Filmilikud hetked

Laupäeva hommik võis ju leida kogu meie kamba uimase ja väsinuna, aga juba keskpäevaks rivistusime kõik vapralt maja ette, et nüüd juba legaalselt koos kõrval maja tüdrukutega kokku saada ja poodi minna. Poe kogemus on siiani nii valus, et ei taha sellest pikalt kirjutada. Olgu, olgu, see oli nali. Valus oli see ainult rahakotile ja sedagi mitte ainult Islandi hindade vaid ka minu enda rumaluse pärast. Mitte keegi ei käskinud mul tulla siia kaks kätt taskus ilma šampooni, palsami ja duššigeelita. Kui kunagi pikemaks ajaks Islandile tulla, siis kindlasti tuleb sellised asjad kodust kaasa võtta. Minu vabanduses on see, et Šotimaal oli nii kena valik ja hinnad samuti toredad, nii et sain koha peal suurema valiku kui kodus. Siin aga vaatas mulle riiulilt vastu viis erinevat pudelit, mille vahelt tuli nüüd valida. Hind siis samuti külapoele vastav. Muus osas oli šoppamine suhteliselt lõbus, sest näiteks jahu ja mõnede teiste kuivainete ostmisel tuli lihtsalt paki peal oleva pildi järgi pakkuda, millega tegu. Minul läks õnneks, Pauliina aga sai loodetud maisipudru asemel maisitärklise. Võõra maa rõõmud.

Munad sisse…
…ja keema!

Teine tore põhjus poes käimiseks oli meie pärastlõunane piknik, mis väärib omaette tähelepanu. Värskes õhus söömine on alati tore, aga kui piknikukraami saab valmis keeta kuumas järvemudas, siis see on hoopis vägevam elamus. Laugarvahtn´i nimega puutusin mina esmalt kokku Netflixi sarja “Down to Earth” esimeses episoodis, kus siia sama järve äärse maa sisse kaevati auk, et küpsetada kohalikku rukkileiba. Kuidas see võimalik on? Kuskil 700 meetri ulatuses on meie järve ääres kuumavee allikad. Kõige vingema allika juurde on rajatud väike spa, aga selle kõrvale jääb veel kena rannatriip, kus kõndides lähevad saapa tallad soojaks ja mõnes kohas järvepind lõbusalt mullitab. Keegi hea hing oli ühe niisuguse mullitava paiga juurde pisikese basseinikese kaevanud, mis nüüd toimib pidevalt keeva katlana. Nii ei jäägi üle muud kui pista aga muna vette ja lase 12 minutit keeda. Tulemus on igati suurepärane ja isegi maitsvam kui tavaline muna. Samas, see on arvatavasti täiesti subjektiivselt ainult minu arvamus, mis põhineb tõsiasjal, et sööma hakates oli mu kõht kohe päris tühi. Oh, ja muidugi veel sinine taevas ja kauguses kumav päikesepaiste! See mõjus lausa uskumatult laadivalt, kui esimest korda selle siin oldud nädala jooksul ei olnudki ilm kurjakuulutavalt sombune.

Pilved on, aga niisamuti ka taevas

Meie eine oli meeldiv ja sõbralik, tore oli kolme ülejäänud kunsti- ja kirjanduse viljelejaga lähemalt tutvuda. Aeg läks märkamatult ja nii ei pannud kontidesse pugevat külma tähelegi. Lõpuks viie ajal tagasi jõudes oli kohe päris jahe. Paistab nagu oleks Island meelega nii disainitud, et kuna siin võib kergesti külm hakata siis vähemalt on ka soe vesi kohe omast käest võtta. Lubasin endale ühe pika kuuma dušši- luksus, millest ma Eestis tavaliselt hoidun. Täpselt ei tea kunagi, aga omaette tore on mõelda, et kui ma poleks juba kella kuue ajal peale pesu pidžaama pükse jalga tõmmanud, võinuks see õhtu kujuneda teistsuguseks. Mitte halvemaks või paremaks, aga eks muuda iga pisidetailgi seda, kuidas meie ettevõtmised mällu talletuvad. Minul on eilne meeles järgmiselt: kui olin eelmise päeva pildid ära sorteerinud ja blogi postituse valmis teinud, hakkasin kooki küpsetama. Katrin, Gullkistani peamajas elav Austria päritolu kirjanik käis veel ütlemas, et kuna õhtu on jahe ja taevas endiselt selge poolne, siis võime õhtul virmalisi näha. Tänasime teda info eest ja jätkasime omade toimetustega. Mette läks stuudiosse, mina segasin tainast, et pühapäevaks plaanitud suurel ühisel lõkkeõhtul saaks mõnusasti grilli kõrvale ka kooki süüa. Teised pole juba üle kuu aja kooki saanud ja läksid sellest mõttest päris elevile.

Olin üle pika aja majas üksi. Ümisesin kaasa valjusti mängivatele hittidele ajast, mil ma alles algkoolis käisin ja keerutasin aeg ajalt kausis liikuva puulusika kõrval ka iseennast. Korraks käis küll peast läbi, et virmaliste võimalust arvestades võiks äkki kampsuni alla ka särgi tõmmata ja korralikud püksid otsida, aga mu privaatne kokanduspidu oli liiga lõbus, et seda ideed pikemalt kaaluda. Korraga pöörasid maja ette auto tuled ja ukse tagant hakkas kostma kobistamist. Mul oli hea meel neid näha. Kell hakkas saama kaheksa ja Pauliina oli juba lõuna ajast saadik ühe kuuma jõe ääres kohatud kohaliku vene noormehega road tripil. See kõlab niimoodi mustvalgelt kirja panduna kohutavalt ohtliku ja vastutustundetu tegevusena, et mis mõttes, läks lihtsalt võõraga sõitma. Eks see natuke oligi risk, aga et meil oli poisi number ja plaanidest saladust ei tehtud, lisaks põgus tutvus eelmisel päeval, mille järele Šaša tundus täitsa tubli noormehena, siis ei hakanud keegi sellest erilist numbrit tegema.

Igatahes nüüd oligi Pauliina tagasi. Ainult et tema järel astus tuppa ka mõneti kõhkleva olekuga Šaša ise. Ülima viisakuse kehastus, uuris ta minu käest, et kas teeks väga tüli, kui ta natukeseks sisse astub. Nimelt tal vaja tagasi Reykjavikki sõita, aga telefoni aku vajaks laadimist, muidu ei leia pimedas teed. Olles ise eelmisel päeval pimeda peale jäänud, sain poisi murest täiesti aru ja olin jäämisega loomulikult päri. Šaša oli loomult nii avatud ja jutukas, et mingit piinlikust ei tekkinud. Vastupidi, tema ja seal samas kõrval pastat tegeva Pauliinaga vesteldes läks ka muidu nii tüütu küpsetamise järgne nõudepesu nagu ludinal.

Söime õhtust, maitsesime kooki, mis tuli muideks väga kena eriti arvestades, et tegu oli tõsise improvisatsiooniga, ja nii see aeg vaikselt läks. Varsti ühines meiega ka Mette. Nii umbes veerand kümne ajal hakkas meie külaline viisaka inimesena tegema plaani lahkumiseks. Enne mindi veel väikesele suitsule, et siis pärast seda on hea teele asuda. Nad polnud veel minutitki väljas olnud, kui Mette tuppa jooksis. Taevas olid virmalised. Kahvatud, aga ilusad suured. Surusin kiirustades matkasaapad koduste villasokkide otsa, tõmbasin jope selga ja jooksin ka õue. Ei midagi. Lähemal vaatamisel siiski natuke oli, mingi kahvatu virvendus mägede kohal, aga see oli vaevu nähtav. Hetke eest oli see veel korralikult helendanud, aga nüüd…

Pole lugu, leidis Šaša. Tal on auto, sõidame natuke maad asulast välja ja siis on näha. Need ei kaduvat veel kuhugi, küll me näeme. Säravate tähtede all helendas kolm punast sigareti otsa, valgustades kolme elevusest pakatavat nägu. Muidugi me läksime. Siin polnud küsimustki.

Kohe, kui majad selja taha jäi, hakkasid aknast paistma justkui taevas veiklevad udupilved. Mõne kilomeetri pärast pöörasime maanteelt maha mingile väikesele teele. Seal nad olid. Täpselt meie ees mustendas pimedast ööst veelgi pimedavana mäe siluett ja selle kohal tantsisid põhjamaa taevased ilmutised oma õrna tantsu. See polnud säravroheline selgepiiriline virmaliste mäng, mida näidatakse loodussaadetes, vaid õrnroheline, peaaegu valge lummutis. Jõudu kogudes säras see veidi aega nagu taevane jõgi kuupaistel ning lagunes siis nõeljateks niidikesteks. Uskumatul kombel lõid virmalised mu silme all lõkendama ja kadusid siis sama kiirelt nagu olid tulnud, jättes jälle maha vaid õrnad triibud. Justkui jäljerada, et teaksime, kust neid otsida.

Sõitsime veel mõne kilomeetri edasi kuni taevas jälle liikuma hakkas. Kaugemal olles oli efekt isegi vägevam. Sel korral oli virmaliste triipe rohkem ja ka tähti olnuks justkui enam. Pimedus oli sügavam. Meie enda kolmkeelne vestlus poleks suutnud väljendada seda, mida hing tundis ja nii lasime Biitlite muusikal seda enda eest väljendada. See oli ehk isegi õigem, sest kuidas muidu anda sõnad laulda juubeldavale hingele kui mitte laulu endaga…

Tagasiteel liikus muusika valik mulle tundmata vene keelse muusika radadele. Õhus oli nostalgiat, kui teiste jaoks lapsepõlvest tuttavad lood endaga mälestused kaasa tõid. Mina kuulasin vaikides ja olin õnnelik. See oli ilus ka siis kui ma sõnu ei mõistnud, ka siis kui ma päris neid mälestusi ei jaganud. Päris maja ette keerates aga tundsin mina ära tuttava loo, mis tõi mulle peaaegu pisarad silma. Kui siiani olid teised jutustanud lugusid sellest, kuidas nad neid lugusid koos oma isadega kuulasid, jättes minu lihtsalt kuulaja rolli, siis ühtäkki tuli Šaša kõlarist minu enda isa viimasel ajal nii palju kuulatud lauluviis ühe rokkbänd Кино loo näol. Minu keele oskus on liiga kesine, et see konkreetne lugu üles leida, aga see on hea lugu. Nüüd oli minu kord vaimustusest häält teha ja oma lugu jutustada. Kui siiani olime lihtsalt kõik hästi läbi saanud, siis läbi vene muusikast kantud ühiste mälestuste jagamise tekkis ühtäkki vendlus. Selline soe ja üdini sõbralik tunne, et oled võõral maal omasid kohanud. Olimegi omad ja taevas selle eest tänatud, sest võõrast ikka naljalt ööseks oma katuse alla ei võta, aga et Šašat üldse ei ahvatlenud idee sel õhtul uuesti rooli taha istuda, palus ta meilt öömaja, mida saime nüüd vabalt pakkuda. Ausalt öeldes oli meil kõigil hea meel, et ta jäi, sest tuju oli nii ülev, et magamisest sai vaevalt juttu olla.

Kuulasime veel nii mõnegi mulle tuttava ja ka palju tundmata venekeelseid laule, jõime piparmünditeed ning mängisime küünlavalgel kaarte. See oli täiesti sentimentaalne samm, sest tegelikult oleks tavalise köögi valgusega palju paremini näinud. Meeleolu poleks aga selle eest saanud ja niisugustel õhtutel maksab see kõik. Olles ise dekoraatori haridusega, kipun filme vaadates ikka vahel muigama, et no tõesti, kes see päris elus viitsiks niisugust olustikku luua. Aga näe, siin ma olin koos oma majanaabritega mööda tube meie parimaid küünlaid kokku otsimas. Tuleb süda avatud hoida ja siis saavad ka head asjad juhtuda. Ma olen nii tänulik, et mul on siin kaks võrratut kaaslast, kellega koos niisuguseid asju teha saan. Koos on see julge elule silma vaatamine ikka lihtsam kui üksi.

Koos hommikuse ereda päikesega lahkus ka meie külaline, avaldades lootust veel kohtuda. Paistab, et nüüd on meil Islandil veel üks sõber juures ja see on alles esimene nädal.

