Hingedeaeg

Oktoobri lõpuga jäävad päevad lühikeseks. Möödas on värviliste lehtede aeg, selle asemel vilistab raagus puuokstes tontlik tuuleke. Päikest on vähe, hommikud on udused ja öö algab juba kella nelja ajal. Juba aastasadu on meie esivanemad teadnud seda, mida teame meiegi: inimeste aeg on nüüd kuuks- kaheks ümber, selle asemel oleme jõudnud hingedeaega. Tänapäeval on muidugi üha vähem neid, kes hingedepäeval (02.11) kadunute tarvis ööseks laua kaetuks jätavad, kuid hoolimata kõigest oma arengust, teadusest ja mõistuse võidukäigust, ei ole võimalik eitada seda, et isegi õhul on novembris kuidagi teistsugune maitse. Selline kõdunenud, nukker ja nostalgiline…

Mis ma ütlesin- kell 16.00 ja täiesti öö (okei, tegelikult mitte, pilt tehtud koduteel sõprade juurest nii umbes kella 2 ajal öösel).

Ma mäletan juba varasest lapsepõlvest seda, kuidas me lasteaiast tulles köögis küünalt põletasime ja siis hiljem panime ühte kaussi pähkleid, teise õunu, et hingedel oleks, mida süüa, kui keegi peaks meile tulema. Eks ma olen vist alati uskunud, et on neid, kes tulevad, aga isegi, kui see oleks vaid muinasjutt, kas pole see mitte üks ilus komme, mida tasuks austada usust hoolimata? Hetk mõelda nende peale, kes istuvad maailma lõpus asuvas kohvikus… Võimalus neid hea sõnaga meenutada, ja mine sa tea, ehk ka nende poolt meenutatud saada…

Hingedepäeva kõrval on meie kultuuri jõudnud halloween, mida noored kasutavad kui võimalust kordki neid kostüüme kasutada, mis meil kõigil kusagil luukerede kõrval kapi nurgas vedelevad. Vanad aga raputavad rusikat ja hurjutavad, et kes see siis Ameerikamaa püha tähistab ja kommi nurub, et kus on siis mardid, kus kadrid. Varem liitusin ma justkui mõlema leeriga: käisin rõõmuga halloweeni pidudel ja sarjasin neid julgeid, kes olid piisavalt vaprad, et tagurlike eestlaste uksel kommi nuruda (ning riskida sõimuga). Aasta folklooriõpinguid on minu vaateid mõneti muutnud ja ma loodan, et ehk õnnestub mul ka selle blogipostituse lugejate südameid pehmendada. Erinevalt paljulevinud arusaamast, ei ole meie rahvapärimus ja sellega kaasas käivad traditsioonid midagi muutumatut. Vastupidi, näiteks selles, mida me tunneme täna rahvalauluna on tegelikult tubli annus Saksa ja Lääne- Euroopa ballaadide laene; meie rahvariiete triibumuster on inspireeritud 19. sajandi Pariisi moevooludest; jõululaud jällegi suuresti naabrite ja vallutajate inspireeritud (koos jõulude endaga, mis on teadupärast ju samuti kristlik tähtpäev, kristlus aga on meile võõrvõimuga sisse toodud)… Ka see, et meil on end hingedeajal küll martideks ja kadrideks riietatud, ei erine tegelikult sugugi halloweeni kommetest- mõlemal juhul riietati end ohtlikul ajal maaväliseks või lihtsalt ohtlikuks tegelaseks, et vältida oma hinge sattumist valedesse kätesse. Käisid meie mardid- kadrid andamit palumas (ja võisid ilma jäämise korral talust mitmeks aastaks õnne ära viia), tegid nemadki end tontide kõrval ka näiteks kureks ja karuks ning mõnekski teiseks loomaks… Halloweeni jooksjad käivad varem ja on sõnaahtramad, aga see, et kultuur muutub ning üks traditsioon on juurde tulemas (isegi, kui seda teiste arvelt), ei tähenda, et meie kultuur selle pärast kohe suremas oleks. Vastupidi, folkloori tunnus on see, et igasugune rahvapärimus on pidevas muutumises. Kui see ei muutu, siis just see näitab, et asjad on halvasti ja kultuur ise hädaohus.

Minu sõnum on igatahes see, et vahet pole, mida teile jooksma tullakse või mida te ise jooksete: peaasi, et toetate seda, mis on toimumas, sest kultuuri muutumisele vastu seistes seame selle palju suuremasse ohtu, kui sellega kaasa minnes. Mardisant ja kadrisant on ajalooliselt olnud täpselt samasugused kollid- tondid nagu täna tänavatel nähtud paar kolli. Veidi maavillasemad, seda küll, aga siiski samad, peites enda all noori, kes elustavad iidvanasid traditsioone, mille tõelistest tagamaadest ei tea me enam keegi midagi. Kunagine rituaalsus on kõigi meie pühade juures asendunud meelelahutusega ja sellest polegi hullu, sest ka me ise oleme teistsugused, kui mõnisada aastat tagasi. Peaasi on aga see, et meie erinevus meie esivanematest ei saaks nii suureks, et headus ära kaob. Lõppude lõpuks on see tegelikult kõige olulisem. Kultuur, kui meie liitja. Näiteks minul oli nüüd selle oktoobrikuu viimasel päeval suur rõõm kohata kahte paari sanditajaid. Nad olid ise veidi kohmetud ja eks ma olin ka ise esimesi uksel nähes segaduses, et no kuidas siis nii, aga hiljem sellele mõtlema hakates, oli mul tegelikult hea meel. Igasugune käimine, igasugune suuline traditsiooni hoidmine on nii oluline! Ja näha, et lapsed on vaeva näinud ja tulnud jahedal pimedal okttoobriõhtul, kusjuures veel esmaspäeval, välja, et käia ukselt uksele, no see on ju tegelikult kiitust väärt. Palju lihtsam oleks istuda soojas toas ja telefoni nokkida, küll seda kommi saaks ka lihtsamini.

Minu teised sanditajad püüdsin tänavalt ise kinni. Nägin neid juhuslikult koju tulles oma maja ees. Nad püüdsid esiuksest sisse saada, aga keegi ei avanud. Mind nähes nad ehmatasid ja läksid auto taha peitu! Ma kutsusin nad siis lahke sõnaga tagasi ja küsisin, et kas nad kommi tahavad. Muidugi nad tahtsid, ühel oli kott õlal, teisel suisa korv käevangus. Kaks kolli, kes täpselt, sellest oli pimedal tänaval raske aru saada. Muidu oleksin nad uksele kutsunud, aga kell oli juba üheksa ja et ma elan pimeda sisehoovi pool, siis kartsin, et see võiks lapsi hirmutada. Nii manitsesin nad ootama ja lippasin toast kommi tooma. Nad olid väga tänulikud ja hästi viisakad. Kommi andes ma siis ütlesin, et kell juba päris palju ja siis nad rääkisid, et nad ongi juba koduteel. Läksid nii ähmi täis oma viisakusega, et soovisid mulle veel ilusat päeva ja mis kõik veel. Mul oli väga lõbus ja kohe selline hea emalik rõõm täitis südant, et sain väikseid sõbrakesi rõõmustada. Pealegi, mul polegi veel kordagi olnud päris üksi sanditajatega tegemist (eelmiseid nägin vanematekodu uksel), seega oli kohtumine nende kahe väikese kollihakatisega ka väga eriline.

Ise käisin ma laupäeva õhtul sõbranna Ingridiga välistudengite halloweeni peol Illusioonis, misjaoks sai end rõõmuga vampiiriks maskeeritud. Mardipäeval on mul tegemist, nii et mardiks ma sel aastal ei jõua, aga tahaks kaaslastest folgihakatistega katri jooksma minna. Kui sellega peaks õnneks minema, siis küllap jagan ka oma kogemust 😊. Niisiis olen mina vähemal küllaltki liberaalne, toetades igasugust hingedeaja tähistamist. Kui keegi tunneb, et tahaks meie hingedeaja kombestikuga rohkem tutvust teha, aga ei tea, kust alustada, siis Andrus Kivirähi „Rehepapp“ on selleks tarbeks sobilik lugemine. Mis puutub kommete kirjeldustesse, kõnealustesse kollidesse või uskumustesse, siis on need küllaltki tõepärased, põhinedes ilmselgelt väga põhjalikul kodutööl.

Lõbus nõid ja täis kõhuga vampiir teel tantsima.

Nagu mulle kohane, siis olen ma nüüd mitme lehekülje jagu mõtisklenud ja oma enda tegemistest küllaltki vähe kirjutanud. Aga neist jõuan ma ka järgmisel korral kirjutada. Mõneti on ju inimese mõtted isegi väärtuslikum lugemine kui nimekiri sellest, mida ta nädala ajaga teinud on, sest tegemistest saab ühel või teisel moel ikka vahest midagi kuulda, aga mõtted, need on midagi, milleni me tihti ei jõua. Räägime palju, aga ütleme vähe või ei ütle midagi. Ma siis vahelduseks ainult ütlen ja jätan rääkimise vahele ;).

Olgu algav kuu meile võimaluseks hingede eest hoolitseda- nii nende eest, kes juba lahkunud, kui ka näiteks meie enda hinge eest. Sest eks öelnud juba köster „Kevades“, et hinge eest peab hoolt kandma…

Ilusat hingedeaega!

Kuidas me botaanikaaias käisime ehk Liisa (tudengi)blogi naaseb

Sügis on juba täies hoos ja üha enam inimesi küsib selle kohta, et kas siis sel õppeaastal ei tulegi minu poolt mingit blogi? Ausalt öeldes, olen ma ise mitme postituse kirjutamisega alustanud ja need pahameelega nurka visanud, sest pole seda õiget tunnet peale tulnud. Nimelt on kõigi sissejuhatuste kirjutamine minu jaoks alati kõige keerulisem osa, mistõttu ma viimase kuu aja jooksul polegi nendest võimalike blogipostituste algustest kaugemale jõudnud. Ma olin juba üsna kindel, et ega ma ei hakkagi selle blogiga uuesti pihta, aga näe, tundub, et kui ma ise kirjutatud ei saa, siis seab elu asjad kuidagi ikka nii, et kirjutamata ka ei jää. Nii, et siin see siis on: lubage endale esitleda Liisa mitteametlikku ja võimalike kirja-, stiili- ning komavigadega tudengiblogi (viimased kolm seepärast, et mul pole enam proffi keeletoimetajat). Tähelepanu, tegemist on peamiselt minu enda lõbuks kirjutatud avaliku päevikuga. Enne lugemist varuda aega, kõike loetusse suhtuda heatahtliku huumoriga (seega ärge laske ennast võimalikest väikestest näpukatest häirida). Kirja- või muude vigade järjepideval kordumisel pidada nõu autori või mõne keeletoimetajaga 😊.

Tänaseks olen ma juba poolteist kuud teisel kursusel ja õpin endiselt folkloristikat või kui kasutada Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu definitsiooni, siis rahvaluuleteadust. Väike tõlge sai siia lisatud juhuks, kui on veel neid, keda sõna folkloristika kukalt kratsima paneb. Mina ise olen viimase kuu ajaga lõpuks ometi päriselt aru saanud, mis asi see on, mida ma siin ülikoolis õpin. See on vististi suurim erinevus eelmise semestriga, mil folkloristika oli küll ilmselgelt põnev, aga samas ka üsna hägune teadus, mida me mu kolme peamise folgi kursaõega muinasjututeaduseks kutsusime. Nüüd ma õnneks tean, mida ma õpin, kusjuures EKSSi näitefraasid Õppis ülikoolis folkloristikat, spetsialiseerus folkloristikale, viitavad sellele nagu vastava erialaga muud ei saakski teha, kui seda õppida. Ja kui keegi küsib, et no Liisa, mis sa siis tulevikus selle erialaga peale hakkad, kuhu tööle lähed, siis tahakski sellise definitsiooniga vastata, sest õppimine on igal juhul lihtsam kui võimalikele tulevikuväljavaadetele mõtlemine. Kuid kindlasti pole lugu nii kehvake nagu see eelmisel semestril tundus, sest esimesed sammud selleks, et leida oma haridusele rakendust, on mul juba astutud.

Nimelt olen ma praegu arhiivipraktika aine raames Eesti Rahvaluule Arhiivis praktikal. Kui ma ei eksi, siis tuleb meil selle raames 55h tööd teha, minul on hetkel ette näidata tubli 4h. Loodetavasti on tehtud töötundide hulk järgmise nädala lõpuks juba üle kümne. Kirjeldatud töötundide ajal on minu ülesandeks täiendada 2008. aasta paiku veebiarhiivi Kivike üles pandud säilikute kirjeid, et need oleksid veebis tavakülastajatele paremini leitavad. Enne arhiivi minekut, oli minu arvamus Kivikesest pigem nigel ja arhiivitöö tundus ka üsna üksluine, aga vähemalt pärast esimest nelja tundi olen oma arvamust muutmas. Eks näis, kas mu positiivne suhtumine säilib ka praktikatundide lõpuks…

Viimase pooleteise kuuga on tehtud veel nii mõndagi muud põnevat. Näiteks on siia sisse mahtunud pulma dekoraatoril assistendiks käimine, paar eriti ekstra pidu (sest siis, kui pole põhjust endale helendavat näomaalingut teha või Barbie´t mängida, on ju igav 😊), sügisesed tudengipäevad, õppekäik Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse, road trip Pärnu randa, mis lõppes koogi söömisega Lottemaa väravas, paar eksprompt pidžaamapidu, töö lasteaialaste näiteringi juhendajana ja muidugi ka veidi lapsehoidmist. Neist kõigist lähemalt kirjutama hakata tähendaks tervet miniromaani, nii et nagu mulle kombeks, kerime põnevuse üles ja siis hakkame rääkima hoopis millestki muust.

Mis niimoodi viga kusagil käia, kui tulevane profifotograaf kaasas :))

Eelmise nädala teises pooles käisime koos kunstikooli aegse kursaõe Sädega Auras ujumas (tudengid saavad kella 10st kuni 15ni sisse nelja euroga), pärast mida tuli jutuks, et peaks minema TÜ Omicumi galeriisse Pallase suvepraktika näitust vaatama. Kuna näitus oli viimaseid päevi üleval, Säde paar maali nende hulgas, sai otsustatud esimesel võimalusel, st järgmisel hommikul, galeriis ära käia. Kohtumispäeva hommikul aga selgus, et meie kolmandal kursaõel Signel, kes õpib nüüd Pallases fotograafiat, oli sammuti hommik vabaks tehtud ja ta oli kohe valmis meie kunstiretkega liituma. See rõõmus kunstigaleriisse minek osutus aga üsnagi nutuseks, sest kirjade järgi galerii polnud midagi muud, kui Omicumi kohvik, kus tublid geenitehnoloogia (sest seda seal õpitakse, ei?) tudengid lõunat sõid. Meie olime väga üllatunud toatäit einestavaid inimesi nähes, nemad olid üllatunud ilmselgelt omast elemendist väljas olevaid kunstihuvilisi nähes (meil tekkis kahtlane tunne, et enamik neist polnud tuttavad kohviku kui galerii kõrvalfunktsiooniga). Tegime kiire ringi peale ja lahkusime sama ruttu- suurest kunsti nautimisest ei tulnud kahvlite klõbina saatel midagi välja. Meie taasühinemine oleks lõppenud sama kähku kui see algas, kui Siku poleks meid endaga botaanikaaia palmimajja kaasa kutsunud. Temal oli vaja kooli raames pilte teha ja meil Sädega oli aega nii, et pärast kiiret lõunat jõudsimegi botaanikaaeda, millega kogu see jutustus pidanuks õieti algama.

Ma polnud Palmihoones mitu aastat käinud ja oktoobri keskpaigas võis see olla mul üldse esimene kord. Meid võttis vastu tõeline õitemeri! Millised värvid ja lõhnad- see oli kui väike soojamaareis, mille muutsid eriti usutavaks kanaarilindude laul ja tiigis ujuvad kilpkonnad. Õdusatesse nurgakestesse paigutatud pingikesed jätsid minusse tunde, et peaksin lähiajal kindlasti raamatuga tagasi pöörduma. Seda tunnet kinnitasid ka Palmihoone päevane rahu ja troopiline kliima, mis on nautlevaks istumiseks hulga sobivam kui õues uluv lõikav tuul ja neli kraadi sooja. Nii võib minust saada isegi Palmihoone püsikülastaja… Neljapäeval oli meil küll igatahes väga tore! Teismelisena, kui hinges pakitses tunne, et elu läheb mööda ja ise polegi midagi huvitavat teinud, sai ikka otsitud põnevaid kohti ja asju, mida sõpradega teha. Kuid nüüd, mil enamikul on omad õdusad kodud, tee joomisest on saanud väga aktsepteeritav meelelahutus ja juttu jätkuks alati pikemaks kui on aega koos olemiseks, piirdutakse enamasti tagasihoidlike külaskäikude või jalutamisega. Olime isegi üllatunud, kui värskendavaks osutus selle kõrval meie väike troopikaseiklus. Kas oli siis asi kontrastis Siku püüdliku töö tegemise ja meie suvalise uitamise vahel või tõstis tuju tundmatute õite magus lõhn, igatahes lõkerdasime me Sädega suurema osa ajast nagu kaks rõõmsat kümneaastast. Ammu pole nii pikalt ja nii kõvasti naerda saanud nagu siis.

Meie ekspromptseiklus kandus üle Säde juurde, kus see kestis päris õhtuni välja, katkestuseks vaid minu pooleteisttunnine Keskkonnaantropoloogia Zoomi loeng. Imekombel õnnestus mul isegi natuke märkmeid teha, kuigi tuleb tõdeda, et kui ma vaataks kõiki loenguid nii, et samal ajal mängivad sõbrannad vähem kui kahe meetri kaugusel Simis, siis ei õnnestuks mul vist küll ühtegi eksamit arvestatavale tulemusele sooritada. Õnneks on meil hetkel ainult üks loeng Zoomis, kõik muu toimub kohapeal, nii et vaevalt mul sellise probleemiga päriselt rinda pista tuleb. Siinkohal tundub olevat sobiv hetk selle postituse otsad kokku tõmmata. Kõik, mis oli mõttes, sai öeldud ja kõike, mis veel ütlemata, tasub hoida järgmiseks korraks, sest jumala abiga tahaks ma taastada oma rutiinse blogimise kombe. Ma kahtlen, kas ma nii regulaarselt kirjutama hakkan nagu eelmisel aastal, aga natuke kindlasti siiski.

Lugemiseni!

Kodumaa pinnalt tagasi vaadates

Sel korral sõitsime Reykjavikki taksoga, sest kohvritega hääletamine tundus nagu paha mõte ja me poleks viiekesi koos oma pagasiga autosse mahtunud. Eks see ole täpselt niisama hull pillamine nagu see kõlab, aga et meil palju valikuid ei olnud ja sõidukuludega peaks abi tulema, siis sai see nali ette võetud. Kui juba naljadest rääkida, siis kogu meie viimase nädala luksus ja ekstravaganza jätkus täielikult Reykjaviki Airbnbs, mis osutus vägevaks disainkorteriks. Suuri voodeid ja mustvalget mööblit on ennegi nähtud, aga vanni või pigem suisa väikese basseini vastu ei saanud küll miski. Ma ei usu, et oleksin kusagil mujal kui mõnes filmis varem niisugust vanni näinud. Oleksime sinna kasvõi kõik koos sisse mahtunud. Kuid kõigest omal ajal.

Check- in oli alles kahe ajal ja enne seda võtsime ette pea kohustusliku käigu Islandi rahva muuseumisse. Jah, siin tuleb küll öelda, et ERM on meid ära hellitanud, sest enamik muuseume ikka sellisele tasemele ei küündi, kuid tore ja informatiivne oli käik siiski. Aitas ilusasti meie kogemust ja kokkupuudet selle maa rahva ja kultuuriga kenaks tervikuks siduda ning samas mõista ka nende rasket ajalugu. See on ikka suisa uskumatu, kui vilets oli siinse rahva olukord üheksateistkümnenda sajandi alguseks. Sel ajal, kui meil hakati rääkima pärisorjuse kaotamisest ja rahvuslikust ärkamisajast, olid islandlased jõudnud nii kaugele, et nad ei saanud oma kodusid enam isegi mitte kütta, sest puud olid maha raiutud. Elati muldonnides, ühes imepisikeses ruumis, kus polnud tihti aknaidki. Toimunud oli justkui taandareng võrreldes ajaga, mil küte võimaldas ehitada suuremaid maju ja ka rahva olukord oli parem. Lisaks veel Taani võimu karm käsi ja üleüldine nälg… Raske elu sundis islandlasi tihti rändama, nii et harva elati kogu elu samas kohas. Uusi teadmisi tuli palju, raske oli kõike kohe haarata. Õnneks oli tekst kirjutatud pigem lihtsas keeles ja nii mõndagi olime juba varem kuulnud.

