajataju kaotan. Siis pole enam mind ja seda maailma, reaalseks muutuvad hoopis väljamõeldud tegelased ja nende teod ning mõtted.

Kuigi Edinburghi Dungeonis oli väga lõbus ei saa seda võrreldagi naljaga, mis tabas meid vanalinnas söömas käies. Läksime mõlemad kohaliku söögi peale välja: mina tellisin haggise pirukat ja Assi fish & chipsi. See polnud mingi üllatus, et ma oma haggist just ülemäära ei nautinud, sest mulle pole kunagi organid eriti mokka mööda olnud. Friikate ja frititud kalaga peaks aga lood teised olema, sest need on üldjuhul alati väga maitsavad. Maitse oli ka sel korral väga hea, probleemid ilmnesid hoopis kala suurusega. See polnud väike fileetükk või ka poolik kala, mille sugust šotimaal ise söönud olin. Ei, seal taldrikul oli terve suur kala, millega oleks võinud liialdamata toita terve perekonna. Selleks hetkes, mill me mõlemad kurguni täis olime, nägi ports endiselt välja nagu oleks seda vaevu puututud. Meie kõrval lauas istuvad suured saksa mehed vaatasid pidevalt imestusega tohutut kala ja väikest Assit ning vangutasid naerdes pead. Näha oli, et oleme selle kalaga parajas kimbatuses. Oleks mind teisiti kasvatatud, jätnuksime söömata kala arvatavasti alles ja kõndinuks minema. Kuid mina olen juba varasest lapsepõlvest harjunud sellega, et toitu minema ei visata ning siis, kui söömas käies midagi kõvasti üle jääb, tuleb see kaasa võtta. Et oleme sarnaste vanemate lapsed, on Assi maailmavaated üsna sarnased. Ainus märgatav vahe on see, et mina olen harjunud siinse linna anonüümsusega, kuid mu sõbra põsed värvusid reetlikult punaseks iga pisemagi piinliku seiga peale. Nii pole ime, et kui ma kotist toidukarbi välja võtsin, meenutas Assi teolt tabatud kriminaali. Meil kulus üle kümne minuti, et tohutu kala kahtlust äratamata karpi saada, kusjuures kasutada tuli kahte toidukarpi, kuna ühte see lihtsalt ei mahtunud. Ilme sakslaste näol oli hindamatu, kui üks neist irvitades jälle meie laua poole pöördus ja nägi, et taldrik on imeväel tühjaks saanud. Tegime ruttu minekut ja naersime väljas nii et kõhud kõverad.

Sakslased meie kõrval sõid kõik tillukese kausi suppi…

Dean Village, Arthur’s Seat ja rannas käik olid meelega jäetud reedeseks päevaks, kuna lihavõttepühade tõttu olid sel päeval lossid ja pisemad poed kinni. Alustasime oma päeva jõe äärse piknikuga Patissier Maxime hõrgutistega. See oli Dean Village juures minu tingimus, sest sõidan sellest kohvikust iga päev mööda aga sisse polnud kunagi sattunud. Koogid täitsid igati mu ootused ja kõrgemad jõud õnnistasid meid selgi korral suurepärase suveilmaga. Naljakas, kuidas olen mitmeid kordi jõe ääres käinud ja siinseid armsaid majakesi imetlenud, mõtlemata sellest kunagi kui suurest Dean Village nimelisest vaatamisväärsusest. Reede hommikul nägin selgelt, et mina olin selles osas ainuke. Tavalisel tööpäeva õhtul pole siin peale paari koerajalutaja kedagi, kuid nüüd oli rahvast nagu loogu. Samas ei saa ma seda neile sugugi pahaks panna, sest tõesti on mida vaadata.

Sel korral osutus matk Arthur’s Seat otsa palju meeldivamaks kui mu esimene käik märtsi alguses. Valisime laugema marsruudi, pidasime jälle piknike ja naljatasime nii palju, et teekond enam eriti väsitav ei olnudki. Teine asi on muidugi see, et minu jalad on nüüdseks juba mägede ja orgudega harjunud ja seetõttu ei ole ma päris õige inimene matka raskust hindama. Tuuletut ilma ja vaateid võin ma sellegi poolest hinnata ja need pole sellest sugugi vähem hinge matvad, et ma neid juba näinud olen. Kevad on toonud täiesti teised värvid ja sellest tulenevalt on ka avanev vaatepilt omajagu teistsugune. Kuna ronisime sel korral üles täpselt mäe teiselt küljelt, oli peaaegu tunne nagu oleks tegu mõne uue maavormiga, mille otsas ma varem käinud ei olegi.

Kui esimesel korral kulus mäkke tõusuks ja tagasi alla tulekuks umbes kaks tundi, siis sel korral veetsime seal kogu pärastlõuna. Tegime palju suurema ringi ja pidasime rohkem pause nii et alla jõudmise ajaks olime ikkagi mõlemad päris väsinud. Kui ma õigesti mäletan, olid mul 10 000 sammu täis juba enne seda, kui ma poole mäegi peale jõudsin. Vaprat vanderselli väsimus ei takista ja nii sai ookeangi selle päevaga ära nähtud. Ainus, mille osas me veidi mööndusi tegime, oli õhtusöök- olime lõpuks lihtsalt nii näljased, et leppisime linna jõudes hariliku purksiga. Algne plaan oli küll süüa mõnes ägedas pubis, aga Suure Reede tõttu olid need kõik päri täis.

Tänu tihedale graafikule oli Assi checklist laupäevaks praktiliselt läbitud. Pärast Botaanikaaias veedetud hommikupoolikult istusime me poolnõutult Inverleithi parki maha ja proovisime edasistes plaanides selgusele jõuda. Kuna Conan Doyle pubi oli meil eelmisest õhtust hinge peal, tegime neile hommikul kõne ja panime kella kuueks laua kinni. See andis hea kindlustunde, aga samas hakkis päeva tüütult ära. Nii ei hakanud me kusagile kaugele minema vaid jalutasime vaikselt tagasi linna ja ostsime kodusetele mõned kingid. Kuna õhtusöök oli suurepärane siis mul igatahes ühtegi kaebust küll pole. Kirsina tordil leidsin lõpuks isegi korralikke kohalikke maiustusi, nii et nüüd on suveniiride osas rahulik- võin koju tagasi tulla küll.

Meie ühine aeg Edinburghis lõppes pühapäeva varahommikul, mil Assi kella nelja paiku takso peale jooksis. Minu väikese näpuvea tõttu hakkas tellitud Uber pool tundi varem liikuma ja nii tuli jalgadele valu anda, et mulle üüratut arvet ei tiksuks.

Sel ööl ma enam korralikult sõba silmale ei saanud. Järsku tundus voodi nii suur ja tühi, ruumi oli liiga palju. Õnneks on Šotimaal lihavõtete ajal pikk nädalavahetus, nii oli mul taastumiseks kaks päeva aega. Teisipäevaks sain end lõpuks korralikult välja magatud.

Mõtetele mõeldes

Kõnealuse nädala esimese poole olin ma tööl poistega kolmekesi. Bertat külastas ta parim sõber ja nii olid tal vabad päevad, Jackil oli lihtsalt tüdruksõbraga pikem nädalavahetus. Minul oli sellest kõvasti kasu, sest tänu sellele sain ma mitmel päeval varem koju. Tööd mul iseenesest jagus, sest Cameron oli lõpuks välja mõelnud, kuidas minu tindijoonistusi paremini ära kasutada. Kohe esmaspäeva hommikul andis ta mulle nimekirja siin levinuimatest koeratõugudest, mida ma joonistada võiksin. Hommikuti oli see mõnus, aga juba esmaspäeva pärastlõunaks oli selge, et ma pole füüsiliselt suuteline päevas üle kahe koera looma. Asi pole mitte ajas, vastupidi, seda jäi mul liigagi palju üle, vaid hoopis suutlikkuses. Kui mul on sulg ja tint, siis annan ma endast kõik ja see tähendab, et kui kaks koera on valmis, ei ole mul enam mingit energiat. See on isegi hirmutav, kuidas ma olen võimeline ennast nii tühjaks jooksutama… Ilmselgelt ei saa ma õelda, et näe, siin on su koerad, ma olen nüüd väsinud ja lähen koju. Enamasti pole Cameronil meile ka mingit päris tööd anda, nii et siis ei jäägi muud üle, kui pilguga oma arvuti ekraani puurida ja mõnd ideed välja kangutada. Kirja pandult kõlab see juba kehva ideena ja ma kinnitan, et täpselt nii ongi. Esmaspäev, kolmapäev ja neljapäev lõppesid seetõttu lõhkuva peavaluga. Eks kõigel ole oma hind.

