Spionaaž folkloristi moodi

Novembri jooksul ei jõudnudki ma midagi kirjutada ja seda väga lihtsal põhjusel: mul oli vanemaks saamisega liiga palju tegemist. Või õieti vananemise heaks ei teinud ma midagi, see toimub ju salaja ja meie tahte vastaselt, kuid pool kuud möödus pideva sünnipäeva tähistamise tähe all. Kui ma õigesti lugesin, tuli tähistamisi üksi, kaksi, kolme, nelja ja kuue kaupa ette kokku kümme tükki. Naersime sõbrannaga, et küllap on see mingi rekord. Aga samas, see et on põhjust tähistada näitab, et on, kellega tähistada. Ma ei saaks olla tänulikum kõigi nende imeliste inimeste eest, kellega mul on õnn seda elu nimelist hullu seiklust kaasa teha! Nii, et veel üks kord aitäh! Kogu selle suure õnne hulgaga, mis ma selleks sünnipäevaks saanud olen, võiksin uuel eluaastal vist ohte kartmata kasvõi ekstreemspordiga tegelema hakata (küll on hea, et ma liiga sportliku spordi vastu allergiline olen  ega pea oma õnne proovile panema hakkama).

Lisaks sellele, et november tõi endaga kaasa uue vanusenumbri ja juuksevärvi, olen astunud ka mitu sammu selle suunas, et end kunagi päris folkloristiks kutsuda. Novembri alguses asusin ma suure innuga täitma oma praktikandi kohustusi rahvaluule arhiivis. Kui öelda, et oled rahvaluule arhiivis praktikal, eeldavad inimesed ikka, et ma loen vanu arhiivimaterjale, teadjamad küsivad Hurda ja Eiseni kogude kohta. Viimaste kohta saan uhkusega öelda, et olen mõlemat näinud, kuid sellega mu kokkupuude meie arhiivi tüvitekstidega ka piirdub. Minu ülesanded hõlmavad (mul on veel poolteist tundi praktikat teha jäänud) hoopis tagasihoidlikumaid rahvaluulekogujaid, kelleks on Prillitoosi saate 2005. aasta sügis-talvise ravimtaimemängu vastuste saatjad. Kirjad on paberil, mõni räägib pikemalt kõnealusest ravimtaimest, teine jutustab endast, kolmas ei räägi midagi muud, kui ravimtaime liiginimetuse ning mõned üksikud on kohe nii tagasihoidlikud, et määratlevad end vaid kui Liisad Tartust või Jürid Tallinnast. Kõik kirjad olid lugejale rahvaluule arhiivi veebiversiooni Kivike kaudu vabalt kätte saadavad juba enne minu sekkumist. Minu ülesanne oli moodustada nö kõiki kirju koondava dokumendi sisukord: Maie Lill (lk 1-3), Kaarel Kivi (lk 4-5) jne. Seejärel tuli kõik kirja saatjad siduda süsteemi otsinguga. Oleks tegu tuntud kogujatega, saanuksin sisestada süsteemi nende nimed, teha väikese linnukese ja et voilà, olekski koguja süsteemiga seotud. Kuid et Prillitoosi lugejamängu vastajate puhul oli tegu peamiselt tavaliste eesti kodanikega, kes polnud ju isegi teadlikud sellest, et nende kiri võiks liigituda rahvaluule alla, rääkimata selle teadlikust kogumisest, siis tuli mul nad kõik eraldi süsteemi lisada. Inimese lisamine meenutab natuke ükskõik millise profiili loomist, kus tuleb täita enda kohta klassikalised sünniaasta, elukoha, telefoni jms lahtrid. Nime ja elukoha sai enamasti kirjadest lihtsalt kätte, kuid ameti ja vanuse osas jäin enamasti nõutuks. Nii lugesin ma peaaegu kõik kirjad läbi, otsides võimalikke vanuste mainimisi või teisi vihjeid sellele, kes on olnud inimesed kirjade taga. Alustades oma esimese kirjade pakiga, mis olid saadetud 2005. aasta septembris, oli see töö väga põnev: sain palju uusi teadmisi tuntud ravimtaimede kasutamise kohta ning võimaluse näha killukesi inimeste argipäevast, lugeda nende muredest ja rõõmudest. Enamik kirjasid olid positiivsed ja elujaatavad, innustades eakaaslasi säilitama rõõmsat meelt ning aktiivset eluviisi. See omakorda mõjus julgustavalt nende noorele lugejale, sest eks ole vanadus ju ikka midagi kõhedat, isegi siis, kui sõpradega muresid arutades sellised teemad veel päevakorras ei ole.