Peale vaimset tööd tuli ette võtta tükk füüsilist rühkimist. Muuseumi juurest oli kõndides öömajani oma viisteist minutit. Muidu poleks hullu midagi, aga kahekümne kilost kohvrit üle kilomeetri mägistel tänavatel vedada, kott ka veel seljas- see võtab ikka veidi läbi. Nii pole siis imestada, et meil läks õige pisut aega enne kui jälle liikuma saime. Kuid kõht oli tühi ja nälg ajas lõpuks ikka liikvele.

Lõunatamiseks valitud koht sai võetud eelkõige selle pärast, et Katrinil ajas tühi kõht tuju pahaks ja kaugemale polnud ta nõus minema. Seega tuli meil leppida ühe põneva restoga, kus interjöör oli igati tore, toit aga ei vastanud kuidagi hinna ja kvaliteedi suhtele. Mu päevasupp oli, hoolimata veidrast rohelisest värvist, küll kenasti söödav (mis sellest, et maitses nagu pakisupp), aga kook oli suisa ebameeldiv. Täiesti iseloomutu, ainult magus hunnik maitsetut kreemi. Kohe kahju hakkas. Paulina oli vaistlikult tundnud, et ega siit õiget sööki ei tule ja valinud kõrval ühe hulga meeldivama vegan restorani. Pärast taasühinemist ei läinud kaua, kui jälle lahku läksime. Tüdrukud tahtsid minna kunstimuuseumisse, mis meid Katriniga külmaks jättis. Kunstiresidentuuris olles ei tohiks niisuguseid koledaid asju kirja panna, aga vahel ma kohe tõesti ei viitsi kunsti vaadata. Selleks on vaja õiget tuju ja linnas, kus on nõnda vähe oldud, ei tahtnud sellele kuidagi aega kulutada.

Katrin on mõne aasta eest kaks kuud Reykjavikis elanud ja tegi mulle kena linnatuuri. Käisime Siinses ülimodernses ooperimajas, jalutasime mööda sadamast ja uitasime niisama Reykjaviki põnevate plekkmajade vahel. Tore oli. Sellisest reisimisest jääb palju mälestusi, aga kirja polegi nõnda palju panna. Vahepeal sõime jäätist ja saime jälle teistega kokku, siis läksime uuesti lahku. Jalutasime, istusime kohvikus… Õhtul pidi toimuma kontsert, kuhu minna tahtsime, aga koroona tõttu jäeti see ikka viimasel hetkel ära. Sellest oli kahju. Olime plaaninud toredat õhtut väljas, aga nüüd selgus, et kümnest pannakse kõik kinni. Mina tundsin, et koju veel ei kipu ja ka Katrin nõustus, et kui tal õnnestuks kuskilt üks õlu kaasa haarata, oleks ta täitsa nõus minuga mere äärde tulema, sest just see oli minu siht.

Mette ja Katrin esimeses söögikohas malet mängimas

Saime joogid ja jalutasime päikeseloojangus mööda vana sadama kaid, vaatasime laevu ja toredaid majasid, päikeseloojangut ning laineid. Vana sadam jäi mulle silma juba esimesel Reykjaviki käigul, nüüd aga mõistsin, et see on arvatavasti minu lemmikosa sellest linnast. Nii ilus ja omamoodi, täis kõiksugu laevu ja ilusaid tulesid. Ookean on ilus ja kui olin kord selle äärde maha istunud, ei tõusnud ma enne kui päris pimedas, kui Katrinil külm hakkas.

Õhtu lõpetas meie üübervann- teisiti polnud lihtsalt võimalik. Spa mõnude nautimiseks oli korteris isegi küllaldaselt vanilli- ja kaneelilõhnalisi küünlaid, mis i-le tõelise täpi panid. Nautisin seda kuni hiliste öötundideni, mil vesi jahenema hakkas.

Reedel oli mul kaks eesmärki: koroonatest ja peenisemuuseum. Esimesega isegi saime, kuigi sugugi mitte seiklusteta, sest kuidagi õnnestus kaks peatust liiga kaugele sõita, teisega läks aga päris kurvasti. Olin terve reisi oodanud, et seda hullu asja näha saada ja nüüd siis selgus, et koroona tõttu on muuseum avatud ainult laupäeviti. Aga oli hoopis reede ja ühtlasi mu viimane päev selles vahvas ja segases Reykjavikis. Olin tõesti pettunud, mis sellest, et veel tund aega tagasi sadamas fish and chipsi süües, polnud see plaan mulle meeldegi tulnud. Kuid kord meeles, oli raske lahti saada tühjast tundest, et olen millestki ainulaadset ilma jäänud. Mitte kusagil mujal maailmas sellist muuseumi pole ja arvustused on olnud väga positiivsed. Kuid teha polnud midagi. Lohutuseks ostsin endale masinajäätise. Telefoni aku hakkas tühjenema, mõtlesin, et äkki peaks korra kodus käima ja kaarti vaatama (mulle selline käed taskus reisimine muidu meeldib, aga sellel on ka mõningaid puudusi). Õnneks olin juba muuseumini välja jõudnud ja üsna eksinud, nii et pidin Maps.me käest abi küsima. Seda rakendust kasutasin ma viimati Šotimaal ja avastasin rõõmuga, et nüüd näitab äpp ka sinu läheduses asuvaid huvipunkte. Paarisaja meetri kaugusel oli Reykjaviki fotograafiamuuseum. Ühte ei saa, siis teise ikka saab. Kunsti huvi mul tol hetkel polnud, aga fotograafia, eriti tänavafotod, on minu suureks lemmikuks. Justkui rusikana silmaauku, oli parasjagu üleval kahekümnenda sajandi esimesel poolel Reykjavikis tegutsenud kohaliku olustiku fotograaf Sigurhans Vigniri näitus „The Silent but Noble Art“. Mustvalge, eluline, siin- mida sa hing ikka veel fotodest tahta võid. Suurepärane näitus oli!

Näitust vaadates, ununes mu ennistine tusatuju, läksin täielikult kaasa möödunud aegade iluga. Smokingutes härrad põrkeautoga sõitmas, kriimulised lapsed vast ehitatud mänguväljakul… Igapäevased pisikesed õnnehetked, mis ka kaheksakümmend aastat hiljem ikka kõnetavad, sest tegelikult võime me ju nii palju uusi nutitelefone teha kui hing ihkab, kõrvaklappidelt juhtmed ära võtta ja autodesse rooli asemel telekad paigaldada, aga päeva lõpuks oleme ikka need samad inimesed, kes neil Sigurhansi piltidel. Lapsed tahavad ka sel sajandil mänguväljakul kõõluda ja liiva süüa, suured otsivad ka täna lõbustustest pääsu argipäeva eest ja mis puutub Reykjavikki, siis on enamik hoonestusestki sama, mis noil fotodel. Räägin täiesti omast kogemusest: lapsena armastasin minagi liivakastis mängida (ja mis seal salata, vahest ka veidi einestada) ning lõbustuspargid, kiiged ja karusellid ajavad mu ka täna täitsa pöördesse. Kahjuks pandi Reykjaviki Tivoli juba kuuekümnendatel kinni, seega pidin peale muuseumi leppima lihtsalt jalutuskäiguga. Kohtasin Mettet, kes oli samuti eelistanud teistega koos väliujulasse mineku asemel linnaga tutvuda. Nüüd oli tema kord kala ja kartuli järele igatseda ja justkui võluväel möödusime kohe ka Reykjavik Chips nimelisest söögikohast. Mina olin söönud ja võtsin jäätisekokteili.

Täiskasvanuna reisimise juures on tore see, et keegi ei loe, mitu jäätist, kommi või hot dogi sa päevaga ära sööd. Tee mis tahad, peaasi, et ise rahule jääd. Varjupoolelt ei tähenda niisugune vabadus kahjuks seda nagu muutuks kõht niisugusest käitumisest kiudugi võimekamaks. Raahul võisin ma oma joogiga küll olla, aga pärast oli tükk aega üsna läila, peaaegu paha olla. Hommikul olin peale testimist türgi maiustusi ka ostnud, neid roosi maitselisi, ja ilmselgelt oli mu päevane magusa jm suutlikus ületatud. Õnneks oli meid teenindav noorsand nii kena naeratuse, lõbusa olemise ja nõnda ilusate silmadega, et kehv enesetunne kauaks püsima ei jäänud.

Laetud akudega oli kena veel natuke mööda linna uidata, paari raamatupoodi sisse põigata ning lõpuks Katrini lemmiksurnuaial teistega kohtuda. Katrin kirjutab nimelt romaani, mille enamik tegelasi on surnuaias elavad tondid ja seega on tema huvi ka igati mõistetav. Kuigi tegelikult ei näe ma ka muidu surnuaia külastamises midagi halba kui vaid ise mõistlikult käituda ja mitte varjurahva rahu segada. Surnuaias õitses palju lilli, õhtupäike muutis olemise soojaks ja hubaseks. Ilus oli seal, seda enam, et kui võtta hetk hauakirjade lugemiseks ja haudade eneste vaatamiseks, võib paljugi teada saada nii kohalike nimevalikute kui ka üldise kultuuri kohta. Ma pole kindel, kas oleksin ise selle peale tulnud, et surnuaias just kohtuda, aga käia oli seal küll meeldiv. Täpselt nagu Reykjavikiski oli meeldiv käia. Oh jah. Reisiblogi on ikka lihtsam kirjutada reisil olles, kodus asjale tagasi vaadates tahab kõht krampi ja süda valutama hakata. Eriti kui tead, et suurt midagi enam lisada polegi. Üks külm punase artišoki tee ja siider hiljem oligi juba õhtu käes. Island saatis meid tuppa endale kohase tuulega, mis koos kell kümme suletavate söögikohtadega ei jätnud meile palju valikuid õhtu pikendamiseks. Ei läinudki vaja meie kohalike sõprade Barbora ja Giga näpunäiteid teemal pohmakaga lendamine, peavalu ja lennuki rõhk. Tavalise Reykjaviki melu asemel, millest reisijuhtidest lugeda võib, nägime meie õhtuhämaruses suikuvat linna, mis peagi nägi ka meid ennast suikumas. Imelisel kombel õnnestus mul üks kordki enne suurt reisimist korralikult magada ja hommikul puhanud peaga ärgata.

Sellest oli kõvasti kasu. Tundub, et väsimuseta on lihtsam ka hüvastijättudega toime tulla. Mehise hommikuse pudru ja kiire koristamise järel seisimegi juba ootava takso uksel, lehvitades maha jäävatele Mettele- Katrinile. Mettet vüib juba kuu pärast näha, kui ta tagasi kodumaale tuleb, aga mis saab Katrinist, seda on esialgu raske öelda. Loodan talle kunagi kui asjad paremad Šveitsi külla minna, seniks aga katsume vahest mõne uue kahe peale kirjutatud jutuga algust teha ja üldse sidet hoida. Paraku teeb distants kõigi sõpruste hoidmise keeruliseks. Minul on see siiani õnnestunud vaid Saritaga, kellega tutvumise lugu on kusagil siin all pool Šotimaa seikluste juures ka ilusti kirjas.

Taksoga jõudis meie Islandi seiklus ringiga tagasi sinna, kust olime alustanud. Jälle kord vilksatasid akna tagant mööda need müstilised maastikud, mille vulkaanilist teket olin nüüd oma silmaga näinud. Enam ei meenutanudki need midagi hirmsat ja salapärast. Laavaväljad on lihtsalt osa sellest saarest, niisama lahutamatud nagu rabad Eestimaast. Raske oli seda koduseks saanud tumedust, mida kevad õrna rohelise looriga pehmendas, nüüd enam Mordoriga võrrelda. Olin proovinud Islandit mitte südamesse lasta, et hoiduda sellest hingevalust, mis valdas mind Šotimaalt naastes, aga küllap pole see mul siiski õnnestunud. Miks muidu kirjutaksin ma kiindumusega sellest hullust ja monotoonsest maastikust, miks muidu tunneksin kahetsust selle üle, et Eestisse saabudes tuli lõpuks parema käe seest välja ka see pisike vulkaanipind, mis oli seal olnud juba aprilli algusest saadik. Selles mõttes on tore, et ma selle tõukerattaga kukkusin. Küünarnuki peal on kena roosa arm praegugi veel väga nähtav, see meenutab mulle Islandit ja sealseid seikluseid veel pikka aega.

Kuidas ütles rebane Väikesele Printsile selle taltsutamise kohta? Midagi sellist, et kui oled niisama, siis saad ise hakkama, aga kui oled juba kord taltsutatud, siis on taltsutatul taltsutajat vaja ja vastupidi ka. Küllap siis õnnestus Islandil mind ikkagi ära kodustada. Panin oma Islandi kampsuni selga, tõmban matkasaapad jalga ja siis tulid kohalikud minuga omas keeles juttu puhuma. Nüüd panen matkasaapad jalga ja loodan, et hoolimata kividest ära kriibitud ninadest, on neist siin mail vihma vastu sama palju kasu kui teispool ookeani, sest taltsutatud või mitte, minu kodu on siin ja iga reis saab kord läbi. Olen Eestis tagasi, kirjutan neid ridu siin selle sama helesinise laua taga, mida olen juba viisteist aastat tundnud, lehitsen mõnuga oma eesti keelseid raamatuid ja uinun magusalt Dormeo padjaga, millel on see parajalt õige kuju, mida ma Islandil nii väga igatsesin. Seega, kõik on justkui sama. Nagu poleks ära käinudki. Ainult peegli ees saab nähtavaks, see, et kuigi ikka sama, olen ma tagasi tulles ka natuke uus, natuke teistsugune. Mitte ainult lühikesed juuksed pole muutus, kuigi, olgem ausad, teistel paitab olevat nendega kõige raskem harjuda, vaid ka silmavaade ja naeratus on antuke teised. Justkui oleksin saanud elukogemust juurde, et nooremana tagasi tulla. Vähemalt selline tunne on küll. Meie viiene naiskond pluss Islandi lambakoer Kauri, Alda, Jon, Vala, Gulla, Barbora, Giga, Kara, Šašad ja ka kõik need vahvad inimesed, kellega tutvus piisavalt pikk ei olnud, et nimed meelde jääks- nende mõju mulle on olnud suur ja märkimisväärne. Virmalised, vulkaanid, kosed ja muud vägevad elamused on need, mille pärast ma sinna läksin, aga tegelikult on just inimesed (ja koer) need, kes selle reisi tõeliselt tegid. Katrin ja Kara aitasid mul näha endas tõelist kirjanikku ja mitte lihtsalt tüdrukut, kellele meeldib sõnadega mängida. Sinna otsa veel tõsiasi, et noorsootöötajana muutis Katrin pooled argised vestlused poolkogemata tõeliseks psühhoanalüüsiks, mis viisid omakorda tõelise sisekaemuseni. Sama jätkus Mettega, kes tutvustas mind budismiga ja julgustas jagama enda elukogemust. Naljakal kombel käisime neli aastat koos koolis, aga selleks, et mõista, et oleme kohati päris sarnased ja mõistame teineteist hästi, tuli Islandile tulla. Paulina oli lõputu inspiratsiooni allikas, õpetades mind riske võtma ja vabaks laskma. See on midagi, milles ma osav pole, aga nüüd näen, et tegelikult pole see sugugi nii raske. Ja kui vahel lähebki midagi teisiti, kui plaanitud, näiteks veered mäest alla, lõhud end ära või tunned end mõne eksootilise söögi mõjul nii pahasti, et eluisu kipub ära minema, siis tegelikult ei kahetse järgmisel hommikul ikkagi midagi. Kristel innustas mind oma töökuse ja heasüdamlikkusega, mis ei lakanud ka siis kui ta väga väsinud oli. Ning muidugi postkaartidega! Pärast Kristeliga tutvumist vaatan ma täiesti uue pilguga postkaartide ja kirjade saatmisele. Mul on selles vallas ikka pikk tee minna. Meie võõrustajad panid proovile mu teadmised Eesti ajaloost ja avardasid mu teadmiseid kala valmistamise osas. Ja nii edasi ja nii edasi. Söögi tegemise osas olen hulga targem, autot julgen vast nüüd ka siin rohkem kasutada, enesekindlust on rohkem ja sama käib ka usu kohta, et saan tõesti hakkama.

Aitäh kõigile neile, kes seiklustele kaasa elasid, aitäh neile, kes seiklused kaasa tegid, aitäh koolile saatmast, Gullkistanile vastu võtmast ja eelkõige aitäh selle eest, et mul avanes selline uskumatu võimalus nii noorena midagi nõnda vaimustavat kogeda nagu seda oli loomeresidentuur Islandil!

Viimase sõnana võib juhtuda, et peagi ilmub Erasmuse Delfi blogis ka väike minu poolne Islandi reportaaž, mida siis kindlasti ka siin jagan. Seniks aga hoidkem pead püsti- koroona või mitte, nii nagu tali taeva, ei jää ka elu elamata. Lihtsalt mõtlemist tuleb muuta ja ise aktiivne olla. Kui otsida, tuleb ka võimalusi.

See siin pole mu seikluse lõpp- see on uue algus!

Viimased kuumaveeallikad

Viimased asjad, kui tegu on heade asjadega, kipuvad ikka nukrad olema. Isegi mitte asja enda, vaid just teadmise pärast, et nüüd ongi kõik, see on viimane. Eks seda õhkkonda oli ka Gullkistanis tunda, kuid me tegime kõik endast oleneva, et positiivsete elamustega nukrust eemale peletada.

Kuna siin on üks kättesaadavamaid elamusi soe vesi, seadsimegi sammud esmaspäeval jälle Reykjataluri ehk siis kuuma jõe suunas. See oli emotsionaalne minemine, sest Alda, Joni ja Valaga jumalaga jättes mõistsime, et see ongi päriselt hüvastijätt. Muidugi võime ju teha plaane, et tuleme tagasi ja näeme veel, aga kas see ka tegelikult kunagi tõeks saab, pole sugugi kindel. Viimase aasta valguses ei saa reisiplaanidele liigselt toetuda ja nii tuli meil kõigil leppida pisarais Alda sõnadega: „näeme teel olles“. Millisel, eks see selgu ajaga.

Selfossis ravisime hüvastijätu kurbust naisterahvastele kõige tuntumate teraapiavormide šoppamise ja kookidega. Omast kogemusest ütleksin, et on vähe muresid, mida niisuguste koduste ravivormidega kasvõi natuke leevendada ei saaks. Book cafes lisasid Mette ja Katrin sinna juurde veel kauni elava muusika ja tagasi teele asusime juba kõik kuivade silmade ja naerul nägudega.

Kuigi eks ka see suur rõõm oli ajutine. Vaid paar kilomeetrit enne jõge said emotsioonid jälle toredasti Ameerika mägesid kogeda. Alda ema ootas meid oma aeda ja kaunist kodu külastama. Juba üle kaheksakümne aasta vana Gulla tervitas meid mullaste põlvede ja sooja külalislahkusega. Tal olid parasjagu käsil aiatööd aga meie tulles jättis ta need mõneks ajaks kõrvale, et külalisetga tegeleda. Gulla ja Alda on tõelised tulesädemed, imearmsad naisterahvad, kes juba mõne minutiga suudavad tekitada tüdrukus tunde, nagu oleks ta nende lihane lapselaps. Tunniga olin omadega juba täiesti sees. Hea, et ma sel päeval auto roolis olin, tee ja kindlale ülesandele keskendumine tegid kõik hüvastijätmised kergemaks. Kuigi Gullaga polnudki vaja veel jumalaga jätta, kuulnud, et me hakkame jõe äärde matkama, kutsus ta meid lahkelt õhtul tagasi.

„Te olete pärast kindlasti külmand ja väsinud, ma pakun teile kohvi.“ Mis sai meil sellise pakkumise vastu olla. Lehvitasime ja lubasime paari tunni pärast tagasi tulla.

Suisa sümboolne, et Reykjataluriga meie seiklused algasid ja nüüd saime me jõe ääres tasakesi otsi kokku tõmmata. Plaane oli küll veel mitmeid, aga teada oli, et korralikest matkadest jääb see viimaseks.

