Valentinist, Vasteldes ja Lutsust

Lugeda Erik Satie „Gnossienne no 1“ saatel (võimalusel kitarriversioon)

Sõbrapäevaeelsel nädalal kippus meel mustaks minema. Tervis mängis mulle põnevaid vingerpusse ja siis liitus ka vaim mingisuguse otsatu nukrameelsusega iga kord, kui kusagil mõnd järjekordset punast südant näha oli. Lihtne on olla õnnelik sellel üle, et oled vaba ja vallaline näiteks siis, kui otsustad südaöösel teha suuremat sorti korteri ümbersisustamise ning mitte keegi ei saa selles osas isegi mitte kulmu kergitada. Lihtne on ka siis, kui kuuled tuttavate paaride nääklustest või otsustad viimasel hetkel, et sa ei tulegi ööseks koju vaid teed hoopis sõbrannadega pidžaamapeo (jah, uskumatu, aga tõsi: minu elu kõige paremad pidžaamapeod on kõik jäänud viimase paari aasta sisse, kusjuures enamasti on need täiesti spontaansed). Pole kedagi, kellele peaks vastust andma, oled iseenda peremees jne. Ja peaaegu igal muul ajal aastast ongi see kõik eelnev täiesti tõsi ning lahe kah. Aga sõbrapäeva paiku on õhus reklaamide tõttu niipalju kleepuvmagusat armastust, et hingatagi ei saa, mingisugusest iseseisvuse väärtustamisest rääkimata. Ikka tuleb selline igatsev tunne, et uhhhh, „mina üksi, kibe tõde“. Õhtul enne sõbrapäeva oli täpselt selline tunne, kuid õnneks kujunes päev ise hoopis vastupidiseks. Lõpuks ma polnudki üksi, aga ka sel ajal, kui olin, ei olnud kibedusest juttugi.

Hommikul oli mul mõnesid asjatoimetusi teise linna otsa ja et mul oligi sel päeval vaid üks veebiloeng, siis otsustasin päikselist ilma nautida ja natuke jalutada. Nii jõudsin ma lõpuks Raadi Maximasse ja otsustasin, et olen iseenda valentinipäeva kaaslane: kingin endale kimbu tulpe ja topsi oma lemmikut Ben & Jerry jäätist, mis on tavaliseks ostmiseks praeguste hindade juures lihtsalt mõeldamatult kallis. Jõudsin siis kassasse ja mõtlesin, et näe, kahju, et mul Maxima kaarti ei ole, muidu oleksid tulbid hulga soodsamad… Minu taga järjekorras oli keegi vana mees, aga et tema ostis mitu purki õlut, siis tekkis kohe tunne, et ei tea, temalt ma küll ei hakka midagi küsima. Jõudis siis minu kord maksta ja müüa küsis Aitäh- kaarti, mida mul muidugi polnud. Korraga ilmus minu ette välja sirutatud käes Aitäh- kaart. Pöörasin ja mulle naeratas vastu seesama meesterahvas, kelle osas olin mõttes olnud väga umbusklik. Naeratasin talle üllatunult vastu, tänasin ja saingi oma lilled hulga soodsamalt. Tema jäi maksma. Kui olin oma kauba kätte saanud, soovisin talle head sõbrapäeva. Vana mehe naeratus oli soe nagu päike, kui ta mulle lehvitades sama sooviga vastas. Koju kõndides kippus lausa kepsusamm jalgadesse. See võõras oli esimene inimene, kes mulle sel päeval sõnaliselt head soovis ja tema näost paistis nagu kehtinuks sama ka tema kohta. Minu tegi see pisike lahkuse žest igatahes terveks päevaks rõõmsaks. Nüüd ma tahtsin siia kirjutada midagi ilusat selle kohta, kuidas eelarvamused võivad teisi inimesi paigutada päris valesse valgusesse, aga ma ei saa seda mõtet kuidagi kirja, sest silmad valguvad üha vett täis. Nii et võtke siis hoopis ise hetk ja mõelge korraks sellele mõttele, mis on ju tegelikult siin ridade vahel olemas. Tegelikult inimesed tõesti on suuremas osas ilusad ja head.

Seda, kui ilusad ja head, nägin ma uuesti õhtu tööl olles ja sealt ära tulles. Juba teist aastat olin ma sõbrapäeval tööl ja ikka ringijuhendajana. Nii et juba teist korda sain ma osa enda juhendatavate väikeste inimeste ülevoolavatest sõbrapäevasoovidest. Väikeste lastega koos töötamine on vahel päris katsumuste rohke, aga see- eest ei leia kusagilt südamlikumaid inimesi ega vististi ka tööd, mis nii palju rõõmu tooks… Mul oleks muidugi kange kiusatus kogu see vahva kunstitund ja sealne sõbrapäevateemaline vestlus siinkohal ülesse täheldada, aga siis ei jõuaks ma mitte kunagi vastlapäevani. Seega kerime kaks tundi ajas edasi ja jõuame selleni, kui ma hakkasin ära minema.

Astun Minikooli välisuksest välja ja mida ma näen: hoovis seisab kallis Daisy, kes on üldse üks armsamaid inimesi siin ilma peal, süles paberisse pakitud lilled ja käeotsas kõlkumas kingikott. Seisab seal nagu mõni sõbrapäeva haldjas puna- roosas, kaunis nagu ilmutus ja näol särav naeratus. Kui see pole mitte kõige romantilisem tööle vastu tulemine, siis ma tõesti ei tea, mis on! Otsisime endale söögipoolist, sõitsime bussiga Daisy juurde ja veetsime ühe sõbraliku sõbrapäeva õhtu (ning öö ja kiire hommiku takkapihta). Suure osa sellest ajast olid meiega ka minu lemmikvend Meeri ja lemmikvenna lemmikkorterikaaslane Kadi, mis tegi kogu selle vahva õhtu veel eriti võrratuks! Sai jutustatud ja kaarte mängitud ning nagu Daisy juures ikka siis ka kaarte pandud, aga tegelikkuses ei loegi tagant järele see, mis sai tehtud, vaid see, et sai koos oldud. Et üldse on inimesed, kellega koos olla ja tunda, et ma olen mina ise, ilma filtriteta, ma olen piisav ja ma olen õnnelik!

Sõbrapäevale järgnevatel päevadel vedasime esmalt õdedega esivanemad kinno „Suvitajaid“ vaatama ja seejärel vedasid vanemad meid maale puid tegema, et ma korteris ära ei külmuks. Vist oli nii. Võib ka olla, et tegelikult ehitas issi Liisale sel nädalavahetusel riiulit ja naisperega käisime mulle peent kaheosalist prügikasti ostmas, sest mu varasem lahendus, pappkast, hakkas ära lagunema. Üks kahest. Mõlemad sündmused toimusid järjestikku nädalavahetustel, ei teagi täpselt, kumb enne oli 😊 Igatahes kui enne kiitsin sõpru, siis nüüd kiidan pere ja eriti oma tublisid vanemaid! Suureks saam- seda lauset kirjutades lendas üle minu pea koi. Juba kolmas paari päeva jooksul! Ei tea, kust nad tulevad, polegi nagu selliseid asju siin, mida nad tahaksid… Igatahes, koi on elav tõestus sellest, et pool aega ei ole mul küll õrna aimu, mida ma teen või tegema peaks (igaks juhuks põletan ära diivani taga seisva vana pappkasti – ehk nad tulevad sealt). Küll on hea, et ma ei pea kõike päris üksi välja mõtlema (sest muidu oleksid mul riiulid maalriteibi ja tahvlinätsuga seinas nagu dekoraatorile kohane).

