„Miks sa enam blogi pole kirjutanud?“ küsis sõber Jaanilaupäeval lõkke ääres. Vastasin naerdes, et pole ju enam põhjust, olen ammu Islandilt tagasi. Selleks korraks on suur reis reisitud ja mis ma oma argipäevast ikka kirjutan. Vestluskaaslane aga ajas vastu, et no mis, tema küll loeks. Kirjanikuna pole midagi olulisemat sellest, et oleks vähemalt üks lugeja. Kui see on olemas, siis võib kirjutada küll. Oma poeskäigud ja pidžaamapeod, jalutamised ja päikeseloojangud jätan siiski enese teada, aga eks see ju tõsi ole, et uued seiklused ei pea alati kaugelt algama. Need on siin samas olemas ja just märkamine on see, mis aitab neid ka lastelaste tarvis meeles pidada.
Niisiis, kui me 13. juuli koos Daisyga Viljandi bussijaamas kotte Meeri autosse vinnasime, oligi selge, et nüüd läheb lahti. Seiklus ja jälle uut moodi, sest kuigi automatkadel on ennegi käidud ja telgis magamine pole meile kellelegi midagi uut, siis ilma ühegi „suure inimeseta“ polnud mina veel mitmepäevast käiku ette võtnud. Arvatavasti sel lihtsal põhjusel, et minu sõprusringkonnas pole keegi eriti lubade tegemisega kiirustanud ja varem pole lihtsalt omal käel minekuks ei võimalust ega initsiatiivi olnud. Nüüd oli. Olime koos kalli venna Meeriga (loe täditütrega) juba ammu plaaninud tubli käiku Rummu karjääri juurde. Kuna see on täitsa omajagu sõitu, otsustasime, et läheme siis juba pikemale matkale ja tutvume ka mõne teise Loode-Eesti vaatamisväärsusega. Siiani polnud me sinna kanti veel sattunud.
Teisipäeval alustasime Viljandi lossimägede ja vanalinnaga, kahe ajal liitus meiega kamba viimane tubli liige Kadi, et kõik koos Laitse lossi poole teele asuda. Arusaadavatel põhjustel on automatka esimene pikk sõit ikka see kõige toredam. Plaadid on veel läbi kuulamata, jutud rääkimata. Auto puuduv konditsioneer ega reisikaaslaste erinevad iseloomud ei häiri veel kedagi ja nii võib õnnelikult oma lemmiku poistebändi armastuslauludele kaasa üürata. Selles osas filmid ei valeta. Sihtkoht on oluline, aga kui tuju on hea ja nälg ei näpista, siis on jube tore olla DJ ja kaardilugeja, fotograaf ning meelelahutaja… Konstantselt lahtised aknad lausa anuvad käsi välja sirutama ja kui siis veel laulusalm ütleb, et tantsime terve öö maailma parima laulu järele, siis polegi midagi vastu vaielda.
Laitse loss tervitas meid muinasjutulise fassaadi ja erootilise aktinäitusega. Tegelikult poleks meie sugustel vaestel seljakotireisjatel sinna üldse asja. Seda ei öelnud mitte lahke teenindaja, kes lubas meid lossis ringi vaadata, vaid peenete nikerdustega terrassil einestav proua, kelle pahakspanev pilk mu paljast kõhtu kõrvetas. Ehk on isegi hea, et meil polnud plaanis ei Laitses paiknevasse hotelli ega restorani pikemaks jääda. Muidu oleks vaene proua ehk söögi isust hoopis ilma jäänud.
Nende tarvis, kes kannavad kaela ümber päris pärlitest kee asemel fotoka rihma, on Laitse lossi kõrval Tuhande tuti labürint. Esmapilgul väike ja kergesti läbitav labürint osutus minu jaoks tõeliseks proovikiviks. Keskpunkti leidsin ilusti, aga teisele poole ehk lõppu enam välja ei saa. Üllatavalt tore ajaviide on see organiseeritud ekslemine.
Meie tubli plaan nägi edasi ette Keilas poe peatust. Kui kõik läheks plaani järgi, oleksime Keila Selveris auto süüa täis ladunud (nii palju, kui kottide, telgi ja muude hädavajalike pampude vahele üldse mahtunuks), aga paraku pole nii kuuma ilmaga varude tegemine eriti mõistlik. Seega piirdusime võileiva ja salatikraamiga ning lisasime järgmise päeva kavasse Paldiski, et toidumoona juurde osta.
