Päris kodus on mul kombeks igal õhtul vanematelt küsida, et kuidas nende päev läks. Emal on enamasti kohe mõni juhtumine varuks, isa vastab aga tavaliselt alati, et mis seal ikka, töiselt. Kodus olles on sellist vastust veidi keeruline mõista, sest mõistus ju ütleb, et iga töine päev on erinev ja omaette kirjeldust väärt. Siin olles teen ma aga ise oma blogi postituste ja videokõnedega täpselt sama: räägin kõigest muust, aga mitte tööpäevast endast, sest tegelikult need ongi kõik küllaltki sarnased. Disaini kohapealt on küll pulmadest teavitaval kaardikesel ja isadepäevaks mõeldud graveeritud pildiraamil vahe sees, aga protsess ise on täpselt sama. Istun hommikul arvuti taha ja tõusen sealt kell 16.00, reedeti 15.00. Vahepealsel ajal loon, sõltuvalt päevast, 5- 15 kujundust, joon 1-3 tassi piparmündi teed ja söön sinna kõrvale paar küpsist ja lõunaks kaks viilu maapähklivõi ning moosiga saia. Sealt edasi, valib mu ülemus välja need kujundused, mida ta kasutada soovib, ning seejärel valmistab ta ette puidu ja graveerib sellele eelmainitud disaini. Või lõikab asja akrüülist välja, sõltuvalt sellest, mis tootega tegu on. Me Bertaga avaldame küll pidevalt soovi ka muude asjadega aidata, aga näha on, et see teeb neile tegelikult lisatööd, nii et appi palutakse meid harva.
Eelmine nädal tõi selles osas meeldivalt vaheldust. Meie ülesandeks oli disainida lihtsaid jõuluehteid, aga juba keskpäevaks oli selge, et kui õues pakatavad pungad ja särab hele päike, ei taha jõulu tilulilust midagi välja tulla. Meie boss oli rohkem kui üllatunud, kui ta kuulis, et teeksime parema meelega ükskõik mida. Pakkusin, et võiksime aknaid või põrandaid pesta, Berta lisas, et isegi seinad oleksid parem kui arvuti taga istumine. Cameron vaatas meid kui kahte ilmaimet, sest senised praktikandid olevat alati disainimist eelistanud. Head kombed said imestusest siiski ruttu võitu ja nii leiti varsti preilidele sobiv töö. Meid pandi pildiraame tegema. Midagi rasket seal ei olnud, tuli lihtsalt tükke kokku klammerdada ja seejärel valmis raamide nurgad siledaks lihvida. Poisid leidsid, et see on üks nõme ja tüütu töö, meie olime aga kui lapsed jõululaupäeval. See oli nii lahe, et saime lõpuks midagi päriselt kätega teha! Lihtne mehaaniline töö, mis ei hõlma tugevat ajude ragistamist. Kuigi saime tööga ilusti hakkama, seisis ülemus kogu aja kõrval ja vaatas, et me endale viga ei teeks. Eks tal oli seal üsna igav seista ja nii hakkas ta jutu jätkuks meie huvide kohta uurima. Kohe kui ta kuulis, et mulle meeldib tegelikult tindi ja sulega joonistada, lõid tal silmad peas särama, sest käsitsi joonistatud kraam müüvat väga hästi. Minu hing laulis suurest õnnejoovastusest, sest tint ja sulg on mu suured lemmikud, mille kasutamises olen päris osav.
Ülejäänud nädal möödus õndsalt pilvepiiril joonistades. Mul oli mu tindipott, mu sulg ja teetass ning rohkem ma ei vajanudki. Ühe A5 formaadis joonistuse peale kulub mul umbes 1,5 tundi, pärast mida tuleb pilt Illustraatoris puhastada ja korrastada. Sellele kulus ülejäänud päev, nii et tüütutele disainidele mul sel nädalal eriti mõelda ei tulnud. Lisaks sain teisipäeval veel raame teha ja kolmapäeval puidu lõikamises kätt proovida, nii et igav ei hakanud. Nädal aega hiljem kirjutades võiks isegi öelda, et see oli siiani parim töönädal, mis mul siin olnud on. Nii palju loomevabadust mul tavaliselt pole. Lisaks oli see palsamiks mu kunstniku egole. Cameron ei olnud imetlusega kitsi ja see omakorda innustas mind veelgi kõvemini pingutama. Reedeks suhtus ülemus mu joonistustesse juba kui tõelistesse kunstiteostesse. Algselt olid mu tindiga joonistatud loomad mõeldud märkmikute kujunduseks, kuid nüüd otsustati neid ka eraldiseisvate puidust piltidena müüma hakata. Parim uudis on see, et nende tööde all seisab minu signatuur. Mitte enam anonüümne disainer vaid päris kunstnik. Vägev!
Ainuke probleem korraliku loomingu juures on see, et kui endast päeval kõik anda, oled õhtuks kui tühjakspigistatud sidrun. Tahaks lihtsalt koju minna ja puhata. Õnneks annab selliseid soove väikeste nippidega üle kavaldada, kuid täielikult seda eirata ei saa. Nii oli õhtuid, mil valisin koju minekuks kiirema tee või selle päeva seikluseks õhtusöögi restoranis, selle asemel, et mägedes ronida või mere ääres jalutada. Samas oli reede nii tihe, et meenutas mu esimesi Edinburghi päevi. Kuidagi jagus aega nii restorani, mere, maalimise kui ka korraliku peo jaoks.
Eks selleks need vabamad päevad olegi vajalikud, sest muidu ei peaks tihedatel päevadel õhtuni vastu. Võiks arvata, et puhkuse võtmine on igati elementaarne, aga elu Šotimaal on näidanud, et tegelikult võib see olla üks suurimaid õppetunde, mis ma siit reisilt kaasa saan. Nii raske kui see ka poleks, tuleb endale mõnel päeval hinge tõmbamiseks aega anda. Loomulikult tahaks kõike näha ja mida lähemale jõuab lahkumine, seda tugevamini pitsitab rinnus ainuüksi mõttest, et ehk jääks täna õhtul koju. Lihtne on öelda, et selle mõttega tuleb rahu teha- reaalsuses on see väga raske. Torkivat tegutsemisiha ei summuta isegi karjuv füüsiline väsimus, sest vaim oleks ikka valmis nägema. Ainus rohi, mille mina leidnud olen, on kodune tegevus. Teen filmiõhtu kausi jäätise ja hea filmiga või loen head raamatut. Kui energiat on veidi rohkem, võib ka järgnevaid karme meetmeid kasutada, aga see on tõesti ainult väga erilistel juhtudel: bioloogia töölehed ja ajaloo ajajoon. Nende kahe tegevusega saab igasuguse tegutsemislusti kohe nullini maha lõigata, nii et lõpetades on ainus soov voodi üles leida. Nii et kui kellelgi lugejaist peaks kunagi uinumisega probleeme olema või siis tõsine tarvidus oma tegutsemis vajadust alla suruda, siis võin neid rõõmuga jagada.
Jah, eelmise nädala lõpuks hakkas mul juba tunne tekkima, et see Šotimaal iseseisva elamise õppimine hakkab mul päris käppa saama. Ma tunnen linna piisavalt, et end siin koduselt tunda, tunnen piisavalt oma kolleege, et end nende seltsis lõdvaks lasta ja korter hakkab juba kodu moodi tunduma. Vähe teadsin ma siis ees ootavatest katsumustest, mis panid mind tõsiselt kaaluma, kas ma enam kunagi koos korterikaaslastega elada tahan…
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 