ÁFRAM MEÐ SMJÖRIÐ 🙂 (Tõlge islandi keelest: lase edasi/ tee edasi seda, mida sa juba teed)

Esimesed korrad

Hingamispäevaks plaanitud teisipäev lõppes õhtuks siiski 8000 sammuga. Vihma kallas terve päeva, mis muutis metsatee mõnusasti inimtühjaks ja kutsus jalutama (loe: matkama- kui tee läheb konstantselt üles ja alla mäge, siis on see siiski veidi suurem pingutus kui kodune jalutuskäik mööda Annelinna). Arvatavasti just inimtühi ümbrus innustas mind tee äärest leitud mõnusat jändriku oksa kaasa vedama. Ma ei tea mis teema on minul roigastega, aga juba lapsepõlvest peale on see midagi enamat kui lihtsalt mõte, et näe, see on tore oks. Ma ütleksin, et tunnen maas vedelevate roigaste vastu mingit sõnuseletamatut tõmmet, ehk isegi sõprust… Küllap olin ise eelmises elus oks ja tunnen nüüd omasugused ära 😀

Pesin roika koju jõudes mudast puhtaks, rookisin pehkinud koore maha ja viisin selle oivalise isendi ateljeesse kuivama. Ülejäänud päeva tipphetkeks oli kindlasti Pauliina valmistatud suurepärane kuskussi roog. Nende siin oldud päevade jooksul on meil välja kujunenud väga tore ja sõbralik kommuuni õhkkond, mis väljendub sügavates vestlustes, ühistes söömaaegades ja matkades. Tänu majale on kõigil ruumi omaette olla, aga köögis saame kõik kokku ja jagame üksteisega küünlavalgel oma kokakunsti. Eriti vahva on see, et meie toitumisharjumused on päris erinevad ja seega on toidulaud rikkalik, põnev ja vaheldusrikas. Tuues vaid mõne näite, siis oleme söönud kookospiimas hautatud šampinione, ahjukartuleid, leiva ja skyriga Caesari salatit ja banaani pannkooke.

Eestis ma sellist pilti vaevalt päikesepaisteks nimetaks, aga siinses kaamuses hoidis see pikk tõus tuju mitu tundi üleval.
Kiitkem head toitu ja selle valmistajaid!

Kolmapäeva hommik tervitas meid järve kohal pilve vahelt piiluva päikesekiirega. Ilm on siin praegusel aastaajal suuresti sombune, aga vihma ei sadanud ja ka udu oli hõrenenud. Minu oks kuivas endiselt ja nii veetsin suurema osa hommikupoolikust kirjutades. Mu kirjutis hakkab teatavat algust omandama, mis on midagi, mille üle võin vaid rõõmustada.

Segasel ajal hommiku ja lõuna vahel jalutasin meie maja tagust teed mööda vasemale, kuhu jääb juba tuttav madal mägijõgi. Kõrval maja tüdrukud jagasid meile infot, et teisel pool jõge läheb mõnus metsarada. Ausalt öeldes ei pakkunud raagus madal kasevõsa sellist elamust nagu siin pool jõge olev kuusik. Loodan lehtede tuleku ära näha, siis saab see kindlasti mõnus vaatepilt olema, aga praegu tegin väikese ringikese ja istusin mõneks ajaks jõe äärde. Siin on elu teistsugune. Aeglane nagu Mete ütleb. Pole kuhugi kiiret ja isegi kui oleks, siis minna on ikka ainult metsa või mäe otsa, mis on juba olemuselt kiiruse vastandid. Ehk ongi asi selles, et inimeste kaduvkiire kultuuri asemel ümbritseb meid siin selle maalilise looduse igavikulisus. Metsast õhkuv rahu ja mägede stoilisus imbuvad läbi maa ka meie endi sisse. Tartus ma tavaliselt ei istu lihtsalt maha, et jõge vaadata. Või kui teengi seda, siis on pea täis keerlevaid mõtteid, mis vajavad lahendamist. Siin avastasin end aga olukorrast, kus olimegi ainult mina ja jõe vulin ning kõik mõtted olid kuhugi kadunud. Tardunud. Tahaksin selle rahu purki panna, et see tagasi tulles kaasa võtta. Ma kartsin veidi maale tulekut. Kartsin seda aeglaselt liikuvat aega ja väheseid inimesi. Nüüd hakkan sellest tasapisi aru saama, et karta pole siin küll midagi. Vastupidi. Me vajame teisi, vajame kultuuri ja elamusi, aga mõneti on see eelmainitu ka inimese suurim vaenlane, sest kõige selle suure glamuuri varjus on nii kerge lasta iseendal ja enese mõistmisel tahaplaanile vajuda…

Jõgi

Lõunaks soojendasin kuskussi ja kana maapähklivõiga. Ülimalt maitsev! Paistab, et võiksin sama hästi ka ainult toidu blogiga alustada- olen juba praegu saanud nii palju häid nippe ja põnevaid ideid, millega katsetada. Näiteks see, et maapähklivõi sobib hästi ka idamaiste soolaste roogade sisse. Loogiline küll, aga näe, oli vaja Islandile tulla, et sellist asja proovida.

Kõht täis, leidis veel lehe jagu mõtteid tee paberile. Ehk oleks rohkemgi tulnud, kuid meil olid tüdrukutega teised plaanid. Pauliina leidis uue mägiraja. Sel korral tähistatud ja tänu sulanud lumele ka mõnevõrra turvalisem kui meie esimene hull ettevõtmine. Ma ei hakka kirjeldama vaateid ja tundeid, mida ma neid nähes tundsin, sest siin ütleb üks pilt enam kui minu sõnad seda iial suudaksid. Ütlen vaid nii palju, et hoolimata heast rajast, ei tulnud me kolm blondiini selle peale, et kui eelmisel päeval on terve päeva sadanud, siis on vulkaaniline mäenõlv muutunud mudaseks mäenõlvaks. Muud hullu polnud midagi, aga oi kui mustad on mu saapad. Meenutab väga kahe aasta tagust Rosslini seiklust…

Siin mail liiguvad asjad kuidagi proportsionaalsemalt kui ma harjunud olen. Ei ole ikka nii, et matk matka otsa ja iga päev selline vool, et pane või kogu raamat paberile. Vastupidi. Kui kolmapäev oli tegus siis neljapäevast on õieti suhteliselt vähe rääkida. Mu oks oli ära kuivanud ja hakkasin vaikselt selle kallal nokitsema, muidu aga olin terve päeva väga uimane ja oleks parema meelega kuskile voodi alusesse nurka magama pugenud (voodis olles paistab valgus aknast silma).

Seevastu reedene päev oli midagi vägevat. Niisugune filmilik päev, mis jääb meelde ja paneb tagant järele naeratama. Islandi koroona vastase võitluse kolmas faas on testimine peale viiepäevast karantiini. Testimiseks tuleb sõita lähimasse testi punkti ja siis autos oodata, kuni ufonaudi kostüümis meditsiinitöötaja on vajalikud proovid ära võtnud. Märkasite juba sõna: auto? Jah, kuigi üks väga eksinud olemisega noorhärra jalutas autojärjekorda jalgsi, siis tuli üldiste reeglite järgi minna autoga. Mina olen meie kolmesest pundist ainus lubade omanik ja seega olin mina roolis.

Meile lähim proovi võtmise punkt asub nii umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Selfossi ostukeskuse aluses parklas. Sõita tuleb sinna ringiga läbi linna, kusjuures selle tarvis, et me testi punkti üles leiaksime, joonistas Alda, üks kahest Gullkistani eestvedajast, meile isegi kaardi. Juhised olid ka: üle ringi, üle silla, kirikust mööda… Ma ei tea miks see nii on, aga käsitsi joonistatud kaardilt paistab kõik alati väga loogiline kuni selle hetkeni, mil sa päriselt sõitma hakkad. Minu jaoks oli see esimene kord välismaal sõita ja isegi siis, kui Islandi teetähised ei oleks kõik kollast värvi, mis Eestis teadagi tähistab ajutist märki ja isegi siis, kui need oleks loetavad, mida need kahjuks ei ole, sest materjali pealt on kokku hoitud ning sildid tehtud miniatuursed, ka siis ei oleks Alda suurepärasest kaardist päriselt tolku olnud. Õnneks oli meil kolme peale kolmes eri rakenduses alla tõmmatud kolm Islandi kaarti ja vapper kaardilugeja Mette juhatas meid eksimata õigesse kohta. Kõik läks kenasti, kuigi ringile pöörates oli küll paaril korral tahtmine kõvema häälega kiljuma pista.

Oodates testi
Testi järjekord- Mette pilt 🙂

Test ise oli kiire ja lõbus. Seisime autoga elavas järjekorras ning kui meie kord kätte jõudis, põhjustasime oma kolmese seltskonnaga parajat hämmastust. Katsutid ei tahtnud kojameeste vahele ära mahtuda ja taga pingis istuv Pauliina tahtis meedikutel vägisi meelest minna. Teised minu arvamust ei jaganud, aga nii hella ja vähe ebamugavat testi nagu see ei ole mulle veel tehtudki (kui mu lugemine segi pole, siis see oli mul viies või kuues).

Meie kasutusse antud auto on Gullkistani rahvale rentimiseks, päeva hind 6000 Islandi krooni, mis eurodes teeb nii umbes 40. Eile oli meil aga nii ehk naa vaja testima minna ja seega oli auto maja kulul. Enne testi tulemuse teada saamist ei tohtinud me veel teiste inimestega seltsida, aga Alda ei näinud mingit probleemi selles, kui tahaksime oma käigu teha väikese jõnksuga ja selle üheks kenaks road tripiks muudaksime. Kuna ka meie selles plaanis vigu ei näinud, siis seadsime auto nina edasi ookeani poole.

12ne kilomeetri kaugusel pidi olema kena Eyrabakki küla, kuhu saanuksime parkida auto ja siis sealt mere äärde jalutada. Kuidagi juhtus nii, et väinatammi nähes läksin mina hoogu ja kaardilugeja jäi aknast välja vaatama, nii et Eyrabakkist panime mööda seda isegi märkamata. Mina ei kahetse midagi, see oli pagana lahe meresild ja ega see külades jalutamine suurem lust polegi, kui sa pead jumala eest kõiki inimesi vältima.

Ookean ei jäänud meil sellegi poolest nägemata. Varsti peale tammi tuli vajadus paar taga sõitvat autot mööda lasta, tõmbasin selleks tarbeks rajatud teeäärsele sopile ja pärast kiireid korrektuure parkimisel, otsustasime, et see koht sobib ookeani vaatamiseks sama hästi nagu iga teine. Pealegi oli Mettel just algamas oluline videokoosolek, nii et peatuma oleksime igal juhul varsti pidanud. Tegelikult usun, et meil isegi vedas, et me Eyrabakkist mööda panime. Üle tee jääva mereandide restorani taga, mis arvatavasti avatakse alles suvekuudel, oli silmapiirini ulatuv musta liivaga rand, kus polnud näha ühegi inimese jälgi. Jälgi inimtegevusest oli näha kurvastavalt palju- korjasime Pauliinaga taskud täis värvilisi plastiku juppe, mis meri oli kaldale uhtunud. Lisaks veel kõvasti tõusulainetega randa sattunud poolikuid krabisid ja muude mereolendite jäänuseid, aga küllap oleks nemad seal igal juhul olnud. Surema peavad ühel päeval ju kõik.

Teel

Lõpuks, kui sõrmed külma tuule käes juba tundetuks muutuma hakkasid ja koosolekud ka peetud said, sõitsime edasi. Mere kohal tuli korraks isegi päike välja, mis muutis musta liiva veelgi lahedamaks. Kahju oli lahkuda, aga et meie päeva põhisiht: Reykjataluri kuuma veega jõgi oli veel nägemata, siis läksime siiski kerge südamega.

Veel pool tundi sõitu, mis tänu üha põnevamaks muutuvale maastikule ja maa seest kerkivatele aurupilvedele kohati päris katsumuseks muutus. Katsumuseks, kuna minus tõstis pead kange kihk koos kaameraga aknast välja ronida ja jätta see juhtimine kus see ja teine. Paraku ei olnud mul seda valikut ja nii tuli lihtsalt paar korda tee äärde tõmmata, et ohutulede välkudes omad kiired klõpsud ära teha. Üldiselt pidanuksin Alda sõnul vist kogu aeg tee äärde võtma, sest siin olevat möödasõidud väga ohtlikud. No ei tea. Eestis sõidetakse kitsamatel teedel ja halvema nähtavusega paikades mööda küll ja kõik on korras. Ka eilsetel kiirustajatel ei tundunud sellega raskusi olevat.

Reykjatalur oli midagi täiesti maavälist. Kolme- nelja kilomeetrine matk mäe otsa oli saadetud erineva kuumusastmega kuumavee allikate poolt, sinna vahele lumesulamise veest tekkinud külmad ojakesed. Ilm oli jälle sombuseks pööranud, pilved riivasid mäenõlvu, aga nähtavus oli õnneks täitsa hea. Ülesse jõudes hakkas kerkima midagi udu laadset. Õues oli kuskil pluss kuus kraadi. Siin oli tegu korraliku riiklikult hallatava matkarajaga, umbes midagi meie RMK radade laadset ja nii olid jõe laiemasse osasse loodud isegi riietuskabiinide ja sisse minemise treppidega ujumiskohad. Tõmbasime meiegi Metega riided kiirustades seljast ja jooksime suure hurraaga sisse (Pauliina suundus veidi ülesvoolu, et leida vähem turistikat kohta). Sama ruttu, nagu me tulime, olime ka veest väljas. Avalik ujumisala oli vähemalt praeguse aastaaja kohta väljakannatamatult külm. Muidugi võrreldamatu sellega, kui ma Eestis pluss kuuega Emajõkke kargaks, aga siiski oli tegu parimal juhul leige veega. Korraks olime päris nõutud. Ei tahtnud eriti kaugemale matkata, sest kiire vees käik andis aimu, et tagasi tee saab olema suhteliselt rets. Samas, kui me juba olime tulnud sellist erakordset nähtust kogema, siis olnuks väga nõme piirduda vaid kiire varvaste leotamisega.

