Argine maagia

Kolmapäeva hommikul surusin hambad risti ja läksin tööle. Mul polnud sugugi parem olla, kuid polnud ka mingit mõtet uut päeva ära raisata. Kõhtu võib igal pool valutada, miks siis mitte töö juures. Mõneti mõjub see isegi hästi, kui on tegevust, mis ei lase halvale enesetundele keskenduda. Eriti produktiivne ma küll polnud, aga õhtuks õnnestus mul siiski luua üks kaktustest sugupuu, millega Cameron igati rahul oli.

See on ainus vaade, mis mulle tööl olles aknast avaneb

Kuna kolmapäev oli üks neist päevadet, mil taevas õnnistas Edinburghi kuiva ilmaga, otsustas Berta koju jalutada. Läksin temaga alguses kaasa, kuid üsna pea sai mulle selgeks, et ma ei taha sinna minna. Mul oli villand vaikusest, villand kõhuvalust, villand meie korterist, villand meie tööst. Eriti ajas mind närvi tõsiasi, et ma elan mere ääres, aga olen seda lähedalt näinud ainult ühe korra. Tundsin tõsist pahameelt ja sain korraga aru, et see on täiesti mõttetu. Kui ma tahan merd näha, siis tuleb minna ja merd vaadata! Keegi ei takista mind kohe mere äärde minemast. See tõdemus vabastas mu suurest koormast. Tuju läks heaks, kõhuvalu vajus tahaplaanile. Jätsin oma kaasmaalase ning pöörasin lähimasse kõrvaltänavasse.

Kõndisin puhta kõhutunde abil ja sattusin esmalt mere asemel jõe äärde. Kuulsin kõrvus meie praktika kordinaatori õpetus: “Minge otse mööda jõe äärt ja jõuategi mere äärde.” Offline kaart teadis öelda, et täpselt vastassuunda minnes jõuaksin kiiremini kohale, aga mulle meeldis mõte romantilisest jalutuskäigust jõekaldal. Järgnesin voolu suunale ja vaatasin imestades, kuidas jõgi aegamööda aina laiemaks ning aeglasemaks muutub. Justkui oleks ta oma tormlemisest väsinud.

Peagi asendusid pargi sumedad varjud Leithi pilkupüüdvate majadega. Need olid jõele nii lähedal, et paistsid seda puudutavat. Oli tunda mere hõngu. Kauguses kostis kajakate kisa. Madalad majad ja kutsuvad pubid tekitasid tunde nagu oleksin korraga sattunud mõnda heal järjel kalurilinnakesse. See oli Edinburgh, kuid samal ajal ei olnud ka. Jõekallas ja tasane maa meenutasid mulle Amsterdamis üles võetud stseene “Süü on tähtedel” filmist.

Nägin suuri kaubalaevu ja justkui nende pealt tuleva kraami tarbeks ehitatud kaubanduskeskust. Minul polnud sellest koledast ehitisest sooja ega külma, mõtlesin omas lihtsameelsuses, et jalutan temast mööda ja naudin kauneid merevaateid. Tegelikkuses aga selgus, et Ocean Center on niivõrd kaval ehitis, millest ei olegi võimalik mere äärt pidi jalutades mööda minna- ühel hetkel oled ilusal teel, teisel aga tõkestab seda kole traataed. Nii juhtuski, et hoolimata oma kavatsustest, sattusin minagi suurde ookeani keskusesse. Alguses kavatsesin ruttu apteegist läbi hüpata ja edasi minna, et valgel ajal merd imetleda, aga selleks ajaks, mil ma kõhu tarbeks rohud ostetud sain, oli mul nii tugev nälg, et seda polnud enam võimalik eirata. Sel korral toimus mereäärne piknik siseruumides koos küürose ja baklavaga. Õnneks oli vaade suurepärane ja ka toiduelamus igati tasemel, nii et kahetseda pole midagi.

Koduteel õnnestus mul kilomeetri jagu mereäärset teed pidi minna- nii täitusid lõpuks kõik mu teadlikud ja alateadlikud ootused, mis sellele päevale seatud olid. Eriti eriliseks muutis mu jalutuskäigu heledalt särav täiskuu, mis muheledes mu teed valgustas.

Neljapäeval ilmutas mu urisev kõht esimesi tervenemise märke. Kõhuvalu polnud küll kuhugi kadunud, aga oli tunda, et Holland & Barrettist saadud lactobatsillid teevad oma tööd. See oli ainult hea, kuna neljapäeva õhtuks oli mul planeeritud kohtumine arvatavasti Edinburghi kõige maagilisemas kõrtsis. Department Of Magic on eriline maiuspala kõigile Harry Potteri armastajatele, kuid ma usun, et sealne atmosfäär ja joogi valik rõõmustaksid ka kõigi teiste müstilisema meelelaadiga ilmakodanike südameid. Mina proovisin esmakordselt võiõlut, mille maitset olen kujutlenud juba seitsmendast eluaastast peale, kõrvallauas aga valmistasid julgemad külastajad endale ise armujooki. Võiõlu maitses vedela tutifruti ja õlle segu moodi- üldse mitte nii nagu olin arvanud, aga see polnud ka sugugi halb. Minu kaaslane oli aga kohe kindlasti parem igasugusest joogist. Sarita on soome tüdruk, kes on samuti Edinburghis praktikal, ainult et tema oli meie kohtumise ajaks Šotimaal juba seitsmendat nädalat. Kuna tal varasemalt kellegi kontakte polnud, oli ta siiani leppinud oma töökaaslaste ehk keskealiste farmitööliste seltskonnaga. Pärast seda, kui meie kõigi praktikate kordinaator Fanett meile teiste siinsete välistudengite meiliaadresse jagas, kasutas Sarita juhust ja kirjutas, et ta tahaks väga uusi tutvusi luua. Mina olin esimene, kes kirjale vastas.

Juba esimestel minutitel oli näha, et siin on kohtunud kaks sugulashinge. Meil on väga palju ühist, alustades lugemisarmastusest ja lemmikraamatutest ning lõpetades parimate reisisihtkohtadega. Lobisesime tunde kõigest ja mitte millestki, nii et kui lõpuks koju jõudsin, oli kell nii palju, et kodused nii Eestis kui korteris, juba magasid.

Klaasike võiõlut ei teinud minust küll tõelist võlurit, aga uue sõbra leidmise võlujõud pani vere elevusest särisema. Võibolla seda J. K. Rowling meile tegelikult öelda tahtiski, et meie kõigi soontes voolab killuke nõidust, mis väljendub sõpruses. Lihtsalt mõnel on seda veidike rohkem kui teisel.

Öös on muusikat

Ma olen suur muusika armastaja, mis sellest, et ma ühtegi pilli ei mängi. Eriti meeldib mulle elav muusika. Eestis on tänavamuusikuid näha vaid suvel, siin aga olen kohanud juba mitmeid. Mu lemmikud on siiani kiltidega torupillimängijad, kuid kohtasin ka ühte väga võluvat tšello mängijat. Tänavamuusika on mõnusalt ehe. On kohti, mis kõlavad võrratult ja kohti, mida kuulda ei tahaks, aga see ongi pool asja võlust, et tänaval mängimiseks ei pea proff olema. Sel reedel käisin ma aga kontserdil, mis oli esitatud kõige suuremate asjatundjate poolt, keda Šotimaal leida on: RSNO ehk Šotimaa Kuninglik Rahvusorkester.