Keilast kiviviske kaugusel ootas meid esimese päeva tipp, milleks oli Keila juga. Põua tõttu oli vett jões küll vähem, kui tavaliselt, aga fotohimulise turisti seisukohast oli see pigem pluss kui miinus. Meie poosetamise plats oleks tavalises olekus täiesti vee all.
Ka siin tabas meid üllatus nii teisel pool jõge ilutseva lossi, kui ka meeldiva pargi ning Meremõisa tehisvaremete näol. Minul endal polnud Keila-Joa osas väga suuri ootusi, aga tegelikult oli tõesti tore. Just tänu sellele, et sai ka õhtuvalguses jalutada ja ilusat maastiku imetleda. Kõige olulisemaks osutus tegelikult aga parkla serval olnud kaart, tänu millele sai lahendatud üha pakilisemaks muutuv küsimus: kus ööbida?
Selgus, et vaid paari kilomeetri kaugusel on maastikukaitsealal RMK Meremõisa telkimiskoht. Kohe kivi langes südamelt, sest maastikukaitsealal on ilma telkimisalata telkimine keelatud. Esimene ööbimispaik võttis endas kokku kõik selle, mille pärast üldse suvel minema peab. Metsaalune sinetab praegu mustikatest, mändide vahel on õhk mõnusalt puhas, mere ääres aga kõditab õrn tuuleke põlenud õlgu. Meremõisa rand on kivine ja kui vetikaid ei karda, saab praegu ka korralikult ujuda. Ma ei mäletagi, millal ma viimati meres ujumas käisin, eriti nii pikalt. Vesi oli soe ja loojuva päikese karva roosa. Sel ajal, kui mina ujusin, ronisid kaaslased kivide peal. Õhtu ainuke tõeline möödalase tuli sellest, et otsustasin oma mitmekümnemeetrisest peatuskohast nendeni ujuda. Ei, ujuda ma oskan, see oli ainult puhas rõõm, aga vetikad unustasin ära. Rohelised vetikad on üsna okeid, aga kivide ümber vohav must vetikas ajab oma võimalike ogaliku laipade, teravate kivide ja eelkõige lihtsalt teadmatusega judinad peale küll. Minu esmane hale vastikuse karjatus valmistas nii mõnelegi nalja, mis sellest, et teised poleks vist üldse vetikatest läbi saanud. Mida kõike küll vastikus muidu vapra inimesega teha võib…
Lõpuks sain siiski teistega ühineda, millest oli kõigile palju rõõmu. Kivides ja meres, selles koosluses kohe on midagi, mis paneb lustima, naerma ja naljatlema. Nii sai meist kahekordne perekond: kuna meie Meeriga vastutasime autos olles marsruudi ja sõitmise eest, siis sõidu ajal olime meie lapsevanemad, aga kaldal selgus hoopis, et perepuhkusest on saanud Luna Lolita ja Hans Helmuti mesinädalad. Lisaks oli kaasas Hansu vend Hendri Herbert ja pruudi isa Lurih. Privaatsuse huvides jäägu see iga lugeja mõistatada, kes keda etendas.
Kuidagi ei tahtnud rannast tagasi metsavahele minna, aga väsimus tikkus peale ja järgmise päeva hommikusöök ootas tegemist. Kuidas sa lahendad olukorra, et sool jäi koju? Lihtne: pese kurki- tomatit merevees. Olgu, tegelikult loputasime need siiski ka korraliku puhta veega üle, aga vähemalt teoorias oli see hea plaan. Segatuna kiirnuudlite ja hapukoore- majoneesiga, saab nii väga hea salati. Kuna tomati hakkimine käis pimedas käsikaudu, siis ei saa kindel olla, et meie hommikusöögis ka mõnd proteiini või tselluloosi lisandit polnud.
Päris öö saabudes tabab vist küll iga matkalist küsimus, et mida me küll ometi teeme? Telgis magamine on jälle üks selliseid romantilisi ideid, mis koduseinte vahel kõlab suurepäraselt, reaalsuses aga ei saa ma vist mitte kunagi esimesel ööl telgis normaalselt magada. Alguses ei tule uni, siis kui lõpuks magama saad, tuleb kellelgi janu või põiekas ja kõik algab jälle otsast peale. Jah, kirja panduna on see kõik kole, aga juba neid sõnu trükkides kisub suu muigvele. Ilmselgelt ei jää see mu viimaseks telkimiseks.