Väike Lotte stiilis pilt suure tõsiduse vahele: “Jeeeeeeeeeeeeeee! Ägeeeeeeeee!”

Vaprus kandis vilja. Lippasime jope ja rätiku väel mõnisada meetrit edasi, et avastada tõeline paradiis. Nüüd oli udu juba tihedam, pakkudes privaatsust noorte idanaabrite eest, kes meiega samal ajal spa mõnusid nautisid (Tähendab, mina olin ainuke, kes selle privaatsuse eest tänulik oli. Mette ja Pauliina räägivad vene keelt ja nemad arendasid poistega ka veidi tutvust). Vesi oli mõnusalt soe ja väike selja tagant alla langev minikosekene tegi kenasti massaaži. Ainult näol oli külm, aga sellegi probleemi sai mõnusa mudamaskiga kõrvaldada. Ligunesime vist üle 40 minuti…

Islandlastel on küsitav arusaam riietuskabiinist 🙂

See oli suurepärane kogemus. Seda lahedam, et kuumaveeallikate kõrval on kuuma veega jõgedest vähem kuulda ja vähemalt minu jaoks oli see tänu haruldusele veelgi erilisem. Keha oli lõdvestunud, meel rõõmus ja nii oli jõest välja ronimine kontrastselt täiesti üdini ebameeldiv. Jalad läksid krampi veel enne, kui ma särgi selga sain. Selleks hetkeks, kui olnuks okei püksteni jõuda, värisesid põlved nii kõvasti, et tuli jalgu pidi tagasi vette minna. Pärast kiiret soojenemist, sain värinat piisavalt vaigistada, et ka ülejäänud riided selga panna, mis muutis olemise mõnusamaks. Vähemalt kümme minutit oli nüüd enam vähem hea olla. Siis hakkas sadama. See ei olnud kõva sadu, aga piisalt tihe, et prillidega ei näinud midagi. Naljakal kombel nägin ilma nendeta paremini ja see on ikka harv juhus. Kuigi ega ka ilma hästi näinud. Udu liigub mägedes veidralt salamisi. Koguneb koguneb kuni järsku ei näe enam midagi. Tagasimatk oli ühesõnaga üsna karm ja ilma hea vestluseta kujunenuks päris vastikuks. Õnneks ootas meid all kuiv auto koos söögiga. Sõitma hakkasime juba sooja ja rõõmsana. Meil oli plaanis ka Kerid kraater, aga et jõe äärne matk võttis arvatud tunni asemel aega kolm pool ja õues pimenes, siis oli selge, et see plaan tuleb edasi lükata.

Mul on tohutult hea meel, et meie kamp on niivõrd meeldiv ja positiivse suhtumisega, sest üksi oleks see sõit pimedal vähe tähistatud teel küll üsna õudusunenäo laadseks kujunenud. Me olime märjad, me olime külmad, seega tuli autot kütta. Tulemuseks olid jälle tuntavad sõrmed- varbad ja null nähtavust. Auto läks seest udu täis ja ükski nõks ei aidanud seda parandada. Vihma sadas ikka veel. Tundub tagantjärele peaaegu võimatu, et ma sellega kuhugi jõudsin, aga samas olukordades, kus valikut pole, ei saa lubada endale luksust paanitseda või ümber mõelda. Saime sõidetud ja isegi tangitud, mis oli veel üks esimesi kogemusi sel päeval. Jah, ma ei ole varem tankinud ning jah, Islandi tanklad on sama arusaamatud nagu Islandi teede märgistus, kuid taeva abiga saime siiski paagi jälle enam- vähem täis ja jõudsime õnnelikult tagasi. Kokku oli see kuskil 120ne km pikkune ring, mis reedel tehtud sai. Harjutamine selleks puhuks, kui me peaks ette võtma oma plaanitud Vik-i tripi- sinna sõidab kolm tundi. Kilomeetrite arvu peale ma veel ei mõtle.

Täna, laupäeval, on tunne, nagu oleksin trammi alla jäänud. Selg valutab jões hoitud sundasendist, jalad matkast ja auto juhtimisest. Pingelangusest tekkis eile õhtul peavalu, mis koos üleväsimusega jättis mulle nii umbes kolm või neli tundi heitliku ööund. Need on matkamise telgitagused, millest Insta pildid, säravad naeratused ja Pinteresti postitused ei kõnele. Aga ma usun, et tean, miks see nii on: kui sa kord juba matka/ reisipisikuga nakatunud oled, siis ei heiduta enam ka pahupooled. Tsiteerides kultusfilmi “Jääaeg”: “Juhuu! Kas teeme veel ühe ringi?”.

Kuidas äsja alanud asjad võivad äkki lõppeda ehk elu ootamatused

Uue nädala lõpus tagasi Rakverre saabudes oli ennistine elevus asendunud kõhusopis näriva ärevusega. Ma olen loomu poolest muretseja ja korraga oli mul muretsemiseks põhjust enam kui küll, sest äkitselt olin ma üksi. Siinkohal kangastub silme ette stseen zombifilmist, kus viimane ellujäänu seisab rohelisse udusse mattunud inimtühja linna ees. Ei, Rakvere Teater seisab, elab ja hingab oma endises rütmis, aga minu juhendaja, kelle tervis juba eelmisel nädalal kehvaks muutus, oli nüüd teadmata ajani haiglasse määratud. Tühjus, mille vastu oli mul relvaks vaid pikk tegevusjuhend, oli vaid mu peas, aga tõele au andes on tihti just sisemine vaikus kõige kurdistavam.

Esimesel päeval mul palju ülesandeid ei olnud. Sain kokku nn Eveli asendajaga, kes rääkis üle mulle saadetud juhised. Seejärel võtsin vastu kunstniku koos tema maalidega ja vaatasin, et teosed ööseks ilusti hoiustatud saavad. Hiljem aitasin kunstnikul end pansionaati vormistada ja juhatasin ta öömajja. Omas toas katsusin mulle usaldatud laste näituse materjalidest sotti saada. Kõik olid kenad pildid, aga kuidas ma ka ei proovinud, mingisugust ühtset nägemust mu peas ei vormunud. Lõpuks, kui peavalu juba uksele koputas, andsin alla ja hakkasin õhtuseks etenduseks riietuma. Käisin vaatamas etendust “Paunvere poiste viimane kevade”, mis oli kena versioon Lutsu “Kevade” ja “Suve” raamatutest.

See oli vaade mu pansionaadi voodile pärast esimesi tööminuteid. Tunni pärast olid ühtlase kihina kaetud ka põrand ja laud.

Laupäeva hommik oli varajane. Jõudsin juba veidi peale kaheksat teatrisse ja hakkasin galeriis olevaid maale alla võtma. Kuna maalide riputamiseks kasutati stange peale tõstetavaid traadist konkse, sai tööd õnneks kerge vaevaga kätte. Väsitavaks muutus töö ainult seetõttu, et kõik maalid tuli kokku koguda ja galerii teise otsa kokku tõsta, kuid üldjoontes oli tegu kena ja mõttevaba tegevusega niisuguse füüsilise töö vastu pole mul midagi.

Selleks ajaks, kui kunstnik umbes kümne paiku jõudis, oli mul eelmine näitus koos töö alla käivate siltide ja plakatitega maha võetud. Tühjad seinad ootasid uusi maale ning selle tarvis tõime me ladustamise paigast ära kõik eelmisel päeval toodud kunstiteosed. Eelmisel näitusel olid eksponeeritud akvarellid, millest ka suurim oli vaevu meetrine. Uue näitus materjal seevastu oli pea täies mahus tehtud suurtele ja väga suurtele lõuenditele. Pildid olid rasked ja võtsid palju ruumi ning peagi sai selgeks, et kõik ära ei mahu. Osad tööd tuli viia Väiksesse Majja. Algust tegime aga siiski Peamajaga. Esmalt panime pildid seinale galeriis, hiljem kohvikus, kus mina paralleelselt Palmse mõisa portreenäitust alla võtsin.

Pärast lõunapausi hakkasime üle jäänud maale Väikesesse majja transportima. Kahe maja vahe pole suur, ehk kuskil 70-100 meetrit, aga ühe ja kahe kaupa endast kõrgemate maalidega läbi uduvihma rühkides tundus tee kohati kilomeetrite pikkune. Eks varajane algus hakkas samuti tunda andma.

Kui lõpuks kõik pildid jälle õigesse majja olid transporditud, tegime ühise otsuse, et teeme selleks päevaks lõpu ja jätkame järgmisel. Kunstnik läks puhkama, mina võtsin veel Väikese Maja kohvikust näitust alla.

Päeva lõpus premeerisin end kolme juustu burgeri, jäätise ja filmiõhtuga, et summutada peas kõlavaid hoiatavaid häirekelli. Seda, et jõulumaad koroona pärast ehitada ei saa, teadsin ma juba ammu. Olin sellest siiani kenasti mööda vaadanud, aga väsinud liikmeid välja sirutades hakkas koitma, et kuigi see polnud halb päev, oli tegu hoopis millegi muu kui minu otsituga. Õieti, nüüd, kus teatri enda uudsus tasapisi hääbus, hakkas pead tõstma küsimus: “Kas ma seda tahangi järgmised poolteist kuud teha? Galeristi mängida?”.

Pühapäeval alustasime jälle üheksa ajal. Kunstnik komplekteeris maale, mina tõstsin samal ajal juba üleval oleva näituse ühte ruumi kokku, et uuele ruumi teha. Kuna väike maja on palju pisem kui Teatrigalerii, läks ka selle üles seadmine kiiremini. Viimase asjana ladustasin laoruumi need teosed, mis seintele ei mahtunud, seejärel jätsime lõuna paiku jumalaga. Kunstnik läks asju pakkima, mina jäin kohviku näitust pakendama. Esmalt jagasin kapad suuruse järgi ära, siis tõmbasin need pakkekilega kokku. Õieti on pakkekile peen nimetus millelegi, mida iga vähegi kokkamisega kokku puutunud inimene teab toidukile nime all. Uurisin seda peent materjali ühe ja teise nurga alt, aga kui rulli suurus välja arvata, jäi kõik muu samaks.

Lõpetasin töö, haarasin kokku pakitud pildid ühte ja kilerulli teise kätte ning läksin Suurde Majja, kus akvarellide autor oli tulnud oma töödele järele. Pärast paari segast minutit, mil minu käest paluti kunstnikule kuuluvaid pakkematerjale, mille asukohta ma vaid arvata oskasin, jätsin kunstniku omasoodu tegutsema ja läksin Palmse maale pakkima. Siin tuli kõik ükshaaval kilesse tõmmata. Taas tõstis pead päeva läbi vaka all hoitud pahameel. Kas ma seda tulingi tegema? Otsustasin õhtul juhendajale oma muredest rääkida, viisin pakitud tööd ära hoiuruumi ja võtsin ette pika jalutuskäigu. Mul polnud mingit kindlat sihti, ainult pea vajas tuulutamist.

Kile, kile ja veel kilet

Nii hakkasingi ma lihtsalt astuma, jättes esmalt seljataha teatri ja seejärel ka Rakvere enda. Või noh, olgem ausad, täpselt linna piiril sattus mu teele kui maa alt kerkinud Magazini pood ja ma katsusin oma segaseid tundeid šopingu teraapiaga maandada. Sain hea hinnaga pihutäie patsikumme ja hing oli ka kergem. Tundsin, et vastus on kusagil olemas, pean vaid veidi pingutama, et selleni jõuda.

Tunni pärast, mil olin Rakverest ära käinud ja jälle tagasi jõudnud, teinud ringi ümber lossi ja linnamägede, naasin tagasi pansionaati. Suur vestlus tulevaste väljakutsete osas toimus, täpselt nii nagu olin plaaninud, aga kõik minu ennistised mõtted põrkasid merelainetena juhendaja tugevalt mõttekilbilt tagasi. Mind tabas raskelt tõsiasi, et peale näituste tegemise on plaanis veel vaid mõned üksikud ettevõtmised, kuid mitte ükski neist ei olnud selline, mille pärast ma tulnud olin. Veelgi enam, mida pikemalt ma kuulasin, seda enam valdas mind tunne, et ma vajun soos üha sügavamale ja sügavamale mülkasse, sest mitte ükski mu vastuväidetest ega mõtetest ei paistnud kuulaja kõrvu jõudvat. Lõpetasime kõne, kuid pinnale tõusmise asemel vajusin ma vaimses mädasoos üha edasi. Uus õudus ja nimelt mõistmine, et vaevalt ma siit midagi portfolio jaoks saan, tabas mind kui löök kõhtu. Isegi uudis, et võin esmaspäeval koju minna, kui kõik tehtud jõuan, ei toonud näole mingit naeratust, sest jälle kord pidin ma siis nädalavahetusel Rakveres olema.

