Uskuge või mitte, aga Islandlased tähistavad 22.04 suve algust. Meie ei uskunud kuniks samal päeval saabunud Alda meid õhtul kohalikul moel tehtud pannkookide ja jäätisega üllatas. Tundus nagu kuidagi kohatu, et viimane lumi vaevu sulanud ja homme algab Laugarvahtni Kevade festival, kuidas nüüd järsku suvi. Aga nagu nõia väel, kuulis suvi kohalike kutset ja tuli kohale. Seda, et ma pluss kümmet kraadi ja vahelduvat päikesepaistet suveks nimetan, poleks ma enne siia tulekut uskunud, aga Islandil, kus kogu elu ja valikuid dikteerib esmajoontes ilm, on kümme kraadi tõeline troopika. Ilma naljata. Päike loojub alles kümne ajal, tänu täiskuule aga päris pimedaks ei lähegi.
Reede õhtul sai meie kohalik festival lõkkeõhtuga hoo sisse. Kuna tegu oli esmajoontes lastega peredele mõeldud üritusele, siis meie sinna esialgu väga hästi ei sobinud. Käisime korra Katriniga vaatamas, jõime tassi kakaod ja tulime koju tagasi. Päev oli olnud pikk, kõik residentuuri jooksul tehtu tuli peamaja seintele näituseks kokku panna, mis tähendas hulka mööbeldamist, klambripüstoliga vehkimist ja üleüldist tohuvapohu. Pugesin juba mõnusasti läpakaga voodisse, kui kuulsin ukse taga kolistamist.
“Ah, me läheme natuke jalutama ja kui pimedamaks läinud, siis vaatame korra tagasi lõkke juurde,” tegid kallid eakaaslased mulle plaani selgeks. No selge, kui plaan on niisugune, siis ega saa minagi teistest kehvem olla. Riided selga tagasi ja läki.
Meie väike jalutuskäik kujunes jälle matkaks mäenõlval. Sellel lihtsal põhjusel, et väga erineva füüsise ja maailmavaadete tõttu mõistame me seda maailma ning siinseid kogemusi ka täiesti erinevalt. Kuid oli seal midagi kahetseda, kui ma lõkke asemel keset metsa pehmel samblavaibal lebasin ja tähti vaatasin, Islandile saabunud suvelinnud troopiliste papagoidena puude otsas siristamas? -Muidugi mitte. Ma olen Islandil nii pika tee läbi käinud, saanud sellest tüdrukust, kes õhtustele plaanidele pidžaamapükstega lehvitab, vabandades, et ah, ma olin juba magama minemas, selleks tüdrukuks, kes keset ööd virmalistega kaasa tantsib. Pikutasime mäenõlval, vaatasime tuledes asulaid, mille tuled ka kümnete kilomeetrite tagant ära paistavad ning unustasime lõkke sootuks. Sellel lihtsalt polnud enam tähtsust. Tähtsad olid hoopis pilved pea kohal, esimene soe õhtu ja teadmine, et kuigi see on viimane reede, mil ma Laugarvahtnis olen, on see veedetud hästi. Ma pole veel see tüdruk, kes rongi nähes peale hüppaks, sihtkohta teadmata, aga tahaksin loota, et ma olen järgmisel rongil, mis päikeseloojangusse sõidab. Sest, päeva lõpuks, kas pole see mitte õpirände ja olgem ausad, ka elu enda mõte? Olla vaba ja minna lasta?
Tagasi jõudsime puruväsinuna, et laupäeva hommikul kell kümme festivali töötubadega pihta hakata. Meie juures sai teha Kristeli juhatusel taimepuslesid ja näitust vaadata. Liiklust polnud küll palju, aga need, kes käisid, olid asjast huvitatud ja andsid igati positiivset tagasisidet. Pärastlõunal oli aega ise töötubades käia. Mina valisin kollaaži ja vabas õhus kokkamise töötoad. Esimese lihtsalt selle pärast, et kollaažid on mu suur huvi ja teise lubatud kõhutäie pärast 🙂 Mõlemaga võis igati rahule jääda. Ma pole endale kunagi varem lõkke peal kala teinud ja oh kui hea see maitses! Lisaks veel toredad inimesed ja palju uusi kogemusi- no mis sa veel tahta võid.
Kuue paiku panime näituse uksed kinni. Tänusõnadega täidetud külalisteraamatu esimesed lehed andsid tunnistust sellest, et meie väsimus oli igati kohane ja välja teenitud. Kuid põhku pugemiseks oli veel väga vara. Kell üheksa lubati järve äärses kasvuhoones pidu- khm, vabandust, meil ei tohi siin koroona piirangute pärast pidusid pidada. Ma ajasin vaid sõnad segi, see oli ikka koosviibimine 😉 Seniks aga pöörasime tulesid vähemaks, viskasime jalad seinale ja tegime puhkepausi ajal projektoriga veidi kino.