Kõik, kes mind lähemalt tunnevad, kergitavad siinkohal kulmu. Pole mingi saladus, et mina pole selline tüdruk, kes väga palju klassikalist muusikat kuulaks. Tõepoolest, ma kardan, et ma poleks selle kontserdi kuulutuse juures pikemalt peatunud, kui tegu oleks olnud näiteks Beethoveni teoste ettekandmisega. Kuid kavalatel šotlastel oli plaan, kuidas saal noorte inimestega täita ja see töötas ka minu peal. Esitamisele ei tulnud midagi muud, kui parimad heliteosed Harry Potteri filmidest. Harry Potter pole juba aastaid mu lemmikraamat ja sellest on omajagu aega, mil ma viimati filme vaatasin, kuid oli aeg, mil ma muust ei mõelnudki. Nende raamatute abil õpetas ema mu lugema, ning seda eufooriat, mida ma tundsin siis, mil sain oma esimese Potteri filmi, ei unusta ma kunagi! Juba Eestis olles tekkis plaan, et tahan minna, kuid suurte elumuutuste keerises, unustasin ma endale piletid osta. Kui siis eelmise nädala alguses uuesti vaatama hakkasin selgus, et kogu suure kontserdimaja peale on jäänud veel vaid mõned vabad kohad. Ostsin enda arvestuste järgi parima pileti ja läksin reede õhtul suure Usher Halli kontserdimaja ette, jalas teksad ja seljas kõige viisakama olemisega T-särk, mis mul oma siinsest minjatuursest garderoobist leida õnnestus. Tundsin tõsist piinlikust, et mul kasvõi ühte kleiti kaasas polnud, kuid samas, mul polnud ka sobivat mantlit, ega vastavaid jalanõusid, nii et ehk oligi nõnda parem.

Minu ebamugavus kadus üsna pea. Paistab, et siin suhtutakse kontserditel käimisesse rahulikumalt kui meil kodus, sest minu tagasihoidlik riietus ei paistnud mitte kuidagi silma.

Mul kulus oma koha leidmisega tükk aega, sest ma ei osanuks uneski näha, et siin on kohad ka orkestri taga, lava peal. Tõusvate astmetega kõvad puupingid, mille sarnaseid kohtab tavaliselt kirikus. Istusin, ega suutnud kontserdi lõpuni oma imestust talitseda. Ma olin muusikutele nii imeliselt lähedal! Ma nägin dirigendi nägu! Muusika oli nii lähedal, et see ümbritses mind igast küljest. See ei tulnud kusagilt kaugelt lavalt, sest mina olingi laval! Terve esimese loo aja oli mul kananahk ihul. Ma pole vist iial varem J.K. Rowlingu loodud maagilise maailma füüsilisele tajumisele nii lähedal olnud, kui seal kontserdil. See oli lihtsalt nii ilus! Ma ei teagi, kuidas seda teisiti kirjeldada. Tahaksin, et saanuksin sealt saadud emotsiooni purki panna, et seda siis jao kaupa edaspidigi tarbida, aga see ongi elava muusika võlu, et see pole tarbekaup, vaid ainueksemplar.

Suur muusikaline elamus oli plaanitud ka laupäeva õhtusse, kui sel korral olid meil Bertaga 180 kraadise kannapöördena piletid Nublu esinemisele. Jah, ma räägin sellest samast Nublust, kes on Eesti 2018 aasta kuulatumaid meesartiste. Läheneva Brexiti valguses, otsustas Nublu Ühendkuningriigis elavatele eestlastele külla tulla. Kuna tegu oli täiesti Eesti asjaga Edinburghis, polnud minek mingi küsimus.

Kui pole õdesid, kes piima ülehelikiirusel ära jooksid, kipub see halvaks minema. Vähemalt on laupäeva hommikused pannkoogid sellisel juhul heaks abimeheks.

Laupäeva hommikul käisin Robert Blomfieldi fotonäitusel, kus olid väljas peamiselt 60ndatest pärinevad fotod Edinburghi tänavaelust. Need lõputult siirad ja väga andeka kompositsiooniga fotod puudutasid mind hingepõhjani. Kui saaksin siin olles veel kasvõi ühe pildi, mis oleks tema fotodega võrreldav…

Jõudsime Bongo Clubi pool tund peale uste avamist ja saime kohe aru, et oleme ikkagi liiga varajased. Rahvas alles kogunes, DJ oli küll puldis, aga mingit tantsimist ei toimunud. Mis siis klubis olles ikka teha. Tantsida ei saa, järelikult tuleb vetsus käia ja juua. Minule piisas kodus tehtud soojendusjoogist ja nii piirdusin esimese variandiga. Vetsude juures kohtasin ka esimest korda noormehi, kes meile ülejäänud õhtuks seltsi pakkusid. Olid teised nädalavahetuseks “linna avastama” tulnud. Täitsa toredad poisid olid, ainult et ühe käsi kippus õhtu edenedes aina enam mu seljale ekslema. Õhtu lõppedes eksisid ära ka ta huuled- õnneks jõudsin ma ta enne õigele rajale juhatada, kui asi päris metsapoole oleks kiskunud. Ma olen kenadest noormeestest ja põnevatest kohtumistest unistanud juba nii kaua, et täpset algust ma ei mäletagi. Ükski poiss pole mind kunagi suudelnud, kuigi mõni on selleks siiski soovi avaldanud. Ainus musi, mille kunagi poisile teinud olen, pärineb lasteaia ajast, kuid minu mälestustes on sellest saanud omaette romantiline unistus, mida hoian sügaval südames. Kui ma kunagi kellegiga päriselt suudlen, peab see vastama neile ootustele, mis on üles ehitatud sellele üheteistkümne aasta tagusele hetkele. See peab olema midagi ilusat. Mis mõte sel muidu üldse on?

See segane pilt võtab hästi kokku kogu selle veidra õhtu.

Minu isiklike segaste läbiajamiste taustal, toimus ka Nublu kontsert. Mul on hea meel, et ma käisin, aga tõele au andes, oli see vist kõige lahjem omataoline kontsert, kus ma käinud olen. Või siis on mul liiga kõrged ootused. Arvatavasti tuleks sellist esinemist võtta mitte eraldiseisva asja, vaid klubiõhtu osana. Võibolla siis, kui veri jookidest keeb ja keha teab, et peale lõppu on minek järgmisesse kohta, ei olegi vahet, kui pikk või kvaliteetne on esinemine. Lõppude lõpuks, lähed ju järgmisel ja ülejärgmisel ja kõigil neile järgnevatel reedetel- laupäevadel uuesti klubitama, ning sellise rodu osana, oleks ka Edinburghi Nublu esinemine kindlasti täitsa tase olnud. Mina läksin aga muusikaelamust saama, mitte pidutsema. Heli oli kehvema poolne ja kontsert ise kestis alla 40 minuti. Tean vähemalt kahte lugu, mis jäid täitsa esitamata. Kindlasti ei alandanud see elamus minu arvamust Nublust või tema muusikast, sest on siiski super äge, et ta üldse tuli, kuid edaspidise klubis käimise kohapealt olen ma üsna skeptiline. Veedan laupäevaõhtu pigem hea raamatu või filmi seltsis.

Kogu nädalavahetuse krooniks on aga see, et mu pühapäev möödus täpselt nii, nagu üks klubiõhtu järgne päev Ameerika filmis. Ma olin pikali maas ja oigasin aeg ajalt. Palun siinkohal mitte ennatlikke järeldusi teha- mul ei olnud pohmakas, vaid hoopis müstiline kõhutõbi. Kõhuvalu sai alguse juba reedel ja kiusas mind pisteliselt laupäeval, kuid pühapäevaks oli see saavutanud haripunkti. Iga natukese aja tagant kostus teki alt veidraid hääli justkui oleks seal grupp tulnukaid, kes omavahel juttu ajavad. Päev oli ilus ja päikseline, kuid ainus, mida ma tegin, oli käik Morrissoni, millest rääkis mu eeline postitus.

Esmaspäeva hommikul oli olemine parem, kuid kella kolme paiku tabasid mind tugev iiveldus ja kõhuvalu. Mul oli plaanis mere äärde minna ja pilte teha, kuid pidasin suure vaevaga tööpäeva lõpuni vastu ning sõitsin otsemat teed koju. Ronisin, külma ja iiveldusega võideldes, teki alla ja jäin sinna õhtu lõpuni. Iroonilisel kombel ei sadanud ka tol õhtul vihma.