Ma pole see inimene, kes tühja pilguga seina vahiks ja oma hädadel üle pea kasvada laseks. Tegin paar pikka ja produktiivset telefonikõnet mõnele endast targemale inimesele ja otsustasin, et helistan järgmisel päeval uuesti juhendajale. Pidin ta kuulama panema, sest praegune asjade korraldus ei olnud minu jaoks okei. Heitsin magama juba kõvasti rahulikumana.

Hommik on ja jääb õhtust targemaks. Läksin jälle poole üheksaks majja, avasin Sagadi mõisa eksponaatide kapid ja jagasin maid mingi asjapulgaga, kes palus mul eelmainitud klaasist vitriinid trepigaleriist fuajeesse transportida. Mulle polnud küll vastavaid korraldusi juhendaja poolt antud, aga et palve oli mõistlikult põhjendatud, veeretasin kapid ära ning asusin seinalt Sagadi mõisa fotosid eemaldama. Selleks ajaks, kui mõisa inimesed kohale jõudsid, olin oma tööga lõpetanud ja aitasin neil eksponaadid auto peale viia. Nendega samal ajal pidid juhendaja sõnul ära viidama ka Palmse maalid. Kell lähenes juba kümnele, aga Palmse rahvast polnud mingit märki. Lõpuks otsisin netist mõisa infotelefoni numbri ja helistasin neile. Selgus, et minu juhendaja oli valesti aru saanud ja Palmse asukaid oli oodata alles järgmisel päeval. Andsin telefoni teel edasi maalide kätte saamiseks vajalikud juhised, sest pidin ju ise samal päeval lahkuma, ning võtsin ette kõne juhendajale. Tänu raisatud pooltunnile olin sobivas meeleolus, et juhendajaga oma kahtlusi ja soove jagada. Minu suureks üllatuseks aga ei näinud ta mingit võimalust kompromissiks. Kõne alguses olin igati valmis oma praktikat jätkama, kui vaid saaksin kinnitust, et näitused pole selle põhisisu. Kuid jälle kord jäi juhendaja minu mõtete osas kurdiks, kuuldes vaid üht: ma pole rahul ja kaalun lahkumist. Pärast selle lause kuulmist, anti mulle lühidalt märku, et kui nii, siis olen vaba ära minema ja sellega meie vestlus lõppes. Olin hämmeldunud meie vestluse kursi radikaalsest muutumisest, tundes end pahalasena, kes abivajaja hätta jätab. Kuid tegelikkuses oli mind karistatud minu arvamuse avaldamise ja enda eest seismise eest ning mõistus ütles, et kuigi järsk, on antud sündmuste käik õige. Ajasin selja sirgu ning läksin kõrval majast maalinäituse silte tooma. Praktika oli lõpusirgele jõudnud, aga mulle antud ülesanded vajasid endiselt täitmist.

Kunstnik oli maalide nimed üles kirjutanud, nüüd tuli mul kapale kleebitud nimesildid sorteerida ja mõlemas majas paika seada. Ühe lausena kõlab üsna mõttetu tööna, aga päris elus võtab kõvasti aega.

Lõpuks viisin üle jäänud materjalid juhendaja kabinetti, tagastasin võtmed ja läksin pansionaati pakkima. Vahepeal olin ka kooli poolt rohelise tule saanud, ning võisin rahuliku südamega Tartu bussile pileti osta. Viimane buss sel päeval, millest maha jäämisest lahutasid mind liialdamata vaid sekundid. Niisugune asjade käik annab mõneti tunnistust sellest, et küllap oli mu lahkumine siiski õige otsus. Ilma kellegi kõrgema abita oleksin kindlasti maha jäänud ja siis oleks sel lool ka teistsugune lõpp. Aga et ma ikkagi peale jõudsin, jäi mu seiklus sel korral arvatust lühemaks. Mis ma oskan öelda. Ju siis pidi nii minema.

I nädala kokkuvõte

14.10-18.10

Minu praktika pidi algama 12.10, aga seoses juhendaja terviserikkega, tuli mu saabumine mõni päev edasi lükata. Nagu selgunud, ei saa teatris praktikal olles loota tavapärasele esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni süsteemile: tööd tuleb teha siis kui seda parasjagu on, mis tähendab ka pikemaid päevi ja ebastandartse pikkusega töönädalaid.

Ma pole teatri eluga veel päris harjunud, peamiselt kollektiivi ja ka hoonete suuruse tõttu. On veel ladusid ja ruume, kuhu ma üldse sattunud pole ning enamik inimesi on samuti võõrad. Kuna Rakvere Teatris töötab üle saja inimese, ei loo ma endale tutvumise osas ka erilisi illusioone. Senini olen peamiselt läbi käinud oma juhendaja peakunstnik Eveliga.

Kogemusi on hetkel pisut keeruline analüüsida, sest otseselt erialaseid väljakutseid pole senini olnud. Samas on näiteks ühiselamu laadses majutusüksuses elamine minu jaoks midagi uut, mille osas langeb mu arvamus kokku enamike teiste kasutajate omaga: teiste inimestega tualeti ja eriti köögi jagamine on pigem ebameeldiv. Mustad nõud ja suur segadus, mida koristada ei tihka, sest ei tea, mis on kellegi teise oma… Lisaks veel paranoiline tunne, et oled kõigil ees. Õnneks on olemas kõrvaklapid ja poolfabrikaadid, mis võimaldavad põgeneda pika vaaritamise ning vajaduse eest ilmast vestelda (seda on juba ette tulnud). 

Olen saanud palju elamusi, mis ju omal moel on samuti kogemused. Olen käinud vaatamas klassikalist draamaetendust, komöödiat, ühte vestlusõhtut, kontserdit ja balletigalat. Nende ürituste dekoratsioonide ja valgustuse analüüsimine, samuti arusaam, et tihti piisab dekoreerimiseks ka väga vähesest, on kindlasti andnud uusi teadmisi ning mõtteainet.

Peamised uued teadmised on hetkel seotud teatri majaplaani ja orjenteerumisega, sest minu vähesed dekoreerimisega seotud ülesandel on valminud koostöös juhendajaga. Nende puhul oleme lähtunud sisetundest, asjade omavahelisest sobivusest, kompositsioonist ja mõneti kunstiajaloost- kõike seda olen rakendanud ka varasemalt. 

Siiani olen aidanud dekoreerida lava Rakvere Kultuurimaja 100. juubeli jaoks, transportinud ja pakkinud plakateid, eemaldanud laudadelt kleepse, aidanud liigutada mööblit “Charlotte Lövenskoldi” etenduse eelse vestlusõhtu jaoks, transportinud mööblit, kunstpuid, laudlinu jms Kinomajja ja Kinomajast Peamajja, riietanud kahte mannekeeni balletikleitidesse ja seadnud üles plakatinäitust. Sekka veel pisemaid ja vähem olulisi jooksvaid töid.

Pimedas kapis koos kaheksa puu ja pahura mannekeeniga

Laupäeva hommik saabus koos vabale päevaleomase laisklemisega. Pea oli nohust paks, välistades pikemad matkad, seega käisin lihtsalt Linnamäel jalutamas ja kesklinnas varusid täiendamas. Tagasi jõudes oli selge, et ei, täna ma enam midagi asjalikku ei tee. Tõmbasin tudupüksid jalga ning alustasin mõnusat “Mõistuse ja tunnete” maratoni. See on ilus lugu, mängitud ilusate näitlejatega. Mõnus vaheldus tänapäevale. Kui Jane Austen vähegi korda läheb, siis soovitan vaadata (https://jupiter.err.ee/1038429/moistus-ja-tunded).

Vahepeal leidsin hetke ka näituse materjalidega tegeleda

Esimene osa oli just lõpuni jõudnud, kui telefoni otsast saabus tööülesanne. Polnud midagi, ajasin aga jälle teksad jalga ja ruttasin Peamajast võtit tuua. Pühapäevase balletigala tarvis oli vaja lava äärtesse viia kahkesa kunstpuud, mis paiknesid hetkel üle hoovi asuva Kinomaja keldris. Egas midagi, vapper praktikant tõttas appi. Esmalt puud trepist üles, siis Peamaja koridori ette vaheruumi.

Avasin ukse, et nüüd puud saali ette viia ja viimase sammuna kaharaks ajada, kuid just siis hakkas saalist kostma väge aplodeerimine. Läksin töötajatelt aru pärima ja sain vastuseks, et näe, just kontsert lõppes, kohe hakkab rahvas saalist välja valguma. Selge, mis selge, praegu polnud võimalik puid ära panna. Nii taandusin ma tagasi kitsasse vaheruumi, leides end vastamisi ülimalt tüdinud mannekeeniga. Seisime seal tõtt vahtides oma kümme minutit, kuni lõpuks oli õhk puhas. Siis võisin jälle toimetama hakata.

Külm, pime ja hirmus 😀
Koridori tõstetud puu pärast okste harali ajamist

Poole seitsmeks jõudsin tagasi ja jätkasin oma hubase filmiõhtuga. Mõneti oli mul isegi hea meel, et olin käinud puid vedamas: liikmeis oli kena raskus, mis muutis lesimise seda mõnusamaks.

Tänu eile tehtud tööle, saime tänase stardi üheksa peale lükata. Olime majas ühed esimesed, kui me lavale puid sättisime ja mannekeenidele balletikleite selga ajasime. Seega tuli meil Eveliga õiendada ka mõned lavameeste tegemised. Ma pole päris kindel, kuidas nimetatakse lava kohal olevaid riputisi, aga üks seesinane isend tuli mul lae alla vinnata. Üllatuslikult täiesti kondiauru ja köie abil. Olin omas naiivsuses arvanud, et tänapäeval käib kogu lava tehnika ikka masinatega, aga näe, eksisin.

Kas siis teie ei riietugi niimoodi?
Hakkab juba näituse moodi välja nägema

Jätkasime saali esise koridori dekoreerimisega. Seadsime paika plakatite alused ja roll-upi ning siis olidki ettevalmistused tehtud. Ülejäänud gala õnnestumine sõltub juba teistest inimestest. Ka minul pole tänase päeva kohta enam palju kirjutada. Gala lõpeb kell neli, pärast mida aitan eelmainitut koristada. Näis muidugi, palju ma aidata saan, sest viie ajal tuleb juba Tartu buss ja siis sõidan mõneks päevaks koju 🙂

Koju!

Kui mina lähen kultuuri juurde, tuleb kultuur ka minu juurde

Ka tänane hommik algas mõnusa nuuskamisralliga, kuid tänu apteegist saadud suurepärastele rohtudele, korralikule ööunele ja muidugi kõvale tahtejõule, oli olemine siiski eilsega võrreldamatu. Kiire leib maapähklivõi ja vaarikamoosiga ning olingi valmis teatrisse naasma.

Mind tõmmati juba ukselt tegevusse, kui kultuurimaja juhid palusid teavitada, mis mööblit vajame Charlotte Lowenskoldi vestlusõhtu salvestusele ning millise võib Mööbliaita tagasi viia. Olin kergelt öeldes sõnatu, kui jopet seljast heites tegevusse tõttasin. Raske oli uskuda, et kuigi olen majas viibinud vähem kui 48 tundi, tullakse, Eveli puudumisel, kohe minu käest nõu küsima. Õnneks ma sel korral siiski pooma käskima ega laskma ei pidanud, sest mu juhendaja saabus minuga paralleelselt teise ukse kaudu, aga kena tunne oli siiski 🙂

Koristasime lavalt selle, mis eilsest üritusest jäänud oli ning suundusime Kinomajja salvestuse ruumi ettevalmistama. Samas saabus Rakvere Gümnaasiumi kunstiõpetaja koos 10. klassiga teatri erinevates majades ülal olevaid näituseid vaatama. Pärast väikest sissejuhatust, usaldati grupp koos teatrimaja võtmega minu hoolde, et võiksin näituse huvilistele tutvustada ka Väikese Maja ja Peamaja väljapanekuid. Peamiselt avasin küll vaid uksi ja süütasin tulesid, aga vähemalt õpetaja ja ühe huvilisema tüdruku silmis olin jällegi kohe hea oluline abimees.

Tagasi tulevases võttepaigas, aitasin sättida vestlusõhtuks mõeldud mööblit, puhastasin laudu kleepsudest, viisin postreid ühest majast teise ja tassisin kaste, dekoratsioone ning redeleid. Mu peamine roll ongi hetkel erinevate veidi raskemate esemete vedamine: loodetavasti aitab musklit kasvatada 😉

Suurepärane ja mõnusalt mõttevaba töö

Viimase suurema tööülesandena aitasin vestlusõhtu tarvis ekraani seinale kinnitada ja tutvusin detsembris etenduva lasteetenduse juurde kuuluava näituse töödega. Paralleelselt muuga on minu ülesandeks ka kunstniku käest saadud visandite ja päris tööde komplekteerimine.