Peavalu pole ainus vaimne lõiv, mida siinse aja eest maksta tuleb. Kui kusagile pikemalt pidama jääda, saab see paik paratamatult omaseks. Edinburghi ja minu lugu pole mingi erand. See on muinasjutt vaprast printsessist, kes igasugustest katsumustest võitu saab. Terve märtsi vältel tundus, et see muinasjutt on õndsalt otsatu, kuid juba aprilli esimestest päevadest alates virvendavad lehekülgede ääres tumedad varjud, mis päev päevalt pikenevad. Muinasjutt läheneb kindlal sammul lõpule ja on hetki, mil see mind veidi kohutab.

Kunagi mitu aastat tagasi tegin ma internetis ühte testi selle kohta, milline lill ma oleksin. Ilmselgelt on tegu pigem jabura meelelahutusega, aga vahetevahel on see päris lõbus. Selle testi järgi olin ma vesiroos. Lill, mis õitseb ilusalt, aga ainult oma kodutiigis. Jutu mõte oli, et minusugune inimene ei saa pikas perspektiivis üksi hakkama, vaid vajab tuttavaid kohti ja koduseid inimesi. Olin tulemuse peale väga pahane, sest midagi igavamat olnuks keeruline ette kujutada. Ometi paistab, et ega see test mööda ei pannudki, sest just nii olen ma senini elanud. Kodus lähedaste keskel. Alati midagi jagamas, kedagi vajamas… Siin olles tunnen ma lõpuks, et ehk see test siiski eksis. Mitte täielikult, sest eks sisusta ma tihti koduste õhtuid oma lõputu jutuvadaga, aga siiski. Pool sellest linnast olen ma avastanud omal käel ja minu jaoks on see saavutus. Rosslinis käigule järgnenud nädalavahetusel, käisin ma üksinda Forth Bridge meresildasid vaatamas. Need on Edinburghist juba 14 kilomeetri kaugusel, nii et sõita oli oma jagu. Ma ei tundnud kedagi, ega tundnud mind keegi ja ometi oli mul võrratu päev. Selliseid päevi, tunde ja minuteid on siin palju. Vahel olen ma üksi oma mõtetega, vahel muusika või raamatuga. Ma naudin seda. Ma tahan oma kogemusi ikka teistega jagada, aga ma ei usu, et see oleks märk nõrkusest või lapsikusest- see on lihtsalt minu olemise viis. Täpselt samamoodi tahan ma kuulajana saada osa teiste inimeste seiklustest, kuid mitte enam kogu aeg. Istun bussis ja kuulan, kuidas mu selja taga lapsed liisusalmi leelotavad või vaatan üle tänava lippavat lipsuga meest ja kujutan ette, mis võik olla neid ümbritsev lugu. Lapsed sõidavad kooli, mees lippab tööle… Vahel ei peagi kujutlema, piisab vaid kuulamisest ja ise seda teadmata, jutustavad mõnedki oma loo sulle ise ära. Just täna kuulsin ma bussis ühe noore gei jutustust sellest, kuidas ta ütles oma emale, et ta on poiss, aga talle meeldivad peenised. Täpselt sellises sõnastuses kusjuures, mingil põhjusel jäi see mulle meelde. Selliseid lugusid on igal pool mu ümber ja nüüd, mil mõned mu juured on järvemudast välja murdnud, oskan ma seda märgata.

Ma saan endaga hakkama. Keedan suppi ja kartuliputru ning käin tööl, mis sellest, et lihtsalt praktikandina. See pole täiesti päris, sest mul on ressursse ja kodu on telefonikõne kaugusel, kuid seda on päris piisavalt, et tunda ennast iseseisva inimesena. Teadmine, et võin selle tunde koju tulles kaotada, tekitab väga vastakaid tundeid, kui luban endal pikemalt selle üle mõelda. Nagu oleks sellest veel vähe, jään ma ilma ka Edinburghi suvest ja Euroopa vingeimast festivalist. Lisaks on siinne kevad nii ütlemata ilus, et seda ei tahaks sugugi maha jätta.

Sellised on mõtted, mis mõnel õhtul mu peast läbi käivad. Üldjuhul ma kurvameelsusele ei kaldu, need on pigem erandlikud nukrad pilvekesed. Ehk on vale need nii ausalt kirja panna, kuid tänasel õhtul on see minu tõde. 18. aastaselt välispraktikal olemine on vapustav kogemus. See avab silmi ja muudab nii mõndagi, eelkõige aitab aga aru saada, kes sa ise selline oled. Või vähemalt, kes sa olla tahaksid. Kuid mingil määral oleks kindlasti lihtsam, kui sellised asjad toimuksid hiljem ja aeglasemalt, nii et mitte ainult endal, vaid ka teistel oleks aega nende väikeste muutustega kohaneda.

Samas on kogu maailm pidevas muutumises ja need, kes kohaneda ei suuda, jäävad ise progressi hammasrataste vahele. Meie korteris läkski nii, et olime just harjunud oma uute isiklike tubade ning vaikse koduse eluga, kui üleelmisel kolmapäeval meie uus korterikaaslane Joel suure muutuste pöörisena sisse sadas ja kõik pea peale pööras. Algus oli väga kena, sest ainult tänu tema suuremeelsusele me Bertaga praegu isiklikes magamistubades elamegi. Kirjade järgi pidanuks tema minu praeguse toa saama. Ma katsun seda heategu pidevalt meeles pidada, aga ega ühe meeldiva teoga kümmet ebameeldivat enam ei heasta. Joel saabus koos ainult talle mõistetavate arusaamadega korteri korrastamisest ja enda järelt koristamisest ning tekitas pideva vaikiva konflikti. Esimeste päevadega muutis ta elutoa rõvedaks haisevaks koopaks, kus ta päevad läbi pimedas arvutimänge mängis, täitis köögi mustade nõudega ja sõi ära Berta mitme päeva lõunasöögiks mõeldud õunad. Alguses katsusime heaga, aga esmaspäeva õhtuks oli selge, et ilma karmide reegliteta siin asjad toimima ei hakka. Ostsime paberid ja markerid ning võtsime poisid letti. Ville tegelikult teadis, et meil selline plaan on ja polnud seega eriti üllatunud, kuid ebamugavust tekitas see parajalt mõlemas. Kuna meil enne mingeid reegleid olnud pole, leidis Joel, et oleks väga alandav need nüüd üles panna, nii et lõpuks ladusime talle lihtsalt kõik häiriva ette ning jäime lootma, et ta ennast parandab. Mingil määral on sellest isegi kasu olnud, toit püsib puutumata ja nõud pestake lõpuks ära, aga ebameeldiv on see inimene ikkagi. Enam ma isegi ei ürita temaga läbi saada või talle mingeid õigustusi leida. Fakt on see, et me ei sobi, nii et ma katsun temast lihtsalt eemale hoida. Ma kahtlustan, et need tunded on vastastikused- sel nädalal pole ta mulle vist kordagi otsa vaadanud.

Kuna korteris olles leiab nüüd pidevalt jälgi meie ärritava korterikaaslase hoolimatust ellusuhtumisest, olen tema tulekust saadik kõvasti kodust ära olnud. Samas on see tema juures ka ainuke positiivne kõrvalmõju. Mine tea, kas ma muidu oleksin uuesti Saritale farmi külla läinud ja vastsündinud tallekesi näinud või laupäeval temaga koos pubis elavat muusikat kuulamas käinud…

Pühapäevane Forth Bridge matkki võinuks olemata olla, kui poleks tungi kindlasti majast välja saada. Kuigi ma tahaksin ikka loota, et oleksin ka ilma põhjuseta läinud, sest need kolm meresilda on kindlasti üks vingemaid asju, mida ma Edinburghis näinud olen. Õieti on need tegelikult hoopiski Edinburghist 14 kilomeetri kaugusel ja asuvad ühel kaldal Queensferry, teisel aga North Queensferry asulas. Mina sõitsin bussiga Edinburghiga samal kaldal asuvasse Queensferrysse ning läksin sealt jala üle Forth Road Bridge silla. Edinburghi ja The Kingdom of Fife maakonda lahutab teineteisest Firth of Forth nimeline lahesopp, millest läheb kõrvuti üle kolm silda Queensferry Crossing, Forth Road Bridge ja Forth Bridge. Kõik kolm silda on mitme kilomeetri pikkused jaotatud järgmiselt: esimene autodele, teine ühistranspordile ja jalakäiatele ning kolmas rongidele. Mina ületasin lahe mõistagi keskmist pidi. Vaated olid hinge matvad. Üldiselt peetakse Šotimaa võluks just selle loodust, kuid need kolm silda on kindlasti ood inimesele. Kellel on rohkem huvi nende modernsete maailmaimedega tutvust teha, soovitan külastada sildade ametlikku kodulehte: www.theforthbridges.org/