Täna olen töölt kodus ja katsun terveks saada. Olemine on üsna sant- tundub, et tegin koju jäädes õige valiku.

Uppumistest

Mul on täna plaanis olnud ainult kaks asja: käia poes ja kirjutada uus postitus oma blogisse. Nüüd, mil poes on käidud, pakatan ma tõsisest pahameelest, millest pole võimalik mööda vaadata, ja nii ei alusta ma mitte oma seikluste, vaid hoopis poes käimise muljetega.

Läksin Morrissoni, et algavaks nädalaks toiduvarusid täiendada. Ma ei otsinud koostisaineid mõne eksootilise hõrgutise jaoks, tahtsin lihtalt täiendada kõige tavalisemaid piima- saia varusid. Algatuseks peatusin vorsti leti ees. Tooteid on nii, et tapab, riiul ulatub silmapiirini, aga lähemal vaatusel selgub, et võtta pole justkui midagi. Senini olen poes käies toiminud südame, mitte pea järgi, sest just nii reisil olles tehakse. Ostetakse seda, mida hing ihkab, sest kohal oldud aeg on nii üürike, et pole vahet, kas toit on kvaliteetne või mitte- tähtis on maitse. Täna läksin ma poodi aga peaga mõeldes. Esimene reisi tunne on üle läinud, asendudes arusaamaga, et see siin ongi praegu minu igapäev. Järelikult tasub ka vastavalt toituda. Seisan siis sinkide- vorstide ees ja hakkan otsast pakendite koostisi lugema. Kus on liha sisaldus 60%, kus 80%, aga lisaks on igale poole lisatud kamaluga säilitusaineid. Lugesin üle kümne minuti vorstide koostiseid, kuni palusin lõpuks abi kliendieenindajalt, kes parasjagu mu kõrval kaupa ladus. Küsisin viisakalt, et kust ma võiksin leida säilitusainete vaba vorsti/ sinki. Vastuseks vaatas naine mind imestusest suurte silmadega ja ütles, et sellist vorsti neil küll ei müüda. Ohkan löödult, ja panen korvi halbadest valikutest kõige mõistlikuma. Liigun edasi saia riiuli juurde, sest leiba neil ju pole, ja sama jama algab taas. Jälle kulub koostiste lugemisele omajagu aega ja siis veel sama võrra selleks, et mingi valik teha. Vaikselt tekib tunne, et see pood tahab mind meelega uputada. Kaalun võimalust jätta sai üldse ostmata, kuid viskan sellegi mõtte peast ja valin sepiku. Lõpuks olen sellest kõigest üsna väsinud ja mõtlen, et võtan veel ühe kanafilee ning lähen koju, kuid ka see plaan osutub edutuks. Üksikut kana lihtsalt ei müüda. Saad osta kahe ja nelja kaupa, aga üksikult küll mitte. Surun pahameele alla ja teen, et poest minema saan. Ühelt poolt olen justkui väga arenenud riigis, kus võiks olla rohelisem muru ja sinisem taevas, aga teiselt poolt tundub, et siinsetel inimestel on läinud kaduma mingi väike, kuid väga oluline osa endast, mis eestlastel veel alles on. Ma ei oska täpselt öeldagi, mis nimelt, saan vaid loota, et see ka meie ühiskonnast ära ei kao.

Õnneks on siin siiski ka väga palju head ja ilusat, mis ei lase ärritavatel pisiasjadel reisi rikkuda. See neljapäev on kõige kauni kena näide. Läksin peale tööd, Edinburghi jõe äärde jalutama ja teadsin otsekohe, et sinna lähen ma kindlasti veel. Kärestikuline veepind on sügaval orus, jättes linnakära kõrgele ja kaugele. See meenutas natuke Narnjasse minekut: olen Edinburghis ja järgmisel hetkel ületan nähtamatu joone ning olen hoopis võlumetsas. Tegelikkuses polnud see muidugi mingi mets. Jõe ääres on ilmselgelt inimeste tehtud lai kõnnitee ja mõlemat külge palistavad majade read, kuid tunne on ikka täiesti teine. Jalutasin loojuva päikese valguses ja vaatasin, kuidas varjud pikemaks venivad. Oleksin tahtnud mereni välja minna, kuid arvatavasti oleks enne pimedaks läinud, kui kohale jõudnuksin. Nii jalutasin hoopis läbi Inverleithi pargi ja nautisin nartsissidest kollendavaid teeääri. Olin enda ümbrusest nii lummatud, et jalutasin otse läbi suure koera kaka hunniku. Hetkeks võisid lähedalt mööda jalutavad paarikesed kuulda eesti keelset sõimu. Lohutan end teadmisega, et ega nad sellest sõnakestki aru ei saanud. Õnneks juhtus õnnetus tiigi vahetus läheduses, nii et koju jõudsin juba täitsa puhtalt.

Ilus ja samal ajal kõhe tee Inverleithi parki

Kodus pakatasin jalutuskäigul saadud heast energiast, sõin ära oma laupäeval keedetud supi viimased riismed ning valmistusin dušši alla minema. Kuna mu toakaaslane läheb varakult magama, kuhjasin süle asju täis, et ei peaks teda pärast pesemist enam segama. Rätiku otsas olid mu tuduriided, nende otsas omakorda raamat ja kõige tipus lebas mu telefon. Mõtlesin, et panen pooled asjad vannituppa ära ja viin siis telefoni- raamatu elutuppa. Saatusel olid aga täitsa teised plaanid. Keegi mu korterikaaslastest oli poti kaane lahti jätnud ja enne, kui ma midagi märgata jõudsin, libises telefon raamatu pealt maha ja otse potti. Karjatasin nii, et korter kajas, ja haarasin uppunud telefoni. Kuivatasin seda nii kuis oskasin, lülitasin välja ning pistsin selle otsa pidi riisi sisse kuivama. Praegu tundub, et mul õnnestus piisavalt kiiresti reageerida ja seadeldis päästa, aga eks aeg näitab.

Töö juures tegime sel nädalal algust sugupuudega, mille disainimine meeldib mulle igal juhul rohkem, kui nimesiltide kavandamine. Paberi peale on puid ikkagi toredam joonistada kui arvuti ekraanile ja nii tegingi ma reedese männi hoopis käsitsi ning muutsin selle siis Berta abiga vektorobjektiks. See oli peaaegu nagu maagja. Samas õnnestus mul arvutiga kase tegemine ka päris hästi, nii et võibolla ma polegi täiesti vales kohas. Ma ei tahaks kindlasti päriselt sellist tööd teha, aga praktikana on see täitsa okei. Hakkasin kirjutama tore, aga see oleks vist väikene liialdus. Toredad on meie töökaaslased ja see, et oleme sel nädalal ka natuke päris esemete tegemisel aidata saanud, kuid töö ise pole endiselt see, mille ise valinud oleksin. Mingil määral on see muidugi ka hea, sest mugavustsooni piiril olek on otsetee elukogemuseni.

Ilmal ei ole soosikuid

Mu pealkiri ütleb siinkohal kõik, mis armsal lugejal mu nädalavahetusest teada vaja. Ilmal tõesti ei ole ühtegi soosikut. Ei hooli ta kahest eesti tüdrukust, kes pole veel pooltki linna näinud, ei tema laseb aga sadada kõike, mis sadada saab, ja siis vilgutab aeg ajalt narritamise mõttes päiksega, et reisisellidele meenutada, milline üks korralik ilm olla võiks.

