Lilled

Lapsena suhtusin ma õpetajatele lillede viimisesse alati teatava ükskõiksuse, kohati isegi põlgusega. See tundus nõme ja natuke nagu pugemine. Eks esimesel septembril õpetajale lilli viies võibki tegu olla lisaks suurele viisakusele natuke pugemisega ka. Sinna pole ju midagi parata, et me kipume nendesse inimestesse natuke pehmemini suhtuma, kes on meile kingitusi teinud. Kingitus viitaks justkui sellele, et kingi tegija näeb kingi saajat kuidagi erilisemana teistest, sest me ei käi ju ringi lilled pihus ega anna igale võhivõõrale oksakest, et säh, ole lahke. Ja kui see inimene on näinud põhjust sinust hästi mõelda, siis tahaks ju tema suhtes käituda nii, et see suhtumine säilib. Alateadlikult vähemalt olen mina ise sellist tungi tähele pannud.

Mina pole esimesel septembril lilli saanud ja ega ma polegi ju päris õpetaja, seega ei oska ma analüüsida seda, mida tollel päeval lilli saades tuntakse. Küll aga sain ma täna teada, mis tunne on õppeaasta lõpus lilli saada. See on paganama suur kompliment. Lillede saamise situatsioon ise paistis väikese lille tooja jaoks olema vähemalt väga piinlik kui mitte suisa päris jube. Seda tohutut ebamugavust oli mõlema lille tooja puhul juba kaugelt näha, seda enam, et ilma vanemate utsitamiseta, poleks need lilled minuni jõudnudki. Ja siis olid lilled üle antud, nende jaoks nii hirmus piinlik olukord seljataga ja korraga võis minuga jälle suhelda nii nagu minuga ikka suheldakse. Mind ennast ajas see olukord korraga nii naerma kui ka nutma, kuid samas oli ilmselge, et kumbki reaktsioon ei oleks päris kohane. Nii püüdsin ma siis lihtsalt hästi siiralt naeratada ja oma härduse kuhugi kaugele ära peita, et ma jumala eest vesistama ei hakkaks.

Nüüd aga olen ma oma kahe kimbuga kodus, mu korter lõhnab kevade järgi ja ma võin endale kõiki neid emotsioone lubada, mis enne tuli vaka all hoida. Ma ei saa kunagi teada, kas Oliveril oli tõesti meeles, et roosad roosid on mu lemmiklilled või oli see lihtsalt hea juhus, et mu maitse ühtis tema ema omaga. Niisamuti pole teises vaasis seisvate meelespeade ja piibelehtede kimbuke vististi valitud meelespeade nime järgi, aga mina ei saa sinna midagi parata, et õrnad sinised lilled oleksid justkui palve nende kinkijat meeles pidada. Ma tahaksin uskuda, et minule jäävad nad meelde. Kas just kõik nime pidi, sest nimesid on meie ümber nii palju, et need kipuvad kiirelt tulema ja veel kiiremini minema, kuid nägude ja naljade ja hetkede kaudu. Nende endaga on lood aga väheke teised, sest nad on veel nii noored, et arvatavasti läheb neil nende asendusõpetajaga kunstiring üsna kiiresti meelest. Midagi muud olekski vale oodata, elu ja mälu ongi sellised. Lihtsalt praegu on lilled mu laual veel värsked ja ma ei saa midagi parata, et on ilus ja on kurb samaaegselt.  

Kunstiring polnud mul esimene ring ja õieti polnud see ju isegi mitte minu ring. Mina olin kunstiringis vaid Säde asendajana, kuid paratamatult juhtus see, mis ikka juhtub, kui nelja kuu vältel iga nädal korra samade väikeste inimestega kokku saada: tänaseks oli minust nende silmis saanud kunstiringi juhendaja. Või kui kasutada ringiliste enda kõnepruuki, siis suisa õpetaja. Mina jälle suhtusin nendesse kui enda ringilistesse. Laste puhul on keeruline öelda, kas või kui palju ma neile midagi reaalselt õpetada suutsin, aga ma tean, et ma tegin hästi. Meie ringi tunnid olid täidetud lõbusa jutuvadaga ja vanematele näidati oma loomingut alati suure õhinaga. Vahel taheti katsuda mu juukseid ja mõnel korral tuldi mind isegi kallistama. Seega teadsin ma juba enne tänast, et ma sain selle ülesandega hästi hakkama.

Kuid lilled tulid mulle ikkagi ootamatult. Lilled tähendavad seda, et mitte ainult lastel ei olnud minuga tore, vaid ka nende vanemad jäid tehtud tööga rahule. See on suur asi, seda suurem, et minu juhendamise kogemus ei pärine ühestki õpikust ega pole mul sertifikaate, mis mind sobilikuks tunnistaks. Need ringid, mida ma olen andnud, on kõik läbi viidud puhtalt minu kõhutunde järgi, alustades sellest, kuidas lastega suhelda ja lõpetades tunni sisuga. Pool aega tulistan ma puusalt ja mu varasem kogemus ütleb, et küllap läheb hästi, aga ma ei tea seda kunagi lõpuni enne, kui kõik pole juba tehtud. Ja ega iga kord nii hästi läinudki. Mõned pildid viidi koju märjana, mõnel juhul oli kunstiprojekti lõpptulemus väga küsitava esteetilise väärtusega, ja mõned tunnid lõppesid sellega, et minu parimatest püüdlustest hoolimata, olid lapsed küünarnukkideni värviplekilised. Mitmel korral mõtlesin, et ega seda last küll vist enam tagasi ei tooda, sest kuidas ma küll ei näinud seda värvi sisse sattunud käist? Kuidas ma seletan seda, et sel hetkel, mil ma kraanikausi juures laste veetopse täitsin, suutis üks osaleja endale mingi müstilise terava objektiga sõrme torgata? Kuidas ma ei pannud tähele, et teises toas rõõmsalt puslet kokku pannud poiss minut enne ema saabumist kohutavalt kõvasti nutma hakkas? Või mis saab siis, kui keegi peaks kodus ümber jutustama selle tunni sisu, kus üks tragi seitsmeaastane tüdruk teistele varmalt seletas, et kui tita hakkab ema kõhus kasvama, siis see on oode? Aga minu kartustest hoolimata, tuldi alati tagasi. 

Sügisest alustab Minikoolis muinasjutu ja pärimusring, mis on uus ja täitsa minu enda ring. Esimene päriselt folgi õpingute mõttes erialane töö, mille osas olen juba praegu päris elevil. See annab lootust, et küllap tullakse ka edaspidi tagasi. Seniks aga on mul see tänasega lõppenud kogemus ja lilled, mis aitavad seda meeles pidada. Ehk õnnestub mul roosid kimbuna ja meelespead oksakeste kaupa raamatu vahel ära kuivatada. Vahest õnnestuks mul nende abil kogu see hetk, kõik need mälestused raamatu vahele pista ja alles hoida. Justkui ei olekski midagi läbi saanud ja kõik kestaks lõpmata edasi.