Pärast 2,5 kilomeetri pikkust jalutuskäiku üle silla juhatasid kohalikud matkajad mu North Queenferry asulasse. See asula kannab endas endiselt tõelise kaluriküla hõngu ja võlub oma südantsoojendava lihtsusega. Forth Bridge sürreaalne struktuur moodustab ootamatu kontrasti tibukollaste kivimajade ja kalureid ootavate paatidega, kuid omal veidral moel täiustavad need teineteist. Just selle suure silla varjus joonistasin ma siinse reisi jooksul esimest korda õues. Kevad on toonud piisavalt soojad ilmad, et selline tegevus ei tundu enam ebameeldiv (tean, siin meenub lugejale, et maalisin ju varem majakat, aga joonistanud ma veel polnud:)

Joonistasin mere kaldal, sõin ära lõunaks kaasa tehtud võileiva ja tundsin, et kui ma selle käigu nüüd bussis lõpetan, siis jään ma ilma millestki hindamatust. Pilk eksles pilvede vahel troonivale raudteesillale ja kuskilt kaugelt mälusopist meenus oranž naerusuine rong, millega ma lapsena mängisin. Oli aeg, mil rongi nägemine oli mu päeva tipp ja pärast Inglismaal käiku on mu kiindumus rongide vastu tasahilju tagasi tulnud. Naela võrra kallim pilet on elamust igati väärt. Pole justkui midagi suurt, aga sel hetkel, mil rongi aknast vilksatas mööda rauast silla esimene post, olid mul peaaegu vaimustusest silmad märjad. Forth Bridge on kolmest sillast kindlasti mu lemmik, ja seda mitte ainult rongisõidu vaid ka silla juurde kuuluva kuninganna Victoria aegse puust raudteejaama pärast. Mõlemad on, hoolimata enam kui sajast aastast kasutusest, täies elujõus.

Pilt pühendusega Sädele: klassikaline näide Victoria aegses raudteejaamast

Saritagi oli pühapäeval seikluste aldis ja nii käisime me uuesti Department of Magic nõiajookide kõrtsis võiõlut joomas- ainult et sel korral proovisime alkoholiga versiooni. Alguses polnud vahet peaaegu tunda, kuid poole klaasi peale läks olemine päris lõbusaks. Mängisime lauamängu, mille reeglid jõudsid siinsetele aladele koos viikingite vallutustega, ja saime kõvasti nalja. Esmapilgul lihtne mäng osutus kõvaks strateegiliseks lahinguks, mille ma rõõmsalt mõlemal korral kaotasin. Kui ma oma kõvasti suurenenud pagasi lõpuks kohvrisse surun ja mingi ime läbi peaks ruumi üle jääma, toon ehk ühe koopia sellest vanast mängust ka koju. Võibolla siis, kui mängiksin seda oma väikeste õdedega, õnnestuks mul ka mõnel korra võita. Samas, tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt ja igal juhul võidab Sport, nii et inimestel jääb nautida vaid mängu ilu.

Lähivõte mängulauast hetkel mil mina veel võitmas olin

Näkid uduses metsas

“Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.”

Vennaskond “Kui mustavad udud”

Udu pole mulle võõras. Seda jagub küllaga nii sügiseses Tartus kui ka Saaremaa sumedates suveöödes. Emajõelt tõuseb õrn unuvine vahel ka varajastel kevade hommikutel, kuid see on habras nagu neitsi loor, millest päiksekiired hõlpsalt läbi pääsevad. Edinburghis sellist asja ei tunta. Hägune vine on õhus igal hommikul, selle pärast ei hakka keegi silmi pöörama või asjatult pead vaevama. Udu siinses tähenduses on kui korralik vatitekk- mingit valgust ei paista kusagilt, kõik kaob paksu valge seina sisse. Hommikul aknast sellist vaadet nähes, oli mu esimene instinkt sügavale teki alla pugeda ja vaba päev võtta. Kuum kakao ja Netflixi seltsis veedetud hommik kõlasid kui ainus mõistlik väljavaade, aga juba enne, kui see mõte mu peas kuju võttis, teadis tugevam osa minust, et see on paras lollus. Mul on ainult üks elu ja sellest tuleb võtta kõik. Ei ole mingit puhkepäeva, eile sai otsustatud, et lähen Rosslyni kabelit vaatama, järelikult on täna minek. Šotimaa pole nõrkadele mõeldud, tahtnuksin ma sooja päiksepaistet siis tulnuks minna Hispaaniasse.

Panin klapid kõrva ja nautisin tunni aja pikkust bussisõitu Rosslini, mis on Edinburghist veidi enam kui kümne kilomeetri kaugusel asuv väike külake. Asula ise on täis tuhme heledaid kivimaju, mis teineteisest eriti ei eristu. Kõik kohalikud inimesed pidasid laupäeval paremaks toas püsida, nii et neid ma tundma ei saanud, aga arvata on, et nad on lihtsad inimesed, kes elavad veidi maisemas maailmas, kui see, milles liuglevad pealinna alalised asukad. Sellest pole ometi midagi, sest Rosslin ei meelita külalisi mitte külalislahkuse või eriliselt ilusate tänavatega. Ei, siia sõidetakse vaatama Rosslyni kabelit. Juba see on omaette ilus lugu, kuidas paksu metsa otsustati ehitada uhke gooti katedraal, mille loomiseks oli vaja nii palju erinevaid meistreid, et kõik ümberkaudsed mehed said siin tööd. Nii algas ehitustöö padrikus, kuid lõppes värske küla ääres. See on üks paljudest paeluvatest lugudest, mis on seotud selle mitmesaja aastase kabeli tõelise ajalooga, kuid kuulsust pole hoonele toonud mitte need, vaid Dan Browni müstiline põnevik “Da Vinci kood”. See on suurepärane raamat, mille tähtsaimad sündmused leiavad aset just Rosslyni kabelis. Ei saa salata, et ka mina sattusin kabelisse just Browni kirjutise, mitte aga tõelise ajaloo pärast. Samas ega ma tahagi salata. Kui kahetuhandete alguses poleks “Da Vinci koodi” ilmunud ning 2006. aastal sellest filmi vändatud, oleks selle suurepärase kabeli kohal praegu ilmselt lagunevad varemed. Peale protestantismi levikut Šotimaal vajus Rosslyni kabel unustuste hõlma, nii et oli aeg, mil hoone oli niivõrd täis kasvanud, et sulandus praktiliselt ümbritseva loodusega ühte. Eelmise sajandi lõpus leiti ühiselt, et kabel on päästmist väärt, aga ilma massilise turistide vooluta, mille tõi endaga kaasa eelmainitud menuk, poleks Šotimaa valitsusel selle taastamiseks ilmselt raha jagunud. Nii et Dan Brown ja kõik tema fännid on hoopis pühakoja heategijad. Mina kaasa arvatud.

Rosslyni kabel- kuna kabel on vanem kui asula ise, kirjutatakse kabeli nimi vanema keele tavade kohaselt, küla oma aga uue keele reeglite järgi

Pilte kabelis teha ei tohi, kuid tegelikult on mul selle üle isegi hea meel. Nii oli kogu mu tähelepanu koondunud kabeli suurepärasele interjöörile, mis on üks hunnitumaid, mida senini näinud olen. Kuuesaja aasta eest kivisse raiutud käsud ja keelud, on nii andekalt nikerdatud, et puudutavad ka tänapäevast inimest. Õeldagu veel, et kunst pole oluline- sellise ehitise puhul on kunst kõik, mis üldse loeb!

Kuigi nähtavus oli tavalisest mitu korda hullem, oli päevselge, et kohe ma küll Edinburghi tagasi ei sõida. Kaks tundi sõitu vaid tunni ajase kabeli külastuse kohta oleks veidi palju. Sarita oli Rosslinis käinud ja tema soovitusi järgides oleksin ma sattunud Rosslini lossi varemete ja Rooma Impeeriumi aegse nn müüri äärde. Loss õnnestus mul ilusti leida, aga sealt edasi meelitasid virvatulukesed mu metsa. Ma ei teagi, millal ma viimati päris üksi paksus padrikus käisin. Kas üldse päris selliselt olengi käinud… Kodus on alati kompanioni ja mugavust mitte minna. Siin aga oli mul see üks rada ja mul polnud aimugi, kuhu see välja jõuab. Lihtsalt läksin üle tunni aja mööda jõe kallast, mõtlesin omi mõtteid ja laadisin hinge.

