Kõnealuse nädala esimese poole olin ma tööl poistega kolmekesi. Bertat külastas ta parim sõber ja nii olid tal vabad päevad, Jackil oli lihtsalt tüdruksõbraga pikem nädalavahetus. Minul oli sellest kõvasti kasu, sest tänu sellele sain ma mitmel päeval varem koju. Tööd mul iseenesest jagus, sest Cameron oli lõpuks välja mõelnud, kuidas minu tindijoonistusi paremini ära kasutada. Kohe esmaspäeva hommikul andis ta mulle nimekirja siin levinuimatest koeratõugudest, mida ma joonistada võiksin. Hommikuti oli see mõnus, aga juba esmaspäeva pärastlõunaks oli selge, et ma pole füüsiliselt suuteline päevas üle kahe koera looma. Asi pole mitte ajas, vastupidi, seda jäi mul liigagi palju üle, vaid hoopis suutlikkuses. Kui mul on sulg ja tint, siis annan ma endast kõik ja see tähendab, et kui kaks koera on valmis, ei ole mul enam mingit energiat. See on isegi hirmutav, kuidas ma olen võimeline ennast nii tühjaks jooksutama… Ilmselgelt ei saa ma õelda, et näe, siin on su koerad, ma olen nüüd väsinud ja lähen koju. Enamasti pole Cameronil meile ka mingit päris tööd anda, nii et siis ei jäägi muud üle, kui pilguga oma arvuti ekraani puurida ja mõnd ideed välja kangutada. Kirja pandult kõlab see juba kehva ideena ja ma kinnitan, et täpselt nii ongi. Esmaspäev, kolmapäev ja neljapäev lõppesid seetõttu lõhkuva peavaluga. Eks kõigel ole oma hind.
Peavalu pole ainus vaimne lõiv, mida siinse aja eest maksta tuleb. Kui kusagile pikemalt pidama jääda, saab see paik paratamatult omaseks. Edinburghi ja minu lugu pole mingi erand. See on muinasjutt vaprast printsessist, kes igasugustest katsumustest võitu saab. Terve märtsi vältel tundus, et see muinasjutt on õndsalt otsatu, kuid juba aprilli esimestest päevadest alates virvendavad lehekülgede ääres tumedad varjud, mis päev päevalt pikenevad. Muinasjutt läheneb kindlal sammul lõpule ja on hetki, mil see mind veidi kohutab.
Kunagi mitu aastat tagasi tegin ma internetis ühte testi selle kohta, milline lill ma oleksin. Ilmselgelt on tegu pigem jabura meelelahutusega, aga vahetevahel on see päris lõbus. Selle testi järgi olin ma vesiroos. Lill, mis õitseb ilusalt, aga ainult oma kodutiigis. Jutu mõte oli, et minusugune inimene ei saa pikas perspektiivis üksi hakkama, vaid vajab tuttavaid kohti ja koduseid inimesi. Olin tulemuse peale väga pahane, sest midagi igavamat olnuks keeruline ette kujutada. Ometi paistab, et ega see test mööda ei pannudki, sest just nii olen ma senini elanud. Kodus lähedaste keskel. Alati midagi jagamas, kedagi vajamas… Siin olles tunnen ma lõpuks, et ehk see test siiski eksis. Mitte täielikult, sest eks sisusta ma tihti koduste õhtuid oma lõputu jutuvadaga, aga siiski. Pool sellest linnast olen ma avastanud omal käel ja minu jaoks on see saavutus. Rosslinis käigule järgnenud nädalavahetusel, käisin ma üksinda Forth Bridge meresildasid vaatamas. Need on Edinburghist juba 14 kilomeetri kaugusel, nii et sõita oli oma jagu. Ma ei tundnud kedagi, ega tundnud mind keegi ja ometi oli mul võrratu päev. Selliseid päevi, tunde ja minuteid on siin palju. Vahel olen ma üksi oma mõtetega, vahel muusika või raamatuga. Ma naudin seda. Ma tahan oma kogemusi ikka teistega jagada, aga ma ei usu, et see oleks märk nõrkusest või lapsikusest- see on lihtsalt minu olemise viis. Täpselt samamoodi tahan ma kuulajana saada osa teiste inimeste seiklustest, kuid mitte enam kogu aeg. Istun bussis ja kuulan, kuidas mu selja taga lapsed liisusalmi leelotavad või vaatan üle tänava lippavat lipsuga meest ja kujutan ette, mis võik olla neid ümbritsev lugu. Lapsed sõidavad kooli, mees lippab tööle… Vahel ei peagi kujutlema, piisab vaid kuulamisest ja ise seda teadmata, jutustavad mõnedki oma loo sulle ise ära. Just täna kuulsin ma bussis ühe noore gei jutustust sellest, kuidas ta ütles oma emale, et ta on poiss, aga talle meeldivad peenised. Täpselt sellises sõnastuses kusjuures, mingil põhjusel jäi see mulle meelde. Selliseid lugusid on igal pool mu ümber ja nüüd, mil mõned mu juured on järvemudast välja murdnud, oskan ma seda märgata.