Laupäeva hommikul oli meil väike tuuline matkake tätoveerimissalongi, et Bertale tätokat teha. Asi läks ilusti ja peale seda, oli meil, enne koju minekut, vaid mõni tund aega. Nagu välja tuleb, peab värskeid nahagravüüre pidevalt kreemitama ja nii polnud meil võimalik linna peale minna. Taimede armastamine on mul veres ja sestap tegin ettepaneku ülejäänud aeg botaanikaaias veeta. Edinburghi botaanikaaed on väga ilus: siin on ühendatud pargi ja aia võlud ning loodud meeldivalt vaheldusrikas maastik. Mina olin võlutud juba esimesest pilgust, kuigi enamik lilli veel ei õitse ja paljud taimed näevad üsna õnnetud välja. Kevade algus ju selline ongi. Suured paksu tüvega puuhiiglaseed ahvatlesid ronima ja ma tundsin, kuidas süda täitub magusa nukrusega- botaanikaaed pole kindlasti sobiv koht puudel turnimiseks.

Üsna värava lähedal asub palmimajade kompleks, mis koosneb kümnest erinevat kliimat imiteerivast klaashoonest. Täpselt nagu Tartuski, lihtsalt suurem ja nüansirohkem. Ostsime pileti ja veetsime meeldiva tunnikese džunglis.

Välja tulles oli päike kadunud tumehallide pilvede taha. Süda vajus saapasäärde, sest Šotimaal pole lootustki, et vihmapilved kahjutult mööda läheks. Jõudsin just kapuutsi silmini tõmmata ja juba kallaski kui oavarrest. Üritasin kaameraga veel pilte klõpsata, kuid ilm oli pööranud nii hulluks, et pidasin paremaks oma kallist aparaati jope käisega varjata. Mõnesaja meetri pärast põikasin uhke varjualuse alla ja peitsin aparaadi kotti. Minu kõrval seisis õnnetu olemisega ettekandaja, kes ootas tervitusjookidega peadselt saabuvaid pulmalisi. Üritus pidanuks õues toimuma, aga oli näha, et see võimalus on küll laualt pühitud. Vaene pruut! Loodan, et ta väga kõvasti kannatada ei saanud, sest tugeva vihma vahelt hakkas taevast sadama teravat rahet. Sellele järgneva tugeva vihmavalingu ajaks olime Bertaga mõlemad täiesti läbi ligunenud. Meid ümbritsev aed ei kaotanud oma võlusid, aga kontidesse pugev niiskus ja tume taevas, kahandasid neid märgatavalt. Peame millalgi kindlasti tagasi minema, sest suur osa jäi veel nägemata.

Oravad on siin hallid, suured ja sõbralikud

Kodus pugesin tekihunniku alla ja veetsin ülejäänud valge aja lugedes. Berta tõi mulle kaks korda teed ja tundub et tänu sellele suutsin lõpuks veidi sooja kehasse saada ning haigeks jäämist vältida. Õhtu poole paranes olemine veelgi ja võibolla just selle pärast suutsin ma keeta nii suure koguse suppi, et sellest jagunuks mureta vähemalt kümnele. Vähemalt ei pea nüüd mõnda aega süüa tegema (annaks taevas, et see mul halvaks ei lähe!).

Pühapäeval mõtlesime vapralt, aga tagant järele naiivselt, et ega see ilm terve nädala jutti ikka nii jube saa olla, ja läksime loomaaeda. Käik ise oli armas ja südantsoojendav nagu armsate loomade nägemine ikka, aga välja tulemise ajaks oli mul tunne, et arvatavasti veedan ma esmaspäeva küll haigevoodis. Laupäevane jahedus polnud midagi võrreldes pühapäevase külmaga, mis tungis sügavale kontidesse. Värisesin, hambad plagisesid ja meeleolu kiskus morniks. Külmale lisandus nälg ja see pooltund, mille vältel me sooja toidukohta otsisime, oli küll päris ebameeldiv. Üks siinse maa paljudest veidrustest on see, et toidukohad avatakse tihti alles õhtul, nii et sul võib olla tänava jagu restorane, mis on kõik kinni. See ajab ikka hinge täis küll. See on isegi jaburam kui poemüüa, kes ei lasknud mul enne tikke osta, kui ma talle oma dokumenti näitasin. Huvitav, kas kõiki alla 18 aastaseid kahtlustatakse siin püromaanias?

Nägime, kuidas neile numpsikutele süüa jagatakse- täpselt nagu ahned lapsed, kes ei läbe oodata, et üks õunaviil otsa saaks, enne kui uue haaravad

Lõpuks saime süüa ja juua ühes kesklinna hiinakas, kus toit maksis hingehinda ja kõik ettekandjad paistsid olevat vennad. Kõik olid ühte nägu. Sõime rahus ja jäime ootama arvet, mida ei tulnud ega tulnud. Lõpuks läksin teenindaja juurde ja sõnasin viisakalt, et kui me varsti maksta ei saa, siis jääme me rongist maha. Kui võluväel ilmus arve ja saime lõpuks minna. Kuigi Waverly rongijaam asus seal samas lähedal, jätsime me rongisõidu mõneks teiseks korraks ja sõitsime koju juba tuttavaks saava bussiga. Kodus lasin kohe vanni kuuma vett täis ja sain lõpuks külma kontidest välja. Tundub, et õnnestus ka sel korral tõbedest pääseda!

Tundub, et enamiku ajast pääsen ka oma kahest soome korterikaaslasest, meeldigu see siis mulle või mitte. Tüdrukuga oleme veidi juttu ajanud, poissi nägin vaid vilksamisi. Mõlemad tunduvad toredad inimesed olevat, aga nad kaovad kohe koju jõudes oma tubadesse, nii et eriliseks sõbrunemiseks võimalust pole. Jennat näen vahel köögis, aga Ville ei söö kas üldse või teeb seda kuidagi salaja, sest teda pole tõesti üldse näha olnud. Olen sellega nüüdseks üsna harjunud, et ma neid eriti ei kohta, aga veider on see siiski. Meie Bertaga oleme küll tihti elutoas ja köögis, ei kujutaks ette, kui peaksin kogu kodus olemise aja meie toas istuma. Muidugi, eks neil kahel ole ka korteri paremad toad, kus ongi rohkem ruumi ja võimalusi… Üldse on veider elada inimestega, kes pole su sõbrad või pereliikmed. Eriti köögis. Me kõik jätame vahetevahel nõusid vedelema ja kui ma siis hakkan enda omasid pesema või masinasse panema, tahaksin instinktiivselt ka kõik teiste laga ära koristada. Siis aga meenub, et ma ei peaks seda tegema. Esiteks selle pärast, et minu nõusid teised küll koristama ei hakkaks, teiseks ei tohi võtta endale koristaja ametit, sest muidu võib see külge jääda. Mine tea, lõpuks hakkan veel köögis ahju ees magama ja Tuhkatriinu nimele reageerima… See oleks küll paras pauk. On ka palju väikeseid igapäevaseid asju, mis esimesel nädalal mõjusid võõralt ja häirivalt, sest päris kodus on kõik täitsa teisiti, aga nendega harjumine käib üllatavalt kiiresti. Enam ei häiri mind pikad minutid, mis me Bertaga vaikides mööda saadame või tekikott, mis iga liigutuse peale krabiseb. Vaikusel on omad toonid, mida rääkides ei kuule, ja tekikoti sahinas on sõbramehelik noot. See on minu seiklus, millest tuleb nautida iga minutit!

Dekoraator hakkab kujundajaks

Esimene töönädal on edukalt läbi saanud. See on olnud täiesti erinev sellest, mida ma oodata oskasin ja kui aus olla, siis oli mul esimesel kahel päeval tunne, et midagi on väga segi läinud. Mina õpin dekoraatoriks. Lõik Tartu Kunstikooli kodulehelt eriala kirjeldusest:

“Dekoraator kujundab ehk dekoreerib ruumi, andes sellele visuaalse lihvi.