Siin hakkasid ühe mu lemmikraamatu “Röövlitütar Ronja” lood mu pilgu ees lõpuks tõeliselt elama. Nägin Ronjat ja Birki tasases jões ujumas ja vastuvoolu jäävas suures koopas lõket tegemas. Võisin pea kuulda udus kostvat maa- aluste laulu. Ka mina ise olin justkui maa-aluste poolt ära meelitatud, sest kuigi tee muutus aina porisemaks, läksin mina edasi. Kohati hakkas kõhe, sest kui ma oleksin libastunud ja viga saanud, poleks mind sealt metsast otsidagi osatud. Berta ja Sarita teadsid küll, et ma Rosslini lähen, aga metsast polnud juttugi. Kedagi ei olnud. Vaated olid vapustavad, aga mida kauem ma üksi kõndisin, seda enam hakkas mu käik tunduma rumala ja vastutustundetuna. Nii paksus udus mõistlikud inimesed üksi matkama ei lähe. Samas, kuidas muidu saada pilte udusse mattunud metsast?

Julge hundi rind on rasvane ja nagu näha, siis surma ma ei saanud. Ainult väga poriseks, aga sellest pole midagi. Riideid saab alati pesta, kuid mälestusi saab vaid ise seiklustest osa võttes. Kuigi olin vahepeal päris kindel, et see rada läheb vist otse Edinburghi, mis tähendanuks oma kümne kilomeetrist matka, ei tahtnud ma mingil juhul tagasi pöörata. Ees oli ju nii paljut, mida ma veel näinud ei olnud. Puude vahel võis olla uduloori mähkunud näkke, okstelt piiluda sadu haldjaid ja tegemata jääda suurepäraseid fotosid, kui argpüksi kombel tagasi pöörduda. Selliste vastakate mõtetega jõudsin ma kuskil tunni aja pärast metsa servale, kust teeviidad ilusti Rosslini tagasi juhatasid. Olin jõudnud paari kilomeetri kaugusele- Edinburghi olnuks veel väga väga pikk tee.

Kas see silt tähendab, et tee läheb otse Edinburghi?

Koduteel aknast välja vaadates, ei tundnud ma peaaegu kesklinna äragi. Koht oli õige, aga kuskil polnud märkigi Edinburghi lossist- udu oli selle täielikult neelanud.

Pühapäevane ilm võttis suisa oigama. Ime kombel veelgi tihenenud udu oli vihmast säbruline. Olin lubanud Saritale, et lähen talle farmi külla, kuid nüüd oli selleks ilmselgelt vale aeg. Aimasin juba ette, et lubatud linnavaated jäävad mul nägemata. Ka Google Maps paistsid leidvat, et ei tasu minna, sest see näitas mulle täitsa valet bussipeatust, kus minule sobivat bussi ei läinudki. Kui ma lõpuks oma jõududega õige koha leidsin, oli buss juba läinud. Nii kirjutasin ma 20 minutid oma üleelmist postitust ja vaatasin imestusega, kuidas joobunud sammul kargas udust välja rebane. Minust oli vaderil suva, jooksis pead pööramata mööda. Mina jäin talle üllatunult järele vahtima. Veider koht see Šotimaa.

Saritaga kohtumise ajaks tahtsid hambad suus juba plagiseda. Hoolimata talvesaabastest ja villasest kampsunist, oli rõskus juba kontides. Kuum tass kakaod aitas seda küll veidi leevendada, aga soe ei hakanud mul siiski. Veetsin Sarita töökohas paar külma kuid lõbusat tundi. Paitasin paari päevast lambatalle, söötsin kanu ja tegin Sarita bugiga lõbusõitu. Õigemini tegi Sarita mulle ja talus vaatluspraktikal olevale Lillyle sõitu, meie hoidsime elu eest kinni, et mitte välja kukkuda.

“Siit avaneb vaade Edinburghi sildadele,” teadvustas Lilly naerdes ja osutas käega läbipaistmatu uduvalli poole, “ja järgmise käänaku tagant näed mägede tippe.” Vähe sellest, et ma linna ei näinud, isegi sellest oli raske aru saada, et ma olen parasjagu poole mäe peal. Nägime vaevu mõne meetri kaugusele, kilomeetritest ei tasu siin juttugi teha. Pool juhuslikult õnnestus meil läbi udu vähemalt mägiveiseid silmata, aga lähemale me mägede nägemisele ei jõudnjdki.

Mägiveis väga paksus udus, ja nagu objektiivile jäänud piiskadest näha, siis ka mõnusas vihmasajus

Sarita plaanis veel linna minna, mina aga suundusin otsemat teed koju. Nüüd ma juba tõesti värisesin ja ainus võimalus sooja saada oli vann kuuma vett täis lasta ning tunnike liguneda. Välja tulles valdas mind mõnus rammestus. Pugesin oma suurde voodisse ja veetsin ülejäänud õhtu teki all filmi vaadates. Uni oli sel ööl õige magus.

Tilk tinti

Päris kodus on mul kombeks igal õhtul vanematelt küsida, et kuidas nende päev läks. Emal on enamasti kohe mõni juhtumine varuks, isa vastab aga tavaliselt alati, et mis seal ikka, töiselt. Kodus olles on sellist vastust veidi keeruline mõista, sest mõistus ju ütleb, et iga töine päev on erinev ja omaette kirjeldust väärt. Siin olles teen ma aga ise oma blogi postituste ja videokõnedega täpselt sama: räägin kõigest muust, aga mitte tööpäevast endast, sest tegelikult need ongi kõik küllaltki sarnased. Disaini kohapealt on küll pulmadest teavitaval kaardikesel ja isadepäevaks mõeldud graveeritud pildiraamil vahe sees, aga protsess ise on täpselt sama. Istun hommikul arvuti taha ja tõusen sealt kell 16.00, reedeti 15.00. Vahepealsel ajal loon, sõltuvalt päevast, 5- 15 kujundust, joon 1-3 tassi piparmündi teed ja söön sinna kõrvale paar küpsist ja lõunaks kaks viilu maapähklivõi ning moosiga saia. Sealt edasi, valib mu ülemus välja need kujundused, mida ta kasutada soovib, ning seejärel valmistab ta ette puidu ja graveerib sellele eelmainitud disaini. Või lõikab asja akrüülist välja, sõltuvalt sellest, mis tootega tegu on. Me Bertaga avaldame küll pidevalt soovi ka muude asjadega aidata, aga näha on, et see teeb neile tegelikult lisatööd, nii et appi palutakse meid harva.

Eelmine nädal tõi selles osas meeldivalt vaheldust. Meie ülesandeks oli disainida lihtsaid jõuluehteid, aga juba keskpäevaks oli selge, et kui õues pakatavad pungad ja särab hele päike, ei taha jõulu tilulilust midagi välja tulla. Meie boss oli rohkem kui üllatunud, kui ta kuulis, et teeksime parema meelega ükskõik mida. Pakkusin, et võiksime aknaid või põrandaid pesta, Berta lisas, et isegi seinad oleksid parem kui arvuti taga istumine. Cameron vaatas meid kui kahte ilmaimet, sest senised praktikandid olevat alati disainimist eelistanud. Head kombed said imestusest siiski ruttu võitu ja nii leiti varsti preilidele sobiv töö. Meid pandi pildiraame tegema. Midagi rasket seal ei olnud, tuli lihtsalt tükke kokku klammerdada ja seejärel valmis raamide nurgad siledaks lihvida. Poisid leidsid, et see on üks nõme ja tüütu töö, meie olime aga kui lapsed jõululaupäeval. See oli nii lahe, et saime lõpuks midagi päriselt kätega teha! Lihtne mehaaniline töö, mis ei hõlma tugevat ajude ragistamist. Kuigi saime tööga ilusti hakkama, seisis ülemus kogu aja kõrval ja vaatas, et me endale viga ei teeks. Eks tal oli seal üsna igav seista ja nii hakkas ta jutu jätkuks meie huvide kohta uurima. Kohe kui ta kuulis, et mulle meeldib tegelikult tindi ja sulega joonistada, lõid tal silmad peas särama, sest käsitsi joonistatud kraam müüvat väga hästi. Minu hing laulis suurest õnnejoovastusest, sest tint ja sulg on mu suured lemmikud, mille kasutamises olen päris osav.