Nädalavahetuse järel algas uus nädala ja sellega koos tuli vastlapäev. Tuli nii, et mul polnud mitte kõige vähematki vasteldamise tuju. Õppida oli palju, õues oli külm ja mul polnud isegi vastlakukli isu. Mõtlesin, et sel aastal lähen siis häbenen nurgas, et näe, ise õpin folki, aga kelgutama ei lähegi ja hernesuppi ei söö. Aga siis helistas Daisy ja kuidagi juhus nii, et vähem kui tunni pärast oli kahest huvipuuduses noorest saanud kolm kelgutamisaltis noort. Daisyl ei olnud kelku ja minul ei olnud suusapükse, aga sellest ei olnud hullu midagi. Pärast kiiret hernesuppi, lahkusin ma kodust kolme kihi tavaliste pükste ja meelekindlusega minna kasvõi Kassitoomele kelgutama. Mis sellest, et ma sinna surmalõksu muid küll vabatahtlikult ei roniks. Kohale jõudsime Kassitoomele üheksa paiku õhtul. Orus käis nii tihe liiklus, et meil ei jagunud kummalgi julgust ise õnne proovima minna. Seega võtsime suuna Kassitoome kõrval olevate tavaliste ja vähem rahvarohkete kelgumägede poole. Polnud needki päris ohutud, korra oleksin peaaegu männi otsa kihutanud, korra autoteele ja korra kelgutasin ma kogemata lumme mattunud trepist alla, kusjuures viimased paar astet ilma kelguta, kuid just need katsumused innustasidki meid Kassitoomel õnne proovima. Olgu, nüüd ma valetan küll nii, et suu suitseb. Kui meiega poleks liitunud eelmainitud kolmas kelgutaja, Daisy kursavend Ramses, oleks Kassitoome jäänudki vallutamata. Mina ja Daisy olime vähenenud liiklusest hoolimata ohust natuke liiga teadlikud, aga õnneks ei lasknud Ramses ennast sellest kõigutada ja nii saime me ümber veendud. Kolme peale kokku sai kõigilt olulisematelt oru külgedelt (ja ka oru kõrvalt laskuvat tänavat pidi) alla kelgutatud. Ise olin arvestanud, et ju me paar liugu teeme ja siis ajame natuke aega niisama juttu, võibolla istume kuskile maha, joome tassikese midagi sooja ja siis iga roju oma koju, tegelikkuses läks aga nii, et me tõesti kelgutasimegi nii umbes poolteist tundi jutti. Ja kogu selle aja oli tuju laes ning isegi külm ei hakanud.

Alles selleks ajaks, kui kodu juba paistis, sain aru, et parema käe sõrmed on kaotanud igasuguse tundlikkuse. Riided olid märjad, käed külmad ja korteri sisetemperatuur oli samuti vahepealse ajaga väheke langenud. Nii ei jäänud muud üle, kui üheteist ajal pliidi alla tuli teha ja kütma hakata. Alguses tundus küll, et oh jah, nüüd kütan siis poole ööni, aga kui olin rekordajaga pliidile tule alla saanud, oma märjad riided kuivama riputanud ning lõpuks sooja teega maha istusin, oli see kõik kokku lihtsalt võrratu. Taustal praksus tuli, hämaras toas hubises küünlaleek ja mina lõpetasin oma õhtut Daisy tehtud vastlakukliga. Hoolimata minu varasematest tunnetest, said õhtu lõpuks söödud nii hernesupp kui ka vastlakuklid, mis aga peamine: isegi kelgutamata ei jäänud mitte!

Veebruari tähtpäevadest kirjutades ei saa üle ega ümber ka vabariigi aastapäevast. Tavaliselt möödub see päev ikka nii, et sööd praadi ja vaatad presidendi kõnet, aga sel aastal otsustasime mu õekestega, et tähistaks teistmoodi. Esimest korda kogu nende eluaja jooksul, olime me tähtsal päeval kolmekesi, sest vanemad olid oodatud sõbra juubelile. Seega tundus ainult kohane, et kui päev juba nii ehk naa tuleb teistsugune kui tavaliselt, siis peaks seda ikka kohe kogu täiega teisiti tähistama. Nädalake varem plaane pidades sai otsustatud, et pühendame õhtu Eesti ajaloolistele kultuuritegelastele, keda siis rollimängu võtmes õhtu läbi kehastame. Teiste harimiseks sai kokku lepitud, et kõik teevad oma tegelase kohta ka ettekande ning valmistavad ette väikese eeskava. Sellised teemapeod on mind alati väga võlunud, kuid enamasti saab niisuguste sündmuste puhul takistuseks see, et inimesed ei viitsi kaasa mängida. Minu õdede puhul seda probleemi loomulikult ei ole. Esiteks oli suureks plussiks kindlasti nende vanus: 11 ja 13 on juba niipalju suured, et huvituda Eesti ajaloost, kuid veel piisavalt lapsed, et rollimängude peale ei kerki üht kulmu ka, selle asemel täitub tuba siira elevusega. Teiseks aga tahaksin ma südamest loota, et tänu meie kolme jagatud kujutlusvõimele ja mängulisusele, säilib Annikese ja Laura ind igasugu selliseid vahvaid asju teha ka siis, kui nad suuremaks saavad.

On midagi väga erilist selles, kui saapad ei kuiva mitte radika all, vaid ahju peal

Igatahes 24. veebruari õhtul kella kuue ajal sattusin ma pidulikule õhtusöögile koos härrade Oskar Lutsu ja Kristjan Jaak Petersoniga. Mina ise mängisin Lidya Koidulat. Ma pole oma elus väga paljudele pidulikkudele õhtusöökidele sattunud ja kindlasti pole ma varem käinud ühelgi sellisel õhtusöögil, kus kaks väga viisakat „härrat“ püüaksid püüdlikult viisaka tähelepanuga võistelda minu kui „ainukese“ preili tähelepanu eest. Kui Oskar Luts enne õhtusööki kapist klaasist morsikannu Coca- cola zerot valama hakkas väites, et ta tõi poest kihisevat ka, siis mõtlesin ma küll muiates, et vaevalt see meie rollimäng üle kümne minuti kestab, aga võta näpust. Kestis kohe terve õhtu. Hoolimata kõnealuseid teemasid puudutavast teadmiste nappusest, vestlesid härrad klassikalisest muusikast, ilmast ja kirjandusest. Vahepeal püüdis härra Peterson preili Lydiale külge ajada, mispeale härra Luts sapiselt märkis, et Peterson ei austa sugugi endast vanemaid inimesi. Minul oli lihtsalt väga lõbus. Seda enam, et kuigi kõik püüdsid pingsalt püsida omas rollis ja omas ajastus, polnud me eelnevalt kokku leppinud ei seda, kui vanad me praegusel hetkel oleme, ega ka seda, kas meie õhtusöök toimub 19. sajandi alguses, keskel või päris lõpus. Nii juhtus, et stiilipuhtusest polnud juttugi ja kokku tuli sellest üks lõbus puder ja kapsad, mille käigus muutusid pidevalt tegelaste vanused ja kõnepruuk. See aga muutiski õhtu meeldejäävamaks.

