Semestri lõpp hakkab lähenema ja koos sellega lähevad automaatselt ka immuunsus ja motivatsioon. Alguses läheb motivatsioon, sest ei jaksa enam lugeda neid kodulugemisi, ei taha enam seda pagana Moodlet lahti võtta ja jumala eest, palun ärge sundige mind veel ühe artikli põhjal kokkuvõtet kirjutama! Ma tean väga täpselt, et te ei viitsi neid kokkuvõtteid ise ka lugeda. Igatahes nagu öeldud, siis detsembri alguseks oli mu motivatsioon kahanenud üsna nulli lähedale. Arvatavasti oli selles oma osa ka raekojaplatsi kerkinud kuusel ja romantilisel lumesajul, mis peaaegu iga päev säravate jõulutulede vahel tantsu lõi. Mida rohkem kiusatuis elu mu teele lükkab, seda keerulisem on ennast veenda selles justkui ma päriselt tahaksin kodutöid teha, sest teate mis, ei taha. Ma ei usu, et üldse keegi tahab. Kodutööd mõeldi välja õpilaste karistamiseks (see on ajalooline fakt, vaadake netist järele) ja kui inimene on korralikult kõigis loengutes kohal, siis minu arust ei peaks talle ka kodutöid jäetama.
Igatahes polnud mul midagi selle vastu, et novembri esimesel nädalal paar korda kodutööde tegemise asemel haiguse pärast lasteaiast koju jäänud kaksikuid hoida. Õieti polnud mul üldse töö vastu midagi, sest töö tegemine on üks selline kodutööde tegemisest ajutiselt kõrvale põikamise viis, mis on aktsepteeritav nii minu enda kui ka ühiskonna silmis. Käisin esmaspäeval, käisin kolmapäeval ja reedel enam ei läinud, sest selleks ajaks olin ma ise haige. Või ei, reede õhtuks suutsin ma ennast peaaegu et terve inimese konditsiooni putitada, sest mul oli pilet „Pähklipureja“ etendusele.
Kui mina ise oleks olnud nõus sellest suurema nurinata ka loobuma, siis mu kallid kaasteatrilised, kelleks polnud ei keegi muu kui mu armsad õeraasud ja ema, tõstsid selle väljavaate peale nii tugevat kisa, et mul ei jäänud muud üle kui ajutiselt terveks saada. Sõin hambad ristis meega küüslauku, jõin üle liitri teed ja sooja vaarikamahla, võtsin vitamiine, tegin kuuma jalavanni, määrisin varbavahesid Vietnami salviga ja toppisin sokid magama minnes toorest sibulat täis, et ikka kindlasti järgmisel päeval terve olla. Vanarahvas pole asjata taimede väesse uskunud ja nii õnnestus mul eneselegi üllatuseks siiski „Pähklipureja“ ära näha. Olin lapsena seda lavateost kahel korral näinud ja uskusin end küllaltki täpselt teadvat, mis mind ees ootab, kuid nagu selgus, olid kahe „Pähklipureja“ libretod täiesti erinevad. Esimene rääkis kahe lapse Petteri ja Lotta jõuludest, mis olid küll igati maagilised aga pettumust avaldavad minusuguse romantiku jaoks, kes ma juba lasteaiast saati olen jumaldanud ilusaid armastuslugusid. Mäletan hästi oma pahameelt selle üle, kui Pähklipureja, kes osutus hoopis kenaks printsiks, hakkas majateenjaga romantilist tantsu tantsima, jättes minu lemmikuks olnud Lotta niisama kuhugi nurka vaatama. Juba siis mõtlesin, et Lotta võinuks maagiliselt suureks saada ja ise Pähklipureja ära võluda.
Nüüd, enam kui kümme aastat hiljem, läks mu soov lõpuks täide. Vanemuises praegu mängitav „Pähklipureja“ põhineb loo klassikalisel versioonil ja jutustab just täpselt nii ilusa loo nagu üks lugu üldse olla saab. Seisusevahe, ratastoolis tütarlaps, kes oma unenäos käia suudab ja tema kena prints, kes teda kõigi ohtude eest kaitseb… Kleidid olid ilusad, tantsud kirglikud ja kogu etendus kokku väga võluv. Julgen soovitada!