Ülejäänud nädal möödus õndsalt pilvepiiril joonistades. Mul oli mu tindipott, mu sulg ja teetass ning rohkem ma ei vajanudki. Ühe A5 formaadis joonistuse peale kulub mul umbes 1,5 tundi, pärast mida tuleb pilt Illustraatoris puhastada ja korrastada. Sellele kulus ülejäänud päev, nii et tüütutele disainidele mul sel nädalal eriti mõelda ei tulnud. Lisaks sain teisipäeval veel raame teha ja kolmapäeval puidu lõikamises kätt proovida, nii et igav ei hakanud. Nädal aega hiljem kirjutades võiks isegi öelda, et see oli siiani parim töönädal, mis mul siin olnud on. Nii palju loomevabadust mul tavaliselt pole. Lisaks oli see palsamiks mu kunstniku egole. Cameron ei olnud imetlusega kitsi ja see omakorda innustas mind veelgi kõvemini pingutama. Reedeks suhtus ülemus mu joonistustesse juba kui tõelistesse kunstiteostesse. Algselt olid mu tindiga joonistatud loomad mõeldud märkmikute kujunduseks, kuid nüüd otsustati neid ka eraldiseisvate puidust piltidena müüma hakata. Parim uudis on see, et nende tööde all seisab minu signatuur. Mitte enam anonüümne disainer vaid päris kunstnik. Vägev!

Ainuke probleem korraliku loomingu juures on see, et kui endast päeval kõik anda, oled õhtuks kui tühjakspigistatud sidrun. Tahaks lihtsalt koju minna ja puhata. Õnneks annab selliseid soove väikeste nippidega üle kavaldada, kuid täielikult seda eirata ei saa. Nii oli õhtuid, mil valisin koju minekuks kiirema tee või selle päeva seikluseks õhtusöögi restoranis, selle asemel, et mägedes ronida või mere ääres jalutada. Samas oli reede nii tihe, et meenutas mu esimesi Edinburghi päevi. Kuidagi jagus aega nii restorani, mere, maalimise kui ka korraliku peo jaoks.

Jõudsin reedel lõpuks ka mere äärde maalima

Eks selleks need vabamad päevad olegi vajalikud, sest muidu ei peaks tihedatel päevadel õhtuni vastu. Võiks arvata, et puhkuse võtmine on igati elementaarne, aga elu Šotimaal on näidanud, et tegelikult võib see olla üks suurimaid õppetunde, mis ma siit reisilt kaasa saan. Nii raske kui see ka poleks, tuleb endale mõnel päeval hinge tõmbamiseks aega anda. Loomulikult tahaks kõike näha ja mida lähemale jõuab lahkumine, seda tugevamini pitsitab rinnus ainuüksi mõttest, et ehk jääks täna õhtul koju. Lihtne on öelda, et selle mõttega tuleb rahu teha- reaalsuses on see väga raske. Torkivat tegutsemisiha ei summuta isegi karjuv füüsiline väsimus, sest vaim oleks ikka valmis nägema. Ainus rohi, mille mina leidnud olen, on kodune tegevus. Teen filmiõhtu kausi jäätise ja hea filmiga või loen head raamatut. Kui energiat on veidi rohkem, võib ka järgnevaid karme meetmeid kasutada, aga see on tõesti ainult väga erilistel juhtudel: bioloogia töölehed ja ajaloo ajajoon. Nende kahe tegevusega saab igasuguse tegutsemislusti kohe nullini maha lõigata, nii et lõpetades on ainus soov voodi üles leida. Nii et kui kellelgi lugejaist peaks kunagi uinumisega probleeme olema või siis tõsine tarvidus oma tegutsemis vajadust alla suruda, siis võin neid rõõmuga jagada.

Jah, eelmise nädala lõpuks hakkas mul juba tunne tekkima, et see Šotimaal iseseisva elamise õppimine hakkab mul päris käppa saama. Ma tunnen linna piisavalt, et end siin koduselt tunda, tunnen piisavalt oma kolleege, et end nende seltsis lõdvaks lasta ja korter hakkab juba kodu moodi tunduma. Vähe teadsin ma siis ees ootavatest katsumustest, mis panid mind tõsiselt kaaluma, kas ma enam kunagi koos korterikaaslastega elada tahan…

Pärast üheksat aastat toa jagamist, on mul siin lõpuks päris oma tuba, mis aitab kindlasti aja maha võtmisele mõnusalt kaasa 😀

Pasunad, leegid, pisarad

Ma ei ole eriline spordi armastaja. Ei oska ma palli visata, ega ole mul jaksu, et päev otsa joosta. Ujuda ja matkata meeldib mulle küll väga, kuid ühelgi päris võistlusel ei osaleks ma ka siis kui selle eest peale makstaks. Mulle ei meeldi spordi võistlused juba põhimõtte pärast. Mõttetu ressursi kulutamine, kui minult küsida. Ometi juhtus nii, et kui Sarita eelmisel kolmapäeval meie Edinburghi õpilaste WhatsApp grupis küsis, et kas keegi tahaks temaga koos suurt rugbi mängu vaatama minna, nõustusin ma silmagi pilgutamata. Osalt tahtsin ma lihtsalt oma uut sõpra paremini tundma õppida, teisalt aga lubasin ma endale juba Eestis, et haaran kinni igast võimalusest teha midagi uut. Tahan Edinburghist kõik võtta ja siinset rahvast tundma õppida. Tundub, et olulise rugbi mängu veerandfinaal on selleks üks paremaid viise. See on ju ikkagi šotlaste rahvussport.

Nagu mul siin juba kombeks saanud, juhtus mul ka mängule sõites väike bussi error- ma kas sõitsin õigest peatusest mööda või ei sõitnudki too buss sinna, kuhu minul vaja oli.Õnneks oli mul piisavalt oidu, et bussijuhilt selgitust nõuda, ja nii sain ikkagi õiges kandis maha tuldud. Hea on, et eelmistel kordadel Sarita hiljaks jäi. Nii ei pidanud me kumbki end pahasti tundma, vaid saime hoopis teineteise ebatäpsuse üle sõbralikult nalja visata.

Murrayfieldi staadion oli tohutu suur. Ma pole varem ühegi suure staadioni juures käinud ega mängu eelse meluga kokku puutunud ja nii oli juba see minu jaoks vägev elamus. Olime õigel ajal õiges kohas ja nägime, kuidas Iiri mängijad täies koosseisus bussist maha tulid. Neil oli rahvast täitsa suva, enamus ei vaadanud neid tervitama tulnud fännimere poolegi, aga tõelisi fanatte see ei heidutanud. Punases Munsteri toetajad laulsid Iiri hümni ja lehvitasid elu eest lippudega. Mina sobisin sinna gruppi kui rusikas silma auku, sest mu jope juhtub olema täpselt Murafieldi meeskonna toonis punane. Seal oli väga lõbus seista hoolimata sellest, et olin loomulikult Edinburghi meeskonna poolt.

Et elamus täielik oleks, ostis Sarita endale meeskonna värvides salli. Mina piirdusin suure sibulase hot dogiga. Ostud tehtud, läksime fänni alale Bleekeri kontsertile. Mängisid päris hästi, aga kuulajaid oli hirmus vähe. Šotlased paistsid pidutsemise jaoks liiga kained olevat, nad seisid kõik kobaras fänni ala teises otsas ja vaatasid sealt. Peale minu ja Sarita oli lava ees veel vaid nii 15 inimest. Aga selle võrra oligi mõnusalt ruumi. Bleeker mängis tuntud lugusid, millest paljudele oli kena kaasa laulda. Ei tea küll, kuidas see teistele pealtvaatajatele nii visalt mõjus… Viimaste lugude ajakskogusid aga nemadki julgust ja lõpuks nägi asi juba päris kontserdi moodi välja.

Nagu näha, on hot dog veidralt suur, rahvast aga kahtlaselt vähe

Esinejad said oma tööga tublisti hakkama, sest selleks ajaks, kui ma lõpuks päriselt staadioni ääres koha sisse võtsin, oli tuju juba laes ja erutus suur. Siis algas mäng. Leegid lahvatasid, pasunad puhusid ja rahvas juubeldas. Lärm oli kõrvulukustav ja ka minu enda rõõmus kisa oli sellest osake. Enne mängule minekut, polnud mul rugbist erilist aimu. Vaid see, et tegu on nn lihtrahva spordiga, mis sarnaneb Ameerika jalgpalliga, aga on kiirem ja põnevam vaadata. Põnev oli tõesti! Esimese poolaja lõpuks hakkasin juba natuke reeglitele pihta saama, alguses vaatasin lihtsalt ja üritasin rahva emotsioonide järgi paika panna, kes nüüd parasjagu skooris. Õnneks oli minu kõrval üks väga ülevoolavalt temperamentne iirlanna, kes kogu aeg karjus. Minu kord oli juubeldada siis, kui tema ärritunult keelt naksutas või üldse vait jäi, sest siis läks Edinburghil hästi.