Jah, septembri kirjad olid toredad, oktoobri kirjad töid naeratuse näole ja novembri kirjad kannatasin kuidagi välja. Nendega oli isegi kõige lihtsam, sest enamik saatjaid olid kolmel esimesel kuul samad ja seega ei pidanud ma nende süsteemi lisamisega vaeva nägema. Kuid siis tuli detsembri pakk ja ma tundsin, et tahaksin peast kinni haarata ja karjuda. No kui kaua võib lugeda neid lugejakirju! Üks jõulusoov teise järel, vaid mõned põnevad kirjad lumiste tervituste ja hingerahu soovide meres. Eriti põneval kombel on jõuluootus äratanud tohutu hulga pensionäre, kes pole kunagi varem Prillitoosile kirjutanud, mistõttu on mul olnud jälle tükk tegemist, et sisestada süsteemi perekonnanimeta Helenesid ja Mallesid, kusjuures nende isiku kohta tean vaid nii palju, et nad jõule tähistavad. See on kuidagi masendav. Veel hullem on ainult see, kui järjekordne tubli proua on väga korraliku käekirjaga terve kirja kirjutatud saanud, kuid siis oma nime juures justkui ära väsinud ja selle ühe hingetõmbega paberile visanud, nii et paberil võiks korraga kirjas olla kas Jaana, Olga või Maimu, sest nimi on lihtsalt loetamatu. Te ei kujuta ette, kui piinlik on minna arhiivi peaarhivaari ilmselgelt keerulisemat tööd (ma näen ta ekraani) katkestama küsimaks, et vabandust, aga kas sina saad aru, mis siin kirjas on? Seega ei saa öelda, et ma kurvastaks selle üle, kui ma oma viimased poolteist tundi täis saan. Kuigi kõik on minuga väga meeldivad, on ilmselge, et erinevalt mõnest kursusekaaslasest, ei hakka keegi mulle küll arhiivis tööd pakkuma. Hea ongi. Arhiivi töö pole vististi minu jaoks.

Õnneks on materjal vaja ju kuidagi arhiivi saada ja seda ei kuidagi muidu kui välitööde käigus. Novembris õnnestus mul teha suurepärane avastus: ümardatult 85 aasta eest, on mu vanavanaisa vend Meinhard saatnud arhiivile pea 600 lehekülge enda kodukülast kogutud pärimust. Seega ei ole mu Islandil avastatud folgi huvi sugugi nii juhuslik nagu olen senini arvanud. Vastupidi, see on mul hoopis veres. Kas pole lahe?!  