Ka õhtusöögile järgnev meelelahutuslik kava osutus üllatuslikult värvikaks, näiteks saime me Annikese Lutsu teemalisest esitlusest teada, mille poolest erines ja mille poolest sarnanes Oskar Luts lutsu kalaga (neil pidi fotodel silmist peegelduma sarnane pilk). Laura puudutas pikalt Petersoni „sohi tegemist“ sest kujutage pilti, ta ei käinudki kogu teed Riiast Tartusse jala, vahepeal võeti ta ka vankri peale! Ka eeskavad olid peenemast peenemad: mina ja Petersonist Laura lugesime ette mõned luuletused „enda“ loomingust, Annike aga esitas meile lõbusa uuema rahvalaulu. Pärast laulsime ka isamaalisi laulukesi, Koidula tantsis Lutsuga „Ukuaru valsi“ saatel valssi ja seejärel ühines nendega ka Peterson, et ühiselt „Kaera jaani“ saatel jalga keerutada. Ootamatult kujunes meie ettevõtmisest nii sisukas piduõhtu, et me unustasime isegi presidendi kõne vaatamata.

Niisugune oli siis see veebruar. Peaaegu igas nädalas midagi, mida tähistada, nii et aasta kõige lühem kuu möödus nagu linnutiivul. Loodetavasti jõuan ma märtsis natuke rohkem kirjutada, et saaksin ka natuke koolimuljeid kirja. Seniks aga nautigem seda lõputut talve ja ärgem lumesajus kaduma minge!

Lugemiseni!

Piltpostkaardid piltpostkaardis

Kui elu oleks reis, siis mälestused oleksid kui teekonnalt saadetud postkaardid. Meenutage mõnda ilusat piltpostkaarti, mis olete lähiaastatel saanud või ka ise kaasa ostnud. Millised ilusad vaated täpselt õigete valgusolude, kaameranurkade ja ilma ühegi segava elemendita! Teisel pool voolavas käekirjas paberile visatud tervitused ja mõned kadestama panevad read nagu: „meil on siin nii ilus, sa ei kujuta ettegi!“ või „sa ei usu iialgi, mida ma eile sõin!“ Kaardi saaja leiab oma postkastist ühe imelise hetke ja kujutleb, et kõnealune kaart ongi teele pandud just sellest imekauni vaatega paigast, et seal kusagil kaugel ongi alati kevad! Tegelikkuses aga võib vabalt juhtuda, et neljast puhkusel veedetud päevast kolmel kallas vihma ja neljandal oli reisiseltskond kollektiivselt külmetunud. Või on postkaardil idüllilisena näiv väike kaluriküla tegelikkuses turiste niivõrd pungil täis, et ei ole kohta, kus kaardi kirjutamiseks mahagi istuda, nii et luulelised tervitused saavad kirja püstijalu mõne maja seinale toetudes. Ühelt poolt pole selles kõiges tihti just palju reaalset. Teisalt aga on kaardi saatja võtnud oma aja, ta on välja valinud just selle ühe postkaardi ja just sulle. Ta on välja valinud selle kõige parema hetke, mida meenutada või leidnud pildi sellest ainsast ilusast vaatest, mis sellel koledal kohal pakkuda oli, ja nüüd ta jagab seda selle kellegagi, kes saadetud kaardi kunagi mitme nädala pärast kätte saab. Ja olgu mis oli, postkaart teeb rõõmu nii saatjale kui ka saajale, kas pole mul õigus? Ning isegi kui oli vihmane ja kole, isegi kui tervis läks kehvaks või kose ääres poseerides pudenes telefon jõkke, siis selleks ajaks, kui kohale jõuavad postkaardid, on viperused üldjuhul ununenud, nii et sõpradele pajatataksegi juba reisist, mis pole enam sopane ja hall vaid ilus, helge ning hea.

Lähivõte skrapbookimisest, mis on jälle üks omaette mäletamise viis

Mulle tundub, et täpselt sama võiks öelda ka elu enda kohta. On pühapäeva õhtu. Ma jõudsin poole tunni eest vanematekodust korterisse. Selja taga on kaks väga töist päeva ja kaks väga vähese unega ööd. Eile käisin lapsi hoidmas. Ilma igasuguse hoiatuseta, oksendas mu kaheaastane hoolealune õue minema hakates täis nii iseenda, minu, minu kaugemal seisnud saapad ja kena jupi meie all olnud esikuvaibast. Täna käisime maal mulle puid tegemas. Sõidule endale eelnes mitu vaatust perekondliku draamat (peamiselt mu õdede poolt), nii et sõitma hakkamise ajaks oli õhk majas pingest paks. Praeguseks on mu õlad puude vedamisest valusad ja silmad püsivad magamatusest vaevu lahti. Korteris pole üle 24h köetud, mistõttu on siin praegu jahe, mu müsli on otsas, mis tähendab, et ma ei saa süüa sellist hommikusööki nagu ma tahaks ja vaikselt kipub hinge ka mure selle pärast, kas ma vähemalt täna öösel saan magada. Sellele, et homme lõppeb mu viimane loeng kell kaheksa õhtul, ei hakka praegu üldse mõtlemagi. On ju kole? Kuid teate, mis oli mu esimene mõte, kui ma viimase maalt toodud puudekotiga tuppa jõudsin? Mõtlesin, et küll mul oli tore nädalavahetus! Vaatasin heldimusega oma korteris ringi ja mõtlesin, et appike, kas võib üldse olla midagi romantilisemat ahiküttega korterist ja küll on tore, et ma sain täna puude tegemisel abiks olla. Silme ette kerkisid pildid paksust valgest lumest ja kõrvus pragises juba soe tuli, mida ma veel ahju teinud polnud. Sama ka laupäevaga. Kui käia hoidmas kedagi nii ingellikult nunnut nagu seda on mu kaks väikest Kanada sõpra, siis ei ole võimalik hellitusnimedega koonerdada, ega kallistustega kokku hoida. Tõsiasi, mis peaks okseepisoodi muidugi eriti murettekitavaks muutma, muid selle asemel mõtlesin ma korteri uksel seistes hoopis hellusega Ruudi helevalgetele lokkidele ja suurtele sinisilmadele. Vähemalt minu puhul on mälestused tõesti nagu postkaardid. Enamasti mõtlen ma möödunule naeratusega, isegi siis, kui ma tolles hetkes olles tegin kõike muud kui naeratasin. Niimoodi olnust ja olevikust mõeldes tundub korraga täiesti loogiline mõte, et aeg pole mitte ühes suunas voolav jõgi, vaid lainetav meri, millel pole otsa ega äärt, algusest ning lõpust rääkimata. Minevik on olnud, aga iga meie mälus säilinud piltpostkaardi vaatamisega muudame me ka kild killu haaval möödanikku. Täpselt samuti nagu möödanik muudab sellevõrra meie olevikku ning mõjutab tulevikku. Naljakas lihtsalt, kuivõrd raske on meil endal sellest aru saada. Sellest, kuidas sotsiaalmeedias jagatud pildid ei peegelda reaalsust kipub rääkima igaüks, kes pole viimase nädala jooksul midagi ilusat postitanud, kuid kui paljud meist mõistavad, et see on lihtsalt vaid üks järjekordne viis oma elureisi muljeid piltpostkaartide abil ümber kirjutada?