Teisel poolajal oskasin juba punktisummat vaadata ja õigel ajal püsti hüpata. Naljakas, kuidas siis, kui staadion on rahvast täis, hakkab meeskonnavaim külge ka kõige suuremale võhikuke. Mängu viimastel minutitel oli mul tunne nagu oleksin ise väljal ja püüaksin Edinburghile paari punkti saada, et viimasel hetkel ette rebinud Munsterit võita. Õnnetuseks seda ei juhtunud, kuid see oli napp kaotus, nii et ka Edinburghi toetajad ei pidanuks häbi tundma. Ometi olid nii mõnedki päris endast väljas. Poetati isegi paar pisarat. Väljamaalasena ei suuda ma nende valu täielikult mõista, aga veidral kombel võttis minulgi kaotuse tõttu seest kripeldama. Nii napilt oleksime võinud võita!

Mäng algab nagu korralik Eurovisioni finaal

Peale mängu lõppu suundusime tagasi fänni alale, kus kanti suurel ekraanil üle sama sarja teist veerandfinaali, mis toimus Londoni ja Glasgow tiimi vahel. Glssgow kaotas väga haledalt, mäng oli meie omast palju igavam, aga soojas päiksepaistes murul pikniku pidades, oli sedagi kena vaadata. Nüüd alles algas tõeline melu. Pikniku pidajate vahel jooksid kilkavad lapsed, kes käepäraste vahenditega rugbit mängisid. Rahvas naeris ja nuttis meie omade kehva seisu peale. Selleks ajaks, mil muru hakkas kaduma ühtlase pudeli kihi alla, läks ka täiskasvanutel mänguks. Suured mehed lidusid palli järel ja lõbustasid, nii ennast kui teisi, oma elurõõmsa tegutsemisega. Samm kippus teistel pisut vaaruma, aga muidu paistis neil päris kenasti minevat. Minul kiskus suu, neile mõeldes, veel tagasiteelgi naerule. Uskumatu küll, aga mul oli tõesti väga lõbus. Võiksin suuri rugbi mänge isegi teistele soovitada, kui täitsa omaette elamust.

Ka pühapäev möödus Sarita seltsis, aga sel korral muuseumide ja muusika saatel. Sain oma külastamist ootavate kohtade nimekirjast eemaldada nii Holyroodi Palee kui ka Kirjanike muuseumi, millest viimane osutus tõeliseks varjatud pärliks. Unustada ei tohiks aga tõsiasja, et minu näol on tegu tavalisest veidi suurema kirjandus sõbraga. Minu eesmärk ei ole siin kohal kindlasti mitte antireklaami tegemine, aga võib olla, et tavakodanikule see palju ei pakuks. Samas, miks peaks mõni raamatu põlgaja üldse sellisesse kohta minema?

Senini kõige armsam tänavamuusik Edinburghis

Õhtu poole viis Sarita mu Edinburghi tasuta kummitustuurile. Meie muhe giid, kes oli paari kuu eest lõpetanud ülikoolis ajaloo õpingud, jutustas siinsetest inimsööjatest, nõidade põletamisest ja laipade röövimisest. Pimeneva õhtutaeva taustal elustusid meie ees kõhedad saladused keskaegsest linnast, mis oli midagi täiesti erinevat kohast, kus ma praegu elan. Teisiti jutustatult, võinuksin ma sel ööl nii mõnegi luupainaja küüsi langeda, kuid Nikcil oli ilmselgelt annet jutuvestmise peale, nii et hirmujudinate asemel vappusin ma hoopis naerust. Õudne küll, aga ka omajagu naljakas. Päris tasuta see muidugi polnud, meile öeldi kohe ära, et see ongi selle noormehe töö ja leib ning ta oleks väga tänulik, kui ta ka mingit tasu saab, aga summa suurus jäeti iga osaleja enda otsustada. Maksad nii palju, kui õigeks pead ja hukka sind ei mõisteta. Siin on samadel tegijatel erineva sisuga tuurid iga päev ja arvatavasti lähen veel mõnele.

Edinburghi hirmuäratavalt ilusad keskaegsed tänavad

Tagasitee oli meil Sarita ja giidiga mõnda aega ühine ja nii saime noormehele oma kodukohti tutvustada. Ma kahtlen, kas ta ka kunagi päriselt Soomesse satub, Eestist rääkimata, aga huvi me temas igatahes äratasime. Loota ju võib. Lahkusime praktiliselt sõpradena, mis on siin mail kergem juhtuma, kui koduses Eestis. Võõrad võetakse kiirelt omaks, samas kui kodus võid sa tegelikult täiesti oma olla, aga sinusse jäädaksegi suhtuma kui muulasesse. Paratamatult meenub sellistel hetkedel üks kadunud tuttav, kes küll kogu hinges proovis, aga jäi ikkagi kohati võõraks. Teda lihtsalt ei lastud sisse. Ma ei pea end selles asjas ülejäänutest sugugi paremaks. Tõele au andes, ei andnud mina talle sugugi rohkem võimalusi ja selle pärast torkab siinne erinevus mulle eriti teravalt silma. Kui me suudaksime patte kergemini andeks anda ja ka Eestis inimestele rohkem võimalusi lubada, siis võiks nii mõndagi olla teisiti… Paremini.

Meie sündmusterohke päeva lõpetas Šoti folkmuusika, mida ühes vanalinna pubis kuulamas käisime. Seegi on olnud mu soovinimekirjas juba mõnda aega ja nii eirasin ma teadlikult fakti, et esmaspäeval peab jälle tööle minema ning võtsin õhtust viimast. Mõnus folk paneb jala tatsuma ja puusad nõksuma. Tõesti kahju, et tantsimiseks ruumi ei jagunud, sest oli laua patt sellist mõnusat muusikat lihtsalt seina najale toetudes kuulata. Mul pole aimugi, kuidas Šoti rahvatantsud käivad, aga kasvõi oskajaid tantsimas vaadata olnuks väga tore. Nüüd olen ma maitse suhu saanud ja enne ei jäta, kui ka Tartus mõne elava muusikaga koha leian. Seniks aga katsun nii palju muusikat endasse imeda, kui füüsiliselt võimalik, et kodus muusika tungi meenutustega toita.

Jalutuskäikude linn

Kui senini näis mu siinne aeg lõputuna, siis pärast Inglismaalt tulekut tabas mind pisike vaimne kriis. Pea pool mu praktikast on läbi. Varsti peab koju tulema… Hingasin sügavalt ja üritasin torkivast ängist üle saada, kuid asja paranemise asemel, hakkas mu peas kõlama Jaagup Kreemi pahendeline hääl: “Iga elatud päev on samm lähemale iseenda surmale!” Värisesin vastikusest ja läksin esmaspäeval töölt hoopis jala koju, et rohkem linna näha ning kusagilt fish and chipsi leida. Kuldne õhtupäike paitas valutavat hinge, ülehinnatud koogitükk ajas muremõtted minema. Kui päike pühib majadelt aastasadade raskuse ja verise ajaloo, pole maailmas ilusamat linna kui Edinburgh. Mõõduvate inimeste nägudel peegeldus mu enda naeratus, helerohelised mäenõlvad pakatasid lilledest ja autojuhid lasid üle tee isegi seal, kus sebra ei ole. Polnud võimalik vabaneda sellest veidi kohtlasest õnnelikust naeratusest, mis suunurki vägisi üles vedas. Selleks ajaks, mil taevas roosaks värvus, õnnestus mul ka esimest korda fishi ja chipsi maitsta. Mina seda päris taevani ei ülistaks, nii nagu seda teevad mõned mu kallid kodused, aga igal juhul oli see täiuslik õhtu. Kalast kleepuvad sõrmed ja äädika veider maitse olid just need, mis selle õhtu võrratuks tegid.

Mingi ime läbi, paistis päike ka kolmapäeval. Plaanisime Saritaga Leithi avastama minna, aga kuna mu sõber töötab linna teises otsas asuvas farmis, oli tema tuleku ajaks kell selleks juba liiga palju. Valget aega oleks väheks jäänud. Nii jalutasime jällegi jõe kaldal, ainult et sel korral avastasime veidi metsikumaid radasid, mis ei vii mere äärde vaid sellest eemale. Siin ei pidanud kevadet enam tiku tulega taga otsima- see oli kohal! Jõe äärsed puud rohetasid pakatavatest lehtedest ja veevulinat saatis lustakas linnukoor. Kõige valjemalt kajasid kaldad aga minu ja Sarita naerust. See oli meie teine kohtumine, aga tundus nagu oleksime sõbrad juba sajandeid. Kahju ainult, et me elame linna eri otstes. Nii pööras mu sõber raja lõppedes mägede, mina aga mere poole.