Minu jaoks on uni alati olnud pigem müstiline kulli ja kirja viskamine, kui kindel lubadus, et iga hommik peab saabuma peale korralikku magamist ja seega ei lasknud ma end kehvast ööst morjendada. Jätsin teised, kes polnud kusjuures sugugi rohkem maganud, telgi juurde uimama ja urisema ning nautisin randa. Eduka matka tarvis on võimalus distantseeruda ääretult oluline. Siis on pärast jälle tore teistega ühineda.
Teise päeva kava oli suhteliselt kesine. Kaardi pealt tunduvad vahemaad poole pikemad kui reaalsuses ja nii olid meie ainukesed kolm plaani Leetse mõis, Pakri majakas ja Paldiski pank. Pärastlõunaks olid mõlemad nähtud, lisaks veel täiesti kuival Treppoja, mille kohta eelmisel päeval lugesime. Sel päeval olin roolis mina. Esimene kord sõita viie käiguga autoga mis, nagu võib arvata, tekitas oma jagu segadust. Käiguvahetus erines mõneti harjumuspärasest, lisaks istus auto omanik kõrval ja võpatas iga mu äkilisema liigutuse peale. Sõit kujunes meie mõlema jaoks pingeliseks ja nii otsustasime Paldiski panga juurest jala tuletornini minna. Majakas paistis meile ilusti kätte, pangapealset rada pidi polnud ka eksimist eriti karta. Ah ja, Leetse kohta nii palju, et varemed on küll kenad, aga minna tasub ainult nendel, kes on nõus natuke keelde eirama. Sõit on sinna kehv ja koha peal kuulutavad suured sildid, et kõrvalised inimesed pole teretulnud. Lisaks on kusagil ka videovalve. Mina olin seda meelt, et sülitaks keelule ja vaataks ringi, kui juba tulnud olime, aga ülejäänud kaaskonna kategoorilise keeldumise tõttu ei jäänud muud üle, kui piirduda kahe pildiga. Ka nende eest sain kõvasti pähe. Oh jah.
Mis ma nendest erinevatest inimestest rääkisingi?
Pank ja majakas olid mõlemad vägevad. Eriti toredaks tegi majakas käigu kohatud soome vanapaar. Purjetajad, väga jutukad inimesed, tänu kellele omandasid abstraktsed saared- poolsaared reaalsete paikade nimed.
„See seal on Naissaar. Ma tean seda paika läbi ja läbi, olen siitkandist juba sellest ajast purjetanud, kui Eesti taasiseseisvus. Osad ütlevad küll, et Soome pool on meeleolukam, aga mina arvan, et…“
Lisaks oli majaka tipus paar kraadi jahedam, kui maapinnal (pluss kolmekümne kolmega omandavad juba paar kraadi ning tuul suure tähenduse).
Tagasiteel pöörasin jälle pruuni sildi järgi teelt maha, et näha Peeter I merekindlust. Alguses tundus, et oleme vist vales kohas, sest ühestki hoonest polnud märkigi. Alles siis, kui õnnestus leida teabetahvel selgus, et meid ümbritsevad paekaldad on inimeste pool pangast välja raiutud ja on mõeldud kindluse müürideks. Esmapilgul üsna suvakas koht, aga koos kontekstiga väga märkimisväärne.
Paldiskisse jõudsime poole nelja ajal. Meeri oli kindel: randa! Kohe randa! Aga kuigi ma merd armastan, siis veel enam armastan ma kultuuri. Polnud hästi mõeldav, et me oleme küll Paldiskis, aga lihtsalt ei vaevu linna ennast üldse nägema. Nii tegime me Daisyga väga vaenuliku sammu ja läksime ära sõidu asemel jalutama, sihtkohaks Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Ülejäänud kaaslased lahutasid meelt muud moodi.
Ega peale Adamsoni ateljee Paldiskis suurt muid muuseume polegi, aga selle eest on kõnealune ateljee kunsti sõbrale küll igati soovituslik peatuspaik. Ei skulptuure ega maale pole just ülearu palju, aga maja ise on toredate vimkadega ja jutustab lihtsalt ning ilusalt Amandus Adamsoni loo, kes on Eesti kunstiloos väga olulise tähtsusega skulptor. Fotoalbumid ja armastuslugu mehe ja tema teise abikaasa vahel on tore lisa klassikalisele taieste vaatamisele. Saime muuseumist Daisyga kena laadiva elamuse, mida suurendas Paldiski omamoodi võlu. Ka meie kambalised olid jälle puhanumad ning et kell oli vahepeal poole kuue peale nihkunud, siis ei olnudki enam nii vara Leetse telkimisala otsima minna.