Ma saan endaga hakkama. Keedan suppi ja kartuliputru ning käin tööl, mis sellest, et lihtsalt praktikandina. See pole täiesti päris, sest mul on ressursse ja kodu on telefonikõne kaugusel, kuid seda on päris piisavalt, et tunda ennast iseseisva inimesena. Teadmine, et võin selle tunde koju tulles kaotada, tekitab väga vastakaid tundeid, kui luban endal pikemalt selle üle mõelda. Nagu oleks sellest veel vähe, jään ma ilma ka Edinburghi suvest ja Euroopa vingeimast festivalist. Lisaks on siinne kevad nii ütlemata ilus, et seda ei tahaks sugugi maha jätta.
Sellised on mõtted, mis mõnel õhtul mu peast läbi käivad. Üldjuhul ma kurvameelsusele ei kaldu, need on pigem erandlikud nukrad pilvekesed. Ehk on vale need nii ausalt kirja panna, kuid tänasel õhtul on see minu tõde. 18. aastaselt välispraktikal olemine on vapustav kogemus. See avab silmi ja muudab nii mõndagi, eelkõige aitab aga aru saada, kes sa ise selline oled. Või vähemalt, kes sa olla tahaksid. Kuid mingil määral oleks kindlasti lihtsam, kui sellised asjad toimuksid hiljem ja aeglasemalt, nii et mitte ainult endal, vaid ka teistel oleks aega nende väikeste muutustega kohaneda.
Samas on kogu maailm pidevas muutumises ja need, kes kohaneda ei suuda, jäävad ise progressi hammasrataste vahele. Meie korteris läkski nii, et olime just harjunud oma uute isiklike tubade ning vaikse koduse eluga, kui üleelmisel kolmapäeval meie uus korterikaaslane Joel suure muutuste pöörisena sisse sadas ja kõik pea peale pööras. Algus oli väga kena, sest ainult tänu tema suuremeelsusele me Bertaga praegu isiklikes magamistubades elamegi. Kirjade järgi pidanuks tema minu praeguse toa saama. Ma katsun seda heategu pidevalt meeles pidada, aga ega ühe meeldiva teoga kümmet ebameeldivat enam ei heasta. Joel saabus koos ainult talle mõistetavate arusaamadega korteri korrastamisest ja enda järelt koristamisest ning tekitas pideva vaikiva konflikti. Esimeste päevadega muutis ta elutoa rõvedaks haisevaks koopaks, kus ta päevad läbi pimedas arvutimänge mängis, täitis köögi mustade nõudega ja sõi ära Berta mitme päeva lõunasöögiks mõeldud õunad. Alguses katsusime heaga, aga esmaspäeva õhtuks oli selge, et ilma karmide reegliteta siin asjad toimima ei hakka. Ostsime paberid ja markerid ning võtsime poisid letti. Ville tegelikult teadis, et meil selline plaan on ja polnud seega eriti üllatunud, kuid ebamugavust tekitas see parajalt mõlemas. Kuna meil enne mingeid reegleid olnud pole, leidis Joel, et oleks väga alandav need nüüd üles panna, nii et lõpuks ladusime talle lihtsalt kõik häiriva ette ning jäime lootma, et ta ennast parandab. Mingil määral on sellest isegi kasu olnud, toit püsib puutumata ja nõud pestake lõpuks ära, aga ebameeldiv on see inimene ikkagi. Enam ma isegi ei ürita temaga läbi saada või talle mingeid õigustusi leida. Fakt on see, et me ei sobi, nii et ma katsun temast lihtsalt eemale hoida. Ma kahtlustan, et need tunded on vastastikused- sel nädalal pole ta mulle vist kordagi otsa vaadanud.