Tubli esivanema jälgedes käies (ja õppejõu sunnil), võtsin eelmisel neljapäeval ette oma esimese folkloristliku välitöö, milleks oli linnaliini bussis sõitjate luuramine. Jah, te lugesite õigesti, olemegi jõudnud lubatud spionaaži osa juurde. Folkloristliku osalusvaatluse käigus oli mul ülesandeks vabalt valitud ühistranspordis vaadelda sõitjate arvu, suhtlemist, vestlusi, käitumist, sõitjate soolist jaotumist, söömisharjumusi ja eriülesandena ka nende kotte. Seega sõitsin pool neljapäeva pärastlõunat bussiga ja muutkui vihtusin märkmeid teha. Esmalt number üheksaga Jaamast Kaunase puiesteele, Kaunase puiesteelt Lõunakeskusesse ja Lõunakast tagasi Jaamasse. Kui välja jätta Lõunakeskusesse jõudmise ajaks täiesti kangeks jäänud istmik ja telefoni kiirtrükkimisest valusad pöidlad, oli vaatlemine tegelikult oodatust põnevam. Tavaliselt kuulan ma bussis kõrvaklappidest muusikat ja vaatan aknast välja, nüüd aga tuli teha nägu, et ma nokin telefoni, samal ajal sisenejate ja väljujate arvu üle lugedes, vestlusi pealt kuulates, silmadega kilekotte otsides ning mis kõige olulisem, ise seejuures märkamatuks jäädes. Arvestades seda, mitu korda ma oma pea küünitamise ja uurimisega tõmbasin endale kaassõitjate uurivaid pilke, olen päris kindel, et lisaks rahvaluule arhiivile, ei oota mind ka hiilgav spiooni karjäär. James Bond oleks nii mitme pilgu peale viis korda vahele võetud. Õnneks ei jahtinud mina riigisaladusi, kõige isiklikum info, mis mul õnnestuda osutus, oli arutelu ühe vanaproua pensioni suuruse osas.

Tagasitee osutus minu enda rumaluse tõttu päris tüütuks. Nimelt tundus mulle Lõunakeskuses suurepärase ideena osta rimist kotitäis süüa. Kuna ma istuma ei pääsenud, pidin ma kõik sõidule kulunud 40 minutit püüdma ühtaegu kotti hoida, püsti jääda ja vaatlusandmeid kirja panna. Kuna kell lähenes neljale, täitus buss kiirelt, mistõttu muutus vaatlemine keeruliseks, käsi hakkas valutama, ruumi ei olnud ja mind valdas tugev tung vaatlus pooleli jätta. Õnneks osutus kohusetunne ebamugavustest tugevamaks ja nii sain ma ühe päevaga kõik vajalikud vaatlusandmed kogutud. Ma tegelikult lootsin, et suudan selle põneva spioneerimise kuidagi glamuursemalt kirja panna, nii et lugeja võiks minu vaprusest ja kavalusest lugedes ahhetada ja kujutleda värvikaid luurestseene mängufilmidest, ainult et peakangelase asemel oleks spiooni rollis särav tulevane folklorist Liisa. Samas, te võite seda viimast ju minu meeleheaks siiski teha 😊

Kurb pilt vaatlusest- käsi valutas 😦

Mis puudutab muud elu ja olu, siis on saabunud talv toonud endaga kaasa igapäevase kütmise ning kütmiste vahelisel ajal kihtide viisi kampsuneid. Kui inimesel on juba suvel pool aega külm, siis pole midagi imestada, et talvel tahavad varbad küljest kukkuda. Sõrmedest pole üldse mõtet rääkida. Eriti tüütu on lugu hommikutega. Et mu loengud algavad sel semestril küllaltki hilja, pole mul enamikel hommikutel pressivat vajadust kohe ärgates voodist välja ronida ning et toas on hommikuks alati jahe, puudub ka igasugune tahtmine tekki kasvõi natukenegi liigutada. Õnneks on mul hommikuse näljaga kokkulepe tehtud – tühi kõht saab alati külmatundest võitu. Kuid ega seda rõõmu kauaks ole, sest vististi hoitakse ülikooli vanalinna õppehoonetes raha kütte pealt kokku. Igatahes on kõigil tudengitel alati kampsunid seljas ja sallid õlal ning ei tundu, et kellelgi liiga soe oleks.