See blogi siin on üks minu piltpostkaartidest ja isegi siis, kui ma väidaksin (ma ei teagi siis kas endale või lugejale või mõlemale), et tegu on puhta ja lihvimata reaalsuse kirjeldusega, ei oleks see ikkagi midagi muud kui piltpostkaart. Lihtsalt selle vahega, et ma püüaksin seda sel juhul realismi huvides kägardada, rebida ja kortsutada nii, et teieni jõuaks lihtsalt mingi postkaardi räbal, mis püüaks olla midagi, mis see igal juhul olla ei saa. Nii et ma ei hakka kellelegi valetama ja kirjutangi siin täna ühe ilusa postkaardi, mis räägib lugejale nii mõndagi aga peaaegu mitte midagi sellest, mida ma vahepeal teinud olen. Ja ei, mitte selle pärast nagu mul poleks midagi rääkida, vaid selle pärast, et täna tahtsin ma niimoodi. Võibolla järgmine kord on mul jälle rohkem lusti kirjeldada seda, mis ma siis teinud olen, aga kui ka mitte – mis siis sellest? 🙂

Aasta alguses on kõik kohad pungil täis soovitusi sellest, mida kõike peaks teisiti tegema, et olla igal rindel parem inimene. Ja nii poebki hinge kahtlus, et äkki ma teengi kõike valesti? Iga päeva peaks alustama kell kuus hommikul klaasi sellerimahlaga, tegema joogat, puhastuma ning siis muutuma selle kõige tulemusena mingisuguseks säravaks ja puhtaks hõõrutud imeversiooniks iseendast. See kõik on ju kena küll – aga teate, mis? Ma vihkan rutiini! Mu ebaproduktiivsed harjumused teevad mind õnnelikuks! Mis puutub sellesse osasse elust, mida ma vaevu päevikussegi julgen kirja panna, siis kuigi ma tõesti hakkasin uuel aastal joogas käima ja rohkem köögivilju tarbima, ei ole see, et uus aasta tooks korraga ka täiesti uue inimese, lihtsalt kuidagi võimalik. Ma kirjutan siin praegu seda postitust ja ma võin käe südamele panna ja öelda, et kirjutada on lihtne. Nii kerge on öelda, et ah, lase vaid lahti kõigest, mis sind ei teeni, vaata oma vigadele otsa, tarbi juurvilju ja oh, näed, nüüd ongi kõik kenasti. Olgem ausad, see on paljuski jamps. Selles jampsis on oma tõetera sees, kuid kui paljude meie probleemid on tegelikult nii lihtsad, et võta aga kätte, mediteeri natuke ja alusta puhtalt lehelt? No ei ole ju. Seepärast tahaksin ma siinkohal julgustada kõiki eelneva pooleteise kuu sotsiaalmeedia, ajakirjanduse ja televisiooni survest hoolimata süütundeta olema ka käimasoleval aastal need, kes nad ise on ja olla tahavad. Kõigil on õigus alustada uut aastat plaanidega olla tervemad, paremad ja produktiivsemad, kuid mina usun, et ka see on täitsa tubli, kui lihtsalt püüda elada nii, et endal oleks hästi. Isegi siis, kui mu uue aasta plaan ei hõlma kardinaalset juukselõikust, kell kuus ärkamist või kõigi sentimentaalselt olulise väärtusega nipsesemete prügikasti viskamist, sest viimane olevat kodu feng shui seisukohalt oluline. Las ta olla, aga teate, see kivi meenutab mulle üht ilusat mälestust. Tema ei lähe küll kusagile.

Ja nii ei lähe kusagile ka minu poolne hektiline aeg – ajalt kirja saavate mõtete jagamine, mis omas veider- mõtlikus ilukirjanduslikus stiilis ei olegi päris blogi vaid lihtsalt midagi, mida mulle vahel teha meeldib.

Armas lugeja, tee ka sina nüüd midagi, mida sulle teha meeldib!

Siin pildil on üksik lumememm, kellele ma öisel koduteel sõbra meisterdasin 🙂

Kuidas eksamiperioodi stressirohkemaks muuta

Semestri lõpp hakkab lähenema ja koos sellega lähevad automaatselt ka immuunsus ja motivatsioon. Alguses läheb motivatsioon, sest ei jaksa enam lugeda neid kodulugemisi, ei taha enam seda pagana Moodlet lahti võtta ja jumala eest, palun ärge sundige mind veel ühe artikli põhjal kokkuvõtet kirjutama! Ma tean väga täpselt, et te ei viitsi neid kokkuvõtteid ise ka lugeda. Igatahes nagu öeldud, siis detsembri alguseks oli mu motivatsioon kahanenud üsna nulli lähedale. Arvatavasti oli selles oma osa ka raekojaplatsi kerkinud kuusel ja romantilisel lumesajul, mis peaaegu iga päev säravate jõulutulede vahel tantsu lõi. Mida rohkem kiusatuis elu mu teele lükkab, seda keerulisem on ennast veenda selles justkui ma päriselt tahaksin kodutöid teha, sest teate mis, ei taha. Ma ei usu, et üldse keegi tahab. Kodutööd mõeldi välja õpilaste karistamiseks (see on ajalooline fakt, vaadake netist järele) ja kui inimene on korralikult kõigis loengutes kohal, siis minu arust ei peaks talle ka kodutöid jäetama.

Igatahes polnud mul midagi selle vastu, et novembri esimesel nädalal paar korda kodutööde tegemise asemel haiguse pärast lasteaiast koju jäänud kaksikuid hoida. Õieti polnud mul üldse töö vastu midagi, sest töö tegemine on üks selline kodutööde tegemisest ajutiselt kõrvale põikamise viis, mis on aktsepteeritav nii minu enda kui ka ühiskonna silmis. Käisin esmaspäeval, käisin kolmapäeval ja reedel enam ei läinud, sest selleks ajaks olin ma ise haige. Või ei, reede õhtuks suutsin ma ennast peaaegu et terve inimese konditsiooni putitada, sest mul oli pilet „Pähklipureja“ etendusele.

Tervise ABC: kuum vaarikamahl ja küüslauguleib

Kui mina ise oleks olnud nõus sellest suurema nurinata ka loobuma, siis mu kallid kaasteatrilised, kelleks polnud ei keegi muu kui mu armsad õeraasud ja ema, tõstsid selle väljavaate peale nii tugevat kisa, et mul ei jäänud muud üle kui ajutiselt terveks saada. Sõin hambad ristis meega küüslauku, jõin üle liitri teed ja sooja vaarikamahla, võtsin vitamiine, tegin kuuma jalavanni, määrisin varbavahesid Vietnami salviga ja toppisin sokid magama minnes toorest sibulat täis, et ikka kindlasti järgmisel päeval terve olla. Vanarahvas pole asjata taimede väesse uskunud ja nii õnnestus mul eneselegi üllatuseks siiski „Pähklipureja“ ära näha. Olin lapsena seda lavateost kahel korral näinud ja uskusin end küllaltki täpselt teadvat, mis mind ees ootab, kuid nagu selgus, olid kahe „Pähklipureja“ libretod täiesti erinevad. Esimene rääkis kahe lapse Petteri ja Lotta jõuludest, mis olid küll igati maagilised aga pettumust avaldavad minusuguse romantiku jaoks, kes ma juba lasteaiast saati olen jumaldanud ilusaid armastuslugusid. Mäletan hästi oma pahameelt selle üle, kui Pähklipureja, kes osutus hoopis kenaks printsiks, hakkas majateenjaga romantilist tantsu tantsima, jättes minu lemmikuks olnud Lotta niisama kuhugi nurka vaatama. Juba siis mõtlesin, et Lotta võinuks maagiliselt suureks saada ja ise Pähklipureja ära võluda.

