“Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.”
Vennaskond “Kui mustavad udud”
Udu pole mulle võõras. Seda jagub küllaga nii sügiseses Tartus kui ka Saaremaa sumedates suveöödes. Emajõelt tõuseb õrn unuvine vahel ka varajastel kevade hommikutel, kuid see on habras nagu neitsi loor, millest päiksekiired hõlpsalt läbi pääsevad. Edinburghis sellist asja ei tunta. Hägune vine on õhus igal hommikul, selle pärast ei hakka keegi silmi pöörama või asjatult pead vaevama. Udu siinses tähenduses on kui korralik vatitekk- mingit valgust ei paista kusagilt, kõik kaob paksu valge seina sisse. Hommikul aknast sellist vaadet nähes, oli mu esimene instinkt sügavale teki alla pugeda ja vaba päev võtta. Kuum kakao ja Netflixi seltsis veedetud hommik kõlasid kui ainus mõistlik väljavaade, aga juba enne, kui see mõte mu peas kuju võttis, teadis tugevam osa minust, et see on paras lollus. Mul on ainult üks elu ja sellest tuleb võtta kõik. Ei ole mingit puhkepäeva, eile sai otsustatud, et lähen Rosslyni kabelit vaatama, järelikult on täna minek. Šotimaa pole nõrkadele mõeldud, tahtnuksin ma sooja päiksepaistet siis tulnuks minna Hispaaniasse.
Panin klapid kõrva ja nautisin tunni aja pikkust bussisõitu Rosslini, mis on Edinburghist veidi enam kui kümne kilomeetri kaugusel asuv väike külake. Asula ise on täis tuhme heledaid kivimaju, mis teineteisest eriti ei eristu. Kõik kohalikud inimesed pidasid laupäeval paremaks toas püsida, nii et neid ma tundma ei saanud, aga arvata on, et nad on lihtsad inimesed, kes elavad veidi maisemas maailmas, kui see, milles liuglevad pealinna alalised asukad. Sellest pole ometi midagi, sest Rosslin ei meelita külalisi mitte külalislahkuse või eriliselt ilusate tänavatega. Ei, siia sõidetakse vaatama Rosslyni kabelit. Juba see on omaette ilus lugu, kuidas paksu metsa otsustati ehitada uhke gooti katedraal, mille loomiseks oli vaja nii palju erinevaid meistreid, et kõik ümberkaudsed mehed said siin tööd. Nii algas ehitustöö padrikus, kuid lõppes värske küla ääres. See on üks paljudest paeluvatest lugudest, mis on seotud selle mitmesaja aastase kabeli tõelise ajalooga, kuid kuulsust pole hoonele toonud mitte need, vaid Dan Browni müstiline põnevik “Da Vinci kood”. See on suurepärane raamat, mille tähtsaimad sündmused leiavad aset just Rosslyni kabelis. Ei saa salata, et ka mina sattusin kabelisse just Browni kirjutise, mitte aga tõelise ajaloo pärast. Samas ega ma tahagi salata. Kui kahetuhandete alguses poleks “Da Vinci koodi” ilmunud ning 2006. aastal sellest filmi vändatud, oleks selle suurepärase kabeli kohal praegu ilmselt lagunevad varemed. Peale protestantismi levikut Šotimaal vajus Rosslyni kabel unustuste hõlma, nii et oli aeg, mil hoone oli niivõrd täis kasvanud, et sulandus praktiliselt ümbritseva loodusega ühte. Eelmise sajandi lõpus leiti ühiselt, et kabel on päästmist väärt, aga ilma massilise turistide vooluta, mille tõi endaga kaasa eelmainitud menuk, poleks Šotimaa valitsusel selle taastamiseks ilmselt raha jagunud. Nii et Dan Brown ja kõik tema fännid on hoopis pühakoja heategijad. Mina kaasa arvatud.
Pilte kabelis teha ei tohi, kuid tegelikult on mul selle üle isegi hea meel. Nii oli kogu mu tähelepanu koondunud kabeli suurepärasele interjöörile, mis on üks hunnitumaid, mida senini näinud olen. Kuuesaja aasta eest kivisse raiutud käsud ja keelud, on nii andekalt nikerdatud, et puudutavad ka tänapäevast inimest. Õeldagu veel, et kunst pole oluline- sellise ehitise puhul on kunst kõik, mis üldse loeb!
Kuigi nähtavus oli tavalisest mitu korda hullem, oli päevselge, et kohe ma küll Edinburghi tagasi ei sõida. Kaks tundi sõitu vaid tunni ajase kabeli külastuse kohta oleks veidi palju. Sarita oli Rosslinis käinud ja tema soovitusi järgides oleksin ma sattunud Rosslini lossi varemete ja Rooma Impeeriumi aegse nn müüri äärde. Loss õnnestus mul ilusti leida, aga sealt edasi meelitasid virvatulukesed mu metsa. Ma ei teagi, millal ma viimati päris üksi paksus padrikus käisin. Kas üldse päris selliselt olengi käinud… Kodus on alati kompanioni ja mugavust mitte minna. Siin aga oli mul see üks rada ja mul polnud aimugi, kuhu see välja jõuab. Lihtsalt läksin üle tunni aja mööda jõe kallast, mõtlesin omi mõtteid ja laadisin hinge.