Siin olles ei ole sa aga kunagi üksi. Kuigi päike oli vajunud mägede taha, jagus küllaga naeratavaid rattureid ja ähkivaid jooksjaid, kes mulle seltsi pakkusid. Mitte küll otseses mõttes, aga tänu teiste inimeste kohalolule ei tekkinud ka pimedatel pargiteedel selliseid kõhedaid tundeid nagu näiteks öisel Toomemäel. Tuleb välja, et mõnusalt müstilised pargiteed viivad linnast täitsa meie koduni välja. Ja seal ei näe mitte ainult tervisesportlasi vaid ka väga armsaid rebaseid!

Tundub suisa veider seda kirja panna, aga neljapäeval paistis ka päike! Olen sombuste ilmadega juba nii harjunud, et selge päiksepaiste tundub millegi üleloomulikult ebaharilikuna. Sestap juhtuski nii, et kuigi plaanisime koos Bertaga šoppama minna, lõi päike mulle nii kõvasti pähe, et kõndisin lummatuna teed mööda edasi, sellal kui tema esimesse poodi sisenes. Sain alles kümne minuti pärast aru, et selline käitumine ei sobi tsiviliseeritud inimesele mitte, aga selleks ajaks olin juba nii kaugel, et jätkasin lihtsalt teed ja palusin pärast vabandust. Mõtlesin, et jalutan äkki mere äärde, aga muutsin meelt ja võtsin siiski suuna kodu poole. Lülitasin kõik mõtted välja ja läksin lihtsalt sinna kuhu jalad viivad (kodutee on neil juba üsna selge). Kuid eks selle pooleldi sihitu seiklemisega nii ole, et võid komistada täitsa ootamatute asjade otsa. Nii avastasin korraga, et seisan otse kuningliku botaanikaaia peaväravas. Eelmisest korrast oli möödas juba mitu nädalat, pealegi sadas viimasel korral paduvihma, nii et minekus polnud mingit küsimust.

Kõik õitses! Lilled, puud, põõsad- kõik. Isegi veetaimed olid õites. Veetsin seal üle tunni aja ja imesin seda kõike endasse. Ma ei mäleta enam selle taime nime, aga siin kasvab üks põõsas, mille õied sarnanevad natuke lahti läinud tulpidega, aga on palju suuremad. Botaanikaaias on üks selline taim suure tamme suurune. Ebareaalne!

Olin üks viimaseid külastajaid, kes enne sulgemist välja läks. Jalutasin rõõmsalt tagumise värava juurde, aga see oli juba kinni. Mõtlesin üle aia ronida, aga see on minust kõrgem ja koosneb raudvaiadest, mis on kõik otsast teravad. Õnneks leidsin ma enne peavärava, kui seda surmalõksu ületada proovisin. Ei tahaks kuidagi oma seiklust Edinburghi EMOs lõpetada.

Õeldakse, et hommik on õhtust targem. Hommik ise võib ju olla, aga inimene ise, eriti unine inimene, on kohe kindlasti varasel kellaajal kõvasti rumalam. Reede hommikul aknast välja vaadates, tekkis mul ekslik arusaam, et õues on talvejope jaoks kohe kindlasti liiga palav. Panin oma kuu aja eest ostetud õhukese nartsukese selga ja lippasin rõõmsalt bussi peatusesse. Paar minutit oli veel bussini aega. Tõmbasin mõtlikult üle vasaku käe jopekäise, kus hoian oma bussikaarti ja korraga tabas mind ebameeldiv arusaam, et mu kaart jäi teise jope käisesse. Eestis ei oleks sellest midagi, aga siin ei saa bussi sissegi, kui sa kaarti ei piiksuta. Bussijuht visanuks mu lihtsalt välja. Andsin jalgadele valu ja jooksin maja ette tagasi. Sisse ma sellegi poolest enam ei saanud, sest olin ka oma võtmed maha jätnud. Kirusin mis ma kirusin, abi polnud sellest midagi. Lasin kella, et korterikaaslased mu sisse laseks, aga nad magasid kõik õndsat und, ega kuulnud midagi. Proovisin huupi teist kella ja sellele vastati. Nüüd asusi läbirääkimistele pahura naabriga, kes oli täiesti kindel, et mina selles majas küll ei ela. Selleks ajaks, mil suutsin teda veenda, et ma olen lihtsalt võtmed maha jätnud, oli buss juba läinud.

Uuesti peatuses olles, meenus mulle, et nr 47 sõidab vist ka meie töökoha ette. Hüppasin rõõmsalt peale, tänades taevast, et näe, ei jäägi hiljaks, ja asusin huviga raamatut lugema. Alguses oli kõik nii nagu peab, aga mida kaugemale buss sõitis, seda veidram hakkas asi mulle tunduma. Kell muutkui läks, aga me polnud õige koha lähedalgi. Kui juba hoopis võõrad mäed paistma hakkasid, helistasin Bertale, kes sai mu rumaluse üle kena peatäie naera. Mitte 47 vaid X47 on see buss, mis Urban Twisti juurde viib. 47 sõidab aga päris mägedesse. Kobisin maha ja alustasin pikka matka tagasi. Olin õigest kohast rohkem kui viie kilomeetri kaugusel, seega pidin esmalt tagasi kesklinna sõitma ja sealt õige bussi peale minema. Kui ma lõpuks tööle jõudsin, oli kell pool üksteist. Päev hakkab kell üheksa.

Õnneks oli tööülesanne sel päeval vaba. Võisime disainida seda, mida hing ihkas. Mina tegin paar lootust andvat märkmiku disaini. Ühte neist kaunistab 2017 aastal tindiga joonistatud hunt, mille pildi võib leida Instagramist. See oleks nii lahe, kui selle pildiga märkmikud suurel turul müüma hakkaks. Hea on, et mul oli olemasolev töö, mille kallal nokitseda, sest Cameronil hakkas 12ne paiku koosolek ja poisid panid kohe, kui ta uksest välja sai, mängima Jazz FMi. Esimeste paari loo ajal oli isegi päris mõnus, tuli selline Charlestoni tantsimise tuju kohe. Kuid mida kauem see muusika mängis, seda rohkem tekkis tahtmine raadio aknast välja heita. Poisid olid aga mõlemad õndsuse tipul ja nii surusin ma hambad risti ning kannatasin välja.

Viperuste rohkeke hommikule järgnes kena päev. Käisime Bertaga restoranis, mille sisekujundus sarnaneb kahtlaselt sauna leiliruumile. Kuna tegu on aasja kohaga- Tai Pai, siis vaevalt see taotluslik on, aga mina põhjamaalasena, sain igatahes kõvasti naerda.

Päeva lõpuks olin vabanenud kõigist restoranis sisse söödud kaloritest. Mu jalad lõid tuld ja olid nii väsinud, et ma ei tahtnud väikest varvastki liigutada. Koduteel palusin Bertat, et jalutaksime mere äärde, mis tegi meie jalutuskäigule sisse tohutu jõnksu. Ma ei kahetse seda üldse, vastupidi, aga väsimus oli siiski konti murdev. Oleksin ma teadnud, kui tihe nädalavahetus mind ees ootab, oleksin võibolla mingi maa bussiga tulnud. Või siiski mitte. Kõige paremini õppib linna tundma ikka jalutades.

Päike Inglismaa kohal

Reedene tööpäev möödus kui silmapilk. Mitte sellepärast, et oleksin ühtäkki isadepäevaks mõeldud pildiraamide kujundamise osas inspiratsiooni leidnud, vaid hoopis ees ootava põnevuse pärast. Töö ise on ju füüsilises mõttes kerge, aga vaimselt olen ma päeva lõpuks läbi nagu läti raha. Iga päev seitse tundi järjest arvuti taga istuda on juba ise pigem ebameeldiv, aga kogu selle aja jooksul pidevalt uute heade disainide peale tulla on kohe täiesti võimatu. Looming vajab inspiratsiooni, see ei kuku taevast. Inspiratsiooniga võib aga mõnel päeval päris pahasti olla ja siis on ka töö tulemust ääretult vähe. Reede oli üks sellistest päevadest, kuid õnneks lõppeb tööpäev nädala lõpus tavalisest tund aega varem.