Nüüd, enam kui kümme aastat hiljem, läks mu soov lõpuks täide. Vanemuises praegu mängitav „Pähklipureja“ põhineb loo klassikalisel versioonil ja jutustab just täpselt nii ilusa loo nagu üks lugu üldse olla saab. Seisusevahe, ratastoolis tütarlaps, kes oma unenäos käia suudab ja tema kena prints, kes teda kõigi ohtude eest kaitseb… Kleidid olid ilusad, tantsud kirglikud ja kogu etendus kokku väga võluv. Julgen soovitada!

Jah, see oli tõesti kena, kuni koju jõudmiseni, mil ma tundsin, et tahaksin pikali heita… See soov vaevas mind kuni järgmise pühapäevani nii, et minu õppimiseks mõeldud nädal mööduski suuresti vanematekodus elutoa diivanil alguses kurku valutades, edasi nuusates ja lõpuks korralikult köhides. Mäletan, kuidas ma väiksena alati täpselt teadsin, mis nurga alla pannes kraadiklaasi näit veel veidi tõusta võib. See oli ikka tosin õnn, kui õnnestus 37 välja pigistada, eriti, kui see juhtus koolinädala ajal (välja arvatud esimeses klassis, mil ma arvasin, et puudumise eest võib klassi kordama jääda, nii et ma olin suurest hirmust kogu veerandi terve ja jäin kohe vaheaja esimesel päeval haigeks). Igatahes nooremana mulle meeldis haige olla. Mulle meeldis tähelepanu, mulle meeldis, kui sain päevad läbi filme vaadata ja lugeda. Haige olemine tavatses olla põnev. Teise kursuse üliõpilasena see enam põnevust ei paku. Vastupidi. Haige olemises puudub igasugune rõõm, kui su laual seisev jutukas ja telekaekraan, mis on oma viis korda suurem minu läpaka ekraanist, suisa hüüavad su järele, kuid sina pead neile vabandavalt käega viipama ja kõigi meeldivate võimaluste kiuste hoopis eksamikirjandust lugema. Ma pole eriline teaduskirjanduse fänn ka parimal päeval, sest mingil põhjusel paistab teadusringkondades kehtima reegel, et mida kuivema saepuru sa oma uurimismaterjalist kokku kirjutad, seda parem. See tähendab, et kui mu kehatemperatuur on parasjagu üle 37.4 ja iga natukese aja tagant läheb järg köhahoo tõttu kaduma, siis ei suuda ma kõnealust lugemist üldse taluda. Mis puutub muinasaegse relvastuse üksikasjade pähe õppimisse või 19. sajandi eestlaste metsakäsitluse teemalise esitluse tegemisse, siis sellised asjad võib kohe heaga ära unustada. Nii said mu kodused nädal otsa öösel mu köhimist, varahommikul mu magamata ööst tingitud pahurdamist ning pärastlõunal õppimise aeglasest tempost tingitud halamist kuulata. Halamise vaheline aeg tekkis siis, kui ma kuhugi magama jäin või teised kooli- tööle läksid. Hea küll, nüüd maalisin ma endast natuke liiga tumeda pildi. Tegelikult oli mul lihtsalt paha olla ja ma olin kooli pärast stressis ning stressis selle pärast, et mul oli paha olla ja ma ei jaksanud õppida ega selle pärast isegi mitte muretseda. Kuid kogu aeg ma siiski ei virisenud või kui ka virisesin, siis mitte väga ebameeldivalt, sest muidu poleks küll keegi vaevunud mulle liitrite kaupa teed keetma või head süüa tooma või mulle lõpmatuseni kaasa tundma.

Tegelikult mahtus eelmisesse nädalasse ka mitmeid toredaid seiku. Sinna sisse jäid mõned eksprompt tantsupeod Laura seltsis, kes tahtis minuga oma lemmiklaule jagada. Paar toredat filmiõhtut (ja üks filmihommik); lõputud jutustamised küll kodustega, küll telefoni vahendusel sõpradega; üks ilus jalutuskäik; üks hea romaan; mitu tundi linnuvaatlust (meie kahes linnumajas käivad minu vaatlusandmetel praegu söömas rasvatihased, sinitihased, varblased ja puukoristajad, aga tegelikult on liike vist isegi rohkem) ja loomulikult lõputult uskumatu sisuga unenägusid. Akna taga aga aina sadas ja sadas lund juurde, nii et kui ma esmaspäeval lõpuks jälle õue läksin, tabas mind väga ebameeldiv üllatus põlvekõrguste hangede näol. Kõik minu otseteed olid lund täis tuisanud ja nii jäin ma maha bussist, mis pidi mu rahvalaulu eksami ajaks linna toimetama. Jäin oma kena 5-10 minutit eksamile hiljaks. Esimene kord sellise äpardusega hakkama saada. Õnneks ei teinud õppejõud sellest suurt numbrit nii, et korduseksami pärast mul muretseda ei tule.

Tundub, et ka kõigest muust hoolimata, olid jumalad siiski minu poolel, sest tänaseks on mul mõlemad eksamid headele tulemustele tehtud, esitlus esitletud, kodutööde tagasiside kätte saadud ning isegi järgmise semestri tunniplaan valmis. See viimane on küll paras ime, sest vähem kui neli päeva tagasi ajas ÕISist ainete otsimine mul pea nii puntrasse, et sai siin juba kursaõega nalja visatud, et see oleks küll kena viis ajalugu teha, kui me lihtsalt selle pärast nominaalajaga ei lõpeta, et me oma õppeinfosüsteemist aru ei saa. Eks näis, kas selle imelise loenguplaaniga, mis ma endale valmis olen meisterdanud, ka ellu õnnestub jääda, kuid sellest kõigest oskan ma kirjutada alles mitme mitme postituse järel. Väikese isutekitajana võin ennustada, et neis vahepealsetes kirjutistes võib juttu tulla fotosessioonist, pühadest, reisimisest ja ühest tarkusehambast, kes varsti manalateed läheb. Seniks aga ilusat advendiaja jätku ja jaksu eksamitega!

Siis, kui oled nädal aega kodus istunud ja ei tunne õue minnes hangedesse mattunud ümbrust äragi

Lugemiseni!

Spionaaž folkloristi moodi

Novembri jooksul ei jõudnudki ma midagi kirjutada ja seda väga lihtsal põhjusel: mul oli vanemaks saamisega liiga palju tegemist. Või õieti vananemise heaks ei teinud ma midagi, see toimub ju salaja ja meie tahte vastaselt, kuid pool kuud möödus pideva sünnipäeva tähistamise tähe all. Kui ma õigesti lugesin, tuli tähistamisi üksi, kaksi, kolme, nelja ja kuue kaupa ette kokku kümme tükki. Naersime sõbrannaga, et küllap on see mingi rekord. Aga samas, see et on põhjust tähistada näitab, et on, kellega tähistada. Ma ei saaks olla tänulikum kõigi nende imeliste inimeste eest, kellega mul on õnn seda elu nimelist hullu seiklust kaasa teha! Nii, et veel üks kord aitäh! Kogu selle suure õnne hulgaga, mis ma selleks sünnipäevaks saanud olen, võiksin uuel eluaastal vist ohte kartmata kasvõi ekstreemspordiga tegelema hakata (küll on hea, et ma liiga sportliku spordi vastu allergiline olen ega pea oma õnne proovile panema hakkama).