Siin hakkasid ühe mu lemmikraamatu “Röövlitütar Ronja” lood mu pilgu ees lõpuks tõeliselt elama. Nägin Ronjat ja Birki tasases jões ujumas ja vastuvoolu jäävas suures koopas lõket tegemas. Võisin pea kuulda udus kostvat maa- aluste laulu. Ka mina ise olin justkui maa-aluste poolt ära meelitatud, sest kuigi tee muutus aina porisemaks, läksin mina edasi. Kohati hakkas kõhe, sest kui ma oleksin libastunud ja viga saanud, poleks mind sealt metsast otsidagi osatud. Berta ja Sarita teadsid küll, et ma Rosslini lähen, aga metsast polnud juttugi. Kedagi ei olnud. Vaated olid vapustavad, aga mida kauem ma üksi kõndisin, seda enam hakkas mu käik tunduma rumala ja vastutustundetuna. Nii paksus udus mõistlikud inimesed üksi matkama ei lähe. Samas, kuidas muidu saada pilte udusse mattunud metsast?
Julge hundi rind on rasvane ja nagu näha, siis surma ma ei saanud. Ainult väga poriseks, aga sellest pole midagi. Riideid saab alati pesta, kuid mälestusi saab vaid ise seiklustest osa võttes. Kuigi olin vahepeal päris kindel, et see rada läheb vist otse Edinburghi, mis tähendanuks oma kümne kilomeetrist matka, ei tahtnud ma mingil juhul tagasi pöörata. Ees oli ju nii paljut, mida ma veel näinud ei olnud. Puude vahel võis olla uduloori mähkunud näkke, okstelt piiluda sadu haldjaid ja tegemata jääda suurepäraseid fotosid, kui argpüksi kombel tagasi pöörduda. Selliste vastakate mõtetega jõudsin ma kuskil tunni aja pärast metsa servale, kust teeviidad ilusti Rosslini tagasi juhatasid. Olin jõudnud paari kilomeetri kaugusele- Edinburghi olnuks veel väga väga pikk tee.
Koduteel aknast välja vaadates, ei tundnud ma peaaegu kesklinna äragi. Koht oli õige, aga kuskil polnud märkigi Edinburghi lossist- udu oli selle täielikult neelanud.
Pühapäevane ilm võttis suisa oigama. Ime kombel veelgi tihenenud udu oli vihmast säbruline. Olin lubanud Saritale, et lähen talle farmi külla, kuid nüüd oli selleks ilmselgelt vale aeg. Aimasin juba ette, et lubatud linnavaated jäävad mul nägemata. Ka Google Maps paistsid leidvat, et ei tasu minna, sest see näitas mulle täitsa valet bussipeatust, kus minule sobivat bussi ei läinudki. Kui ma lõpuks oma jõududega õige koha leidsin, oli buss juba läinud. Nii kirjutasin ma 20 minutid oma üleelmist postitust ja vaatasin imestusega, kuidas joobunud sammul kargas udust välja rebane. Minust oli vaderil suva, jooksis pead pööramata mööda. Mina jäin talle üllatunult järele vahtima. Veider koht see Šotimaa.
Saritaga kohtumise ajaks tahtsid hambad suus juba plagiseda. Hoolimata talvesaabastest ja villasest kampsunist, oli rõskus juba kontides. Kuum tass kakaod aitas seda küll veidi leevendada, aga soe ei hakanud mul siiski. Veetsin Sarita töökohas paar külma kuid lõbusat tundi. Paitasin paari päevast lambatalle, söötsin kanu ja tegin Sarita bugiga lõbusõitu. Õigemini tegi Sarita mulle ja talus vaatluspraktikal olevale Lillyle sõitu, meie hoidsime elu eest kinni, et mitte välja kukkuda.
“Siit avaneb vaade Edinburghi sildadele,” teadvustas Lilly naerdes ja osutas käega läbipaistmatu uduvalli poole, “ja järgmise käänaku tagant näed mägede tippe.” Vähe sellest, et ma linna ei näinud, isegi sellest oli raske aru saada, et ma olen parasjagu poole mäe peal. Nägime vaevu mõne meetri kaugusele, kilomeetritest ei tasu siin juttugi teha. Pool juhuslikult õnnestus meil läbi udu vähemalt mägiveiseid silmata, aga lähemale me mägede nägemisele ei jõudnjdki.
Sarita plaanis veel linna minna, mina aga suundusin otsemat teed koju. Nüüd ma juba tõesti värisesin ja ainus võimalus sooja saada oli vann kuuma vett täis lasta ning tunnike liguneda. Välja tulles valdas mind mõnus rammestus. Pugesin oma suurde voodisse ja veetsin ülejäänud õhtu teki all filmi vaadates. Uni oli sel ööl õige magus.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 