Nagu eelmiselgi päeval, oli õige RMK koht juba enne meid hõivatud, kuid selle vahetus läheduses ootas suure männi all kena plats just täpselt meie telki. Koht oli isegi ilusam, kui Meremõisas, telgi uksest avanes vaade merele. Kõik olnuks super, kui parmud poleks püüdnud meid puht elusast peast ära süüa. Kui väsimuse ja palavaga saan ma täitsa kenasti hakkama, siis parmud, ussid ja kaanid on elukad, keda ma kohe silma otsastki ei talu. Paar parmu, neist suudan üle olla, aga terve parv parme on liiast. Põgenesime merre end värskendama, aga erinevalt Meremõisast on Leetse kallas nii kivine, et sügavama koha leidmine osutus täitsa keeruliseks. Esimene pool tundi olin valmis jala Tallinna kõndima ja endale mõne päris öömaja vaatama, nii ebameeldiv oli see pidev hammustamine. Tuju ei parandanud ka kalli nõo soovitus, et kui ma vihaseks saan, et siis olgu ma lihtsalt vait ja hoidku oma pahameel endale, me ei hakka kindlasti uut kohta otsima ja üleüldse, saagu ma üle. Mina pole see inimene, kes vihastades vait on. Või kui olengi vait, siis on mul supervõime isegi vaikus karjuma ajada, nii et kui ka ma ise suud lahti ei tee, siis mind ümbritsev õhk muutub radioaktiivseks.
Kui mina vihastan, siis on kõige parem lihtsalt ära minna ja seda ma ka tegin. Pakkisin omad joonistamise asjad kotti ja hakkasin randa mööda minema. Parme jäi vähemaks, nii et pikkade pükste sääred sai isegi ülesse keerata. Iga sammuga enda ja laagriplatsi vahel, vähenes mu soov kellelegi virutada ja selleks hetkeks, kui endale kaldasopi taga ühe suure kivi varjus istepaiga leidsin, olin jälle mina ise.
Alguses joonistasin, pärast jalutasin ka teise rannasopi taha, et leida eest juba hommikusest tuletorni juures käigust tuttavaks saanud tuulikud. Hetke pärast lisandusid, justkui muinasjutus, kolm ratsanikku hobustel. Meeldivaid asju tehes ei panegi tähele, kuidas aeg lendab. Jäin ära päris pikaks, tagasi jõudsin alles poole üheksa ajal. Korjasin veel teelt oksi, et lõket teha (kolmapäeval oli menüüs seljanka). Tegelikult olin üsna kindel, et kaaslased on juba tule üles teinud või vähemalt hagu korjanud, sest viimasest söömisest oli juba kõvasti aega möödas. Kohale jõudes leidsin tühja lõkkeaseme ääres istuvad Kadi ja Daisy, Meerist ega lõkkest polnud jälgegi. Ajasin tüdrukud maast lahti, et hagu juurde saada. Meie tegevus paistis otstarbekana täpselt selle hetkeni, mil Meeri naastes moka otsast poetatud fraasiga kogu ettevõtmise hukka mõistis.
„Sellest on küll supi soojendamiseks vähe.“
Tõime siis RMK platsilt mõned päris halud, et oleks korralik lõke. Tagantjärele tarkusena olnuks igal juhul mõistlikum esmalt peenikesed oksad põlema saada ja alles seejärel suured halud peale panna. Nüüd aga taandus kõige suurem asjatundja meie lõkke juurest pärast paari ebaõnnestunud katset, jättes ülejäänud kolm seda suurt hunnikut põlema saama. Tund aega ja pool pakki tikke hiljem tuli mulle pähe autost meie reisiplaanide kaustik ära tuua ja mõned kooli aegsed bioloogia- keemia lehed tule hakatuseks annetada. Siis lõpuks saime ka lõkke põlema. Kuid ega siis lõkke põlemisest veel toidu soojendamiseks piisa. Kui puuduvad sobivad oksad ridva või potile jalgade ehitamiseks, siis tuleb oodata, kuni tekivad söed. Selleks ajaks oli kell pool kümme ja nälg näpistas tugevalt juba kõigi kõhtusid. Kuid teha polnud ka midagi muud kui lihtsalt oodata. Vähemalt olid parmud magama läinud, nii et saime rahulikult lõkke ääres istuda. Nälg või ei, mere ääres tule tegemine on tegelikult juba omaette väärtus. Kui aeg väga igavaks läks, tõin seljakotist mängukaardid ja siis saigi juba supi keema tõsta.