Ilm oli imeilus. Suvi tõesti on Islandile jõudnud koos lubatud suve algusega ja nüüd paistis päike soojalt me üle, tuul vaid kosutas hinge ning külm allikavesi kustutas matkaliste janu. Päikesepaistes esimeseks piknikuks maha istunud, võinuksime mäeseljale puhkama jäädagi. Nii mõnus oli. Kuid ei, siht oli siiski teine ja nii tuli jälle kott õlale võtta ja mõnest mäest veel üle ronida, et jõe äärde välja jõuda. Kott õlale on siin muidugi tore sõnade valik, sest mina olin omas uljuses teele asunud enam vähem kaks kätt taskus. Peale kaamera ja tasku pistetud veepudeli, polnud mul midagi sellal, kui teised ägasid raskete kottide all. Eks ma siis moe pärast vahepeal vedasin ühist moonakotti, et mitte täitsa logard olla.

Esmaspäeva õhtust hoolimata oli soe ilm meelitanud kohale hulganisti suvitajaid. Enamuse vastu polnud meil midagi, aga üks pidutsejate kamp ajas küll hinge täis. Kõlarist tuli tõeline vaibakloppimine, kallas oli täis šampuse, siidri ja Jäägri pudeleid ja neiud paistsid olevat plaani võtnud vees üks korralik labrakas maha pidada. Teised said pea vee alla panna ja kisast põgeneda, aga et mina olin tervislikel põhjustel vees vaid jalgu pidi, polnud mingit pääsu. Õnneks on Katrin kogenud sotsiaaltöötaja, kes ei karda noorte inimeste pahameele kätte jääda ja tänu tema diplomaatilisele lähenemisele, saime lõpuks ka siiski rahu ning vaikust nautida.

Tagasiteel oli minul olemine kõikse mõnusam, polnud raskeid kotte ja märgi liikmeid. Tõeline kontrast esimesele korrale, kui ma lõdiseva ja udu tõttu täiesti kasutuks muutunud prillidega mööda libedaid mäekülgi koperdasin. Oli ka elamus, aga praegust käiku nautisin rohkem.

Poole kümne ajal jõudsime uuesti Gulla juurde, kes võttis tõelise inglina ahjust soojasid saiakesi, serveeris kõigile joogipoolist ja õpetas meid õige islandlase kombel skyri sööma. Selgus, et olime seda siiani täitsa valesti teinud: mitte niisama ei võeta seda pakist ja hakata sööma vaid esmalt kallatakse juurde rõõska koort. Skyri ja koort ei tohi oma vahel mitte mingil juhul segada (!!!), muidu oleme nagu turistid (aga meie seda polevat ja seega oleks väga kole lugu, kui me valesti sööksime). Tundus kummaline, aga sööma hakates sain aru küll, miks Gulla nõudis, et me asja õigesti sööks. Magustoidul oli kohe hoopis teine ja parem maitse. Peab seda kodus ka paksu jogurti või kohupiimakreemiga proovima, eks need ole küllaltki skyri sarnased. Oh, kõige vahvama asja ma täitsa unustasin, alguses olid ju saiad veel natuke ahjus ja siis kupatas Gulla meid aeda, et me valutavad jalad kuuma veega mullivanni pistaks. See oli tõeline õndsus. Neil on siin soe vesi kogu aeg maa sees olemas ja seega saavad islandlased lubada endale luksusi, mis eestlasena tunduvad üsna uskumatud. Näiteks alati sooja vett täis mullivann. Ma isegi ei teadnud, et mu jalad valutavad, kuniks need sooja vette said.

Lõpuks pidime valusa südamega siiski Gullast lahkuma, kuna aeg oli juba hiline ja mul tuli meid kõiki ka koju tagasi sõidutada. Pidasin terve tee taevast silmas, et äkki näeme virmalisi, aga seda siiski ei juhtunud. Vast on see isegi hea, siis jääb viimane virmaliste kogemus rikkumata selgelt meelde.

Teisipäeval tegime viimaseid töötamise katseid, pakkisime kohvreid ja käisime jalutamas, et kolmapäeva õhtul oleks aega Kristeli unistus täide viia. Juba sellest saati, kui me koos Karaga Hrunalaugi kuumaveeallikaid külastasime, oli Kristelil peas pilt sellest, kui tore oleks seal mägede vahel päikeseloojangus pokaalidest Proseccot juua. Tõeliselt peen, suisa filmilik ja veidi jabur ettevõtmine klaasidega kuumaveeallikasse minna, aga samas, kus siis veel, kui mitte Islandil ning millal veel, kui mitte viimasel nädalal. Tuleb ju kindel olla, et vaid head ja veel paremad mälestused meelde jääks.

Ilm soosis meid täielikult, kohale jõudes kuldas loojuv päike mäeselgasid, hele taevas oli pilvitu. Vaid tuul kippus kimbutama, aga soojas vees polnud ka sellest lugu. Avasime šampuse ja Mette imelised hapukurgid ning olime korraks tõelised peened daamid. Nojah, siin on muidugi küsitav, kas peened daamid ikka söövad otse purgist ja šampuse kõrvale kurki, kaaviar oleks vist sobivam, aga te ei kujuta ette, kui maitsev see kurk oli ning kui hästi Proseccoga sobis. Kristel oli toonud ka hõbekandiku krõpsudega, aga siin ilmnebki, kui ebapraktilised niisugused asjad olla võivad. Sel ajal, kui kurgipurk rõõmsalt mööda tiigikest ringi hulpis, tahtsid krõpsud tuulega minema lennata ja neist oli seega rohkem häda, kui rõõmu. Kokkuvõtteks siis niipalju, et peen olemine on väga äge, aga vana hea praktilisuse vastu ei saa see teps mitte.

Lõpetasime oma vägeva õhtu kirjanduse lainel. Me Katriniga kirjutasime peale Blue Lagoonis käiku kahasse ühe pisikese tondijutu, mis sai nüüd väga glamuurse esmaesituse otse kuumaveeallikas. Sinna otsa ka Katrini romaani esimene peatükk, mille ta meie pärast inglise keelde tõlkis. Suurepärane õhtu, mis täitis kuhjaga kõik Kristeli ootused. Sel ajal, kui me riideid vahetasime, ilmus kusagilt kari Islandi hobuseid nii et isegi viimane hobuste paitamise linnuke sai kirja. Muinasjutus oleme me siin tõesti elanud, see on täiesti kindel. Island on meid hoidnud ja näidanud tõepoolest kõike, mida üldse kujutleda oskaksin ning rohkemgi veel.

Tagasiteel eksisime ära ja sattusime mingile päris hullule kruusateele. Augud olid suured, tee ise läbitav vaid teo kiirusel. Katrin oli tagasi jõudes sõitmisest üsna väsinud, aga magama ei saanud ta mitte, sest meie siinsed sõbrad Barbora ja Giga ootasid meid endale külla. Kaks kuud oli muudkui kutsutud, nüüd lõpuks siis jõudsime ka. Rahulik südamlik õhtu, saime jälle mehe moodi kostitatud ning ka kurk ei pidanud kuivama. On kurb lahkuda kõigist neist toredatest inimestest, keda oleme siin kohanud, aga teisalt on see väga liigutav ise hoolida ja tunda, et ka sinust hoolitakse.

Niimoodi on hea minna ja minemas me olimegi. Meil oli veel paar päeva aega ja nende jaoks olime planeerinud käigu Reykjavikki, et veel mõne hea inimesega kokku saada, muuseume külastada ning linnamelu nautida. Kuigi teel paremuse poole, paistavad Eesti piirangud siinsetega võrreldes veel üsna ranged. Tuli oma siinset järele jäänud aega korralikult ära kasutada.

Suuremad Reykjaviki muljed on eelmise käiguga juba kirja saanud, ülejäänust kirjutan juba järgmises postituses, et praegune liiga pikaks ei veniks. Hetkel lendame Saksamaa poole, all paistab maa. Arvatavasti Ühendkuningriik, vahest ehk isegi Šotimaa.

Suve algus ehk ööd, mida on raske kirjeldada

Uskuge või mitte, aga Islandlased tähistavad 22.04 suve algust. Meie ei uskunud kuniks samal päeval saabunud Alda meid õhtul kohalikul moel tehtud pannkookide ja jäätisega üllatas. Tundus nagu kuidagi kohatu, et viimane lumi vaevu sulanud ja homme algab Laugarvahtni Kevade festival, kuidas nüüd järsku suvi. Aga nagu nõia väel, kuulis suvi kohalike kutset ja tuli kohale. Seda, et ma pluss kümmet kraadi ja vahelduvat päikesepaistet suveks nimetan, poleks ma enne siia tulekut uskunud, aga Islandil, kus kogu elu ja valikuid dikteerib esmajoontes ilm, on kümme kraadi tõeline troopika. Ilma naljata. Päike loojub alles kümne ajal, tänu täiskuule aga päris pimedaks ei lähegi.

Reede õhtul sai meie kohalik festival lõkkeõhtuga hoo sisse. Kuna tegu oli esmajoontes lastega peredele mõeldud üritusele, siis meie sinna esialgu väga hästi ei sobinud. Käisime korra Katriniga vaatamas, jõime tassi kakaod ja tulime koju tagasi. Päev oli olnud pikk, kõik residentuuri jooksul tehtu tuli peamaja seintele näituseks kokku panna, mis tähendas hulka mööbeldamist, klambripüstoliga vehkimist ja üleüldist tohuvapohu. Pugesin juba mõnusasti läpakaga voodisse, kui kuulsin ukse taga kolistamist.

“Ah, me läheme natuke jalutama ja kui pimedamaks läinud, siis vaatame korra tagasi lõkke juurde,” tegid kallid eakaaslased mulle plaani selgeks. No selge, kui plaan on niisugune, siis ega saa minagi teistest kehvem olla. Riided selga tagasi ja läki.

Meie väike jalutuskäik kujunes jälle matkaks mäenõlval. Sellel lihtsal põhjusel, et väga erineva füüsise ja maailmavaadete tõttu mõistame me seda maailma ning siinseid kogemusi ka täiesti erinevalt. Kuid oli seal midagi kahetseda, kui ma lõkke asemel keset metsa pehmel samblavaibal lebasin ja tähti vaatasin, Islandile saabunud suvelinnud troopiliste papagoidena puude otsas siristamas? -Muidugi mitte. Ma olen Islandil nii pika tee läbi käinud, saanud sellest tüdrukust, kes õhtustele plaanidele pidžaamapükstega lehvitab, vabandades, et ah, ma olin juba magama minemas, selleks tüdrukuks, kes keset ööd virmalistega kaasa tantsib. Pikutasime mäenõlval, vaatasime tuledes asulaid, mille tuled ka kümnete kilomeetrite tagant ära paistavad ning unustasime lõkke sootuks. Sellel lihtsalt polnud enam tähtsust. Tähtsad olid hoopis pilved pea kohal, esimene soe õhtu ja teadmine, et kuigi see on viimane reede, mil ma Laugarvahtnis olen, on see veedetud hästi. Ma pole veel see tüdruk, kes rongi nähes peale hüppaks, sihtkohta teadmata, aga tahaksin loota, et ma olen järgmisel rongil, mis päikeseloojangusse sõidab. Sest, päeva lõpuks, kas pole see mitte õpirände ja olgem ausad, ka elu enda mõte? Olla vaba ja minna lasta?

Tagasi jõudsime puruväsinuna, et laupäeva hommikul kell kümme festivali töötubadega pihta hakata. Meie juures sai teha Kristeli juhatusel taimepuslesid ja näitust vaadata. Liiklust polnud küll palju, aga need, kes käisid, olid asjast huvitatud ja andsid igati positiivset tagasisidet. Pärastlõunal oli aega ise töötubades käia. Mina valisin kollaaži ja vabas õhus kokkamise töötoad. Esimese lihtsalt selle pärast, et kollaažid on mu suur huvi ja teise lubatud kõhutäie pärast 🙂 Mõlemaga võis igati rahule jääda. Ma pole endale kunagi varem lõkke peal kala teinud ja oh kui hea see maitses! Lisaks veel toredad inimesed ja palju uusi kogemusi- no mis sa veel tahta võid.

Kuue paiku panime näituse uksed kinni. Tänusõnadega täidetud külalisteraamatu esimesed lehed andsid tunnistust sellest, et meie väsimus oli igati kohane ja välja teenitud. Kuid põhku pugemiseks oli veel väga vara. Kell üheksa lubati järve äärses kasvuhoones pidu- khm, vabandust, meil ei tohi siin koroona piirangute pärast pidusid pidada. Ma ajasin vaid sõnad segi, see oli ikka koosviibimine 😉 Seniks aga pöörasime tulesid vähemaks, viskasime jalad seinale ja tegime puhkepausi ajal projektoriga veidi kino.

Peagi oligi kell üheksa ja järve ääres algas kõige jaburamalt vahvam külapidu, kus ma kunagi käinud olen. kutsutud olid kõik 25 festivali korraldusliku poolega seotud liikmed, et nüüd sõbralikult klaasist kasvuhoone seinte vahel pidutseda. Kogu üritus meenutas mulle kõigi nende postapokalüptiliste filmide pidusid, kus inimkonna jäänused kuskil lagunevate hoonete ja laoruumide vahel tõsiseid rämmareid maha peavad. Kujutage endale suurt klaasist kasvuhoonet, mida tavaliselt kasutab kohalik kunstnik ruumiliste Islandi topograafiliste kaartide loomiseks. Lisaks ladustatakse samas hoones ka kajakke. Nüüd on kunst linadega kaetud, kajakid seina ääres hunnikus, ruumi keskel ruum tantsimiseks, ühes seinas vilkuv DJ pult, kus keegi väga modernse maitsega noormees kosmosemuusikat mängib. Õues on pime, aga sees põlevad kõik tuled, nurgas projitseerib diskokuuli laadne kera põrandale värvilisi laigukesi. Otsaseina ääres on snäkilaud pakiveini ja kohaliku õllega. Muusika järgi on natuke raske tantsida, aga mõnede julgete kunstiinimeste eeskujul sai lõpuks vastav rütm leitud ning poole ööni ringis tantsupõrandal hüpeldud. Selleks ajaks, kui poole ühe paiku Katriniga koduteele asusime, julgesid lõpuks ka kohalikud tasapisi tantsima hakata. Tõeline maaväline ja samas väga maine õhtu.

Pühapäev jätkus samas vaimus maaväliselt. Õieti just pühapäeva õhtu. Jätan siinkohal vahele aeglaselt kulgenud hommikused tunnid ja uimase pärastlõuna koos paari näituse külastajaga. Alda, Jon ja nende tütar Vaala korraldasid meile kella kümneks õhtul viimase ühise õhtusöögi. Pakuti kala ja köögivilju, sinna kõrvale punast veini ja magustoiduks jäätist. Sõime küünlavalgel, olles korraga rõõmsad ja kurvad nagu lõppudele kohane. Kakskümmend minutit enne kahteteist kallistasime Aldaga ja läksime magama. Õieti see oli plaan enne, kui ma välja astusin. Täiskuu valgustas hämarat ööd, mägede kohal kumas veel päikeseloojangu viimane triibuke. Enne kui asjast arugi sain, kandsid jalad mind majast mööda ja jõe poole. See polnud niivõrd mõte, kui tunne, et nüüd on vaja minna. Jalutasin läbi metsa ja üle künka, kükitasin jõe äärde ja vaatasin seda vilgast veevoolu, mis on nii armsaks saanud. Kuuvalgus peegeldus jõel, püüdsin selle pihku, rüüpasin külma vett ja pesin nägu. Kuu oli ikka seal, ootas, vaatas ja valvas ning siis hõikasin ma kuu poole ühe soovi, sest tundus justkui õige hetk niisuguse asja tegemiseks. See, mis edasi jutus ei ole väljamõeldis ega rumal liialdus. Olin just oma sooviga ühele poole saanud, kui taevas vastusena helendama lõi. Teravate nõeltena tuiskasid virmalised igas suunas üle heleda taeva, eredamad ja selgemad, kui ühedki varasemad. Rohelised ja roosad ning nii täpselt ajastatud, et hirmus hakkas. Seda, kui hästi, mõistsin alles üle tunni aja hiljem, kui jälle tagasi toas olin.

Olin teistele helistanud, et neid ka asjast teavitada (ha-ha, nad olid juba õues ning hõikusid mind taga otsida, sest kellelgi polnud aimu, kus ma olen) ja nüüd kellaaega vaadates paistab, et soovisin oma soovi täpselt südaöösel. Täiskuu pühapäeval, superkuu ajal, mis asukoha järgi asub skorpioni tähemärgis, mis on ka minu tähtkuju. See polnud teadlik valik, et lähen ja loitsin, superkuust polnud mul aimugi, samuti ei mõelnud ma kohal olles kellaajale või päevale. Olin mina ise ja oli loodus ning kuu. Ülejäänus toimisin lihtsalt südame järgi.

Hakka või muinasjutte uskuma, sest kokkusattumusi saab korraga justkui liiga palju.

Või kas need ongi muinasjutud? Kas on haldjate maa mulle pähe hakanud või ehk on siin ürgses paigas säilinud osa kadunud esivanemate tarkusest, millele moodsas maailmas kohta pole? Mõelgem selle peale. Mitte puhtast õhust ei hakatud talude juurde kaitseks pihlakaid istutama või kindamustrisse kaheksakandu kuduma. Kusagilt pidi see ju alguse saama ja võimalus, et meie pärimuses peitub tõde ja sügavam tarkus on täpselt niisama suur, kui see, et keegi jutuvestja need ühel päeval õhtujutuks välja mõtles. Mida uskuda, see on juba iga inimese enda valik.

Helesinine unistus

Pärast nii võimast elamust olime kõik päris läbi. Vulkaani juurde tehtud matk oli igati korralik ning vaimselt oli tegu millegi nii võimsaga, et mõistusel oli raske sellest aru saada. Emotsioonid olid üha laes ega tahtnud kuidagi rahuneda, mis sellest, et nädala teises pooles hakkas see meid kõiki vaikselt väsitama. Seega otsustasime, et pärast suure tule nägemist, oleks kõige õigem jälle vee juurde minna, et sisemisi leeke veidi rahustada. Olime juba näinud mitmeid külmasid ja kuumi, horisontaalis ja vertikaalis voolavaid veemassiive, aga kõik need olid läbipaistvad ega erinenud tavalisest veest muu kui ehk lõhna või maitse poolest. Nüüd otsustasime teha sammu edasi ja rõhuda värvile, sest Islandil on isegi sellised asjad võimalikud. Laupäevaseks sihtkohaks sai võetud üks Islandi tuntumaid turismiatraktsioone Blue Lagoon, mida väljamaalased kiidavad taevani ja kohalikud peavad saare kalleimaks avalikuks välikäimlaks.

Laupäeva hommikul alustasime varakult, mis sel korral tähendas starti poole kümne ajal. Esimest korda saime tõesti ka plaanitud ajal minema, nii et korraga oli meil aega rohkem kui küll. Nagu ikka, siis esmalt läksime põhimaanteed pidi Selfossi, kus sõime korraliku hommikueine Pylsuvagninnis. See kohalike sõnutsi saare parim hot dogi putka tundub väljast suhteliselt suvalise kohana, aga tõepoolest, “kuumad koerad” on neil tasemel. Vorst, sibul, praesibul, sinep, majonees ja ketšup, kõik ilusasti olemas. Et ikka maitse eluks ajaks meelde jääks, võtsime neid Metega kohe tublid kaks tükki.

Blue Lagooni tee läheb pikki rannikut, ühel pool samad tuttavad kaljud, mida juba vulkaani juurde sõites pildistasime, teisel suur ookean ja mõned laiali pillutatud rannakülad. Joni soovitusel sõitsime esmalt läbi Eyrapakki. Möödutud oli sealt juba esimesel nädalal kuuma jõe juurde minnes, aga sisse polnud me veel kordagi põiganud. Uskumatu, kuidas siin tähendab vana kaluriküla peatänavat ääristavaid värvilisi plekkmaju, mis on ehitatud alles 20. sajandi alguses. Alles sellistes kohtades jõuab päriselt kohale, kui erinevad me tegelikult oleme. Mõtlen Peipsi kaluriküladele, Karlovale, Supilinnale, mõisaparkidele… Island on tõeline kontrastide maa, ürgne ja samal ajal kuidagi nii noor. Mitte, et ka plekkmajades poleks ilu, vastupidi, aga see on kummaline ja harjumatu ilu, mida peab vaatama esmalt südame ja alles siis silmadega, et seda tõeliselt näha.

Blue Lagoon on väga lähedal Grindavikile, kus me esmaspäevasel vulkaani käigul ümber pöörasime. Sinna sõites, hargneb tee ühel hetkel kaheks. Esimesel korral sõitsime me otse edasi, kuid sel korral pöörasime vasakule, et heita pilk tormisele ookeanile ja Katrinile juba varem silma jäänud Strandakirkja ehk Rannakirikule.