Kui toas on jahe, siis õues on külm. Kohe nii külm, et olen loobunud ühe paari pükstega toast väljumast. Lisaabinõuna, koob ema mulle hetkel sääriseid. Ma ei tea, mis ma siis teen, kui temperatuur peaks jälle alla kümne langema… Ainuke hea asi selle külma juures on lumi. Lumi, lumi lumi! Ma armastan sellist ilusat, valget kohevat lund, mida praegu õues näha võib! See teeb olemise kohe nii ilusaks ja helgeks ning toob hinge õige jõulumeeleolu. Eriti tore on praegu see, kui sattuda õhtusel ajal raekoja platsi. Jõulukülast ümbritsetud kuusk on valge vaiba all, tulede sära, lõkkesuits ja jõululaulud pärineksid justkui otse mõnest ilusast jõulufilimist. Mitte ühestki sellisest labasest komöödiast, mille sarnaseid Netflix minu suureks pettumuseks tulevate jõulude tarvis on valmis vorpinud, vaid mõnest ilusast klassikust nagu näiteks 2006. aasta „The Holiday“.

Sel teisipäeval oli meil Annemari ja Kadiga jällegi üks tõeline jõulumuinasjutu õhtu, sest kujutage ette, me käisime Toomemäel kelgutamas! See oli paras ettevõtmine, mille jaoks tuli loengusse ning hiljem ka kohvikusse kelk kaasa vedada, kuid seda vahvam oli koos kallite ülikoolikaaslastega liugu lasta. See polnud mul sel aastal esimene kord kelgutada, sest koos õdedega sai kelgud esimesel advendil juba soojaks sõidetud, kuid see oli mul päris esimene kord kelgutada koos kursaõdedega. Ma ei ütle muud midagi, kui seda, et meil oli meeletult lõbus! Seda lõbusam, et oleksime kõik pidanud kõvasti õppima, kuid selle asemel sai esmalt kelgutatud ja siis kohvitatud (okei, me ei joonud keegi kohvi, aga teetatud pole sõna XD) ning lõpetuseks veel minu juures igasugu ennustamisega tegeldud. Ühesõnaga õhtu nagu muiste 😀

Ma loodan, et ka kõigil neil, kes seda postitust lugesid, tuleb mõni selline tore talveõhtu! Talv on imetore aeg, ei pea olema viieaastane, et sellest rõõmu tunda.

Lugemiseni!

Kuidas me botaanikaaias käisime ehk Liisa (tudengi)blogi naaseb

Sügis on juba täies hoos ja üha enam inimesi küsib selle kohta, et kas siis sel õppeaastal ei tulegi minu poolt mingit blogi? Ausalt öeldes, olen ma ise mitme postituse kirjutamisega alustanud ja need pahameelega nurka visanud, sest pole seda õiget tunnet peale tulnud. Nimelt on kõigi sissejuhatuste kirjutamine minu jaoks alati kõige keerulisem osa, mistõttu ma viimase kuu aja jooksul polegi nendest võimalike blogipostituste algustest kaugemale jõudnud. Ma olin juba üsna kindel, et ega ma ei hakkagi selle blogiga uuesti pihta, aga näe, tundub, et kui ma ise kirjutatud ei saa, siis seab elu asjad kuidagi ikka nii, et kirjutamata ka ei jää. Nii, et siin see siis on: lubage endale esitleda Liisa mitteametlikku ja võimalike kirja-, stiili- ning komavigadega tudengiblogi (viimased kolm seepärast, et mul pole enam proffi keeletoimetajat). Tähelepanu, tegemist on peamiselt minu enda lõbuks kirjutatud avaliku päevikuga. Enne lugemist varuda aega, kõike loetusse suhtuda heatahtliku huumoriga (seega ärge laske ennast võimalikest väikestest näpukatest häirida). Kirja- või muude vigade järjepideval kordumisel pidada nõu autori või mõne keeletoimetajaga 😊.