Peagi oligi kell üheksa ja järve ääres algas kõige jaburamalt vahvam külapidu, kus ma kunagi käinud olen. kutsutud olid kõik 25 festivali korraldusliku poolega seotud liikmed, et nüüd sõbralikult klaasist kasvuhoone seinte vahel pidutseda. Kogu üritus meenutas mulle kõigi nende postapokalüptiliste filmide pidusid, kus inimkonna jäänused kuskil lagunevate hoonete ja laoruumide vahel tõsiseid rämmareid maha peavad. Kujutage endale suurt klaasist kasvuhoonet, mida tavaliselt kasutab kohalik kunstnik ruumiliste Islandi topograafiliste kaartide loomiseks. Lisaks ladustatakse samas hoones ka kajakke. Nüüd on kunst linadega kaetud, kajakid seina ääres hunnikus, ruumi keskel ruum tantsimiseks, ühes seinas vilkuv DJ pult, kus keegi väga modernse maitsega noormees kosmosemuusikat mängib. Õues on pime, aga sees põlevad kõik tuled, nurgas projitseerib diskokuuli laadne kera põrandale värvilisi laigukesi. Otsaseina ääres on snäkilaud pakiveini ja kohaliku õllega. Muusika järgi on natuke raske tantsida, aga mõnede julgete kunstiinimeste eeskujul sai lõpuks vastav rütm leitud ning poole ööni ringis tantsupõrandal hüpeldud. Selleks ajaks, kui poole ühe paiku Katriniga koduteele asusime, julgesid lõpuks ka kohalikud tasapisi tantsima hakata. Tõeline maaväline ja samas väga maine õhtu.
Pühapäev jätkus samas vaimus maaväliselt. Õieti just pühapäeva õhtu. Jätan siinkohal vahele aeglaselt kulgenud hommikused tunnid ja uimase pärastlõuna koos paari näituse külastajaga. Alda, Jon ja nende tütar Vaala korraldasid meile kella kümneks õhtul viimase ühise õhtusöögi. Pakuti kala ja köögivilju, sinna kõrvale punast veini ja magustoiduks jäätist. Sõime küünlavalgel, olles korraga rõõmsad ja kurvad nagu lõppudele kohane. Kakskümmend minutit enne kahteteist kallistasime Aldaga ja läksime magama. Õieti see oli plaan enne, kui ma välja astusin. Täiskuu valgustas hämarat ööd, mägede kohal kumas veel päikeseloojangu viimane triibuke. Enne kui asjast arugi sain, kandsid jalad mind majast mööda ja jõe poole. See polnud niivõrd mõte, kui tunne, et nüüd on vaja minna. Jalutasin läbi metsa ja üle künka, kükitasin jõe äärde ja vaatasin seda vilgast veevoolu, mis on nii armsaks saanud. Kuuvalgus peegeldus jõel, püüdsin selle pihku, rüüpasin külma vett ja pesin nägu. Kuu oli ikka seal, ootas, vaatas ja valvas ning siis hõikasin ma kuu poole ühe soovi, sest tundus justkui õige hetk niisuguse asja tegemiseks. See, mis edasi jutus ei ole väljamõeldis ega rumal liialdus. Olin just oma sooviga ühele poole saanud, kui taevas vastusena helendama lõi. Teravate nõeltena tuiskasid virmalised igas suunas üle heleda taeva, eredamad ja selgemad, kui ühedki varasemad. Rohelised ja roosad ning nii täpselt ajastatud, et hirmus hakkas. Seda, kui hästi, mõistsin alles üle tunni aja hiljem, kui jälle tagasi toas olin.
Olin teistele helistanud, et neid ka asjast teavitada (ha-ha, nad olid juba õues ning hõikusid mind taga otsida, sest kellelgi polnud aimu, kus ma olen) ja nüüd kellaaega vaadates paistab, et soovisin oma soovi täpselt südaöösel. Täiskuu pühapäeval, superkuu ajal, mis asukoha järgi asub skorpioni tähemärgis, mis on ka minu tähtkuju. See polnud teadlik valik, et lähen ja loitsin, superkuust polnud mul aimugi, samuti ei mõelnud ma kohal olles kellaajale või päevale. Olin mina ise ja oli loodus ning kuu. Ülejäänus toimisin lihtsalt südame järgi.
Hakka või muinasjutte uskuma, sest kokkusattumusi saab korraga justkui liiga palju.
Või kas need ongi muinasjutud? Kas on haldjate maa mulle pähe hakanud või ehk on siin ürgses paigas säilinud osa kadunud esivanemate tarkusest, millele moodsas maailmas kohta pole? Mõelgem selle peale. Mitte puhtast õhust ei hakatud talude juurde kaitseks pihlakaid istutama või kindamustrisse kaheksakandu kuduma. Kusagilt pidi see ju alguse saama ja võimalus, et meie pärimuses peitub tõde ja sügavam tarkus on täpselt niisama suur, kui see, et keegi jutuvestja need ühel päeval õhtujutuks välja mõtles. Mida uskuda, see on juba iga inimese enda valik.
Tilk tinti internetis ehk Liisa blogi 