Selleks ruumiks võib näiteks olla müügikeskkond, kus dekoraatori ülesandeks on vaateakende või müügisaali kujundamine. Tihti leiab dekoraator rakendust erinevate sündmuste toimumiskoha kujundamisel. Näiteks on ta ülesandeks dekoreerida festivali, kontserdi või pulmapeo ruumid. Ka visuaalses meedias on dekoraatorite tööpõld lai, tüüpilisteks ülesanneteks on televisioonistuudio, foto- või videotausta loomine. Eraldi väljakutseks on näituste ja väljapanekute teostamine ja töö dekoratsioonide teostajana teatris või muudes kultuuriasutustes.”

See, mida ma aga viimase nädala jooksul teinud olen, on kõik arvutipõhine. Mõistsin seda, et dekoratsioone pole kuhugi panna, kohe, kui meie praktika kordinaator maja ette pööras. Olin Urban Twisti kujutlenud nunnuka väikese poekesena, millel on suur aken ja palju kujundamist vajavat ruumi, kuid nüüd seisime me hoopis viie- või kuuekorruselise maja ees, mis meenutas Aparaaditehase vähem kasutatud osasid. See maja pole räämas ega kole, aga sel on tumepruunid seinad ja pesemata aknad… Ma arvan, et see kirjeldus loob asjast üsna õige pildi. Majja sisenedes mulje süvenes: teisel korrusel tervitas meid ebameeldiv värvihais. Laes olevatest tuledest põlesid vähesed, koridor oli tontlikult pime ja hallil vaibal võis näha hulgaliselt plekke. Osa minust tundis vastupandamatut soovi plehku panna.

Tegelikud tööruumid olid õnneks meeldiv üllatus. Urban Twist tegutseb peamiselt veebipoena, füüsilist müügipinda neil ei ole, nii et kogu tegevus toimub väikeses helges töökojas. Aknad on sealgi mustad, nii et tänavale on raske näha, aga ruumis on mõnus puidu lõhn ja kõik kolm töötajat sõbralikud. Meile Bertaga on eraldatud eraldi arvutilaud, kus saame kõrvuti istuda ja seal ootasid meid uued kruusid ja kaustikud visandamiseks, et me end igati mugavalt tunneks. Meil on kujunemas juba väike päevakava, mis tähendab, et esimese asjana hommikul lähme me kolmandale korrusele ja keedame endale teed- kohvi. Sealses kööginurgas on ka suur karp küpsiseid, mida iga päev täidetakse. Olen nende suur fänn 🙂

Meie töö paistab esialgu seisnevat ümmarguste nimetahvlite kujunduse väljatöötamises. See on Urban Twistil täiesti uus toode, mida pole enne müüdud, nii et meil on tegutsemisel üpris vabad käed. Ainus kriteerium on see, et kujundus peab meeldima meie ülemusele. See kõlab esialgu nagu väike asi, aga siin ilmnebki väike probleemike: Cameron armastab matemaatilise hõnguga kujundusi, kus kõik on täpne ja võrdne. Bertale see lihtsalt ei istu, mina tahaksin aga kasutada voolavaid jooni ja visandlikkust. Kogu meie tehtav töö käib Adobe Illustraatoriga, mis on suurepärane programm võimekatele inimestele. Ainuke probleem on see, et mina kasutan arvutit peamiselt kirjutamiseks ja vahel mõne pildi tuunimiseks- ühesõnaga, mina pole see võimekas inimene. Arvutiga joonistamisest on asi varemalt kaugel olnud, sest mulle lihtsalt ei meeldi pilte arvutiga teha. Selles puudub loomingu unikaalsus ja nässu minemise ohust tingitud põnevus.

Meil oli esimesel kursusel eraldi tund illustraatori kasutama õppimiseks, nii et mingid põhiteadmised olid mul ka enne esmaspäeva, kuid teisipäeva pärastlõunaks oli selge, et nendest jääb kohe k õ v a s t i puudu. Kohe algatuseks googeldasin veerand tundi seda, kuidas netist alla laaditud fonti illustraatorisse saada ja seejärel kulutasin pool tundi sellele, et õpetuses nimetatud tööriistu ekraanilt üles leida. Tagantjärele tarkusena ütlen, et alati tasub kirjalikule juhendile eelistada videosid, mis on 100% mõistetavamad. Piinlik oli. Nii iseenda, kui ka kogu Urban Twisti meeskonna ees. Samas tundsin sisimas ka pead tõstvat pahameelt The Placement Factori vastu, kes mu üldse sinna sokutas. Berta jagas mu pahameelt, sest ka tema oli Adobega püsti hädas.

Šotimaal veedetud nädal on õpetanud, et ükski torm ei kesta igavesti (sõna- sõnalt, sest tormine on siin iga päev!) ja see käib ka tehtava töö kohta. Niisama tunni raames, on tõesti tüütu illustraatorit surkida, eriti siis, kui kõik tööriistad ühiselt sinu vastu pööravad ja m i t t e m i d a g i ei tööta. Siin on aga asi nii, et kui Cameron disaini heaks kiidab, saadab ta failid laserlõikurisse ja need lõigatakse päriselt akrüülist välja. Saad oma loomingut käega katsuda! See tunne on super lahe! Eriti äge on see, et minu disainiga tooted võivad reaalsele turule jõuda! Tarbjal oleks autorist suva, aga mina teaksin, ja see on ainus, mis loeb. Nii, et hoidkem põidlad pihus!

Tööpäevad jagunevad kolmeks etapiks: tööle minek, tööl olek ja tööjärgne aeg. Kõige harjumatum on tööle minek, mis võtab oma 45 minutit. Buss läheb otse meie maja eest töökoha ette, aga need on mõlemad eri linna otstes ja hommikune liiklus on hullumeelne, kuna kesklinnas käib suuremat sorti ehitus. Tööpäev algab üheksast (kuigi on okei ka natuke hiljaks jääda), aga minema peame hakkama juba kaheksast. See tähendab, et ärgata tuleb kell seitse, sest lisaks hommikusöögile, on vaja valmistada ka lõunasöök. Söömiseks on ette nähtud 30ne minutiline paus, mille iga üks teeb omale sobival hetkel. Minu hommikusöögiks on peamiselt müsli, ühel päeval sõin ka pastat. Lõunaks teen endale maapähklivõiga saia. Nii palju siis tervislikust eluviisist…

Tööpäev lõppeb neljast ja see on arusaadavalt mu lemmik aeg. Selle nädala suurimad kaks hitti olid kindlasti mu elu esimese live stand- up comedy nägemine ja seiklused raamatukogudega. Stand- up comedyst niisama ümberjutustust teha oleks jabur ja nii lasen ma seda sündmust igal lugejal endal ette kujutada. Oma raamatukogu saagast räägin aga veidi lähemalt. Asi sai alguse teisipäeval, mil ma peale tööd üksinda linnas käisin. Jalutasin ümber Edinburghi lossi, kuulasin tänavamuusikuid, keda olen siin kohe eriti armastama hakanud, ja külastasin raamatupoodi. See on raamatuarmastaja unistus- kolm korrust puhast naudingut! Jalutasin riiulite vahel ja leidsin oma viimase aja lemmiksarja inspiratsiooniks olnud raamatud. Tundsin vastupandamatut soovi kõik neli raamatut sülle võtta ja koju viia, aga kaine mõistuse sunnil, tuli need maha jätta. Lõpuks koju jõudnud, ei saanud ma neid enam peast ja nii oli ainsaks lahenduseks raamatukogu.

Milleks reisida, kui ahvatlustele mitte järele anda!