Tänaseks olen ma juba poolteist kuud teisel kursusel ja õpin endiselt folkloristikat või kui kasutada Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu definitsiooni, siis rahvaluuleteadust. Väike tõlge sai siia lisatud juhuks, kui on veel neid, keda sõna folkloristika kukalt kratsima paneb. Mina ise olen viimase kuu ajaga lõpuks ometi päriselt aru saanud, mis asi see on, mida ma siin ülikoolis õpin. See on vististi suurim erinevus eelmise semestriga, mil folkloristika oli küll ilmselgelt põnev, aga samas ka üsna hägune teadus, mida me mu kolme peamise folgi kursaõega muinasjututeaduseks kutsusime. Nüüd ma õnneks tean, mida ma õpin, kusjuures EKSSi näitefraasid Õppis ülikoolis folkloristikat, spetsialiseerus folkloristikale, viitavad sellele nagu vastava erialaga muud ei saakski teha, kui seda õppida. Ja kui keegi küsib, et no Liisa, mis sa siis tulevikus selle erialaga peale hakkad, kuhu tööle lähed, siis tahakski sellise definitsiooniga vastata, sest õppimine on igal juhul lihtsam kui võimalikele tulevikuväljavaadetele mõtlemine. Kuid kindlasti pole lugu nii kehvake nagu see eelmisel semestril tundus, sest esimesed sammud selleks, et leida oma haridusele rakendust, on mul juba astutud.

Nimelt olen ma praegu arhiivipraktika aine raames Eesti Rahvaluule Arhiivis praktikal. Kui ma ei eksi, siis tuleb meil selle raames 55h tööd teha, minul on hetkel ette näidata tubli 4h. Loodetavasti on tehtud töötundide hulk järgmise nädala lõpuks juba üle kümne. Kirjeldatud töötundide ajal on minu ülesandeks täiendada 2008. aasta paiku veebiarhiivi Kivike üles pandud säilikute kirjeid, et need oleksid veebis tavakülastajatele paremini leitavad. Enne arhiivi minekut, oli minu arvamus Kivikesest pigem nigel ja arhiivitöö tundus ka üsna üksluine, aga vähemalt pärast esimest nelja tundi olen oma arvamust muutmas. Eks näis, kas mu positiivne suhtumine säilib ka praktikatundide lõpuks…

Viimase pooleteise kuuga on tehtud veel nii mõndagi muud põnevat. Näiteks on siia sisse mahtunud pulma dekoraatoril assistendiks käimine, paar eriti ekstra pidu (sest siis, kui pole põhjust endale helendavat näomaalingut teha või Barbie´t mängida, on ju igav 😊), sügisesed tudengipäevad, õppekäik Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse, road trip Pärnu randa, mis lõppes koogi söömisega Lottemaa väravas, paar eksprompt pidžaamapidu, töö lasteaialaste näiteringi juhendajana ja muidugi ka veidi lapsehoidmist. Neist kõigist lähemalt kirjutama hakata tähendaks tervet miniromaani, nii et nagu mulle kombeks, kerime põnevuse üles ja siis hakkame rääkima hoopis millestki muust.

Mis niimoodi viga kusagil käia, kui tulevane profifotograaf kaasas :))

Eelmise nädala teises pooles käisime koos kunstikooli aegse kursaõe Sädega Auras ujumas (tudengid saavad kella 10st kuni 15ni sisse nelja euroga), pärast mida tuli jutuks, et peaks minema TÜ Omicumi galeriisse Pallase suvepraktika näitust vaatama. Kuna näitus oli viimaseid päevi üleval, Säde paar maali nende hulgas, sai otsustatud esimesel võimalusel, st järgmisel hommikul, galeriis ära käia. Kohtumispäeva hommikul aga selgus, et meie kolmandal kursaõel Signel, kes õpib nüüd Pallases fotograafiat, oli sammuti hommik vabaks tehtud ja ta oli kohe valmis meie kunstiretkega liituma. See rõõmus kunstigaleriisse minek osutus aga üsnagi nutuseks, sest kirjade järgi galerii polnud midagi muud, kui Omicumi kohvik, kus tublid geenitehnoloogia (sest seda seal õpitakse, ei?) tudengid lõunat sõid. Meie olime väga üllatunud toatäit einestavaid inimesi nähes, nemad olid üllatunud ilmselgelt omast elemendist väljas olevaid kunstihuvilisi nähes (meil tekkis kahtlane tunne, et enamik neist polnud tuttavad kohviku kui galerii kõrvalfunktsiooniga). Tegime kiire ringi peale ja lahkusime sama ruttu- suurest kunsti nautimisest ei tulnud kahvlite klõbina saatel midagi välja. Meie taasühinemine oleks lõppenud sama kähku kui see algas, kui Siku poleks meid endaga botaanikaaia palmimajja kaasa kutsunud. Temal oli vaja kooli raames pilte teha ja meil Sädega oli aega nii, et pärast kiiret lõunat jõudsimegi botaanikaaeda, millega kogu see jutustus pidanuks õieti algama.