Sõites mööda pisikest kõrvalist asfalteed, ühtes vähestest siin kohatud teedest, mille kohta saab tõesti õelda, et see oli väga kitsas, nägime me lõpuks sellist küla, millena me kõik Laugarvatnit olime kujutlenud. Õieti on küla selle hõreda asustuse kohta isegi palju öeldud, seal polnud enamat, kui üks suur talu ja mõned väikesed lagedale rannikule pillutatud majakesed. Tumeda taeva ja valget vahtu pritsivate lainete taustal olid need kõike muud, kui lustlik vaatepilt, kuid ometi oli see paik, nii väike, et kaardil pole isegi nime märgitud, kuidagi kutsuv. Üksildane ja pime, kuid üdini inspireeriv. Kuidagi kodune.

Autost välja astudes see tunne vaid süvenes. Tegin kiire tiiru hauakivide vahel, kiriku uksed olid külastajatele suletud, ja jooksin lummatuna valli suunas, mis mind ookeanist lahutas. Suur meri, vähe on asju, mis sellele vastu saavad. Eriti, kui rannikut ääristavad mäed, mida lained oma tapva jõuga armutult peksavad, ikka kivile alla jäädes. Ma ei tea, kaua ma seal seisin ja laineid vaatasin… Vahepeal sõitis keegi tubli inimene kohale ja avas kiriku uksed, aga mina kiikasin sinna vaid põgusalt. Inimese loodu, olgu ta pealegi kena ja püha, ei suuda võistelda looduse endaga.

Võimalik vaid Islandil: ristidega hauakivid ja haldjate maja

Meie Blue Lagooni piletid olid kella üheks, mis on umbes täpselt see kellaaeg, kui me kiriku juurest liikuma saime. Sõita oli veel pool tunnikest ja õnneks on Blue Lagooni broneeringutele jäetud meiesuguste tarvis ühe tunnine aken, mille jooksul kõik ilusti ja ilma lisasehkendamiseta sisse saavad.

Tee laguuni juurde oli süvendatud läbi mõnesaja aasta eest voolanud laavajõgede. Praeguses kuumaastikus oli selgelt näha jääke sellest, mida nägime esmaspäeval värskel kujul. Nüüd oli tahkunud laava aja ja ilmastiku tulemusena murenenud, aga põhiolemus jäi ikka samaks.

Korraga hakkas käänaku tagant paistma suur parkimisplats ja selle kõrval ka meie sihtpunktiks olev spa kompleks. Sisenedes tervitas meid abivalmis administraator, vististi üks kõige asjalikumaid ja informatiivsemaid, keda kohanud olen. Saime käepaelad kätte ning sisenesime korraga tõelise ulmefilmi võtteplatsile. Tumehalli ja sinisega interjöör, valgustatud peeglid ja kappide lukustussüsteem, mille kasutamine meenutas “Võimatu missiooni” stiilis pommi desaktiveerimist. Isegi närviline piiksumine oli sama. Pika koridori ääres oli palju väikeseid riietusruume, et võimaldada koos reisivatele gruppidele ja peredele võimalust omaette olla. Mööda neid samu koridore kõndisid vangivalvuritena musta riietatud naisterahvad, kes jälgisid kulli pilgul… midagi. Mida täpselt, selles on raske aru saada. Kahe meetri vahe see igatahes ei olnud. Iga kord, kui mõni niisugune meist möödus, tundsin end pahandusega kohe- kohe vahele jääva koolilapsena. Kui me siis oma söögi kotist välja võtsime, et enne vette minekut veidi süüa, olime küll kindlad, et saame kohe pahandada. Aga ei, preili heitis meile ühe range pilgu ja kõndis edasi. Huvitav, kas on ka põnev töö…

Basseini eesruumis tabas mind väga meeldiv üllatus. Esimene koht, kus oli mõeldud sellel, et kõigile inimestele ei meeldigi soojast basseinist külma õhu kätte silgata. Väike kanal tuli juba tuppa välja ja seda mööda sai mugavasti välja minna. Ja väljas… See juba oli midagi. Mina olen nüüd jälle see inimene, kes ühineb kiitvate turistide hordiga. Kujutage ette sooja vanni, sellist, mille temperatuur on täpselt õige. Nüüd mõelge, et see on üüratusuur ja siis tehke vesi läbipaistmatuks ning helesiniseks. Mis võiks olla veel maagilisem?

Koos piletiga kaasnevad ka tervitusjook tava baaris ja ränimask maskibaaris. Jällegi, mõlemad ilusti kohale ujutavad, kuigi ujumine on vee suure mineraalide sisalduse tõttu üsna keeruline ja nõuab suurt pingutust. Lihtsam on kõndida või ulpida.

Kuna Katrin soostus tagasi sõitma, lubasime endale Kristeliga klaasi šampust. Meeldiva üllatusena tähendas esimene tasuta jook seda, et võid valida menüüst ükskõik millise joogi. Me võtsime siis kohe täie raha eest- mahla saame endale siin ka niisama lubada 🙂 Pealegi, no on tõesti väga peen istuda helesinises vees, kanda oma ilusat kuurorti stiilis trikood, mis on veega täpselt sama värvi sinisetriibuline ja laisalt šampust rüübata, sest kiiret pole enam kusagile. Hiljem teed mõned tõmbed maskibaari ja hellitad end küllusliku näomaskiga. Jälle väga eriline. Jah, hoopis midagi muud, kui vägev matkamine, mille pärast enamus siia tulevad, aga ma ei ütleks, et sugugi halvem, sest elamus oli ikkagi täiesti hingemattev.

Ainus, mille üle veidi nuriseda, on hind, mis ka praegu, kui kõik on koroona pärast odavam, oli siiski 37 eurot inimese kohta. Kuulsin, et varasemal ajal oli see midagi saja kanti… See olnuks ikka liig, eriti, kui kõik kohad on inimesi täis. Aga praegu, kui rahvast oli vähe, ruumi palju ja hind ka madalam, oli see kindlasti väärt käik.

Tagasi koju jõudsime umbes 12 tundi peale lahkumist, et veel viimaseid nädalaid oma töise eluga jätkata, enne, kui iga roju oma koju läheb. Sinna vahele veel maitseelamusi, näiteks pühapäeval sai põhjapõdra burksi proovitud ja muidugi ikka jalutamist armsaks saanud radadel.

Neli vulkaani, viis kaunitari ja kuus tööpäeva

Pärast suuri elamuis, on alati veidi keeruline hakata väiksematest rääkima. Jabur, aga nii see on. Õnneks, elamused siin mail tasakaalus. Veidi tööd, veidi lõbu ja siis midagi suurt, sest ega kogu aeg ju ei ole võimalik imesid näha. Muidu poleks imed enam ise nii imelised ja kaotaks oma sära.

Peale meie Reykjaviki matka tegin mitu päeva korralikult tööd. Lõpuks ometi hakkas käsikirja algus kusagile jõudma, varsti, õige varsti jõuan selle osani, mis juba mitu kuud on kirja saamist oodanud.

Ka kunsti tegin selle nädala jooksul, see kord segades luulet ja kollaaži. Minu enda Gullkistani perioodi suur lemmik, aga vaatajate arvamus jaguneb kaheks. Siinne kunstirahvas vaimustub, ülejäänud inimesed kratsivad kukalt. Kunstnikute vana ja teada tuntud probleem. Kuid põhivoolule on lõbus vastu ujuda ja et kunsti teen ma ikka ja alati esmalt enda pärast, siis pole sellest midagi. Pigem ennustab samas stiilis jätkama.

Ka teised on tublisti töised ja neid produktiivseid päevi oleme nüüd mitmel korral filmiõhtuga lõpetanud. Esmaspäeval tegi valiku Kristel, näidates meile (minu jaoks siiani täiesti tundmata) suurepärast 2003. aasta filmi “Coffe and Cigarettes,” mis tõusis samal õhtul kogu viisiku top 10 filmide hulka. Kes pole näinud, siis väga soovitan, film on ilusti ka YouTubes kättesaadav.

Jätkasime reedel Pauliina valikuga. Jaapan, 2004 “Survive style 5+”. Hullumaja puhvet, aga lõpplahendus üllatavalt ilus. Tõeline Pauliina film, midagi pole öelda. Värvikirev, mõtlema panev, kohati arusaamatu… Minu pea käis peale lõppu veel emotsioonidest ringi, magamisest polnud juttugi ja nii kutsusin kallid majakaaslased õhtusele jalutuskäigule.

See on lihtsalt suurepärane, kui ilus on Islandi öötaevas, kui seda parasjagu ei varjuta pilved. Nii ümar ja kuidagi käega katsutavalt lähedal, säramas kümnetest tähtedest, mida kodus kas ei näe või ei märka. Jalutasime kohaliku väikese surnuaiani ja tagasi. Tee oli pime ja lumine, eriti tagasi tulles, kui maastik mägisemaks muutus, pidime kõik mitmel korral ninuli käima, aga see ei häirinud kedagi. Tumedad kuuskede siluetid ja heledad tähed on nii ilus vaatepilt, et seda nähes ei saa teisiti, kui peab rõõmustama.

Ma ei tea, mis vägev töö laine on kõiki siinseid asukaid vallanud, aga ka laupäeva hommikul, mis sellest, et on nädalavahetus ja puhkepäev, olid kõik usinasti juba enne keskpäeva oma poolikute projektidega ametis. Nii, et kui kella ühe ajal saabusid Jon ja vapper väike sõber Kari ning tegid ettepaneku, et preilid, ilm on nii ilus, ärge kükitage toas, läheme matkale, ei kostunud köögist just vaimustuse kilkeid. Mul olid klapid peas ja käsikiri ees ning parasjagu suur tuhin sees, aga ka läbi selle kuulsin ma Joni pettunud häält, et ah soo, muidugi, töö jah vajab tegemist… Viskasin käsikirja nurka ja jooksin kööki, valmis kõik seiklused kaasa tegema. Tööd jõuab alati teha, aga Islandil olen ma ainult nüüd ja praegu. Mis saaks sellest väärtuslikum olla? Isegi tasustatud tööd saab ju ka alati hiljem teha ning olgem ausad, Mette on meist siin ainuke, kes pidevalt päris klientidega tööd teeb. Meie teised vihume nii sama enda lustiks töötada.

Minu otsustavus mõjus nakkavalt, nii et minuti pärast oli kogu naiskond otsustanud, et saab endale väikest puhkust lubada. Joni sõnutsi 15 minutit sõitu ja poolteist tundi matka. Oleme oma kodustega ikka väikestel ühe päeva matkadel käinud juba sellest ajast, kui ma veel päris väike olin ja seega tean ma päris hästi, et kui seltskond on vähegi suurem, teele asutakse pärastlõunal ja matka pikkus on ajaliselt mõõdetav enam kui tunniga, siis pole lootustki enne õhtut tagasi jõuda. See on fakt. Kõndimine võtab aega, looduse nautimine võtab aega ja ka sõitmine võtab aega. Seega kui juba minna, siis pole mõtet seda kiirustades teha. Matkamine on asi, mille jaoks tuleb aega võtta, et seda nautida.

Meie matkatee algas toreda peatusega kohalikus külakirikus. Olen siin mitmest tillukesest kiriklast mõõda sõitnud, aga täna sain esimest korda ka ühte sisse astuda. Mõned pingid, tagasihoidlik altar ja väike madal kantslike- tõeliselt hubane kirik, mis ei sisenda hirmu Jumala ees vaid pigem rõõmu sellest, et on paik, kus Talle lähemal olla. Sellises pisikeses maakirikus võiks isegi käia, kui meil kodus niisuguseid oleks. Piisavalt lähedane minu muidu metsausulisele maailmavaatele.

Kui kirikus oli ära vaadatud kõik, mida vaadata saab ning isegi veidi musitseeritud, sõitsime lõpuks edasi. Meid oli kuus inimest ja koer viiekohalises autos. Pahatahtlikud Ida-Eurooplased tulid oma pagasiruumis sõitmise ideega ja veensid seadusekuulekat Joni oma rumalustega kaasa minema. Või kas oligi rumalus… Mina olen väga selle poolt, et kui saab kusagile minna ühe autoga, tuleks seda alati eelistada mitmele. Nii keskkonna kui ka seltskonna huvides 🙂

Matkarada ise oli kerge ja vaheldusrikas, kauni kiirevoolulise jõe kaldal. Nägime kolme väikest fossikest, kõigi vesi ennekuulmatult sinine. Kuigi vaevu nähtavad, ilmutasid end raja kõrval ka esimesed kevade märgid: teed ääristavatel põõsastel olid kollased võrsed, vesi oli sängis kõrgele tõusnud ja päike paistis tõesti soojalt. Seega pole imestada, et meie väike matkake võttis arvatud pooleteise tunni asemel pigem kaks ja pool tundi. Muidu polnuks häda midagi, aga kõht läks kole tühjaks.

Tagasiteel tegime tööpõlgurite suureks rõõmuks ja tööarmastajate õuduseks väikese ringi, et Jon saaks meile näidata ühte vähem tuntud kuid väga ilusta koske ning kohalikku katedraali. Mina olin mõlemaga väga rahul. Kui oleks veel ka nimed meelde jäänud, oleks eriti tore. Minu päeva lemmik oli suure kiriku altarimosaiik. Kujutati avatud poosis Jeesust, vahelduseks oli ta täie elu ja tervise juures. Mis teose eriliseks muutis, oli pildi üldine mõte. Islandi looduse toonides valitud tükikestega loodi pilt mis kujutas korraga nii siinset maastiku kui ka sellest läbi kumavat lunastajat. Väga värske lähenemine nii selge ja tõese sõnumiga, mis minu suureks heameeleks peegeldas jällegi siinset tervislikku arusaama, et Jumal ja loodus pole mitte eraldiseisvad vaid teineteist täiustavad. Islandlased pole sügavalt usklikud nagu Jon ütles, kuid samas usuvad nad haldjaid ja austavad oma hullu maad ning hullu ilma. Pole siis ka ime, et siinne ristiusk on pidanud end kohandama saare ürgsemate jõududega ja mitte vastupidi. Naljakas, aga sellisel kujul muutub usk täiesti loogiliseks ja paneb mõtlema meie enda hiitele ja pühadele allikatele…

Koju jõudsime tagasi veidi peale kuut. Minu jaoks mõjus meie väike käik väga laadivalt. Uues kohas matkamine ja tublid 10 000 sammu muudavad mu pea alti rõõmsaks. Ülejäänud seltskonna hulgas leidus ka arusaadavatel põhjustel teisiti mõtlejaid, aga tänast filmiõhtut alustasime juba kõik väga hea tujuga. Nüüd oli minu kord valida ja seega vaatasime suurel ekraanil 2014. aasta filmi “A Long Way Down”, mis on viimased kuus aastat olnud mu püsivaid lemmikuid. Kuigi sisult pigem tõsine, annab see film alati lootust paremale homsele. Isegi siis, kui kõik juba ongi hästi.

Intervallidena käivad meil need suured seiklused. Nädal tagasi teisipäev- kolmapäev Reykjavikis, sellele eelneval nädalal Viki trip. Kõik suurepärased elamused, mis said sel esmaspäeval üle trumbatud millegi niisugusega, mida ma poleks iial arvanud, et minu silmad näha saavad. Vulkaan. Või mis vulkaan, üks, kaks, kolm, neli vulkaani!

Jah, esmaspäev oli nüüd lõpuks see päev, kui meie naiskond jalad selga võttis ja otsustas, et kas nüüd või mitte kunagi. Siin kohal selgitan kiirelt tagamaid. Esiteks oli Katrinil sünnipäev, mida me kõik tahtsime meeldejäävaks teha. Teiseks oli ilm juhuslikult ilus, tuul väike ja seega toetas kõik matkamist. Kolmandaks, oli Joni poeg kaks päeva varem käinud ning jagas isale meie tarvis hulga soovitusi, neist peamine: MINGE, MINGE, M I N G E!!! Läksime!

Teel ütlesime tere Aldale ja tema emale, kes tahtsid meie koleda plaani peale peaaegu pisaraid pühkima hakata, vaatasime natuke ookeanit ning tegime Kristeli tarvis samblal pikutamise peatuse. Maastik muutus üha ilusamaks, emotsioonid kerisid, kerisid ja siis kella kuue ajal olimegi parklas, mis meenutas autode hulgalt mõnd suurt festivali. Rahvast oli murdu. Hirmu teelt eksida polnud mingit, kuigi mudane, oli tee hästi tähistatud ning elav inimmeri juhtis järjekindlalt tulemägede suunas.

Huvitav, kuidas see härra küll pildil olevast sildist aru sai?

Matk oli korralik. Pikajalgse Joni pikajalgne poeg väitis, et tema läbis tee sinna 45 minutiga, meil kulus umbes poolteist kui mitte kaks tundi. Kui oled ikka lauskmaalt pärit, on mõistlik igasugu ronimisse suhtuda austuse ja ettevaatlikkusega. Vahepeal tuli kõva tuul, siis säras päike…Kord oli palav, siis jälle jahe, aga kohale me jõudsime. Juba esimesed vaated mäele võtsid hingetuks. Küll kaugel ja endiselt päikeselõõsas, aga õhku kerkivaid laavajugasid ja punaselt helendavaid kive oli siiagi näha. Tegime tee joomise peatuse, mille kvaliteedi üle olnuks uhked ka tõelised inglased ning jätkasime ronimist, saadetuna ühe sõbraliku vanahärra manitsusest: “Ja tüdrukud, ärge teie olge need lollid turistid, kes päris laavajõe äärde ronivad!”

Esimesed emotsioonid koos kauguses paistva vulkaaniga

Kohati tundus, et me ei jõuagi kohale. Mäe otsast nägid vulkaani ära, aga selle juurde minekuks, tuli minna ringiga ümber kahe teise mäe. Nii, kui vulkaan nüüd täismõõdus ja täies hiilguses meie ette ilmus, kadus ka kogu reisiväsimus. Maa enda arteriaalne verejooks. See ei kõla sugugi poeetiliselt, aga ütleksin, et vulkaan ongi midagi nii võimast, vägevat ja isegi groteskset, et oleks vale kirjeldada seda sama moodi nagu kirjeldaksin õrna roosiõit või roosat päikeseloojangut. Vulkaan on otsene oht, ürgne vägi, mis meie enda silme all lõi metallisulamist mägesid. Ohutus kauguses seisid vilkuritega päästjate autod. Polnud saladus, et vulkaani mürgised gaasid, olgugi, et tuul neid minema kandis ja tänu mitme nädalasele purskamisele, oli kõige hullem ammu möödas, võisid mõne inimese väga haigeks teha. Kogu matk ise, oma keerulise ronimise ja teadliku pimeda peale jäämisega, et vaadata voolavat tulejõge, pole ju ka ise midagi muud kui tõeline ohuga flirtimine. Aga olgu ma neetud, kui see polnud mu senise elu parim flirt!

Pidasime Kristeliga kõige suurema vulkaani kõrval jälle väikese pikniku. Iga meetri järel läks vaade aina ilusamaks, aina uskumatumaks. Teadsid seda küll, aga liikuda oli ikka raske. Silmad kiindusid enda ees avanevasse vaatepilti ning jalad keeldusid edasi minemast. Sel ajal, kui meie alles rahus teed rüüpasime ja pilte tegime, oli ülejäänud seltskond juba ülejäänud kolme vulkaani juures ära käinud. Sünnipäevalaps ütles, et tema teab oma piiri ja hakkab vaikselt alla tagasi ronima, et mitte pimeda peale jääda. Meie teised, kes kümme, kes kakskümmend aastat nooremad, jäime paigale. Kedagi ei paelunud liigselt idee pimedas mägedes laskumisest, aga ära ka ei tahtnud. Me polnud ju Kristeliga veel kõike näinudki.