Lauad on kohtadel, valgus paigas, ainsana ootab oma järge veel seina ääres seisev ekraan.

Poole kolme ajal viskasime redeli nurka ja ruttasime kiirelele lõunale, et jõuda väikeses majas algavale Peeter Raudseppa lavastatud etendusele “Lõppmäng”. Praegu teatri mängukavast etenduse kohta uurides avastasin üllatusega, et olin eneselegi teadmata viibinud esietendusel. Veelgi põneama faktina sain just teada, et see tükk rääkis maailma lõpust- mina arvasin kogu aja, et kaks peategelast on lihtsalt väga väga masendunud ja musta huumoriga. Mine veel nii teatrisse, et asjast midagi ei tea…

Siinkohal palun tähelepanu pöörata eelmisele lausele, sest pärast “Lõppmängu” lõppu lippasin Lowenskoldi salvestus- vestlusõhtule. Olin ähmaselt kursis, et teemaks tuleb naiste väärikus ajaloolises kontekstis, aga täpsemalt olin tuttav vaid kujundusega, mida hommikul luua aitasin. Tegelikkuses oli tegemist väga mõnusa jutuajamisega, mida oli suisa lust kuulata. Analüüsiti kahte kunstiteost ja naisi üleüldse, ühel pool mikrofoni Lowenskoldi lavastaja Urmas Lennuk, teisel Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti õpetajanna (ta oli muidugi palju enamat, aga ma ei suuda hetkel ta nime meenutada). Humoorikas sugupoolte vastastikuste arusaamade põrkumine. Jällegi juhuse läbi kuulsin seal, et tegelikult oli tegu etenduse eelse vestlusega, mis pidi sisse juhatama kell seitse algava Selma Lagerlöfi romaanidel põhineva “Charlotte Lowenskoldi” etenduse.

Eveli oli mulle juba varem maininud, et ma võin etendusi vaatamas käia, kuid otseselt polnud ma omavoliliseks kultuuri tarbimiseks veel rohelist tuld saanud. Sellest hoolimata, lipsasin koos ülejäänud teatrilistega Peamajja, et katsetada, ehk lastakse mindki. Olin isegi üllatunud, ei tegi, kas enam oma julgusest või sellest, et mulle pikema jututa pilet ulatati. Igal juhul sisse ma sain ja nii möödus mu ülejäänud õhtu traagilise Skandinaavia armuloo seltsis. Tükk oli suurepärane ja istus minusugusele romantikule ka veidi enam, kui päevane komöödia. Tuleb Lagerlöfi triloogia oma lugemist ootavate raamatute nimekirja lisada. Kuigi tundub, et nii kultuurselt töises kohas ei pruugi ma oma poolikut raamatutki läbi saada. Eks näis. Kaks kuud on siiki päris pikk aeg.

Väike lisandus mu seinagaleriisse

Laternad tulekuldsel tänaval

Elu… Päeva lõpuks on ju seegi lugu. Ja mina olen südame poolest kirjanik. Kirjanikul pole alati voli oma sündmuste või tegelaste üle, kuid jutustamise laadi osas on tal alati vabad käed. Laad ise aga ongi see, mis tegelikult määrab mulje, mille lugu endast kuulaja südamesse jätab. Tragöödia ja komöödia võivad kõnelda täpselt samadest sündmustest, ainsana eristab neid ühe lõbus ja teise traagiline kujutamine. Ma olen mõelnud nii ja teisiti, kuidas seda peatükki lõpetada ja jõudnud järeldusele, et see kirjutis on siiski eelkõige mulle enesele meenutuseks.

Tagasi tulemise ja ära olemise juures on tume varjupool. Hing on õrn, räbal ja segaduses, süda ihkab koju, aga mõistus ei teagi, kuhu süda ohkama peaks… Niisama ilus nagu on ära olemine, sama keeruline on tagasi tulemine. Aga ma polnud selle juures üksi ja tänu sellele sai ka see veider eluperiood selja taha jäetud. Selle kirjeldamisest poleks mingit kasu, sest mida see annaks? Kellel on reisi kihk südames, seda ei kõigutaks see sugugi ja keda kõigutaks, need ei läheks igal juhul. Enesele meenutuseks pole seda mingit mõtet kirja panna. Mina lähen igal juhul uuesti.

Meenutamist väärib hoopis eelviimane õhtu, mis oli nii ilus, et muutis minu elukestvat vastumeelsust esmaspäevade suhtes. Selle lõpplahenduseni poleks ma jõudnud ilma sõpradeta, kes mu halvast enesetundest hoolimata veensid kodust välja minema. Nii käisin ma kuumas vannis, magasin, sõin ja magasin veel ning vedasin end siis kuueks õhtul The Tree Sisters pubisse, kus kohtusin selle praktika kolmanda super toreda soomlase Ainoga (Tema tundmise eest võlgnen ma jälle tänu Saritale).

Sõime sees tõhusa õhtusöögi ja siirdusime seejärel sisehoovi, kus oli üles seatud meie sihiks olev välikino. Kavas oli 1987. aasta Ameerika hittfilm “Dirty dancing” ja tundus, et mina olin ainus vaatajate hulgast, kes linateost esmakordselt nägi. Minu lemmikute hulka on aastaid kuulunud mitmed romantilised tantsufilmid, aga see oli raudselt neist parim. Midagi on neis vanemates filmides. Kvaliteet on kehvem, sisu justkui lünklikum, aga saadud elamus jälle tänapäevastest palju ehedam.

Viimane tõeline Šotimaa burger
Kolmes ões ei pidanud festivalid iial lõppema

Pärast filmi lõppu jalutasime kesklinna. Princess Streedi taguseid tänavaid katsid õrnadest tulukestest kardinad. Olin lootnud neid põlemas näha juba esimesest päevast saadik ja nüüd oli see hetk lõpuks käes. Aino vaatas tõelise hämminguga, kuidas ma väikelapse kombel selle väikese asja üle rõõmust kilkasin. Olin nii lummatud, et palusin hingetult, kas võiksime Calton Hilli otsa ronida ja näha kõiki Edinburghi tulesid. Aino oli mind päev varem sarnasele retkele kutsunud, aga siis tundsin ma end selleks veel liiga halvasti. Eks tal olid tegelikult vist teised plaanid, aga kuna minu aeg Šotimaa pealinnas oli peaaegu otsas, soostus ta heal meelel mu ettepanekuga. Nii avanes mu pilgule selle õhtu suurim ime: Edinburgh ise. Mustava öötaeva taustal sai igast laternapostist helendav täht, igast autost lendav haldjas. Istusime seal külg külje kõrval ja rääkisime elust. Sellest, mis veedetud Šotimaal, sellest, mis olnud enne ja mis ootas meid pärast. Selja taga mustendavast Arthur’s Seat-ist kihutasid mööda üksikud autod, mis kasutasid sama teed, mida mööda buss number 19 mind iga päev tööle sõidutanud oli. Nende mootori tasane urin segunes Princess Streetil kiirustavate jalakäijate ja sõidukite suminaga. Kõrgusest jälgisid seda saginad Scotti monument ja kõigil postkaartidel kujutatud kellatorn. Oma isikluku mäe otsas unelev Edinburghi loss omandas kollases tulekullas värske ja elava ilme, teispool mustendav meri tundus aga päevaga võrreldes sootuks elutu. Kõige selle üle kõrgusid mu orientiiridest sõbrad kraanad ja naeratasid meile oma helepunaste silmadega.

Igatsetud tuled

Mõne inimesega tekib eluaegne side, teisega on see lühemat aega. Me Ainoga polnud südamesõbrad ja sellest poleks katki midagi, kui me enam kunagi ei kohtuks, kuid sel õhtul võinuksime olla õed. Meie all laius meie linn ja meid ühendas armastus selle paiga ja tolle asukate vastu. Rohkem polnud vajagi. Ülejäänud töö tegid ära kuldsed, punased, rohelised tuled. Edinburgh.

Nõiad, haldjad ja koletised

Minu Šotimaale tuleku eesmärk oli täidetud: Cameronil oli mitme aasta jagu uusi disaine ja minu keeleoskus oli veelgi parem kui enne. Nüüd oli aeg ka riiki ennast näha. Olin sellega omade jõududega juba algust teinud, aga Šotimaa kuulsad järved ja Mägismaa olid alles nägemata. Bussituuriga oleks nägemata kohad küll isegi läbitud saanud, minu toakaaslane sai sellega ilusti hakkama, aga omas tempos ja pere seltsis oli see hoopis midagi muud. Veider oli sõita bussiga Holliroody pargi poole teades, et selle lõpus asuvas korteris ootab mind mu pere. Kõht oli seest õõnes nagu vahel Ameerika mägedel. Ootusärevus ja ebamäärane hirm oma vastselt avastatud iseseisvuse kaotamise ees, segatuna põnevusest eelseisvate seikluste pärast.

Otsisin parasjagu vanemate üüritud öömaja, kui minu kõrval peatus musta värvi pereauto. “Liisa- Liisa- LIISA!!!” kostus korraga lahti lükatud ukseavast mu õekeste valjuhäälne juubeldamine. Puhkesin südamest naerma ja koos naeruga kadusid ka mu alusettud kahtlused. Pidin vägisi silmi tikkuvaid rõõmupisaraid alla suruma- kodu on seal, kus su süda on. Minu süda on aga alati selle tsipake hullu kambaga.

Esimest korda Hollyroodi pargis

Esimestel kahel päeval saime selgelt aru, et minu uued liikumisharjumused ei ole kooskõlas väikeste inimeste suutlikusega. Mina tavatsesin jala käia ja Arthur’s Seati jalamilt peatänava lõpuni minemine polnud mingi küsimus. Teiste jaoks oli see hoopis midagi muud. Mägised tänavad ja tundmatud paigad võtsid nad päris läbi. Nii lõppesid esimesed päevad juba varasel õhtul. Esmalt väike sissejuhatus ja linnaga tutvumine, järgmistel päevadel juba Dynamic Earthi elamuskeskus, rongisõit ja Deep Sea World. Katsusime asjad nii sättida, et vanemad saaksid võimalikult palju maad näha ja väikesed lastele mõeldud rõõme kogeda. Edinburghis ja Queen’s Ferrys olin ju omal käel juba varasemalt käinud. Laste valvamise vastu polnud mul tänu sellele midagi. Nende rõõm ja imestus on nii siirad ja ilusad, et juba ainuüksi sellepärast tasusid need atraktsioonid end ära. See, et ka minul endal põnev oli, on veel boonuseks.

Koos sai tehtud ka mõndagi, mis mille jaoks mul üksi indu ja pealehakkamist puudu oli jäänud. Juba minu esimesesttest Department of Magicu kirjeldustest alates nuiasid õekesed iga videokõne ajal, et neidki sinna viidaks, sest nad lihtsalt peavad saama ise võlujooki segada! Olin kahe käega idee poolt ja pettuma ei pidanud keegi. Annikese Targa Öökulli jook ennustas talle ta meeleolu ja kujutate ette, pani ka täppi! Laura aga segas kokku tõelise vikerkaare ja muutis selle siis võlukepi vibutusega sädelevaks mürkroheliseks nõiajoogiks. Nalja oli nabani ja tõlkimist omajagu. Mina piirdusin juba tavaks saanud võiõluga, mis igal uuel proovimisel veidi paremini maitseb. Tutifruti on see endiselt, aga maitsev sellegipoolest. Emme tellis endale päris võiõlu- mitte viinakoksi nagu see, mida me Saritaga proovisime. See polnud maitsev juba alguses, aga kui siis issi kogemata kombel avastas, et tema Vedela kulla valmistamisel on üks punane pudelike kogemaga kasutamata jäänud ja emme selle oma joogile sisse valas, muutus see suisa joodamatuks. Nagu mu blogist juba selgunud, on meie pere naised üldjuhul vaprate killast, nii et kuidagi suudeti ka see mürgijoogiliku maitsega segu ära juua. Tuju oli lõbus, kiiret polnud kuhugi ja korraga tekkis mõte minna Department of Magic kõrtsi juurde kuuluvasse põgenemistuppa. Sarita oli seal juba käinud ja kiitis väga ning minagi soovitan minna kõigil, keda maagia ja mõistatused vähegi paeluvad. Meil oli emaga igatahes väga lõbus. Tumedat Isandat alistada küll ei õnnestunud, aga see eest sain ma reaalselt võluda. Kujutate ette, vihje saamiseks tuleb lausuda reaalne loits ja võlukeppi vibutada! Olin selles osas väga skeptiline ja ehmatasin korralikult, kui mu loitsust päriselt kasu oli.