Ma polnud Palmihoones mitu aastat käinud ja oktoobri keskpaigas võis see olla mul üldse esimene kord. Meid võttis vastu tõeline õitemeri! Millised värvid ja lõhnad- see oli kui väike soojamaareis, mille muutsid eriti usutavaks kanaarilindude laul ja tiigis ujuvad kilpkonnad. Õdusatesse nurgakestesse paigutatud pingikesed jätsid minusse tunde, et peaksin lähiajal kindlasti raamatuga tagasi pöörduma. Seda tunnet kinnitasid ka Palmihoone päevane rahu ja troopiline kliima, mis on nautlevaks istumiseks hulga sobivam kui õues uluv lõikav tuul ja neli kraadi sooja. Nii võib minust saada isegi Palmihoone püsikülastaja… Neljapäeval oli meil küll igatahes väga tore! Teismelisena, kui hinges pakitses tunne, et elu läheb mööda ja ise polegi midagi huvitavat teinud, sai ikka otsitud põnevaid kohti ja asju, mida sõpradega teha. Kuid nüüd, mil enamikul on omad õdusad kodud, tee joomisest on saanud väga aktsepteeritav meelelahutus ja juttu jätkuks alati pikemaks kui on aega koos olemiseks, piirdutakse enamasti tagasihoidlike külaskäikude või jalutamisega. Olime isegi üllatunud, kui värskendavaks osutus selle kõrval meie väike troopikaseiklus. Kas oli siis asi kontrastis Siku püüdliku töö tegemise ja meie suvalise uitamise vahel või tõstis tuju tundmatute õite magus lõhn, igatahes lõkerdasime me Sädega suurema osa ajast nagu kaks rõõmsat kümneaastast. Ammu pole nii pikalt ja nii kõvasti naerda saanud nagu siis.

Vasakult paremale: Siku, Säde ja mina

Meie ekspromptseiklus kandus üle Säde juurde, kus see kestis päris õhtuni välja, katkestuseks vaid minu pooleteisttunnine Keskkonnaantropoloogia Zoomi loeng. Imekombel õnnestus mul isegi natuke märkmeid teha, kuigi tuleb tõdeda, et kui ma vaataks kõiki loenguid nii, et samal ajal mängivad sõbrannad vähem kui kahe meetri kaugusel Simis, siis ei õnnestuks mul vist küll ühtegi eksamit arvestatavale tulemusele sooritada. Õnneks on meil hetkel ainult üks loeng Zoomis, kõik muu toimub kohapeal, nii et vaevalt mul sellise probleemiga päriselt rinda pista tuleb. Siinkohal tundub olevat sobiv hetk selle postituse otsad kokku tõmmata. Kõik, mis oli mõttes, sai öeldud ja kõike, mis veel ütlemata, tasub hoida järgmiseks korraks, sest jumala abiga tahaks ma taastada oma rutiinse blogimise kombe. Ma kahtlen, kas ma nii regulaarselt kirjutama hakkan nagu eelmisel aastal, aga natuke kindlasti siiski.

Lugemiseni!