Lisaks sellele, et november tõi endaga kaasa uue vanusenumbri ja juuksevärvi, olen astunud ka mitu sammu selle suunas, et end kunagi päris folkloristiks kutsuda. Novembri alguses asusin ma suure innuga täitma oma praktikandi kohustusi rahvaluule arhiivis. Kui öelda, et oled rahvaluule arhiivis praktikal, eeldavad inimesed ikka, et ma loen vanu arhiivimaterjale, teadjamad küsivad Hurda ja Eiseni kogude kohta. Viimaste kohta saan uhkusega öelda, et olen mõlemat näinud, kuid sellega mu kokkupuude meie arhiivi tüvitekstidega ka piirdub. Minu ülesanded hõlmavad (mul on veel poolteist tundi praktikat teha jäänud) hoopis tagasihoidlikumaid rahvaluulekogujaid, kelleks on Prillitoosi saate 2005. aasta sügis-talvise ravimtaimemängu vastuste saatjad. Kirjad on paberil, mõni räägib pikemalt kõnealusest ravimtaimest, teine jutustab endast, kolmas ei räägi midagi muud, kui ravimtaime liiginimetuse ning mõned üksikud on kohe nii tagasihoidlikud, et määratlevad end vaid kui Liisad Tartust või Jürid Tallinnast. Kõik kirjad olid lugejale rahvaluule arhiivi veebiversiooni Kivike kaudu vabalt kätte saadavad juba enne minu sekkumist. Minu ülesanne oli moodustada nö kõiki kirju koondava dokumendi sisukord: Maie Lill (lk 1-3), Kaarel Kivi (lk 4-5) jne. Seejärel tuli kõik kirja saatjad siduda süsteemi otsinguga. Oleks tegu tuntud kogujatega, saanuksin sisestada süsteemi nende nimed, teha väikese linnukese ja et voilà, olekski koguja süsteemiga seotud. Kuid et Prillitoosi lugejamängu vastajate puhul oli tegu peamiselt tavaliste eesti kodanikega, kes polnud ju isegi teadlikud sellest, et nende kiri võiks liigituda rahvaluule alla, rääkimata selle teadlikust kogumisest, siis tuli mul nad kõik eraldi süsteemi lisada. Inimese lisamine meenutab natuke ükskõik millise profiili loomist, kus tuleb täita enda kohta klassikalised sünniaasta, elukoha, telefoni jms lahtrid. Nime ja elukoha sai enamasti kirjadest lihtsalt kätte, kuid ameti ja vanuse osas jäin enamasti nõutuks. Nii lugesin ma peaaegu kõik kirjad läbi, otsides võimalikke vanuste mainimisi või teisi vihjeid sellele, kes on olnud inimesed kirjade taga. Alustades oma esimese kirjade pakiga, mis olid saadetud 2005. aasta septembris, oli see töö väga põnev: sain palju uusi teadmisi tuntud ravimtaimede kasutamise kohta ning võimaluse näha killukesi inimeste argipäevast, lugeda nende muredest ja rõõmudest. Enamik kirjasid olid positiivsed ja elujaatavad, innustades eakaaslasi säilitama rõõmsat meelt ning aktiivset eluviisi. See omakorda mõjus julgustavalt nende noorele lugejale, sest eks ole vanadus ju ikka midagi kõhedat, isegi siis, kui sõpradega muresid arutades sellised teemad veel päevakorras ei ole.

Jah, septembri kirjad olid toredad, oktoobri kirjad töid naeratuse näole ja novembri kirjad kannatasin kuidagi välja. Nendega oli isegi kõige lihtsam, sest enamik saatjaid olid kolmel esimesel kuul samad ja seega ei pidanud ma nende süsteemi lisamisega vaeva nägema. Kuid siis tuli detsembri pakk ja ma tundsin, et tahaksin peast kinni haarata ja karjuda. No kui kaua võib lugeda neid lugejakirju! Üks jõulusoov teise järel, vaid mõned põnevad kirjad lumiste tervituste ja hingerahu soovide meres. Eriti põneval kombel on jõuluootus äratanud tohutu hulga pensionäre, kes pole kunagi varem Prillitoosile kirjutanud, mistõttu on mul olnud jälle tükk tegemist, et sisestada süsteemi perekonnanimeta Helenesid ja Mallesid, kusjuures nende isiku kohta tean vaid nii palju, et nad jõule tähistavad. See on kuidagi masendav. Veel hullem on ainult see, kui järjekordne tubli proua on väga korraliku käekirjaga terve kirja kirjutatud saanud, kuid siis oma nime juures justkui ära väsinud ja selle ühe hingetõmbega paberile visanud, nii et paberil võiks korraga kirjas olla kas Jaana, Olga või Maimu, sest nimi on lihtsalt loetamatu. Te ei kujuta ette, kui piinlik on minna arhiivi peaarhivaari ilmselgelt keerulisemat tööd (ma näen ta ekraani) katkestama küsimaks, et vabandust, aga kas sina saad aru, mis siin kirjas on? Seega ei saa öelda, et ma kurvastaks selle üle, kui ma oma viimased poolteist tundi täis saan. Kuigi kõik on minuga väga meeldivad, on ilmselge, et erinevalt mõnest kursusekaaslasest, ei hakka keegi mulle küll arhiivis tööd pakkuma. Hea ongi. Arhiivi töö pole vististi minu jaoks.

Õnneks on materjal vaja ju kuidagi arhiivi saada ja seda ei kuidagi muidu kui välitööde käigus. Novembris õnnestus mul teha suurepärane avastus: ümardatult 85 aasta eest, on mu vanavanaisa vend Meinhard saatnud arhiivile pea 600 lehekülge enda kodukülast kogutud pärimust. Seega ei ole mu Islandil avastatud folgi huvi sugugi nii juhuslik nagu olen senini arvanud. Vastupidi, see on mul hoopis veres. Kas pole lahe?!

Tubli esivanema jälgedes käies (ja õppejõu sunnil), võtsin eelmisel neljapäeval ette oma esimese folkloristliku välitöö, milleks oli linnaliini bussis sõitjate luuramine. Jah, te lugesite õigesti, olemegi jõudnud lubatud spionaaži osa juurde. Folkloristliku osalusvaatluse käigus oli mul ülesandeks vabalt valitud ühistranspordis vaadelda sõitjate arvu, suhtlemist, vestlusi, käitumist, sõitjate soolist jaotumist, söömisharjumusi ja eriülesandena ka nende kotte. Seega sõitsin pool neljapäeva pärastlõunat bussiga ja muutkui vihtusin märkmeid teha. Esmalt number üheksaga Jaamast Kaunase puiesteele, Kaunase puiesteelt Lõunakeskusesse ja Lõunakast tagasi Jaamasse. Kui välja jätta Lõunakeskusesse jõudmise ajaks täiesti kangeks jäänud istmik ja telefoni kiirtrükkimisest valusad pöidlad, oli vaatlemine tegelikult oodatust põnevam. Tavaliselt kuulan ma bussis kõrvaklappidest muusikat ja vaatan aknast välja, nüüd aga tuli teha nägu, et ma nokin telefoni, samal ajal sisenejate ja väljujate arvu üle lugedes, vestlusi pealt kuulates, silmadega kilekotte otsides ning mis kõige olulisem, ise seejuures märkamatuks jäädes. Arvestades seda, mitu korda ma oma pea küünitamise ja uurimisega tõmbasin endale kaassõitjate uurivaid pilke, olen päris kindel, et lisaks rahvaluule arhiivile, ei oota mind ka hiilgav spiooni karjäär. James Bond oleks nii mitme pilgu peale viis korda vahele võetud. Õnneks ei jahtinud mina riigisaladusi, kõige isiklikum info, mis mul õnnestuda osutus, oli arutelu ühe vanaproua pensioni suuruse osas.

