Viimased kuumaveeallikad

Viimased asjad, kui tegu on heade asjadega, kipuvad ikka nukrad olema. Isegi mitte asja enda, vaid just teadmise pärast, et nüüd ongi kõik, see on viimane. Eks seda õhkkonda oli ka Gullkistanis tunda, kuid me tegime kõik endast oleneva, et positiivsete elamustega nukrust eemale peletada.

Kuna siin on üks kättesaadavamaid elamusi soe vesi, seadsimegi sammud esmaspäeval jälle Reykjataluri ehk siis kuuma jõe suunas. See oli emotsionaalne minemine, sest Alda, Joni ja Valaga jumalaga jättes mõistsime, et see ongi päriselt hüvastijätt. Muidugi võime ju teha plaane, et tuleme tagasi ja näeme veel, aga kas see ka tegelikult kunagi tõeks saab, pole sugugi kindel. Viimase aasta valguses ei saa reisiplaanidele liigselt toetuda ja nii tuli meil kõigil leppida pisarais Alda sõnadega: „näeme teel olles“. Millisel, eks see selgu ajaga.

Selfossis ravisime hüvastijätu kurbust naisterahvastele kõige tuntumate teraapiavormide šoppamise ja kookidega. Omast kogemusest ütleksin, et on vähe muresid, mida niisuguste koduste ravivormidega kasvõi natuke leevendada ei saaks. Book cafes lisasid Mette ja Katrin sinna juurde veel kauni elava muusika ja tagasi teele asusime juba kõik kuivade silmade ja naerul nägudega.

Kuigi eks ka see suur rõõm oli ajutine. Vaid paar kilomeetrit enne jõge said emotsioonid jälle toredasti Ameerika mägesid kogeda. Alda ema ootas meid oma aeda ja kaunist kodu külastama. Juba üle kaheksakümne aasta vana Gulla tervitas meid mullaste põlvede ja sooja külalislahkusega. Tal olid parasjagu käsil aiatööd aga meie tulles jättis ta need mõneks ajaks kõrvale, et külalisetga tegeleda. Gulla ja Alda on tõelised tulesädemed, imearmsad naisterahvad, kes juba mõne minutiga suudavad tekitada tüdrukus tunde, nagu oleks ta nende lihane lapselaps. Tunniga olin omadega juba täiesti sees. Hea, et ma sel päeval auto roolis olin, tee ja kindlale ülesandele keskendumine tegid kõik hüvastijätmised kergemaks. Kuigi Gullaga polnudki vaja veel jumalaga jätta, kuulnud, et me hakkame jõe äärde matkama, kutsus ta meid lahkelt õhtul tagasi.

„Te olete pärast kindlasti külmand ja väsinud, ma pakun teile kohvi.“ Mis sai meil sellise pakkumise vastu olla. Lehvitasime ja lubasime paari tunni pärast tagasi tulla.

Suisa sümboolne, et Reykjataluriga meie seiklused algasid ja nüüd saime me jõe ääres tasakesi otsi kokku tõmmata. Plaane oli küll veel mitmeid, aga teada oli, et korralikest matkadest jääb see viimaseks.

Ilm oli imeilus. Suvi tõesti on Islandile jõudnud koos lubatud suve algusega ja nüüd paistis päike soojalt me üle, tuul vaid kosutas hinge ning külm allikavesi kustutas matkaliste janu. Päikesepaistes esimeseks piknikuks maha istunud, võinuksime mäeseljale puhkama jäädagi. Nii mõnus oli. Kuid ei, siht oli siiski teine ja nii tuli jälle kott õlale võtta ja mõnest mäest veel üle ronida, et jõe äärde välja jõuda. Kott õlale on siin muidugi tore sõnade valik, sest mina olin omas uljuses teele asunud enam vähem kaks kätt taskus. Peale kaamera ja tasku pistetud veepudeli, polnud mul midagi sellal, kui teised ägasid raskete kottide all. Eks ma siis moe pärast vahepeal vedasin ühist moonakotti, et mitte täitsa logard olla.

Esmaspäeva õhtust hoolimata oli soe ilm meelitanud kohale hulganisti suvitajaid. Enamuse vastu polnud meil midagi, aga üks pidutsejate kamp ajas küll hinge täis. Kõlarist tuli tõeline vaibakloppimine, kallas oli täis šampuse, siidri ja Jäägri pudeleid ja neiud paistsid olevat plaani võtnud vees üks korralik labrakas maha pidada. Teised said pea vee alla panna ja kisast põgeneda, aga et mina olin tervislikel põhjustel vees vaid jalgu pidi, polnud mingit pääsu. Õnneks on Katrin kogenud sotsiaaltöötaja, kes ei karda noorte inimeste pahameele kätte jääda ja tänu tema diplomaatilisele lähenemisele, saime lõpuks ka siiski rahu ning vaikust nautida.

Tagasiteel oli minul olemine kõikse mõnusam, polnud raskeid kotte ja märgi liikmeid. Tõeline kontrast esimesele korrale, kui ma lõdiseva ja udu tõttu täiesti kasutuks muutunud prillidega mööda libedaid mäekülgi koperdasin. Oli ka elamus, aga praegust käiku nautisin rohkem.