Kuna korteris olles leiab nüüd pidevalt jälgi meie ärritava korterikaaslase hoolimatust ellusuhtumisest, olen tema tulekust saadik kõvasti kodust ära olnud. Samas on see tema juures ka ainuke positiivne kõrvalmõju. Mine tea, kas ma muidu oleksin uuesti Saritale farmi külla läinud ja vastsündinud tallekesi näinud või laupäeval temaga koos pubis elavat muusikat kuulamas käinud…
Pühapäevane Forth Bridge matkki võinuks olemata olla, kui poleks tungi kindlasti majast välja saada. Kuigi ma tahaksin ikka loota, et oleksin ka ilma põhjuseta läinud, sest need kolm meresilda on kindlasti üks vingemaid asju, mida ma Edinburghis näinud olen. Õieti on need tegelikult hoopiski Edinburghist 14 kilomeetri kaugusel ja asuvad ühel kaldal Queensferry, teisel aga North Queensferry asulas. Mina sõitsin bussiga Edinburghiga samal kaldal asuvasse Queensferrysse ning läksin sealt jala üle Forth Road Bridge silla. Edinburghi ja The Kingdom of Fife maakonda lahutab teineteisest Firth of Forth nimeline lahesopp, millest läheb kõrvuti üle kolm silda Queensferry Crossing, Forth Road Bridge ja Forth Bridge. Kõik kolm silda on mitme kilomeetri pikkused jaotatud järgmiselt: esimene autodele, teine ühistranspordile ja jalakäiatele ning kolmas rongidele. Mina ületasin lahe mõistagi keskmist pidi. Vaated olid hinge matvad. Üldiselt peetakse Šotimaa võluks just selle loodust, kuid need kolm silda on kindlasti ood inimesele. Kellel on rohkem huvi nende modernsete maailmaimedega tutvust teha, soovitan külastada sildade ametlikku kodulehte: www.theforthbridges.org/
Pärast 2,5 kilomeetri pikkust jalutuskäiku üle silla juhatasid kohalikud matkajad mu North Queenferry asulasse. See asula kannab endas endiselt tõelise kaluriküla hõngu ja võlub oma südantsoojendava lihtsusega. Forth Bridge sürreaalne struktuur moodustab ootamatu kontrasti tibukollaste kivimajade ja kalureid ootavate paatidega, kuid omal veidral moel täiustavad need teineteist. Just selle suure silla varjus joonistasin ma siinse reisi jooksul esimest korda õues. Kevad on toonud piisavalt soojad ilmad, et selline tegevus ei tundu enam ebameeldiv (tean, siin meenub lugejale, et maalisin ju varem majakat, aga joonistanud ma veel polnud:)
Joonistasin mere kaldal, sõin ära lõunaks kaasa tehtud võileiva ja tundsin, et kui ma selle käigu nüüd bussis lõpetan, siis jään ma ilma millestki hindamatust. Pilk eksles pilvede vahel troonivale raudteesillale ja kuskilt kaugelt mälusopist meenus oranž naerusuine rong, millega ma lapsena mängisin. Oli aeg, mil rongi nägemine oli mu päeva tipp ja pärast Inglismaal käiku on mu kiindumus rongide vastu tasahilju tagasi tulnud. Naela võrra kallim pilet on elamust igati väärt. Pole justkui midagi suurt, aga sel hetkel, mil rongi aknast vilksatas mööda rauast silla esimene post, olid mul peaaegu vaimustusest silmad märjad. Forth Bridge on kolmest sillast kindlasti mu lemmik, ja seda mitte ainult rongisõidu vaid ka silla juurde kuuluva kuninganna Victoria aegse puust raudteejaama pärast. Mõlemad on, hoolimata enam kui sajast aastast kasutusest, täies elujõus.
Saritagi oli pühapäeval seikluste aldis ja nii käisime me uuesti Department of Magic nõiajookide kõrtsis võiõlut joomas- ainult et sel korral proovisime alkoholiga versiooni. Alguses polnud vahet peaaegu tunda, kuid poole klaasi peale läks olemine päris lõbusaks. Mängisime lauamängu, mille reeglid jõudsid siinsetele aladele koos viikingite vallutustega, ja saime kõvasti nalja. Esmapilgul lihtne mäng osutus kõvaks strateegiliseks lahinguks, mille ma rõõmsalt mõlemal korral kaotasin. Kui ma oma kõvasti suurenenud pagasi lõpuks kohvrisse surun ja mingi ime läbi peaks ruumi üle jääma, toon ehk ühe koopia sellest vanast mängust ka koju. Võibolla siis, kui mängiksin seda oma väikeste õdedega, õnnestuks mul ka mõnel korra võita. Samas, tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt ja igal juhul võidab Sport, nii et inimestel jääb nautida vaid mängu ilu.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 