Vikerkaare võlujook
Kaks rõõmsat nõida pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset

Väikeste lastega reisimisel tuleb eelkõige arvestada pisemate inimestega. Nad ei jaksa ega taha käia ning lihtsalt kauguses sinetavad mäed neid eriti ei köida. Šotimaal ollakse sellega igati kursis. Praktiliselt kõigi vaatamisväärsuste, külastuskeskuste ja losside juures on midagi ka pisematele. Sellest hoolimata, katsusime oma käigud planeerida nii, et igas punktis oleks midagi ka Annikesele ja Laurale. Kaugemate kohtade nägemiseks, rentisime me kolmapäeva hommikul auto. Koduses Eestis sellele ei mõtle ja Šotimaal elades enam tähele ei pane, aga liiklus on Suurbritannias ju parempoolne. Seega lisandus võõrastele teedele ja TomTomi jälgimisele ka kaela murdev katsumus valel pool sõitmise näol. Ma ei kadesta teda sugugi, aga fakt on see, et vaid tänu autole õnnestus meil seda maad tõeiliselt näha.

Esimene tõsine vau efekt tabas meid Kelpide juures. Šotlased usuvad, et igas järves on oma kelpi- ohtlik vetevaim, kes muudab end kauniks hobuseks, et inimesi endale selga istuma meelitada. Kohe kui keegi õnnetu looma ohvriks langeb, pistab see kihutades järve poole teele, sukeldub ja uputab oma ratsaniku, et tolle liha süüa. Kelpisid on kasutatud eelkõige laste hirmutamiseks, sest siinsed järved on väga külmad ja tõesti ohtlikud, kuid Helixi pargis on see müüt omandanud täiesti uue tähenduse. Siinsed maiesteetlikud 60ne meetri kõrgused perutavate hobuste pead on ühtaegu nii graatsilised kui ka imeilusad. Neist õhkub endiselt hoiatavat jahedust, aga samal ajal on see ka ülistuslaul Šotimaa kanalitele. Kujud loodi kahetuhandete alguses Forth and Clyde kanali lõpetamise puhul. Kanal ühendas sel päeval kõiki meie käike, loogeldes laisalt läbi Kelpide koduks oleva Helixi pargi. Pargis peituv kõigis vanustes inimestele mõeldud seiklusväljak köitis meid tükiks ajaks, andes võimaluse autos kangeks jäänud liikmeid sirutada. Lasime sisemisel lapsel välja tulla ja nautisime kogu südamest. Sellised hetked on nii lähendavad. Lased minna kõigel halval ja võtad lihtsalt aega, et koos oma perega naerda ja lõbutseda. Šotimaa pakub selliseid hetki palju, aga mul on nii hea meel, et meie peres jätkub neid ka argipäevadesse.

Järgnedes Forth and Clyde voogudele, jõudsime me järgmise Šoti ime juurde. Falkirki Ratas. See ainulaadne tõstuk ühendab kanali ülemist ja alumist osa, mille kõrguste vahe on 11 meetrit. Nii saab ühel tasandil sõitva paadi lihtsalt alumisele tõsta ja lüüside abil tagasi veele aidata. Kui Kelpidest õhkub müstikat ja maagilisust nende ümber punutud lugude pärast, siis Falkirki Ratas on võluv oma hullumeelse idee poolest. Täpselt nagu Queens Ferry mere sillad, näitab ka see loodusele koha kätte. Ilmselgelt ei saa me iial loodusest võimsamaks, kuid hämmastav on vaadata katseid selle saavutamiseks. Eriti meeldejäävaks muutis lüüsid lastele mõeldud õppeala, kus sai erinevaid vee liigutamise viise ise järgi proovida. Isegi nii füüsika kauge inimene nagu mina, sai lõpuks mehhanismile pihta. Kui ka koolis asjad niimoodi ära ilmestataks ja lahti seletatakse, oleks ka humanitaari huvilistel füüsikas ja keemias tore käia…

Ratas alt koos vastselt alla tõstetud paadimehega
Falkirki ratas ülevalt

Kolmapäeval me kaugemale ei jõudnud. Väsinud olid nii juht kui ka kaassõitjad, kuid seda vaid järgmise hommikuni. Mainisin juba varasemalt Šotimaa lastesõbralikust ja neljapäeval veendusime selles täiesti uuel tasandil. Šotimaal on tohutult ilusad mäed, metsad ja varjulised kosed, aga autoga nende juurde ei pääse. Korraliku vaate nägemiseks tuleks minna matkarajale ja korralikult ronida või vähemalt kõndida. Meie pere vanemad liikmed on kõik suured matkasõbrad, aga sama ei saa öelda mu õekeste kohta, kelle esimene küsimus kippus ikka olema: “Kas seal peab palju kõndima?”. “Peab küll,” on selle peale täiesti vale vastus. Mida siis teha? Meie leidsime pooljuhuslikult lahenduse Loch Lomond Faerie Trail näol. Olemas on kõik, mida ühe matkaraja juures otsida: mäe vaated, kärestiku vaated, maaliline jõgi, kena pikkus. Isegi lambaid saab näha. Tavalisest matkarajast eristab seda vaid väike lisa. See pole tavaline “igav” mets vaid hoopis haldjate elupaik. Raja äärde on peidetud väikesed haldjate majad, puude sisse viivad uksed, võluraamatud ja isegi kurjad trollid, keda on tarvis minema ajada. Pole vilkuvaid ekraane või helieffekte, lihtsalt puust lisandid, mille otsimine oli väga lõbus. Mitte üht pahurat sõna! Kõige hinnatumad olid tüdrukute näod, kui nad ettevaatlikult haldjate ustele koputasid või tasakesi ükssarvikute talli uurisid. Nende jaoks polnud see mitte tore kunstiline lisand, vaid tõeline võlukunst. See siiras usk tekitas tunde, et ehk polegi see nii võimatu. Ma olen alati teadnud, et siin maailmas peab olema midagi enamat silmaga nähtavast. Mingisugune võlujõud. Lapsena on seda nii kerge uskuda, vanemana muutub see aina raskemaks, kuid ma pole sellel kunagi päriselt hääbuda lasknud. Maailmas on nii palju mõistetamatut, mida proovitakse seletada kas füüsika või Jumala abil. Aga mis siis, kui see pole kumbki neist? Mis siis kui see ongi kõige puhtam võlujõud? Sellisel juhul oleks kõik vastused ju meie nina all ning me ise oleksime lihtsalt liiga põikpäised, et seda mõista.

Leia pildilt haldja maja

Rada lõppes tibatillukesed Loch Lomondi äärses külakeses. Tormi pilved varjutasid taevast, aga vee ääres veedetud tunnikesega me sadu ei saanud. Väike piknik, kiire visand vee äärsetest mägedest ja tibake haldjatolmu.

Kui end kord maagiliste olendite tegemistesse segada, pole enam kerge tagasiteed leida. Eriti mitte Šotimaal. Kelpide kujud olid meil nähtud, aga maailma kuulus järvekoletis ise oli veel nägemata. Igas järves elab oma kelpie, aga Loch Nessis on tema nägemise võimalus kõige suurem. Kui nüüd meenutada tõsiasja, et kelpid pidavat oma ohvrid ära sööma, võib siin olla tegu ka lihtsa tõsiasjaga, et muude järvede ääres käinud on lihtsalt kelpide kõhtu sattunud ja pole olnud seetõttu võimelised oma lugu jagama. Olgu kuidas on, minu soov Šotimaad näha tärkas pärast Sara Grueni “Vee piiril” lugemist ja selle suurepärase teose tegevus keerleb täielikult Nessie leidmise ümber. Polnud mingit küsimust, meil tuli seda järve oma silmaga näha. Siinkohal väike täpsustus: loch pole tegelikult meie mõistes järv vaid pigem veega täitunud mägede vaheline sügav lõhe. Sügavuse tõttu ei lähe need veekogud kunagi eriti soojaks, samas ei pidanud Loch Ness ka jäässe minema. Igatahes on nendes ujumine äärmiselt ohtlik ja arvatavasti just sellepärast on ka kelpide müüt tänase päevani nii levinud.

Praegu kaarti vaadates avastasin, et olin ühe oma lemmikraamatu toimumispaigast vaid viie minutilise autosõidu kaugusel. See poleks olnud too 1944 aasta küla, mida raamatus kirjeldatakse, kuid ometi paneb see teadmine silmad kipitama. Ma seisin võib olla samas kohas, kus raamatu kangelanna Maddy nii paljudel kordadel. Alles praegu mõistan, et taeva päralt, ma elasin samal maal, kus Maddygi!

Tee Edinburghist Loch Nessi, õieti siis Forth Augustusesse, mis on pealinnale kõige lähem lochi äärne asula, on pikk ja nii jäi sel päeval teele veel mõndagi muud. Blair loss oli selle päeva heledaks pärliks. Alatskivi lossi suur vend avas meile oma uksed ja nii sain lõpuks aimu ka kuningast madalama aadliku valdustest. Tuleb tunnistada, et mulle avaldas nn tagasihoidlikum maaloss isegi rohkem muljet kui küllusest üle ajav Hollyroodi Palee. Elamiseks oli see paik ikkagi liiga suur ja uhke, aga sellest hoolimata oli Blairis veidi kodu hõngu, mida Edinburghi kummaski lossis tunda ei olnud. Sulgesin silmad ja kujutlesin lossi mööda jooksvate laste kilkeid ja köögivilja aias askeldavate teenijate lobisemist. Lahkudes jäi hinge selline kena tunne nagu oleksin tuttavatel maakodus külas käinud.

Endine köögiviljaaed

Nessi juurde oli Blairist veel omajagu sõita, kuid taaskord oli tegu sellise minekuga, kus teekond oli sama tähtis kui sihtkoht ise. Ma olen näinud Lanzarote hirmutavaid vulkaanilisi moodustisi, Tenerife rohelusega kaetud Masca ümbrust ja ka Saksimaa Šveitsi tinahalle mägesid, aga Šotimaa Mägismaa ületas neid kõiki. Siinkohal ei taha ma väita nagu oleks see tuhmistanud varasemaid kogemusi, aga pole midagi parata, praegu on mu süda Šotimaal ja ma ei tea, kas miski või keegi selle sealt kunagi kätte saab. Mägismaa võttis hinge kinni. Mägi mäe taga, värvilt kõigis pruuni ja halli varjundites, kohati varjutatud laisalt üle libisevate pilvede või rohetava metsa poolt. See oli nii kena, et ma ei tahagi seda kirjeldada, et oma peas olevat emotsiooni mitte sõnadega rikkuda. Šotimaa pole hunnik vaatamisväärsusi, mida mööda minnes vaadata või kindlaid paiku, mida vallutada. See on varjatud emotsioon, mis omas ürgsete vaadetega kuulub kadunud aegadesse, mida tänases maailmas enam õigesti ei näegi. Ma tean seda, sest minagi ei näinud neid nii nagu näevad mäenõlvadel rohtu näksivad lambad või mäeveerel vanades taludes elavad inimesed, kelle jaoks käib aeg endiselt hoopis omasoodu. Korraks oli see pilt mu silme ees: nägin end seismas tagasihoidliku kivist talumaja ees, ümberringi sibamas lastekari. Eemal oli korralik lattaed ja selle ääres õunapuud. Maja ees seisis kaev ja kauguses kostus lammaste määgimist. Naeratasin endamisi ja lasin tuulel kujutluse minema kanda. Üks asi on kujutledada, hoopis teine tegelikult elada. “Vihurimäe” aeg on ammu möödas, tänapäevases maailmas selline elu enam ei toimiks.

Kui lõpuks Loch Nessi äärde jõudsime, olid tumedad tormipilved taeva katnud. Nende vahelt läbi pressivad kollased õhtupäikese kiired maalisid lainetavale veepinnale tumedad varjud. Seda pilti vaadates polnud enam raske mõista kõiki neid inimesi, kes väitsid end Nessit näinud olevat. See polnud tavaline järv. Siinse sügava kaljulõhe kohal särisevas paduka eelses õhus oli tunda ebamaiseid noote. Kui üldse kusagil mõni koletis elab, siis on see Loch Ness.

Väga väga vihmane pilt Loch Nessist

Sõitsime järve äärt mööda kuni Urquharti lossi varemeteni. See oli minu nägemist vajavate paikade nimekirjas, sest seegi paik on tihedalt seotud varem mainitud raamatuga. Õieti selles piirkonnas kogu raamatu tegevus aset leiabki. Lossi juurde jõudmise ajaks olid taevased luugid avanenud. Õues sadas ebamäärast löga, tuul oli tugev ja plusskraade vaid paar. Otsustasin, et lähen igal juhul välja, sest pärast kahte kuud pole ma ju enam mingi papist tüdruk. Siin on igasugust ilma nähtud, mis see siis ära on. Eksisin täielikult. Piletit meile enam ei müüdud ja nii tuli leppida vaatega sealt samast parklast. Autosse jõudmise ajaks värisesin kõvasti ja etteruttavalt ütlen ära, et olin ülejärgmisel päeval korralikult haige. Mägismaal on Edinburghist palju karmim kliima, seal ikka nalja ei ole.

Sellest hoolimata olen väga õnnelik, et käisime. Järv ja kaugusest nähtud varemed olid asja väärt, teele jäänud mägedest rääkimata. Tagasiteel suutsid mäed meid jälle üllatada- ennist pruunid nõlvad olid nüüd lumest valged! Vägisi tuli naer peale. Ümbrus meenutas mõnd lapimaalt saadetud postkaarti!