Tagasitee osutus minu enda rumaluse tõttu päris tüütuks. Nimelt tundus mulle Lõunakeskuses suurepärase ideena osta rimist kotitäis süüa. Kuna ma istuma ei pääsenud, pidin ma kõik sõidule kulunud 40 minutit püüdma ühtaegu kotti hoida, püsti jääda ja vaatlusandmeid kirja panna. Kuna kell lähenes neljale, täitus buss kiirelt, mistõttu muutus vaatlemine keeruliseks, käsi hakkas valutama, ruumi ei olnud ja mind valdas tugev tung vaatlus pooleli jätta. Õnneks osutus kohusetunne ebamugavustest tugevamaks ja nii sain ma ühe päevaga kõik vajalikud vaatlusandmed kogutud. Ma tegelikult lootsin, et suudan selle põneva spioneerimise kuidagi glamuursemalt kirja panna, nii et lugeja võiks minu vaprusest ja kavalusest lugedes ahhetada ja kujutleda värvikaid luurestseene mängufilmidest, ainult et peakangelase asemel oleks spiooni rollis särav tulevane folklorist Liisa. Samas, te võite seda viimast ju minu meeleheaks siiski teha 😊

Mis puudutab muud elu ja olu, siis on saabunud talv toonud endaga kaasa igapäevase kütmise ning kütmiste vahelisel ajal kihtide viisi kampsuneid. Kui inimesel on juba suvel pool aega külm, siis pole midagi imestada, et talvel tahavad varbad küljest kukkuda. Sõrmedest pole üldse mõtet rääkida. Eriti tüütu on lugu hommikutega. Et mu loengud algavad sel semestril küllaltki hilja, pole mul enamikel hommikutel pressivat vajadust kohe ärgates voodist välja ronida ning et toas on hommikuks alati jahe, puudub ka igasugune tahtmine tekki kasvõi natukenegi liigutada. Õnneks on mul hommikuse näljaga kokkulepe tehtud – tühi kõht saab alati külmatundest võitu. Kuid ega seda rõõmu kauaks ole, sest vististi hoitakse ülikooli vanalinna õppehoonetes raha kütte pealt kokku. Igatahes on kõigil tudengitel alati kampsunid seljas ja sallid õlal ning ei tundu, et kellelgi liiga soe oleks.

Kui toas on jahe, siis õues on külm. Kohe nii külm, et olen loobunud ühe paari pükstega toast väljumast. Lisaabinõuna, koob ema mulle hetkel sääriseid. Ma ei tea, mis ma siis teen, kui temperatuur peaks jälle alla kümne langema… Ainuke hea asi selle külma juures on lumi. Lumi, lumi lumi! Ma armastan sellist ilusat, valget kohevat lund, mida praegu õues näha võib! See teeb olemise kohe nii ilusaks ja helgeks ning toob hinge õige jõulumeeleolu. Eriti tore on praegu see, kui sattuda õhtusel ajal raekoja platsi. Jõulukülast ümbritsetud kuusk on valge vaiba all, tulede sära, lõkkesuits ja jõululaulud pärineksid justkui otse mõnest ilusast jõulufilimist. Mitte ühestki sellisest labasest komöödiast, mille sarnaseid Netflix minu suureks pettumuseks tulevate jõulude tarvis on valmis vorpinud, vaid mõnest ilusast klassikust nagu näiteks 2006. aasta „The Holiday“.

Sel teisipäeval oli meil Annemari ja Kadiga jällegi üks tõeline jõulumuinasjutu õhtu, sest kujutage ette, me käisime Toomemäel kelgutamas! See oli paras ettevõtmine, mille jaoks tuli loengusse ning hiljem ka kohvikusse kelk kaasa vedada, kuid seda vahvam oli koos kallite ülikoolikaaslastega liugu lasta. See polnud mul sel aastal esimene kord kelgutada, sest koos õdedega sai kelgud esimesel advendil juba soojaks sõidetud, kuid see oli mul päris esimene kord kelgutada koos kursaõdedega. Ma ei ütle muud midagi, kui seda, et meil oli meeletult lõbus! Seda lõbusam, et oleksime kõik pidanud kõvasti õppima, kuid selle asemel sai esmalt kelgutatud ja siis kohvitatud (okei, me ei joonud keegi kohvi, aga teetatud pole sõna XD) ning lõpetuseks veel minu juures igasugu ennustamisega tegeldud. Ühesõnaga õhtu nagu muiste 😀

Ma loodan, et ka kõigil neil, kes seda postitust lugesid, tuleb mõni selline tore talveõhtu! Talv on imetore aeg, ei pea olema viieaastane, et sellest rõõmu tunda.

Lugemiseni!

Kuidas me botaanikaaias käisime ehk Liisa (tudengi)blogi naaseb

Sügis on juba täies hoos ja üha enam inimesi küsib selle kohta, et kas siis sel õppeaastal ei tulegi minu poolt mingit blogi? Ausalt öeldes, olen ma ise mitme postituse kirjutamisega alustanud ja need pahameelega nurka visanud, sest pole seda õiget tunnet peale tulnud. Nimelt on kõigi sissejuhatuste kirjutamine minu jaoks alati kõige keerulisem osa, mistõttu ma viimase kuu aja jooksul polegi nendest võimalike blogipostituste algustest kaugemale jõudnud. Ma olin juba üsna kindel, et ega ma ei hakkagi selle blogiga uuesti pihta, aga näe, tundub, et kui ma ise kirjutatud ei saa, siis seab elu asjad kuidagi ikka nii, et kirjutamata ka ei jää. Nii, et siin see siis on: lubage endale esitleda Liisa mitteametlikku ja võimalike kirja-, stiili- ning komavigadega tudengiblogi (viimased kolm seepärast, et mul pole enam proffi keeletoimetajat). Tähelepanu, tegemist on peamiselt minu enda lõbuks kirjutatud avaliku päevikuga. Enne lugemist varuda aega, kõike loetusse suhtuda heatahtliku huumoriga (seega ärge laske ennast võimalikest väikestest näpukatest häirida). Kirja- või muude vigade järjepideval kordumisel pidada nõu autori või mõne keeletoimetajaga 😊.