Jah, see oli tõesti kena, kuni koju jõudmiseni, mil ma tundsin, et tahaksin pikali heita… See soov vaevas mind kuni järgmise pühapäevani nii, et minu õppimiseks mõeldud nädal mööduski suuresti vanematekodus elutoa diivanil alguses kurku valutades, edasi nuusates ja lõpuks korralikult köhides. Mäletan, kuidas ma väiksena alati täpselt teadsin, mis nurga alla pannes kraadiklaasi näit veel veidi tõusta võib. See oli ikka tosin õnn, kui õnnestus 37 välja pigistada, eriti, kui see juhtus koolinädala ajal (välja arvatud esimeses klassis, mil ma arvasin, et puudumise eest võib klassi kordama jääda, nii et ma olin suurest hirmust kogu veerandi terve ja jäin kohe vaheaja esimesel päeval haigeks). Igatahes nooremana mulle meeldis haige olla. Mulle meeldis tähelepanu, mulle meeldis, kui sain päevad läbi filme vaadata ja lugeda. Haige olemine tavatses olla põnev. Teise kursuse üliõpilasena see enam põnevust ei paku. Vastupidi. Haige olemises puudub igasugune rõõm, kui su laual seisev jutukas ja telekaekraan, mis on oma viis korda suurem minu läpaka ekraanist, suisa hüüavad su järele, kuid sina pead neile vabandavalt käega viipama ja kõigi meeldivate võimaluste kiuste hoopis eksamikirjandust lugema. Ma pole eriline teaduskirjanduse fänn ka parimal päeval, sest mingil põhjusel paistab teadusringkondades kehtima reegel, et mida kuivema saepuru sa oma uurimismaterjalist kokku kirjutad, seda parem. See tähendab, et kui mu kehatemperatuur on parasjagu üle 37.4 ja iga natukese aja tagant läheb järg köhahoo tõttu kaduma, siis ei suuda ma kõnealust lugemist üldse taluda. Mis puutub muinasaegse relvastuse üksikasjade pähe õppimisse või 19. sajandi eestlaste metsakäsitluse teemalise esitluse tegemisse, siis sellised asjad võib kohe heaga ära unustada. Nii said mu kodused nädal otsa öösel mu köhimist, varahommikul mu magamata ööst tingitud pahurdamist ning pärastlõunal õppimise aeglasest tempost tingitud halamist kuulata. Halamise vaheline aeg tekkis siis, kui ma kuhugi magama jäin või teised kooli- tööle läksid. Hea küll, nüüd maalisin ma endast natuke liiga tumeda pildi. Tegelikult oli mul lihtsalt paha olla ja ma olin kooli pärast stressis ning stressis selle pärast, et mul oli paha olla ja ma ei jaksanud õppida ega selle pärast isegi mitte muretseda. Kuid kogu aeg ma siiski ei virisenud või kui ka virisesin, siis mitte väga ebameeldivalt, sest muidu poleks küll keegi vaevunud mulle liitrite kaupa teed keetma või head süüa tooma või mulle lõpmatuseni kaasa tundma.
Tegelikult mahtus eelmisesse nädalasse ka mitmeid toredaid seiku. Sinna sisse jäid mõned eksprompt tantsupeod Laura seltsis, kes tahtis minuga oma lemmiklaule jagada. Paar toredat filmiõhtut (ja üks filmihommik); lõputud jutustamised küll kodustega, küll telefoni vahendusel sõpradega; üks ilus jalutuskäik; üks hea romaan; mitu tundi linnuvaatlust (meie kahes linnumajas käivad minu vaatlusandmetel praegu söömas rasvatihased, sinitihased, varblased ja puukoristajad, aga tegelikult on liike vist isegi rohkem) ja loomulikult lõputult uskumatu sisuga unenägusid. Akna taga aga aina sadas ja sadas lund juurde, nii et kui ma esmaspäeval lõpuks jälle õue läksin, tabas mind väga ebameeldiv üllatus põlvekõrguste hangede näol. Kõik minu otseteed olid lund täis tuisanud ja nii jäin ma maha bussist, mis pidi mu rahvalaulu eksami ajaks linna toimetama. Jäin oma kena 5-10 minutit eksamile hiljaks. Esimene kord sellise äpardusega hakkama saada. Õnneks ei teinud õppejõud sellest suurt numbrit nii, et korduseksami pärast mul muretseda ei tule.
Tundub, et ka kõigest muust hoolimata, olid jumalad siiski minu poolel, sest tänaseks on mul mõlemad eksamid headele tulemustele tehtud, esitlus esitletud, kodutööde tagasiside kätte saadud ning isegi järgmise semestri tunniplaan valmis. See viimane on küll paras ime, sest vähem kui neli päeva tagasi ajas ÕISist ainete otsimine mul pea nii puntrasse, et sai siin juba kursaõega nalja visatud, et see oleks küll kena viis ajalugu teha, kui me lihtsalt selle pärast nominaalajaga ei lõpeta, et me oma õppeinfosüsteemist aru ei saa. Eks näis, kas selle imelise loenguplaaniga, mis ma endale valmis olen meisterdanud, ka ellu õnnestub jääda, kuid sellest kõigest oskan ma kirjutada alles mitme mitme postituse järel. Väikese isutekitajana võin ennustada, et neis vahepealsetes kirjutistes võib juttu tulla fotosessioonist, pühadest, reisimisest ja ühest tarkusehambast, kes varsti manalateed läheb. Seniks aga ilusat advendiaja jätku ja jaksu eksamitega!
Lugemiseni!
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 