Järgmisel päeval läksingi seda püha paika otsima. Berta oli kodus a minul pole netti, nii et kogu orienteerumine toimus infopunktist saadud kaardi ja heade inimeste abil. Kokku küsisin ma kolmapäeval nõu üheksalt inimeselt (neli olid neist raamatukogude töötajad) ja kümnes tuli ise küsima, et ega ma eksinud ole. Lugu oli selles, et kesklinnas asuva Rahvusraamatukogu leidmine oli päris lihte, kuid seal olid kõik “The 100” sarja raamatud väljas. Ainus koht, kus esimest osa saada võis, oli MacDonaldi tänava raamatukogu, kuhu oli 40ne minuti teekond. Sulgemiseni oli veel kaks tundi ja nii tuli mul sinna matkata. Alguses olin täiesti eksinud, ega saanud üldse aru, mis suunda minema peaks, kuid õnneks on mul säilinud algelised kaardilugemis oskused. Panin suuna paika ja hakkasin minema. Tänu kohalike heatahtlikkusele, õnnestuski raamatukogu umbes tunni ajaga üles leida. Siin tekkis korraks oht, et äkki raamatut ikka pole, sest raamatukogu töötaja ei suutnud seda kusagilt leida, kuid õnneks oli see lihtsalt natuke vales kohas.

Hommikuste bussisõitude ajal on kena aega lugemisega sisustada ja nüüd on mul vaid paarkümmend lehekülge raamatu lõpuni. Sain meili, et ka teine osa on raamatukokku jõudnud ja ootab mind, nii et lähen sellele homme järele. Mõni võib mu lugemise üle kulmu kergitada ja mõelda, et mis ma siis üldse välismaale läksin, kui ma siin ainult lugeda kavatsen, aga tegelikkuses ei jaksa keegi kogu aeg linna avastada. Siinne ilm välistegevusi ei soosi ja hea raamat pakub tihti inimestest paremat seltskonda. Eriti, kui oled märg ja külmunud ning tekib tunne, et kogu tuttav maailm on sinust väga kaugel. Sellistel hetkedel on heast raamatust kõige rohkem tröösti, sest ma unustan ära, et seda üldse vajasin.

Meri mägede taga

Elame endiselt Eesti ajas ja ärkasime ka sel hommikul, poole kaheksa paiku. Veider on pühapäeva hommikul nii vara üleval olla. Selles on midagi väga totrat… Söön oma eelmisest päevast järgi jäänud pitsat ja rüüpan teed peale. Kuna süüa pole vaja teha, kulub aega üllatavalt vähe ning juba enne üheksat sõidame bussiga linna poole. Päike särab taevas ja tugeva võitu tuul on viimsegi pilve mere taha puhunud. Tundub, et ei oskaks paremat ilma matkamiseks tahtagi, sest just see meil plaanis ongi- ronida Edinburghi keskmes trooniva Arturś Seati otsa. Hoolimata varasest hommikust, oli rahvast päris palju. See andis lootust, et ehk pole tegu millegi konti murdvaga. Seda võin ma kohe öelda, et konte me tõesti ei murdnud, kuid vähemalt mina olin poole mäe peal päris läbi. Jalad lõid tuld ja hingamine kõlas kahtlaselt koeraliku hingeldamisena. Nii kasutasin ma kaamerat igal võimalusel ettekäändena, et hoogu maha võtta ja veidi hinge tõmmata. Mõneks ajaks oli sellest ka abi.

Päris tipus oli tuul nii tugev, et maapind tahtis jalge alt kaduda. Ilus ja õudne ühe korraga. Kogu linn oli kui pea peal, inimesi ei näinud aga praktiliselt üldse. Kauguses paistis veel mägesid. Kooldu tõmbuval silmapiiril sinetas meri. Seisin ja tundsin lihtsalt rõõmu olemisest. Sellised hetked- need kokku panduna ongi elu mäletamisväärne osa. Mitte ilmtingimata kõrge mäe otsas või võõras linnas, selliseid hetki kogeb ka kodus. Näiteks kõnnid väljas ja näed, kuidas päike paistab läbi puude latvade ja joonistab maapinnale oksamustri või saad oma päeva esimese kohvi ja tunned, et oled õnnelik. Mina igatahes olin, ja olen ka praegu, mil seda kirjutan.

Alla tulemiseks valisime laugemad rajad ja uitasime veel kaua mägede vahel. Mingil põhjusel meenutas meie ümbrus mulle väga “Sõrmuste isanda” esimest osa. Just sellistena olen ma senini raamatus kirjeldatud mägismaad kujutlenud: avara, võimsa ja rohelisena.

Arvatavasti 1400te algusest pärit kiriku varemed

Mis on ühe Tartu tüdruku jaoks laias maailmas veel, peale mägede, eksootilist? Loomulikult meri! Seda on küll lihtsam leida, aga see ei tähenda, et teda oluliselt sagedamini näeks, kui korralikke mägesid. Ma kahtlustan, et kui me oleksime otse mäest alla läinud, selle asemel, et talle paari tiiru peale teha, oleksime me lõpuks jalgsi mere äärde välja jõudnud. Kuid me ei läinud otse, ja nii saime pool tundi bussiga sõita. See on eesti tüdruku jaoks samuti suur asi, kuna meil kahe korrusega busse ju ei sõida.

Juba maitsest on tunda, et siinne meri on meie omast kraadikese võimsam. Vesi on päris soolane ja tänu sellele võib rannast leida hulgaliselt suuri merikarpe, mille suguseid kohtab kodus vaid miniatuursetena. Meie polnud ainsad, kes ilusat kevadilma õues nautisid. Rand oli täis lapsi ja koeri. Vett pritsis, liiva lendas. Vanemad võtsid asja üllatavalt rahulikult: kelle võsuke oli nahksaabaste ja kleidiga külmas merevees, kellel pead pidi liivaaugus, kolmandal jooksis üldse puhta sokkis ringi- ning mingit riidlemist ega keelamist küll kõrva ei hakanud. Ühelt poolt oli see väga veider, teisalt aga tahaksin tuleviku jaoks sellest üht teist kõrva taha panna. Need lapsed nägid välja nagu kodutud liivakollid, aga nad olid tõest õnnelikud! Raputasid juustest liiva ja naersid nii, et kajas kaugele. See vaatepilt andis nii palju jõudu ja lootust. Jah, on palju lapsi, kes ei taha õue minemisest midagi kuulda, aga samavõrra on ka neid, kes seda tõsiselt naudivad.

Meie liiva sisse auke uuristama ei hakanud, kuid leidsime oma lapseliku rõõmu merekarpide otsimises. Neid on mul nüüd kapi peal korralik hunnik. Kui need mul tagasiteel terveks jäävad, siis võib mõni armas inimene mõne ka endale saada 😉

Šotimaa ilm on muutlik- ilusana alanud hommik lõppes vihmasabinaga

Pole halba ilma…

Lahutamatud kaaslased: kaamera ja muutlik ilm

Esimene õhtu möödus õnneks arvatust valutumalt. Maps pani ajaga tõsiselt puusse ja 50 minuti asemel olime kodus vaid 10ga. Faneti külastus oli heatahtlik ja väga lühike ning nii saime me kohaliku aja järgi juba 23.30 paiku magama. Samas, Eestis oli kell selleks ajaks juba pool kaks öösel…

Nii pole midagi imestada, et ärkasime Bertaga juba seitsme paiku hommikul. Mõistus käskis magada, kuid uni oli juba Šotimaa kaunite mägede taga. Tegin läbi oma hommikuse rutiini, helistasin koju ja soojendasin mikrolaineahjus Eestist kaasa ostetud pelmeene. Bertal selliseid talvevarusid polnud ja nii läksime me oma esimesele avastusretkele siin võõras linnas, et leida Morrisson. Nagu arvata võib, on tegu toidupoega, kuid see pole mitte selline kena väike kohake, mille sarnast ootaks mõne inglise sarja põhjal, vaid hoopis hiiglaslik supermarket. Esimene mõte oli vaimustus, kuid pärast 40nt minutit võõras keeles koostiste lugemist ja põhiliste toiduainete tagaotsimist, hakkas see pood mind veidi tüütama. Milleks on vaja toppida igale poole kollaseid silte, mis lubavad, et kui ostad näiteks neli purki Heinzi ube, saad nad vaid 3 naela eest?! Eestis saab inimene toidu ka väikese kogusega ostetud ja vähemalt suudab ta asja enne ära süüa, kui kõik hallitama läheb, aga siin lausa õhutatakse raiskamist… Sama lugu on prügiga. Vantsisime Bertaga kodu poole, mõlemad raskete toidukottide all lookas, ja nägime meeletus koguses maha visatud prügi. Lendas puude all ja varjas õitsevaid kevadlilli, samas kui iga nurga peal oli näha ekstra prügi sorteerimiseks mõeldud konteinereid.