Viimane ühine päev oli minu jaoks kena kokkuvõte. Sel ajal, mil vanemad Roslinis käisid, külastasin mina tüdrukutega loomaaeda ja õhtul einestasime Leithis selles samas kohas, kus me umbes kuu aja eest Berthaga söömas käisime. Sel korral saime väga peened portsud, mis oma suuruselt küll kõvasti mu varasemale ribi kogemusele alla jäid, aga vähemalt oli maitse suurepärane ja nii lõppes mu pere Šotimaa reisi ilusa noodiga.

Poole viie paiku läksid teised Uberi peale, mina jäin veel hommikuni meie ööbimiskohta, kuigi ega ma eriti magada ei saanud, sest mägedes saadud külmetus oli lõpuks kohale jõudnud. Nina oli täiesti kinni, ise mattusin täis nuusatud salfakate alla nagu mõni multikategelane. Süda oli paha, pea valutas ja tagasi oma korterisse minek oli raudselt kõige ebameeldivam teekond nende kahe kuu jooksul, mis ma Šotimaal veetsin. Õnneks aitas uni enesetundel paraneda ja nii oli mul jaksu õhtul poodi minna, et end korralikult raviteede ja nohu rohuga varustada. Tänu sellele ei lõppenud ka minu Šotimaa seiklus negatiivsete vaid ikka positiivsete nootidega, andes mulle veel ühe toreda õhtu enne Eestisse tagasi pöördumist.

Viimane töönädal

Eestlasena pole ma lihavõtetest vanemas eas eriti hoolinud. Eks mune on ikka tore värvida ja lapsena oli lõbus lihavõttejänest oodata, aga see ei tekita minus kunagi jõuludega võrreldavat elevust. Eelmisel aastal ma lihavõtteid ei tähistanudki – mul tekkis mandlioperatsioonist taastumisel tagasilöök, olin kõrges palavikus ja ei pannud peaaegu tähelegi et pühad on. Siin on asjalood mõneti teised. Šotlased pole meist väga palju usklikumad, aga selle eest on lisaks reedele vaba ka esmaspäev. Nii saavad kõik kena puhkuse. Minu puhkus oli tänu sellele eriti pikk.

Trepid on meil siin parajalt kõrged

Assi läks ära pühapäeva varahommikul ja nii olin ma päris magamata ja võtsin pühapäeval rahulikult. Esmaspäeval olin aga varakult valmis päevaga pihta hakkama, et mitte vaba päeva raisku lasta. Nii võtsin ette hariva käigu Šoti Rahva Muuseumisse. Eks kõigi selliste muuseumide häda ole see, et need on väga suured ja kõike ikka läbi ei jõua käia, aga igal juhul oli see väärt käik. Sattusin juhuslikult kokku Austraalia perekonnaga, kellele giid tuuri tegi ja mind paluti lahkelt nendega ühinema. Tänu sellele nägin ära kõige tähtsamad eksponaadid ja võisin rahuliku südamega minna robotite näitusele, mis mind kõige enam paelus. Muuseum võtab kokku kogu šotlaste ajaloo, alustades päris mandrite tekkimisega ja lõpetades tänapäevase tehnika ja moekunstiga. Sinna vahele mahutatakse idamaade kunst ja kõik muud uhked aarded, mis suurel Briti impeeriumil omal ajal hangitud on saanud. Ometi ei teki siin sellist ebameeldivat lao tunnet nagu Londoni Briti Muuseumis, kus üks eksponaat ajab teist taga ja koridorid on lõputud. Ruumid on küll suured ja vaatamist on tohutult, aga kordagi ei tekkinud hirmu, et ma eksin ära ja enam välja ei saa. Lisaks on muuseum tasuta, mis on kindlasti suureks plussiks.

Esimesi tehisintellekte

Robotite näitus on Edinburghis ajutiselt, nii et mul vedas, et ma just praegu siin olen. Ma ei ole eriline teaduse ega tehnika huviline, aga see oli tõesti paeluv näitus, mille naelaks olid nüüdisaegsed tehisintellektid. Silmi pilgutava ja naeratava robotiga suhtlemine oli korraga põnev, lõbus ja hirmutav. Olin pahviks löödud, tahtsin väga oma tundeid kellegagi jagada ja nii sattusin ma suhtlema väga armsa Hiina tüdruku Candyga. Ta on Inglismaal tudeng ja tuli paariks päevaks Edinburghi reisile ning ilmselgelt oli tema minust veelgi suurema suhtlemise vajadusega. Jäime juttu ajama, kuigi alguses oli see väga keeruline, sest Candy hääldus kõlas nii nagu räägiks ta endiselt hiina mitte inglise keeles. Selleks ajaks, mil me näitusele ringi peale tegime, saime juba väga hästi läbi ja nii kutsus Candy mu endaga Camera Obscurasse. See on laias laastus meie Ahhaa-keskuse moodi paik, ainult et see ei asu modernses klaashoones vaid viiekorruselises vanalinna majas, mille ülemisel korrusel on camera obscura ise. Ma ei oska seda mehhanismi täpselt selgitada, aga põhimõtteliselt on see rohkem kui saja aasta vanune projitseerimise aparaat, mis loob selge välismaailma kujutise ainult peeglite ja läätsede abil. Ülejäänud korrused on täis kõverpeegleid ja teisi põnevaid riistapuid, mille abil oma mõistust sõlme keerata. Üksinda oleks seal olnud huvitav, aga kahekesi oli tõesti väga lõbus. Kuigi Candy on minust kaheksa aastat vanem, suutsid obscura keskuse imed teda niivõrd üllatada, et ta väikese lapse kombel kogu aja rõõmsalt kilkas. Õhtuks valutasid kõhulihased suurest naerust. Kui tulla Edinburghi koos hea seltskonnaga, on Camera Obscura kindlasti koht, kuhu tasub minna.

Ooo suur võlukuul- näita mulle mu saatust!

Kui teada, et suure tõenäosusega ei pruugi seda inimest enam kunagi uuesti kohata, ei taha lahkumisega kiirustada. Nii venis meie päev päris pikale, aga ometi oli see nii imelühike. Mine sa tea, ehk kasvab siit välja tulevane Hiina reis. Candy igatahes oli küllakutsetega helde. Tal on isegi toidud paika pandud, mida ma kindlasti maitsma peaks.

Pika pausi järel naasin teisipäeval jälle tööle. Kõik oli justkui sama nagu eelmised kaks kuud aga samas peegeldus igast tegevusest peagi saabuv lahkumine. Uusi disaine ma enam eriti ei teinudki, pigem vaatasin üle varasemaid disaine ja tegin vajadusel täiendusi. Sel nädalal tellis Londoni Trantspordi Muuseum Urban Twistilt üle 700  jõulukaunistuse. Meie ülesanne oli neile pael taha siduda ja kink ilusti pakendada. Poiste meelest oli see kõige igavam töö, aga meie Bertaga nautisime seda täiel rinnal. Mitu tundi rahulikkult kindlat ülesannet korrates sai aju täiesti välja lülitada. See oli peaaegu nagu vaimne magamine, mida vahelduseks väga vaja oli.

Viimane tindijoonistus

Neljapäeval seisis meil ees kogu praktikaperioodi raskeim ülesanne: suveniiride valimine. Cameron palus meil teha valiku meie disainitud toodetest, mis endaga koju kaasa võtta. Võimalus ise oli väga lahe, aga valiku tegemine kohutavalt raske. Kõike oleks tahtnud kaasa võtta, kuid kohver oli juba päris täis. Berta oli eelmisel nädalal endale päris oma lõikelaua teinud ja hoidis seda nüüd kui oma silmatera. See oli nii ilus ja sile ja täiuslik- mul tahtis süda lõhkeda mõttest, et minule lõikelaud kohvrisse ei mahu. Kui siis Berta jälle oma lõikelauda kallistama hakkas, ajas mul hinge täis ja ma rääkisin talle eesti keeles tormiliselt, kuivõrd kahju mul on, et mina sellist suveniiri koju viia ei saa. Cameron hakkas seepeale uurima, et mida ma rääkisin, ja kuulnud, milles asi seisab pakkus, et ta võib selle mulle postiga saata. See polevat mingi probleem. Nii veetsin ma reedese päeva puutöö ruumis ja tegin endale algusest lõpuni päris ise lõikelaua. Vaevalt on palju nii hoolikalt lihvitud ja õlitatud lõikelaudu kui see. Lõpuks põletasime sinna sisse minu tehtud granaatõuna ja minu perekonna nime ja saime kõige täiuslikuma köögitarviku! Pole paremat viisi ühe praktika lõpetamiseks. Olin viimati vist mõne oma tehtud asja üle nii uhke kaheksandas klassis, mil ma enda kootud kindad valmis sain. Ma ei jõua ära oodata, et see kena asjake juba Eestisse jõuaks!

Oleksin mina ülemus, oleks praktika sellega lõppenud. Söönuksin praktikantidega tüki kooki ja nad rõõmsalt koju tagasi saatnud. Meie bossil olid aga hoopis teised plaanid. Esmalt läksime pubisse, siis pitsat sööma ja seejärel uuesti pubisse. Olin selles osas alguses üsna närviline, kuna ma pole kunagi varem niimoodi töökaaslastega väljas käinud. Õieti pole mul töökaaslasi olnudki. Tegelikkuses oli see aga väga armas õhtu, mis pani neile kahele kuule parema punkti, kui tükk kooki seda suutnud oleks. Sel õhtul kindlustasin ma ka selle, et niipea Cameron mind ei unusta. Mehel pidid silmad peast välja kukkuma, kui ma õlle asemel baarist teed tellisin. Ta ütles, et pole sellist asja veel kunagi enne näinud, et keegi õhtul välja minnes teed jooks. Ma ei saa teda ka süüdistada, sest tema enda eesmärk oli ilmselgelt korralikult juua. Samas oli õhtu seda toredam, et teised olid jommis ja mina kaine. Nii tore oli vaadata ja kuulata, kuidas õhtu edenedes kõigil keelepaelad rohkem lahti läksid. Lisaks olin mina järgmisel päeval raudselt ainuke, kelle oli hea olla.

Praktika Urban Twistis oli sellega lõpplikult läbi. Jäi veel oodata saabuvat pakki ja Cameroni meili, mille ta lubas saata kohe, kui kõik meie disainiga asjad nende kodulehele üles saavad. Pärast seda saavad kõik otsad kokku sõlmitud ja arvata võib, et selle firmaga ma tulevikus enam kokku ei puutu. Kuigi mine sa tea, elu on täis üllatusi.

Töö oli tehtud, aga õnneks pidin mina alles pooleteise nädala pärast Eestisse naasma. Nüüd saabus aeg pere seltsis kaugemaid paiku avastada!

Arvasin, et sellist õite ilu näeb ainult Jaapanis, aga Šotimaa on nii täiuslik, et seal on see olemas!

Piknikud suvistes parkides

Igatsuse suurust ei koge tõeliselt enne, kui lõpuks kallist inimest käte vahel hoiad. Olin siin, vastu kõiki algseid kahtlusi, ilusti omal käel poolteist kuud ära elanud ja lähedastest ainult mõõdukalt puudust tundnud. Siin olles, olen kogu aeg lennus ja siis ei jää suureks kurvastamiseks lihtsalt aega ega jaksu. Nii ootasin ma küll oma parima sõbranna tulekut juba siia saabumisest peale, aga see oli selline rahulik lootus, mitte hullumeelne päevade lugemine nagu see, mille sarnast võib tähendada laste juures jõulude eel. Isegi sama päeva hommikul, mil ma tema tulekuks viimaseid ettevalmistusi tegin, ei olnud mu sees möllavat emotsioonide tormi. Ainsa karjuva erinevusena küpsetasin ma tol hommikul kooki. Seda polnud ma siin olles kordagi varem teinud.

Lennujaama ootesaalis tabas ärevus mind esmakordselt. Kuna Assi on alaealine oli võimalus, et teda võivad tollis oodata mõnedki katsumused. Tallina lend oli kirjade järgi maandunud, esimesed eesti keeles kõnelevad inimesed pudenesid saabunud lendude väravast, aga minu sõpra polnud kusagil. Ühtegi vastamata kõne polnud, ükski ametnik minu kui vastutava isikuga rääkida ei tahtnud… Pinge aina kogunes kuni lõpuks olin valmis järgmise vastu tuleva eestlase käest küsima, et kas üks väikest kasvu ja tukaga eesti tüdruk oli üldse lennul ning ega teda kusagile kartsa pole veetud. Siis avanesid väravad uuesti ja järgmisel hetkel lämmatasin ma Assit oma tugeva karukallistusega. Raske oli uskuda, et ta on tõesti siin, tõesti päriselt. Pisarad kippusid silma ja hingata oli raske ning seda kõike suurest rõõmust. Kui mulle siis veel päts musta leiba ja pakk Kasekese komme pihku pisteti, kiljusin ma valjult üle terve lennujaama. Õnneks ollakse sellistes kohtumises emotsionaalsete taaskohtumistega harjunud.