Kõige suurem ja kauem pursanud vulkaanidest on kindlasti maiesteetlikuim, kuid tagumised kolm vulkaani pakkusid jälle midagi täiesti uskumatut. Siin oli laavajõgi, mille eest meid oli hoiatatud. Kas me kuulasime? Muidugi mitte. Sättisime end laavajõest nii umbes kümme meetrit kõrgemale, sõime juustu, rüüpasime Islandlaste Musta Surma ja pidasime maha oma elu vägevaima pikniku. Tartlasena on 2/3 mu senistest piknikutest, mida ma väga pidada armastan, aset leidnud Emajõe ääres. Võtke nüüd see pilt, aga asendage vesi laavaga ja majad mägedega. Selle jaoks jääb jälle sõnu puudu…

Keegi vahva inimene oli vulkaani äärde vedanud suure kõlari ja kuulas nüüd valjusti popmuusikat. Olime juba tulles naljatanud, et siin on ju tõeline festivali meeleolu, ning minu jaoks sai see nüüd täielikuks. Ma olen ikka unistades Woodstock´ile mõelnud, et näe, seda ei ületa ikka millegagi ja mina polnud siis isegi mitte sündinud. Kuid istudes siin Islandil laavajõe ääres, ümbritsetuna värvikirevates riietes matkajatest, süües juustu, krõpsu ja šokolaadi ning kuulates kauguses kostvat popmuusikat, olin ma korraga maailma kõige vingemal festivalil, korraldajaks Emake loodus ise. Fagradalsfjall`i Vulkaan, see oligi minu Woodstock!

Mõnisada fotot ja pool juustu hiljem, kuskil kella kümne ajal, hakkasime vaikselt tagasi minema. Ilge tahtmine oli lapse kombel kõhuli visata ja öelda, et eip, ma ei tule, aga paraku tuli faktidele näkku vaadata. Olime juba niigi kauaks jäänud ja vähemalt esimese kilomeetri või kaks võinuksime vähemalt läbida nii, et on mingigi nähtavus. Plaan oli minna kõik koos, aga juba esimese teelahme juures läksime meie Paulinaga mööda ümarat mäenõlva, Mette ja Kristel aga otsustasid mägede vahelise tee kasuks, mida olime enne kasutanud. Vaevalt ma kunagi ühtegi lahku minekut mõttes nii palju kiitnud olen kui seda siin. Tänu valitud teele, nägime me korraga kõiki kolme vulkaani, teed valgustavas tulemägede põlemise punane kuma. Eksida ei saanud, pimedas oli minejaid veel enam kui valges tulijaid. Lõputu jaaniussina lookles tee me ees ja taga, lõppedes alles parklas. Suurte järskude laskumiste ajal, kui vulkaanist oli näha veel ainult punane kuma taevas ja pealaternatega matkajad kogu meie jalge ees avaneva oru särama panid, pidi mul hing imetlusest kinni jääma. Minu muusikafestival tahtis seguneda palverännaku või millegi muu täiesti ebamaisega. Nautisin seda öist retke väga, panemata isegi tähele, et olime kokku läbinud umbes 15 km.

Alles siis, kui meie müstiline teekond parklani jõudis, sain ma aru, et olen tõesti väsinud. Autot pole. Parkla on, õieti on neid isegi kaks, aga kumbki neist ei paista selle moodi, kuhu olime jätnud oma auto. Kõne Katrinile ja mis me kuuleme, terve kilomeeter lahutab meid autost. Kui pimedas ronides ja jalge aluse pärast muretsemist tundsin, et üks kokteil ja teised riided ning ma võiks omas ülevas meeleolus otse peole kihutada, siis pärale jõudnuna, tundus see täieliku surmana, kui ma veel kilomeetri kõndima pean. Õnneks on autode juures see hea omadus, et nendega saab hädalistele vastu sõita 🙂

Katrin oli vulkaani juurde sõitnud, nüüd oli minu kord meid koju tagasi saada. Alustasime tagasiteed veidi enne südaööd, tegime sisse kena ringi, sest teeremondi pärast polnud võimalik autot ringi pöörata, tankisime ning jõudsime koju kahe ajal. Ma pole kunagi varem nii väsinuna, nii hilja ega nii pikalt öösel sõitnud. Kuid eks ainukordsete elamuste eest tuleb ka väärilist hinda maksta. Meie saime niigi odavalt.

Siiani on raske uskuda, et me tõesti käisimegi.

Aga me käisime!

Naissoost Naksitrallid käivad jala

Istun Sandholt Reykjaviki soojas kohvikus ja tellin endale magustoiduks sidrunikooki. Taustaks mängib sobivalt Fools Gardeni “Just another lemon tree”. Akende taga räsib Reykjaviki populaarseimat turismi tänavat lumetorm, järjekordne 360 kraadine ilma pööre. Kell on kümme hommikul. 24 tundi tagasi hakkasime koos Mette ja Pauliinaga Laugarvatnist Reykjaviki poole hääletama. Ilm oli selge, ilus ja päikeseline ning tuju oli ülev. See oli minu esimene hääletamise seiklus. Varem pole lihtsalt nagu põhjust olnud. Eestis saad sa ka kõige pisemasse kohta ikka bussiga või läheb parasjagu sinna suunas mõni tuttav, kes valmis sind autole võtma. Siin sellist luksust pole. Buss käib meie juurest korra päevas pärastlõunal ja Reykjaviki asemel saab ka sellega ainult Selfossi.

Pauliina oli ühe korra juba Reykjavikki hääletanud ja kohe esimese autoga otse kesklinna saanud. Meil päris nii hästi ei läinud. Esmalt lisati meid nähes lihtsalt kiirust ja kui siis kaks autot peatuski, siis läksid nad kahjuks kõik vales suunas. Lõpuks, pärast umbes poolt tundi ootamist, kui külm tahtis kontidesse pugeda ja mind hakkas vaikselt paeluma mõte teha paar sammu meie majakese, et veidi teed juua, võtsid meid peale kaks Selfossi sõitvat noort meest. Ikka ja jälle Selfoss, aga samas, see on ka meile lähim linn, seega, mis siin imestada.

Selfossi piiril lasime end maha panna ja seadsime pöidlad uuesti püsti. Nüüd juba saare kõige suurema maantee number üks ääres, kus liiklust on palju ja ka peale saamise võimalus suur.

Ei läinudki kaua aega, kui nägime ühte väga rõõmsa olemisega tüdrukute paari meist mõõda sõitmas. Lehvitasid ja naeratasid laialt. Paraku, valel pool teed. Ohkasime, et kahju, nendega oleks küll sõita tahtnud ja siis vaatame, ohoo, preilid põõravad ringil ümber ja peatuvad.

“Hei, kuhu lähete? Me ise oleme Selfossi tüdrukud, aga kui tahate, võime teid järgmise asulani ära visata.”

Muidugi me tahtsime! Selgus, et samal ajal, kui meie mõtlesime, et näe, kui toredad tüdrukud, olid ka nemad ise täpselt sama mõelnud ja otsustanud, et aitavad meid nii palju, kui saavad. Olid kuskil meie vanused õed ja siis nende kaks väikest koera. Sõit kulges lõbusasti, saime hästi läbi ja leppisime kokku, et näeme veel. Lehvitasime neile ära sõiduks, ise rõõmsad oma uute tuttavate üle ja saime alles tagant järele aru, et kena küll, aga me ei vahetanud ju isegi nimesid. Huvisid, koole ja tuleviku lootusi küll, aga ei midagi, mille abil kontakti saada…

Toredad kolm blondiini tõesti 🙂

Väikese laadimise peatuse järel, jätkasime hääletamist, sel korral juba korralikult tanki laiuse maantee number ühe veerel. Korraks tundus, et saame Tesla peale, aga kahjuks läks see lootus luhta. Kuid üsna peale Teslat saime ühe teise tubli auto peale, nii et norutada pole siin midagi.

Oli keegi vaikne vanem proua, auto täis kolimise kraami. Naljakas, kuidas need, kes ise abi vajavad, on enamasti ka kõige varmamad teisi aitama. Sõit kulges üle teravate mägede, vaated olid suurepärased, aga ei saa salata, mul oli hea meel tagaistmel sõita selle asemel, et roolis olla.

Maha saime Reykjaviki äärelinnas. Juht vabandas väga, et tal on paraku kohtumine ja ta ei saa meid kaugemale viia. Ajanappusest hoolimata, otsis ta meile veel bussipeatuse, et saaksime ikka ilusti linna. Paraku polnud lähiajal ühtegi bussi tulemas ja äksi täis nagu me olime, ei kõlanud seitsme kilomeetrine jalutuskäik päikesepaistes sugugi halvasti.

Pildi peal on kena, elada sees ei tahaks.

Viis kilomeetrit hiljem, kui valged eelmise sajandi keskpaiga modernse arhitektuuriga elumajad enam elamust ei pakkunud, hakkasin vaikselt kesklinna ootama. Aga kesklinn, kui see lõpuks kätte jõudis, oli väga teistsugune sellest, mida mina oodanud olin. Polnud klassikalist arusaadavat vanalinna ja moodsaid kaubamajasid, hooned olid ikka omamoodi laiali pillutatud ja kõrvaltänavale astudes ei saanudki aru, et oled linna südames.

Pärast turgutust ühes minu jaoks veidi liiga moodsas hipsterite kohvikus, kus ainus saadaval olev chai oli sojapiimaga ja liha polnud vist menüüs üldse, hakkas ka seiklushimu jälle tagasi tulema. Täpselt õigel ajal, sest järsku hakkas majade tagant paistma Guðjón Samúelssoni arhitektuuriline meistriteos Hallgrimskirkja. Kiirendasime sammu ning astusime korraga Laugarveguri tänavale, mida “Visitors Guide” soovitab parima šoppamise kohana. Mina lisaksin siia juurde, et see on klassikaliste Euroopa linnadega harjunuile arvatavasti üldse kõige parem ja arusaadavam tänav/ kvartal. Ning mis seal salat, dekoraatorina naudin ma väga vaateakende imetlemist ja vahel ka mõnda poodi sisse astumist. Kuna ma olen vana kooner, kes harva suudab kulutada millegi muu kui raamatute ja hea toidu peale, siis ostma ei hakanud midagi, aga ega see polnudki oluline. Tähtis oli tunne, mida see tegevus tekitab ja see ise oli väga nauditav. Sinna vahele Islandi teist rahvusööki hot dogi frititud sibulaga ja Reykjaviki suurepärast tänavakunsti plekist majadel. Just, uskumatu, aga tõsi, Islandil ei ole ju puid ja kuigi kive paistab nagu jaguvat, siis küllap on plekist majade ehitamine odavam. Kaugelt vaatad, et milline kena rõdude ja värvitud aknaraamidega puumaja, aga lähemale astudes näed, et tegelikult meenutab see pigem merekonteinerit. Esiti väga veider, eriti kui kaunis valge maja roostetab, aga pärast tundi- kahte enam ei häiri. Arhitektuur on ju ilus ja kui on ilus, siis mis see materjal loeb. Teistmoodi linn küll, aga sellegipoolest igati tubli pealinn mis pealinn.

Linna värvid ja kaardi lugemise paus- viimane pilt Paulinalt

Kui kõhud olid hot dogist punnis ja akende vaatamisest isu täis, läksime Hallgrimskirkjat vaatama. Plaanide välise reisimise miinus on paraku see, et kohad võivad kinni olla. Selle paigaga meil nii läkski, et kahjuks sisse ei saanud ja torni ei pääsenud, aga see ei vähendanud kuidagi hoone enese vägevust. Kevadel tegin ma Stiiliajaloo aine jaoks Põhjamaade modernismist ettekannet ja Reykjaviki kõrgeim hoone oli seal esitluses ilusti sees. Väga hea meel oli lõpuks seda suurt kirikut näha, olin sellest tükk aega unistanud.

Kirikusse ei saa, järelikult tuleb otsida asendustegevust. Saatsime oma kultuurihuvi mõneks ajaks kuu peale ja läksime mänguväljakule Tarzani köiega sõitma. Pauliina oli sellest kindlast pargist mitu korda rääkinud ja nüüd tuli ikka omal nahal ära proovida. Oli lõbus küll. Kuigi mind paelus rohkem haritud inimesele kohane keeruline Trips- traps- trull, mida liumäe kõrval mängisime. Pauliinaga viik, Mettega võit. Kogenud mängijale kohane tulemus.

Meil oli kindel plaan, et peame ikka mere äärde ka jõudma ja siis ehk peale seda istuks kuskile maha ja jooks midagi sooja. Nojaa, leidis Pauliina, aga vaadake, neiud, sinna. Seal on Perlani muuseum ja üleval on väääga kenad vaated ning veel parem kuum šokolaad. Meil oli sammulugeja järgi juba üle 15 kilomeeti selja taga, mis see paar sinna otsa siis ära pole. Kuid, võtke näpust, kui me suures šokolaadi puuduses Perlani kohale marssisime, siis paluti meil väga viisakalt lahkuda. Nad juba poole tundi tagasi sulgesid. Milline ebaõnn! Õhtupäikeses kuldne maastik kutsus end kõrgelt vaatama ja mäe otsa ehitatud Perlani neljandal korrusel olid tõesti hingematvad vaated. Lubasime viisakalt kohe ära minna ja pöörasime joonelt vetsu poole. Meid valdas lapselik lõbu teadmisest, et oleme suletud muuseumis, kus me tegelikult olema ei peaks. Tugev tahtmine tuli minna seniks näitust avastama, kuni vahele jääme, aga võtsime end siiski kokku ja käistusime viisakalt. Trepil nägi meid üks ääretult üllatunud töötaja, kes uuris tagasihoidlikult, et kas me oleme ikka lahkumas. Jälle üks vahva nüanss selle juures, kui jätad endast korraliku maksujõulise noore naise ja mitte eksinud jõmpsika mulje. Keegi ei aja harjaga välja, suhtumine on hoopis teine mis sellest, et vähemalt minul on hetkel rohkem julgust lollusi teha, kui paar aastat tagasi 😉

Perlanis süüa- juua ei saanud, aga õnneks oli meie vahval Naksitrallide kambal veidi piknikukraami, millega muuseumi taguses metsas vahva pausile teha. Mettel oli isegi tekk kotis, nii ei pidanud me külmal kivil istuma ja saile suisa pikali visata. Kaugemal hüppasid jänesed, taevas oli pilvitu ja miinuskraade polnud tänu soojale päikesele tunda.

Edasi ekslesime läbi madala kuusemetda mere poole ja päikeseloojanguks leidsimegi ookeani üles. Linnasisese lennujaama kõrval väike armas lahesopp, mille kõrvale kott maha toetada. Keegi julge käis külmas vees suplemas, üle peade lendasid paar väikelennukit. Meil oli veis otsas ja peenes mereäärses restoranis täideti lahkelt ka rändurite pudelid. Imeline. Oliver James, Indiana James ja Pauliina James, teise nimega Naksitrallid, olid oma päevaga väga rahul (Oliver James on Pauliina hüüdnimi meie kodus pesti purgi peal naeratanud Jamie Oliver kohta. Ülejäänud on minu tuletised).

Vesi ja lagritsanäts andsid nii palju jõudu, et linna tagasi jalutada. Toss oli päris väljas, kui peale paari edutut katset lõpuks armsa ja sooja (!!!) kohviku leidsime. Õhtuhämaruses ja varastel hommikutundidel annab koroona aeg end ka siin korralikult tunda. Turiste ju põhimõtteliselt pole ning seetõttu on paljud kohad päriselt uksed sulgenud, teised aga lahti ainult nädalavahetusest või lühikest aega. Teisipäeval pole küll ka teab mis pidutsemise aeg, aga siiski nukker hakkas. Reykjavikk on muidu tuntud oma särava ööelu poolest, siin aga oli vaevu elu näha.

Kui ma ei virise. Päeva teine chai ja šokolaadikook olid mõlemad suurepärased ja lõppeks me ju siiski leidsime koha, kus olla. Mis viib mu öömaja juurde.

Minul oli meie Šašadest tuttavatest juba veidi kopp ees, sest näha oli, et neil on ikka omad kavatsused, mis ei ole päris härrastele kohased. Seega läksid meie teed õhtul lahku. Minul oli bronnitud kena väike toake kesklinnas ühe Itaalia paari korteris, Pauliina ja Mette lootsid meie eelmainitud tuttavatele. Minu õhtu oli suurepärane ja oleks kell olnud varajasem ning mina ise vähem väsinud, ilmutanuks korteriomanikud ülimat valmidust jutelda või mulle kasvõi süüa teha. Olin neile lahkuse eest väga tänulik, aga pärast 22 kilomeetrit jalgadel, tahtsin vaid pikali heita. Nad said suurepäraselt aru.

Sellega minu seiklused tolleks päevaks lõppesidki.

Hommikul pidin oma toa eest veelkord väga tänulik olema, kuuldes Mette- Pauliina seiklustest, kes ka lõpuks mõlemad eri paigus lõpetasid. Pikk lugu lühidalt, mehikestel oli kena plaan, et armunud mees saab oma tunnete objektiga kahekesi jääda ja teine tüdruk vaadaku ise, kuidas saab. Õnneks oli keegi tantsijatar, Šašade sõbranna, kelle juures ka teine öömaja sai, nii et tänavale ei jäänud keegi ja ka armuvalus noormehele sai lõplikult selgeks tehtud, et asi on väga ühepoolne. Jälle kord rikuti liigse agarusega ära needki võimalused, mis muidu olnuksid. Arvatavasti Šašasid me sel reisil rohkem ei kohta.

Ja olemegi ringiga tagasi hommikuses lumesajus. Alguses ju väga kena, kui ei mõtles tõsiasjale, et meil pidi siin kevad olema, aga kui ikka matkad kogu kesklinna läbi ja ühtegi kohvikut, kus saaks hommikust süüa, enne kümmet- ühteteist ei avata, siis ajab ikka meele mõruks, mis sellest, et taskust leitud Rõngu Pagari müslibatoon esimeseks pooleks tunniks siiski matkamise päris mõnusaks tegi. Näkku tuiskav lumesadu on ebameeldiv ka reisil olles.

Lõpp hea, kõik hea, leidsin teist korda Laugarvegurit läbi kammides ka täpselt enda maitsele vastava kohviku ning nii said ka muljed kirja. Ülejäänud lisasin bussis, sest hääletamise ilm pole täna teps mitte.

Taaskord bussiga esmalt Selfossi ja siis seal pärast kahe tunnist pausi ilusti koju. Vahemärkusena sõime hot dogi ka Selfossis ja ausalt öeldes, oli siin maitsvam. Suures linnas toorest sibulat vahele ei pandud, siin aga sai seda ka. Päeva viimane ilus elamus tuli Bookcafest. Väike, teiste majade taga peaaegu märkamatuks jääv kohvikuke varjas endas õdusa raamatupoe ja kohviku hübriidi. Oli kõike, raamatuid eri keeltes, väga vanadest õige uuteni, oli loetuid ja kiles, lastele ja suurtele… Raamatuid seinte kaupa ning seal vahel väikesed küünaldega valgustatud lauakesed, mille taga kohvi juua ja kooki süüa. Meil oli pool tunnikest bussini aega ja nii piirdusin jälle chaiga. Ma ei tea, kas on üldse meeldivamat asja, kui soe jook ja sind igast küljest ümbritsevad raamatud. Mõtlesin, et nüüd on ikka väga hästi ja siis istus Mette klaveri taha ning muutis elava muusika kogu olustiku täiesti maagiliseks. Mitte lihtsalt Rongisõit, vaid keerulised muusikapalad, millest mina tundsin vaid Pärdi “Ukuaru valssi” ja “Hit the road Jack”-i. Tekkis tugev tahtmine koju mineku plaanid kuu peale saata ja kogu õhtuks jääda, kuid usun, et nii minu kaaslased kui ka pangaarve tänavad mind sel korral mõistlikkuse eest, nii et ma selle postituse nüüd ikkagi kodust lõpetan.

Milline tore seiklus meil küll oli!

Tõeline, tõeline seiklus!

Kõik teed viivad Selfossi

Esmaspäevale järgnes töökas teisipäev. Sai kõvasti kirjutatud, joonistatud nii lusti kui ka asja pärast ning siis lõpuks veel kirjutatud. Päeva lõpuks olin omadega läbi nagu Läti raha. Oli selge, et liiga kaua üle enda varju ei hüppa. Suur saia- leiva söömine oli kõhu korrast ära löönud: see laulis nüüd ühte lugu mulksuva häälega ja kui ma sellele tähelepanu ei pööranud, siis hakkas rõõmsalt valutama. Tõeline diiva mul. Suu oli ka afte täis ja nii sai nädala keskel aeg täitsa maha võetud. Kohe nii maha, et olingi voodis, vaatasin sarja ja lugesin, sest reedeks tuli terve olla. Suur auto matk saare kõige lõunapoolsemasse asulasse Vikki oli lähenemas ja see hõlmas suuri matkamise plaane, mis omakorda eeldasid head tervist.