Prügist ma pilti ei teinud, aga šotlaste humoorikas tänavakunst tasus kindlasti jäädvustamist!

Kuna päev algas vaevu peale kukke ja koitu, olime me üheteistkümnest valmis linna minema. Pidime endale bussikaardid hankima, seda saab Edinburghis teha aga ainult kesklinnas, selleks ette nähtud asutuses. Kuna siinne süsteem on selline, et bussijuhilt piletit ostes raha tagasi ei saa, ja sente meil polnud, läksime me linna tallataksoga. Ilm oli kevadiselt soe, puud õitsesid, linnud laulsid ja iga 200 meetri tagant mängisid lapsed jalgpalli. Naljakas, kuidas nii mägisel maal armastatakse palavalt mängu, mis nõuab suures koguses ühetasast maad…

Tänavad on Edinburghis igatahes kõike muud kui tasased, nii et piletite ostmise ajaks, olid mul päevased kohustuslikud 10 000 sammu juba tehtud. Täitsime paberid, tegime dokumentide jaoks pildid, maksime kopsaka summa ja võisimegi ametlikult busse kasutada. Sellest hoolimata, ei läinud meil busse enne õhtut vaja. Piletikioskist mõnesaja meetri kaugusel asub Primark, mis paistab olevat Suurbritannia vaste H ja M-le, ja kuna meil mõlemal oli tunne, et meil on kaasas siinsete olude jaoks liiga paksud riided, siis võtsime ette šopingu. Siinsel Primarkil on neli, äkki isegi viis korrust ja esialgu jäi mulje, et ainsad riided, mida seal müüakse, on suveriided. Drkood, kleidid… Mida aga soovid, kuid joped ja tuulepluusid tundusid täielikult valikust puuduvat. Lõpuks siiski leidsin need ühte poe nurka surutult. Mina ostsin endale väga õhukese tuulepluusi, Berta ägeda majakavahi stiilis vihmamantli. Õue jõudes läks neid ka kohe vaja, sest endine soe kevadilm meenutas tasapisi kurjakuulutavat sügistormi.

Kohtasime tõelist šotlast, taustaks Edinburghi loss

Mingit päevaplaani meil polnud ja nii seadsime sammud kõige paremini näha oleva maamärgi- Edinburghi lossi suunas. Kuigi loss ei asu väga kõrgel, muutus ilm iga läbitud meetriga aina tuulisemaks. Lossi väravasse jõudmise ajaks, oli ilm juba üsna niru. Sellegi poolest ostsime piletid ja läksime sisse. Vaade oli imeline- ja siis korraga saabusid esimesed piisad. Mõne minutiga sadas juba vastikult kõvasti. Nii põgenesime muuseumitesse ja veetsime aega end Šotimaa ajalooga harides, lootes, et ehk läheb ilm varsti paremaks. Ei läinud. Külm puges kontidesse ja korraks tekkis tunne, et ei teagi kohe, kas saan nüüd oma reisi esimese külmetuse. Olime märjad ja näljased ning kavatsesime linna tagasi minna, kuid just enne lahkumist jäi meie teele lossi viski pood. Põikasime sooja saamiseks sisse ja saime kohe pihku pisikesed topsid märjukese tegusteerimiseks. Ma ei ole mingi alkoholi sõber, pigem vastaline, aga tol hetkel oli see väike lonks nagu rusikas silmaauku. Veri läks käima ja ajas kontidesse kogunenud rõskustunde minema. Lahkusime juba palju positiivsema meelestatusega. Vihm hõrenes.

Edinburghi lossi juures oma uue mantli laadse riideesemega

Juba mõnekümne minuti pärast, ootasime soojas Pitsa Hütis süüa ja lõbustasime end tänaval mööduvate inimestega. Minu pitsa oli kaetud kana, pepperoni ja muu hea paremaga, nii et lõpuni ma teda süüa ei jaksanud, kuid selle eest oli seda kena pühapäeva hommikueineks nosida.

Pärast einet otsustas ilm uuesti muutuda. Tuul oli kõva ja aeg ajalt ründasid meid vihmapiisad. Oma napis riietuses tekkis vägisi tunne, et peaks seiklused selleks korraks lõpetama, aga süda ei tahtnud sugugi nii kergesti alla vanduda. Kolasime mööda pimenevat linna, imetledes süttivaid tulesid. Kui välja arvata äärelinna rentsleid täitva prügi kogus, on Edinburgh ilus igas valguses.

Jalad juhatasid meid Caltoni mäe otsa, kus asus ilus sild, mida Berta mulle juba hommikul näidanud oli. Kohale jõudes selgus, et tegu on hoopis Šotimaa rahvusliku monumendiga, mis lähedalt meenutab pigem Roomas nähtud varemeid, kuid see ei vähendanud meie rõõmu objekti leidmise üle. Tuul oli kõva ja nüüdseks oli vihm muutunud nii tugevaks, et seda polnud enam võimalik eirata. Vaade oli aga sellest hoolimata super! Nägime Arthur`s Seati, mis on Edinburghis asuvatest tippudest kõrgeim, tegime plaani selle vallutamiseks ja klõpsasime mõned tuulest räsitud pildid.

Umbes tunni pärast jõudsime koju. Jalad lõid tuld ja riided olid märjad, kuid tundub, et ingveritee ja soojade tekkide abil õnnestus meil terveks jääda.

Seiklus ei ole sündmus- see on teekond

Seiklus ei alga sõiduga ja nii ei alanud ka minu oma. See algas rohkem kui kaheksa aastat tagasi lastekaitse päeval, mil ma esmakordselt tutvusin välismaale vahetusõpilaseks minemise võimalusega. See oli midagi suurt. Väga suurt ja sugugi mitte käega katsutavat, aga ma teadsin juba tol päeval, et mina lähen ka.

Aastad möödusid, unistused said suuremaks. Mõned täitusid, teised kadusid unustuse hõlma, aga ma teadsin endiselt, et ühel päeval ma lähen välismaale õppima. Üks asi viis teiseni ja veidi üle kolme aasta tagasi, sattusin ma esimest korda Tartu Kunstikooli avatud uste päevale. Mul oli üle aasta põhikooli lõpetamiseni aega, aga sellest hoolimata armusin ma kunstikooli esimesest silmapilgust. Olin võlutud juba enne, kui meie vastuvõtja välispraktika võimalustest rääkida jõudis, kuid pärast seda oli asi otsustatud. Sel õhtul ma suisa jooksin koju. Mul oli põhikooli lõpetamiseni rohkem kui aasta, aga ma olin juba otsustanud. Järgneva aasta jooksul püüti mind mitmel korral edutult ümber veenda, kuid mina olin oma otsuse langetanud ja selle tõestuseks, ei läinud ma isegi gümnaasiumide ühiskatsetele. Panustasin kõik ühele kaardile ja võitsin. See, mis järgnes, on olnud mu elu pöörasemaid sõite kõige armsamate, hullumeelsemate ja andekamate inimestega, keda ma tean, kuid see on juba üks teine lugu.