Seejärel algas taaskord üks suuremat sorti seiklus: järgnevaks nädalavahetuseks oodati mind Inglismaale. See on ühteaegu loogiline ja absurdne, et Šotimaal elades pole nädalavahetuseks Inglismaale minek mingi asi. Rongid käivad vähem kui poole tunniste vahedega, raha on sama, keel on sama- mis see siis ära pole. Minu jaoks oli see aga väga suur asi, kuna ma pole pärast kuuendat/ seitsmendat eluaastat Eestiski rongiga sõitnud. Siin aga sain ma 1,5 tunniga täitsa teise riiki! Tuleb tunnistada, et oleksin rõõmuga ka lihtsalt rongiga ringi ratast sõitnud, isegi kui oleksin pidanud kohe uuesti Edinburghis maha minema. Rongiga oli lihtsalt nii lahe sõita! Mul oli raamat kaasas ja ka blogi ootas kirjutamist, aga mina vaatasin terve tee aknast välja ja imetlesin ilusat maastikku. Päikeseloojangust kollaseks värvunud mäenõlvadel jalutasid lambad ja näksisid laisalt rohtu, metsatukkade vahelt paistsid madalad elumajad. Taevas pakatas värvidest, mille sarnaseid ma siin olles veel näinud polnudki.

“Oodake veel paar minutit, kohe saab Teie vagun koristatud, ja siis võite siseneda.”

Piltide tegemiseks sõidab rong natuke liiga kiiresti

Uuesti väljusin ma Inglismaa pinnal ja jagasin õige pea Liiaga südamlikku kallistust. Nende kolme nädalaga, mis olid möödunud meie tutvumisest Tallinna lennujaamas, oli minu elus olnud tohutult sündmusi. Liia oli aga elanud stabiilset igapäevast elu ja temast kiirgas meeldivat rahu ning stabiilsust, millest minul viimastel nädalatel veidi puudu on jäänud. Edasine õhtu möödus minu jaoks meeldivalt pingevabalt. Ma ei pidanud millegi pärast muretsema. Polnud vaja teed jälgida või süüa teha, minult oodati vaid seltskonda ja õnneks ei pea ma selle pakkumiseks pingutama. Liia oli see- eest kõvasti vaeva näinud. Tean, et ta raputab seda lugedes naerdes pead ja leiab, et see polnud ju midagi, aga minu jaoks oli see eelmise reede õhtul kõik. Ta oli teinud leiba ja kartulisalatit! Kas te oskate midagi suurepärasemat ette kujutada?! Sõin nagu oleksin nädalaid näljas olnud ja tunne oli ka selline. Seal on tohutu vahe, kas kõhtu täidab elutu saiaviil või korralik juuretisega küpsetatud must leib. Ja no milline tüdruk suudaks vastu panna kodus tehtud kartulisalatile? Mina pole igatahes üks neist.

Lobisesime poole ööni ja oleksime kauemgi rääkinud, kui minu sisse harjunud bioloogiline kell mind magaama poleks ajanud. Uni saabus pea silmapilkselt.

Sunderlandis on Edinburghist veidi soojem ja kevad oli minu tuleku ajaks juba täies hoos!

Laupäeva hommikul tegime tiirukese Sunderlandi kesklinnas. Sealne linnamuuseum on samaaegselt ka talveaed, mis on väga vahvalt Jurassic Parc’i teemaline. Ka muuseumis on omajagu vaatamist ja põnevust nii linna ajaloo, bio- ja geoloogia, Sunderlandi klaasi ja laevatehaste kui ka kunsti huvilistele. Suurema osa päevast veetsingi seal. Saatuse kurja naljana oli muuseumis üleval ka Leonardo da Vinci visandite näitus, aga just sel nädalavahetusel oli sellega mingisugune error, nii et mul ei olnudki võimalust seda vaatama minna. Olin päris pettunud, aga lohutuseks sain näha St Peteri kirikut, mis on enam kui 1400 aasta vanune ja seega üks vanimaid Ühendkuningriigis.

Kohalike üliõpilaste ideid Leonardo tänasest töölauast

Ilm oli kena kogu päeva kestel, kuid finaal õhtuse päikeseloojangu näol oli vaieldamatult laupäeva parim osa. Jalutasime Liiaga mere ääres ja vaatasime lainete vahel kilkavaid lapsi. Värvid läksid õrnast lillast erkoranžiks, võimendatuna virvendavast peegeldusest veepinnal. Hetk enne pimeduse saabumist lahvatas taevas. Sellist värvi punakuldset taevast näeb päris harva, aga paistab, et minu tuleku puhuks tahtis Inglismaa endast parimat näidata.

Pühapäeva põhinumbriks oli Liial plaanitud mereäärne kirbuturg, kuigi siin on tegu millegi hoopis uhkemaga, kui need kirbukad, kuhu mina kodus sattunud olen. Silmapiirini kauba all lookas laudu. Soovid maja sisustada- palun, siin on sulle kõik vajalikud nõud ja kogu mööbel, mitte küll just võileiva, aga nii supi hinna eest. Tahad raamatukogu asutada- aga palun, igal teisel müüal on kastis pakkuda mõni bestseller. Soovid oktsionilt liha osta või supi jaoks kartulit- kõik on olemas. Tõepoolest, raske oleks nimetada midagi, mida seal ei olnud. Alguses mõtlesin, et kuna mul parasjagu millestki otseselt puudust pole, siis ei hakka ka midagi ostma, aga lõpuks tulin ikkagi koju (viiekümne sendi eest saadud) Jojo Meyese novellikoguga. Hea, et mul kõik “Videviku” saaga raamatud olemas on, muidu oleksin arvatavasti ka need ostnud.

Kõige parema jutuga liha müüja, keda olen kohanud

Rongi väljumiseni oli veel kõvasti aega ja nii sain endale metsa alt karulauku korjata ja korralikke Inglismaa kaljusid näha. Tahtnuksin nende vahelt mööda mereranda jalutada, aga meri tõusis nii kiirelt ja armutult, et oleksime me kauaks jäänud, polekski enam kuiva jalaga tagasi saanud. Nii jalutasime kaljudepealseid radu pidi, mis pakkusid samuti küllaga piltilusaid vaateid ja veidike närvikõdi.

See närvikõdi pole aga sugugi võrreldav külma hirmuga, mis valdas mind mõni tund hiljem, mil oleksin peaaegu Edinburghi rongis maha jäänud. Liia valmistas mulle keelt alla viivat kartuliputru ja seda süües- juttu ajades, lendas aeg märkamatult kiiresti. Metroo peale saime ilusti, aga maha tulles selgus, et meie ajavaru oli kahanenud praktiliselt olematuks. Kell oli 19.29. Minu rong väljus 19.33. Õnneks tunneb Liia rongijaama nagu oma viite sõrme ja nii ei jõudnud mina veel midagi otsima hakatagi, kui temal juba kõik selge oli. Ta nägi õige rongi ära ja kiirustas mu peale, nii et ma ei mäleta, kas ma talle ka midagi hüvastijätuks hõigata jõudsin. Põhimõtteliselt hakkas rong sõitma vaid mõnikümmend sekundit peale seda, mil uks mu selja taga sulgus. Ma armastan põnevust, aga just selliste napikate vältimise pärast olin ma reedel Waverly jaamas juba poolteist tundi enne rongi väljumist. Parem karta kui kahetseda. Õnneks ma sel korral kahetsema ei pidanud. Vastupidi. Minu uute sõprade muhe kodune jagelemine, veidi ülevoolav heatahtlik hoolitsus ja mõnus jutuvool, täitsid täpselt ära need tühimikud, mis muidu veidi kipitavad. Videokõned perega hoiavad küll suure koduigatsuse eemal, aga need ei asenda seda täielikku turvatunnet, mida ma kodus olles tunnen. Seda ei pane muidu tähelegi ja ma ei märganud ka Edinburghis olles, et midagi puudu oleks, aga Liia ja Gena juures olles tundsin ma tugeva kontrastina selle olemasolu. Juba ainuüksi selle koduse tunde pärast tasus mu käik end tohutult ära.

Lõpuks tagasi koju jõudnud, tõmbasin jalga Liia kootud mustriga villasokid, ja asusin oma varandust kappi laduma. Enne teele asumist leidsin, et näen välja nagu hakkaksin kolima, Liia aga naeris ja ütles, et ei, näib lihtsalt nagu oleksin vanavanemate juurest tulnud. Ja tõepoolest, ka koduselt Saaremaalt tulles on meil alati kaasas päts leiba ja purgid täis südamega tehtud hoidiseid. Üldse meenutas mu käik paljuski Saaremaal vanaema ja vanaisa juures veedetud suvesid. Kodune söök, mere kohin ja kajakate kisa- täitsa erinevad aga samal ajal nii sarnased nii siin kui seal. Ainult et ma pole kunagi kuulnud oma vanaema seagulitest rääkimas. Meil on kajakad ikka kajakad.