Poole kümne ajal jõudsime uuesti Gulla juurde, kes võttis tõelise inglina ahjust soojasid saiakesi, serveeris kõigile joogipoolist ja õpetas meid õige islandlase kombel skyri sööma. Selgus, et olime seda siiani täitsa valesti teinud: mitte niisama ei võeta seda pakist ja hakata sööma vaid esmalt kallatakse juurde rõõska koort. Skyri ja koort ei tohi oma vahel mitte mingil juhul segada (!!!), muidu oleme nagu turistid (aga meie seda polevat ja seega oleks väga kole lugu, kui me valesti sööksime). Tundus kummaline, aga sööma hakates sain aru küll, miks Gulla nõudis, et me asja õigesti sööks. Magustoidul oli kohe hoopis teine ja parem maitse. Peab seda kodus ka paksu jogurti või kohupiimakreemiga proovima, eks need ole küllaltki skyri sarnased. Oh, kõige vahvama asja ma täitsa unustasin, alguses olid ju saiad veel natuke ahjus ja siis kupatas Gulla meid aeda, et me valutavad jalad kuuma veega mullivanni pistaks. See oli tõeline õndsus. Neil on siin soe vesi kogu aeg maa sees olemas ja seega saavad islandlased lubada endale luksusi, mis eestlasena tunduvad üsna uskumatud. Näiteks alati sooja vett täis mullivann. Ma isegi ei teadnud, et mu jalad valutavad, kuniks need sooja vette said.

Lõpuks pidime valusa südamega siiski Gullast lahkuma, kuna aeg oli juba hiline ja mul tuli meid kõiki ka koju tagasi sõidutada. Pidasin terve tee taevast silmas, et äkki näeme virmalisi, aga seda siiski ei juhtunud. Vast on see isegi hea, siis jääb viimane virmaliste kogemus rikkumata selgelt meelde.

Teisipäeval tegime viimaseid töötamise katseid, pakkisime kohvreid ja käisime jalutamas, et kolmapäeva õhtul oleks aega Kristeli unistus täide viia. Juba sellest saati, kui me koos Karaga Hrunalaugi kuumaveeallikaid külastasime, oli Kristelil peas pilt sellest, kui tore oleks seal mägede vahel päikeseloojangus pokaalidest Proseccot juua. Tõeliselt peen, suisa filmilik ja veidi jabur ettevõtmine klaasidega kuumaveeallikasse minna, aga samas, kus siis veel, kui mitte Islandil ning millal veel, kui mitte viimasel nädalal. Tuleb ju kindel olla, et vaid head ja veel paremad mälestused meelde jääks.

Täies pakkimise hoos

Ilm soosis meid täielikult, kohale jõudes kuldas loojuv päike mäeselgasid, hele taevas oli pilvitu. Vaid tuul kippus kimbutama, aga soojas vees polnud ka sellest lugu. Avasime šampuse ja Mette imelised hapukurgid ning olime korraks tõelised peened daamid. Nojah, siin on muidugi küsitav, kas peened daamid ikka söövad otse purgist ja šampuse kõrvale kurki, kaaviar oleks vist sobivam, aga te ei kujuta ette, kui maitsev see kurk oli ning kui hästi Proseccoga sobis. Kristel oli toonud ka hõbekandiku krõpsudega, aga siin ilmnebki, kui ebapraktilised niisugused asjad olla võivad. Sel ajal, kui kurgipurk rõõmsalt mööda tiigikest ringi hulpis, tahtsid krõpsud tuulega minema lennata ja neist oli seega rohkem häda, kui rõõmu. Kokkuvõtteks siis niipalju, et peen olemine on väga äge, aga vana hea praktilisuse vastu ei saa see teps mitte.

Lõpetasime oma vägeva õhtu kirjanduse lainel. Me Katriniga kirjutasime peale Blue Lagoonis käiku kahasse ühe pisikese tondijutu, mis sai nüüd väga glamuurse esmaesituse otse kuumaveeallikas. Sinna otsa ka Katrini romaani esimene peatükk, mille ta meie pärast inglise keelde tõlkis. Suurepärane õhtu, mis täitis kuhjaga kõik Kristeli ootused. Sel ajal, kui me riideid vahetasime, ilmus kusagilt kari Islandi hobuseid nii et isegi viimane hobuste paitamise linnuke sai kirja. Muinasjutus oleme me siin tõesti elanud, see on täiesti kindel. Island on meid hoidnud ja näidanud tõepoolest kõike, mida üldse kujutleda oskaksin ning rohkemgi veel.

Tagasiteel eksisime ära ja sattusime mingile päris hullule kruusateele. Augud olid suured, tee ise läbitav vaid teo kiirusel. Katrin oli tagasi jõudes sõitmisest üsna väsinud, aga magama ei saanud ta mitte, sest meie siinsed sõbrad Barbora ja Giga ootasid meid endale külla. Kaks kuud oli muudkui kutsutud, nüüd lõpuks siis jõudsime ka. Rahulik südamlik õhtu, saime jälle mehe moodi kostitatud ning ka kurk ei pidanud kuivama. On kurb lahkuda kõigist neist toredatest inimestest, keda oleme siin kohanud, aga teisalt on see väga liigutav ise hoolida ja tunda, et ka sinust hoolitakse.

Niimoodi on hea minna ja minemas me olimegi. Meil oli veel paar päeva aega ja nende jaoks olime planeerinud käigu Reykjavikki, et veel mõne hea inimesega kokku saada, muuseume külastada ning linnamelu nautida. Kuigi teel paremuse poole, paistavad Eesti piirangud siinsetega võrreldes veel üsna ranged. Tuli oma siinset järele jäänud aega korralikult ära kasutada.

Suuremad Reykjaviki muljed on eelmise käiguga juba kirja saanud, ülejäänust kirjutan juba järgmises postituses, et praegune liiga pikaks ei veniks. Hetkel lendame Saksamaa poole, all paistab maa. Arvatavasti Ühendkuningriik, vahest ehk isegi Šotimaa.

Asjad koos, kohe hakkame minema

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s