Igatahes on Tartu Kunstikooli õpilastel võimalus, alates teisest kursusest, kandideerida välispraktikale. Sihtkohad avaldatakse mai lõpus ja osalemiseks peab sul olema online portfolio, Europassi CV ja inglise keelne motivatsioonikiri. Mai algusest saadik värskendasin ma pidevalt kooli kodulehte, oodates, et sihtkohad lõpuks välja kuulutataks. Olin arvanud, et tahan kindlasti Islandile kandideerida, kuid kui nimekiri lõpuks välja pandi, jäi mulle silma hoopis kahe kuu pikkune tööpraktika pakkumine Šotimaa pealinnas Edinburghis. Vahel sa lihtsalt tead kohe peale vaadates, et jah, see on see õige…

Järgmised kolm kuud töötasin ma igal vabal hetkel oma CV ja portfolio kallal, mis mõlemad olid parajad katsumused. Ma pole perfektsionist, aga sel korral pidi tulemus olema täiuslik, sest sellest olenes mu unistuse saatus. Nii panin ma oma portfooliosse kõvasti rõhku, pildistades reprosid umbes viie viimase aasta parimatest töödest, et nad seejärel arvutisse laadida ja iga ühte eraldi tuunida. Kuna olen ka kirglik hobifotograaf, oli mul ka hulgaliselt fotosid, mis pidid ka kõik sama tee läbi käima. CVd ma alguses karta ei osanud, sest mul polnud aimugi, kui keeruline on spetsiifilisi, eesti keeles täiesti igapäevaseid, kooli tundide nimesid tõlkida. Üldse on iseenda oskuste võõras keeles kiitmine väga veider ja segadusse ajav tegevus. Ometi tehtud nad said.

Septembris algas ootamine, mis oli seda pinevam, et kõik mu lähikondlased paistsid olevat 100% veendunud, et ma selle praktika koha saan. Nagu selgub, oli neil täiesti õigus. Kui mina lugesin minekust teavitavat meili hinge värina ja suure üllatusega, siis teisi inimesi see eriti ei üllatanud. Rõõmustas, seda küll, aga ei üllatanud. Naljakas, kuidas minek tundus tol hetkel peaaegu käega katsutav, samas kui viimastel nädalatel enne minekut tekkis tunne, et aega on ju veel nii palju. Hulgaliselt oli ka reisile eelnevaid ettevalmistusi: nägemist vajavad sõbrad, ostmist vajavad riided, pakkimist ootavad kohvrid… Nende tõttu möödus veebruar väga kiiresti, aga mul on selle üle hea meel. Igapäevaselt ei märkagi, kui palju on neid inimesi, kellele ma korda lähen, aga enne praegust minekut, tuletasid nad end kõik meelde. Ilus on niimoodi minna, kui sind südamest tagasi oodatakse.

Minek ise oli aga raske. Õhtul, enne mu lahkumist, korraldasid õekesed mulle peo. Tulin koju ja laud oli lookas ning elutoa põrand õhupallidega kaetud. Sõime koos õhtust, mängisime Towerit ja vaatasime kostüümidraamat Päikesekuninga aednikest. Kõik oli kena, ainult enne magama minekut kippusid pisarad silmi. Kavatsesin siinkohal kirjeldada ka oma tänast hommikut, aga sellest on veel liiga vähe aega möödas, et suudaksin sellest kuivade silmadega kirjutada. Et mu kõrval seisab just Ryanairi krapsakas lennusaatja, ei taha ma teda šokeerima hakata ja tegelikult pole ju vajagi. Need, kes on ise esimest korda pikemaks kodust lahkund, mõistavad sõnadetagi, teised ei suudaks aga ka sõnadega mõista. Räägin puhtalt omast kogemusest.

Õnneks jäi suurem kurbus hommikusse ja nii läksi ma kella kolmesele bussile päris rõõmsalt. Vaatasin Luxis filmi, jõin kakaod ja mõistsin, et nüüd siis ongi käes mu seiklus. See pole enam eelmäng või pikk sissejuhatus- ma tõesti sõidangi! Positiivselt jõudsin ka umbes 45 minutit enne chek- inni algust lennujaama. Mul oli bussis joodud kakaost põiekas ja nii tuli ette võtta matk vetsu. Miks matk? Ütleme otse, et ma pole iial varem suure kohvri ja lisaks veel käsipagasiga lennanud. Perega reisides oleme käinud ainult käsipagasiga ja siinkohal rõhutaksin ka seda, et ma pole kunagi oma asjadega üksi olnud. Toogem näiteks kasvõi oma esmaste vajaduste eest hoolitsemise, mis on suure pagasiga tavalisest kõvasti keerukam…

Ära käia mul siiski õnnestus. Kavatsesi just välja manööverdada, kui ukse juured läks hirmsaks kolkimiseks. Keegi üritas tulutult oma pagasit täis käruga sisse saada. Kuna olin just hetk tagasi samas olukorras olnud, ulatasin abikäe ja lasin rõõmsa proua sisse. Ta oli mulle siiralt tänulik ja avaldas lootust veelgi kohtuda. Soovisin talle head ja läksin oma teed. Istusin lähimale pingile ja jäin chek- inni ootama. Ma ei jõudnudki õieti midagi tegema hakata, kui vetsust tuttav naisterahvas heatujuliselt mu kõrvale istus ja teadvustas, et ka tema sõidab Edinburghi. Nagu oleks sellest kokkusattumusest veel vähe, on ta nimi saatuse tahtel Liia ja ta elab Inglismaa piiril, Edinburghist vähem kui 200 km kaugusel. 9 aastat Suurbritannias elanud Liia jagas mulle ohtralt näpunäiteid ja tarkusi Šotimaa kohta, mida ta armastab isegi oma kodukohast rohkem, ning väravasse jõudmise ajaks oli mul ta number koos südamliku küllakutsega. Mine tea, kui aega jagub, võiks talle külla sõita küll. Liial on küllalt lapsi- lapselapsi ja kuulnud, et ma esimest korda üksi reisin, võttis ta mu kohe oma hoole alla, aitas chek- innist ja turvakontrollist läbi ning juhatas mind ilusti meie värava juurde. Sealt leidis mu ka mu saatusekaaslane Berta, kellega järgmised kaks kuud elu- ja tööpaika jagame. Nüüd oli raskem osa seljataga. Turvakontrollis läksime lahku, sest kuigi samal lennul, istusime me Liiast küllaltki kaugel. Enne veel käskis Liia mul end peale lendu üles leida, et ta saaks mulle oma lemmikautori raamatu anda. Ta on endale kogemata samast raamatust kaks eksemplari ostnud ja kuulnud, et mul on ainult üks raamat kaasas, lubas ta selle mulle. Üldse pakuti mulle peale lugemisvara ka toidupoolist ja leiva juuretist, kui peaksin tema kanti sattuma- üks sõber võõral maal kohe rohkem! Senini olen ma ikka oma ema narrinud, et ta suudab mängleva kergusega isegi jalatsi poes müüaga vennastuda, aga nagu näha me eriti ei erinegi.

Kirjutan seda ja tunnen, kuidas silm tahab kinni vajuda. Kodus saab kell 21.20, Šotimaal alles 19.20. Siin lennukis aga ei oskagi õiget kellaaega ennustada. Kaheksa? Üheksa? Lendamine on üldse veider: pole ei liha ega kala, midagi kahtlaselt vahepealset. Aknast paistab vaid pimedus, aeg ajalt mõni tulelaiguke siin seal. Täpse aja ja kohata vaakum. Millalgi peaksime mere kohale jõudma, umbes tund ja veidi peale on veel sõita jäänud, aga karta on et ma teda pimedas ära ei tunne. Lennujaamas peaks meid ootama filmistseenist tuntud nimesilti hoidev taksojuht, kes meid korterisse viib. Esimese nädala jagame seda koos kahe soome tüdrukuga, pärast oleme kuu aega kolmeksi, siis nädala üksi ja seejärel kolmveerand kuud koos ühe soome poisiga. Vähemalt algse jutu järgi. Uudne ja veidi segane elukorraldus, kuid õnneks ei pea toanaabrite pärast enne pühapäeva murtesema, sest nad onl Glasgowd avastama läinud. See eest ootab meid korteris meie õpilasprogrammi kordinaator Fanette, nii et tänane päev võib veel päris pikaks minna. Berta teadis rääkida, et lennujaamast sõidab meie juurde pea 50 minutit…