Assil olid Edinburghis vaid loetud päevad, nii ei raisanud me koju minekule aega ja sõitsime lennujaamast otse linna. Minule on siinsed mäed, lossivaated ja kihav elu juba tuttavalt igapäevased, aga tema jaoks olid need kõik uued ja hämmastavad. See imestus tema silmis ja võrratult võlutud naeratus panid minugi Edinburghi teise pilguga vaatama. Mitte et ma poleks seda linna juba enne Assi tulekut armastanud, aga temaga koos oli see lihtsalt veel parem ja veel ilusam. Võibolla ei ole isegi vale öelda, et see oli täiuslik.

Alustasime juba esimesel päeval hästi tempokalt, et Assil midagi olulist nägemata ei jääks. Umbes 24000 sammuga said taasnähtud kõik kesklinna imed, mille kohta oskasin nüüd juba päris tubli giidituuri teha 🙂 Scotti monumendi, John Knoxi ja nn Voldemordi haua, kuulsa Greyfiars Bobby kuju ja kohustusliku Primarkis käigu kõrvalt peetud vaiksed piknikud on aga hoopis need, millele tulevikus tagasi vaadata. Siinne piknikukultuur erineb oluliselt meie omast, sest inimestel pole midagi oma kaasmaalaste nägemise vastu. Kui ilm on ilus, lähevad kõik parki aega veetma ja tänu sellele tekib mõnus melu, mis meenutab mõnd festivali või laulupeo proovi. Eriti mõnus feeling tekkis Meadows pargis, mis asub otse siinse ülikoolilinnaku taga. Tunnid olid parasjagu lõppenud ja kogu haljasala oli täis õnnelikke noori inimesi. Mängiti palli, õpiti eksamiteks, söödi- joodi ja harjutati akrobaatikakava. Varjulisel pingil istus tõmmu noormees ja mängis kitarri. Nautisime Starbuckist ostetud kohvi, sõime Edinburghi parimaid küpsiseid ja lasime ajal omasoodu voolata. Päris selliseid hetki üksinda ei koge, see pole lihtsalt võimalik. Hetk võib küll õige olla, aga kui pole seda kellegiga jagada, jääb midagi natuke puudu.

The Meadows

Ülejäänud õhtu jalutasime sihitult Edinburghi tänavatel, kuni jõudsime päikeseloojanguks Caltoni mäe otsa. Sealt avaneb kena vaade kogu linnale ja selle taga laiuvale ookeanile nii et minna tasub iga ilmaga, aga 17nda aprilli õhtul oli vaade suisa võrratu. Taevas oli selge ja kahvaturoosa taeva taustal etendas loojuv päike imetlusväärse etenduse. Linna kohale tõusis õrn udu, mis meenutas sel korral õnneks rohkem pruudiloori kui vatitekki, pehmendades linna teravaid kontuure. Tulemus oli ebamaine, rohkem akvarellmaali kui reaalsuse sarnane.

Neljapäev oli vahelduseks veidi maisem päev, mis sai veedetud tavapärasemate turistide kombel šopates ja muuseume külastades. Ometi tegime me neidki tegevusi väikese kiiksuga. Ostlesime küll, aga mitte tavapärastes Edinburghis külastatavates poodides nagu Jenners või Ragamuffin, vaid hoopis heategevuspoodides. Charity shop on kasutatud riiete pood, kuid tavalisest kaltsukast kvaliteetsema kauba ja õiglasema hinnaga. Siinsete poodide taga pole ärimehed vaid erinevad heategevusorganisatsioonid, kellele viiakse riideid, raamatuid ja tarbeesemeid, mida enam ei vajata. Viija ise selle eest raha ei saa ja kogu saadav tulu läheb vastava organisatsiooni toetuseks. Alguses kõlab selline süsteem võõralt, aga tegelikult on see väga mõistlik ning ka poed ise on palju meeldivamad kui hullunud ostjaid täis kiirmoe kauplused.

Pärast kiiret kehakinnitust Princes Streeti pargis oli päevakorras Edinburgh Dungeon, mis oli uus kogemus ka minu jaoks. Olin sellest palju kordi nina kirtsutades möödunud ja pika järjekorra peale silmi pööritanud, kuid nüüd oli mul endal taskus kaks arvestatava hinnaga piletit. Huvi oli minus tärganud alles Queensferry rongijaamas, kus ma rongi oodates erinevaid voldikuid lappasin. Samal õhtul Saritaga lobisedes kiitis sõber seda elamust taevani ja sellega kadusid vaikselt ka mu tugevad eelarvamused. Tagantjärele võin ausalt öelda, et ei pidanud pettuma. Edinburgh Dungeon on natuke lõbustusparkidest tuttava õuduste maja moodi asutus, kus erinevad näitlejad sind 75 minutilise ringkäigu jooksul vaheldumisi hirmutavad ja naerutavad. Ühest ruumist teise liikudes elustub külastaja ees linna hirmus ajalugu, mida näitlejad oma dramaatiliste etteastetega ilmestavad. Kuigi mõnes kohas tõusid ikka karvad kätel püsti ja paar korda sai isegi hirmust karjutud, oli see tegelikult üllatavalt lõbus elamus. Saime Assiga kõvasti naerda ja leidsime välja tulles mõlemad, et kahju, et juba läbi sai. Mina täitsa soovitan ka neile, kellele muidu õudusfilmid ja jubedused ei meeldi- midagi nii hirmsat seal polnud. Ainult keelt tuleb mõista, sest muidu läheb pool nalja kaduma.

Aedade ilu

Sel ajal mil Assi Holyroodi Paleed külastas, avastasin mina taaskord ühe pisikese aiakese, kuhu ma varemalt sattunud polnud. Hakkasin vaikselt kirjutama ja aeg möödus kui linnutiivul nii et kui sõbratar mulle tunni pärast helistas, olin ma tõsiselt jahmunud. Samas pole see esimene ega ka kindlasti mitte viimane kord, mil ma kirjutades ajataju kaotan. Siis pole enam mind ja seda maailma, reaalseks muutuvad hoopis väljamõeldud tegelased ja nende teod ning mõtted.

Kuigi Edinburghi Dungeonis oli väga lõbus ei saa seda võrreldagi naljaga, mis tabas meid vanalinnas söömas käies. Läksime mõlemad kohaliku söögi peale välja: mina tellisin haggise pirukat ja Assi fish & chipsi. See polnud mingi üllatus, et ma oma haggist just ülemäära ei nautinud, sest mulle pole kunagi organid eriti mokka mööda olnud. Friikate ja frititud kalaga peaks aga lood teised olema, sest need on üldjuhul alati väga maitsavad. Maitse oli ka sel korral väga hea, probleemid ilmnesid hoopis kala suurusega. See polnud väike fileetükk või ka poolik kala, mille sugust šotimaal ise söönud olin. Ei, seal taldrikul oli terve suur kala, millega oleks võinud liialdamata toita terve perekonna. Selleks hetkes, mill me mõlemad kurguni täis olime, nägi ports endiselt välja nagu oleks seda vaevu puututud. Meie kõrval lauas istuvad suured saksa mehed vaatasid pidevalt imestusega tohutut kala ja väikest Assit ning vangutasid naerdes pead. Näha oli, et oleme selle kalaga parajas kimbatuses. Oleks mind teisiti kasvatatud, jätnuksime söömata kala arvatavasti alles ja kõndinuks minema. Kuid mina olen juba varasest lapsepõlvest harjunud sellega, et toitu minema ei visata ning siis, kui söömas käies midagi kõvasti üle jääb, tuleb see kaasa võtta. Et oleme sarnaste vanemate lapsed, on Assi maailmavaated üsna sarnased. Ainus märgatav vahe on see, et mina olen harjunud siinse linna anonüümsusega, kuid mu sõbra põsed värvusid reetlikult punaseks iga pisemagi piinliku seiga peale. Nii pole ime, et kui ma kotist toidukarbi välja võtsin, meenutas Assi teolt tabatud kriminaali. Meil kulus üle kümne minuti, et tohutu kala kahtlust äratamata karpi saada, kusjuures kasutada tuli kahte toidukarpi, kuna ühte see lihtsalt ei mahtunud. Ilme sakslaste näol oli hindamatu, kui üks neist irvitades jälle meie laua poole pöördus ja nägi, et taldrik on imeväel tühjaks saanud. Tegime ruttu minekut ja naersime väljas nii et kõhud kõverad.

Sakslased meie kõrval sõid kõik tillukese kausi suppi…
Artsi värk meil siin Edinburghis

Dean Village, Arthur’s Seat ja rannas käik olid meelega jäetud reedeseks päevaks, kuna lihavõttepühade tõttu olid sel päeval lossid ja pisemad poed kinni. Alustasime oma päeva jõe äärse piknikuga Patissier Maxime hõrgutistega. See oli Dean Village juures minu tingimus, sest sõidan sellest kohvikust iga päev mööda aga sisse polnud kunagi sattunud. Koogid täitsid igati mu ootused ja kõrgemad jõud õnnistasid meid selgi korral suurepärase suveilmaga. Naljakas, kuidas olen mitmeid kordi jõe ääres käinud ja siinseid armsaid majakesi imetlenud, mõtlemata sellest kunagi kui suurest Dean Village nimelisest vaatamisväärsusest. Reede hommikul nägin selgelt, et mina olin selles osas ainuke. Tavalisel tööpäeva õhtul pole siin peale paari koerajalutaja kedagi, kuid nüüd oli rahvast nagu loogu. Samas ei saa ma seda neile sugugi pahaks panna, sest tõesti on mida vaadata.

Mulle väga meeldib kooki süüa

Sel korral osutus matk Arthur’s Seat otsa palju meeldivamaks kui mu esimene käik märtsi alguses. Valisime laugema marsruudi, pidasime jälle piknike ja naljatasime nii palju, et teekond enam eriti väsitav ei olnudki. Teine asi on muidugi see, et minu jalad on nüüdseks juba mägede ja orgudega harjunud ja seetõttu ei ole ma päris õige inimene matka raskust hindama. Tuuletut ilma ja vaateid võin ma sellegi poolest hinnata ja need pole sellest sugugi vähem hinge matvad, et ma neid juba näinud olen. Kevad on toonud täiesti teised värvid ja sellest tulenevalt on ka avanev vaatepilt omajagu teistsugune. Kuna ronisime sel korral üles täpselt mäe teiselt küljelt, oli peaaegu tunne nagu oleks tegu mõne uue maavormiga, mille otsas ma varem käinud ei olegi.

Siis kui enamik teest on veel käimata
Üks teine vapper paarike mäe otsas

Kui esimesel korral kulus mäkke tõusuks ja tagasi alla tulekuks umbes kaks tundi, siis sel korral veetsime seal kogu pärastlõuna. Tegime palju suurema ringi ja pidasime rohkem pause nii et alla jõudmise ajaks olime ikkagi mõlemad päris väsinud. Kui ma õigesti mäletan, olid mul 10 000 sammu täis juba enne seda, kui ma poole mäegi peale jõudsin. Vaprat vanderselli väsimus ei takista ja nii sai ookeangi selle päevaga ära nähtud. Ainus, mille osas me veidi mööndusi tegime, oli õhtusöök- olime lõpuks lihtsalt nii näljased, et leppisime linna jõudes hariliku purksiga. Algne plaan oli küll süüa mõnes ägedas pubis, aga Suure Reede tõttu olid need kõik päri täis.

Princes Steeti aed

Tänu tihedale graafikule oli Assi checklist laupäevaks praktiliselt läbitud. Pärast Botaanikaaias veedetud hommikupoolikult istusime me poolnõutult Inverleithi parki maha ja proovisime edasistes plaanides selgusele jõuda. Kuna Conan Doyle pubi oli meil eelmisest õhtust hinge peal, tegime neile hommikul kõne ja panime kella kuueks laua kinni. See andis hea kindlustunde, aga samas hakkis päeva tüütult ära. Nii ei hakanud me kusagile kaugele minema vaid jalutasime vaikselt tagasi linna ja ostsime kodusetele mõned kingid. Kuna õhtusöök oli suurepärane siis mul igatahes ühtegi kaebust küll pole. Kirsina tordil leidsin lõpuks isegi korralikke kohalikke maiustusi, nii et nüüd on suveniiride osas rahulik- võin koju tagasi tulla küll.

The Conan Doyle

Meie ühine aeg Edinburghis lõppes pühapäeva varahommikul, mil Assi kella nelja paiku takso peale jooksis. Minu väikese näpuvea tõttu hakkas tellitud Uber pool tundi varem liikuma ja nii tuli jalgadele valu anda, et mulle üüratut arvet ei tiksuks.

Sel ööl ma enam korralikult sõba silmale ei saanud. Järsku tundus voodi nii suur ja tühi, ruumi oli liiga palju. Õnneks on Šotimaal lihavõtete ajal pikk nädalavahetus, nii oli mul taastumiseks kaks päeva aega. Teisipäevaks sain end lõpuks korralikult välja magatud.