Neljapäeval aga keeras ilma ära. Õieti, ega see polnudki veel päris normaalseks tagasi läinud, tuul puhus kogu aeg ja taevast sadas miskit löga alla, aga nüüd oli tuul tõesti tormi mõõtmeid võtmas. Puud akna taga paindusid rohkem kui muidu, kõik oli paksus hallis hämus ja maja kõmises ulguva tuule kisast. Oli ilmselge, et meie minek tuleb edasi lükata. Ei tahtnud mina tohutu suure tuulega sõita ja teised jälle keeldusid nii külma ilmaga mööda tühermaad matkamast. Mõistlik ka. Islandi tuulekülm on täiesti omaette nähtus, millest soovitan võimalusel hoiduda. Pane selga palju riideid tahad, kui siin ikka tuuliseks läheb, siis võid mürki võtta, et tuul puhub ikka luust ja lihast läbi.

Siiski, hoolimata kõigist mõistlikest kaalutlustest, jättis ära jäänud reisike ikka südamesse pahura ja tühja tunde. Seda enam, et reede õhtul läks korraga taevas selgeks, päike tuli välja ja kõik oli nii vaikne nagu poleks siin mail iial tuulest juttugi olnud. Oma tuju parandamiseks korraldasime filmiõhtu. Kavas olid “Naksitrallid” ja esimene osa kolme episoodilisest Islandi draamast “Aed”. Projektoriga päris kino on ikka lahe teha ja see tõstis kõigi osaliste tuju nii märgatavalt, et tegin ettepaneku järgmisel päeval ikkagi auto võtta ja natuke ringi sõita. Pani ilmateade puusse, siis pani, ega me pea selle pärast ilusat päeva ära raiskama. Ettepanek võeti suure rõõmuga vastu ja kui laupäeva hommik meid särava päikesega tervitas, polnud minekus enam mingit küsimust.

Plaanisime näha meie kodu lähedale jäävat Geisiri nimeliset geisrit ja Gullfossi koske. Juba esimeste kilomeetritega hakkas “suurepärane ilm” ilmutama teatavaid tuulise ilma tundemärke. Tuul keerutas tee äärest üles suuri lume pilvekesi ja moodustas neist teele kenasid keeriseid. Kordki istusin mina kõrval ja sain seda lõbusat vaatepilti nautida. Katrin oli otsustanud peale kaheksat aastat härjal sarvist haarata ja veidi auto sõitu meelde tuletada (see tuli tal päris kenasti välja).

Geisri juurde jõudes oli väljas külmaks läinud. Õnneks oli Kristel hommikul toredasti Muumimamma tujus ja pakkis koti igasugu head toidukraami täis. Sinna juurde käis ka kaks termose täit kuuma teed, millest esimene kohe marjaks ära kulus. Jõime teed ja tegime geisri augu juures lõbusasti pilti, kui korraga… PÕMM! Mette selja tagant paiskus välja tohutu vee juga, mis meid kõiki korralikult ehmatas. Intervallide järgi pidanuks meil veel viis minutit aega olema. Pealegi eelneb tavaliselt purskele väike mullitamine, aga siin tuli see tõelise välguna selgest taevast. Kuna esimene purse tuli nii ootamatult, ei suutnud keegi seda päriselt hoomata. Nii jäime järgmist purset ootama. Vahepealse viieteistkümne minuti jooksul jalutasime natuke ringi ja vaatasime kahte teist tiigikest, mis ka vahel harva purskavad. Praegu olid need rahulikud, aga selle eest tegi suur geiser tööd küll kolme eest. Jõudsime tagasi, ma tõstsin veel kaamera nalja pärast ülesse, et näe vaadake, nüüd kohe tuleb ja siis järsku kerkis pinnale tohutu helesinine mull. Nagu mõnes ulmefilmis, läks see üha suuremaks, kuni tõmbus järsku tiiki tagasi ning laienes siis suureks õhku paiskuvaks vee pahmakaks. Paremaid sõnu on selle kohta raske leida. Ega sellise nähtuse kohta polegi õigeid sõnu, vähemal meie keeles mitte. Õnneks aga on mul pildid ja üllataval kombel isegi head pildid. Nalja pärast tõstetud kaamera nuppu sai refleksist ka purskamise hetkel klõpsutatud, aga kuna ma ise läbi kaamera ei vaadanud vaid seda lihtsalt nii sama kuskil parema kõrva kohal hoidsin, ei oodanud ma ühtegi pilti. Kuid näe, tulid!

Mette pilt- aitäh nii fotograafile kui ka tee tegijale!

Peale sellise ime nägemist olime kõik liiga külmanud ja heas mõttes vapustatud, et kohe edasi sõita. Küllap on see peale geisri nägemist levinud seisund, mille leevendamiseks on tublid islandlased ehitanud suurepärase söögikoha. Interjöör on ilus ja no see šokolaadi tükkidega küpsis peab olema üks paremaid, mida ma kunagi söönud olen (ma olen suuuuuur šokolaadi tükkidega küpsiste fänn. Neid on aastatega ikka kõvasti söödud.).

Päev oli alles noor ja auto eest pidime igal juhul 6000 ISK-i välja käima, seega otsustasime, et pöörame peale Gullfossi nina Selfossi poole. Mitte segi ajada, Selfoss on linn, mitte kosk. Täpsemalt Alda ja Joni kodulinn, kus pole ühtegi koske. Lähim kose laadne nähtus on läbi linna voolav suur ja võimas jõgi.

Enne aga Gullfoss. See on üks Islandi tuntumaid koskesid, jäädes Golden Cirkle ehk Kuldse Rini sisse. See on Islandi populaarsemaid vaatamisväärsusi ühendav ring, mis tänu lõpututele bussituuridele on tohutult menukas. Ja ausalt, miks ei peaks olema? Gullfoss on maiesteetlik, võimas ja üdini aukartust äratav. Suurus, mille kõrval inimene muutub ei millekski. Tohutu kiirusega langev vesi on kurdistav. Tundub aga, et Odini meelest ei olnud see kooslus meie jaoks veel piisavalt dramaatiline. Seega lisati kaunile vaatepildile tuul, mis võinuks juba mägesid liigutada. Inimesed igatahes pidid vaeva nägema, et mitte minema lennata. Mina olen õnnelik kaamera omanik ja kuna mu tubli jurakas on päris raske, sain külma tuule kiuste ka mõned pildid teha. Neid on vähe, sest õhus lendlevad veepiisad jäätusid objektiivile ja muutsid pildistamise kiiresti mõttetuks, aga seda on siiski rohkem kui teistel. Sellel lihtsal põhjusel, et telefoni väike kaal ei olnud lihtsalt tuulele mingi vastane ja need moodsad abimehed tahtsid kõik omanike käest minema lennata.

Peale Gullfossi kipitasid nii sõrmed kui ka silmamunad. Väga uus kogemus.

Eluga autosse jõudnud, pöörasime muusika põhja ja näitasime ilmale keskmist sõrme. Me olime Laugarvatnist, me maksime ja tahtsime oma raha eest saada maksimumi. Rammsteini “Radio” summutas mõistuse hääle ja sõit läks edasi. Kuigi tuul oli tugev, kulges sõit kenasti. Ainsa lõbusa vahejuhtumina tuli meie noorimal liikmel natuke enne Selfossi kõva pissi häda. Kohe nii kena, et enam kuidagi ei kannatanud. Islandil on selliste hädadega pehmelt öeldes keeruline: varjuda pole ju kusagile. Õnneks nägin tee ääres mingi hetkel suletud kämpingu suurt reklaami. See oli justkui taeva kingitusena madalal maa kohal, nii et vähemalt üks neljast küljest jäi ilusti kaetuks.

Jätsin auto seisma, ise veel väga rahul, et nii hea koha leidsin. Taga pingis aga läks kõvaks kisaks. Naljakas, kuidas hädalised ise kipuvad alati ikka kõige valivamad olema. Siiski, häda ajab härja kaevu ja sai mindud. Tee oli tühi, kõik oli super… Täpselt oma sihtkoha ees käis Pauliina kõhuli. Tee oli libe ja ta ukerdas tükk aega, enne kui lõpuks selili ja siis jälle püsti sai. Nii et kui ta lõpuks jõudis selleni, mida ta tegema läks, tuli mõlemalt poolt autosid. Mainin siinkohal ära, et meie ülejäänud, kes ei pidanud parasjagu õues külma ja tuult trotsima, olime tõeliste toetavate sõpradena naerust kõveras. Asjaosaline ise aga lausa lõkerdas tagasi jõudes. Jätkasime teed väga lustlikus meeleolus kuni Selfossini, kus käisime Alda poodi vaatamas.

Alda ema pidas terve elu pudukaupade poodi, mille Alda üle võttis, kui ema pensionile jäi. See on tõeline käsitööga tegeleva inimese paradiis. Lõnga, niiti ja kes teab mida kõike veel igale maitsele. Veetsime seal hulga aega Aldaga juteldes ja kaupu imetledes. See oli juba tema ema pood, mille tütar nüüd, kui ema pensionile jäi, üle võttis. Arvatavasti üks viimaseid väikeseid pudupoode Islandil ja kindlasti kõige parema varustatusega. Armas väike dinosaurus, kaduv nähtus siinses suurettevõtjate poolt üle võetavas kaubandusmaailmas. Jah, issi, Alda poes olles ma tõesti mõistsin su nostalgiat ja pahameelt, kui sa mulle kunagisest Raekoja platsi ümbritsenud pisikeste äride ajast rääkisid. Progress tähendab seda, et me kaotame ka palju ilusat.

Kuna laupäeva pärastlõunal oli suurem osa neid poekesi- huvipunkte, millest me huvitusime, osutusid suletuks, ja tüdrukuid valdas suur kihk Alda- Joni koera Kaurit näha, võtsime peale toidupoodi ette külaskäiguGullkistani omanike koju. See pidi olema kiire käik, umbes nii, et saab koerale pai ära teha ja Joniga mõned viisakused vahetada ning siis sõidame kodu poole tagasi. Tegelikkuses aga läks nii, et jäime päris mitmeks tunniks. Kuigi olime üllatuskülalised, kaeti laud nii nagu oleks oodatud tervet sugulaste brigaadi. Õpetajana on Jonil alati sadu küsimusi Eesti ajaloo ja eriti Nõukogude Liidu kohta. Need ei paista kunagi lõppevat ja nii jagub ka juttu pikemaks. Lõpuks pidime lihtsalt jõuga minema hakkama, et mitte sõiduga pimeda peale jääda. Tuul tahtis tuure koguda, Mettel hakkas saia söömisest paha ja nii sai meie tsirkus autosse pakitud, et koju sõita. Vahele veel väike episood bensiinijaamas, millega ma endiselt hästi läbi ei saa. Sel korral küll enne tankimist maksma ei pidanud, aga mina ise olin veendunud, et meie bensiiniauto joob diislit. Õnneks ei läinud diisli otsik meie autole sisse, muidu oleks pärast kõvasti nalja saanud…

Kuigi nalja sai ka ilma katkise mootorita ja kuidas veel. Sõitsime läbi Thingvelliri rahvuspargi, et ka Mette ning Kristel saaksid vaadata Ameerika ja Euroopa laamade eraldumise imet. Oligi väga kena ja imeline, ainult et selle ringi tulemusena, pöörasin ma Laugarvatni teel otse tormipilve sisse. Lumi tuiskas igast ilmakaarest, nähtavus oli null. Mis mind aga tõsiselt hirmutas oli tuul. Tugev tuul, mille käes meie väike auto oli kui lapse mänguasi. Vasakult puhuvad iilid lükkasid meid tuntavalt parema teeääre suunas. Keerasin rooli jõuga tuulele vastu, et teel püsida. See oli jube teekond. Tuttavad mäed annavad tunnistust, et kodu on lähedal, aga kodu ei tule ega tule, ainult tohutu tuul. Kui me lõpuks läbi häda koju jõudsime, kõik ilusti elus ja terved, tahtsid mul liikmed värisema hakata. Nagu pingelangusega ikka, lubasin ma endal alles nüüd läbi elatud katsumusele mõelda. Eestis lugedes kõlab see väga dramaatiliselt, mõni kindlasti isegi muigab, et näe, algaja autojuht peab iga pisemat tuulekest eluohtlikuks. Eks ta mõneti kindlasti nii ole, aga pean ütlema, et Islandi tuul ja siin sõitmine on asjad, mida Eestis ette ei kujuta. Meil ei ole mitte kusagil sellist kümneid ja kümneid kilomeetreid laiuvat tühermaad, kus tuul saaks nii suuri kiiruseid üles võtta. Pole käänulisi mägede vahelisi teid ning kindlasti pole lugusid autodest, mille tuul teelt välja puhuks. Siin on need kindlustusjuhtumites eraldi klauslina, mida ei kaeta. Lihtsal põhjusel, et seda juhtub liiga tihti.

Thingvelliris läksid isegi vaated kurjakuulutavaks

Tuul ei vaikinud ka öösel, aga üllataval kombel juhtus nii, et kui ta seda lõpuks poole nelja ajal tegi, olin mina naksti üleval. Mitte nii, et kohe virk ja kraps, aga piisavalt ühe väikese eine jaoks. Kuidagi juhtus nii, et esimene asi, mida ma köögis nägin oli šokolaad… Seejärel magus pähkli segu ja kolmandana kena punapõskne õunake. Lõpetanud, oli igasugune une isu läinud ja ma mõtlesin, et ah, tegelikult on neli juba peaaegu hommik, mis oleks, kui teeks ühe väga varase päeva?

Esimesed kaks tundi möödusid lugedes, peale seda võtsin ennast lõpuks ometi kokku ja joonistasin valmis olulise osa TK 70 juubelikoomiksist, mida olin lubanud juba märtsi alguses alustada. Poole kahekesaks oli õues valgeks läinud. Väga valgeks. Eelmise päeva lumetuisk oli nähtavasti öösel meile jõudnud ja nüüd avanes aknast tõeline jõulufilmi maastik. Meie maja tagant läheb mäe külge mööda matkarada. Kõrgeimas punktis, on metsaveerel imeilusa vaatega piknikulauake. Olen sellest juba palju kordi mööda jalutanud ja iga kord peatunud. Selline minu koht Islandil, mis sellest, et küllap tunneb nii igaüks, kes sealt möödub. Toitu pole kunagi kaasas, aga iga kord tunnen, et küll siin oleks ilus pikniku pidada. Pühapäeva hommikul tundsin, et täna on päev muutusteks. Pakkisin moonakoti ja asusin teele. See pole pikk matk, kaks kilomeetrit kui sedagi, aga oi kui ilus! Nii umbes viie sentimeetri paksuses lumes polnud veel ühtegi jälge, olin kordki esimene, kes sel päeval matkama läks.

Maastik meenutas lepatriinude ja Eia jõule. Lumme mattunud laud ootas mind hea sõbrana. Kas teadsite, et paksu lume laualt eemaldamiseks on parim abivahend singipakk? Soovitan katsetada, hoiab käed soojana ja eemaldab kogu lume mängleva kergusega. Teed mul küll polnud, aga kena Islandi rukkileib määrdejuustuga, sinna kõrvale sinki, keefirit ja šokolaadiga pähkleid… Mis sa hing elult veel tahad. Tagasi jõudsin umbes tunni pärast, kõhus üks ilusamaid hommikusööke ja süda täis lusti.

Kella kolmeni päeval pidasin ilusti vastu. Energia voolas ja tehtud sai kogu koomiksi jaoks vajalik materjal. Ka sarja jõudsin vaadata, lugeda ning isegi kirjutada. Hing kohe juubeldas, et näe kui hea mõte oli vara ärgata. Peale seda, aga hakkas reaalsus kehale kohale jõudma. Olin juba üle 11ne tunni üleval olnud ja rohkem ei pidanud vastu. Paar tundi tuli ennast korralikult laadida, peale seda jõudsin veel koos teistega meie Islandi sarja kaks ülejäänud osa ära vaadata. Minu jaoks oli natuke liiga karm nagu seda enamasti on kõik Põhjamaade filmid. Õnneks aitas lugemine pärast tuju jälle üles tuua. Kokkuvõttes võiks sellist varajase ärkamisega rütmi muidu päris hea meelega viljeleda, kui see ainult kogu muu maailma rütmiga nii vastuollu ei läheks. Ja pealegi, nii palju kui ma ka päevast aega armastan, oleks mul hilistest öötundidest väga raske loobuda. Need on varajastest ikka hulga magusamad.

Esmaspäevane tööpäev kujunes tänu Kristelile jälle road tripi päevaks. Naljakas, kuidas ühel hetkel annad universumile teada, et apppiiii, ma enam ei jaksa siin ühe koha peal istuda! ja siis järgmisel on sõitmist nii, et tööd ei jõuagi teha. Õnneks pole mul niisuguse asjade käigu vastu midagi 🙂 Raamatute kirjutamine ei peagi kiiresti käima ja pealegi, eks neid ole siin ilmas juba ka piisavalt. Tänu pühapäevasele Eestis toimunud kella keeramisele, olin pealegi justkui ühe tunni juurde saanud. Seda küll ainult näiliselt, aga siiski: kui siiani oli meil aja vahe kaks tundi, siis nüüd on kolm. Islandlased on juba ammu aru saanud, kui mõttetu kella keeramine tegelikult on.

Kristelil oli vaja osta retseptiravimit, aga et Island on nii alkoholi kui ka meditsiinitarvete väljastamise osas ikka veel kuskil sügavalt Jumalakartlikus keskajas, kus digiretsepte ei tunnistata ja üldse igasugu alkohol ja meditsiin on tabu, siis tuli Kristelil retsepti jaoks Selfossi arsti juurde minna. Seal tubli arsti onu kuulas- vaatas, kas on tarvis ja siis kirjutas ise uue retsepti. Kuna mina ja Katrin oleme ainukesed, kellel on load, aga Katrin eriti sõitmisest ei vaimustu, siis läksin ma Kristelile autojuhiks. Mul polnud selle vastu midagi, et lõpuks ometi selginenud taeva all natuke autoga lõbureisi teha.

Selfossi tee hakkab vaikselt tuttavaks saama. Esmalt otse, siis paremale, ümber mäe ja oledki kohal. Siiani olime tuttavad peatänava ja Alda koduteega, nüüd lisandus sinna ka Selfossi haigla. Kena väike ja sõbraliku eksterjööriga ehitis. Mina sisse ei läinud, parkisin Islandi kohta üllatavalt täis parklas ja lugesin seni, kuni Kristel ära käis. Islandil on mõnusalt suured parkimiskohad, mis loovad illusiooni sellest nagu oskaksin lõpuks ometi parkida. Katsun seda nautida seni kuni saan ja mine tea, ehk piisab eneseusust ka Eestis parkimiseks.

Juba esimesest päevast alates, olid Kristel ja Kara hullutanud meid juttudega Ühest imearmsast Selfossi kohvikust, kus koogitükid olevat mägede suurused, maitsed aga seni tundmata magusad. Kell näitas ka parajasti söömise aega ja seega sai meie järgmiseks peatuspaigaks Kaffi Krùs kohvik. Kuna eelmisel korral olid tüdrukud saanud tõelise magusa ületoosi, leppisime kokku, et võtame oma šokolaadikoogi kahepeale. Suure magusasõbra ja veel suurema koogi sõbrana, tundus see mõte mulle natuke nigel. Letis kooke vaadates, ei märganud ma küll kusagil seda tohutut suurust, mida Kristel lubanud oli. Kuid pärast tellimist sündis ime. Tellisime kahepeale ühe keskmise suurusega tüki kooki, aga lauda toodi meile kaks suurt koogitükki, mõlemad eraldi taldrikul ja väga võluvalt vahukoore ning šokolaadi puruga garneeritud. Olin suisa sõnatu. Ma pole veel kunagi näinud, et üks koogitükk nii oskuslikult kaheks muudetaks. Teenindaja preili veel vabandas, et koogitükil on ainult kolm šokolaadi muna ja nii pidi ta need ebavõrdselt jaotama. Kui mu chai latte õllekapa suuruses kruusis lauda kanti, siis ma enam isegi nii kõvasti ei imestanud. Jah, Islandil on kallid hinnad, aga Kaffi Krùs pakkus meile küll elamust kogu raha eest. Sain väga hästi aru, miks Kristelit sinna tagasi tõmbas. Maitseelamus oli lihtsalt võrratu ning tõepoolest, puudu mul küll ei jäänud. Kui saaks nüüd veel neid ülejäänuid kooke ka maitsta…

Selfoss paistab olevat täitsa tubli linnake, aga hoolimata sellest, et me üha sinna välja jõuame, olin esmaspäevani tuttav ainult kaubanduse ja elamurajooniga. Ometi on linna tõeliseks krooniks sealt läbi voolav lai ja kärestikuline Ölfusa jõgi. Haigla on põhimõtteliselt täitsa jõe kaldal ja meil polnud kusagile kiiret. Vastupidi, vajaliku retsepti saanud Kristel oli lausa tähistamise tujus ja tänu sellele sain lõpuks ka korralikult jõge näha. Tartlasena olen harjunud, et linnast peab suur vesi läbi voolama. Kuigi Ölfusa on Emajõega võrreldes suisa eluohtliku kiiruse- suurusega, täitis selle vaatamine mu mõnusa rahuga. Umbes sellise tundega, et kõik on täpselt nii nagu olema peab. Pealegi on Ölfusa ka lihtsalt väga ilus jõgi, omaette vaatamisväärsus. Kirsina tordil hakkasid jõe äärse kiriku kellad lööma. Kell sai kuus, kellad helisesid, madalale vajunud päike kuldas valgeid jõekaldaid ja taevas polnud mitte ühtegi pilve. Ilus, väga ilus hetk, seda kaunim, et löövad kirikukellad, lumi ja päikesepaiste on midagi universaalset. Selline hetk võib tabada siin Islandil, kodus Eestis või siis hoopis mõnes teises maailma otsas, kus leidub kirikuid ja külma ilma. Ilusad argiõhtud ei ole mitte ära minemise, vaid lihtsalt märkamise küsimus.