Tänaseks olen ma juba poolteist kuud teisel kursusel ja õpin endiselt folkloristikat või kui kasutada Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu definitsiooni, siis rahvaluuleteadust. Väike tõlge sai siia lisatud juhuks, kui on veel neid, keda sõna folkloristika kukalt kratsima paneb. Mina ise olen viimase kuu ajaga lõpuks ometi päriselt aru saanud, mis asi see on, mida ma siin ülikoolis õpin. See on vististi suurim erinevus eelmise semestriga, mil folkloristika oli küll ilmselgelt põnev, aga samas ka üsna hägune teadus, mida me mu kolme peamise folgi kursaõega muinasjututeaduseks kutsusime. Nüüd ma õnneks tean, mida ma õpin, kusjuures EKSSi näitefraasid Õppis ülikoolis folkloristikat, spetsialiseerus folkloristikale, viitavad sellele nagu vastava erialaga muud ei saakski teha, kui seda õppida. Ja kui keegi küsib, et no Liisa, mis sa siis tulevikus selle erialaga peale hakkad, kuhu tööle lähed, siis tahakski sellise definitsiooniga vastata, sest õppimine on igal juhul lihtsam kui võimalikele tulevikuväljavaadetele mõtlemine. Kuid kindlasti pole lugu nii kehvake nagu see eelmisel semestril tundus, sest esimesed sammud selleks, et leida oma haridusele rakendust, on mul juba astutud.

Nimelt olen ma praegu arhiivipraktika aine raames Eesti Rahvaluule Arhiivis praktikal. Kui ma ei eksi, siis tuleb meil selle raames 55h tööd teha, minul on hetkel ette näidata tubli 4h. Loodetavasti on tehtud töötundide hulk järgmise nädala lõpuks juba üle kümne. Kirjeldatud töötundide ajal on minu ülesandeks täiendada 2008. aasta paiku veebiarhiivi Kivike üles pandud säilikute kirjeid, et need oleksid veebis tavakülastajatele paremini leitavad. Enne arhiivi minekut, oli minu arvamus Kivikesest pigem nigel ja arhiivitöö tundus ka üsna üksluine, aga vähemalt pärast esimest nelja tundi olen oma arvamust muutmas. Eks näis, kas mu positiivne suhtumine säilib ka praktikatundide lõpuks…

Viimase pooleteise kuuga on tehtud veel nii mõndagi muud põnevat. Näiteks on siia sisse mahtunud pulma dekoraatoril assistendiks käimine, paar eriti ekstra pidu (sest siis, kui pole põhjust endale helendavat näomaalingut teha või Barbie´t mängida, on ju igav 😊), sügisesed tudengipäevad, õppekäik Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse, road trip Pärnu randa, mis lõppes koogi söömisega Lottemaa väravas, paar eksprompt pidžaamapidu, töö lasteaialaste näiteringi juhendajana ja muidugi ka veidi lapsehoidmist. Neist kõigist lähemalt kirjutama hakata tähendaks tervet miniromaani, nii et nagu mulle kombeks, kerime põnevuse üles ja siis hakkame rääkima hoopis millestki muust.

Mis niimoodi viga kusagil käia, kui tulevane profifotograaf kaasas :))

Eelmise nädala teises pooles käisime koos kunstikooli aegse kursaõe Sädega Auras ujumas (tudengid saavad kella 10st kuni 15ni sisse nelja euroga), pärast mida tuli jutuks, et peaks minema TÜ Omicumi galeriisse Pallase suvepraktika näitust vaatama. Kuna näitus oli viimaseid päevi üleval, Säde paar maali nende hulgas, sai otsustatud esimesel võimalusel, st järgmisel hommikul, galeriis ära käia. Kohtumispäeva hommikul aga selgus, et meie kolmandal kursaõel Signel, kes õpib nüüd Pallases fotograafiat, oli sammuti hommik vabaks tehtud ja ta oli kohe valmis meie kunstiretkega liituma. See rõõmus kunstigaleriisse minek osutus aga üsnagi nutuseks, sest kirjade järgi galerii polnud midagi muud, kui Omicumi kohvik, kus tublid geenitehnoloogia (sest seda seal õpitakse, ei?) tudengid lõunat sõid. Meie olime väga üllatunud toatäit einestavaid inimesi nähes, nemad olid üllatunud ilmselgelt omast elemendist väljas olevaid kunstihuvilisi nähes (meil tekkis kahtlane tunne, et enamik neist polnud tuttavad kohviku kui galerii kõrvalfunktsiooniga). Tegime kiire ringi peale ja lahkusime sama ruttu- suurest kunsti nautimisest ei tulnud kahvlite klõbina saatel midagi välja. Meie taasühinemine oleks lõppenud sama kähku kui see algas, kui Siku poleks meid endaga botaanikaaia palmimajja kaasa kutsunud. Temal oli vaja kooli raames pilte teha ja meil Sädega oli aega nii, et pärast kiiret lõunat jõudsimegi botaanikaaeda, millega kogu see jutustus pidanuks õieti algama.

Ma polnud Palmihoones mitu aastat käinud ja oktoobri keskpaigas võis see olla mul üldse esimene kord. Meid võttis vastu tõeline õitemeri! Millised värvid ja lõhnad- see oli kui väike soojamaareis, mille muutsid eriti usutavaks kanaarilindude laul ja tiigis ujuvad kilpkonnad. Õdusatesse nurgakestesse paigutatud pingikesed jätsid minusse tunde, et peaksin lähiajal kindlasti raamatuga tagasi pöörduma. Seda tunnet kinnitasid ka Palmihoone päevane rahu ja troopiline kliima, mis on nautlevaks istumiseks hulga sobivam kui õues uluv lõikav tuul ja neli kraadi sooja. Nii võib minust saada isegi Palmihoone püsikülastaja… Neljapäeval oli meil küll igatahes väga tore! Teismelisena, kui hinges pakitses tunne, et elu läheb mööda ja ise polegi midagi huvitavat teinud, sai ikka otsitud põnevaid kohti ja asju, mida sõpradega teha. Kuid nüüd, mil enamikul on omad õdusad kodud, tee joomisest on saanud väga aktsepteeritav meelelahutus ja juttu jätkuks alati pikemaks kui on aega koos olemiseks, piirdutakse enamasti tagasihoidlike külaskäikude või jalutamisega. Olime isegi üllatunud, kui värskendavaks osutus selle kõrval meie väike troopikaseiklus. Kas oli siis asi kontrastis Siku püüdliku töö tegemise ja meie suvalise uitamise vahel või tõstis tuju tundmatute õite magus lõhn, igatahes lõkerdasime me Sädega suurema osa ajast nagu kaks rõõmsat kümneaastast. Ammu pole nii pikalt ja nii kõvasti naerda saanud nagu siis.

Meie ekspromptseiklus kandus üle Säde juurde, kus see kestis päris õhtuni välja, katkestuseks vaid minu pooleteisttunnine Keskkonnaantropoloogia Zoomi loeng. Imekombel õnnestus mul isegi natuke märkmeid teha, kuigi tuleb tõdeda, et kui ma vaataks kõiki loenguid nii, et samal ajal mängivad sõbrannad vähem kui kahe meetri kaugusel Simis, siis ei õnnestuks mul vist küll ühtegi eksamit arvestatavale tulemusele sooritada. Õnneks on meil hetkel ainult üks loeng Zoomis, kõik muu toimub kohapeal, nii et vaevalt mul sellise probleemiga päriselt rinda pista tuleb. Siinkohal tundub olevat sobiv hetk selle postituse otsad kokku tõmmata. Kõik, mis oli mõttes, sai öeldud ja kõike, mis veel ütlemata, tasub hoida järgmiseks korraks, sest jumala abiga tahaks ma taastada oma rutiinse blogimise kombe. Ma kahtlen, kas ma nii regulaarselt kirjutama hakkan nagu eelmisel aastal, aga natuke kindlasti siiski.

Lugemiseni!