Kaks tundi võttis see nali aega ning ilma leiva ja kirssideta oleksin vist tegelikult näljaseks jäänud, sest üks purk seljankat võib ju kirjade järgi neljale sobida, aga seda ainult siis, kui supile ise liha lisada. Siiski läksin ma magama rõõmsana ja uinusin õnneks ruttu. Aega läks, aga me saime lõkke süüdatud ja esimese korra kohta oli seegi saavutus 😀
Viimane päev saabus minu jaoks varakult. Uni läks ära juba kaheksa ajal, aga et magasime sel korral kallaku tõttu pead ukse poole, polnud mul võimalik teisi äratamata välja minna. Õnneks oli mul raamat kaasas, nii et ootamine väga igavaks ei läinud, kuid ebamugav oli siiski. Kui lõpuks ka teised liigutama hakkasid, siis ma suisa viskusin telgi ukse vahelt välja. Värske õhk oli taevalik ning ees ootas matka viimane, kuid see eest oodatuim päev.
Esialgse plaani järgi oleksime me sel öösel Rummu lähedal telkinud ja alles reedel tagasiteed alustanud, aga juba meie esimeses peatuskohas, milleks olid Padise kloostri varemed, sai selgeks, et selle kuumusega me päev otsa Rummus olla ei jaksa. Kuid elamus oli sellegi poolest vinge.
Esimene pilk Rummule avanes Padise kloostri ainsast säilinud tornist. Horisondil kerkis männimetsa vahelt välja Eesti tasase maastikuga sobimatu hele ja sakiline mägi. Jällegi olid kohad üksteisele reaalsuses lähemal, kui kaardil. Tavaliselt on vist vastupidi… Kuid seda, kui lahe on Rummu inimtekkeline karjäär tegelikult, sai muidugi teada alles kohapeal.
Läbipaistev helesinine vesi ümbritsemas pooleldi vee alla vajunud vangla hooneid, kõrvuti heleda võlumäega. Inimesi oli küll päris palju (miks see meid ometi üllatas?), aga tegelikult jäi kaugemal kõigile ruumi. Vesi on ju väga sügav, kohe kui lastel enam jalad põhja ei ulatu, jääb ka suurem osa massist pidama. Käisime Meeriga esmalt ujumas, et inimlikum tunne tuleks ning seejärel võtsime ette matka mäe otsa. Ma aina räägin mägi ja mägi- seda mitte kõrguse vaid hoopis tunde pärast. Mäed on lauskmaa elanikule midagi püha ja müstilist ning niisuguseid asju ei saa puhta loodusteaduse abil olevaks või olematuks teha. Rummu mäel ei jää puudu ei tundest ega vaadetest ja mis peamine, sinna otsa saamine nõuab kohe päris matka. Alla saamisest ei hakka parem rääkimagi. Ütleme lihtsalt nii, et hea, kui läheb ees keegi, kellele vajadusel toetuda.
Järgmine kord oleks tore Rummus snorgeldada või läbipaistva põhjaga lootsikus üle järve siuelda, et järve Atlantiselik osa samuti paremini ära näha. Praegu käisin paar korda vee all ja isegi ilma prillideta oli see väga vinge!
Niisugune väike seiklus siis sellest suvest. Kirja panduna ei kõlagi nii hirmus eriliselt, aga vast jutustavad pildid sellest, mis sõnades puudu jäi. Eelkõige meenutuseks iseendale ja neile vapratele kolmele seltsilisele, kelleta meie Loode- Eesti seiklus oleks olemata. Peale selle aga saab siit ehk mõni teinegi innustust oma väikeseid, suuri või veel suuremaid juhtumisi kirja panna. Päevikusse, blogisse, pildiraamatusse- ega vormil polegi vahet, peaasi, et ise ilusaid aju ära ei unustaks. Suve ei saa purki panna, hoidistada ega külmutada, aga vähemalt saab esimese emotsiooni üles kirjutada. Siis on hea talvel, kui meel läheb nukraks ja kõik elamist väärt tundub nii kaugel, teha lahti purk suvist moosi ja sinna kõrvale meenutada, et tegelikult on ju käidud, on nähtud ja igasugu vahvaid asju tehtud.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 