Kell oli endiselt vähe ja valget aega küllaga. Kuidagi olid mul endiselt nägemata koduteele jääv Kerid kraater ja punased mäed. Kuna Kristel oli mõlemate juures juba olnud, oli ta mulle heaks teejuhiks. Tegime mõlemas huvipunktis väikese peatuse. Kerid oli täpselt tee ääres ja meenutas oma olemuselt Kaali kraatrit. Eks kraater ongi ju kraater, lihtsalt üks on kosmosest tulnud kivi ja teise maa seest paiskunud laava tulemus. Punased mäed aga möödusid kõvasti meeleolukamalt, sest erinevalt esimesest punktist, pole siin tegu turistidele mõeldud huvipunktiga. Punased mäed on mingit sorti liivakivi kaevandamise kõrvalprodukt. Kas tegu on karjääriga või millegi tuhamägede taolisega, selles ma päris kindel ei ole, maastik ei välistanud ausalt öeldes kumbagi varianti.

Kristel oli mägede juures käinud rohkem kui kuu aega tagasi koos Kara ja Joniga. Nende käsutuses oli Joni kõrge kerega maastur ning lumest polnud sel ajal juttugi. Meie aga ronisime punaste mägede juurde oma madala linnaautoga, mis ilmselgelt pole mõeldud millegi muu kui täitsa siledate teede jaoks. Põhi on lihtsalt nii madal, et kui tee on natukenegi pehmem, siis auto lihtsalt ei liigu. Kuidas ma seda tean? Jep, arvasite õigesti, me jäime sinna kaevanduse juurde kinni. Kogu käänuline tee ülesse oli juba üsna kahtlane, aga kuna polnud ühtegi kohta, kus ümber pöörata, siis saime minna ainult edasi. Üleval oli ilusti tee ja ka rööpad eelmiste masinate käigust, aga meie auto sellist teed ei tunnistanud. Sõitsin ettevaatlikult teed valides mäe otsa, kõik oli korras, hakkasin autot ümber pöörama, ikka korras ja siis korraga enam ei liigu. Rattad käivad lumes ringi, tuurid lähevad ülesse, aga edasi ei saa. Kuu aega tagasi, nädal enne Islandile tulekut, jäime sõbrannaga metsas käies samuti lumme kinni. Kohe korralikult, nii et pärast tuli meid välja tõmmata. See oli mu esimesi kogemusi lumme kinni jäämisega olukorras, kus ei ole kedagi targemat ega suuremat, kes kõik imeväel korda teeks. Toona pidime ise hakkama saama ja kui kõik katsed läbi kukkusid, abi kutsuma. Lühidalt, ma olin esimest korda olukorras, kus tuli täiskasvanud inimesena täiskasvanute probleeme lahendada.

Nüüd olin selle kogemuse eest väga tänulik. Eelmisel korral olin küll vaid kõrvalistuja rollis, aga vähemalt oli mul tänu sellele siiski ideid, kuidas edasi tegutseda ning mis peamine, see aitas ka paanikat vältida. Islandil olen selle rahulikuks jäämise asjaga täitsa head kooli saanud. Katsusin veel korra edasi, aga ei midagi. Tagasi liikus natukene, aga mitte kaugele. Siiski, asi seegi. Keerasin rattad nii pöördesse kui sain ja proovisin tagurdada. Esimese katsega ei saanud, aga kui teisele poole pöörasin, siis sai auto liikuma. Natuke oli veel jamamist, auto tahtis uuesti kinni jääda, aga lõpuks meil siiski vedas. Oleks me sinna päriselt kinni jäänud, siis vaevalt Alda meile enam autot lubanuks. Õnneks hoiab Jumal lolle ja joodikuid. Selle autoga ei tasu kindlasti väikestel teedel sõita, lume sees ammugi mitte.

Punased mäed ise olid suures osas päris musta värvi. Arvatavasti mängisid siin oma osa niiskus ja õhtune valgus, mis kõik värvid väga kontrastseks muutis. Siiski oli lõbus kaevamisest tekkinud künkaid mööda joosta ja niisama jantida. Selleks ajaks, kui lahkuma asusime, muutus üks mäe sein ka liikunud päikesevalguse tulemusena mõnusalt punaseks, nii et ei jäänud ka mina millestki ilma. Pigem vastupidi 🙂

Tagasi jõudsime alles kaheksa ajal. Keegi polnud oodanud, et meie arstil käigust selline vahva reisike kujuneb, meie ise kõige vähem. Seepärast polnud teised ka kaasa kippunud. Mette oli organiseerinud enesele Alessandroga väikese sõidu lähikonnas, Pauliina ajas kuskil omi asju, jättes maja täitsa minu päralt. Sõin vaikselt ja pugesin seejärel voodisse. Plaanisin veidi kirjutada ja seejärel magama jääda. Ilmselgelt aga pole mind saatusest Islandile looma saadetud. Olin seda sama postitust just alustada jõudnud, kui elevil Pauliina mu uksele prõmmis. Ei, sel korral polnud need virmalised vaid hoopis kuu. Suur täiskuu, selge ja nii ere, et pani kogu Laugarvatni särama. Jälle tõmbasin ma õueriided otse pidžaama peale ja oligi minek. Madalal horisondi kohal kõrguv kuu tõotas järve ääres maagilisi vaateid ning meil oli vaja neid vaatama minna.

Seega ei tulnud mingit rahuliku unist õhtut vaid hoopis kena jalutuskäik kuuvalgel. Vaated olnuksid justkui mõne romantilise muinasloo lehekülgedelt maha kirjutatud. Puudu olid vaid suudlevad tudengid, aga eks see oli ka hea. Jah, fotograaf minus tahtnuks järele teha mu lemmikkaadrit filmist “A lot like love”, kus peategelased pildistavad teineteist kuuvalgel suudlemas, aga et ühtegi paarikest võtta polnud, saime Pauliinaga nautida vaid meie päralt olevat randa ning see oli palju väärtuslikum. Täiskuu muutis järveäärsed kuumaveeallikad tavalisest aktiivsemaks, nii et meist vasakul käel hõljus lõputu valge aurupilv, maa aga kees suisa kuuldavalt. Kui järgmisel päeval poleks ees oodanud pikk tee Vikki, oleksin hea meelega kogu öö ringi uidanud ja kuuvalgust endasse imenud. Huvitav, kas see oli viide varjul olevatele libahuntlikele kalduvustele…

Uus päev, uued sihtkohad. Minema saamine ei erinenud millegi poolest viieliikmelise perega automatkale minekust, millega ma nii tuttav olen. Plaanitud kella kümnene start nihkus esmalt veerand, siis poole ja lõpuks kolmveerand üheteistkümne peale. Küll ei jõudnud mina söödud, siis läks Pauliinal ärkamisega aega, siis avastasid Mette ja Kristel, et nad tahavad veel kohvi juua ja nii edasi ja edasi. Kuid, ega Vik pole jänes, et eest ära jookseb. Kui kõik olid omad tähtsad toimetused ää toimetanud, asusime teele.

Kes kord teel olnud teab, et teekond ise on pea alati tähtsam kui sihtpunkt ja ka meie reisike polnud siin kohal mingiks erandiks. Olin kaardi pealt vaadanud, et kuskil umbes poolel teel peaksime mööda sõitma kuulsast Skogafossist. Olles taaskord üks Kuldse ringi vaatamisväärsustest, on tegu pea iga turisti jaoks kohustusliku vaatamisväärsusega. Ka meie ei tahtnud sellest mingi hinna eest ilma jääda. Siiski, matkajuhi ülesanne, eriti veel koos autojuhi vastutusega, on minu jaoks veel üsna uus ja nii suutsin ma kaasreisjatele infoks anda ainult nii palju, et me sõidame mööda sildist, mis juhatab meid suure ja vägeva kose juurde. Nime suutsin muidugi rõõmsalt ära unustada. Seega, kui Katrin järsku kõva häälega hüüdma hakkas, et siin oli kose silt, me sõitsime mööda, ei kõhelnud ma tagasi pööramisega hetkegi. Olgu- olgu, esmalt tuli muidugi leida mõni maha pööramise koht, mis tähendab, e eelmainitud hetk kestis päris mitu minutit, aga sellegi poolest jõudsime varsti koseni. Üllatuslikul kombel oli meie uus leid hoopis Uridafoss. Kõvasti vähem tuntud kuid mitte sugugi vähem oluline ning samuti väga kena kosk. Ühtlasi ka kõige laiem kosk Islandil. Väga sobivalt oli parkla kõrvale ehitatud kose vaatega piknikulaud ning kuna kell näitas just parasjagu lõunasöögi aega, siis sai meie esimene peatuspaik kohe eriti meeldejääv.

Kõht täis, meel hea- või vähemalt peaaegu. Piknikul olles tabas mind kohutavalt tugev vajadus liha süüa ja mida ma ka ei teinud, üle see vajadus enam ei läinud. Vaatasin enda ees laiuvat teed, aga nägin vaimusilmas hoopis šnitsleid, kotlette, grillitud ribisid… Arvatavasti on küsimus selles, et kuigi me sööme Islandil üldjuhul hästi, siis liha juhtub toidu sisse üsna vähe. Kui Mette- Pauliina süüa teevad, siis pole seda üldse ja kui ma ise kokkan, siis katsun küll midagi sisse panna, aga enamuse ajast piirdun ka mina lihtsalt kana või mõne üksiku singiviiluga. Sellel lihtsal põhjusel, et liha on siin väga kallis. Eriti valmis tooted. Ei ole meil siin õnnistatud Rakvere lihapalle või Oskari suitsupeekonit või kui ongi midagi, siis tuleks paari väikese hallika käraka eest välja käia nii umbes nelikümmend eurot. Hakkliha on mõistlikuma hinnaga, aga siin tunnevad nad peamiselt ainult puhast veist, mis pole päris see toode, mida ma kodus valiksin. Sealiha pole mul siin veel leida õnnestunud.

Islandi kõige suurema läbi voolava vee hulgaga kosk

Kuskil neljakümne minuti pärast jõudsime õnneks Seljandsfossini, mille ilu vaigistas mõneks ajaks ka nüüd juba laulda vihtuvad kujuteldavad šnitslid. Suur ja vägev, justkui meie Valaste vanem vend, kohises Seljandsfoss rõõmsalt päikesepaistes. Vesi sillerdas ja lõbus tuuleke pritsis märjaks nii mu prillid kui ka kaamera objektiivi. Suvel läheb tee ka kose taha ning oh, milliseid pilte sealt saab! Ma tahtsin nii väga ka ise selliseid fotosid pildistada, aga paraku oli mu prillidele pritsinud vesi nähtavasti ka tee peale jõudnud. Kõik oli nii paksu jääkihi all, et ronimine olnuks täitsa eluohtlik. Sain küll terve nahaga trepist üles, aga edasi enam ei julenud minna. Kitsas piireteta rada ja külm suplus ei olnud just liiga kutsuvad. Jäin hetkeks igatsevalt jäist teed silmitsema, kui hoiatava märguandena kukkus minust vaid paarikümne sentimeetri kaugusele suur ja terav jääpurikas. Ehmatusega üles vaadates avastasin, et kogu kaljuserv on kaetud pikkade purikatega. Täpselt niisugustega nagu see, mis mõne aasta eest Kuressaares ühe naise tappis. Kaotasin kiirelt kogu seiklusjanu ja tegin, et alla sain.

Kristel, Mette ja Katrin olid edasi jalutanud ja nii läksime Pauliinaga kahekesi. Seljandsfossi juurest juhatavad sildid Gljufrabui juurde, mis pildi järgi otsustades paistis samuti olevat mingit sorti kosk. Teel lonkisid meile vastu ülejäänud kolm vanderselli. Pidi ka mingi väike kosk olema. Lubasime ruttu ära käia ja auto juures kokku saada. Oligi koseke, selline pisike ja armas, aga Gljufrabui pidi sildi järgi olema veel kahesaja meetri kaugusel. Meie seltsilised olid asjast päris valesti aru saanud ning enne raja tegelikku lõppu tagasi pööranud. See sai kohe selgeks, kui me Gljufrabuid nägime. Õieti kuulsime, sest näha oli seda esiti raske. Kurdistava mürinaga kukub Gljufrabui läbi ruumika koopa, et siis koopasuust jõena välja voolata. Siseneda saab ainult jõge mööda, hüpates kivilt kivile ja hiljem end vastu koopaseina pressides. Vaatasime Pauliinaga vaimustatult teineteisele otsa, tõmbasime kapuutsid silmile ja ronisime sisse. Erinevalt ülejäänud seltskonnast, olime meie vett pidavate matkasaabastega ja nii oli koopasse minemine üsna lihtne. Sees aga avanes meile midagi nii võimast, et tekkis küsimus, miks küll on Seljandsfoss igas teatmikus, igas Pinteresti postituses, mida ma Islandi kohta lugenud olen, aga Gljufrabui ei viita isegi oma nimega sellele, et siin võiks peidetud kosk olla. Samas, eks see oligi koopa võlu. Muinasjutuline, veidi salajane… Imeline!

Väljusime koopast naerul nägude ja tilkuvate jopedega. Ülejäänud tüdrukute näod venisid meid nähes pikaks. Neil polnud aimu ka, et seal veel midagi on ning ei, nad pole midagi näinud. Me pole Pauliinaga kadedad tüdrukud, hüppasime autosse ja viisime teised ringiga otse Gljufrabui juurde. Uuesti ei hakanud ma sisse minema, et mitte esmamuljet rikkuda ja jäin seega auto juurde, kus mind jälle šnitslid kimbutama tulid. Sõin nende vaigistamiseks ühe kaerabatooni, aga palju sellest kasu polnud.

Tagasi tulnud, meenus Kristelile, et siit samast veidi edasi on veel üks kaljukosk, mida nad Kara ja tema giidist sõbraga veebruaris vaatamas käisid. Pidi olema veel ägedam, kui see, mida just näinud olime. Njah, juba teel sinna mõistsime uuesti, et meie tubli Gullkistani auto ei ole mõeldud millegi muu kui korraliku asfaldi jaoks. Venisime kahekümnega parkla suunas. Kiiremini ei julgenud minna, sest talvel oli tüdrukute autojuht kiviga rehvi vigastanud ning meil polnud ei tagavararehvi ega oskuseid selle vahetamiseks. Kohale jõudnud, tabas meid jälle sama tõsiasi, mis päev varem punaste mägede juures. Vahepeal oli ilm kõvasti muutunud, muutes ka paika ennast. Kui Gljufrabui juurde minekuks tuli teha paar suuremat sammu läbi jõe, siis siin pidanuksime kose juurde jõudmiseks ette võtma korraliku matka läbi jõe, mis oli kevadele kohaselt kenasti kallastele tõusnud. Ei olnud midagi parata, isegi Pauliinal tuli alla vanduda ning saba jalge vahel tagasi auto juurde löntsida. Üle enda varju ei hüppa ja nii jäi meil selle päeva teine kaljukosk nägemata. Kurb ja samas ka natuke tore: mul on hea meel, et miski ei pisenda mu Gljufrabui elamust.

Parklasse jõudsime samal ajal kohaliku vanapaari ja nende sõbratariga. Kõigil korralikud kummikud jalas ja vihmariided seljas ning nägu nalja täis, sest nemad olid tänu oma galantsele saatjale ilusti kose ära näinud. Miks ma nii ütlen? Nägin neid välja tulemas ja härra käis vaheldumisi mõlemat prouat üle jõe aitamas, ise pahkluudeni külmas vees. Temal kummikuid ei olnud. Nüüd istusid kõik rõõmsalt oma maasturis ja jõid pokaalidest šampust. Klaasist pokaalidest, olen selles päris kindel. Vaatasin ja imestasin. Kui õnnestuks ka ise nii stiilselt vananeda, vot see oleks alles midagi.

Eelmainitud trio mõjus meile kõigile väga virgutavalt, nii et Katrin otsustas ise rooli minna. Olin sellega igati päri. Maha oli sõidetud juba üle saja kilomeetri ning vahelduseks oli väga mõnus natuke puhata ning rahus aknast välja vaadata.

Saare lõunarannik on asja pärast turistide seas tohutult populaarne. Maastik muutub ookeani läheduses drastiliselt. Muidu hallid laavaväljad asenduvad õhtupäikeses kuldsete kaljudega, mille külgi kaunistavad suuremad ja väiksemad kosed. Paremale käele jääb sätendav ookean. Plaan oli nüüd otse öömajja sõita, omad kodinad maha panna ja Viki peale minna, aga saatusel olid ka siin omad plaanid. Sõitsime- sõitsime, kui korraga näeme vasakul käel tõsiselt mastaapset koske. Gullfoss ja Uridafoss rabavad oma laiusega, Seljandsfoss kõrgusega, aga see mida nüüd nägime, hõlmas endas mõlemat. Kuidagi polnud keegi meist plaane tähes märganud, et möödume ka Skogafossist, mis osutus selle päeva kõige maalilisemaks. Kella viiene madal päikesevalgus maalis kose ette suure vikerkaare ning see peaks juba kõik ära ütlema. Kosk ja vikerkaar! Poosetasime kõik kohe mõnuga, tegime pilte nii, mis tapab ja ronisime seejärel kose kõrvalt mäe otsa. Üle viiesaja ebamugava trepiastme võrra hiljem, saime vaated ka koske toitvale kärestikulisele jõele. Jalutuskäik ülesvoolu viinuks meid Islandi kõige matkatavamale matkarajale, aga et me keegi polnud valmis ega valmistunud 26 kilomeetri pikkuseks retkeks, tegime lihtsalt peatuse üllatuslikult välja ilmunud Hesdavadsfossi juures. Selline see Island on. Lähed vaatama ühte ja avastad üllatuslikult hoopis midagi muud. Mina igatahes ei kurda 🙂

Öömaja osutus armsaks puust majakeseks, üsna sarnane meie igapäevasele eluasemele, ainult heledama interjööriga ja hulga pisem. Kaua me seal aega ei veetnud, minu liha himu hakkas juba kõigile hirmu peale ajama- parem oli ruttu kuskilt süüa leida 🙂

Juhuslikult osutus esimene restoran, mille ees me auto peatasime ka Viki ainsaks avatud söögikohaks. Suurenenud koroona ohu tõttu olid enamik teisi varakult kinni. Suurenenud oht näib muidugi Eestiga võrreldes jabur: 20 nakatunut ühel päeval ja see juba alaneb, aga samas, eks nad oma ülimalt aktiivse olekuga ongi olukorra kontrolli all hoidnud. Kohe meid isegi sisse ei lastud, esmalt tuli meil oodata, kuni üks söömise lõpetanud perekond lahkub, alles siis saime loa siseneda. Kuna Halldorskaffi oli ainsana avatud, oli rahvast nagu murdu. Oodata tuli pikalt, aga loovate inimestena lahendasime selle mure üsna hõlpsalt. Joonistasime Katrini märkmikus mitu lehekülge täis, et teineteise stiile ja käekirjasid võrrelda ning siis tulidki meie pitsad- burgerid. Olgu õnnistatud kokk, kes mulle lõpuks liha tõi! Ja mitte lihtsalt liha, head, maitsvat, suurepärast rebitud liha imelise hamburgeri vahel!

Magustoiduks võtsime kamba peale kaks tükki kooki. Jälle ilmutas end Islandi söögikohtade lahkus. Kuna olime viimased, tõsteti meile kogu järele jäänud beseekook. Mõneti oli see ka vabanduseks, et me nii kaua ootama pidime nagu hiljem meie leedukast teenindajaga suheldes selgus.

Õhtu viimaseks ja kolmapäeva esimeseks elamuseks sai loomulikult minu peamine eesmärk ookean. Nii öötaeva lõputute tähtede kui ka heleda päikese all jätab ookean endast ikka kustumatu elamuse. See algab lainete lõputu vägevusega, valgub rannale heleda merevahuga, kajab vastu randa ümbritsevatelt kaljumassiividelt ja poeb lõpuks kümnete siledate kivide näol sulle taskusse, et koju kaasa tulla, sest see, kes kord on merd näinud, ei saa enam iial olla mere igatsusest puutumata. Ehk just selle pärast, et mere igatsus on mulle usaldatud juba emapiimaga, tundsin ma Musta liiva rannas kaljukoobaste vahel uidates end nii nagu oleksin kirikus. Seisin koopas, mille seintest ja laes välja kasvavad geomeetrilised sambad tekitasid vägisi tugeva seose varagooti katedraalidega ja tundsin, et kui üldse kusagil võib Jumalat kohata, siis just siin. Kaugemale mu mõttelõng ei jõudnud, selleks, et iseendaga niisugustel teemadel vestelda ja päriselt kuhugi välja jõuda, tuleks olla üksi. Mina aga polnud üksi, veelgi enam, olin hoopis autojuht ja seega jätsin oma pühalikud mõtted koopasuhu kasvama ning ühinesin teistega väikeseks lõunaseks teeks.

Minu unustustes seisis Musta ranna kõrval veel teinegi paik, mida ma lihtsalt pidin külastama. Selleks oli 1973ndal aastal mere äärsesse kõrbesse kukkunud väikese Ameerika lennuki vrakk. Kõigi fotograafide paradiisiks tunnistatud ulmeline paik, mille sarnaseid on maailmas väga vähe. Olin kogu seltskonda juba päevi plaanidega tüüdanud, et me ikka minna saaks. Ning nüüd… Nüüd kerkis jälle see kohutav vastik pagana nõmedalt idiootne ja täiesti mõistusevastane tuul. Vabandust, aga kusagil pean ma ju selle välja ütlema, et see ei olnud aus. See polnud lihtsalt üldse aus, et hoolimata kõigist oma plaanidest, hoolimata edasi lükatud käigust, paksudest riietest ja päikesepaistest, läks tuul siiski nii kõvaks, et kuigi me olime seal samas parkla kõrval, olnuks nelja tunnine matk siiski niisuguse ilmaga liiast. Ma ei süüdista kedagi elavat ja ma ei ütle, et saanuksime midagi teisiti teha, aga no tõesti. Hoolimata sellest kõigest toredusest, mida teel nägime, jäi see, mida ma kõige rohkem näha tahtsin jälle Islandi tuule tõttu nägemata ning kuskil pean ma saama välja öelda, kui kohutavalt kurvaks see mind tegelikult teeb, et ma oma lennuki vraki juurde ei saanud. Teiste nimel võtsin ennast kolmapäeval kokku ja olin kena ning rõõmus, saagu siis vähemalt mu blogisse mu tõelised tunded kirja.

Kuna muud huvipunktid olid eelmisel päeval ära vaadatud, sõitsime otse… Võite kolm korda arvata kuhu. Ei, mitte koju ja tagasi Vikki ka mitte, vaid ikka Selfossi. Paistab, et Selfossist ei saa üle ega ümber, Selfossiga algavad või lõppevad ikka kõik meie käigud, tahame me seda siis või mitte. Sel korral me tahtsime, sest kui lennuki juurde ei saanud, siis vähemalt poodi pidi ikka saama. Naisterahva hingele pole nimelt paremat ravi kui šokolaadi- ning šopinguteraapia 🙂 Eriti kui midagi saab kah. Mina sain. Juba kuu aega olin suud vesistanud oma enda Islandi kampsuni mõtte peale. Kristelil oli seesinane isend juba olemas ning ta ei väsinud kiitmast kampsuni positiivseid omadusi, mis ületavat iga muu kampsiku pika puuga. Mina olen kampsuni tüdruk ning nüüd lõpuks oli mul võimalus endale ka üks välja valida. Islandi kampsun on nii klassikaline Islandi suveniir, et nende müüjatest puudu ei jää. Tihti on need aga masstoodang, milles osa kampsuni hinge kaduma läheb. Olin Vikis näinut tervet armeed niisuguseid, kõigil samasugune muster ja hallisegused toonid, arvatavasti masinkootud. Selfossis on lood teised. Neil on siin üks armas Handverksskùrinn Selfossi nimeline käsitööpood, kus iga müügil olev kudum on erineva mustriga kohalike prouade poolt hoole ja armastusega kootud. Pood ise on elumaja teisel korrusel, tagasihoidlik ja vaikne, köögis istumas kaks vanadaami, mõlemal vardad rahulikus tempos klõbisemas. Just sealt poest õnnestuski mul lõpuks saada minu enda Islandi kampsik, puhas käsitöö. Tõesti soe, tuule peab kinni ja torgib ka nii nagu õigele kampsunile kohane. Minu uus lemmik.

Kampsik koos nähtavalt tuntava armastusega 🙂

Peale käsitöö sai vaadatud ka taaskasutuspoodi, kust leidsin endale vahva lehmakestega särgi ning seejärel lõpetasime jälle Kaffi Krùsis. Sel korral porgandikook ja chai. Nüüd tuleb mõnda aega küll Selfossist eemale hoida, muidu lööb mu eelarve lõhki. Praegu on siiski õnneks kõik hästi. Meel on hea, tervis korras ja tänu saabunud pühadele ka pühalik meeleolu südames. Mine tea, ehk kuulete järgmises postituses sellest, kuidas järvemudas mune värvida 🙂 Siiani oleme piirdunud šokolaadimunade ja kena ühise õhtusöögiga, aga eks kaks päeva ole veel ees ja selle ajaga jõuab nii mõndagi juhtuda.

Lugeda ainult täis kõhuga!

Üllataval kombel pole ma peale oma vägevat tõukeratta sõitu ühestki suuremast seiklusest osa saanud. Julgen isegi väita, et seda võis tõlgendada kusagilt kõrgemalt tulnud manitsusena: “Võta hoog maha tüdruk!”. Võibolla, kui oleksin tähelepanelikumalt kuulanud, oleks ka siinses blogis pilte uskumatutest vaadetest ja kirjeldusi kohtadest, mis meenutavad muinaslugusid. Samas, tegelikult oleks vale väita, et see, kui ma vahelduseks kodusem olen, teeb nädala vähem väärtuslikuks. Jah, Islandi aeg on väga kallis, aga mitte suur jooksmine, vaid südamega nägemine on see, mis ajale tähenduse annab. Tore on siin ikkagi 🙂

Ilm oli neljapäeval ja reedel püsivalt rõve või väga rõve. Sadas tugevat vihma, puhus tuul ja mäed olid nii sügavas udus, et võinuks suisa arvata, et olen novembrikuises Eestis. Nähtavus oli täitsa null. Sarnase ilma kogemine nädal tagasi, innustas mind marutuulest muinasjuttu kirjutama. Ma pole tavaliselt suur muinasjuttude kirja paneja, aga jutustan ma neid oma õdedele täitsa tihti ja seega olen harjunud, et keegi neid ikka kuuleb. Nii korraldasin reede õhtul meie neljasele eesti seltskonnale väikese lugemisõhtu, mis ootamatult kujunes hoopis vulkaani õhtuks. Muinasjutt sai loetud ja korraga ilmus muinasjutt meie enda elutuppa: järgmised kaks või isegi enam tundi oli kõrval maja elutuba tõeline vulkaanihuviliste teabejaam. Meist 117 km kaugusel purskama hakanud Fagradalsfjall`i vulkaani otsepilt oli korraga lahti kolmes eri arvutis. Ülimalt aktiivseks muutunud Alda tulistas meie Gullkistani Messengeri gruppi pidevalt uusi teavitusi ja linke uudiste, videote ja fotodega. See oli võimas ja samal ajal hulluks ajav. Polnud mürgiseid gaase, laava massid voolasid omas rahulikus tempos jõe poole. See oli looduse ime nii ohutul kujul kui ohutu üks vulkaan üldse olla saab. Elu võimalus! Elu võimalus, millest meie osa võtta ei saanud- teed pandi kinni.

Istusime ja vaatasime lummatult läpakatest uudiste erisaadet, kui korraga ilmus pilti keegi eesti korvpallur. No mida! Ei ole lihtsalt võimalik! Üks asi on vaadata, kuidas hulk võõraid islandlasi vulkaani juures ringi tatsab, aga hoopis midagi muud ja ausalt öeldes vihale ajavat on see, kui reporter hakkab intervjueerima vulkaani juurde matkanud teist eestlast. See oli hetk, mil minu mõõt täis sai ja ma ära magama läksin. Jah, ei saa salata, kadedus tahtis hinge seest süüa.

Järgmisel päeval püsis teede olukord sama. Võimud palusid tungivalt mitte minna ja nii võtsime Katrina ja Pauliinaga ette parima alternatiivi, mis siin käe pärast oli ning läksime Laugarvatni Fontana nimelisse spaasse. Nagu kõik kuumaveeallikatele ehitatud basseinid, mida ma siiani kohanud olen, nii oli ka Fontana muidu tore küll, aga ilma katuseta. Riideid sai ikka siseruumis vahetada ja see ala oli isegi päris peen koos kõigi külastajatele mõeldud luksuslike öko šampoonide, palsamite ning isegi kreemidega. Kreem oli vist mu lemmik osa sellest päevast…

Väljas oli väga ilus, basseine igale eri maitsele, samuti 70ne kraadine soome saun ja kolm erinevat munahõngulist aurumaja, mida oleks veidi veider aurusaunadeks nimetada. Eestlasena nautisin ma leilisauna isegi rohkem kui kõiki neid kuumaveega basseine. Siin sai vähemalt aru, mis toimub, kus on soe, kus külm… Aga vaat kui jahtuda tahtsid, siis läks asi hapuks kätte ära, sest õues oli jälle kena koerailm. Sadas vihma, puhus tuul, mis hetkega kerest läbi tõmbas. Nii tuli ruttu jälle basseini silgata ning enese keetmist jätkata. Hakkas palav, siis ajasid end rohkem veest välja, oli külm, vajusid alla poole.

Mõnele inimesele selline sulistamine kindlasti sobib. Mulle ka sobiks, kui ainult mu immuunsüsteem suudaks sellele vastu pidada. Esmalt hakkas temperatuuride vahest jälle pea valutama, koju jõudes tundsin, et olen veidike külma saanud.

Parim ravi iga halva asja vastu on hea toit. Olin eelmisel pärastlõunal küpsetanud suure kuhja lihapalle ja nüüd oli aeg nendega natuke maagiat teha. Ma ei tea, kas armas lugeja on kunagi IKEA ehk siis rootsi lihapallikastet söönud, aga ma pean ütlema, et olen sellest juba kaks aastat vaimustuses. Selguse huvides olgu siis mainitud, et ma olengi ainult korra elus IKEAs käinud. Mitte šoppamas, oo ei, mu kallis sõbranna Sarita viis mu sinna lõunatama. IKEA lihapallid pidid olema toit, mida tema sõnul iga inimene vähemalt korra elus proovima peab. Rohkem polnud ma neid saanud, aga juba Islandile tulekust saati oli isu päris kõva. Leidsin ka IKEA enda retsepti, jälgisin seda nii hästi- halvasti, kui mul olemas olevate ainete piires võimalik ja teate, tulemus tuli täpselt õige!

Kõht oli täis, meel hea ja uni tahtis peale tulla. Plaan oli korra kõrval maja rahvale tere öelda ja põhku pugeda. Tegelikkuses aga olid Alda ja Jon jutu tujus, välja toodi järjekordne läpakas koos lõputut laavavoolu kajastava videopildiga, kallati veini ning vesteldi maast- ilmast kuni hilise ööni.

Pühapäev on ka Islandil püha päev, mida me tähistasime kõiksugu küpsetistega. Hommikuks tegi Katrina Šveitsi patsisaia, Jon lisas lauale Islandi kohvisaia ehk siis martsipani ja šokolaadi tükkidega rullbiskviidi moodi küpsetise. Kõht täis, hakkasime leiba tegema. Taina tegu on vist kõigi leibade puhul üsna sarnane: ikka rukki jahu, siis veidi nisujahu, soodat, soola, suhkrut ja hapupiima. Peale seda, aga pööratakse siin kõik pea peale. Ei ole leiva vormi ja kuulge, no mis ahjust te räägite? Islandi leib läheb sinna samasse järvemutta, kus me varemalt mune keetsime. Ainult natuke veepiirist kaugemale, sest leib tahab pigem küpseda kui keeda. Siiski, olud on vedelad, mis tähendab, et need samad kolm kartongpakki, kus oli enne piim, said nüüd taignaga täidetud. Siis kõvasti teibiga kinni ja toidukile ümber. Siis kõik kolm pakki omavahel teibiga kinni ja kilekotti, mis sai ka kinni tõmmatud, et kõige lõpuks veel ühte kotti minna. Valmis.

Meie neljane eesti naiskond vaatas seda teatava kahtlusega. See tundus sama jabur nagu kilekottidest sauna ehitamine, aga et kohalikud olid kindlad, et just nii see käib, ei hakanud ka meie vaidlema vaid võtsime leivad hellalt sülle ning suundusime järve poole. Island pole katoliiklik maa ja siin pole teatavasti kunagi Neitsi Maarja kujuga laavavoolu peatatud, aga kui me oma leiva, labida ja Gullkistani lipukesega järve poole matkasime, meenutas see mulle tugevalt filmides nähtud protsessioone. Vihma kallas, järv oli hall ja kurjakuulutav, aga meie läksime vapralt oma leivaga edasi, et see 24ks tunniks maha matta.

Augu kaevasime kõik koos hoolega valitud asupaika, kus maast kerkiv aur lubas oletada allikakohta. Kellegi tundmatu kividega tähistatud kaevekoht lubas oletada, et meie polnud sel päeval esimesed leivategijad.

Õhtul sai natuke meisterdatud. Esmaspäeval ootasime kahte kooligruppi Kristeli juhendamisel endale taimedest maske tegema ja ma andsin näidiste tegemisel ka oma panuse. See oli tore nokitsemine erinevaid looduslikke materjale, oksi ja lambavilla ning puukoort kokku sobitada. Mässasin sellega õige tükk aega, aga ikka jäi selline tunne, et tahaks veel midagi teha ja nii ma lõikasin endal juuksed ära. Olgu, see oli nüüd nali. Ma läksin koju ja lõikasin tõesti juukseid tüki lühemaks, aga see mõte oli mul tekkinud juba mitu päeva tagasi, kui Kristel ühe hiljuti joonistatud autoportree peale arvas, et see kujutab mind lühikeste juustega. Tegelikult olid juuksed kinni, aga see mõte, et mis siis, kui need oleksidki peaaegu lühikesed, ei andnud ikka asu ja nii saidki käärid kätte võetud. Siuh- sauh mõlemalt poolt maha ja siis pärast Mette aitas veidi otsi tasandada. Tulemus meeldib mulle, pole oma kümme aastat end sellise soenguga näinud. Neljandas või kolmandas klassis lõikasin ka korra juuksed lühikeseks, aga siis oli tukk ka ja kuidagi tekkis selline õudne potisoeng, mille pärast oli mul siiani tõsine hirm lühemate juuste ees. Mul on hea meel, et sellel minna lasin.

Esmaspäevane maskide töötuba oli väga vahva. Lapsed olid agarad ja see, mis jäi keelebarjääri taha, sai ületatud viipekeele abil. Peamiselt oli pisematel inimestel vaja, et ma neid kuuma liimiga aitaksin, et nad saaks oma lehekesi ja oksi ohutult maskile kleepida. Sellest palvest pole õnneks raske aru saada. Ainsaks tõrvatilgaks oli järjekordne magamata öö. Tuul tahtis hinge seest süüa. Meie majakese seinad on üsna õhukesed ja kuigi välisseinad on tublisti soojustatud ning tegelikult täiesti asjalikud ning küllap ka hästi tehtud, kostab kõik läbi. Enam ma isegi ei kartnud, lihtsalt tüütu oli.

See väike paus, mis kahe grupi vahele jäi, möödus kenasti tukastades. Suuremad olid ka ise asjalikumad, nemad liimimisega väga abi ei vajanud, küll aga oli neid kõiki tohterdada tarvis, sest iga viimane kui neist suutis endale liimi sõrme peale lasta. Seletad küll, et kohe, kui läheb jooksed vetsu ja lased seni vett peale, kuni ei kipita, aga see oli neile nagu kärbse pinin. Nad said minust aru küll, aga see ei tulnud neile nähtavasti meelde kui õnnetus päriselt käes oli.

Sel ajal, kui meie lastega mässasime, hakkas õues lund sadama. Seda on nüüd tulnud natuke iga päev. Pole mingit suurt ja paksu lumekihti, nii et kelgutada ei saaks, aga siiski piisavalt, et kõik oleks valge. Vahepeal tuleb lörtsi ka. Paistab, et Islandil on seda aknast vaatamise ilma päris palju.

Lörts, vihm, lumi, lumi, veel lund ja siis natuke rahet ka, aga meie maa sees küpsevat leiba see ei seganud. Kella viie ajal sündis ime: Alda kaevab maa seest leiba, sooja leiba, mõtelge! Ma olin seda sama stseeni näinud ka Netflixi sarjas “Down to Earth”, kus Zac Efron ja Darin Olien põhimõtteliselt selles samas kohas leiba maa seest välja kaevavad, aga oma silmaga oli selle nägemine ikka midagi täiesti muud. Siiski, soovitan sarja esimest osa kõigile huvilistele, sest kui mina jagan ainult omi muljeid, siis nemad räägivad seal natuke asjalikku juttu ka, kui ma õigesti mäletan 😉

Koju minnes tuli jälle Juhan Liiv mõtteisse. Alda lõikab piimapakist välja leiba, sooja leiba, mõtelge! Ja no tõesti, oli soe leib! Oli soe, ilus, küps, kuldne leib, mis maitses nii magus ja hõrgutav ning uskumatul kombel ka täitsa tuttav. Minu vanaema on leiba teinud nii kaua kui ma mäletan. Täiesti teistsugune leib, juuretise ja leivaastja ning ikka ahjus küpsetamisega, aga soojana… Soojana oli nende kahe leiva maitse nii tuttav, et oma võist tilkuvaid sõrmi limpsides võisin peaaegu kujutleda, et ma istun hoopis oma vanavanemate köögis ja söön endale küpsetatud leivaparti.

Piimapaki kuju küpses ka leivale sisse 🙂

Lõpetan tänase toidublogi luuletusega. Üks neist kolmest Liivi luuletusest, mis mul juba aastaid peas on. Me kõik teame seda luuletust ja midagi uut selles ei ole, aga siin Islandil tuleb see mulle erinevates olukordades üha uuesti ja uuesti pähe, omandades kümneid uusi tähendusi. Kasvõi siis, kui vaatan õues üha jätkuvat lumesadu. Või murran enesele suure tüki sooja leiba.

Rändaja

Juhan Liiv

    Tulin linnast. Lumesadu.
    Tööd ei leidnud kusagilt. --
    Lumesadu. Jalad väsind.
    Läbi, läbi näljane.
    
    Kuskil teed, ei tulekiiri,
    aeg ju hiline.
    Ennäe! tulukene siiski
    vilgub viimati.
    
    Koputan ja astun sisse --
    lahkelt lahti tehakse.
    Tüdruk võtab ahjust leiba,
    sooja leiba -- mõtelge!
    
    Soe saun ja lõhn nii armas. --
    Tühi kõht. -- «Kas soovite,
    külamees, vast sooja leiba?»
    Murdis tüki minule.
    
    Suure tüki sooja leiba!
    Oh küll maitses magus see!
    Soe leib ja soe süda,
    perenaine tasane.
    
    «Kust sa tulid, kuhu lähed?
    Kas sul naine, võõras mees?»
    Sealt ma tulen, sinna lähen,
    olen vaene reisimees.
    
    «Mitu venda sul või õde?
    Isa, ema elavad?»
    Mina üksi! Kibe tõde,
    kõik nad ära surivad.
    
    «Tibi-tibi, tibi-tibi --
    suurem neist on kukeke.
    Mul on neli kanapoega,
    jutt neid ajas ülesse...»